Obsah (6)

§ 74§ 184§ 4231§ 64§ 68§ 75

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-1001 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Vaid

§ 74

lg 4 alusel Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu U.L, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu

1. märtsi 2017 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
2. Tartu Maakohtu 06.04.2016 otsusega tunnistati U.L süüdi

§ 184lg 2 p 1, 2 järgi ja karistuseks mõisteti 3 aastat ja 4 kuud vangistust.

Sama otsusega mõisteti U.L süüdi

§ 4231

järgi ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõistetud karistustest raskeima suurendamise teel mõisteti U.L-ile kuritegude kogumis liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud ja 6 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati mõistetud karistusest maha eelvangistuses viibitud aeg ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 74

lg 2 alusel määrati kohesele ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud vangistust alates 15.11.2015.

§ 74

lg-te 1, 2 ja 3 alusel määrati, et ülejäänud 3 aastat vangistust ei pöörata täitmisele, kui U.L ei pane 3 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja

§ 75

lg 2 p 21 alusel määratud kohustust käitumiskontrolli ajal mitte omada ja mitte tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid.

§ 64

lg 2 alusel jäeti Tartu Maakohtu 24.08.2015 otsusega

§ 4231

järgi mõistetud rahaline karistus 60 päevamäära, s.o 600 eurot iseseisvaks täitmiseks. Kohtuotsus jõustus 22.04.

2. 21.02.2017 esitas kriminaalhooldusametnik maakohtule erakorralise ettekande, milles palus pöörata U.L-ile mõistetud karistus täitmisele, kuna viimane ei täida temale kohtuotsuse alusel määratud kohustust mitte omada või tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Samuti ei ole U.L teavitanud kriminaalhooldusametnikku elukoha muutusest. Maakohtu määrus
3. Tartu Maakohtu 16.03.2017 määrusega rahuldati kriminaalhooldaja taotlus ja pöörati U.L-ile Tartu Maakohtu 06.04.2016 otsusega mõistetud ärakandmata karistus, 3 aastat vangistust, täitmisele.
4. Maakohtu hinnangul nähtub esitatud materjalidest, et U.L-ilt 06.02.2017 võetud uriiniproov sisaldas amfetamiini, st narkootilist ainet. Järelikult rikkus süüdimõistetu kohtu poolt

§ 75

lg 2 p 21 alusel määratud kohustust käitumiskontrolli ajal mitte omada ja mitte tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Samuti luges maakohus tõendatuks, et U.L-i alaline elukoht oli alates 2016 lõpust XXX . Kriminaalhooldaja väidete kohaselt tema hooldusaluse elukohamuutustest teadlik ei olnud – temal olnud informatsiooni kohaselt elas U.L ikka veel XXX . Sellest saab järeldada, et U.L vahetas oma alalist elukohta ilma, et oleks selleks kriminaalhooldajalt eelnevalt luba küsinud. See omakorda tähendab, et U.L rikkus

§ 75lg 1 p-s 5 toodud nõuet 5.

Eelviidatud rikkumised on käitumiskontrolli konteksti arvestades olulised – narkootikumide tarvitamine teeb hooldusaluse käitumise ettearvamatuks ning seetõttu võib see hakata takistama kriminaalhooldusega seonduvate kokkulepete täitmist, samuti takistab see kriminaalhooldusaluse resotsialiseerumist üldisemalt; oma uue elukoha andmetest mitteteadaandmine aga ei võimalda kriminaalhooldajal teostada kontrolli hooldusaluse elukohas ning juhul, kui puuduvad muud võimalused ühenduse pidamiseks, võib tekkida ka olukord, kus hooldusalune jääb kriminaalhooldajale kättesaamatuks. Eelnevalt kirjeldatu raskendab katseaja plaanipärase kulgemise kontrollimist ning võib viia ka uute kuritegude toimepanemiseni kriminaalhooldusaluse poolt. Seda kinnitavad ilmekalt tõsiasjad, et käesoleval ajal on U.L alust kahtlustada

§ 184

lg 2 p-de 1, 2 järgi ning ta on Tartu Maakohtu 08.02.2017 määrusega võetud kuni 2 kuuks vahi alla 6. Arvestades toimepandud rikkumiste raskust, samuti seda, et need olid toime pandud tahtlikult, leidis maakohus, et tuleb kohaldada

§ 74

lg-s 4 sätestatud meetmetest kõige raskemat ning pöörata Tartu Maakohtu 06.04.2016 otsusega U.L-ile mõistetud ning käesoleva aja seisuga ärakandmata karistuse osa, s.o 3 aastat vangistust täitmisele. Määruskaebus

1. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu U.L , kes taotleb Tartu Maakohtu määruse tühistamist ja uue kohtumääruse tegemist, mille alusel jätta täitmisele pööramata temale mõistetud karistus ja pikendada katseaega ühe aasta võrra.
2. Määruskaebuse esitaja selgitab, et tema kriminaalhooldusametnik oli teadlik sellest, et U.L viibis aegajalt aadressil XXX. Samuti olid kriminaalhooldusametnikul olemas kõik võimalikud kontaktandmed, mille U.L oli talle andnud. Süüdimõistetu sõnul oli tema alaline elukoht siiski aadressil XXX , kuhu kriminaalhooldusametnik teostas ka kodukülastuse.
3. Maakohus tõi välja, et psühhiaatri hinnangul ei vaja U.L sõltuvusravi. Psühhiaatri hinnang on tegelikkuses aga antud hoopis teistlaadi aspekti osas. Kuna U.L sai kinnipidamiskohas depressioonivastast ravi, siis oli psühhiaatri poolt antud hinnang, et ta ei vaja pärast vabanemist enam toetusravi, seoses depressiooniga. 2
4. U.L taotles kohtuistungil, et katseaega pikendataks ühe aasta võrra, mis annaks U.L-ile võimaluse minna kas iseseisvalt või kohustuslikus korras võõrtusravile. On ilmne, et süüdimõistetul on probleeme narkootikumide tarvitamisega. See nähtub ka 06.02.2017 antud uriiniproovist, mis osutus positiivseks, misläbi rikkus U.L kohtu poolt määratud kohustust.
5. Samuti puudub Tartu Vanglas füsioterapeut, misläbi ei ole kinnipidamiskohas võimalik saada intensiivset taastusravi. U.L on seljatrauma tõttu 60 % ulatuses töövõimetuspensionär ning teda on neljal korral opereeritud. Kirurgi ettekirjutuse kohaselt on vajalik intensiivne taastusravi, mis vanglas puudub. Kambrisüsteemis ei ole samuti võimalik taastusravi teha, mida on kinnitanud ka vangla meditsiiniosakond.
6. Lisaks toob U.L välja, et talle ei võimaldatud 14.03.2017 toimunud kohtuistungil advokaati. Kohtuistungil viibisid vaid süüdistatavad osapooled. Enne kohtuistungit ei hoiatanud ega teavitanud keegi U.L, et kohtuistungile ei kutsuta U.L-i kaitsjat. Kui U.L oleks seda teadnud, siis oleks ta ise endale kaitsja kutsunud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 13.

§ 74

lg 4 näeb ette, et kui süüdlane ei järgi katseajal kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kriminaalhooldusametnik teda kirjalikult hoiatada või kohus määrata täiendavaid kohustusi vastavalt

§ 75

lõikes 2 sätestatule, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et U.L-i karistus tuleb täitmisele pöörata. Isikule on antud kohtu poolt võimalus kanda karistust tingimisi vabaduses, kuid süüdlane ei suutnud täita käitumiskontrolli nõudeid.

1. Mis puudutab määruskaebuses toodut, et U.L-ile ei võimaldatud kohtuistungile kaitsjat, siis siinkohal märgib ringkonnakohus, et KrMS § 432 lg 3 alusel ei ole kaitsja osavõtt kohtuistungist, kus arutatakse karistuse täitmisele pööramist, kohustuslik. U.L on isik, kes on kriminaalkorras varasemalt korduvalt karistatud, ning omab seetõttu kokkupuudet kriminaalasja kohtuliku arutamise menetlusliku korraga. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt talle selgitati tema õigusi ja taotlusi ei esitatud. Seda arvesse võttes oli U.L teadlik võimalusest taotleda endale kohtuliku arutamise juurde kaitsjat, mistõttu on etteheide, et talle ei võimaldatud kohtuistungile kaitsjat, asjakohatu.
2. Mis puudutab kriminaalhooldusametniku poolt esitatud erakorralist ettekannet, siis nõustub kriminaalkolleegium täielikult maakohtuga selles, et U.L on rikkunud

§ 75

lg 1 p 5 toodud nõuet saada kriminaalhooldusametnikult eelnev luba elukoha vahetamiseks ning tegelikkuses ei olnud kriminaalhooldusametnik teadlik U.L-i elukohamuutusest. U.L-i poolt määruskaebuses toodud selgitused selle kohta, et kriminaalhooldusametnikul olid olemas tema kontaktandmed, on asjakohatud. Olles kohtu poolt määratud kriminaalhooldusele, on süüdimõistetu kohustatud andma enda tegemistest ja asukohast kriminaalhooldusametnikule teada ning kriminaalhooldusametnik ei pea sellekohast informatsiooni iseseisvalt otsima. 16. Kriminaalhooldusametniku poolt esitatud erakorralisest ettekandest nähtub sedagi, et U.L ei ole täitnud talle kohtu poolt

§ 75

lg 2 p 21 alusel määratud kohustust mitte tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid. U.L on mh süüdi mõistetud

§ 184lg 2 p 1,2 järgi.

Isik, keda on varasemalt karistatud narkootilise aine käitlemise eest, peaks sellevõrra tõsisemalt suhtuma temale kohtu poolt määratud kohustusse mitte tarvitada narkootilise aineid. U.L ei ole suutnud seda kohustust täita. Lisaks nähtub kohtutoimiku materjalidest, et U.L on Tartu Maakohtu 08.02.2017 määruse alusel vahi alla võetud, kuna teda on alust kahtlustada vähemalt 20 grammi narkootilise aine amfetamiini omandamises.

1. U.L leiab, et sõltuvusravi on temale hoolimata psühhiaatri poolt esitatud arvamusest vajalik ning ta on avaldanud soovi asuda nüüd enda narkootilise aine sõltuvusega tegelema. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on U.L , kes on teadlik enda narkootiliste ainete sõltuvusest, olnud piisavalt aega iseseisvalt oma sõltuvusega tegelemiseks. Tegelikkuses ei ole ta aga astunud ühtegi vajalikku sammu selleks, et sõltuvusest vabaneda ja on rikkunud kohtuotsusega 3 määratud kohustust ning teda on taas alust kahtlustada uue narkootikumidega seotud kuriteo toimepanemises. Eelnevast järeldub, et U.L ei ole motiveeritud enda eluviisi muutma. Seega saab tõsikindlalt väita, et süüdlane ei suhtu katseaja tingimuste täitmisesse tõsiselt.
2. Eelnevat kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kriminaalhooldusnõuete- ja kohustuste rikkumisega näitas U.L oma hoolimatut suhtumist õiguskorda ja siin kehtivatesse reeglitesse. Arvestades U.L-i katseaja kulgu, saab öelda, et süüdlane on kuritarvitanud kohtu usaldust ja suhtunud ükskõikselt temale tingimuslikult määratud karistusse. Seega ei ole karistusest tingimisi vabastamine U.L-ile soovitud mõju avaldanud ning kriminaalhoolduse edasine teostamine ning katseaja pikendamine ei ole enam võimalik. U.L-ile mõistetud karistus tuleb pöörata täitmisele. Käesoleval juhul ei väära karistuse täitmisele pööramist ka süüdimõistetu võimalikud terviseprobleemid ning maakohus on õigustatult viidanud, et U.L on võimalik hädavajalikku abi saada vangla meditsiiniosakonnast.
3. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 leiab ringkonnakohus, et Tartu Maakohtu 16.03.2017 määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ Mati Kartau /allkiri/ Maarika Kuusk 4 /allkiri/ Tiit Lõhmus