KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.juunil 2016.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-16-4093 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtui

§ 132p 2, § 133-135, kohus otsustas: N.F-i kaebus rahuldada osaliselt.

PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 03.05.2016.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302,16,005326 tühistada ja teha uus otsus. Mõista N.F süüdi LS § 224 lg.2 järgi ning karistada rahatrahviga 150 trahviühikut s.o. 600 eurot (kuussada eurot ) s.t. kergendada põhikaristust. Määratud rahatrahv 600 eurot tuleb tasuda KarS § 66 alusel ositi 10(kümne) kuu jooksul võrdsetes osades, igas kuus mitte vähem kui 60 eurot kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 1 2377 8606 Swedbankis, nr EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või nr EE 701 7000 1700 1577 198 Nordea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber

1. Liiklusseaduse § 224 lg.3 p.1 alusel määratud lisakaristuse pikkust vähendada ning võtta N.F-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3(kolmeks) kuuks. LS § 127 alusel tuleb kohtuotsuse jõustumisest arvates 5(viie) tööpäeva jooksul oma juhiluba loovutada Maanteeametile. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades Riigikohtule kirjalikult kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav Kassatsioonkaebuse teatise saamisel on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis
2. augustil 2016.a. alates kella 12.00 . Asjaolud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri poolt on koostatud 11.04.2016.a. väärteoprotokoll selle kohta, et 11.04.2016.a. kell 00.00 ajal Harjumaal, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee 16kml juhtis N.F mootorsõidukit Honda Accord, registreerimismärgiga XXXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,41 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,46 mg/l +/-0,05mg/l. Kirjeldatud tegevusega rikkus N.F liiklusseadust § 69 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 03.05.2016.a. otsuse alusel väärteoasjas 2302,16,005326 määrati N.F-ile karistuseks liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi rahatrahv 215 trahviühiku ulatuses, s.o 860 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldati N.F-i suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus 4 (neljaks) kuuks. Kaebuse sisu Menetlusalune isik tunnistab temale omistatud rikkumist, ei vaidlusta seda. Soovib vaidlustada otsust väärteoasjas nr 230216005326 lisakaristuse osas kuna sellest sõltub sissetulek, auto on töövahendiks ja lisaks veab vajadusel invaliidi. Alcostopi alkomeeter näitas ennem sõitu nulli, tahtlikult rooli ei oleks istunud. Teised rahatrahvid on pikendatud. Saab oma veast aru ja ei kavatse tulevikus seadust rikkuda. 2 Menetlus kohtus Kaebuse esitaja jäi kohtus esitatud kaebuse juurde. Selgitas, et joobe olemasolu ei vaidlusta. Alkoholi tarvitas eelmisel päeval, tarvitas viina ca 0,5l pudeli. Põhiline mure on selles, et auto on töövahend ning naabri laps on invaliid keda vajadusel haiglasse viib ning palve on, et juhtimisõigust ära ei võetaks. Varasemad rahatrahvid ei ole tasutud, need on pikendatud ning seetõttu pöörduski kohtusse, et asi ei läheks kohtutäiturile. Taotleb rahatrahvi tasumist pikema aja jooksul. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebus rahuldamata. Leiab, et lisakaristuse kohaldamine on vajalik. Isik paneb toime liiklusalaseid rikkumisi süstemaatiliselt. Liiklusseaduse nõuete vastu on korduvalt eksitud. Rikkumised muutuvad järjest raskemateks. Miinimummäär mis on ette nähtud lisakaristusena on 3 kuud, kohaldatud on 4 kuud s.o. alammäära lähedal. Kohus avaldas väärteotoimiku materjalidest: väärteoprotokolli 20160411371101 11.04.2016.a,sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koos tulemuse väljatrükiga, mõõtevahendi taatlustunnistuse, vastulause, karistusregistri väljavõtte. Kohtuotsuse põhjendused Kohus kontrollinud väärteoasjas kogutud kirjalikke dokumente, ära kuulanud kaebuse esitanud isiku selgitused ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele:

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§ 87

kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 sätestatud süüteo toimepanemist. Liiklusseaduse § 69 lõige 3 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Vastavalt liiklusseaduse § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 punkt 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlust ei ole selles, et N.F juhtis 11.04.2016.a. kella 00:00 ajal mootorsõidukit Honda Accord registreerimismärgiga XXXX Harjumaal, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee 16km-l isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,41 mg. 3 N.F ei eita toimepandut, tema poolt toime pandud väärtegu on mh tõendatud: 11.04.2016.a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse liikluspolitseinik Karin Mikk otsustas 11.04.2016.a kõrvaldada N.F (ik XXX) sõiduki Honda Accord registreerimismärgiga XXXXjuhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 punkti 2 alusel, kuna oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. N.F on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal päeval ning kinnitanud seda enda allkirjaga; 11.04.2016.a. tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga koos väljatrükiga, millest nähtuvalt mõõdeti 11.04.2016.a kell 00:21-00:26 N.F-ilt alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga taatlustunnistus nr TTRC-15-00167, mille lõplik lugem oli 0,41 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,46 mg/l; KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. LS § 33 lg 2 p 1 paneb juhile kohustuse enne sõidu alustamist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Joobeseisund on terviseseisund, mille esinemisel ei tohi sõidukit juhtida. N.F selgitas, et samal päeval ei tarvitanud tilkagi, kuid eelneval päeval oli tarvitanud viina, kogust ei lugenud, kuid 0,5 liitrise pudeli viina võttis ära küll. Menetlusalune isik väidab, et ennem sõitma asumist kontrollis ta oma tervislikku seisundit Alcostop alkomeetriga. Kohtuväline menetleja hinnangul ei ole usutav, et eelmisel päeval tarvitatud pudelist alkoholist on järgneval õhtul sellised jäägid ning samuti nähtub tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist, et on tehtud kaks puhumist, mis on võrdsete näitudega ehk alkoholikogus ei olnud isiku organismis langemas. Kohtu hinnangul on N.F oma tegevusega täitnud LS § 224 lg 2 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, sest kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult, tarvitades alkoholi viis kaebaja end teadlikult sellisesse terviseseisundisse, mis on mootorsõidukijuhile keelatud. Kohtu hinnangul on N.F teo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. Tulenevalt LS § 14 lg 2 peab iga liikleja järgima kõrvalekaldumatult liiklusalaste õigusaktide nõudeid. Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et N.F-i poolt toime pandud väärtegu on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.o 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedases määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,46 +/- 0,05 mg, laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,41 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmises määras. See aga omakorda tingiks karistuse määramise samuti ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole tuvastatud karistust kergendavaid ega karistust 4 raskendavaid asjaolusid. Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt on N.F-i varem väärteokorras karistatud liiklusalaste rikkumiste eest rahatrahvidega, mis on tasumata. Kohtuväline menetleja on mõistnud N.F-ile põhikaristuse üle sätestatud sanktsiooni keskmise määra. Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema väärteotoimiku materjalidest. Kohtule esitatud kaebuses on N.F märkinud, et ta saab oma veast aru ja ei kavatse tulevikus seadust rikkuda. Nagu kohus juba märkis, on N.F-i varem korduvalt väärteokorras karistatud sh ka liiklusalaste rikkumiste eest ning mõistetud rahatrahvid on tasumata. N.F-ile on mõistetud põhikaristus sanktsiooni keskmisest tunduvalt kõrgemana. Kohtu hinnangul kõike eelnevat arvesse võttes tuleb N.F-i põhikaristust vähendada sanktsiooni keskmäärani. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. N.F on oma kaebuses märkinud, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik tööülesannete täitmiseks, auto on töövahend ehitustarvete vedamiseks ja lisaks veab vajadusel invaliidi. Eelnimetatud asjaolu oli kaebuse esitajale teada enne väärteo toimepanemist ning ei tekkinud ootamatult. Kohus leiab, et iga isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik liiklusseaduse nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Samas märgib kohus, et olukorras, kus seadusandja on kehtestanud joobes juhtimisega seotud kuritegude puhul lisakaristuse mõistmise võimaluse alates ühest kuust ning väärtegude puhul alates kolmest kuust, tuleb lisakaristuse määra väärtegude puhul eriti põhjalikult kaaluda. Joobes juhtimisega seotud kuriteo toimepanemine ei tohi olla isikule karistuse mõistes soodsam alkoholi piirmäära ületamisega seotud väärteo toimepanemisest. Kohus juhib jätkuvalt kohtuvälise menetleja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Korduvalt rikkumise toime 5 pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuivõrd N.F-i on korduvalt liiklusalaste rikkumiste toimepanemise eest karistatud ning samuti on tal eelnevad rahatrahvid tasumata, siis on vajalik N.F-i seaduskuulekale teele juhtimiseks kohaldada lisakaristust. Kuivõrd N.F-i suhtes ei ole varasemalt lisakaristust kohaldatud, siis leiab kohus, et N.F-i on võimalik mõjutada uute väärtegude toimepanemisest hoiduma, vähendades põhikaristust sanktsiooni keskmäärani ja lühendades lisakaristuse äravõtmise tähtaega neljalt kuult kolmele kuule. Leili Raedla Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6