ja § 121 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
lg 1 järgi ja süüdi
lg 1 järgi ning karistas teda 7 kuu ja 13 päeva pikkuse vangistusega.
lg 1 alusel loeti V.L-i poolt eelvangistuses viibitud aeg - 07.09.2015 kuni 19.04.2016 kaasa arvatud, s.o 7 kuud ja 13 päeva - karistusaja hulka. Eelnevast lähtudes loeti V.L-ile mõistetud karistus kantuks. Süüdistatava taotlus SKHS korras kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata. V.L on
lg 1 järgi süüdistatav selles, et tema, 06.09.2015 ajavahemikul kella 20:00 kuni 20:50, süütas Valga maakonnas, Puka vallas, Puka alevis põlema Kesk tn 13 asuva Puka vallale kuuluva sotsiaalmaja. Süütamise hetkel viibis sotsiaalmajas I korrusel elav Z.B. , kellele tekkis põlenguga oht elule ja tervisele. V.L on
lg 1 alusel süüdistatav selles, et tema, ajavahemikul juuli 2015 kuni 05.09.2015, viibides Valga maakonnas, Puka alevikus, kesk tn 13 asuvas sotsiaalmajas, lõi seal elavat H.L. ut vähemalt ühel korral pea piirkonda. V.L tekitas H.L. ule tervisekahjustusena kestvad peavalud ja moraalse kahju. Prokurör taotles kohtuistungi käigus
Kannatanu H.L. avaldas kohtuistungil, et tegelikult toimus löömine varem, 2-3 kuud enne sotsiaalmaja põlengut. 06.04.2016 andis kohus I. Lipingu muudetud süüdistuses
lg 1 alusel ja muutmata süüdistuses
Tartu Maakohus asus seisukohale, et V.L-i süü
06.09.2015 toimunud põlengu ajal V.L magas. Süüdistatav pidi üles ärkama kuumuse, suitsu ja põlemishelide peale. V.L sai põlengus kannatada, tal esinesid näol suure kuumuse tagajärjel tekkinud villid ja lisaks vappekülm. V.L-i magamisase oli kõige tugevamini põlengus kannatada saanud toa kõrval. Tulekolle, mis arenes edasi suureks põlenguks, oli tehtud ahjuesisele pinnale, selle seina äärde, mille teisel pool on täpselt V.L-i magamisase. Asjaolu, et V.L magas kodus, kinnitab muuhulgas asjaolu, et tunnistajate ütluste kohaselt oli süüdistatav tulekahjujärgselt aluspesus ja unise olekuga, ümbritsetud üksnes kiirabi poolt antud hõbepaberiga. Eelnevast tuleneb, et vajadus kiiresti Kesk tn 13 korterist välja saada tuli süüdistatavale üllatusena ning aega enese riietamiseks ei olnud. Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmete kohaselt oli 06.09.2015 kella 21 ajal Valgas 13,4 ja Otepääl 10, 4 kraadi sooja. Seetõttu leidis maakohus, et kui V.L oleks realiseerinud plaani maja põlema panna, oleks ta eelduslikult ennast soojemalt riietanud. 2 Põlevas majas magades oli süüdistataval oht saada vingumürgitus. See jäi aga saabumata, sest V.L-i aseme kõrval asuv madrats oli risti lükatud kõrval asetseva ruumi, kus toimus kõige intensiivsem põleng, ukse ette. Tulekahjuekspert selgitas kohtus, et madrats on tihe materjal, mis takistab teatud hetkeni tule edasilevikut. Tunnistajate ütuste kohaselt olid nad sellist mööblipaigutust V.L-i toas ka varasemal ajal näinud. Seega ei saa kohtu arvates väita, et diivanvoodi koos madratsiga oli ukse ette asetatud spetsiaalselt tule tõkestamiseks. Tulekahjuekspertiisi aktist nr 15E-PT0028 nähtuvalt tuvastati, et kõige ulatuslikumalt võttis tulekahju mõõtmed ruumist, mis asus V.L-i magamisaseme kõrval. Ekspertiisiaktist ei tulene, millal põleng alguse sai, sest hõõgumisprotsess võib kesta tunde või päevi. Vastavaid järeldusi ei saa kohus teha ka tunnistajate ütluste alusel. Tule süütamine võis toimuida hommikul, lõunal või õhtul, sest tulekolded olid vahepeal sumbumisfaasis. Seega ei saa teha tõsikindlaid järeldusi, kes majaelanikest võis või ei võinud konkreetset tulekollet süüdata. Juurdepääs leitud süütamiskolletega ruumidesse oli kõigil elanikel. Nii on reaalne ka uurimisversioon, et H.L. võis tulekahju süütada, sama võimalus oli teoreetiliselt ka Z.B. l. Jättes kõrvale majaelanikud, ei ole käesoleval juhul välistatud ka võimalus, et süütamise pani toime keegi teine, kes ei elanud Kesk tn 13 aadressil. Tegemist on sotsiaalmajaga, mis oli lukustamata. Kohtu hinnangul ei ole välistatud, et hoonesse võis siseneda ka keegi võõras süütamise eesmärgiga. Konkreetset valvet sotsiaalmaja üle ei peetud, turvakaamerate olemasolu kohta informatsioon puudub. Nii otseseid kui ka tõsikindlaid kaudseid tõendeid, mis viitaksid sellele, et et just V.L süütamise toime pani, maakohtu arvates antud asjas esitatud ei ole ning kõrvaldamata on kahtlused, et süütajaks võis olla keegi võõras või teine majaelanik. Kuigi kohtule on esitatud mitmeid iseloomustavaid tõendeid V.L-i elukorralduse ning tema alkoholisõltuvuse kohta, ei ole need piisavad jõudmaks järeldusele, et just V.L on 06.09.2015 Pukas Kesk tn 13 sotsiaalmaja süütamise eest vastutav. Tõendid selle kohta, et just V.L on süütamise toime pannud, puuduvad ja KrMS § 7 lg 3 tulenevalt tuleb kriminaalmenetluses kõik kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Kriminaalasjas on V.L-ile esitatud muudetud süüdistus selles, et tema, ajavahemikul juuli 2015 kuni 05.09.2015, viibides Valgamaal, Puka alevikus, Kesk 13 asuvas sotsiaalmajas, lõi sotsiaalmajas elavat H.L. ut vähemalt ühel korral pea piirkonda, mille tulemusel tekitas H.L. ule tervisekahjustuse, löögi tulemusena kestvad peavalud ja moraalse kahju. Kuna nii süüdistatava kui ka kannatanu ütlused on üksteisele vastukäivad, siis hindamaks süüdistuse põhjendatust, tuleb kohtul hinnata, kelle ütlusi saab pidada usutavamateks ning kuidas haakuvad süüdistatava ja kannatanu seisukohad teiste kriminaalasjas esitatud tõenditega. Maakohus asus seisukohale, et kannatanu H.L. u ütlusi toimunu kohta kinnitavad tunnistaja J.K. i ütlused, mille kohaselt oli H.L. J.K. ile rääkinud, et V.L peksis teda, lõi pähe, pea valutavat siiani ja käib ringi. Samuti kinnitas tunnistaja A.H. , et H.L. on temale avaldanud, et V.L on H.L. u suhtes vägivalda tarvitanud. Tunnistaja A.H. selgitas, et vestluses H.L. uga oli välja tulnud, et kannatanu ja süüdistatava vahel oli aset leidnud konflikt, mille käigus Ivo oli H.L. t löönud. Samuti mainis H.L. , et pea valutas ja paha oli olla. Kohtuistungil märkis tunnistaja, endine Puka valla piirkonnapolitseinik A.V. , et 07.04.2014 teavitati teda, et V.L oli H.L. ut löönud. Tunnistaja läks antud informatsiooni sotsiaalmajja kontrollima ning H.L. väitis, et Ivo oli hommikul tema juurde tulnud alkoholijoobes ja oli teda korra lahtise käega vastu nägu löönud. Tunnistaja poolt avaldatu valguses paluti hilisemal ülekuulamisel H.L. ul selgitada, kas ka 2014 süüdistatav teda lõi ning kannatanu märkis, et see vastab tõele. Samuti jäi kannatanu hilisemal kohtulikul küsitlemisel selle juurde, et V.L lõi teda paar kuud enne sotsiaalmaja põlemist käega pähe ja selga ning sellest hakkas pea valutama, peavalud on tänini. Kohtuistungil kannatanu ristküsitlemisel tuli välja, et H.L. 3 kardab V.L juba pikemat aega ning kartis teda ka kohtuistungil. Hirmu tundmist süüdistatava ees võis samuti täheldada kohtuistungil, kus H.L. esialgu vältis ütluste andmist ning muutus pisut jutukamaks pärast seda, kui ta paigutati istuma tunnistajapingi varju, eemale süüdistatavast ning talle määratud kaitsja vahetusse lähedusse. Maakohtu hinnangul kannatanu hirm süüdistatava ees peab tulenema süüdistatava eelnevast käitumisest kannatanu suhtes, mistõttu käesoleval juhul on usutav, et selle hirmu on põhjustanud just süüdistatava agressivne käitumine. Süüdistatav V.L kannatanu löömist ei tunnista. Märgib üksnes, et on H.L. ut tõuganud ning alkoholiprobleemi isikul enda kinnitusel ei ole. Maakohus ei pea selliseid süüdistatava väiteid usutavaks, kuivõrd need on ümberlükatavad teiste tõenditega kogumis. Ekspertiisiaktist tuleneb, et V.L on alkoholiprobleem ning Puka elanikud on teda tihti näinud joobeseisundis. Tunnistajate ütlustest tulenevalt võib süüdistatav alkoholijoobes olles muutuda agressiivseks. Ka kohtuistungil käitus süüdistatav üleolevalt, ennastõigustavalt, andes üksnes väheste asjaolude osas konkreetseid vastuseid. Eeltoodust tulenevalt järeldab kohus, et süüdistatava ütlused on kehalise väärkohtlemise osas ebausaldusväärsed ning kantud soovist pääseda vastutusest. Samas ei ole kohtul alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses, mis üldjoontes riimuvad ka teiste asjas uuritud tõenditega. Maakohus on seisukohal, et kuigi kannatanu oli kohtueelses menetluses rääkinud, et löömine toimus nädal aega enne põlengut ning muutis oma seisukohta kohtuistungil, märkides, et löömine toimus 23 kuud varem, ei tähenda eelnev seda, et kannatanu ütlused löömise kohta oleksid ebausaldusväärsed. Tegemist on ebatäpsusega konkreetselt ühe asjaolu esinemise aja osas, mitte diametraalse vastuoluga kannatanu ütlustes. Kannatanu näol on tegemist eaka inimesega, kes ei pruugi mäletada intsidendi toimumise täpset aega, kuid mäletab intsidenti ennast ning on sellest tulenevalt esitanud erineva vastuse löömisteo ajalise määratluse osas. Siiski on isik kohtuistungil kinnitanud ka teistkordsel ülekuulamisel, et löömine toimus 2-3 kuud enne põlengut. Samuti ei mõjuta kannatanu ütluste usaldusväärsust asjaolu, et isik vastas napisõnaliselt, mõningaid asjaolusid ei mäletanud ning vahepeal ajas toimunud fakte segamini. Kannatanu on eakas naisterahvas, kelle jaoks kohtuistungil osalemine oli silmnähtavalt olukord, mis oli tema jaoks uus, hirmutav ja millega tal oli raske toime tulla. On arusaadav, et pabinas olles võib vanem inimene kohtus esitatud küsimusi valesti mõista, andes seega ka ebatäpse vastuse. Sellistes olukordades said ebatäpsused likvideeritud ning asjaolud, mida isik mäletas, tuvastatud. Seega ei ole kannatanu isikust tulenevad iseärasused kohtuistungil küsimustele vastamisel kuriteokoosseisu tuvastamise seisukohalt olulised ning need ei kahjusta kannatanu ütluste usaldusväärsust sel määral, et kohtul tekiks kahtlus ütluste usaldusväärsuses tervikuna. V.L lõi H.L. ut pähe ja selga. Löömise tulemusel toimus kannatanu tervise kahjustamine, kuivõrd löögi tulemusel tekkis trauma ning H.L. kannatab pärast juhtunut peavaluhoogude käes. Tegemist on kehalise väärkohtlemisega.
ei eelda süüdlase vastutuselevõtmiseks vältimatult tervisekahjustuse tuvastamist. Valu tekitamine kehalise väärkohtlemise käigus on
Käesolevas kaasuses on kannatanu ütluste andmise käigus kinnitanud, et tundis löögi tagajärjel valu. Kui 55 aastane mees lööb 71 aastast naisterahvast, siis on valu tundmine objektiivselt tajutav ka kõrvalseisja seisukohast. Kohus leiab, et V.L pidi teadma või vähemalt möönma, et vanemat naisterahvast rusikaga pähe ja selga lüües põhjustab ta valu ning võimalikke kehavigastusi ja täidab sellega kehalise väärkohtlemise koosseisu. Puuduvad õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud. Kohus leidis, et on leidnud täielikku tõendamist V.L-i poolt kuriteo toimepanemine
Maakohus leiab, et süüdlasele tuleb mõista selline karistus, mis avaldaks mõju ka edaspidi, kuid samas saavutaks ka karistamise eesmärgi õiguskorra kaitsmise huvides ning hoiaks süüdlase eemale uute süütegude toimepanemisest. V.L-i käitumises esinevad
p 3 kirjeldatud vastutust raskendavad asjaolud – süütegu on toime pandud kõrges eas isiku suhtes. Vastutust kergendavad asjaolud puuduvad. Süüdistataval ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi. Kohus määras süüdistatavale 4 reaalse vangistuse 7 kuud ja 13 päeva, mille süüdistatav on vahistamisest kuni kohtuotsuse kuulutamiseni reaalselt ära kandnud. APELLATSIOONIDES ESITATUD TAOTLUSTE SISU Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin. Apellatsioonis taotletakse Tartu Maakohtu 19.04.2016 otsuse osalist tühistamist osas, millega V.L mõisteti õigeks
lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ja teha uus otsus, millega mõista V.L süüdi
Veel palub ringkonnaprokurör mõista V.L süüdi
121 lg 1 järgi ja karistada teda 7 kuu ja 13 päevase vangistusega.
lg 1 kohaselt suurendada raskemat karistust osaliselt ja liitkaristuseks mõista 1 aasta ja 8 kuud vangistust. Vahi all viibitud aeg 07.09.2015-19.04.2016, s.o 7 kuud ja 13 päeva arvata
lg 1 kohaselt karistusaja hulka ja kandmata karistuseks jääb seega 1 aasta ja 17 päeva vangistust.
lg 1, 3 kohaselt vangistust täitmisele mitte pöörata, kui V.L 2 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kontrollnõudeid. Anda V.L katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla ja kohustada süüdistatavat järgima
lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ning
lg 2 p-de 2, 8 kohaselt kohustada süüdistatavat mitte tarvitama alkoholi ja osalema sotsiaalprogrammis. V.L-ilt kuulub VÕS § 1043 alusel väljamõistmisele 82 eurot H.L. u kasuks. Prokuratuur leiab, et maakohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja seega on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. V.L-i süüstamiseks on olemas kaudsed tõendid. On vaja tähelepanu pöörata asjaolule, et üks sumbunud tulekolletest asus V.L-i toa ees köögis. V.L oli koju jõudnud enne kella 19. Seega enne seda aega ei saanud olla toimunud süütamist süüdistatava köögis ja ka kodus oleks süütamine olnud tajutav. Prokurör peab usutavaks, et H.L. u nn tõrjuv käitumine võib olla V.L-ile motiiviks korraldada tulekahju, mis saab alguse H.L. u korteri ahju eest ja seega näiliselt süüstab H.L. ut ahju hooletus kütmises. Tuleb arvesse võtta süüdistatava iseloomuomadusi: agressiivsus, alkoholism, ettearvamatu käitumine. V.L-i korterist leiti õlipudeleid ning süüdistatav on purjus peaga tunnistanud varasemal ajal kõrvalhoone süütamist. Ei ole usutav, arvestades H.L. u iseloomuomadusi, et tema oleks süütaja. Ei ole ka eluliselt usutav, et keegi võõras oleks olnud süütaja. Kuna tulekahjukolded olid esialgu sumbumisfaasis, siis on tõepärane V.L-i käitumine majja jäämises ja magamaminemises. V.L ei näinud alkoholijoobe tõttu ette materjali ja õli hilisemat süttimisvõimalust ning seetõttu sai ta kuumakahjustusi. Prokurör leiab, et keegi teine ei saanud Kesk tn 13 hoonet süüdata ja ei ole tuvastatud ka teiste isikute võimalikku motiivi hoone süütamiseks. V.L-i kaitsja M. Gaver vaidlustab maakohtu lahendi ulatuses, milles kohus mõistis V.L-i süüdi
lg 1 järgi, mõistis süüdistatavalt välja osa menetluskuludest ja jättis rahuldamata alusetu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse. Kaitsja taotleb uue otsuse tegemist järgnevalt: kaitsja palub mõista V.L õigeks talle
lg 1 järgi esitatud süüdistuses; kui kohus ei peaks eelneva taotlusega nõustuma, siis palub mõista süüdistatavale kergem karistus. Kaitsja palub lisaks maksta SKHS alusel V.L-ile alusetult vahistuses viibitud päevade eest hüvitist summas 8323, 58 eurot. Kaitsja leiab, et Tartu Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mõistes V.L-i süüdi ainult kannatanu ütluste pinnalt. Sealjuures olid H.L. u ütlused erinevad kohtueelses menetluses räägitust. Lisaks leiab kaitsja, et maakohus on eksinud karistuse mõistmise üldpõhimõtete vastu ja seega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ei ole põhjendatud karistada varasemalt karistamata isikut reaalse vangistusega 7 kuud ja 13 päeva. Kaitsja on seisukohal, et tunnistajate J.K. i, A.H. i ja A.V. a ütlused ei ole kasutatavad tõendina, kuivõrd kõik need tunnistajad on saanud väidetavatest V.L-i poolsetest löömistest teada kannatanu enese kaudu. Seega on ühelt poolt tõendiallikas kannatanu ning teiselt poolt on tegemist 5 teabega, millest ei ole tunnistajad saanud teadlikuks otse. Kuivõrd need tunnistajad ei ole asjaoludest saanud teadlikuks otse, ei ole nad kasutatavad tõendina. Kaitsja on seisukohal, et H.L. u ütluste usaldusväärsuses tuleb kahelda, sest ta oli varasemalt V.L-i endine elukaaslane. Kaitsja hinnangul on Tartu Maakohtu lahendi ebaõigsuse põhjustanud seega H.L. u ütluste ebausaldusväärseks mittelugemine ja tunnistajate J.K. i, A.H. i ning A.V. a ütlustele tuginemine. Kaitsja selgitab, et V.L-i näol on tegemist varasemalt karistamata isikuga. Ei ole tõendatud püsiva tagajärje tekkimine kellegi löömises. Kaitsja hinnangul ei ole põhjendatud karistada varasemalt karistamata isikut raskemaliigilise karistusega rohkem kui keskmises määras ning mõista karistus veel ka reaalselt. Varasemalt karistamata isiku puhul peaks kohus kaaluma kõiki võimalusi isiku mõjutamiseks. Kohus ei ole analüüsinud, miks ei saaks suunata isikut õiguskuulekale teele rahalise karistuse või tingimisi vangistusega. Kaitsja hinnangul ei õigusta mõistetud karistuse liiki ega selle määra ka asjaolu, et tegemist oli kõrges eas ohvriga. Maakohus on kaitsja hinnangul lugenud selle asjaolu mõju liiga suureks. Kaitsja palub maksta SKHS alusel V.L-ile alusetult vahistuses viibitud päevade eest hüvitist summas 8323,58 eurot. VASTUVÄITED KAITSJA APELLATSIOONILE Ringkonnaprokurör leiab, et kaitsja taotlus - mõista V.L
lg 1 järgi õigeks või mõista kergem karistus - ei tulene kriminaalasjas kogutud materjalidest. Ringkonnaprokurör palub jätta kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-16-1004 V.L-i süüdimõistmises
lg 1 järgi muutmata, kuid tema karistamisel arvestada prokuröri poolt esitatud apellatsiooniga. Kahju hüvitamise taotlus jätta rahuldamata. H.L. u isikuomadusi arvestades on tema ülekuulamine toimunud pikalt napisõnaliste vastuste saamisega, sealhulgas kirjalike küsimuste abil. Vaatamata sellele ei ole alust kaitsja väitel, et pahameele tõttu andis kannatanu ebausaldusväärseid ütlusi. H.L. on väljendanud kartust V.L-i ees nii kohtusaalis kui varasemalt, mida on kinnitanud ka teised Pukas elavad tunnistajad ja ka kannatanu Z.B. . Pähelöömise tõttu esinevad kannatanul jätkuvalt peavalud, kuid selgalöömisest valude tekkimist ei ole H.L. avaldanud. Järelikult on loogiline, et põhirõhk kehalise väärkohtlemise kohtueelsel uurimisel olnud just pähelöömise episoodil. Ka kohtus on kannatanu selgitanud, et pea hakkas valutama. Ajavahemiku hindamine on olnud kindlasti lihtsam kohtueelsel uurimisel, ütluste andmisel, kuid ka kohtus väljendatud ajavahemik kattub põlengueelse ajaga. Tunnistajad J.K. ja A.H. on isikud, kes tihedalt suhtlevad H.L. uga. J.K. i juurde on H.L. hakanud minema lausa igapäevaselt, sest ei soovi enam, et V.L teda tülitaks. Seega tunnistajate järeldused H.L. u seesmise psüühilise seisundi kohta pärast V.L-i poolt tema suhtes vägivalla tarvitamist tuleb lugeda antuks ajal, kui kannatanu oli veel vahetult tajutu mõju all. Tunnistaja A.V. a ütlused iseloomustavad V.L-i käitumist süüdistusest väljapoole jääval ajal. Ka karistuse vaidlustamine kaitsja poolt ei põhine kriminaalasjas kogutud tõenditel. Kaitsja rõhub V.L kehtivate karistuste puudumisele ja et üldreeglina on sellistes kuritegudes karistuseks vaid 3 kuud vangistust ning sedagi tingimisi. Ringkonnaprokurör leiab, et lisaks kannatanu vanusele tuleb arvestada ka kannatanu üldisi isikuomadusi ja tema võimet enda eest seista või ennast kaitsta. Kuigi ei ole võimalik täpselt tuvastada, kui tihti ja millega seoses H.L. ul peavalud edasi kestavad, on arvestatav ka kannatanu pikka aega kestnud ja jätkuv kartus V.L-i ees. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6 Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, esitatud apellatsioonidega ning prokuröri vastuväidetega kaitsja apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. V.L-i süüdistus
septembril 2015 süüdati Valga Maakonnas Puka vallas Puka alevis Kesk tn 13 asuv sotsiaalmaja. Vaidlus puudub selleski , et toimepandud süütamisega seati ohtu inimese elu ja tervis. Prokuröri poolt esitatud apellatsioonist lähtuvalt on vaidlusaluseks küsimuseks see, kas sotsiaalmaja süütas V.L. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud küsimusele tuleb vastata eitavalt. Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama kohtuasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Riigikohus on leidnud sedagi, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid neile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega ringkonnakohus soostub. Nendest menetlusõiguslikest arusaamadest lähtuvalt märgib ringkonnakohus vastuseks esitatud apellatsioonile esmalt järgmist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsus süüdistatava V.L-i õigeksmõistmises
Esimene kohtuaste on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest, järgides seejuures veatult tõendite hindamise põhimõtteid; kohtuotsuse põhjendavast osast tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta ning kohtu siseveendumuse kujunemine lugejale hõlpsasti jälgitav. Kohtuotsuses on küllaldase põhjalikkuse ja üksikasjalikkusega käsitletud, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Maakohus on kajastanud ja uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, kõrvutanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning olemasoleva tõendusliku baasi pinnalt jõudnud põhjendatult järeldusele, et kinnitust ei ole leidnud süüdistuse versioon toimunust. Apellatsiooniteesid maakohtu poolt tuvastatud asjaolude ümberhindamiseks ringkonnakohtu hinnangul alust ei anna. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt V.L-i õigeksmõistmisel esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Ülaltoodust tulenevalt piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete vastustega apellatsioonis esitatule. Apellatsioonis leiab prokurör, et maakohus ei ole V.L-i suhtes
lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeksmõistvat otsust tehes hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, eelkõige aga kriminaalasjas kogutud kaudseid tõendeid. Apellatsioonis heidab prokurör esmalt maakohtule ette mittearvestamist asjaoluga, et üks sumbunud tulekolletest asus V.L-i toa ees asuvas köögis. V.L jõudis oma elukohta sotsiaalmajas
Ringkonnakohus leiab, et V.L-i vastu esitatud süüdistuses
MS § 7 lg 3 kohaselt need kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Eeltoodust tulenevalt on maakohus V.L-i õigustatult nimetatud süüdistuses õigeks mõistnud. V.L-i süüdistus
lg 1 järgi 8 Apellatsioonis leiab kaitsja, et V.L tuleb talle
Esitatud taotlust põhistab kaitsja esmalt asjaoluga, et kannatanu H.L. u ütlused on ebausaldusväärsed, sest ta on oma kohtus antud ütlusi võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega muutnud, ega ole suutnud oma ütluste muutmist veenvalt põhistada. Ringkonnakohus, nagu maakohuski, kaitsja taolise väitega ei nõustu. H.L. on kohtus ülekuulatud kahel korral ning mõlemal korral on H.L. kinnitanud, et süüdistuses märgitud ajavahemikul on V.L kasutanud tema suhtes vägivalda, löönud teda vastu pead. Samuti on kannatanu kinnitanud, et saadud löögi tagajärjel tundis ta valu. Arvestades kohtuistungi protokollist nähtuvat H.L. u ülekuulamise käiku ja tunnistajate poolt talle antud iseloomustusi, leiab ringkonnakohus, et puudub alus kahelda H.L. u ütluste usaldusväärsuses. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et H.L. , kes kohtuistungi protokollist nähtuvalt tunneb süüdistatava ees taolist hirmu, et ei olnud esialgu isegi võimeline ütlusi andma, oleks suuteline andma süüdistatava suhtes viimast alusetult süüstavaid ütlusi. Samas puudub H.L. ul ka igasugune motiiv taoliste valeütluste andmiseks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kaitsja H.L. u ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks taotlenud kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist ja seda tema suhtes vägivalla tarvitamise aja osas. Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, et H.L. u kohtus antud ütluste (V.L lõi kannatanut 2 kuni 3 kuud enne Kesk tn 13 asunud maja põlengut) ja kohtueelsel uurimisel (V.L lõi kannatanut nädal aega enne põlengut) antud ütluste vahel esineb vastuolu. Erinevalt kaitsjast leiab aga ringkonnakohus, et kannatanu on mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitanud oma ütluste erinevuse põhjust. H.L. u ütluste kohaselt on tema meelespidamine halb ning ringkonnakohtu arvates on see kannatanu vanust arvestades (sünd. 30.11.1945) ka usutav. Arvestades kannatanu korduvaid ja järjekindlaid ütlusi, et V.L lõi teda enne põlengut pähe, ta tundis löögi tagajärjel valu ja tal on sellest löögist jätkuvalt peavalud, loeb ringkonnakohus tõendatuks V.L-i poolt vägivalla tarvitamise H.L. u suhtes. Lisaks H.L. u ütlustele on maakohus ringkonnakohtu arvates V.L-i süüküsimuse lahendamisel
i, A.H. i ja A.V. a ütlustele. Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, et tunnistajate J.K. i, A.H. i ja A.V. a ütlused V.L-i süüdistuses
lg 1 järgi ei saa olla vahetuks tõenditeks, mis kinnitavad V.L-i süüd talle
Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole nimetatud tunnistajad tõepoolest vahetult tajunud V.L-i poolt vägivalla tarvitamist H.L. u suhtes ajavahemikul juuli 2015 kuni 5. september 2015 ning seetõttu ei oska tunnistajad anda ka ütlusi H.L. ule süüdistuses etteheidetava teo asjaolude kohta. Küll aga andsid mainitud tunnistajad kohtuistungil ütlusi V.L-ile esitatud süüdistusest väljapoole jäävate sündmuste kohta ning nimetatud tunnistajate ütlused on kasutatavad seega V.L-i käitumist iseloomustavate tõenditena. Riigikohus on lahendis 3-1-1-93-15 p-s 74 selgitanud, et kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne 9 kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Nimetatud tunnistajad on oma ütlustes kinnitanud, et H.L. on neile korduvalt kurtnud V.L-i poolset vägivalda tema suhtes. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tunnistajate ütlused V.L-i varasema tegevuse kohta H.L. u suhtes kinnitavad süüdistatava vägivaldsust ning suurendavad H.L. u ütluste usaldusväärsust V.L-i käitumise kohta süüdistusaktis märgitud tegevuse osas. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on V.L-i õigustatult tunnistanud süüdi
Karistus Esitatud apellatsioonis on kaitsja leidnud, et maakohus on V.L-ile karistust mõistes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning mõistnud süüdistatavale liiga range karistuse. Kaitsja põhjendab oma väidet asjaoluga, et V.L on varasemalt karistamata ja ta mõisteti süüdi kannatanu ühekordses löömises. Riigikohus on oma mitmetes lahendites ( nt 3-1-1-20-16 p-s 14) sedastanud, et karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda, et karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas
lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtudes. Eeltoodust tulenevalt on karistuse mõistmise esmaseks aluseks isiku süü, s.t millisel määral on konkreetne tegu isikule etteheidetav. Ringkonnakohus leiab, et V.L-i süü suurus on keskmine. Siinjuures arvestab ringkonnakohus asjaoluga, et pärast saadud lööki pähe on kannatanul tekkinud sagedased peavalud ja peapööritus. Karistust kergendavaid asjaolusid kohus V.L-i suhtes ei tuvastanud. Küll aga tuvastas maakohus vastutust raskendava asjaolu, s.o kuriteo toimepanemise V.L-i poolt kõrges eas inimese suhtes. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et V.L ei ole juriidilises mõttes varasemalt kriminaalkorras karistatud. Samas on V.L 9 kehtivat karistust väärteokorras, s.h Alkoholiseaduse § 70. Samuti on V.L muuhulgas karistatud
Ringkonnakohtu arvates on maakohus põhjendatult kaalutlenud ka V.L-ile mõistetavat karistust eri- ja üldpreventsioonist lähtudes. Riigikohus on lahendis 3-1-1-79-15 p-s 9 sedastanud, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt 10 Arvestades V.L-ile tunnistajate poolt antud iseloomustusi, tema varasemat korduvat väärteokorras karistatust ning ühe karistust raskendava asjaolu esinemist tema käitumises, nõustub ringkonnakohus maakohtu otsustusega mõista V.L-ile vabadusekaotuslik karistus, mis jääb mõnevõrra üle
Hüvitis SKHS alusel Apellatsioonkaebuses taotleb kaitsja hüvitada V.L-ile SKHS § 5 lg p1 ja 2 alusel talle vahi all viibimisega tekitatud kahju. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taoline taotlus on põhjendamatu. SKHS § 5 lg 4 kohaselt on süüdistataval või menetlusalusel isikul süüdimõistva otsuse korral õigus nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud meetmega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud või määratud karistusega. Käesoleva otsusega jätab ringkonnakohus V.L-i suhtes
lg 1 järgi esitatud süüdistuses tehtud maakohtu süüdimõistva otsuse ja talle mõistetud karistuse 7 kuud ja 13 päeva vangistust muutmata. Kohtuotsuse kohaselt luges maakohus
september 2015 kuni 19 aprill 2016 (226 päeva) karistusaja hulga ja luges V.L-i karistuse kantuks ja vabastas ta vahi alt. Tulenevalt SKHS § 5 lg-st 4 leiab ringkonnakohus, et kuivõrd I. Lipingule süüdimõistva otsusega mõistetud karistus ei olnud talle oluliselt koormavam kui tema eelvangistuses viibimine, siis puudub I. Lipingul alus nõuda tema eelvangistuses viibitud ajavavahemiku eest hüvitist SKHS § 5 lg 1 p 1 alusel. Kohtukulu V.L-i kaitsja vandeadvokaadi abi M. Gaver esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt võttis kaitsjal maakohtu lahendiga tutvumine ja apellatsiooniteatise koostamine aega 15 minutit, maakohtu põhistatud lahendiga tutvumine ja selle analüüs vaidlustamise vajalikkuse osas 20 minutit ning apellatsiooni koostamne 2 tundi ja 50 minutit, mille eest ta soovib tasu summas 192 eurot (sealhulgas käibemaks 32 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja õigusabi ringkonnakohtus oli vajalik ning kaitsja ajakulu põhjendatud. Nimetatust tulenevalt tuleb kaitsjatasu taotlus rahuldada. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõikes 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides apellatsioon on esitatud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel V.L-i suhtes muutmata, siis tuleb kaitsjatasu jätta V.L-i kanda. Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.