lg 2 p-de 2,3, § 214 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 ja § 114 lg 1 p-de 1,5 järgi; H.M süüdistuses
lg 1 järgi; F.S süüdistuses
lg 1 järgi üldmenetluses; Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohus (Valga kohtumaja)
ja
lg 2 p 4 järgi liitkaristusega 3-aastase vangistusega, millest kohesele ärakandmisele kuulus 4 kuud vangistust ja vangistus tähtajaga 2 aastat 8 kuud mõisteti tingimisi 3-aastase katseajaga. Vandeadvokaat Rein Napa määratud korras Süüdistatav Kaitsja Süüdistatav H.M . Isikukood: XXX. Elukoht: XXX, töökoht OÜ XXX ; turvatöötaja; Tõkend: puudub Varem kriminaalkorras karistamata. Vandeadvokaadi abi Birgit Sisask määratud korras F.S . Isikukood: XXX. Elukoht: XXX; FIE XXX; Tõkend: puudub Varem kriminaalkorras karistatud 6 korral (kustunud). Kaitsja Vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets määratud korras Kohtuistungi toimumise aeg 25. november 2016 RESOLUTSIOON: 1. Tartu Maakohtu 16. septembri 2016 kohtuotsus tühistada osaliselt, s.o Hillar Lõhmuse süüdi tunnistamata jätmises
2. Hillar Lõhmus tunnistada süüdi
lg 1 p 1,5 järgi.
2. Veel esitati H. Lõhmusele süüdistus
lg 2 p-de 2,3 ja
3. H.M anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, olles teadlik H. Lõhmuse poolt ajavahemikul 11.06.2015-12.06.2015 XXX Valga linn toimepandud vägivallateost A.L. e suhtes ja nähes kannatanu eluohtlikku tervislikku seisundit, jättis H. Lõhmuse poolt toimepandud esimese astme kuriteost politseile teatamata, ei kutsunud kiirabi ning transportis 12.06.2015 kella 10 paiku koos 3 F.S-iga ilmsete eluohtlike peksmistunnustega A.L. e F.S-i kasutuses oleva sõiduautoga Opel Combo Kombi registreerimismärgiga XXX Valga linnas XXX maja hoovi, kus 12.06.2015 kell 10:35 tuvastati A.L. e surm. Teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamisega pani H.M toime
4. F.S anti kohtu alla süüdistatavana selles, et tema, olles teadlik H. Lõhmuse poolt ajavahemikul 11.06.2015-12.06.2015 XXX Valga linn toimepandud vägivallateost A.L. e suhtes ja nähes kannatanu eluohtlikku tervislikku seisundit, jättis H. Lõhmuse poolt toimepandud esimese astme kuriteost teatamata, ei kutsunud kiirabi ning transportis 12.06.2015 kella 10 paiku koos H.M-iga ilmsete eluohtlike peksmistunnustega A.L. e oma kasutuses oleva sõiduautoga Opel Combo Kombi registreerimismärgiga XXX Valga linnas XXX maja hoovi, kus 12.06.2015 kell 10:35 tuvastati A.L. e surm. Teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamisega pani F.S toime
5. Maakohtu otsusega mõisteti H. Lõhmus süüdi
Ta mõisteti süüdi ka
lg 2 p 1 järgi ja karistati 4 -aastase vangistusega ning
lg 1 p 5 järgi ja karistati 9 aasta pikkuse vangistusega.
lg 1 kohaselt suurendati raskemat karistust osaliselt ja liitkaristuseks mõisteti 11 aastat vangistust.
Lõhmusele kuritegude eest mõistetavat karistust 15.01.2015.a. Tartu Maakohtu Valga kohtumaja poolt temale kohtuotsusega asjas nr 1-15-298 mõistetud kandmata karistuse – 2 aasta ja 8 kuu vangistuse – võrra. H. Lõhmuse liitkaristuseks mõisteti 13 aastat ja 8 kuud vangistust. Tõkend – vahistamine – jäeti H. Lõhmuse suhtes jätta muutmata ning
lg 1 alusel loetakse karistuse kandmise aja algust isiku kahtlustatavana kinnipidamisest 12.06.2015.a. 6. Maakohtu otsusega mõisteti H.M süüdi
lg 1 järgi ja karistada 1 aasta pikkuse vangistusega.
lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistus H.M-i suhtes tingimisi kohaldamata ning täitmisele mitte pöörata, kui H.M 1 aasta pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestada kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o 16.09.2016. 7. Maakohtu otsusega mõisteti F.S
lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 6 kuu pikkuse vangistusega.
lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistus F.S-i suhtes tingimisi kohaldamata ning täitmisele mitte pöörata, kui F.S 1 aasta pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestada kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o 16.09.2016. a. 8. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud H. Lõhmuse süüditunnistamises
lg 2 p-de 2,3 ja
lg 2 p 1 – 25 § lg 2, samuti
MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED 9. Maakohus leidis, et H. Lõhmuse süü
Olulisimad motiivid olid otsuses järgmised. 9.1 Süüdistatav tunnistas ennast süüdi tapmises, kuid ei tunnistanud talle süüks pandud omakasu ajendit. Maakohtu hinnangul H. Lõhmuse süü
4 9.2 Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles osas, et H. Lõhmus kasutas ajavahemikus 11.06.2015 umbes kella 22-st kuni 12.06.2015.a. kella 01.30-ni kannatanu A.L. e suhtes vägivalda kägistades teda ning lüües teda nii käte kui jalgadega näo- ja kehapiirkonda. Ka on tõendatud, et 12.06.2015.a. öösel kell 01.31 kasutas H. Lõhmus A.L. e valduses olevat, H.S. le väljastatud pangakaarti, mis konfiskeeriti pangaautomaadi poolt. Samuti selles, et 12.06.2015.a. hommikul orienteeruvalt kella kümne ajal viisid H.M ja F.S kannatanu H. Lõhmuse XXX korterist XXX hoovi, kus isik mõne minuti möödudes suri. Maakohtus vaieldi selle üle, kas H. Lõhmuse poolt toime pandud peksmine on kannatanu surma ainsaks ja vahetuks põhjuseks ning kas peksmine pandi toime omakasu motiivil või ei. Samuti selle üle, kuidas kvalifitseerida H. Lõhmuse poolt toime pandud tegu. 9.3 Maakohus luges tõendatuks, et H. Lõhmust ajendas kannatanut peksma just soov saada kannatanu pangakaart koos PIN-koodidega. Kohus luges tõendatuks, et peksmise tulemusel sai süüdistatav kannatanu pangakaardi ning mingid PIN-koodi kombinatsioonid. Samuti leidis tõendamist, et süüdistatav suunduski pärast peksmist ja pangakaardi ja PIN-koodide saamist koheselt automaadist raha välja võtma, kuid see ebaõnnestus. 9.4 Maakohus ei nõustunud süüdistusega selles osas, mille kohaselt H. Lõhmus pani tapmise toime julmal viisil
Maakohus sedastas, et tapmine loetakse piinavaks, kui see põhjustab ohvrile suurt valu ja kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi. Maakohus nõustus, et tapmise võib piinaval viisil moodustada ka ohvri surnukspeksmine. Sellisel juhul on vajalik hinnata löökide tugevust, hulka ja kestust, kohta kannatanu kehal, kuhu löögid olid suunatud, tekitatud vigastuste hulka ja laadi ning valutunde kestust. Samas ei kujuta iga peksmine, mis toob kaasa kannatanu surma, endast automaatselt tapmist piinaval viisil. Asja materjalidest nähtuvalt on kannatanut pekstud korduvate löökidega nii jalgadega kui rusikatega näo- ja kerepiirkonda. Samuti on tuvastatud kannatanu kuklapiirkonda torutangidega löömine. Igasugune peksmine põhjustab reeglina kannatanule valu. 9.5 Maakohus asus seisukohale, et iga peksmine on oma olemuselt julm tegu, kuid piiritlemaks
lg 1 ja § 113 lg 1 tuleb tuvastada, millise brutaalsuse astmega peksmine toime pandi ning kas sellele eelnesid või järgnesid mingid ebainimlikud toimingud. Enne peksmist tarvitati koos alkoholi, peksmine toimus rusikate, jalgade ja löödi ka torutangidega kukla piirkonda. Torutangidega löömise jälgi on üksnes ühes kohas kannatanu kehal. Torutange kannatanu keha eriliseks moonutamiseks ei kasutatud, peksmise ajal anti kannatanule Diclofenac’i ning kannatanu liikumisvabadust keegi otseselt ei piiranud. Maakohtu hinnangul asja materjalidest ei nähtu, et kannatanut oleks koheldud enne või pärast peksmist kuidagi alandavalt. Samuti ei ole vigastuste tekitamiseks kasutatud vahendeid, mis tekitaks põhjendamatult jõhkraid või moonutavaid vigastusi. Seega ei ole kohtu hinnangul H. Lõhmuse poolt toimepandud teos tuvastatav piinav või julm viis kui tapmist kvalifitseeriv asjaolu. 10. H.M-i ja F.S-i süüdistuses
lg 1 järgi leidis kohus, et süüdistatavate käitumises esinevad neile inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning neile
lg 1 järgi etteheidetav tegu on süüdistatavate suhtes õigesti kvalifitseeritud ja tõendamist leidnud. 10.1 Maakohus jõudis kriminaalasjas kohtule esitatud tõendeid uurides järeldusele, et süüdistatavad pidid pidama võimalikuks, et toime on pandud raske isikuvastane ehk esimese astme kuritegu ning isikute vastupidised väited selle kohta, et olukorras midagi ebaharilikku ei olnud, on ennastõigustavad ning kantud soovist vabaneda vastutusest. Kohtu hinnangul ei saa A.L. el nähtavatest välistest vigastustest mõistlikult järeldada, et need oleks tekkinud mingi õnnetuse, näiteks nagu kukkumise tagajärjel, kuivõrd vigastused esinesid kontsentreeritult näo- ja ülakeha piirkonnas. Eriti oluliseks peab siinkohal kohus tunnistaja L.K. ütlusi, kelle näol on just tegemist tavalise kõrvalseisjaga. Tema 5 ütlustest nähtub, et 12.06.2015 nägi tunnistaja, et A.L. toodi nende maja juurde, väljas oli maas tekk, teki peal A.L. , teda ei olnud võimalik ära tunda, nägu paistes, voolas verd. Ka tunnistaja, politseiametnik P.G. ütluste kohaselt ei tundnud ta esialgu isikut jõhkrate peksmistunnuste tõttu isegi ära, kuigi oli tööalaselt ka varem A.L. ega kokku puutunud. Tunnistaja hinnangul olid kannatanu vigastused eluohtlikud, kuna kui inimesel on silmad juba kinni peksmise tagajärjel, siis ilmselt esinevad ka peapõrutused ja koljumurrud, kannatanu vigastused olid julmad ning vaatepilt ei olnud tervele inimesele kohane. 10.2 Maakohus sedastas, et seega kaks tunnistajat on kinnitanud, et nende hinnangul olid kannatanu vigastused eluohtlikud ning kannatanu väline seisund ehmatav. Sellest tulenevalt maakohus leidis, et keskmise inimese arusaama kohaselt käesolevalt järeldatav isikule peale vaadates, et nähtavad vigastused ei saa olla tekkinud kukkumise tagajärjel, kuivõrd need esinesid kontsentreeritult üksnes kitsal alal isiku kehal – näopiirkond ning rindkere ülaosa kaela juurest. Seda, et arusaadavalt olid vigastused tekitatud peksmisest, möönavad tegelikult ka süüdistatavad H.M ja F.S-i se. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus väliselt nähtavalt oli isik saanud korduvaid tugevaid lööke peapiirkonda, mis teatavasti on elutegevuse aluseks oleva aju tõttu elutähtsate organite piirkond, ei oleks keskmise elukogemusega isikule arusaadav, et tegemist on eluohtliku seisundiga. Maakohtu hinnangul pidi nii vigastuste tekkimise aluseks olevad asjaolud – peksmine- ning vigastuste võimalik raskus – eluohtlikkus - olema ka süüdistatavatele arusaadavad. APELLATSIOONID 11. Apellatsioonis taotleb Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Väin vaidlustatava otsuse osalist tühistamist ning H. Lõhmuse süüdimõistmist ka talle esitatud süüdistuses
Muus osas tuleb otsus jätta muutmata. Apellant heidab kohtule ette materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Ta jääb süüdistuskõnes toodud põhjenduste juurde. Apellatsiooni põhiväited seisnevad järgmises. Nõustuda ei saa maakohtuga selles, et tapmisviis ei olnud julm ega piinav. Kohtulahendis märgitud põhjendused on vastuolus lahendis tuvastad asjaoludega. Teise inimese peksmine enam kui kolme tunni jooksul on talle piinu ja suurt valu valmistav. Arvestades A.L. ele tekitatud vigastuste hulka ja kohtuarst-eksperdi selgitusi kohtus, esinesid kannatanul pikemat aega hingamisraskused, mis on ohvrile suuri piinu tekitav tunne. Samuti on tõendatud, et A.L. ei olnud suuteline just peksmise tagajärjel tekkinud vigastuste tõttu end väljendama ja pangakaardi pin-koodi numbreid ütlema. Ka joobnu puhul on tema elu suhtes hoolimatuse ülesnäitamine ja inimkeha kui väärtuse eiramine pikema aja jooksul koos nägu oluliselt moonutava tagajärjega kvalifitseeritav julma teona. Ka joobes isik on võimeline tundma suurt valu ja piinu nii enne valuvaigisti manustamist kui selle järgselt. 12. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava F.S kaitsja, kes taotleb tühistada Tartu Maakohtu otsus osas, millega tunnistati F.S süüdi
Teha uus otsus, millega mõista F.S talle esitatud süüdistuses õigeks. Kokkuvõtlikult on kaebuse põhiväited järgmised. 12.1 Apellant leiab, et kohus on rikkunud põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mis on KrMS § 338 p 3 kohaselt kohtuotsuse tühistamise aluseks. Apellant on seisukohal, et kui A.L. el ei esinenud selliseid vigastusi, mis eraldi oleksid põhjustanud eluohtliku tervisekahjustuse, siis jääb selgusetuks, millest tulenevalt on võimalik asuda seisukohale, et F.S oleks pidanud aru saama, et sellised vigastused kumulatiivselt võivad osutuda eluohtlikeks vigastusteks. Kohus on jätnud analüüsimata asjaolu, et A.L. el ei esinenud selliseid väliselt nähtavaid vigastusi, mis oleksid F.S-ile andnud põhjust järeldada, et A.L. e seisund võib olla kriitiline. 6 12.2 Apellant leiab, et olukorra tõlgendamine on subjektiivne ning tuleb arvestada, et F.S puutus A.L. ega kokku vaid lühikese aja vältel (alles tema autost maha tõstmisel) ning minimaalselt, kuivõrd F.S juhtis autot. Seega kujunes F.S-i subjektiivne arvamus A.L. e seisundist välja äärmiselt vähese informatsiooni põhjal. 12.3 Kohus on jätnud tuvastamata asjaolu, milline oli A.L. e väljanägemine siis kui F.S temaga kokku puutus ning milline oli see siis, kui L.K. ja P.G. lõpuks teda nägid. Tunnistaja K.K. ütlustest tuleneb, et ta puhastas mitmel korral A.L. e nägu verest, mistõttu ei ole välistatud variant, et ka vahetult enne transportimist võis A.L. e nägu puhastatud olla ning seetõttu ei pruukinud olla võimalik objektiivselt A.L. e seisundit hinnata. Isiku käitumisest, kes väljendab kiirabi kutsumise asemel soovi, et talle suitsu toodaks, on väga raske järeldada, et tema seisund on eluohtlik. 12.4 Kaitsja on seisukohal, et kuna surma põhjuseks ei olnud löögid peapiirkonda, siis on asjakohatu maakohtu viide, nagu oleks pelgalt peapiirkonna löökide põhjal F.S pidanud asuma seisukohale, et tegemist on eluohtliku seisundiga. Kuivõrd A.L. el ei tuvastatud koljuluumurdu, tuleks käesoleval juhul asuda seisukohale, et pigem ei olnud tegemist tugevate löökidega. Samuti ei ole tuvastatud, et löögid peapiirkonda oleksid tekitanud raske tervisekahjustuse. Kaitsja hinnangul oleks käesoleval juhul selliseid lööke võimalik kvalifitseerida maksimaalselt kehalise väärkohtlemisena
Kuivõrd tegemist ei ole I astme kuriteoga, siis ei ole pelgalt peapiirkonna löökidest tulenevalt põhjendatud asuda seisukohale, et F.S on
12.5 Apellant toob esile kohtueksperdi ütlused, mille kohaselt kuudis transportimine ei tekitanud kannatanule täiendavaid vigastusi, mistõttu jääb arusaamatuks, miks ei oleks A.L. t kaubiku kuudis võinud transportida. Kaubiku kuudis A.L. e transportimine oli ajendatud varasemast ebameeldivast kogemusest, mil A.L. e istmetel transportimine oli need määrinud ning seega apellant ei nõustu maakohtu vastavasisuliste etteheidetega. 12.6 Apellandi arvates on meelevaldne maakohtu seisukoht, et F.S pidi aru saama, et A.L. el esinevad vigastused, mis on eluohtlikud, kuivõrd A.L. e seisund oli 8-9 tundi pärast peksmist stabiilne. Kohus ei ole piisavalt tähelepanu pööranud kaitsja poolt välja pakutud alternatiivsele surma põhjusele, st südamemassaaži tegemisele, mille käigus võis H.M A.L. t vigastada niivõrd, et ta ei suutnud enam elus püsida. A.L. el esinesid sisemised vigastused ning tema rindkere südamemassaaži ajal surumine ainult süvendas neid. Asjaolu, et H.M ega L.K. ei teadnud A.L. e sisemistest vigastustest ning ei edastanud seda teavet häirekeskusele, kes oleks võib-olla keelanud südamemassaaži tegemise, annab põhjust järeldusele, et ka F.S ei pidanud nendest vigastustest aru saama. 12.7 F.S puudus tahtlus
Ta ei saanud aru, et A.L. e seisund oleks olnud niivõrd raske, et talle tuleks kiirabi kutsuda. Samuti nähtub, et F.S valmisolek kiirabi kutsuda oli, kui see oleks pidanud tema hinnangul vajalik olema. Kui F.S oleks mingi informatsiooni pinnalt olnud võimalik asuda seisukohale, et A.L. e seisund on eluohtlik, oleks ta ka kiirabi kutsunud või ise A.L. e haiglasse sõidutanud. 12.8 A.L. on ka varasemalt korduvalt sarnases olukorras olnud – ta oli peksa saanud ning F.S oli ta koju viinud. Kuivõrd käesolevas olukorras midagi erakordset F.S ei märganud (ning seda ei olnudki võimalik märgata, kuna eluohtlikud vigastused olid sisemised), ei olnud tal ka põhjust pidada võimalikuks, et A.L. e suhtes on toime pandud I astme kuritegu. Kaitsja jääb seisukohale, et puudub tahtlus, sh kaudne tahtlus
7 13. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav H.M-i kaitsja, kes taotleb tühistada Tartu Maakohtu otsus osas, milles H.M tunnistati süüdi
Teha uus otsus, millega mõista H.M talle esitatud süüdistuses õigeks. Apellatsiooni põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised. 13.1 Kohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja puudulikult, mis on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Tõendamist ei ole leidnud H.M-i teadlikkus H. Lõhmuse poolt ajavahemikul 11.06-12.06.2015 XXX toimepandud vägivallateost A.L. e suhtes ja H.M-i teadlikkus A.L. e eluohtlikust seisundist I astme kuriteo järelmina. Apellant ei nõustu maakohtu põhjendustega subjektiivse koosseisu esinemises. 13.2 Apellant leiab, et maakohus on põhjendamatult oma kaalutlustes tuginenud tagantjärele tõenditele, kus A.L. e vigastused on detailselt ära toodud ning on seisukohal, et need mõnikümmend minutit, mille jooksul H.M A.L. ega 12.06.2015 kokku puutus, et ole piisavad võimaldamaks sellist vigastuste ülevaatust, nagu on käesolevalt kirjeldatud maakohtu otsuses. Lisaks väidab apellant, et H.M-i ütluste ning sarnaselt ka L.K. ütluste põhjal ei saa järeldada A.L. e suhtes I astme kuriteo toimepanemist ning läbi selle temale eluohtliku seisundi tekitamist ning samuti ei olnud võimalik sedastada rindkere deformatsiooni eriteadmisteta. 13.3 Tunnistaja P.G. poolsed hinnangud A.L. e vigastuste iseloomu, sh eluohtlikkuse kohta, ei ole lubatavad tõendid, kuna tegu on eriteadmist nõudva järeldusega. Apellant leiab, et maakohus on jätnud hindamata eksperdi poolt kohtuistungil antud selgituse, mille järgi peapiirkonna vigastused tekivad kergesti ning et löökide arvu näitavad verevalumid. Lisaks leiab apellant, et maakohtu järeldus sellest, et H.M pidi A.L. e peapiirkonna vigastustest järeldama vigastuste eluohtlikkust, on ebaloogiline ja tõenditel mittepõhinev. Samuti ei ole kriminaalasjas tõendatud kas ja kui palju esines A.L. el hingeldust, et üldse võinuks hakata tegema järeldusi tema seisundi eluohtlikkusest. 13.4 Edasikaebuse esitaja hinnangul ei ole kohtulikul uurimisel tuvastatud A.L. el selliseid tavapärase funktsioneerimise piiranguid, mida võiks omistada ainuüksi eluohtliku seisundi sümptomaatikale, nt omal jalal liikumise võimetus. Seega H.M ei saanud ega pidanudki aru saama, et A.L. e tavapärane funktsioneerimine oleks tingitud eluohtlikust seisundist, mitte aga ööpäevasest alkoholi tarvitamisest. Samuti on jäetud põhjendamatult arvesse võtmata asjaolu, et A.L. tarvitas sageli alkoholi ning et tal on ka varem tulnud järel käia. 13.5 Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et H.M pidi aru saama, et A.L. e seisund on tingitud I astme kuriteo toimepanemisest tema suhtes, veel enam, H. Lõhmuse poolt. Apellant heidab maakohtule ette, et kohus pole selgitanud kuidas on omavahel seotud vereplekid, A.L. e objektiivne seisund (paistes silmad, kerel vanad hematoomid) ja väidetav intensiivne peksmine. A.L. el puudusid vigastused (nt lahtised haavad), kust võinuks oluliselt määral verd tulla. 13.6 Nõustuda ei saa maakohtu etteheitega A.L. e transportimise viisi osas. Maakohus ei ole andnud hinnangut F.S-i ütlustele, mille kohaselt ta oli varasemalt korduvalt A.L. t transportinud ning too on end täis teinud, mistõttu ei saa A.L. t ka autokabiini istuma lasta. 13.7 Maakohus oleks pidanud tähelepanu pöörama ka sellele, et kui jah, siis millal tekkis H.M kohustus tegutseda, vältimaks
e olukorrast, H.M-ile K.K. i ja H. Lõhmuse poolt edastatud infot A.L. e olukorra põhjuste kohta ja ajavahemikku, mil H.M läks A.L. ele järele XXX kuni A.L. kaotas teadvuse.
Apellatsiooni väiteid siinkohal pikemalt üle kordamata (vt käesoleva lahendi p 11) saab kokkuvõtlikult öelda, et kaebaja põhiseisukoht on selles, et maakohus on tuvastatud asjaolusid ebaõigesti hinnates leidnud alusetult, et H. Lõhmuse poolt kannatanu A.L. e surnuks peksmine ei ole hinnatav piinaval ja julmal viisil toimepanduna. 16.1 Enne kui ringkonnakohus käsitleb maakohtu ja kaebuse vastavasisulisi argumente puutuvalt H. Lõhmuse poolt toimepandud tapmisteo kvalifikatsiooni, tuleb märkida järgmist. Kohtuotsusest nähtuvalt asuti seisukohale, et H. Lõhmusele esitatud süüdistus on tõendatud osaliselt, st tema poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida
114 lg 1 p 5 järgi,
Maakohtu otsusest aga ei nähtu, et kohus oleks süüdistatava
Selline kohtu otsustus peaks olema kajastatud nii kohtuotsuse põhiosas kui ka resolutiivosas. See on menetlusõiguslik eksimus, mis tuleks teise astme kohtul kõrvaldada. Antud juhul kohtukolleegium seda aga ei tee, kuna prokuröri apellatsioon saab osaliselt rahuldatud. 16.2 Vaatamata prokuröri kaebuse argumentidele nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kannatanu tapmine ei ole hinnatav julmal viisil tapmisena. Kohtupraktikast on teada, et julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. Julmus on ka brutaalne tapmisviis (nt pea maharaiumine, mingi kehaosa lömastamine), samuti võib see väljenduda mingites ebainimlikes toimingutes enne ja pärast tapmist, kuriteo toimepanemise ajal, kohas, jne või siis tapmine enese või teiste lõbustamiseks, rituaalsete toimingute käigus, jne. Samuti on hinnatav julmal viisil tapmisena kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamine. Kõiki eelpool nimetatud kohtupraktika seisukohti aluseks võttes saab maakohtuga nõustuvalt järeldada, et käesoleva juhtumi puhul ei saa H. Lõhmusele süüks arvata kannatanu A.L. e julmal viisil tapmist. Selge on see, et igasugune tapmine on hinnatav iseenesest julma teguviisina. Samas ei ole iga tapmistegu toimepandud just sellisel viisil, nagu eelnevalt sai kohtupraktikast välja tuua. Maakohus tuvastas, et kannatanut peksis süüdistatav korduvalt pika aja jooksul käte ja jalgadega pähe ja keha piirkonda, samuti lõi ühel korral torutangudega kuklasse. Torutange kannatanu keha moonutamiseks ei kasutatud, samuti ei ole ka mingeid muid vahendeid kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamiseks kasutatud. Asjaolu, et kannatanu nägu paistetas peksmise tagajärjel, ei tähenda, et antud tagajärg oleks hinnatav moonutava vigastuse tekitamisena
Seega kokkuvõttes on ringkonnakohus maakohtuga nõus, et H. Lõhmuse poolt kannatanu tapmine ei ole hinnatav julmal viisil tapmisena. 16.3 Prokurör leiab, et H. Lõhmuse tapmistegu on hinnatav piinaval viisil toimepanduna. Selle seisukohaga nõustub ka ringkonnakohus. Kuigi maakohus märkis, et inimese surnukspeksmine võib olla hinnatav piinaval viisil toimepandud tapmisteona, on kohus siiski seisukohal, et H. Lõhmus seda teinud ei ole. Seejuures leidis kohus, et kuna kannatanu oli ohtralt tarbinud alkoholi ning talle manustati ka ravimit Diclofenac, siis kannatanu A.L. e valuaistingud olid oluliselt tuimestatud. 9 Ringkonnakohus on veendunud, et H. Lõhmuse poolt tapmisteo eritunnuseks on piinav viis. Kriminaalasjas tuvastati, et H. Lõhmus peksis kannatanu A.L. t mitme tunni vältel käte ja jalgadega pähe ja kehasse. Samuti lõi ta kannatanule torutangidega kuklapiirkonda. Kannatanu peksmine oli valimatu, jõuline ja niivõrd intensiivne, et lõpptulemusena tekitati kannatanule suurel hulgal kehavigastusi, kusjuures puruks olid peaaegu kõik roided (24-st olid 19 murtud, samuti rinnakuluu). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kuidagi võimalik nõustuda maakohtuga selles, et kannatanul tuvastatud joove ( veres tuvastatud 1,9 mg/g, uriinis 3,3 mg/g etanooli) annaks aluse väita, et ta valu oluliselt ei tundnud. Kannatanule Diclofenaci manustamine vastupidi kinnitab ringkonnakohtu veendumust selles, et A.L. tundis suurt valu. Seega saab kokkuvõttes asuda seisukohale, et pekstes kannatanut käte ja jalgadega pika aja jooksul intensiivselt, valimatult ja jõuliselt pähe ja kehasse, lüües kannatanut torutangide kuklasse, tundis kannatanu ilmselgelt piinu. Piinade tekitamist pidi süüdistatav vähemalt möönma (kannatanule valude leevendamise eesmärgil Diclofenaci manustamine annab sellest selgelt tunnistust), mistõttu tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning H. Lõhmus süüdi tunnistada
Kuna prokurör ei vaidlusta tapmisteo eest H. Lõhmusele mõistetud karistust, jääb selles osas kohtuotsus muutmata. 17. H.M-i ja F.S-i kaitsjad vaidlustavad maakohtu otsuse kaitsealuste süüdimõistmises
17.1 H.M-i ja F.S-i süüdistati selles, et nemad olles teadlikud H. Lõhmuse poolt ajavahemikul 11.06.2015-12.06.2015 XXX Valga linn toimepandud vägivallateost A.L. e suhtes ja nähes kannatanu eluohtlikku tervislikku seisundit, jätsid H. Lõhmuse poolt toimepandud esimese astme kuriteost teatamata, ei kutsunud kiirabi ning transportisid 12.06.2015 kella 10 paiku ilmsete eluohtlike peksmistunnustega A.L. e F.S-i kasutuses oleva sõiduautoga XXX tn maja hoovi, kus kell 10:35 tuvastati A.L. e surm. Kuna maakohus on süüteokoosseisu mõlema isiku käitumises tuvastanud veatult ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga süüteo asjaolude tuvastamises ja karistuse mõistmise põhistustes, puudub vägimgi vajadus neid antud kohtuotsuses detailselt taasesitada (vt maakohtu lahendi lk 28-34, 36-37). Eeltoodut silmas pidades vastab ringkonnakohus alljärgnevalt kaebuste põhiväidetele. 17.2.1 H.M-i kaitsja hinnangul tuleks tema kaitsealune õigeks mõista. Kaitsja arvates on kohus tuginenud tõenditele n.ö tagantjärgi hinnangu andmisele. Maakohus hindas kannatanu vigastusi surnu ekspertiisiakti pinnalt, kus A.L. e vigastused on detailselt ära toodud. H.M nägi aga kannatanut mõnikümmend minutit, mistõttu tal puudus vähimgi võimalus saada detailset ülevaadet kannatanu vigastustest. Ringkonnakohus kaitsjaga eeltoodud väidetes ei nõustu. Õige on see, et kohus on detailirohkelt kajastanud surnu ekspertiisiaktis kannatanu A.L. el tuvastatud vigastusi. Samas ei saa vaid selle asjaolu pinnalt järeldada, et kohus teeb järeldused vaid hiljem tuvastatu pinnalt, milleks kahtlemata on ju surnu ekspertiisiakt. Kohtuotsusest on selgelt mõista, et nimetatud ekspertiisiakt on vaid üks tõendite kogumist, mille pinnalt kohus jõuab lõppjäreldusteni. Kohtu eesmärgiks välja tuua ekspertiisiaktis kajastatud kannatanu vigastused on näidata kannatanu peksmise intensiivsust, mille tagajärjed olid vähemalt osaliselt nähtavad ka süüdistatavatele (vt sündmuskoha fotod, 1kd, lk 146-147). Tõene ei ole väide selle kohta, et H.M nägi kannatanut vaid mõnikümmend minutit, mille tõttu ei saanudki ta ülevaadet kannatanu vigastustest. Siinkohal tuleb märkida, et kriminaalasjas leidis tuvastamist, et H.M viibis H. Lõhmuse korteris pisut alla tunni ning vähimgi eluline usutavus puudub väitel, et talle jäid märkamata ilmselged intensiivsed peksmistunnused kannatanu kehal ja peas. Oluline on siinkohal märkida, et süüdistatavale ei heideta ette seda, et ta ei mõistnud kannatanu vigastusi 10 detailides nagu arvab kaitsja, sellist etteheidet ei saagi n.ö tavainimesele teha, vaid kannatanu ilmselge eluohtliku seisundi eiramist. 17.2.2 Apellandi arvates mõistmaks, millise raskusega võisid olla kannatanu vigastused, peaks isik olema vastavate eriteadmistega, eriti aru saamaks kannatanu rinnaku deformatsiooni. Kaitsja arvates tunnistaja P.G. hinnangutele ei saa tugineda, kuna tegu on eriteadmisi nõudva järeldusega, kelleks aga tunnistaja ei ole. Ringkonnakohus märgib, et
lg 1 teokoosseis ei nõua erisubjekti, s.t karistusõiguslik vastutus nimetatud teokoosseisu järgi ei ole omistatav vaid meditsiinilisi eriteadmisi omavale isikule, kellele on teatavaks saanud teise isiku poolt I astme kuriteo toimepanemine. Loomulikult ei saa meditsiinilisi eriteadmisi mitteomav isik mõista, et kannatanul võib olla rinnaku deformatsioon. Kuid see ei ole ka ringkonnakohtu arvates oluline. Heites maakohtule ette liigset keskendumist tagantjärgi tuvastatud asjaoludele, analüüsib ka kaitsja ise hiljem tuvastatud asjaolusid, taotledes nende pinnalt kaitsealuse õigeksmõistmist (nt millised olid surnu ekspertiisiaktiga kannatanul tuvastatud vigastused, mis oli kannatanu surma põhjus). Tõepoolest ei ole tunnistaja P.G. eriteadmistega isik meditsiinivallas ning mõistetavalt võib temal kui politseitöötajal olla mõnevõrra kergem tööalaste kogemuste tõttu järeldada isikul võimalikku eluohtliku seisundi olemasolu. Kohtuotsusest nähtuvalt on tunnistaja kirjeldanud, milline oli kannatanu välimus ning millised võisid olla tunnistaja arvates kannatanu vigastused. Ringkonnakohus leiab, et puudub vähimgi põhjus hinnata maakohtuga võrreldes kriitilisemalt tunnistaja P.G. ütlusi, sest tunnistaja hinnang kannatanu võimalike vigastuste kohta tugines tema varasemale tööalasele kogemusele. Tunnistaja poolt tajutu kohta arvamuse avaldamine on menetlusõiguslikult lubatud. Ringkonnakohus rõhutab, et maakohus ei tugine oma järeldustes pelgalt politseitöötaja hinnangule, vaid tõendite kogumile tervikuna. Eriti rõhutamist vääris maakohtu arvates (sellega on nõus ka ringkonnakohus) just tunnistaja L.K. (isik, kes kannatanut nähes kutsus koheselt kiirabi) ütlused, kelle näol oli tegemist tavalise keskmise elukogemusega isikuga, kellel vähimadki eriteadmised (meditsiini või õiguse vallas) puuduvad (vt tunnistaja L.K. ütlused, 3 kd, lk 59). 17.2.3 Apellant leiab, et maakohus jättis hindamata kohtuistungil eksperdi poolt antud selgituse, mille kohaselt pea piirkonna vigastused tekivad kergesti. Kaitsja arvates ei saa kannatanu peapiirkonna paistetusest järeldada eluohtlikku vigastust. Ringkonnakohtu arvates puudub vajadus eraldi peatuda eksperdi kohtus antud selgitusel, et peapiirkonnas tekivad vigastused kergesti. Nimetatud asjaolu ei ole määrava tähtsusega. Oluline on rõhutada, et järeldada kannatanu eluohtlikku seisundit saab mitte pelgalt ühe detaili (olgu selleks siis peavigastused või muud vigastused) pinnalt, vaid sellise järelduseni saab jõuda kõigi süüdistatavatele ilmselgelt teatavaks saanud asjaolude pinnalt tervikuna (verine sündmuskoht, kannatanul ilmsed vägivallatunnused peas, mõneti ka rindkerel, seisund juba viimase sõidukisse toimetamisel (suutmatus kõndida, rääkida, jne)). 17.2.4 Kaitsja rõhutab, et kannatanu surma põhjuseks oli hingamispuudulikkus, mis tekkis roiete murdudest, vesirinnast, vereaspiratsioonist ning kilpkõhre murrust. Surma põhjuse tuvastamiseks pidi eriteadmistega isik läbi viima lahangu. Seetõttu on ebaloogiline kohtu järeldus, et süüdistatav pidi kannatanu peavigastustest järeldama vigastuste eluohtlikkust ja I astme kuriteo toimepanemist tema suhtes. Lisaks märgib kaitsja, et asjas ei ole tuvastatud, et kannatanul oleks esinenud hingeldus, millest võiks mingeidki järeldusi teha kannatanu seisundi eluohtlikkuse kohta. Ringkonnakohus märgib veelkord, et H.M-ilt ei ole keegi nõudnud eriteadmiste olemasolu tuvastamaks kannatanu A.L. e vigastusi detailselt, samuti ei ole süüdistuse kohaselt H.M-ile ette 11 heidetud asjaolu, et ta ei suutnud aru saada kannatanu surma põhjustest. Täiesti mõistetavatel põhjustel saab neid asjaolusid tuvastada eriteadmisi omav ekspert teostades selleks vastavalt surnu lahangu. Õige on väide, et asjas puuduvad tõendid, millest võiks kindlalt järeldada kannatanul hingamisraskuste esinemist. Ka antud asjaolu ei oma ringkonnakohtu hinnangul lõpptulemusena määravat tähtsust. Maakohtu poolt tõendite alusel tuvastatud asjaolud nii sündmuskoha olustiku kui ka kannatanu seisundi kohta tervikuna (tema seisund veel sündmuskohal olles kui ka tema koduõue toimetamise ajal ning koduõues olles, vastav detailne kirjeldus on toodud maakohtu otsuses) annavad aluse järeldada, et kannatanut oli pekstud just nimelt süüdistatava H. Lõhmuse elukohas XXX ning selle peksmise tulemusena oli kannatanu seisund eluohtlik. 17.2.5 Kaitsja osundab H.M-i ütlustele, mille kohaselt aitas ta enda parima teadmise kohaselt alkoholijoobes sõpra koju toimetada. Seda on esinenud varemgi. Kuna kannatanu oli tarvitanud ka Diclofenaci, mille tulemusena olid tal valuaistingud pärsitud, ei olnud H.M kuidagi kannatanu olekust võimalik mõista tema eluohtlikku seisundit. Seega väline pilt ei erinenud varasemast, selles polnud midagi ebaharilikku, mistõttu puudus H.M alus kahtlustada raske kuriteo toimepanemist A.L. e suhtes. Millistele objektiivsetele tõenditele kaitsja tugineb väites, et kannatanu seisund oli juba ka varasematel kordadel sarnane, ei ole antud asjas täpsustatud. Kaitsja tugineb vaid H.M-i ütlustele. Maakohus hindas üksikasjalikult H.M-i ütlusi ning leidis, et süüdistatava ütlused ei ole eluliselt usutavad. Sellise järeldusega nõustub ka ringkonnakohus. Kriminaalasjas kogutud tõenditest saab selgelt järeldada, et H.M püüab end igati distantseerida igasugusestki teadmisest A.L. ega toimunu suhtes. Ringkonnakohus on veendunud, et iga keskmine inimene on suuteline mõistma, et just nimelt H. Lõhmuse korteris peksti jõhkralt A.L. t. Sellele viitab sündmuskoha vaatlusprotokoll. Kusjuures väärib märkimist, et koristama asus tunnistaja K.K. alles pärast seda, kui selgus, et kannatanu koduõues suri (nt veremäärdumusega pesud nähtuvad pesumasinas). Lisaks on oluline asjaolu, et H.M viibis korteris pea tunni, mistõttu eitada seda, et ta ei mõistnud kannatanuga toimunut, on täiesti mõttetu. Diclofenaci manustamise eesmärk oli vähendada kannatanul valusid. Millistele tõenditele tugineb kaitsja väites, et ka kella 10 ajal hommikul oli kannatanu Diclofenaci mõju all, kaebusest ei selgu (tunnistaja K.K. i ütluste kohaselt manustati seda peksmise ajal öösel). Ringkonnakohtul puudub vähimgi põhjus järeldada, et hommikul, mil H.M saabus H. Lõhmuse korterisse, olid kannatanu valuaistingud pärsitud. 17.2.6 Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega ka selle kohta, et H.M pidanuks mõistma, et kannatanu suhtes võis kuriteo toime panna H. Lõhmus. H. Lõhmuse sõnul sai kannatanu peksa Lätis. Tunnistaja K.K. ütles aga H.M-ile, et kannatanu kukkus trepist alla. Ei saa nõus olla kohtuga selles, et korteris nähtusid intensiivse peksmise jäljed. Süüdistatav viibis korteris lühiajaliselt, mistõttu ei saanudki ta midagi erilist näha.
lg 1 kohaselt nõutav tegu seisneb tõepäraste andmete avaldamises teise isiku poolt esimese astme kuriteo asetleidmise asjaolude kohta. Nende asjaoludena tuleb käsitelda selliste asjaolude kogumit, millest nähtuks konkreetselt määratletav kuriteosündmus. Kuriteo täpsete tehiolude, s.h toimepanija isiku kohta andmete avaldamata jätmine ei ole käsitletav kuriteost mitteteatamisena
Seega ei ole süüteokoosseisu täidetavuse aspektist oluline, kes täpselt on I astme kuriteo toime pannud. Käesolevas kriminaalasjas on prokuratuur süüdistuses välja toonud, et süüdistatavatele H.M-ile ja F.S-ile oli teatavaks saanud kannatanut peksnud isik - H. Lõhmus. Antud juhul on see ka põhjendatud. Kogutud tõenditest nähtub selgelt, et H.M sai aru, et H. Lõhmuse korteris oli kannatanut jõhkralt peksnud H. Lõhmus ise, mitte keegi teine. Väide, et H.M teadis K.K. i sõnadest, et kannatanu kukkus ning H. Lõhmuse sõnul sai kannatanu peksa Lätis, ei ole usutav. Oluline 12 on siinkohal täpsustada, et XXX korterisse jõudis H.M ajal, mil H. Lõhmus oli kodust väljas, mistõttu ei saanud kannatanuga juhtunu kohta H.M-ile veel midagi rääkida. Samas jääb ka mõistetamatuks, miks ei nimetanud H.M XXX kohaletulnud politseitöötajatele eeltoodud põhjuseid (kannatanu peksa saamine nt Lätis, või kukkumine trepist) vaid ütles, et kannatanu toodi Pedeli äärest. Siinkohal tuleb pöörata tähelepanu ka tunnistaja T.T. e ütlustele, kellega koos sõitis H.M XXX korterist kannatanut ära viima ning kelle ta aga minema saatis öeldes, et A.L. on ära pekstud ning halvas seisus. Need on vaid mõningad asjaolud, mida ringkonnakohus pidas vajalikuks apellatsioonile vastates välja tuua. Põhjalikumalt on kõiki asjaolusid käsitlenud maakohus, mida detailsemalt üle korrata ei ole vaja. 17.2.7 Kaitsja leiab, et kannatanu transportimise viisi on kohus alusetult ette heitnud. Maakohus tuvastas, et H.M saabus XXX korterisse kannatanule järgi koos T.T. ega. Nähes kannatanu seisundit, saatis H.M T.T. e ära öeldes, et A.L. on ära pekstud ja raskes seisus. H.M kutsus endale appi F.S-i, kes tuli oma autoga. F.S koos H.M-iga toimetasid M. Kilpi kaubiku „kuudis“ kannatanu A.L. e tema koduhoovi. Kohus on kirjeldanud A.L. e transportimist auto tagaosas, leides, et sobilikum viis oleks kannatanut sõidutada siiski istekohal. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kui süüdistatavad ei pidanud vajalikuks kutsuda kannatanule kiirabi, siis tema transportimine võinuks olla inimväärsem. Kriminaalasjast on näha, et kannatanu ei olnud võimeline iseseisvalt liikuma, vajas kõrvalabi. Kannatanu paigutati kaubiku „kuuti“, kus vähimgi tugi või järelevalve tema seisundi üle puudus. Kuigi süüdistatavad selgitasid, et kannatanu autosse paigutamise koha tingis varasem kogemus, kus joobes kannatanu transportimisel sai sõiduki iste määritud, mis on igati mõistetav selgitus, saab siiski järeldada, et maakohtu etteheide süüdistatavatele seisneb selles, et ilmselgelt eluohtlikus seisundis kannatanu transportimiseks ei valitud enam inimväärsemat viisi kui seda on tema kaubiku „kuuti“ paigutamine. Samas ei ole tõendamiseseme asjaolude seisukohalt tähtsust, kas kannatanut transporditi kaubiku „kuudis“ või oleks seda tehtud istekohal. 17.2.8 Kaitsja arvates võis kuriteost mitteteatamine aktualiseeruda alles Võru tn hoovis, kuhu kannatanu toimetati ning mil H.M sai aru, et kannatanul puudub pulss. Sellel küsimusel ringkonnakohus pikemalt ei peatu, vaid rõhutab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et H.M pidi vähemalt võimalikuks pidama juba XXX korteris viibides, et kannatanu A.L. e suhtes on pandud toime raske isikuvastane kuritegu, kusjuures süüdistatav ei pidanudki aru saama, et milline objektiivselt toimepandud tegu on (tapmiskatse, raskete kehavigastuste tekitamine vms). Oluline on see, et H.M nägi raskes seisundis kannatanut verejälgedega korteris ning ta pidi mõistma, et tegu, mis A.L. e suhtes on XXX toime pandud, on objektiivselt tajutav I astme kuriteona, seejuures olenemata asjaolust, et kannatanu veel elas. 17.3 F.S-i kaitsja taotleb samuti kaitsealuse õigeksmõistmist. 17.3.1 Kaitsja hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohus kaitsja eeltoodud hinnanguid ei jaga. Maakohus on kriminaalasja lahendamisel kinni pidanud kriminaalmenetlusõiguse sätetest, sealhulgas korrektselt täitnud põhistamiskohustust. Samuti ei ole maakohus materiaalõiguse kohaldamisel eksinud. 17.3.2 Kaitsjale jääb selgusetuks millistest asjaoludest lähtudes oleks F.S pidanud mõistma, millised kannatanu vigastused võivad osutuda eluohtlikeks vigastusteks. F.S ei ole eriteadmistega 13 isik. Kaitsja arvates ei esinenud kannatanul selliseid nähtavaid vigastusi, mis oleksid andnud F.S-ile põhjust järeldada kannatanu seisundi kriitilisust. Nagu käesoleva otsuse punktis 17.2.4 märkis ringkonnakohus H.M-i puhul, et mingeid meditsiiniliste eriteadmiste rakendamata jätmist pole talle ette heidetud, siis ka F.S-i puhul saab öelda sama. Loomulikult ei ole ka kaassüüdistatav F.S meditsiinilisi eriteadmisi omav isik, kes võiks vähemalt nende teadmiste abil mõista, milline täpsemalt kannatanu seisund 12.06.2015 kella 10 paiku oli. Kaebusest jääb selgusetuks, mida kaitsja peab silmas kui väidab, et F.S puudus piisav informatsioon, et hinnata A.L. e seisund kriitiliseks. H.M-i kaitsja väidetele vastates ringkonnakohus tõi välja need asjaolud, millised andsid ka F.S-ile piisava teadmise selleks, et pidada kannatanu A.L. e seisundit raskeks ning need asjaolud kohalduvad ka F.S-i puhul (v.a korteris viibimise aeg). Kaitsja väide nagu ei oleks kannatanu välise seisundi pinnalt võimalik järeldada tema seisundi kriitilisust, on ainetu. Maakohus on põhjalikult kirjeldanud kannatanu välimust (intensiivsed peksmisjäljed peas, samuti rindkerel, kusjuures rindkere oli riieteta, seega kõik jäljed hästi nähtavad), mida siinkohal üle korrata veelkord ei ole vajalik, samuti on oluline asjaolu, et kannatanu sisuliselt tassiti H. Lõhmuse ja H.M-i poolt H. Lõhmuse korterist välja, kuna ta polnud võimeline iseseisvalt liikuma (vt täpsemalt maakohtu otsuses toodud kirjeldus, lk 29jj). 17.3.3 Kaitsja arvates ei saa tunnistajate P.G. ja L.K. arusaamu sellest, millised olid A.L. e vigastused, omistada F.S-ile . Olukorra tõlgendamine on subjektiivne, kusjuures F.S puutus kannatanuga kokku väga lühikest aega, kuna juhtis autot. Ringkonnakohus nõustub väitega, et olukordade tõlgendamine on subjektiivne ning mõistetavalt ei saa ühe inimese hinnanguid kanda automaatselt üle teisele inimesele. Samas, n.ö kõrvaliste inimeste arusaam sellest, mis oli nende arvates kannatanuga juhtunud ning kui raskes seisundis oli nende arvates kannatanu, annab aluse teha järeldusi veelgi objektiivsemalt, jättes kõrvale võimaliku subjektiivsuse. See tähendab, et kui juba kannatanut lühiajaliselt näinud tunnistaja L.K. hindas kannatanu väljanägemise alusel olukorda selliselt, et kannatanu vajas kiiret arstiabi, siis puudub igasugunegi põhjus arvata, et F.S seda ei mõistnud. F.S käis ka H. Lõhmuse korteris, kus talle sai nähtavaks korteri olustik, kus kannatanu lamas elutoas põrandal maas ning kust liikumisvõimetu kannatanu tassiti tema autosse ning pandi sõiduki „kuuti“. Need asjaolud annavad ka ringkonnakohtule selge veendumuse, et juba XXX maja juures sai F.S aru, et kannatanu suhtes oli seal toime pandud raske isikuvastane kuritegu ning ta on raskes seisundis. 17.3.4 Kaitsja heidab maakohtule ette seda, et kohus jättis tuvastamata, milline nägi kannatanu välja siis kui F.S teda nägi ja milline siis kui nägid teda tunnistajad L.K. ja P.G. . Enne transportimist võis kannatanu nägu olla puhastatud, mistõttu ei pruukinud olla võimalik kannatanu seisundit objektiivselt hinnata. Kaitsja eeltoodud kriitika maakohtu aadressil ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus tuletab meelde, et kannatanu peksmine H. Lõhmuse poolt toimus 11.06.2015 umbes kella 22-st kella 01.30- ni 12.06.
Lõhmuse süüdi
H. Lõhmusele
Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, F.S-i ja H.M-i kaitsjate apellatsioonid jäävad rahuldamata.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.