← Eesti

1-15-2810/30

1-15-2810 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-2810 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Tali Kriminaalasi B.V süüdistus KarS § 210 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus , üldmenetluses Apellan t Prokurör Süüdistatav Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Stella Veber Vandeadvokaat Imbi Seimar Kaitsja Süüdistatav B.V (IK XXX ); töökoht: X XX; elukoht: X XX; t õkendit kohaldatud ei ole; varem kriminaalkorras karistamata Kannatanud SA Avatud Eesti Fond, SA Innove, Integratsiooni ja Migratsiooni SA RESOLUTSIOON
  4. Jätta Harju Maakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus muutmata.
  7. Jätta apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1 1.
  8. B.V-le on esitatud süüdistus KarS § 210 lg 2 järgi selles, et tema MTÜ Loovkunsti Ühendus juhatuse liikmena tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos teise juhatuse liikme AT’iga esitas kolmele erinevale sihtasutusele, millelt MTÜ Loovkunsti Ühendus oli saanud projektitoetust, samu kuludokumente, et saada kulude topelt rahastamist. MTÜ nimelt on esitatud Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutusele Innove (Innove) projekti „Tuleme tagasi“ raames ja Sihtasutusele Avatud Eesti Fond (AEF) projekti „Avatud Loovus“ raames ühed ja samad kuludokumendid koos toetuse väljamaksmise taotlusega kokku 59 768,24 krooni (3 819,89 eurot), saamaks alusetult kulude topelt rahastamist mõlemast sihtasutusest. Kulud ongi topelt rahastatud. Samuti esitas B.V koos AT’iga MTÜ Loovkunsti Ühendus nimelt Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutusele M eie Inimesed (MISA) projekti „Kodanikuks läbi loovuse“ ja AEF projekti „Avatud Loovus“ raames ühes ja samad kuludokumendid ühes toetuse väljamaksmise taotlusega kokku 15 904 krooni (1 016,45 eurot) ulatuses, saamaks alusetult kulude topelt rahastamist mõlemast sihtasutusest. Kulud ongi saanud topelt rahastamise. 1.2.
  9. Elukestva Õppe Arendamise SA Innove otsuse nr 11.03.2010 nr 4-3/644 alusel otsustati perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse § 16 lg 1 alusel, lähtudes sotsiaalministri
  10. novembri
  11. a määruse nr 69 „Meetme Kvalifitseeritud tööjõupakkumise suurendamine avatud taotlemisel toetuse andmise tingimused ja toetuse kasutamise seire eeskirja“ § 14 lg 3 kohaselt maksta MTÜ -le loovkunsti Ühendus nende taotlusele vastavalt projekti „tuleme tagasi) elluviimiseks toetust. Toetust otsustati anda kogusummas 4 686 988 krooni (abikõlblik summa) ja kuni 86,17% projekti abikõlbulikest kuludest. Toetust maksti MTÜ-le Loovkunsti Ühendus välja väljamakse taotluse nr 2 alusel
  12. juulil 2010 111 392,85 krooni (7 119,3 eurot) ja väljamakse taotluse nr 3 alusel
  13. augustil 2010 113 990,93 krooni (7 285,35 eurot). 1.2.
  15. septembril 2009 sõlmisid SA Avatud Eesti Fond ja MTÜ Loovkunsti Ühendus lepingu AEF-i stipendiumi E09-18.04-01-03-05 kasutamiseks kogusummas 228 840 krooni (14 625,54 eurot), millest AEF tegi projekti „Avatud Loovus“ raames MTÜ-le Loovkunsti Ühendus
  16. septembril 2009 ettemaksu 128 840 krooni (8 234,38 eurot). AEF peatas projekti raames edasised maksed summas 100 000 krooni (6 391,16 eurot) peale MTÜ Loovkunsti Ühendus
  17. juuli
  18. a finantsaruande esitamist, ses t stipendiumi saaja oli läinud vastuollu toetuse kasutamise põhimõtetega, lepingu tingimuste ning projektis sätestatuga, kasutanud stipendiumi olulises osas mittesihtotstarbeliselt ning oli esitanud vale- ja võltsitud andmeid s tipendiumi arvelt kulude hüvitamise kohta. Seega tegid B.V ja AT kõik endast oleneva, et saada projekti raames teine osa toetusest summas 100 000 krooni (6 391,16 eurot), kuid kuritegu jäi nende tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna AEF töötaja avastas pettuse. 1.2.
  20. juunil 2009 sõlmisid MTÜ Loovkunsti Ühendus ja Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed projektitoetuslepingu nr KNPL09319 toetuse kasutamiseks kogusummas 153 554 krooni (9 813,89 eurot). MISA tegi projekti „Kodanikuks läbi loovuse“ raames MTÜ -le Loovkunsti Ühendus juunis 2009 väljamakse d kokku 107 488 krooni (6 869,74 eurot). Ülejäänud maksed peatati peale MTÜ Loovkunsti Ühendus poolt
  21. veebruaril 2010 koostatud finantsaruande esitamist, sest toetuse saaja AEF-i ja MISA 2 dokumentide võrdlemisel tuvastati nende osaline kattuvus ehk kulusid oli topeltrahastatud. Seega tegid R. Üpraus ja AT kõik endast oleneva, et saada antud projekti raames pettuse teel teine osa toetusest summas 46 066 krooni (2 944,15 eurot), kuid kuritegu jäi nende tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna Sihtasutuse töötaja avastas pettuse. 1.2.
  22. Oma tegevusega: 1) lõid B.V ja AT Innovele ebaõige ettekujutuse selle kohta, et tehtud kulutuste rahastamist pole ühegi teise projekti raames taotletud ja kaetud, kuid tegelikkuses oli rahastamist taotletud juba A EF-lt. Nimelt olid kulud deklareeritud teise, AEF- lt toetust saava projekti raames ja need kulutused olid ka teise projekti raames kaetud. Seeläbi tekitati SA-le Innove varaline kahju vähemalt 59 768,24 krooni (3 819.89 eurot); 2) lõid B.V ja AT AEF-le ebaõige ettekujutuse selle kohta, et tehtud kulutuste rahastamist pole ühegi teise projekti raames taotletud ja kaetud, kuid tegelikkuses oli rahastamist taotletud juba MISA-lt. Nimelt olid kulud deklareeritud teise, MISA-lt toetust saava projekti raames ja need kulutused olid ka teise projekti raames kaetud. Seeläbi tekitati AEF-le varaline kahju vähemalt 15 904 krooni (1 016,45 eurot). 1.3.
  23. Eeltooduga rikkusid R. Üpraus ja AT Euroopa Komisjoni otsuse nr 2008/457/EC lisa 11 punkti IIId, mille kohaselt ei ole abikõlbulikud kulud, mis on lõpliku abisaaja poolt deklareeritud ja mõne muu ühenduse toetust saava projekti või tööprogrammi raames kaetud. 1.3.
  24. Samuti rikkusid nad SA Avatud Eest Fond ja MTÜ Loovkunsti Ühendus vahel
  25. septembril 2009 sõlmitud lepingu AEF-i stipendiumi E09-18.04-01-03-05 p-i 8 ja 10, mille kohaselt tuleb stipendiumi hoida eraldi teistest stipendiumi saaja vahenditest ja stipendiumi saajal ei ole õigust katta selle arvelt kulutusi mis ei ole otseselt seotud projekti läbiviimise ning eesmärkidega. 1.3.
  26. Samuti rikkusid nad Elukestva Õppe Arendamise SA Innove otsuse nr 11.03.2010 nr 4.3/644 Inimressursi arendamise rakenduskava prioriteetse suuna „Pikk ja kvaliteetne tööelu“ meetme „Kvalifitseeritud tööjõupakkumise suurendamine“ toetuse taotluse rahuldamise kohta p.14.
  27. mille kohaselt MTÜ oli kohustatud oma raamatupidamises toetuse eristama selgelt ja tagama, toetuse kasutamisest saadud tulu muust tulust ning toetuse kasutamisega seotud kulu muudest kuludest, samuti kulusid kajastavad kulu- ja maksedokumendid muudest kulu- ja maksedokumentidest. 1.3.
  28. Samuti rikkusid nad
  29. juunil 20 09 sõlmitud projektitoetuslepingus nr KNPL09319 MTÜ Loovkunsti Ühendus ja Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse vahel projekti „Kodanikuks läbi loovuse“ kohta p. -is 2.
  30. sätestatud kohustust, mille kohaselt toetuse saaja kohustub toetust kasutama vastavuses projekti ja eelarvega sihtasutuse poolt heakskiidetud kujul ja mahus. 1.
  31. Eelkirjeldatud tegudega sai B.V pettuslikult avalikest vahenditest tasuta väljamakse, s.t soodustust ja pani sellega toime KarS § 210 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 3
  32. Harju Maakohtu
  33. oktoobri
  34. a otsusega tunnistati B.V KarS § 210 lg 2 järgi süüdi ja teda karistati ühe aasta vangistusega. KarS § 73 lg -te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et B.V ei pane kaheaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja kulgemist arvestati maakohtu otsuse kuulutamisest. B.V-lt mõisteti kriminaalmenetluse kuluna ositi 12 kuu jooksul välja osa riigi õigusabi osutanud kaitsja tasust, s.o 400 eurot. Ülejäänud osas (s.o 464 euro kaitsjatasu ja 585 eurot sundraha) jäeti menetluskulud riigi kanda. Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed esitatud tsiviilhagi 6869,74 euro nõudes jättis maakohus läbi vaatamata, sest süüdistatav AT on hagi täielikult hüvitanud. Maakohus otsustas ka asitõenditega seonduvad küsimused. 3.1.
  35. Maakohus leidis, et tunnistajate AEF-is programmijuhina töötanud KE; Innoves projekti koordinaatorina töötanud KK ja MISA-s muu hulgas projektide järelevalvega tegelenud IJ ütlustest nähtub, et MTÜ Loovkunsti Ühendus projektide raames esitati AEF-ile, Innovele ja MISA-le kuludokumente topelt. Samuti tuvastati muid toetuslepingute rikkumisi, nagu abikõlbmatute kulude hüvitamise taotlemine, rohkete sularahatehingute tegemine ja nõuetekohase raamatupidamise puudumine. 3.1.
  36. Kirjalike tõendite, sh toetusi andnud sihtasutustele toetussummade kasutamise tõendamiseks esitatud kuludokumentide põhjal asus maakohus seisukohale, et osa kuludokumente on vaieldamatult esitatud dubleerivalt mitmele sihtasutusele. Kuludokumentidel näidatud kulud ei ole tihtilugu ilmselgelt konkreetsete projektidega seostatavad (nt on esitatud kütusetšekke, mis pärinevad ilmselgelt kolmandatelt isikutelt; on esitatud toiduainete tšekke, mis ei lange isegi ligilähedaselt kokku projekti raames toimunud üritustega). B.V on andnud andnud kuludokumentide kohta vastukäivaid ütlusi, samuti on ta andnud vastukäivaid ütlusi MTÜ Loovkunsti Ühendus projektidega seotud raamatupidamise korraldamise kohta. B.V on teadvalt valetanud, nagu tegelenuks HA ka AEF-ga seotud raamatupidamisega. 3.1.
  37. Kohus osutas, et vastuolus AEF- ga sõlmitud lepinguga on pärast AEF-st toetuse ülekandmist MTÜ Loovkunsti Ühendus arveldusarvele lühikese aja jooksul välja võetud suur summa sularaha ja tehtud projektiga seostamatuid ülekandeid. Projektiga seostamatuid kulusid on tehtud ka MISA ja Innove ülekantud toetuste arvelt. 3.1.
  38. Kohus märkis, et sisuliselt ei ole ka B.V ise vaidlustanud seda, et kuludokumente võeti ristkasutusse. Ta on üksnes väitnud, et tema ise ei ole kattuvaid kuludokumente koostanud, nendest koopiaid teinud ega samuti aruandlusele esitanud, vaid on AT-le esitanud endapoolsed kuludokumendid, mis kajastasid tegelikke kantud kulutusi. Need ütlused ei ole aga maakohtu arvates usaldusväärsed, sest kriminaalmenetluse käigus ei ole avastatud teisi raamatupidamisdokumente, mis puudutanuks vaidlusaluste projektide rahastusi. B.V ütluste kohaselt ei säilitanud ta koopiaid raamatupidamisdokumentidest, vaid esitas nii koopiad kui ka originaalid AT-le. Kohtu arvates ei ole taolised ütlused eluliselt usutavad. Ka tavapärase hoolsuse puhul säilitaks iga keskmise elukogemuse isik kuludokumente, vältimaks hilisemaid vaidlusi ja saamaks küsimuste tekkimisel anda adekvaatseid ja dokumentaalselt tõestatavaid 4 vastuseid. Maakohus leidis, et sellist seisukohta kinnitab muu hulgas asjaolu, et AT juures läbiotsimisel mingeid muid dokumente ei leitud ja selliste dokumentide puudumist kinnitavad kohtu arvates ka mittetulundusühingu pangakonto väljavõttest ilmnevad asjaolud AEF projekti raames raha kasutamisel. Pangakonto väljavõttest nähtub, et B.V on kaardimakseid teinud vaid üksikutel juhtudel, tasudes mõne kauba või kütuse eest (kokku 9 korda), kuid sularaha on B.V kaarti kasutades välja võetud nii Pärnus kui Tallinnas ja kogusummas 9600 krooni (kokku 10 korda), kuigi lepingus oli üheselt arusaadavalt kirjas, et sularaha saab välja võtta vaid erandkorras ja eelneva loa alusel. Võrreldes eeltoodud asjaolusid MISA-le esitatud kuludokumentidega, kus samuti on esitatud hulgaliselt asjassepuutumatuid ja isiklikuks otstarbeks tehtud kulutuste dokumente, samuti kütusekulu dokumente, mis ei saanud tegelikkusele vastata, siis teeb kohus sellest järelduse, et B.V oli üheselt teadlik sellest, et esitatavasse aruandesse ei ole võimalik tegelikke kulutusi kajastavaid dokumente esitada, sest pangakonto tehti lihtsalt tühjaks. Asjaolu, et konto limiiti oli B.V initsiatiivil
  39. septembril 2009 vähendatud, ei takistanud see asjaolu jätkuvalt ei AT’il ega R. Üprausil sularaha väljavõtmist , mis viitab taas sellele, et mõlemad juhatuse liikmed püüdsid projekti raames arvele kantud raha täies ulatuses ära kasutada. Maakohtu hinnangul jätkus sama SA Innove puhul. Väljamaksetaotlustele lisatud dokumentidest saab teha järelduse, et ka selle projekti raames esitati asjassepuutumatuid kuludokumente esitamine, sest tegelike projektipõhiste kulutustega ei olnud võimalik kulu tõendada ja kulutamata jäänud raha tulnuks tagasi maksta. 3.1.
  40. Maakohus leidis, et B.V süüd kinnitav tõend on ka erinevate projektide puhul omavahel sarnane teo toimepanemise viis. Kõigil juhtudel on tegemist rahastamistaotluste esitamisega, mille puhul esitatakse eeldatava kulu suurus (eelarve) ja märgitakse millest kulu koosneb. Seejärel esitatakse kuludokumente ja aruandeid ning kõigil juhtudel kasutatakse kulude tõendamiseks asjassepuutumatuid kuludokumente, et kogu kulu vajalikkust tõendada. Esitatud dokumentidest on samas üheselt näha, et toimub kuludokumentide ristkasutus eeldusel, et juba lõppenud projekti kuludokumendid või samaaegselt toimunud projekti kuludokumendid ei sattu erinevate rahastajate vaatevälja. Kuludokumentidena kasutatakse nii isiklikuks otstarbeks tehtud kulutuste kuludokumente kui ka kolmandatelt isikutelt saadud kuludokumente, et kulutused tõendada ja vältida vähema kulutuse puhul raha tagastamist rahastajale. Seejuures eiratakse sõlmitud lepingutes või projektides sätestatud rahaliste vahendite, kuludokumentide koostamise ja esitamise ning raamatupidamiskohustuse tingimusi, millest toetuse või stipendiumi saaja on teadlik. 3.1.
  41. Maakohus osutas , et asjas puudub õiguslik vaidlus selle üle, et AEF-i, Innove ja MISA antud stipendiumide ja toetuste puhul on tegemist KarS § 210 lg-s 1 nimetatud soodustusega, s.o tasuta väljamaksega majandustegevuses osalevale isikule muudest avalikest vahenditest soodustamaks majandustegevust. Vaidlus puudub ka selles, et B.V MTÜ Loovkunsti Ühendus juhatuse liikmena osales majandustegevuses. 3.1.
  42. Maakohtu hinnangul realiseeris B.V KarS § 210 lg 2 objektiivse koosseisu, saades pettuse teel soodustust, sest MTÜ Loovkunsti Ühendus (mille juhatuse liige ta oli) esitas erinevatele sihtasutustele taotlusi projektide rahastamiseks ning sai selleks rahalised vahendid. 5 Seejärel esitati projektide raames tehtud kulutuste tõendamiseks suures osas kattuvad kuludokumendid sihtasutustele, kasutades muu hulgas ka kolmandale rahastajale esitatud kuludokumente, mis on loetletud nii süüdistusaktis kui ka maakohtu otsuses. Nii tekitati ebaõige ettekujutus selle kohta, et tehtud kulutuste rahastamist ei ole ühegi varasema projekti raames taotletud ja kaetud, kuid tegelikkuses oli rahastamist juba taotletud ja need kulutused olid ka teise projekti raames kaetud. MTÜ Loovkunsti Ühendus juhatuse liikmete ülesanded ei olnud jagatud , mistõttu laienes neile mõlemale võrdselt kohustus tagada muu hulgas MTÜ lepingute korrektne täitmine. B.V-le on ette heidetud raamatupidamiskohustuse rikkumist. Kohtu hinnangul oli ta raamatupidamiskohustusest teadlik, mis nähtub juba sellest, et ta on menetluse kestel korduvalt püüdnud näidata, et projektidega seotud raamatupidamine toimib. Nii on ta iseenda käitumisega muutnud ebausaldusväärseks oma väited selle kohta, et kunstiinimesena ei olnud tal piisavalt teadmisi raamatupidamise korraldamise nõuete kohta. Kohtu hinnangul on selge hoopis see, et B.V tegutses eesmärgipäraselt, esitades kõigis projektides ristasutuses olevaid kuludokumente, et tõendada asjassepuutumatuid kulutusi ja saada võimalus kasutada rahalisi vahendeid vähemalt osaliselt vastuolus projektide eesmärkide ning lepingute tingimustega. Seega pani ta kuriteo toime kavatsetult. B.V pani kuriteo toime ühiselt ja kooskõlastatult koos AT’iga. Tema väited selle kohta, nagu oleks AT pannud need teod toime iseseisvalt, luges kohus asjas kogutud tõenditega kummutatuks. B.V ei lõpetanud koostööd AT’iga ega võtnud ette midagi rikkumiste vältimiseks isegi siis, kui ta sai teadlikuks asjaolust, et AT ostis AEF projekti vahendite eest endale auto. Vastupidi, ta jätkas ka seejärel projekti vahendite kasutamist isiklikuks otstarbeks. Kohus järeldas sihtasutustele esitatud finantsaruannete põhjal, et üldjuhul püüdlesid AT ja B.V selle poole, et mõlemad saaksid endale võrdsel määral projektide raha. Projektide eesmärkide täitmine ei olnud nende jaoks esmatähtis. 3.
  43. B.V-le karistust mõistes märkis maakohus, et lähtub seejuures esmajoones tema süüst, mida kohus pidas arutatavas asjas keskmiseks. Süüd raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistusliigi osas ei pidanud maakohus võimalikuks mõista B.V-le rahalist karistust, sest kahtles selles, et B.V on võimeline rahalist karistust kandma. Arvestades asjaolu, et teo toimepanemisest on möödunud juba pikk aeg ning et R. Üpraus on varem karistamata isik, leidis maakohus, et üld- ja eripreventiivsed kaalutlused võimaldavad mõista karistuse tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra. Samuti, arvestades süüdistatava isikut, pidas kohus võimalikuks jätta karistuse KarS § 73 sätete alusel kaheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  44. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatav, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist, samuti enda vabastamist menetluskuludest. 4.
  45. Apellandi arvates on maakohus pelgalt oletustele tuginevalt asunud seisukohale, et kuludokumentide ristkasutuse skeem tuli päevavalgele juhuslikult seeläbi, et B.V saatis 6 kogemata SA Innove töötajale vale kuludokumendi, mistõttu hakati kõigi kolme projekti toimimist kontrollima. B.V märgib, et sellist kirja ei ole kohtule esitatud, mistõttu niisugune kohtu järeldus on lubamatu. 4.
  46. Edasiselt leiab apellant, et maakohus on asunud meelevaldselt seisukohale, nagu võinuks projektide raames teha Tallinnas suuremaid kulusid kui Pärnus. Samuti märgib ta, et projekti elluviimise üks tingimus oligi see, et raha tuleb kulutada võrdselt, mitte seda ei eeldanud üksnes B.V. Apellandi arvates on solvav ja küüniline maakohtu hinnang, nagu oleks ta olnud solvunud sellest, et AT kulutas oluliselt suurema summa projekti raha enda tarbeks kui tema ise. Ta märgib, et projektiraha juba projekti alguses suures osas AT’i isiklikuks otstarbeks ära kulutamine oli kahtlemata nii moraalne kui ka materiaalne löök, sest piisavate vahendite olemasolu oli vajalik projekti tegevuste elluviimiseks. Samuti selgitab apellant, et projektide koordinaatoritelt ta mingit abi ei oodanud, sest pidas nende peamiseks huviks hoopis kõikvõimalike vigade leidmist, et juba eraldatud raha tagasi saada. Ta osutab sellele, et projektide käimas hoidmiseks on lisaks projektide vahenditele kasutatud nii isiklikke vahendeid kui ka MTÜ vahendeid, mida pole sihtasutuste poolt kompenseeritud. 4.
  47. B.V juhib tähelepanu asjaolule, et SA Innovele esitati väljamaksetaotlused enne kui AT tegi nendest koopiad ning esitas samad dokumendid AEF-ile. AEF projekti sisuline tegevus oli selleks ajaks juba lõppenud, kui tehti Innove projekti VMT
  48. Ja
  49. väljamakseid, kuid aruannet ei olnud veel esitatud. Oma isiklikuks otstarbeks AEF projektikontolt välja võetud sularaha 50 000 krooni katmiseks otsustas AT esitada Innove projektiga kattuvaid kuludokumente AEF-ile ligikaudu samas ulatuses. 4.
  50. Apellant leiab, et tema ei ole mingil viisil süüdistuses kirjeldatud tegu valitsenud, sest ta viibis valdavalt s,Pärnu mitte aga Tallinnas. AT esitas aga oma suva järgi B.V tõendusmaterjalid fondidele ja tekitas selliselt tema suhtes kaudse kaasluse topeltfinantseerimise skeemis. Kohtu väidet selle kohta, et ennekõike maksid B.V ja AT endale ära töötasu ja vaatasid alles seejärel, mis edasi saab on aga ainetu, sest töötasu tuligi maksta õigeaegselt, muidu tekkinuks probleemid maksuametiga. Samuti on ka ilmne, et tööd tehaksegi tasu saamiseks. 4.
  51. Mõistetud karistuse osas peab apellant vajalikuks osutada restoratiivse õiguse teooriatele, leides, et retributiivse õiguse järgimine ei taga süüdistatava edaspidist õiguskuulekust, vaid asetab ta riigi ohvri rolli. Ta märgib, et senine kohtupraktika demonstreerib pisieksimuste baasil isikute süüdmõistmist ja neile ebaproportsionaalselt karmide karistuste mõistmist. 4.
  52. Veel märgib B.V, et on ebaõige hõlmata kriminaalmenetlusse käimasolevat tsiviilvaidlust süüdistatava kinnisvara üle. 4.
  53. Menetluskulude osas märgib apellant, et maakohtul olid kõik võimalused saada andmeid tema majandusliku olukorra kohta, kuid kuna kohus ei ole temalt dokumenti sissetulekute ja 7 väljaminekute kohta nõudnud, siis ei ole ta seda ka esitanud. Apellatsiooni lisana esitab ta aga oma sissetulekuid tõendava dokumendi. 4.
  54. Apellant leiab, et kohtumenetluse käigus on oluliselt rikutud tema menetlusõigusi, sest prokurör on takistanud tal kohtuistungil ütlusi anda ja on teda halvustavalt „suvaliseks isikuks“ nimetanud. Kohtunik on aga prokuröriga nõustudes keelanud tal ristküsitlusel seletuste ja põhjenduste andmise. Apellanti koheldi võrreldes kaassüüdistavaga ebavõrdselt, sooliselt ja kaudselt ka seksuaalse orientatsiooni alusel diskrimineerivalt, sest prokurör nõustus AT’i ärakuulamisega, kuid nõudis kohtult temal ütluste andmise keelamist. 4.
  55. Samuti märgib apellant, et prokurör on süüdistuskõnes esitanud B.V ja AT’i ütlusi kontekstist väljarebituna, näitamaks neid kaastäideviijatena. 4.
  56. Apellant osutab, et AT on kriminaalmenetluse kestel ka ise korduvalt kinnitanud, et ta oli ainuisikuliselt vastutav finantsaruannete, võltsingute ja võltsistud dokumentide kasutamise eest. Seepärast leiab ta, et tema süü ei ole tõendatud. 4.
  57. Tõendatud ei ole ka tema tahtlus. Ta üksnes kergeusklikult usaldas AT’i ega katkestanud tema koheselt koostööd, kui ilmnesid esimesed vead projektijuhtimises. 4.
  58. Samuti peab apellant vajalikuks välja tuua, et puudub materiaalne kahju. 4.
  59. Lisaks leiab ta, et süütegu on ka aegunud, sest ajaks, kui prokurör saatis kriminaalasja materjalid kohtusse, oli tegudest möödunud rohkem kui 5 aastat. 4.
  60. Apellandi arvates näitab tema süütust ka see, et ta on edaspidise koostöö AT’iga välistanud ja tema initsiatiivil on asutud nende ühist MTÜ-d likvideerima. 4.
  61. Veel märgib apellant viitega maakohtu seisukohale, nagu oleks B.V ka ise omaks võtnud soodustuskelmuse toimepanemise seoses selgituste andmisega kontrolli tulemusel ilmnenud asjaolude kohta, et selline seisukoht on ebaõige. Tõepoolest on ta MTÜ juhatuse liikmena selgitanud, et on esitatud selliseid topelt aruandeid ja nende tegevuses on olnud minetusi. See oli aga üksnes juhatuse liikmena möönmine, et taolised asjad on toimunud, mitte omaksvõtt, et tema oleks neid minetusi toime pannud või neist eelnevalt teadnud. Seega ei anna kõnealune dokument alust väitele nagu oleks B.V ise pettuse toime pannud või teadnud eelnevalt, et AT taolise teo toime paneb.
  62. B.V kaitsja vandeadvokaat Imbi Seimar esitas enda seisukoha, milles ta palub apellatsiooni rahuldada ja B.V õigeks mõista. Kaitsja arvates ei ole asjas kogutud tõendeid selle kohta, et B.V oleks tegutsenud ühiselt ja kooskõlastatult AT’iga, saamaks pettuse teel soodustust, s.t kulude topeltfinantseerimist. MTÜ juhatuse liikmed vastutavad oma tegude eest individuaalselt ja üksnes juhatuse liikmeks olek ei tee B.V vastutavaks teise juhatuse liikme tegude eest. 8
  63. Prokurör esitas apellatsioonile vastuväited, taotledes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Prokurör leiab, et apellatsioonis ei ole välja toodud ühtegi maakohtu otsuse apellatsiooni korras tühistamise alust (ei viitega vastavale sättele ega ka sisuliselt). 6.
  64. Prokuröri hinnangul R. Üpraus leiab, et kuna kohtule ei ole esitatud ekslikult SA- le Innove saadetud e-kirja ja kuludokumenti, siis ei saa SA Innove töötaja kui tunnistaja ütlus olla tõendiks selle faktilise asjaolu kohta, et selline e-kiri kunagi eksisteeris ja selle põhjal avastati juhuslikult abikõlbmatu kuludokument. Apellant leidis, et kohus on rajanud otsuse oletusele. Prokurör sellise apellandi seisukohaga ei nõustu ja osutab, et vastavalt KrMS § 61 lgle 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. KrMS § 63 lg 1 kohaselt saab tõendiks olla muu hulgas tunnistaja ütlus. Seega kohus on õigesti arvesse võtnud tunnistaja ütlust kui tõendit eelviidatud asjaolu kohta. 6.
  65. Apellant ei nõustu ka kohtu järeldustega selles osas, kuidas toimus sihtasutustele poolt väljamakstud rahaliste vahendite jagunemine Tallinna ja Pärnu vahel, samas apellant ei viita sellele, mis põhjusel on kohus jõudnud valele järeldusele. Apellatsioonivastuses leitakse erinevalt apellandist, et maakohus on asjakohaselt välja toonud selle, et B.V on väljendanud otsest materiaalset huvitatust sellest, et ta s aaks toetussummasid kulutada AT’iga võrdselt. Apellandi etteheite sisu ses osas jääb prokurörile arusaamatuks. On küll võimalik mõista, et ta ei nõustu maakohtu sellekohaste järeldustega, kuid see iseenesest ei ole kohtuotsuse tühistamise alus. 6.
  66. Prokuröri hinnangul on arusaamatu, miks heidetakse apellatsioonis maakohtule ette teovalitsemise teooriale tuginemist. Apellant on sisuliselt jõudnud ka ise järeldusele, et kuigi ta ise ei allkirjastanud toetuse taotlusi, siis teine juhatuse liige esitas ka B.V poolsed kuluarved fondidele ja seega on teovalitsemise teooria kohaselt vastutav ka B.V . Kohus ongi otsuses märkinud, et kuigi juhatuse liikmed koos ei allkirjastanud väljamaksetaotlusi ja ei esitanud neid koos sihtasutustele, siis vastavalt teovalitsemise teooriale vastutavad mõlemad kuriteo toimepanemise eest täideviijatena, kuna nad tegutsesid kooskõlastatult, seejuures on kohus p õhjalikult analüüsinud otsuse leheküljel 36, miks ja kuidas ta on antud kriminaalasjas just sellisele järeldusele jõudnud. 6.
  67. Prokurör ei nõustu B.V hinnanguga, nagu oleks maakohus mõistnud talle ebaproportsionaalselt karmi karistuse. Nimelt on teda karistatud tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistusega ning seegi karistus on jäetud täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata, kohaldades seejuures seadusega lubatud maksimaalsest katseajast oluliselt lühemat katseaega. 6.
  68. Prokurörile jääb arusaamatuks apellatsioonis menetluskulude väljamõistmisega seonduvalt märgitu, sest kuigi maakohus ei ole välja uurinud B.V majanduslikku olukorda, on ometi vabastatud ta suuremast osast menetluskuludest, võimaldades ülejäänu tasumise ositi 12 kuu jooksul. 9 6.
  69. Apellatsioonis tehtud etteheiteid prokuröri kirjalikule süüdistuskõnele ei pea prokurör vastuväidete vääriliseks, sest neist etteheidetest ei nähtu, miks tuleks süüdistuskõnes märgitu alusel maakohtu otsus tühistada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  70. Kriminaalkolleegium, tutvunud süüdistatava apellatsiooni, kaitsja ja prokuröri seisukohtade ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et apellatsioonis toodud väited ei anna alust maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks, põhjendades oma seisukohti alljärgnevalt. 7.
  71. Apellandi arvates on maakohus pelgalt oletustele tuginedes asunud seisukohale, et kuludokumentide ristkasutuse skeem tuli päevavalgele juhuslikult seeläbi, et B.V saatis kogemata SA Innove töötajale vale kuludokumendi, mistõttu hakati kõigi kolme projekti toimimist kontrollima. Sellist e-kirja ei ole kohtule esitatud. Kolleegium niisuguse käsitlusega ei nõustu, selgitades, et KrMS § § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Vastavalt KrMS § 63 lg- le 1 saab tõendiks olla muu hulgas tunnistaja ütlus. Seega kohus on õigesti arvesse võtnud tunnistaja ütlust kui tõe ndit eelviidatud asjaolu kohta. Lisaks jääb kolleegiumile arusaamatuks, mida apellant enda eeltoodud väitega taotleb. Sellel, mil viisil on kannatanu tema suhtes toime pandud kuriteost teadlikuks saanud, puudub üldjuhul otsustav tähtsus toimepanija süüküsimuse lahendamise seisukohast. Hoolimata sellest, mil viisil jõudis toetusi väljamaksnud sihtasutusteni teave selle kohta, et B.V ja AT on toetussummasid kuritarvitanud ja esitanud kuludokumentides valeandmeid, on kuriteokoosseisu tuvastamiseks vaja tõendeid tõendamiseseme asjaolude kohta. Selliseid tõendeid on kriminaalmenetluses kogutud, neid on maakohtus vahetult uuritud ja maakohus on neile andnud ka oma põhjendatud hinnangu. 7.
  72. Apellandi arutlused projektiraha kasutamise proportsioonide üle annavad tunnistust sellest, et ta lihtsalt keeldub aktsepteerimast ilmselget tõsiasja, et projektide elluviimise kulud ei pruugi olla võrdsed ning et projektide raames ei ole raha eraldatud mitte raha taotlenud isikute isiklikuks kulutamiseks, vaid just nimelt projekti tegevuste rahastamiseks. Kuigi B.V ei ole maakohtu niisuguse järeldusega nõustunud, ei ole ta esitanud ühtki argumenti, miks maakohtu järeldus ebaõige on. Pelgalt see, et menetlusosaline kohtu seisukohaga ei nõustu, pole aga piisav kohtu põhjendatud järelduse kummutamiseks. Arutataval juhul on asjas uuritud tõenditega leidnud üheselt tuvastamist, et nii B.V kui Ka AT kulutasid toetusena MTÜ Loovkunsti Ühendus arveldusarvele laekunud raha vastuolus toetuse kasutamise aluseks olnud lepingutega isiklikuks otstarbeks. Kui AT tegi auto ostmiseks suure kulutuse, siis B.V ei lõpetanud temaga koostööd ega informeerinud toetuse andjat, vaid on AEG projekti vahendeid kandnud kas otse enda või enda tütre kontole. MISA projektis on raha ülekandmise aluseks kasutatud fiktiivselt B.V ema, keda on esitletud raamatupidajana, kuigi tegelikkuses raamatupidamisteenust kasutatud ei ole. Samuti on B.V esitanud projektirahade väljamaksete saamiseks kuludokumente isiklikuks tarbeks tehtud kulude eest ja kolmandate isikute kulude eest (vt selle kohta lähemalt maakohtu otsusest tl 149-150, kd II). 10 7.
  73. Puutuvalt B.V-le mõistetud karistusse märgib kolleegium, et maakohus on karistust põhjalikult ning nõuetekohaselt motiveerinud. Karistus vastab toimepanija süüle, samuti on asjakohaselt käsitletud tema isikust ning õiguskorra kaitsmise huvidest tulenevat. B.V apellatsioonis sanktsiooniõiguse filosoofilistele alusprobleemidele viitamine on ainetu, sest karistus tuleb mõista kehtiva seaduse raames, mitte lähtuvalt pelgalt õigusfilosoofilistest kaalutlustest. 7.
  74. Arusaamatuks jääb apellandi seisukoht menetluskulude osas. Maakohus on tõepoolest tõdenud, et ei oma ülevaadet süüdistatava majanduslikust olukorrast, kuid on sellest tulenevalt võtnud süüdistatavat äärmiselt soosiva positsiooni, jättes enam kui 2/3 tekkinud menetluskuludest riigi kanda ja võimaldades ülejäänu tasumise ositi maksimaalse senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks loetud aja jooksul. Selline lähenemine on tavapäratult leebe. Veel tuleb märkida, et apellant ei ole menetluskuludega seoses esitanud apellatsioonis ühtki sõnaselget taotlust ning ühtki taotlust ei ole võimalik välja lugeda apellatsiooni sisust. 7.
  75. Väited süüdistatava menetlusõiguste rikkumisest ja diskrimineerimisest kohtumenetluses on paljasõnalised. Neid väiteid ei kinnita ükski tõend. Kohtuistungite protokollides t ei nähtu, et B.V olek s takistatud kohtumenetluses seadusele vastavalt osaleda. Ta on saanud esitada erinevatele tunnistajatele küsimusi, on kohtus ristküsitlusel üle kuulatud. 7.
  76. Etteheited prokuröri õiguslikele hinnangutele süüdistuskõnes jäävad arusaamatuks. Kriminaalasjade kohtumenetlus on Eesti Vabariigis võistlev, s.t prokuröril, kaitsjal ja süüdistataval ning kohtul on erinevad funktsioonid. Prokuröri funktsioon kohtumenetluses on süüdistuse esitamine, mida ta teeb seaduse piires sõltumatult oma äranägemise järgi. Õiguslikud hinnangud, mida prokurör oma süüdistuskõnes esitab, väljendavad tema seisukohti, millele kaitsjal ja süüdistataval on võimalik esitada vastusena oma arusaam. Otsuse selle üle, kuidas tuleb süüdistuses kirjeldatud käitumist õiguslikult hinnata, annab lõppastmes aga kohus, kes ei ole seotud kohtumenetluse poolte hinnanguga. Seega on kohatu teha etteheide prokurörile, et ta on andnud süüdistatava käitumisele sellise õigusliku hinnangu, mis vastab tema õiguslikule arusaamale kohtueelses uurimises tuvastatud faktilistest asjaoludest. 7.7.
  77. B.V seisukoht, nagu oleks AT võtnud endale ainuisikulise vastutuse kuludokumentide topelt esitamise eest, on ebaõige ja vastuolus AT’i tegelike väidetega kohtumenetluses. Nii nt, on AT maakohtu istungil
  78. juunil 2015 vastustena prokuröri küsimustele (kursiivis) avaldanud alljärgnevat: „ – Kindlasti, meil oli sellekohane kirjavahetus, et mis toimub ja kuidas tšekid või midagi, kuidas läbi viia, oli kindlasti teadlik, ma omal algatusel küll midagi ei teinud – Ma ei oska kuupäevadest rääkida aga kui faktiliselt tõendatud ju on siis esitatud 11 – Otseselt selle koostamisega oli seotud teine juhatuse liige ja tema palgatud raamatupidaja, nime ma ei mäleta, asus Pärnus – B.V - Jah kindlasti oli, sest mina viisin läbi Tallinnas üritusi ja seega oli mul Tallinna dokumendid, mis puudutasid Tallinnat, Harjumaad, olid tema käes“ (tl 49, kd II). 7.7.
  79. B.V väited AT’i ainuisikulisest vastutusest kummutab üheselt juba tema enda allkirjastatud vastus SA-le Innove
  80. novembrist 2010, kus ta tunnistab topelt arvete esitamist, raamatupidamislikku segadust ja esitab ühtlasi teadvaid valeväiteid selle kohta, et AEF- i projekti raamatupidamisega on hakanud tegelema raamatupidaja HA (tl 14-17, kd I). Erinevalt apellandi märgitust ei loe kolleegium eelviidatud kirja pelgalt MTÜ Loovkunsti Ühendus töös aset leidnud vigade möönmiseks, millest ei võiks järeldada juhatuse liikme R. Üprausi rolli nende vigade tekkes. Selle välistab esmalt juba kirjas valeväidete esitamine, teisalt tuleb nimetatud kiri paigutada aga B.V käitumise kohta kogutud muude tõendite konteksti – nagu maakohus on ka asjakohaselt teinud. Nõnda joonistub välja B.V teadlik ja AT’iga kooskõlastatud käitumine projektitoetusrahade kasutamiseks muu hulgas projektidega seostamatuteks tegevusteks, asjassepuutumatute kuludokumentide hankimine ja nende ristkasutus erinevate projektide finantsaruannetes. Sellises käitumises ei olnud midagi juhuslikku ega midagi sellist, millest polnuks teadlikud mõlemad MTÜ Loovkunsti Ühendus juhatuse liikmed. 7.
  81. Samuti on maakohus tuginedes põhjalikule tõendite analüüsile teinud asjakohased järeldused sellest, et B.V ja AT tegutsesid soodustuskelmust toime pannes ühiselt ja kooskõlastatult, täites kumbki oma rolli. Maakohus on üksikasjalikult selgitanud oma järeldust, miks tuleb asuda seisukohale, et B.V pani kuriteo toime kavatsetusega. 7.
  82. Apellandi väide materiaalse kahju puudumisest on küündimatu. Asjas on üheselt tuvastamist leidnud, et osaliselt kattuvaid kuludokumente sisaldavate aruannete esitamisega on pettuslikult saadud topeltrahastamist AEF-st ja MISA-st kokku 15 904 krooni (1 016,45 eurot) ning AEF-st ja Innovest kokku 59 768,24 krooni (3 819,89 eurot). 7.
  83. B.V apellatsioonis esitatud väidetel pooleli oleva süüdistatava kinnisvara puudutava tsiviilvaidluse kohta puudub seos menetletava kriminaalasjaga, mistõttu need väited on asjasse puutumatud ja kolleegiumil ei ole seetõttu võimalik nende kohta mingit sisulist seisukohta võtta. Asjakohatud on ka etteheited sihtasutuste projektikoordinaatorite aadressil. B.V on eeldanud nende osavõtmatust, kuid pole proovinudki neilt AT’i väärtarvituste järgselt mingit abi saada. 7.
  84. Seisukoht, nagu oleks arutatava kriminaalasja esemeks olevad kuriteod aegunud, on ebaõiged, sest need on vastuolus karistusseadusitku aegumist reguleerivate sätetega. KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt aegub teise astme kuritegu viie aastaga. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt arvutatakse jätkuva süüteo korral selle aegumise tähtaega viimase teo lõpuleviimisest. Osutada tuleb ka sama paragrahvi lg 5 p-le 2, mille kohaselt katkeb aegumine mh süüdistatava kohtu 12 alla andmisega. Arutatavas asjas on B.V ja AT esitanud osaliselt kattuvaid kuludokumente sisaldavaid finantsaruandeid ja raha väljamaksmise taotlusi AEF-ile
  85. juulil 2010, MISA-le
  86. veebruaril ja
  87. novembril 2010 ning SA-le Innove
  88. juunil ja
  89. juulil
  90. Kuna kattuvaid kuludokumente sisaldavate aruannete esitamine oli kantud ühtsest tahtlusest saada kõigist kolmest projektist kätte kogu toetusena või stipendiumina eraldatud summa ja näidata vastavalt tehtud abikõlbulikke kulutusi, siis on süüdistatavate käitumine hinnatav jätkuva kuriteona KarS § 81 lg 4 tähenduses. Seega möödunuks viieaastane aegumistähtaeg nende toimepandud tegude suhtes
  91. novembril
  92. Kuna süüdistatavad on kohtu alla antud
  93. aprillil 2015, siis on aegumine katkenud. 7.
  94. Samuti on ainetud B.V kaitseväited selle kohta, nagu demonstreeriks tema süütust asjaolu, et ta on edaspidise koostöö AT’iga välistanud ja asunud MTÜ -d Loovkunsti Ühendus likvideerima. Kuriteo toimepanemiseks kasutatud ühingu hilisem likvideerimine ei puduta mingil viisil õiguslikku hinnangut selle ühingu abil kuriteo toime pannud juhatuse liikmete käitumisele. Samuti ei saa õiguslikku hinnangut muuta kuriteo kaastäideviijatena toime pannud isikute teojärgsed omavahelised suhted.
  95. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p- st 1 jätab kriminaalkolleegium apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu
  96. oktoobri
  97. a otsuse muutmata. / / 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.