Obsah (7)

§ 263§ 121§ 73§ 424§ 65§ 56§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 15. september 2016 Kriminaalasja number 1-15-7025 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarj

§ 263

p-de 1, 4 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

1. mai 2016 otsus Apellatsiooni esitaja ringkonnaprokurör Günter Koovit, süüdistatav K.B , süüdistatav K.B kaitsja vandeadvokaadi abi Deniss Matvejev Prokurör ringkonnaprokurör Günter Koovit Süüdistatav K.B , isikukood: XXX, elukoht: XXX; kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaadi abi Deniss Matvejev RESOLUTSIOON:
2. Tühistada Viru Maakohtu
3. mai 2016 otsus K.B süüditunnistamises ja karistamises

§ 121

järgi, karistuse mõistmises

§ 73lg 4 ja 65 lg 2 alusel.

2. Süüdi tunnistada K.B

§ 263

p 1 (alates 01.01.2015.a kehtiva

kohaselt

§ 263lg 1 p 1 järgi) alusel ja mõista karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

3.

§ 73

lg 4 ja 65 lg 2 alusel pöörata Viru Maakohtu 22.11.2011 otsusega mõistetud ärakandmata karistus 2 kuud 28 päeva vangistus täitmisele, ja suurendada käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust, 6 (kuus) kuud vangistust, Viru Maakohtu 22.11.2011 otsusega mõistetud karistuse 2 (kaks) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust võrra ja mõista liitkaristuseks 8 (kaheksa) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.

1. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
2. Ringkonnaprokurör Günter Kooviti apellatsioon rahuldada osaliselt.
3. Süüdistatava K.B ja kaitsja vandeadvokaadi abi Deniss Matvejevi apellatsioonid jätta rahuldamata.
4. Välja maksta vandeadvokaat Deniss Matvejevile tema poolt K.B-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Sven Sillari kaudu 576 (viissada seitsekümmend kuus) eurot, sealhulgas käibemaks 96 (üheksakümmned kuus) eurot.
5. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta punktis 7 nimetatud menetluskulud riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsus apelleeritava osa sisu
6. Viru Maakohtu 27.05.2015 otsusega üldmenetluses karistati K.B

§ 121

(alates 01.01.2015 kehtiva

kohaselt

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo) järgi 3 kuu vangistusega.

§ 73

lg 4 ja 65 lg 2 alusel pöörati Viru Maakohtu 22.11.2011 otsusega mõistetud ärakandmata karistus 2 kuud 28 päeva vangistus täitmisele, suurendades käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust, 3 kuud vangistust, Viru Maakohtu 22.11.2011 otsusega mõistetud karistuse 2 kuud 28 päeva vangistust võrra, mõistes liitkaristuseks 5 kuud 28 päeva vangistust. 2. K.B-le esitati süüdistus selles, et tema, viibides 21.09.2012 kella 19.00 paiku avalikus kohas, s.o Kohtla-Järve linnas, aadressil Kalevi 3 asuvas pubis Alex, ühiselt ja kooskõlastatult koos tuvastamata isikuga lõi kättemaksuks selle eest, et M.K. oli eelnevalt samal päeval löönud või tõuganud K.B õde N.M. a, M.K. t korduvalt käte ja jalgadega näo ning keha piirkonda, mille tulemusena põhjustati M.K. le kolju- ja näoluude hulgimurrud, verejooks peahaavast ning füüsilist valu. M.K. peksmisega rikkus K.B koos tuvastamata isikuga pubis avalikku korda ning häiris tugevalt pubis viibivate juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute, sealhulgas pubis peksmise vahetus läheduses viibinud ja kannatanu peksmisest šokeeritud külastajate M.L. i ja M.V. i rahu. Oma tegevusega pani K.B toime vägivallaga ja isikute grupis avaliku korra raske rikkumise, st

§ 263

p-de 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015 kehtiva

kohaselt

§ 263p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo).

3. Maakohus leidis, et K.B tegu tuleb kvalifitseerida

§ 121järgi teise inimese tervise kahjustamisena.

3.

1. Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav ei tunnistanud ennast süüdi ja andis maakohtule vastavad ütlused. Kokkuvõtlikult tuleneb K.B ütlustest positsioon, et 21.09.2012 viibis ta Kohtla-Järvel Kalevi 4 asuvas baaris Alex, kus kokana töötas tema õde N.M. , kuid midagi ebaseaduslikku ta seal ei teinud, kuritegu ei ole toime pannud, kannatanu M.K. peksmisest osa ei võtnud. Süüdistatav väidab, et ta saabus baari tema õe telefonikõne peale, milles too kurtis talle, et tal on tekkinud konflikt ja ta soovib baarist lahkuda. Süüdistatav saabuski baari autoga eesmärgiga, et ta viib õe koju. Saabudes baari, vestles ta oma õega, kes oli baarisaalis koos oma sõbranna A.P. ga. Õde kinnitas talle, et soovib koju ja korraldas oma isiklike asjade kaasavõtmist. Süüdistatav nägi, et baaris asuvad noormehed ja toimub kaklus. Ta teab, et kannatanu M.K. sai kehavigastusi selles kakluses. Kes oli isik või isikud, kes peksid kannatanut, ta ei tea ega näinud. 3.
2. Maakohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et 21.09.2012 viibis süüdistav süüdistuses näidatud ajal baaris, et baaris toimus kannatanu M.K. peksmine, mille tagajärjel on talle põhjustatud kehavigastus – kolju ja ninaluude hulgimurrud. Maakohus leidis, et kohtuliku arutamise tulemusena esitas süüdistaja kohtule sisuliselt ühe süütõendi – kannatanu M.L. i ütlused kohtus. Kannatanu andis kohtuistungil ütlusi, milles osutas süüdistatavale kui teo toimepanijale ja kinnitas sedagi, et ta tunneb süüdistatavas isiku ära, kes peksis kannatanu M.K. t. 2 Maakohus analüüsis M.L. i ütlusi, märkis maakohus kõigepealt, et M.L. i ütlused nii tervikuna kui ka detailides on loogilised, eluliselt usutavad ja tema tunnistusi kuulates ja lugedes ei tekki kahtlusi, et ütlustes on midagi sellist, mis tekitaks kahtlusi nende usaldusväärsuses. Maakohus märkis ka, et kaitsja tehtud osutused M.L. i ütluste usaldusväärsuse kohta väärivad tähelepanu ja maakohus analüüsis neid kogumis teiste tõenditega. Samuti kontrollis maakohus, kuidas kaitsja poolt toodud tema arvates süüdistatava kasuks rääkivad tõendid suhestavad omavahel. Maakohus leidis, et kannatanu M.K. ütlused ei lükka M.L. i ütlusi ega kahanda M.L. i ütluste usaldusväärsust ja seda järgmisel põhjustel. Analüüsides kannatanu M.K. selgitusi, miks kohtueelsel uurimisel ta väitis, et ei mäleta sündmust, aga maakohtus andis detailsemaid ütlusi, muuhulgas kirjeldas isikuid, kes teda peksid, jõuab maakohus järeldusele, et kannatanu ütlusi ei saa pidada järjepidevaks ja seda olulises momendis, kes teda peksis, palju oli peksjaid. Ütluste järjepidevuse puudumine kahandabki kannatanu M.K. ütluste kvaliteedi ja annab maakohtule aluse kahelda kannatanu kui tõendi allika usaldusväärsuses. Kui võrrelda kannatanu M.K. ja M.L. i ütlusi omavahel kui tõendi allikad, tuleb märkida, et erinevalt M.K. st, ei esinenud M.L. il alkoholi tarvitamisest tingitud ebaadekvaatset seisundit, mälukaotust, peatraumat, samuti on M.L. i ütlused järjepidevad. Samuti, kui vaadata kannatanu M.K. ütluste dünaamikat ristküsitlusel, võib tõdeda, et ristküsitluse käigus ei olnud kannatanu ütlused järjepidevad ja loogilised. 3.
3. Ühtlasi pidas maakohus vajalikuks märkida, et süüdistatava kaitsetaktika poolest oleks edutu tugineda väitele, et isiku osavõtt peksmisest ei ole tõendatud, kuna ainult üks isik tundis süüdistatava ära, aga asjas on veel vähemalt 5 tõendit ( J.D. , N.M. , A.P. , M.V. ja M.K. ), millest nähtub, et ükski nendest ei osuta süüdistatavale kui kuriteo toimepanijale. Tõendite kvantiteedist on tähtsam tõendi kvaliteet ja selle kohtu poolt kontrollitud usaldusväärsus. Maakohus leidis, et analüüsides M.L. i ja J.D. ütlusi koostoimes, võib tõdeda, et ükski tõend ei välista teist ega ole teisega vastuolus. Maakohus märki, et tunnistaja J.D. ja kannatanu M.L. i ütlused ei ole üksteisega vastuolus, vaid vastupidi nendest kahest allikast saadud faktilised andmed ühtivad omavahel. Mõlemad, kannatanu ja tunnistaja, kinnitasid, et kannatanut peksti jalgadega, et peksjaid oli kaks isikut ja üks nendest oli heledapäine. Maakohus kontrollis ka J.D. ütluste ühtimist kannatanu M.V. i ütlustega, M.V. i ja M.L. i ütlusi nende koostoimes, tunnistajate A.P. ja N.M. a ütlusi, mida siinkohal üle ei korrata. Arvestades N.M. a ütluste andmise võimalikku motiivi anda ütlusi venna kasuks ja seda, et tema ütlused on olulises momendis J.D. ja süüdistatava endi ütlustega vastuolus, suhtus maakohus N.M. a kui tõendiallikasse kriitiliselt ja leidis, et N.M. a ütlused ei ole piisavalt kvaliteetsed, et sellega saaks M.L. i ütlused ümber lükata. Maakohus arvestas N.M. a ütlustega ainult selles osas, milles on tema ütlused kinnitatud teiste usaldusväärsete tõenditega. Arvestades ülaltoodus tõendite analüüsi ja kohtu järeldusi, on kuriteo toimepanija isiku tõendatuse osas välja kujunenud olukord, mil süüdistatava oma kuriteost osavõttu eitava positsiooni juures on ainukeseks süütõendiks M.L. i ütlused ja õigustavaks tõendiks on tunnistaja A.P. ütlused, mis on omavahel otseselt vastuolus ja välistavad üks teist. Tegemist on sõna sõna vastu olukorraga. 3.
4. Maakohus kontrollis neid ebaselgusi, kahtlusi tekitavaid asjaolusid, millele on ka kaitse pool osutanud kohtuliku arutamise käigus. Kaitsja väljendas kaitsekõnes arvamust, et M.L. i ütlusi tuleb hinnata koostoimes temaga läbiviidud äratundmiseks esitamise protokolliga. Nimelt, kaitsja osutas asjaolule, et äratundmise protokollis väitis M.L. , et ta tunneb isiku ära kui isiku „kes 21.09.2012 kella 19.00 paiku Kohtla-Järve linnas, aadressil Kalevi 3 asuvas pubis Alex lõi keskealist meest rusikaga näkku ja seejärel jätkas löögist pikali paiskunud mehe peksmist jalgadega“. Kaitsja osutas asjaolule, et kohtuliku arutamise käigus avaldas M.L. , et ta nägi „kuidas üks mees peksis kannatanu K pähe ja seejärel kannatanu kukkus maha ja siis liitus peksmisega ka teine isik, kes 3 lõi maas lamavat kannatanut jalaga pea piirkonda, seda mitu korda järjest, kannatanul hakkas peast ka verd jooksma“. Kannatanu veel täpsustas, et esimene isik lõi kannatanut pähe rusikatega, samuti sedagi, et ka teise isiku liitumise järgselt jätkas see esimene isik peksmist. (kohtutoimik lk 54 pöördel). Maakohus juhtis tähelepanu, et M.L. väitis kohtuistungil, et süüdistatav on see teine isik, kes liitus esimesega pärast seda, kui esimene lõi rusikaga näkku ja kannatanu kukkus maha. Seega, M.L. i maakohtus antud ütluste ja äratundmiseks esitamise protokolli vahel on oluline vastuolu - M.L. tundis äratundmise läbiviimise käigus kelle ära. Kas äratundmisel käis jutt siiski esimesest peksjast, kes algul lõi kannatanut rusikaga näkku või pähe, mille tagajärjel kannatanu kukkus maha? Tegemist on olulise küsimusega ja selle vastuolu varjamisega on süüdistus ennast asetanud olukorda, mil maakohtul tekkis tõsine kahtlus M.L. i kuriteo toimepanija isiku suhtes vaba järelduse tegemise protsessis. M.L. i ütlused kohtuistungil osas, milles ta väitis, et süüdistatav oli kuriteo toimepanija ja oli see teine isik, kes liitus esimese peksjaga, on vastuolus temaga läbiviidud äratundmise protokolliga, mille loogika kohaselt tundis M.L. just esimese peksja ära, kes lõi kannatanu algus rusikaga näkku või pea piirkonda. Selline vastuolu ühest allikast ( M.L. ilt) pärinevate tõendite vahel ei ole süüdistaja kohtuliku arutamise käigus ümber lükanud. Seda rohkem, süüdistaja tegelikult asus vastuolu varjama. Maakohus selgitas, et kuna kogu antud kriminaalasja lahendamine taandub küsimusele, kas süüdistatav on kannatanu peksmisest osa võtnud või ei ole, siis maakohus leidis, et tegelikult iseenesest ei ole tähtis, kas süüdistatav on esimene või teine peksja, sest kuriteo kooseisu tuvastamisel ei ole tähtis asjaolu, mis järjekorras osalevad kuriteokoosseisu teostavad isikud kuriteos. Maakohus märkis, et küsimuse lahendamine, kas M.L. tundis esimese või teise peksja ära, on vajalik selleks, et otsustada, kas isiku äratundmisel ja isikule kohtus osutamisel tegi M.L. vaba objektiivse otsustuse või ta jõudis järelduseni teatud asjaolude mõjul ja tema järeldus ei ole laitmatult vaba, sel juhul tuleb hinnata võimaliku eksimuse tõenäosust. Analüüsides M.L. i ütlusi ja äratundmiseks esitamise protokolli nende koostoimes, leidis maakohus, et kogu menetluse (kohtueelse ja kohtuliku arutamise) kestel väitis M.L. , et tema kohtueelsel uurimisel äratuntud isik on peksja. Ta seostas jätkuvalt ja järjepidevalt süüdistatava ja peksja välimust ja menetlusest ei nähtu ühtki asjaolu, et teatud hetkel võiks M.L. eksida ja hakata seostama tegelikku peksjat (kelleks võis osutuda muu isik) ja süüdistatavat, kes tema kaitseversiooni kohaselt viibis baaris samal ajal, aga peksmisest osa ei võtnud. Ei ole välistatud, nagu väidabki kaitse, et foto pärineb aastast
5. Tutvudes süüdistatava hilisema fotoga aastast 2006 sedastas maakohus, et sel juhul ei ole süüdistatava välimus 9 aasta kestel oluliselt muutunud. Ümar näojoon on tuvastatav mõlema foto alusel, kulmude joon, isegi soeng ei ole radikaalselt muutunud. Maakohus tõdes, et ka kohtuistungi ajaks ei ole süüdistatava välimus kardinaalselt muutunud, ta on saanud küll vanuse poolest vanemaks. Ümar näojoon, veidi tavalisest tõmmum nahatoon jäid samaks. 3.
6. M.V. i ja J.D. ütlustega on tuvastatud, et baari sisenesid 5 isikut. M.V. nägi, kuidas teenindusruumi sisenesid 5 isikut. J.D. kirjeldas, kuidas baari tulid 5 isikut kahes seltskonnas, algul 3 isikut ja seejärel veel 2 isikut ja süüdistatav oli esimeses seltskonnas, teises seltskonnas oli pikema kasvu heledapäine isik, kes kindlasti oli üks peksjatest; J.D. nägi seda olles klaasuksega suitsuruumis, mis asub sissepääsu juures. M.V. selgitas, et sellest seltskonnast 2 isikut hakkasid kannatanut peksma. Juhul, kui pidada usaldusväärseks süüdistatava ja N.M. a, samuti A.P. ütlusi ütlusi, et süüdistatav tuli baari siis, kui kaklus juba toimus ja tema järgi tuli J.D. , kes püüdis peksjaid lahti tirida (N.M. a ütlused), siis oleksid M.V. ja J.D. pidanud nägema, kuidas baari siseneb täiesti omaette, mitte koos nimetatud seltskonnaga, veel üks isik. Kui M.V. ja J.D. oleksid selliseid ütlusi andnud, siis oleks maakohtul alust arvata, et M.L. võiks tõepoolest eksida ja seostada hiljem baari astunud süüdistatava välimust teise peksja välimusega, seda eriti juhul, kui nende välimuses oleks sarnaseid tunnused, näiteks mõlemad lühemat kasvu. M.V. ja J.D. andsid kohtule selles osas selgeid ja ühiseltmõistetavaid ütlusi, millest tuleneb, et keegi kuues omaette baari ei astunud. Seda, enam, J.D. väitis kindlalt kohtuistungil, et süüdistatav tuli koos 3-liikmelise seltskonnaga, mitte aga hiljem ja omaette. 4 M.V. i ja J.D. ütlustes selles osas ei ole kohtul ühtki alust kahelda. Seega kaitse argument, et M.L. eksib ja seostab baaris nähtud süüdistatavat ilma aluseta peksja isikuga, ei ole põhjendatud ega tugine kohtus uuritud tõenditele. A.P. (ja N.M. a) ütlused on seega loogilise veaga ja see andis maakohtule aluse arvata, et A.P. annab kohtus tõele mittevastavaid ütlusi vähemalt peksja isiku kohta, eesmärgiga kaitsta oma sõbranna N.M. a venda ja toetada N. M ütlusi, mis on samuti suunatud venna kaitsmisele. Maakohtus leidis kinnitust asjaolu, et A.P. ütlused peksja isiku kohta on motiveeritud sooviga kaitsta süüdistatavat, sest A.P. ütluste järgi oli kannatanu M.K. purjus, tülitas, solvas ja tuli kättpidi kallale. N.M. väitis, et kannatanu tülitas ja segas inimesi baaris. A.P. ja N.M. a ütlused on ümber lükatud kannatanu M.V. i ütlustega, mille kohaselt kannatanu oli joobes küll aga rahulik. Samas kohus ei välista, et suitsuruumis tekkis N.M. a ja kannatanu M.K. vahel konflikt, mille käigus räägiti kõrgendatud toonil ja hiljem kaebas N.M. J.D. le, et kannatanu N.M. at lükanud või tõuganud. See tuleneb J.D. ütlustest, mille usaldusväärsuses maakohtul kahtlusi ei olnud. 3.
7. M.L. i ütlustega luges maakohus tuvastatuks, et kannatanu M.K. peksmises, mis leidis aset 21.09.2012 kl 19.00 paiku Kalevi 3, Kohtla-Järve asuvas baaris Alex, osales just süüdistatav K.B . M.L. i ja M.V. i ütlustega on tuvastatud, et süüdistatav oli see isik, kes ühines esimese peksjaga ja hakkas lamavat kannatanut peksma jalgadega pea piirkonda. J.D. , samuti M.L. i ja M.V. i ütlustega on tõendatud, et kannatanule oli kutsutud kiirabi seoses talle tekitatud kehavigastustega. Kannatanu M.K. kinnitas kohtuistungil, et talle olid tekitatud kehavigastused. Meditsiinilisest tõendist nähtub, et 21.09.2012 kell 19.33 diagnoositi M.K. l kolju- ja ninaluude hulgimurrud, alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired. Kehavigastuste iseloom on tuvastatav ka patsiendikaardist. Maakohus märkis veel, et tunnistaja V.T. a ütlused ei oma tähtsust süüdistatavale esitatud kuriteokoosseisu ega kuriteo toimepannud isiku tuvastamisel. V.T. a ütlusi, et süüdistatav tunnistas tegu, ei ole maakohtu hinnangul võimalik tõendina kasutada, sest tõend on saadud põhiõiguse, enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Ülejäänud osas ei ole V.T. a ütlused kriminaalasja lahendamisel tähtsust omavad. Ta selgitas kokkuvõtlikult nii palju, et kogus kohapeal informatsiooni ja sellest valdav osa tuli baaridaami sõnadest. See ei anna kohtule kriminaalasja lahendamisel midagi. 3.
8. Maakohus vastas prokuröri argumendile, et kaudselt kinnitab isiku poolt teo omaksvõttu ka fakt, et isik taotles kokkuleppemenetlust, hiljem lühimenetlust, et nimetatud fakt ei tõenda kuidagi isiku teo omaksvõttu isegi kaudselt, vaid ainult seda, et algul isik soovis valida ökonoomsemat menetlusliiki ja mitte rohkem. Lihtmenetlustes ei ole obligatoorne, et isik peab ennast süüdi tunnistama, peamine, et isiku osavõtt kuriteost oleks tõendatud kriminaalasja pinnal usaldusväärsete tõenditega. Seega ülalnäidatud tõenditega luges maakohus tõendatuks, et 21.09.2012 kl 19.00 paiku Kohtla-Järvel, Kalevi 3 asuvas baaris Alex lõi süüdistatav korduvalt kannatanu M.K. t jalgadega pea piirkonda, mille tulemusena põhjustas kannatanule kolju- ja ninaluude hulgimurrud. 3.
9. Maakohus leidis, et kannatanu M.K. korduva löömise ehk peksmisega põhjustati talle tervisekahjustus. Kannatanule oli põhjustatud konkreetne kehavigastus, mis on fikseeritud meditsiinilises tõendis ja patsiendikaardis – kolju- ja ninaluude hulgimurrud. Maakohus leidis, et ei ole vaja omada eriteadmisi meditsiinis, et mõista, et kolju- ja ninaluude hulgimurrud häirivad organismi anatoomilist terviklikkust, funktsioone ehk kolju- ja ninaluude hulgimurrud on tervisekahjustus

§ 121mõttes.

Seega leidis kinnitust, et süüdistatav põhjustas kannatanu M.K. le kolju- ja ninaluude murrud, mis on tervisekahjustus

§ 121

mõttes (redaktsioonis 2012) ja § 121 lg 1 järgi (alates 01.01.2015 kehtima hakanud redaktsiooni kohaselt). 5 3.9. Kohtuliku uurimise tulemina leidis maakohus, et süüdistatava tegu, et ta lõi kannatanut jalgadega pea piirkonda korduvalt ehk peksis kannatanut, põhjustades kolju- ja ninaluude hulgimurrud, ei ole käsitletav avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisena

§ 263mõttes, mis on toime pandud vägivallaga.

Avaliku korra rikkumine

§-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil ( 3-1-1-29-10). Iseenesest avalikus kohas toimepandud peksmine ei tähenda automaatselt avaliku korra rikkumist, vaid selle tegevusega peab olema piisavalt intensiivselt häiritud teiste asjasse mittepuutuvate isikute rahu (3-1-1-8814, p 6.2; 3-1-1-29-10, p 7.1; 3-1-1-94-14 ja 3-1-1-33-11, p 14). Samuti kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et eelkõige tuleb avaliku korra rikkumise all mõista sellist teiste isikute häiruvat tegevust, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu (3-1-1-93-14). Sellest lähtudes pidi maakohus korduvalt prokuratuurile selgitama, et peksmine, millele järgnes tervisekahjustus, (mis on süütegu) avalikus kohas ei ole automaatselt avaliku korra rikkumine

§ 263mõttes.

Selline peksmine on kvalifitseeritav eraldi süüteona

§ 121järgi.

Isiku vastutusele võtmiseks

§ 263

alusel tuleb tuvastada isiku muud tegevust – lärmamist, müra tekitamist, tülikate kirjade massilist saatmist, avalikus kohas näiteks esemetega vehkimist ehk sellist tegevust, mis on koostoimes muu tunnusega (vägivald, relva kasutamine) moodustabki

§ 263järgi ettenähtu kuriteokoosseisu.

Maakohus ei ole tuvastanud, et süüdistatav oleks veel midagi, välja arvatud kannatanu peksmise, toime pannud. Süüdistus on formuleeritud selliselt, et peksmine toimus avalikus kohas – baaris – ja selle käigus häiriti tugevalt M.L. i ja M.V. i rahu. On teada kohtupraktikas väljakujunenud seisukoht, et iga süütegu häirib teatud määral selle pealtnägijate rahu. Raskemate kuritegude puhul on mõistetav, et pealtnägija on toimunust ka šokeeritud (nagu märgitudki süüdistuse tekstis). Nii näiteks tänaval toimuva tapmise korral on kuriteo pealtnägija rahu märkimisväärselt ja intensiivselt häiritud. See ei tähenda, et juhul, kui sündmusel on pealtnägijaid, siis saab süüdistatav automaatselt tapmise kõrvale lisaks ka süüdistuse avaliku korra rikkumises. Maakohus nõustus sellega, et M.L. i ja M.V. i puhul oli nende rahu baaris viibimise ajal häiritud seoses baaris toimepandud kuriteoga, kuna mõlemad olid sündmuse pealtnägijad, kuid nende rahu ei olnud rikutud

§ 263mõttes.

3.9.1. Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et baari töö oleks süüdistatava poolt toimepandud kuriteo kaudu piisavalt intensiivselt häiritud. J.D. selgitas, et teda isiklikult sündmus eriti ei häirinud, kuigi ta oli siiski šokeeritud, ta jõudis kohale sündmuse lõpus, ta sekkus peksmisesse, püüdis osalejad eemale tirida, mis õnnestus, ta kutsus kohale kiirabi ja politsei. Maakohus nõustus, et loomulikult ka baaris, mis on toitlustuskoht, kehtivad avalikus kohas käitumise üldreeglid, mille sisuks on kokkuvõtlikult muuhulgas teistega arvestamine, kahjude mittetekitamine. Samas ei saa võrdsustada baari näiteks koolisööklaga, mis on ka toitlustuskoht. Baaris on lubatud müüa ka alkohoolseid jooke ja baarid on avatud ka hilisõhtuti. Sellest tulenevalt on sotsiaalses mõttes teada, et baar ei ole ainult toitlustamiskoht, vaid mõningal määral kõrgendatud riskiga koht, kus võivad viibida ka alkoholijoobes isikud. Iseenesest juba see fakt, et baaris viibib hulk joobes olevaid isikud, oleks pidanud teist isikut, kes tuli baari õhtut sööma, tegelikult häirima. Selles valguses oli maakohtu jaoks aktsepteeritav J.D. ütlustest tulenev järeldus, et baari töö kuriteo kaudu eriti häiritud ei olnud. Baaritöötajana sekkus J.D. sündmusesse ja võttis tarvitusele meetmeid olukorra kiiremaks lahendamiseks. Ka prokurör ei leidnud, et seoses kannatanu peksmisega oleks baari töö ja baaritöötajate rahu häiritud

§ 263mõttes.

J.D. ütlustest ei nähtu, et kannatanu peksmise tagajärjel oleks baaris või külastajate seas tekkinud paanikat, kontrolli alt väljuvat liikumist, karjeid, vara kahjustamisi ehk sellist olukorda, mille ebaõigus oleks oma kaalult ületanud kannatanu peksmise ebaõigust. 6 3.9.2. Maakohus analüüsis, kuidas oli häiritud M.L. i ja M.V. i rahu, milles see väljendus, ja kas niivõrd intensiivselt, et just seoses sellega on süüdistatavale esitatud süüdistus

§ 263alusel.

M.V. selgitas, et pealt nähtud kuritegu tekitas talle hirmu, oli vastik, häiris rahu ja mingil moel šokeeris. Ütlustest nähtub, et sellised tunded ja emotsioonid tekkisid M.V. il kuriteo toimepanemise pealtnägemisel. Faktilisest poolest piirdubki süüdistuses näidatud kogu avaliku korra rikkumine just sellega – baari külastajail tunnete ja emotsioonide tekkimisega. Maakohus märkis, et oleks kummaline, kui seadusekuulekal inimesel ei tekkiks sellises olukorras negatiivseid tundeid ja emotsioone. Kui eeldada, et kuriteo pealtnägemine tekitab inimesele hirmu, rikub rahu, siis tuleks nõustuda, et mis tahes kuriteokoosseisu täitmisega täidab süüdistatav automaatselt

§ 263järgi ettenähtud kuriteokooseisu.

See ei ole kooskõlas karistusõiguse eesmärkide ja mõttega. M.L. selgitas, et tegemist oli äärmiselt häiriva olukorraga, ei olnud aru saada, kas kedagi tahetakse röövida või tappa, õhtune aeg, see oli väga häiriv ja tekitas tunne, et kl 19 ei ole turvaline sööma minna, peale seda pikka aega ei ole M.L. seal baaris käinud. Ta oli šokeeritud ja „väga, väga, väga häiritud“. Ka M.L. i puhul piirdubki avaliku korra rikkumise faktiline külg sellega, et tal tekkisid negatiivsed tunded ja emotsioonid. Ainuke reaalne fakt, et arvestades kuriteo toimepanemisega tekitatud hirmu ja häiritud rahu, ei ole M.L. hiljem selles kohas söömas käinud. Maakohus märkis, et baar Alex ei ole Kohtla-Järvel ainuke toitlustuskoht, kus seadusekuulekas inimene võib õhtut süüa. Samuti kuriteo toimepanese tagajärjel tekkinud hirmu ja häiritud rahu tulemina tehtud kannatanu otsustus mitte käia baaris Alex söömas on avaliku korra rikkumise kohast ja ajast liiga kaugele ulatunud asjaolu. Avaliku korra rikkumise asjaolud peavad ilmnema ja väljenduma teo toimepanemise ajal ja kohas, mitte koosseisuvälisel ajal ja muus kohas. Samuti märkis maakohus, et M.L. i kasutatud väljend „väga, väga, väga häiritud“ ei anna tekkinud emotsioonile kolmekordset kaalu. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et šokeeritud M.L. tegutses tegelikult julgelt, arukalt ja ausalt ja täitis kodaniku kohust - ta jälgis sündmust, pani tähele peksjate välimust, pani kirja auto numbri, millega peksjad sõitsid minema. Tema tegelik käitumine näitab, et nähtud kuriteo toimepanemine ei tekitanud temas paanikat, ta ei olnud sunnitud tegutsema intensiivselt oma tahte vastaselt ehk peksmisega seotud olustik ei ulatunud temani selliselt, et kohus saaks sedastada, et M.L. i rahu oli häiritud niivõrd intensiivselt, et süüdistatava tegu tuleks kvalifitseerida

§ 263järgi avaliku korra rikkumisena.

3.9.

1. Maakohus leidis, et sündmuse keskseks õigusvastase teo toimepanemisel tekkinud tagajärjeks on kannatanule tekitatud kehavigastus, mille kohta leidis maakohus, et tegemist on tervise kahjustusega, mitte aga M.L. i ja M.V. i häiritud rahu. Sündmuse keskseks teoks on kannatanu lühiajaline, kuid intensiivne peksmine jalgadega, mitte see, et M.V. ja M.L. nägid peksmist ja olid sunnitud lõpetama oma õhtusööki. Kehalise väärkohtlemise kooseisu täitmise väljapoole jääv olustik, nimelt M.V. i ja M.L. i poolt kuriteo pealtnägemine ja õhtusööki katkestamine ei ole võrreldav oma ebaõiguse poolest kannatanu peksmise ebaõigusega ja sellest tuleneva tagajärje - tervise kahjustusega. 3.
2. Maakohus leidis, et

§ 121

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel tegutses süüdistatav vähemalt otsese tahtlusega. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et süüdistatav ühines esimese peksjaga, kui viimane lõi kannatanut rusikaga näo piirkonda ja kannatanu kukkus löögist maha. Süüdistatav ühines peksmisega ja hakkas kannatanut jalgadega peksma pea piirkonda. Tunnistaja J.D. ütlustel oli kannatanu nägu verine, ta püüdis kaitsta nägu kätega. Pekstes kannatanu jalgadega pea piirkonda ja nähes, et kannatanu nägu on verine, teadis süüdistatav, et ta teostab

§ 121

järgi ettenähtud kuriteokoosseisu ehk tekitab teisele inimesele tervisekahjustuse, peksab teda. 7 Jätkates peksmist kuni J.D. sekkus ja hakkas peksjaid kannatanult eemale tirima, möönis süüdistatav, et kannatanule põhjustatakse tervisekahjustus. Süüdistatava teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 3.11. Süüdistatava karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Süüdistatav ei tunnistanud ennast süüdi, ei palunud kannatanult vabandust ega väljendanud kuidagi teisiti vähimatki kahetsust toimepandu pärast. Maakohus leidis, et süüdistatava süü suurus

§ 121järgi toimepandud kuriteos on keskmises määras.

Maakohus arvestas, et süüdistatav pani toime üheepisoodilise teise astme kuriteo. Kuriteo toimepanemisel ei ole süüdistatav kasutanud vahendeid, mis oleksid kohandatud kehavigastuste tekitamiseks ning kannatanu M.K. ei väljendanud taotlusi süüdistatava karmimaks karistamiseks. Samas arvestas maakohus, et süüdistatav tegutses peksmisel koos teise isikuga ja sellise tegevuse ohtlikkus kannatanu tervisele on suurem, kui süüdistatav oleks kannatanut peksnud üksi. Samuti märkis maakohus, et süüdistatav peksis kannatanut jalgadega tähtsa piirkonda pea piirkonda. Kannatanule on tekitatud kolju- ja ninaluude hulgimurrud. Selline kehavigastus ei ole oma raskusest võrreldav näiteks hematoomi või kriimustusega. Süüdistatava tegevus oli intensiivne, ta ei piirdunud ühe löögiga vaid just peksis kannatanut ehk lõi kannatanut mitmekordselt. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel süüdistatava isikut. Süüdistatav on varem kohtulikult karistatud 2-l korral teise astme kuritegude toimepanemise eest. Viimati oli süüdistatav karistatud Viru Maakohtu 22.11.2011 kohtuotsusega

§ 424

ja 199 lg 2 p-de 7, 8- 25 lg 2 alusel liiklusalase ja varavastase kuriteo toimepanemise eest vangistusega 2 kuud 28 päeva katseajaga 3 aastat. Antud kriminaalasja esemeks oleva kuriteo pani süüdistatav toime katseaja kestel. Väärteokorras on süüdistatav karistatud 8 korda, kõik karistused on määratud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Isikul puudub käesoleval ajal töökoht ja iseseisvad sissetulekud. Ülaltoodust nähtub, et süüteo toimepanemine ei ole süüdistatava jaoks juhuslikku laadi üksikjuhtum, vaid süütegude toimepanemine on tema elus olnud temale sobiv elustiil. Tuleb samas märkida, et alates augustist 2015 ei ole isik uusi väärtegusid toime pannud. Samuti 21.09.2012 toimepandud kuritegu on käesoleval hetkeks viimane, uusi kuritegusid ei ole süüdistatav toime pannud. Maakohus leidis, et süüdistatavat ei saa karistada rahalise karistusega. Esiteks põhjusel, et süüdistatava toimepandud kuriteo asjaolud ei ole sellised, mis lubaksid piirduda karistamisel rahalise karistusega – isiku süü ei ole alla keskmise. Samuti süüdistatava isik on selline, mille tõttu ei ole põhjendatud piirduda rahalise karistusega. Süüdistatav on kriminaalkorras juba karistatud ühel korral rahalise karistusega, kuid pärast seda pani ta liiklusalase, varavastase ja nüüd ka isikuvastase kuriteo toime. Siin ei ole kaalu asjaolul, et rahalise karistusega oli isik karistatud piisavalt ammu - 2007. aastal. Kehtivatest väärteokaristustest, neid on kaheksa, on süüdistataval täidetud ainult üks ehk suurem osa trahvidest ei ole täidetud. See näitab, et järjekordse rahalist laadi karistuse kohaldamine ei ole põhjendatud ega anna võimalust saavutada karistamise eesmärki, et isik hoiduks uute süütegude toimepanemisest. Maakohus leidis, et süüdistatavat tuleb karistada alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni alusel, mis kergendab isiku olukorda. Alates 01.01.2015 kehtiva

§ 121lg 1 järgi ettenähtud sanktsiooni keskmine määr on seega 6 kuud vangistust.

Maakohus leidis, et arvestades süüdistatava teo asjaolusid, süü keskmist suurust, tema isikut, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, tuleb süüdistatavale mõista karistusena vangistus 6 kuud. 8 3.

1. Tuleb arvestada, et kuni esimese kohtuinstantsi kohtuotsuse tegemiseni menetles riik antud kriminaalasja 3 aastat 8 kuud. Maakohus leidis, et teise astme üheepisoodilise kuriteo menetlemine sellise tähtaja jooksul ületab mõistlikku menetlustähtaega. Süüdistusakti kohaselt alustati menetlust 04.10.
2. Maakohus märgib, et süüdistusaktis on ilmne näpuviga, et menetlust alustati tegelikult 04.10.2012 M.L. i 02.10.2012 esitatud avalduse alusel. Seda kinnitavad ka menetlustoimingute läbiviimise kuupäevad, mis olid läbi viidud just
3. Mõistliku menetlusaja nõude ulatuslikku rikkumist maakohus ei tuvastanud, mistõttu ei lõpeta kohus kriminaalmenetlust KrMS § 274- 2 alusel ega peagi seda põhjendama (RKKKo nr 3-11-109-15 p 168-170). Rikkumise intensiivsust vähendab asjaolu, et isiku suhtes ei olnud kohaldatud vahistamist (RKKKo nr 3-1-1-6-11 p 19.3). Maakohus leidis, et süüdistatava puhul tuleb kohaldada karistuse kergendamist ja mõista talle karistus mitte sanktsiooni keskmises määras, nagu see oleks süü suurust, kuriteo asjaolusid ja tema isikut arvestades, vaid sanktsiooni keskmisest väiksemal määral – 3 kuud vangistust. Süüdistatav pani kuriteo toime pärast 22.11.2011 kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist ehk katseajal, tuleb kohaldada

§ 65lg 2 sätet.

Kuna süüdistatav pani kuriteo toime katseajal tuleb lähtudes

§-st 73 lg 4 mõista isikule liitkaristus ehk pöörata Viru Maakohtu 22.11.2011 mõistetud vangistus 2 kuud 28 päeva vangistus täitmisele ja

§ 65

lg 2 alusel moodustada liitkaristus käesoleva kohtuotsusega mõistetud 3-kuulise vangistusega, mõistes liitkaristusena 5 kuud 28 päeva vangistust. Karistuse kandmisest vabastamise elektroonilise valvega või vangistuse üldkasuliku tööga asendamise aluseid maakohus ei tuvastanud. Ükski menetlusepool ei ole taotlenud süüdistatava vangistuse kandmisest vabastamist elektroonilise valvega või üldkasuliku tööga asendamist

§ 73lg 4 alusel, mistõttu jättis maakohus selliseid võimalused analüüsimata.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja K.B süüditunnistamist

§ 263

p 1 alusel ning talle karistuse mõistmist 2 aastat 10 kuud ja

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse mõistmist.

Prokurör märkis, et kohtumenetluse käigus koostati 08.04.2016 muudetud süüdistus ning samal päeval jätkati maakohtu kriminaalasja arutamist muudetud süüdistuse alusel. Apellant leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ning kuivõrd apellandi hinnangul on maakohus eksinud tõendite hindamisel, siis on toimunud ka kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Maakohus on jõudnud ekslike järeldusteni kohtuotsuse põhjendamisel, millega kaasnes põhjendamatu kohtuotsus. Prokuröri hinnangul ei vasta ka süüdistatavale mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

1. Maakohtu otsuse peale esitas 13.06.2016 apellatsiooni süüdistatav, milles taotletakse süüdistatava õigeksmõistmist.
2. Samuti esitas 13.06.2016 apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes palub Viru Maakohtu otsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Apellatsioonis heidab kaitsja prokurörile ette seda, et süüdistatav mõisteti süüdi põhiliselt ainult kannatanu M.L. i ütluste alusel. Kannatanu M.L. pole aga süüdistatavat tegelikkuses ära tundnud ja ajab süüdistatavat õige peksjaga segi. Apellant leiab, et M.L. ile äratundmiseks esitamise protokolli puhul on tegemist lubamatu tõendiga ja see tulnuks välja jätta. Apellant seab pubi saalis olevad tajumisvõimalused kahtluse alla ja leiab, et hämaras ruumis pole võimalik, et M.L. i silmad nägid usaldusväärselt süüdistatava tõmmut nahatooni. Veel leiab kaitsja, et maakohus oleks pidanud tunnistaja N.M. a ütlused lugema usaldusväärseks, kuna need lükkavad ümber M.L. i ütlused. 9 Vastused apellatsioonidele
3. Tartu Ringkonnakohtu 17.06.2016 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada oma kirjalikke seisukohtu, samuti taandusi ja muid taotlusi kuni 27.07.
4. Nimetatud ajaks esitas seisukoha kaitsja, kes nõustub süüdistatava apellatsiooniga õigeksmõistmise taotluses ning ei soostu prokuröri taotlusega süüdistatava tegevus ümber kvalifitseerida

§ 263järgi.

1. Samuti esitas süüdistatav apellatsioonile täienduse 6-l lehel ja oma seisukohad, pärast seda kui ringkonnakohus oli talle selleks võimaluse andnud. Nimetatud apellatsiooni täiendus sisaldab paljuski ebaolulist, millele ringkonnakohus tähelepanu ei pööra ning ei pea vajalikuks vastata, sest niigi on arusaadav , et K.B oma süüd ei tunnista ja palub end õigeks mõista. Samuti ei kuulu ringkonnakohtu poolt uurimisele täiendavalt lisatud N.M. a ülekuulamise protokoll, Töövaidluskomisjoni otsus, baari Alex asukoha ja saali skeem, sest tõendite esitamise aeg on ringkonnakohtus toimuva menetluse ajaks ammu ümber saanud ning mingeid tõsiseltvõetavaid asjaolusid nende tõendite asjamaterjalide juurde võtmiseks pole. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
2. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, maakohtu otsust, kohtuistungi protokolli ning esitatud apellatsioone ja vastuseid nendele, leiab, et prokuröri apellatsioonis märgitu väärib tähelepanu ja maakohtu otsus süüdistatava süüditunnistamise kvalifikatsiooni osas

§ 121

järgi tuleb tühistada ning prokuröri apellatsioon selles osas rahuldada ja süüdistatav süüdi tunnistada kuriteos

§ 263p 1 järgi ja mõista karistus.

Süüdistatava ja kaitsja taotlus süüdistatava õigeksmõistmise osas jääb aga rahuldamata. 10. Edasiselt toob ringkonnakohus välja asjaolud, kas süüdistatavale on üldse inkrimineeritav süüdistuses märgitud asjaoludel ja ajal kuriteo toimepanemine (I), kas maakohus K.B süüditunnistamisel

§ 121

järgi arvestas materiaalõigust küllaldaselt või mitte ja seejärel analüüsib kohus, miks on tegemist avaliku korra raske rikkumisega

§ 263tunnustel (II).

Lõpuks mõistab kohus K.B-le karistuse (III) ja võtab kokku menetluskulud (IV). I 11. Ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11). Tõepoolest, ringkonnakohtul on pädevus ja õigus maakohtu poolt analüüsitud tõendeid ümber hinnata ja ringkonnakohus teeb seda vajalikus ulatuses ja põhjenduste osas, milles see osutub vajalikuks, et oleks jälgitavad süüdistatavale inkrimineeritava avaliku korra raske rikkumise tehiolud

§ 263

p 1, (alates 01.01.2015.a kehtivalt

§ 263lg 1 p 1 tunnustel).

Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonide põhitaotlus on kaitsealune õigeks mõista, mistõttu seati juba maakohtus kahtluse alla süüdistatava süüd kinnitavate tõendite usaldusväärsus ja isikuliste tõendite poolt tajutu. Põhimõtteliselt korratakse apellatsioonides kaitseversioone ja seisukohti, mis olid kaitsetaktikaliselt sisustatud juba maakohtus ning milledele maakohus on valdavalt hinnangu andnud ja need ümber lükanud. Ringkonnakohus märgib, et süüdistatava, samuti kaitsja apellatsioonides on oluliselt ja mõneti koormavalt esitatud ka asjaolusid, mis ei oma otsest tõenduslikku seost ja on koormatud emotsionaalse sisu ning apellatsioonimenetluse seisukohast mitteolulisega. Seega peab kohus apellatsioonidest tulenevalt oluliseks vastata neis sisalduvast olulisemale. 10 11.

1. Uurides maakohtu otsuses analüüsitud tõendeid koos järeldustega, mis kinnitavad süüdistatava poolt toime pandud peksmist kannatanu M.K. suhtes, ringkonnakohus esimese astme kohtu tõendite käsitlemisel eksimusi ei tuvastanud. Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus süüdistatava apellatsioonis esitatud mitmete vastuväidetega uuritava teo osas, kus süüdistatav leiab, et pole kannatanut üldse peksnud. Neid süü eitamisele rajatud kaitseväiteid on maakohus juba hinnanud ja veenvalt ümber lükanud ning ringkonnakohus soostub nimetatud seisukohaga. 11.
2. Maakohus on otsuse põhiosas põhjalikult välja toonud uuritud tõendite sisu. Süüdistatav on süüdistuse osas valinud positsiooni, milles eitab üldse kannatanu M.K. peksmisest osavõttu. Tema kaitseversiooni kohaselt käis ta küll nimetatud ajal Alexi baaris ja nägi kaklust, milles osales kannatanu M.K. ja kes sai kehavigastusi, kuid kes olid peksjad, seda ta ei tea. 11.
3. Maakohus on põhjaliku analüüsi alla võtnud kannatanu M.L. i ütlused, kes on maakohtus sündmuse pealtnägijana kinnitanud, et tunneb kannatanu M.K. peksjas ära süüdistatava (kd 1 lk 53 pöördel – 56). Maakohus on õigustatult viidanud isikulise tõendi M.L. i ütlustele ja nende kaalukusele kooskõlas teiste tõenditega ning ringkonnakohtul pole põhjust nagu maakohtulgi M.L. i ütluste usaldusväärsuses kahelda, sest M.L. i ütlused tervikuna ja detailides on loogilised ning eluliselt usutavad. Rõhutada on vajalik, et kannatanu M.L. on kuriteosündmuse vahetu erapooletu pealtnägija, kellel pole asjas kogutud tõendusteabe põhjal mingit vajadust vägivallateo asjaolusid varjata või moonutada. (kd 1 lk 54). Kannatanu osutas seejuures saalis viibinud süüdistatavale kui teisele peksjale, kes peksis maaslamavat kannatanut aktiivselt pea piirkonda. Peksmiskohast oli M.L. selle tajumisel mitte rohkem kui 3 meetri kaugusel. Peksmine võis hinnanguliselt kesta paar minutit. M.L. ilt küsiti maakohtus, kas kannatanu M.K. pihta peksjate poolt sihitud löögid olid tugevad, millel ta vastas, (kd 1 lk 54 pöördel). Kaitsja ja süüdistatav on maakohtus ning apellatsioonides püüdnud igati kahtluse alla seada M.L. i ütlusi tema poolt tajutu osas. Maakohus on selles osas M.L. i põhjalikult küsitlenud ja M.L. on jäänud endale kindlaks, et peksjaks oli süüdistatav K.B ja selleks veendumuseks andsid põhjust süüdistatava (kd 1 lk 56). Maakohus on otsuses samuti põhjalikult analüüsinud, miks ei ole M.L. i ütluste puhul alust väiteks, et M.L. eksib tema poolt peksjana tajutud ja kirjeldatud isikus. M.L. i ütlustes on kaitsja ja süüdistatava poolt otsitud detaile, mis vähegi seaks kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsust. Samas tekib ringkonnakohtu jaoks põhjendatult küsimus, kas tavamõistes keskmise kultuuriruumi ja haridusega naisisik peab olema võimeline ootamatult vägivallasündmuste keskele sattununa fikseerima ja hiljem meenutama sekundilise täpsusega vägivallatseja iga liigutust ja lööki, milliseid arvukalt kannatanu pihta lüüakse. Tõdegem ja kohtupraktika kinnitab seda, et sellise ülesande püstitusel ei ole selleks võimeline enamikus inimestest mitte keegi. 11.
4. Maakohus on M.L. i ütlusi põhjalikult analüüsinud, kõrvutades neid tunnistaja J.D. , N.M. a, A.P. ja kannatanute M.K. ja M.V. i ütlustega. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu sellesisulist detailset ning põhjalikku analüüsi korrata, sest nõustub sellega. Seega ei näe ringkonnakohus mingitki põhjust alustada eelnimetatud tunnistajate ja kannatanute ütluste usaldusväärsuse kontrolli veelkordset käsitlust. Maakohus on juba käsitlenud ka kaitseväidet, et M.V. , M.K. ja J.D. pole süüdistatava isiku puhul otsesõnu ära tundnud peksjat, millisest 11 asjaolust tulenevalt ei pea aga ka ringkonnakohtu arvates veel K.B õigeks mõistma tõendite nappuse põhjendusel. Vaatamata vähemal või suuremal määral erisustele erinevate isikute poolt tajutus, ei sea need ometigi kahtluse alla lõpptulemina M.L. i ütlusi nende usaldusväärsuses ja süüdistatava tegevuses kuriteo toimepanemisel. Käesoleval juhul on usaldusväärselt ja kahtlusteta kinnitust leidnud, et M.L. nägi süüdistatavat jalaga peksmas maaslebavat kannatanut. 11.
5. Süüdistatav on apellatsiooni mahukas lisas püüdnud igati näidata kannatanu M.L. i tema isikus ja tegevuses negatiivses valguses. Samuti rõhutab korduvalt, et nimetatud süüdistus on ilmselgelt fabritseeritud Ida-Virumaa ettevõtja, pubi Alex omaniku V.V. i ja kannatanust prokuratuuri töötaja M.L. i omavahelisel kokkuleppel ja V.V. i juhendamisel. Ringkonnakohus eelnimetatud hüpoteetiliste kaitseversiooniga ei nõustu ja selle kohta ei leidu ka kriminaalasja materjalide juures mingit usaldusväärset tõendusteavet. Süüdistatava väited nagu ja , osutub siiski täiesti ainetuks. Mis loogilisel ja eluliselt usutaval põhjusel peaks süüdistatava poolt eelpool osundatud isikud soovima süüdistatava ja just K.B alusetut süüdimõistmist taolises kuriteos (võõra isiku peksmine baariruumis) jääbki arusaamatuks. 11.
6. Maakohus on juba motiveerinud ka asjaolu, et tunnistaja J.D. ja kannatanu M.V. on tajunud baari sisenevaid isikuid eri gruppidena, kuid see ei tähenda kindlasti veel seda, et kannatanu M.V. i ütlused tuleks lugeda mitteusaldusväärseteks ja põhjendatud on rõhutada asjaolu, et baari sisenenud viiest isikust asus kaks peksma kannatanut ning seda tajusid nii J.D. kui M.V. . 11.
7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega selles, et kohus luges tunnistajate N.M. a, A.P. ja süüdistatava ütlused kannatanut peksnud isiku osas ebausaldusväärseteks ja ei pea vajalikuks maakohtu sellekohast analüüsi üle korrata (kd 1 lk 110-111). Siinjuures on maakohus ütlusi andnud erinevate isikute puhul välja toonud just konkreetse kriminaalasja eripära, s.o mis menetluslikul eesmärgil keegi ütlusi annab (näit. tunnistaja N.M. al on soov oma venda kaitsta). Tulenevalt sellest, et N.M. ja A.P. annnavad ütlusi, mille kohaselt süüdistatav ei osalenud kannatanu peksmises ja oli nende kõrval, ongi maakohus viinud läbi nimetatud tunnistajate ütluste põhjaliku kontrolli ja seda just M.L. i ütlusi kõrvutades, kes väidab kindlalt, et nägi, kuidas süüdistatav peksis kannatanut jalgadega pähe. 11.
8. Kaitsja nõustus maakohtu seisukohaga, et tunnistaja V.T. a ütlused ei oma tähtsust süüdistatavale esitatud kuriteokoosseisu ega kuriteo toimepannud isiku tuvastamisel, viidates muuhulgas Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-85-10 p 21 ning 3-1-1-24-13 p
9. Kohus leidis, et V.T. a ütlusi selle kohta, et süüdistatav tunnistas tegu, ei ole võimalik tõendina kasutada, sest tõend on saadud põhiõiguse, s.o enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Prokurör selle seisukohaga ei nõustunud ja ringkonnakohus jagab prokuröri seisukohta. Nii leiab prokurör, et tunnistajast abipolitseiniku V.T. a sündmuskohale jõudmise ajaks oli peksja juba sündmuskohalt lahkunud, kuid ta tuli hiljem tagasi. Vestluse käigus politseiametnikuga tunnistas K.B et tema oli peksnud, kuna kannatanu oli ise süüdi. Vastates peksja tuvastamise osas prokuröri küsimusele, selgitas V.T. , et (kd 1 lk 72 pöördel). Maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu seisukohad käsitlevad küll enese mittesüüstamise privileege, kuid viidatud kohtulahendites on tegemist teistsuguste olukordadega võrreldes käesoleva kriminaalasjaga. Lahendis nr 3-1-1-85-10 p-s 21 analüüsiti seda, kas süüdistatavad 12 pidanuksid avaldama teavet, mis viidanuks suure tõenäosusega nende poolt varem toime pandud maksusüüteole ning võimalik, et ka mõnele ametialasele süüteole. Riigikohus leidis, et nad ei oleksid pidanud. Samuti lahendi nr 3-1-1-24-13 p-le 10 viitamine ei ole käesolevas kriminaalasja olnud asjakohane, kuna jällegi on tegemist oluliselt erineva olukorraga ja selles otsuses on Riigikohus oma otsust tehes muuhulgas tuginenud enne 01.09.2011.a kehtinud KrMS sätetele. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et V.T. oleks pidanud süüdistatava koheselt üle kuulama ja õigusi selgitama. Olukorra õigeks hindamiseks pidasid politseiametnikud ilmselgelt vajalikuks välja selgitada esmalt kannatanu M.K. käest viimase suhtes toime pandud teo asjaolud ning ka see, kas kannatanu soovib kriminaalmenetluse alustamist või mitte. Tunnistaja ütluste kohaselt kannatanu seda ei soovinud, sest vastas kohapeal, et „… “ (kd 1 lk 72 pöördel). Taolise esialgse info põhjal sündmuskohal viibinud politseiametnik V.T. ei pidanud süüdistatavat sündmuskohal kahtlustatavana seetõttu kinni ega kuulanud teda ka üle. KrMS § 66 lg 21 kohaselt on tunnistaja ütlus nende tõendamiseseme asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel tõendiks, kui muuhulgas ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Käesoleval juhul taoline olukord asetubki sündmuskohal viibinud isikute kohta, kes osutasid süüdistatavale kui kuriteo toimepannud isikule, samuti kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt (käesoleval juhul ka süüdistatava enda poolt) või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega. Ainuüksi asjaolu, et tunnistajaks oli käesoleval juhul politseiametnik, ei välista temale teise isiku vahendusel teatavaks saanud asjaolude kohta antud ütluste kasutamist tõendina ning ei muuda kuidagi V.T. a ütlusi mitteusaldusväärseks. Ringkonnakohus loeb õigeks seega tunnistaja V.T. a ütlused, et vahetult sündmuskohal kinnitas süüdistatav K.B talle kannatanu peksmist ja need tuleb lugeda süüdistatava süüd kinnitavate tõendite hulka ja maakohtu teistsugune järeldus selles osas kuulub muutmisele. II
10. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt uuritud tõenditest tehtud järelduste ja kuriteole omistatud kvalifikatsiooni osas. Maakohus on oma vastava seisukoha esitanud otsuse põhiosa motiivides (kd 1 lk 114-115). Apellatsiooni kohaselt on prokuröri jaoks põhiküsimusena vaidlusesemeks, kas süüdistatava tegevus kannatanu peksmises on käsitletav isikuvastase vägivallateona või avaliku korra vastase süüteona. Nagu eelnevalt märgitud nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega selles, et uuritud tõenditega leidis tuvastamist, et just K.B oli üheks isikuks, kes 21.09.2012.a Kohtla-Järve linnas pubis Alex peksis kannatanut. 12.
11. Põhimõtteliselt pole vaidlust ja seda jaatab ka kaitsja oma vastuses prokuröri apellatsioonile, et kannatanute M.L. i ja M.V. i rahu oli häiritud seoses kannatanu M.K. peksmisega Alexi baaris. Tõendid kinnitavad, et peale M.L. i ja M.Voldi viibis baaris veel inimesi. Asjas pole vaidlust ka selles, et peksmine toimus baari teenindussaalis, kus oli ka baarilett. Samas asub kaitsja ikkagi seisukohale, et kannatanud polnud häiritud sedavõrd, et kvalifitseerida süüdistatava tegevus

§ 263järgi.

Ringkonnakohus siinkohal ei nõustu kaitsja väite ja arutlusega, et kannatanute arvamus nende rahu häirimisest on liiga subjektiivne 13 ja kallutatud, põhjendusel, et ühe ja sama kuriteo tajumine võib olla ühe isiku jaoks šokeeriv, teine jätab aga selle üldse tähelepanuta. 12.

1. Nõustuvalt prokuröriga leiab ringkonnakohus, et maakohus kohaldas K.B teo kvalifikatsiooni muutes ebaõigesti materiaalõigust. Maakohtu järeldused, et korduvate kannatanule suunatud käte ja jalalöökidega Alexi baaris ei rikutud avalikku korda, on põhjendamatud ja vastuolulised.
2. Ringkonnakohus leiab uuritud tõenditest tulenevalt, et süüdistatava poolt avalikus kohas baariruumis toime pandud kuritegu vastab

§ 263süüteokoosseisule, mis on realiseeritud vähemalt kaudse tahtluse tasandil.

Võib möönda, et baari Alex sisenedes ei olnud süüdistatava kohene eesmärk rikkuda avalikku korda, kuid alustades kannatanu valimatut peksmist, pidas K.B vähemalt kaudse tahtluse tasemel kindlasti võimalikuks, et taoline vägivaldne tegevus võib rikkuda oluliselt teiste inimeste õigusrahu. Esialgselt justkui isiklikku konflikti lahendanud süüdistatav kaasas baariruumis asetleidnud sündmustesse nende tahtevastaselt ka kohalviibinud kõrvalised isikud (käesoleval juhul teiste hulgas M.L. ja M.V. ), kellede olemasolust sealsamas oli süüdistatav teadlik. Tõendibaasist tulenevalt tuleb lugeda tõendatuks süüdistatavale esitatud süüdistus rahu ja avaliku korra raskes rikkumises vägivallaga

§ 263

p 1 järgi (alates 01.01.2015 kehtiva

kohaselt

§ 263lg 1 p 1 järgi).

13.1. Kaitsja nõustub esitatud vastuses maakohtu seisukohaga, miks ei ole süüdistatava tegevuses tegemist

§ 263järgi kvalifitseeritava kuriteoga.

Nimelt leidis maakohus, et avaliku korra raske rikkumise jaatamiseks oleks tulnud tuvastada süüdistatava tegevuses lärmamist, müra tekitamist, tülikate kirjade massilist saatmist ja avalikus kohas näiteks esemetega vehkimist. Käesoleval juhul aga maakohus ei tuvastanud, et süüdistatav oleks veel midagi peale kannatanu peksmise toime pannud ja et baari töö oleks seeläbi piisavalt intensiivselt häiritud. 13.

1. Ringkonnakohus märgib koheselt, et tõenditega tuvastatud kannatanu jõhker peksmine Alexi baaris (käte ja jalgadega keha ja näo piirkonda, millega kaasnevad näo ja koljuluude hulgimurrud ning verejooks peahaavast) ei saa kuidagi jätta normaalset, keskmise elukogemusega inimest ükskõikseks. Rõhutada tuleb asjaolu, et juhuslikud külastajad M.L. ja M.V. ei näinud toitlustuskohas lihtsalt läbipekstud M.K. t, vaid pidid tajuma ja taluma kogu äärmuslikku peksmisprotsessi selle algusest peale. Tekib paratamatult küsimus, kas vägivaldselt põrandale maha paisatud elusoleva inimese valimatu peksmine kõigile külastatavas toitlustuskohas pole käesoleva aja euroopaliku kultuuriruumi ja terrorismipuhangute tingimustes enam häiriv ega tülgastust tekitav. 13.
2. Maakohus asus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludel ei ole piisavalt intensiivselt häiritud teiste asjasse mittepuutuvate isikute rahu. Kohtuotsuses on asutud seisukohale, et kui eeldada, et kuriteo pealtnägemine tekitab inimesele hirmu, rikub rahu, siis tuleks nõustuda, et mis tahes kuriteokoosseisu täitmisega täidab süüdistatav automaatselt

§ 263järgi ettenähtud kuriteokooseisu.

13.

1. Eeltoodud maakohtu seisukohaga ringkonnakohus kindlasti ei nõustu ja leiab, et kuriteopaigas toimunud sündmuse ja õhustiku objektiivseks hindamiseks on siinkohal kaalukalt olulised kannatanu M.L. i ütlused. Prokuröri küsimusele, milliseid emotsioone nähtu talle tekitas, on kannatanu selgitanud järgmist : kannatanu Kannatanu kinnitas, et ta oli nähtust Peksmise lõppedes oli kannatanu ümber põrand verine ja (kd 1 lk 55). 13.
2. Kuidagi ei sea ringkonnakohtu jaoks M.L. i ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ka asjaolu, et kannatanu avaldas õiguskaitseorganitele nähtud kuriteost 10 päeva hiljem, sest ta on selgitanud maakohtus: 14 (kd 1 lk 55 p). 13.
3. M.L. i ütluste ja temale äratundmiseks esitamise protokolli osas on maakohus läbi viinud põhjaliku analüüsi, selles on välja toodud mõningad detailid, milledes on vastuolusid, kuid analüüsi lõpptulemina õieti järeldatud, et M.L. ei eksi süüdistatava ja peksja välimuses (kd 1 lk 111-112). 13.
4. Kindlasti ei välista avaliku korra rasket rikkumist ka asjaolu, et kannatanu M.L. pärast pealtnähtud kuritegu oli võimeline maakohtu hinnangul tegutsema, julgelt, arukalt ja täitis kodaniku kohust (sealhulgas pani kirja sõiduki numbri, millega peksjad minema sõitsid). Ekslik on maakohtu väide, et kuna nähtud kuritegu ei tekitanud kannatanus paanikat ja peksmisega seotud olustik ei ulatunud kannatanuni, siis ei saa rääkida M.L. i rahu häirimisest sedavõrd intensiivselt, et süüdistatava tegevus tuleks kvalifitseerida

§ 263järgi.

13.

1. Maakohus on ringkonnakohtu jaoks juba jälgitavalt motiveerinud, et kannatanu M.V. i ütlused kinnitavad kannatanu peksmises M.L. i ütlusi ja vastuolusid selles osas ei esine. Asjaolu, et mõni kohalviibinu on kirjeldanud ja tajunud peksja puhul erinevaid detaile, ei sea veel kahtluse alla kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt tõendite kogumis. 13.
2. M.V. on maakohtus kinnitanud, et pärast seda kui kannatanu kukkus rusikahoobi tagajärjel kivipõrandale pikali (kd 1 lk 51, 52 pöördel). M.V. on selgitanud, et pubis istusid ka vanemad daamid nende ees. Kannatanu M.V. i ütlustest nähtub, et peksmine häiris M.V. i rahu, tekitas hirmu, oli vastik ja šokeeris teda. Tõendid kinnitavad üheselt, et ka M.V. i puhul ei olnud lihtsalt tegemist konflikti pealtnägijaga, vaid lisaks ka isikuga, keda süüdistatava ja koos viimasega kannatanut peksnud seni tuvastamata mehe jõhkralt vägivaldne, igasuguseid normaalse ühiskonna käitumisreegleid eirav tegevus otseselt traumeeris samaselt nagu M.L. i. Ilmselgelt oli baaris viibinud isikute kindlus ja turvatunne avaliku korra rikkumisega oluliselt häiritud. Kannatanu peksmist pidid lähedalt pealt nägema ja taluma isikud, kes ei olnud süüdistatava ega kannatanuga seotud ja keda sündmus ilmselgelt traumeeris. Tõdegem, et hetkel kui süüdistatav hakkab koos tuvastamata isikuga M.K. t avalikus baariruumis kaaskodanike silme all valimatult tugevajõuliselt peksma, suhtub ta täiesti ükskõikselt ja üleolevalt igasugustesse ühiselureeglitesse. Turvalise elukeskkonna mõiste ja sellest lugupidamine oli süüdistataval sel hetkel täiesti olematu. III 14.

§ 56

lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ja seejuures arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse süüdistatava süüditunnistamises

§ 121

järgi ja kvalifitseerib tema tegevuse

§ 263p 1 järgi.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega süüdistatavale karistusliigina (

§ 121puhul) mõistetud vangistuse, mitte aga rahalise karistuse osas.

Sellega soostus apellatsioonis ka prokurör. Küll ei jaga ringkonnakohus prokuröri seisukohta süüdistatavale mõistetava vangistuse määra osas. Riigikohus on karistuse mõistmise praktikaga seoses märkinud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr (RKKKo nr 3 1-179-15). 15

§ 263

sätestatud sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat ja 6 kuud vangistust ja hinnata tuleb süüdistatava süü suurust ning ka kehalise väärkohtlemise intensiivsust. Ringkonnakohus leiab asja materjalidest tulenevalt õige olevat lugeda süüdistatava süü keskmisest suuremaks. Karistust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kuriteo toimepanemise ajal täitis süüdistatav oma tegevusega kaks kvalifitseerivat tunnust – kuritegu pandi toime vägivallaga ja lisaks isikute grupis. Kuigi 01.07.2014.a jõustunud

muudatustega tunnistati

§ 263

p 4 kehtetuks, mistõttu käesoleval ajal ei ole eraldi kriminaalkorras karistatav isikute grupi poolt toime pandud avaliku korra rikkumine, siis tema tegevuses on tuvastatud raskendava asjaoluna

§ 58

p-s 10 sätestatud süüteo toimepanemine grupi poolt, millele osundas apellatsioonis ka prokurör. 14.1. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta asjaolu, et K.B on varem kriminaalkorras karistatud – viimati 22.11.2011.a Viru Maakohtu poolt

§ 424

, § 199 lg 2 p 7, 8 - § 25 lg 2 alusel tingimisi vangistusega 2 kuud ja 28 päeva katseajaga 3 aastat. Seega süüdistatakse teda katseajal uue kuriteo toimepanemises, mis viitab sellele, et tingimisi vangistus ei ole avaldanud süüdistatavale soovitud eesmärki – mõjutada isikut edaspidi käituma õiguskuulekalt ning vältima tema poolt uute kuritegude toimepanemist. Eeltoodud asjaolud annaksid vajaduse karistada süüdistatavat sanktsiooni keskmisest pikema vangistusega, kuid samas ei saa kindlasti tähelepanuta jätta, et kohe täitub kuriteo toimepanemisest 4 aastat (21.09.2012). 14.2. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et sellise madala õigusliku ja tõendusliku keerukusega, vähemahulise kriminaalasja puhul pole õigustatud selle menetlemine erinevate menetlejate poolt ligi 4 aastase ajavahemiku kestel ja jaatab, et seetõttu tuleb süüdistatava puhul kohaldada ka kergemat karistust, kuna kriminaalasja menetlemisel on rikutud mõistlikku menetlustähtaega. Seega ei soostu ringkonnakohus prokuröri apellatsiooni seisukohaga, mille kohaselt käesolevas asjas pole mõistlikku menetlustähtaega rikutud. Kriminaalasjas nr 12240104659 kuulati K.B esimest korda kahtlustatavana üle 20.11.2012.a ning toimik saabus prokuratuuri 12.06.2013.a. Süüdistatava taotlusel sõlmiti selles kriminaalasjas kokkulepe kokkuleppemenetluses 10.02.2014.a ning kriminaaltoimik saadeti Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajja. 13.02.2014.a koostati kohtus kriminaalasja prokuratuurile tagastamise määrus ning kriminaaltoimik saabus tagasi prokuratuuri 14.02.2014.a. Prokuröri korraldusega täiendavate menetlustoimingute tegemiseks saadeti kriminaaltoimik 21.02.2014.a tagasi uurimisasutusse ning sealt saadeti toimik peale täiendavate toimingute tegemist tagasi prokuratuuri 25.04.2014.a. Seejärel koostas prokurör selles kriminaalasjas süüdistatava taotlusel 15.05.2014.a süüdistusakti lühimenetluses ning kriminaaltoimik saadeti taas Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajja. 30.05.2014.a toiminud kohtuistungil loobus K.B lühimenetlusest ning kriminaaltoimik tagastati prokuratuurile. Seejärel kogus prokuratuur täiendavaid tõendeid ning 31.08.2015.a saadeti kriminaalasi kohtusse üldmenetluses ning 27.05.2016.a tegi Viru Maakohus selles kriminaalasjas kohtuotsuse. Käesolevas asjas ei ole õigusrahu veel saabunud ning ilmselgelt on analoogsete asjade menetluse võrdluses käesolev kriminaalmenetlus võtnud tavapärasest kauem aega ja mõistlik menetlustähtaeg ületatud. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks vähendada süüdistatavale mõistetavat karistust ja karistada teda süüdistuses

§ 263

p 1 järgi alammäära lähedase karistusega, s.o vangistusega 6 kuud, mis täidab K.B puhul ilmselt preventiivsed eesmärgid. IV 16

1. Süüdistatava K.B riigi õigusabi korras kaitsja vandeadvokaadi abi D. Matvejev esitas Tartu Ringkonnakohtule tasutaotluse, milles taotleb tasu kokku summas 576,00 eurot, sh käibemaks 96,00 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus selle lahti kirjutatud spetsifikatsioonis alates apellatsiooniteate koostamisest, maakohtu otsusega tutvumisest ja apellatsiooni koostamisest kuni seisukoha koostamiseni (7,5 h ulatuses) on sellises suuruses põhjendatud ja rahuldab taotluse. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi, siis KrMS § 185 lg 1 alusel kannab menetluskulud riik.
2. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 2, 340 lg 4 p 1 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 27.05.2016 kohtuotsuse ning teeb uue otsuse, millega tunnistab süüdistatava süüdi kuriteos

§ 263p 1 järgi.

Prokuröri apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele, süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid jäävad rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau 17 Aarne Sarjas