augusti 2012 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör süüdistatava kaitsja Kaire Aus Ülle Tamm K.V , isikukood XXX, elukoht X talu X küla X vald X maakond, EV kodanik, keskeriharidus, emakeel eesti keel, X X X X-X, kriminaalkorras karistatud 14 korral, kahtlustatavana kinni peetud 22.09.-23.09.
MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 s.o 6 kuu vangistuse võrra ja mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta.
lg 1 alusel arvati karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamine 22.09.-23.09.2011, s.o 2 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 11 kuud 28 päeva. K.V-lt mõisteti riigi tuludesse välja sundraha 435 eurot; määratud kaitsjale maks tud tasu 380,56 eurot ja koopiate tegemise kulu 45 eurosenti.
sätete kohaselt on lubatud, leiab apellant, et K.V karistamine vangistusega tingimuslikult on oluliselt distsiplineerivam kui karistamine reaalse vangistusega. Apellant palub otsus mõistetud karistuse osas tühistada ja teha uus otsus, millega kergendada süüdimõis tetu olukorda, jättes K.V-le määratud 1 aasta pikkuse vangistuse
lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui K.V katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab
4. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant kaebuse juurde, süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni ja taotles selle rahuldamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 2
See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub
§ -s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Maakohus on kaevatavas otsuses karistusotsuse tegemisel analüüsinud arvestatavaid asjaolusid ning et K.V tuvastatud joove oli märgatavalt suurem, sellest, mille seadusandja loeb juhil olevaks kriminaalkorras karistatavaks joobeks, asunud põhjendatult seisukohale, et K.V-le tuleb karistuseks mõista üksnes vangistus. Lähtudes süüdistatava süü suurusest, isikuandmetest ja õiguskorra kaitsmise huvidest ning arvestades süüd kergendava asjaolu na süü puhtsüdamliku kahetsusega, leidis maakohus kohtukolleegiumi arvates põhjendatult, et K.V tuleb karistada seaduses ettenähtud karistusmäära keskmise määra järgi. Karistusregistri andmetest nähtuvalt /tlk 21-28/ on K.V varasemalt, m.h 6-l korral karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest. Määratud karistusteks on olnud peamiselt vangistus, mida on 2l korral
korras asendatud üldkasuliku tööga, mis on aga hiljem vangistusena täitmisele pööratud. Seega lähtudes süüdistatava isikust, nõustub kohtukolleegium maakohtu tõdemusega, et võimalused karistada K.V kergemaliigilise karistusega on ennast ammendanud. Maakohus rõhutas õigesti ka asjaolu, et K.V-le ei avaldanud vajalikku mõju ka lühiajaline vangistus, sest vabanedes 29.04.2011 9 kuu pikkuse vangistuse ärakandmiselt, asus ta 22.09.2011 joobes mootorsõidukit juhtima. 5.2. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kohus ei ole karistuse mõistmisel arvestanud süü tunnistamist. Kohus on otsuse lk -l 4 märkinud, et võtab karistuse mõistmisel arvesse kergendava asjaoluna süü tunnistamise. 5.3. Kaitsja taotlusega jätta K.V-le mõistetud karistus
lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab
ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid ja kohustusi, kolleegium nõustuda ei saa.
Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-99-06 põhjalikult selgitanud, milliste põhimõtete alusel toimub isikule karistuse mõistmine ning seejärel tema vabastamine karistuse reaalsest ärakandmisest kas tervikuna (
lg 1 ja § 74 lg 1) või vaid osaliselt (
Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Kohus saab seega võimalikku karistusest tingimusliku vabastamise küsimust hakata lahendama alles pärast seda, kui on kohtuliku arutamise tulemina süüdistatava süüdi tunnistanud ja otsustanud, et talle tuleb kohaldada mingi konkreetne karistus (otsuse p 16.1). Osundatud Riigikohtu lahendis sisaldub ka üks järgmine, äärmiselt oluline põhimõte. Nimelt märgib kriminaalkolleegium, et „süüdistatava 3
lg 1 ja § 74 lg 1 sõnastust silmas pidades järgmised - vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn a). Seega saab süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist lugeda seaduslikuks vaid siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolude või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära, s.o ühte neist nimetatud tunnustest. Käesolevas asjas kohus ega kohtukolleegium selliseid karistusest tingimuslikku vabastamist võimaldavaid iseloomustavaid tunnuseid ei tuvastanud. Riigikohus on otsuse 3-1-1-99-06 p-s 18 veel märkinud, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla puhul, mille alla kolleegiumi arvates liiklussüüteod ei kvalifitseeru. 5.4. Apellatsiooni argumendid on suunatud
lg 1 ja 3 sätete rakendamisele (karistuse individualiseerimisele tulenevalt isikuga seotud asjaoludest), mitte aga sanktsiooni kui sellise vähendamisele. Käsitledes karistuse võimalikku individualiseerimist, s.o selle tingimuslikult täitmisele pööramata jätmise võimalust, märgib kohtukolleegium, et käesolevas asjas saavad juba teo tehiolud väärata karistusest tingimisi vabastamise sätete kohaldamise. Just sellel argumendil leiab ringkonnakohus, et
K.V teoebaõigus seisneb mootorsõiduki joobes juhtimises, mis ei olnud toime pandud esmakordselt. Ka teo toimepanemise asjaolud ei kätke endas midagi erandlikku kohtupraktika mõttes. Nii on süüdistatav tunnistanud, et alkoholi tarvitas autos sõites, juues ära 0,33 l pudeli rummi ja ostis Kasari poest teise samasuguse pudeli rummi, mida hakkas sõites Lihula poole autos jooma. Seades selliselt käitudes ohtu nii enda kui kaasliiklejate elusid, tingib kohtukolleegiumi hinnangul ainumõeldavalt isikule mõistetud karistuse reaalse ärakandmise ning puudub alus
Apellatsioonis väidetu d laste ülalpidamise kohustuse olemasolu osas märgib kohtukolleegium, et see pidi K.V-le olema teada ka siis, kui ta 22.09.2011 joobnuna asus autot juhtima. Kohus on teda varasemalt kriminaalkorras karistades kahel korral juba andnud talle võimaluse jääda vabadusse ja korraldada oma elu nii, et puuduks vajadus juhtida sõidukit alkoholijoobes, kuid süüdistatav oma kuritegelikku ja kaasliiklejatele ohtlikku käitumist ei muutnud. Kohtukolleegium leiab, et K.V õiguskuulekale teele suunamiseks oli kohtu poolt temale reaalse karistuse mõistmine ainuõige , kuna muud võimalused on ammendunud. 6. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras K.V kaitsjale välja maksta kokku 264,24 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni süüdistatava kaitsja. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.
MS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Et kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse K.V suhtes muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.