MS § 2561, § 2564 lg 4, § 2565 lg 1 p 2, lg 2, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1, 3, § 306, § 313, § 238 lg 1 p 4 ja lg 2, kohus otsustas: Süüdi tunnistada H.J
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust 1/3 võrra ja mõista karistuseks 2 (kaks) kuud 20 (kakskümmend) päeva vangistust.
lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg kinnipidamine 01.05.-02.05.2016.a., s.o 2 (kaks) päeva päeva vangistust karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 2 (kaks) kuud 18 (kaheksateist) päeva vangistust.
lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust, 2 kuud 18 päeva vangistust, ei pöörata osaliselt täitmisele. Karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 1 (üks) kuu vangistust, millise kandmise alguseks lugeda 03.05.2016.a. Ülejäänud karistust, 1 (üks) kuu 18 (kaheksateist) päeva vangistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Kohaldada H.J’i suhtes tõkendina vahistamist, vahistada H.J kohtusaalist. Tõkend vahistamine kuulub tühistamisele koheselt kandmisele kuuluva karistuse osa ärakandmisel.
lg 1 p 1 alusel lisakaristusena võtta H.J’ilt mootorsõiduki juhtimise õigus 4 (neljaks) kuuks. Tulenevalt liiklusseaduse §-st 127, kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista H.J’ilt riigituludesse: - sundraha summas – 322,50 eurot; - kaitsjatasu kogusummas 120 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pank, kontole nr EE502200221014193355 Swedbank, kontole nr EE401700017002872300 Nordea Pank või kontole nr EE873300333499990003 Danske Bank, maksekorraldusse märkida viitenumber 99916700032774 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-16-3761, H.J ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“ või “sundraha”. Menetluskulude tasumist tõendav kviitung esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kriminaalkantseleile. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest s.o alates 03.05.2016.a. Apellatsioon esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, vahistatud süüdistataval ja tema kaitsjal alates kohtuotsuse koopia süüdistatavale kätteandmisele järgnevast päevast. Kohtuotsuse terviktekst on kättesaadav 15 päeva pärast apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule teatamist. SÜÜDISTUS H.J-i süüdistatakse selles, et tema juhtis tahtlikult 01.05.2016.a kella 22:31 ajal Harjumaal Jõelähtme vallas Tallinn-Narva mnt 23. km-l suunaga Tallinna poole mootorsõidukit Peugeot 107 registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis (alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 1,25 mg/l, laiendmääramatusega ± 0,12 mg/l (lõplik tulemus 1,13 mg/l)), millega rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 /Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, 2 narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ning liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1/ alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem/ nõudeid. Seega H.J pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis s.o.
POOLTE SEISUKOHAD: Süüdistatav H.J tunnistas end kohtus talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises täielikult süüdi ning nõustus kriminaalasja lahendamisega kiirmenetluses lühimenetluse sätete järgi. Süüdistatav jäi kohtuistungil eeluurimisel antud ütluste juurde. Süüdistatav selgitas, et algselt oli tal sõbraga kokkulepe, et sõber on kaine ja viib teda koju, kuid ka sõber hakkas alkoholi tarvitama. Kuna tal oli vaja minna koju tööasjadega tegelema, siis otsustas ta ise autot juhtida. Enne juhtima asumist tundis ta end normaalselt. Ta märkis, et elab USA-s, töötab ettevõttes XXX ja tegeleb transpordi vahendamisega seetõttu vajab ka juhtimisõigust. Ta kahetseb toimepandut. Kohtuistungil jäi prokurör esitatud süüdistuse juurde ning nõudis H.J-i süüditunnistamist
MS § 238 lg 2 järgi maha arvata 1/3 ja mõista karistuseks rahaline karistus 140 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o summas 1400 eurot. Prokurör palus lugeda
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud 2 päeva karistusaja hulka ja lõplikuks karistuseks mõista rahaline karistus summas 1340 eurot. Kaitsja nõustus süüdistuse sisuga, leides, et toimikus leiduvad materjalid ja tõendid on lubatavad ning toetavad süüdistust. Kaitsja märkis, et H.J on oma süüd tunnistanud ning kahetseb. Kaitsja rõhutas, et tegu on esmakordse taolise juhtumiga ning seetõttu saab kohaldada kergemat karistusliiki. Kaitsja märkis, et juhul, kui kohaldada lisakaristus, tuleks seda mitte rohkem kui üheks kuuks. Kaitsja palus ajatada menetluskulude tasumine 12 kuu peale. KOHTU SEISUKOHT: Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja viinud läbi kohtulike tõendite uurimise, kogumis leiab, et H.J-i tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning tema süü
H.J-i süüd kinnitavad peale tema poolt süü isikliku omaksvõtu ka: - Kahtlustatava H.J-i ütlused kiirmenetluse protokollis /tl 6-7/, mille kohaselt tunnistab ta, et 01.05.2016.a. kella 22.31 ajal juhtis ta Harjumaal, Jõelähtme vallas, Tallinn-Narva mnt
järgi kvaliftseeritav kuritegu on üks ohtlikumaid liiklusalaseid süütegusid, mille toimepanemine on eriliselt taunitav ning kõike eelnevat, isiku süüd ja karistuse eesmärke arvestades peab kohus seetõttu vajalikuks kohaldada H.J-i suhtes karistusena vangistust. H.J-i poolt toimepandud kuriteo eest on seadusandja alternatiivina näinud ette ka rahalise karistuse, seega lasub kohtul kohustus põhistada, kas ja miks kohus ei pea võimalikuks kohaldada kergemaliigilist karistust (RKKKo 3-1-1-24-07), mida kohus järgnevalt ka käsitleb. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine ei kannaks süüdistatava puhul karistuse eesmärke. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et isik on eeluurimisel andnud eluliselt ebausutavaid andmeid oma töökoha kohta, väites näiteks, et ta töötab XXX (s.o USA sisejulgeolekuministeeriumis) ja teeb koostööd DEA’ (s.o USA narkootikumidevastase võitluse administratsiooni) ja Interpoliga (tl 1, 6pö). Seevastu kohtuistungil nimetas H.J oma töökohana transpordi vahendamisega tegelevat ettevõtet (tl 31). Seega on isiku enese poolt esitatud andmed vastukäivad ja eluliselt ebausutavad. Selgusetuks jääb, miks peaks liikluskuriteo toimepanemisel kinnipeetud isik teda üle kuulanud politseiametnikule avaldama väidetavaid seoseid välismaiste jõustruktuuride ja ametkondadega. Kohtu hinnangul ei teinud isik seda muul põhjusel, kui sooviga tekitada temaga tegelenud ametnikes aukartust ja mõjutada seeläbi kasvõi kaudselt menetluse käiku ja tulemust. Taolist teguviisi tuleb pidada tegutsemiseks madalatel motiividel ning see iseloomustab samuti antud isikut. Kohus märgib, et arvestada tuleb sedagi, et nähtuvalt teatisest isiku sissetulekute kohta, ei ole H.J 2015. aastal tulu teeninud (tl 20). Samuti väitis süüdistatav kohtuistungil, et tema 5 töökohaks on transpordi vahendamisega tegelev USA ettevõte, kus tal on tööülesannete täitmiseks vajalik ka juhtimisõigus (tl 31). Kohtu hinnangul tuleb isiku väidetavasse töökoha olemasolusse suhtuda reservatsiooniga, kuivõrd kinnipidamisel esitas ta menetlejale oma töökoha osas vastukäivaid andmeid. Kõike eelnevat arvestades puudub kohtul hetkel ka veendumus, et H.J suudaks rahalist karistust täita. Kohus eelnevalt selgitas enda seisukohta karistusliigi osas puudutavalt süü suurusest ning teistest andmetest tulenevalt ja
mõtte kohaselt peab kohus seejärel andma hinnangu ka karistuse määrale, mida peab vajalikuks kohaldada (RKKKo 3-1-1-99-06). Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamidest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-11). Käesoleval juhul on keskmiseks karistusmääraks 1 aasta 6 kuud vangistust. Kohus peab vajalikuks kohaldada H.J-i suhtes karistusena vangistust, kuid arvestades isiku puhtsüdamlikku kahetsust ning samuti asjaolu, et teda ei ole varasemalt reaalselt kandmisele kuuluva vangistusega karistatud, on kohtu hinnangul võimalik antud kuriteo puhul kohaldada vangistust keskmisest oluliselt madalamas määras. Kohus peab põhistatuks karistada H.J-i vangistusega 4 kuud, millest tuleb kriminaalasja lahendamisel kiirmenetluses lühimenetluse sätete järgi tulenevalt KrMS § 238 lg-st 2 maha arvata üks kolmandik (s.o antud juhul 1 kuu 10 päeva vangistust), seega on H.J-ile mõistetavaks karistuseks 2 kuud 20 päeva vangistust.
lg 1 alusel tuleb lugeda eelvangistuses viibitud aeg 01.05.-02.05.2016.a., s.o 2 päeva vangistust karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 2 kuud 18 päeva vangistust. Kohus ei pea ka võimalikuks mõistetava vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, seda nii karistuse mõjususe saavutamise kaalutlusel, kui ka põhjusel, et isik enese väitel elab USA-s (tl 31) ja seetõttu viibib palju välismaal, mistõttu oleks ilmselgelt raskendatud üldkasuliku töö tegemine ja kriminaalhoolduse nõuete täitmine. Tulenevalt kohtupraktikas väljendatud seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RKKKo 3-1-1-99-06, p 16). Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Kohus leiab, et H.J-ile mõistetud vangistuse täies ulatuses reaalne ärakandmine oleks ebaotstarbekas, kuivõrd tegu on varem karistamata isikuga. Arvestades toimepandud süüteo ohtlikkust, õiguskorra kaitsmise huve ning samuti karistuse eripreventiivseid eesmärke, ei ole aga kohtu hinnangul põhjendatud vabastada H.J mõistetud vangistuse kandmiselt täielikult. Kohus on seisukohal, et H.J-i puhul on karistuse eesmärgid saavutavad karistuse kandmiselt osalise lühiajalise, nn šokivangistusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et karistuse kandmise osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes šokivangistus (RK 3-1-199-06). Vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes (RK 3-1-1-21-05 p 5). Karistusest reaalselt ära kantava osa määratlemisel arvestab kohus kõigi karistuse kohaldamise eesmärkide ja eelpool nimetatud asjaoludega, sh asjaoluga, et ei tekiks isiku kohanemist reaalse vangistuse oludega ning karistuse mõjumise vajadust šokiefektina. Eeltoodut arvesse võttes peab kohus põhjendatuks
sätete alusel määrata, et H.J kuulub temale mõistetud vangistusest koheselt ärakandmisele 1 6 kuu vangistust. Mõistetud karistuse ülejääv osa, 1 kuu 18 päeva vangistust, tuleb jätta
Katseaja pikkuse määramisel arvestab kohus ennekõike asjaolu, et süüdistatavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning samuti seda, et tema suhtes kohaldatakse šokivangistust, mis juba suurendab karistuse mõjusust. Seetõttu on põhjendatud ka keskmisest määrast lühemaajalisema katseaja kohaldamine. Samuti peab kohus vajalikuks kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, arvestades kuriteo ohtlikku laadi, vajadust mõjutada isiku liikluskäitumist, kuna isik näitas üles tõsist hoolimatust kaasliiklejate ja liiklusnõuete suhtes, sõites suurendatud piirkiirusega teel (Rakvere lähedalt Tallinn-Narva mnt 23. km-ni, tl 6pö). Kohus leiab, et kaitsja seisukoht, et lisakaristuse kohaldamise korral oleks põhjendatud võtta juhtimisõigus ära üksnes üheks kuuks, ei ole põhjendatud. Tuleb arvestada seda, H.J juhtis intensiivse liiklusega maanteel mootorsõidukit, olles keskmises alkoholijoobes ning oht raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse toimumiseks oli täiendavate liiklusrikkumiste tõttu tekkimiseks ka reaalne. Kuivõrd eelpool on põhjalikult analüüsitud isiku rikkumise raskust, vajadust muuta tema hoiakuid ja ka vajadust õiguskorra kaitseks, ei saa seetõttu lisakaristuse määr olla minimaalne. Kohus peab kõike eelnevat arvestades põhjendatuks kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist neljaks kuuks. Kriminaaltoimiku kohaselt ei esine H.J
lg-s 2 nimetatud asjaolu (liikumispuue), mis välistaks antud lisakaristuse kohaldamise. Kohus leiab, et H.J-i väited transpordikorraldusega tegelemise ja sellest tulenevalt juhtimisõiguse vajaduse kohta on tema väljendusviisist (sh vastukäivate andmete esitamine menetlejale) tulenevalt ka paljasõnalised. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et joobeseisundis sõiduki juhtimisel võidakse kohaldada lisakaristusena ka juhtimisõiguse äravõtmist, nagu ka see, et erinevad ametikohad võivad eeldada juhtimisõiguse olemasolu, pidi olema H.J-ile teada. Arvestades vajadust isiku väärtushinnangute muutmiseks, kuid ka toimepandud rikkumist ja õiguskorra kaitsmise huve, esineb vajadus lisakaristuse kohaldamiseks ka juhul, kui H.J oleks juhtimisõiguse olemasolu nõudev töökoht. Kohus peab vajalikuks peatuda ka tõkendi küsimusel. Kohus juba eelnevalt märkis, et Eesti karistussüsteem on rajatud põhimõttele, et juhul kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele ning ei saa väita, et isikute kohene vahistamine, kohtuotsuse täitmise tagamiseks, oleks EV-s harukordne. Tõkendi üle otsustamisel tuleb silmas pidada loomulikult kõiki KrMS §-s 127 sätestatud aspekte: kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Kohus märgib, et kohaldatava šokivangistuse soovitav karistusõiguslik mõte seisneb šokiefektis, mis mõjuks kui isiku tõsine lühiajaline hoiatamine (RK 3-1-1-99-06). Juba antud termin „šokk“ rõhutab, millal on see vahetult toimivam. Kohus viitab, et KrMS § 130 lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Kohus leiab, et antud juhul, kui H.J peeti kinni joobeseisundis mootorsõiduki juhtimisel ning toimetati kiirmenetluse korras kohtuistungile, on põhjendatud koheselt ärakandmisele kuuluva karistuse (šokivangistuse) täitmiseks ning selle mõjususe saavutamiseks kohaldada H.J-i suhtes tõkendina vahistamist. Sel põhjusel tuleb karistusaja algust arvestada H.J-i vahistamisest kinnipidamisest, s.o alates 03.05.2016.a. 7 Menetluskulud Kriminaaltoimiku andmetel on käesolevas kriminaalasjas menetluskuludeks määratud kaitsja tasud summas 120 eurot. KrMS § 180 lg-st 1 tulenevalt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu, mistõttu kuulub nimetatud menetluskulu süüdistatavalt väljamõistmisele. Süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha II astme kuriteo puhul on KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt 1,5 palga alammäära, s.o alates 01.01.2016.a. on selle suuruseks 645 eurot. Kuivõrd käesolev kriminaalasi lahendatakse kiirmenetluses, kuulub KrMS § 2565 lg 2 kohaselt väljamõistetav sundraha vähendamisele kuni poole võrra. Kohus peab käesoleval juhul teo toimepanemise asjaolusid ja süüdistatava isikut arvestades põhjendatuks vähendada väljamõistetavat sundraha poole võrra, s.o väljamõistetava sundraha suuruseks on 322,50 eurot. Kohtu hinnangul ei esine H.J erandlikke asjaolusid, mis tingiks temalt väljamõistetavate menetluskulude vähendamise. H.J-i näol on tegemist töövõimelise isikuga, kes on nii vanglas, kui karistuse kandmiselt vabanenuna võimeline tasu eest töötama. Tulenevalt kohtuistungil esitatud taotlustest, peab kohus võimalikuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude hüvitamine, määrates hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest. Merle Parts Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.