KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 28. märts 2018 (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-17-6586 (2590,17,006478) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmu

§ 242lg 1 järgi.

1. Viru Maakohtu
2. jaanuari
3. a otsusega tunnistati G.K süüdi LS §

§ 242lg 1 järgi ning talle mõisteti Kar

S § 63 lg 1 kohaldades LS § 224 lg 2 alusel arest 21 päeva.

1. Maakohus luges karistust mõistes kergendavaks asjaoluks G.K süü tunnistamise. Raskendavad asjaolud puuduvad. Karistusregistrist nähtub, et G.K on 12 korral karistatud väärtegude toimepanemise eest. Viimati karistati teda Viru Maakohtu
2. detsembri
3. a otsusega LS §

§ 201lg 2 järgi 20 päeva pikkuse arestiga.

Seega enne kõnealuse väärteo toimepanemist, oli tema suhtes juba koostatud väärteoprotokoll, milles talle muuhulgas heideti ette väärtegude toimepanemist. Kõik mõistetud rahatrahvid on tasumata. Ka pimeda naise ja alaealiste laste eest hoolitsemise vajadus ei ole takistanud G.K väärtegusid toime panemast. Varasemad väärteokaristused ei ole G.K-le positiivset eripreventiivset mõju avaldanud ning ta on jätkanud analoogsete väärtegude toimepanemist. Seega ei ole rahatrahvi mõistmine põhjendatud. G.K tuleb karistada keskmisest suurema arestimääraga, s.o 21päevase arestiga. Aresti kandmist ositi ei pidanud kohus põhjendatuks ka G.K perekondlikku ja tööalast seisundit arvestades. G.K on ennast sellisesse olukorda asetanud ise. Ka eelmist

1. detsembri
2. a karistust 20 päeva aresti ei asunud ta kandma mitte
3. jaanuaril 2018, nagu teda kohustati, vaid alles
4. jaanuaril
6. G.K tunnistab end esitatud apellatsioonis süüdi ja kahetseb tehtut. Ta on nõus ka 21 päeva aresti ära kandma. G.K taotleb aresti määramist ositi (s.o nädalavahetuseti). G.K on pime naine ja kohustus viia lapsi lasteaeda ja neid sealt tuua. Ta töötab vahetustega AS-is X öösiti. G.K lubab, et hakkab kandma karistust igal nädalavahetusel.
7. Kirjalikus vastuses taotleb kohtuvälise menetleja esindaja jätta maakohtu otsus muutmata. G.K on korduvalt karistatud rahatrahvide ja arestidega. Rahatrahvid on tasumata. Sellest nähtub, et G.K puuduv vähimgi tahtmine õiguskorrast kinni pidada. G.K ei soovi oma liiklusalast käitumist kohandada teiste liiklejatega. Ta on teistele liiklejatele ohtlik, mistõttu tuleks tema karistusse suhtuda täie tõsidusega. Teda tuleb karistada keskmisest karmima karistusega. Üldohtlike süütegude kaitstavaks õigushüveks on inimese elu ning üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi karistuste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad edaspidi õiguskuulekalt käituma. Antud juhul pidas ka maakohus põhjendatuks karistada G.K arestiga. Selline karistus tuletab ennast igapäevaselt meelde ning selle kehtivuse ajal on isik sunnitud mõtlema ebameeldiva situatsiooni kordumisele uute süütegude toimepanemisel. G.K-le mõistetud karistus on kooskõlas toimepandud teo raskusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Tartu Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja G.K apellatsioon rahuldamata.
9. Esitatud apellatsioonis ei vaidlusta G.K enda süüditunnistamist LS §

§ 242lg 1 järgi, ega talle mõistetud karistust – 21 päeva pikkust aresti.

G.K taotleb aresti määramist ositi. Ringkonnakohus sellist taotlust põhjendatuks ei pea.

1. Iseenesest nõustub ringkonnakohus maakohtu põhistustega, millega kohus jättis G.K taotluse karistuse kohaldamiseks ositi rahuldamata. Aresti kohaldamise ositi välistas maakohus põhjusel, et G.K ei tulnud õigeaegselt kandma talle eelmise otsusega mõistetud aresti väärteoasjas nr 4-17-
2. Kohtuinfosüsteemist nähtub, et nimetatud otsusega kohustati G.K ilmuma aresti kandma
3. jaanuaril
4. Kinnipidamise protokollist nähtub, et G.K peeti kinni
5. jaanuaril 2018 Viru Maakohtu 4-17-6131 otsusega mõistetud 20 päeva 2 pikkuse aresti kandmiseks. Arvestades, et G.K ei ilmunud määratud tähtajal aresti kandma, seab kahtluse alla tema lubadused kanda aresti nädalavahetuseti. Lühikese aja jooksul toime pandud kaks joobes juhtimist kinnitavad, et G.K on probleeme alkoholiga, mis omakorda raskendab kohustuste täitmist. Lisaks iseloomustab tema suhtumist õiguskorda ja selle reeglitesse korduv karistatus nii kriminaal- kui ka väärteokorras. On ilmne, et G.K-le tuleb pere ja töö meelde alles karistuse mõistmisel, kui ta on oma pere juba tahtlikult raskesse olukorda pannud. Kohtuistungil on G.K selgitanud, et töötunnid võimaldatakse tal ära teha tagantjärgi ning et lapsed lasteaias ei käi, kui keegi viia ja tuua ei saa (lk 38 ja pöördel). Seega ei ole kohtukolleegiumi arvates G.K takistatud kanda arest ära 21 järjestikusel päeval.
6. Eeltoodut arvestades ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. 3