4-20-505 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märts 2020. a Tallinn Väärteoasja number 4-20-505 (2316,18,004924) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekre

-ist ei tulene, et sellist tüüpi tõendiaugu võiks kõrvaldada sisuliselt uute tõendite ( ) loomisega. Praeguses väärteoasjas seisnebki peamine vaidlusküsimus selles, et esialgse väärteoprotokolli kohaselt oli väärteo toimepanemise kohana märgitud umbes 1,5 km pikkune teejupp J. Vilmsi ja Pallasti tänavate vahel. Sealjuures on oluline rõhutada, et kiirusepiirang arvestataval osal sellest teest on 70 km/h. Kaitsja leiab, et VTMS § 68 nimetatud väärteoprotokolli koostamise eesmärk on anda menetlusalusele isikule aegsasti teavet väärteo asjaolude kohta. Selliselt saab menetlusalune isik efektiivselt teostada kaitseõigust ning lükata ümber väärteoprotokollis olevaid väiteid. Väärteoprotokolli muutmist ebaproportsionaalselt pika aja järel kohtuvälise menetleja jaoks sobivaks rikub aga isiku kaitseõigust. Pole realistlik, et isikul on rohkem kui aasta pärast väärteo toimepanemist võimalik lükata ümber kohtuvälise menetleja uusi väiteid väärteo toimepanemise koha osas. Seda eriti olukorras, kui see ei tugine ühelgi uuel tõendiallikal. Sõltumata eelnevast on kaitsja seisukohal, et ka korrigeeritud väärteoprotokoll ei anna usaldusväärset teavet väärteo toimepanemise koha kohta. Parandatud väärteoprotokolli kohaselt ületas menetlusalune isik kiirust Laagna tee 8 asuva hoone juures. Kaitsja on kaebusele lisana juurde pannud veebirakenduse google maps foto Laagna tee 8-st (lisa 2). Fotol on näha sinist hoonet, mille aadress on Laagna tee

1. Väärteoprotokolli kohaselt oli menetlusaluse isiku suund J. Vilmsi poole. See tähendab, et ta sõitis pildi eesmisel rajal. Väärteo toimepanemiskohast nähtub, et valdav enamus Laagna tee 8 hoonest jääb 70 alasse. Laagna tee 8 nurk on 50 alas. Seega jääb ka korrigeeritud väärteoprotokolli osas ebaselgeks, kas menetlusaluse isiku kiirust mõõdeti Laagna tee 8 juures olevas 70 alas või sama hoone juures olevas 50 alas. Oluline on tähele. Eelnevale tuginedes on kaitsja esmalt seisukohal, et selles väärteoasjas on arvestatav kahtlus selles osas, kas menetlusalune isik ületas kiirust 50 või 70 alas. Võimalikke kahtlusi aga teo toimepanemise kohas tuleb seejuures kohaselt tõlgendada isiku kasuks. Seega leiab kaitsja, et menetlusalune isik tuleb süütuse presumptsioonile tuginedes mõista õigeks LS § 227 lõike 2 nimetatud rikkumises. Ka on kaitsja hinnangul selles väärteoasjas rikutud VTMS § 69 lg 2 p 1 nõudeid. Eelpool viidatud nõuete rikkumine ei ole iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine. Küll aga võib see sõltuvalt asjaoludest kvalifitseeruda VTMS § 150 lg 2 4 mõttes oluliseks rikkumiseks ( ). Kaitsja on seisukohal, et VTMS § 150 lõike 2 oluline rikkumine saab eelkõige kõne alla tulla seoses menetlusaluse isiku kaitseõiguse rikkumisega.
2. Karistuse proportsionaalsus 5.
3. Juhul kui kohus leiab, et menetlusalune isiku suhtes koostatud otsus on siiski korrektne ja mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud, siis on kaitsja seisukohal, et menetlusalusele isikule määratud karistus on ebaproportsionaalselt karm. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr ( ). Kaitsja hinnangul on selline käsitlus analoogia korras üle toodav ka väärteomenetlusse. LS § 227 lõikes 2 nimetatud karistuse keskmine määr on 100 trahviühikut. Just selline karistus menetlusalusele isikule ka määrati. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, et kohtuväline menetleja oleks otsuse tegemisel arvestanud kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. 5.
4. Kaitsja leiab, et aluse menetlusalusele isikule mõistetud karistuse vähendamiseks annab eelkõige asjaolu, et ta on enda süüd tunnistanud. Selliselt on tegemist karistust kergendava asjaoluga KarS § 57 lõike 1 punkti 2 tähenduses. Sõltumata sellest, millise otsuse kohus kujundab selles küsimuses, kas rikkumine pandi toime 70 või 50 alas, pole vaidlust selle üle, et menetlusaluse isiku kiirus mõõdeti alas, kus suurim lubatud sõidukiirus oli kas äsja muutunud või hakanud kohe muutuma. See tähendab, et menetlusaluse isiku süü piirnes sellega, et ta ei pidurdanud kiirust piisavalt kiiresti maha. Sisuliselt saab menetlusaluse isiku süüd iseloomustada pigem hooletusest toime pandud teona. Tegemist ei ole isikuga, kes on sõidukiirust ületanud kohas, mis täiesti selgelt selleks ei sobi. Kaitsja leiab, et seda kõike tuleb isiku süü hindamisel arvesse võtta ning praegusel juhul ei ole kohtuväline menetleja seda teinud. Ka leiab kaitsja, et isegi juhul kui kohus ei lõpeta väärteomenetlust mõistliku menetlusaja möödumisega, tuleks selle väärteoasja venimisest tulenevat riivet menetlusalusele isikule karistuse kergendamise näol siiski hüvitada. Eeltoodud argumentidele tuginedes palub kaitsja kohtul vähendada menetlusalusele isikule määratud rahatrahvi kohtu õiglasel äranägemisel.
5. Väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutluses 6.1.Juhul kui kohus nõustub kaitsja käsitlusega süü suuruse osas, siis taotleb kaitsja, et kohus lõpetaks menetlusaluse isiku suhtes VTMS § 30 lõike 1 punkti 1 alusel väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel. Riigikohus on lahendanud sarnase teokirjeldusega väärteoasja 05.03.2014 otsuses nr 3-11-11-
6. Otsuse punktis 13 on riigikohus viidanud varasemale praktikale ning märkinud, et „ Kaitsja on seisukohal, et viidatud Riigikohtu lahendis esitatud seisukohad on kohaldatavad ka selles asjas. Eeskätt ei ole isiku süü suur. Ka leiab kaitsja, et selles asjas on avalik menetlushuvi väike tulenevalt sellest, et väärteo menetlus on läinud sedavõrd pikaks. Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et isiku karistamine rohkem kui aasta tagasi pandud väärteo eest ei ole enam otstarbekas.
7. Muud taotlused 7.
8. Kaitsja taotleb väärteoasja lahendamist suulises menetluses 5 Eeltoodu alusel ja juhindudes VtMS §-dest 114–115: palun:
9. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 17.01.2020.a otsus nr 2316,18,004924, millega määrati menetlusalusele isikule trahv 200 eurot ja lõpetada väärteo menetlus VTMS § 150 alusel; VÕI
10. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 17.01.2020.a otsus nr 2316,18,004924, millega määrati menetlusalusele isikule trahv 200 eurot ja lõpetada väärteo menetlus mõistliku tähtaja möödumise tõttu; VÕI
11. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 17.01.2020.a otsus nr 2316,18,004924, millega määrati menetlusalusele isikule trahv 200 eurot ja lõpetada väärteo menetlus VTMS § 30 alusel; VÕI
12. Vähendada menetlusalusele isikule mõistetud rahatrahvi kohtu õiglasel äranägemisel
13. Jätta menetluskulud riigi kanda;
14. Kohaldada väärteo lahendamiseks suulist menetlust Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning märkis, et liikus Laagna teel Vilmsi tänava suunas, vahetult enne ristmikku politseipatrull pidas kinni, võttis tee pealt maha, sest ta seisis seal ja väidetavalt ületas kiirust, jääb küsitavaks, kas ületas seda 70 alas või 50 alas. Sõidab seal suht tihti. Mitu 50 märki on, jääb vastuse võlgu. Enne jalakäijate silda, praegu jääb vastuse võlgu, palju seal praegu on, palju siis tookord oli, tavaliselt läheb Gonsiori tänava poole peale üle, mingi hetk peaks üksik ka olema seal. Väidetavalt oli sõitnud 80ga. Enda teada ei oska täpselt öelda, sest tol hetkel peab tunnistama, oli natuke hooletu ja ei jälginud oma sõidukiirust. Ei näinud kus kohast kiirust mõõdeti, nägi politseipatrulli siis, kui võttis sõiduvoost maha. Teab, kus on Laagna tee
15. See asub jalakäijate sillast Lasnamäe poole vastaspool teed, selles sõidusuunast kus sõitis, mitte Kadrioru poole Laagna teest, vaid sinna Majaka poole. Oli ligi kilomeeter sellest hoonest kui peatati. Mäletamist mööda näidati mõõteseadet autos. Kahetseb, et oli hooletu, hooletu ei tasu olla liikluses aga tunnistab, et ületas kiirust, küsimus on selles, et kus siis täpselt, kas 70 või 50 alas, see on suht tähtis küsimus antud juhul. Liiklus oli suht aktiivne sest, et see lähenes juba tööpäeva lõpule, tol ajal oli Gonsiori tänava remonditööd, ümberehitustööd ka, nii, et kogu liiklus Laagna teelt oli suunatud sinna Vilmsi tänava ristmikule, tol ajal see oli alati ummikus. Üldiselt tavaliselt kogu selle Gonsiori tänava ümberehitamise ajal oli see piirkond suht tiheda liiklusega, aga tol hetkel kui sõitis, siis liiklus ei seisnud, oli pidev liiklusvoog, ummikut kui sellist ei olnud, aga autosid oli suht, sest kui kinni peeti, kui ei eksi, siis sõitis parempoolses reas, pidi üritama siis kahe sõidurea vahele keskele ennast kuidagi meelitama, et teised autod läbi laseks. Oli teadlik, et seal on kiirusepiirang
16. Politseitöötaja tuli sõiduteele, nad seisid. Peatumismärguanne anti käega. See on valgusfoor enne Vilmsi tänava risti, nad seisid, seal on mõlema sõidusuuna vahel oli, kas oli seoses remondiga või mitte, igatahes seisid nad seal kahe sõidusuuna vahel, politseibussiga, suunaga Lasnamäe poole. Peatumismärguanne anti 50 alas. On uuesti seda teed sõitnud, aga tol ajal oli seal ajutine liikluskorraldus seoses Gonsiori tänava ümberehitamisega, see, mis täna on, ei ole see, mis oli siis. Ka täna on seal 50 kiiruspiirangu ala, lihtsalt siis olid ajutised märgid ja need ei olnud seal, kus praegu on. Kui peatumismärguanne anti, siis ei analüüsinud seda olukorda, kas on 50 alas või mitte. Kui suur kiirus oli, jääb vastuse võlgu, see oli liiga ammu, ei taha spekuleerida sellel temal. Mäletamise järgi oli kõige parempoolses reas, aga see oli suht ammu, mäletamise järgi pidi parempoolsest sõidureast suutma ennast tekitada sinna keskele, parkis ninaga vastu politseiautot ja nemad seisid kahe sõidusuuna keskel. Eelistab menetluse lõpetamist, mille alusel lõpetada, jätab vastuse andmise oma advokaadile, ei ole piisvalt pädev nendele küsimustele vastama. Teda oli raske kätte saada seetõttu, et töökoht on xxxx ja Tallinna satub suht harva ja kui satubki Tallinnasse, siis on natuke rohkem tegemist nagu laste vedamisega ja poes käimisega kui leida aeg selle jaoks, et kohtuda politseitöötajaga siis, kui 6 neil mugav on ja rõhutab ka seda, et kui sai lõpuks selle kutse kätte, siis oli täpselt õigel kellaajal, õigel päeval kohal ja politseitöötajale, kes helistasid, pidevalt pakkus neile variante välja, kui see neile nii tähtis on, tulgu Xxxxsse, nad keeldusid sellest aga see on ametlik, et töötab Xxxxs ja on praegu terve nädala Xxxxs. Samuti tahab rõhutada, et need oli telefonikõned, esimese kutse sai ametliku 20 detsembriks ja sellel päeval oli kohal, kirjaliku kutse, koos oma kaitsjaga. Tutvus väärteoprotokollis tehtud parandustega, oli arusaadav, et see parandus on tehtud, see kas õigesti tehtud või mitte, seda hinnangut tol hetkel ei andnud. Tunnistaja T H selgitas, et teostas oma teenistusülesandeid, ehk eesmärgiks oli teostada liiklusjärelevalvet Kesklinna politseijaoskonna teenindataval territooriumil ning liiklusjärelevalve seisnes selle, et mõõtsid sõidukite kiirusi. Paiknesid Vilmsi 55, seade, mida kasutasid, oli UltraLyte ning fikseeris sõidukite kiirusi, mis liikusid mööda Laagna teed Pallasti tänava poolt suunaga Vilmsi tänava poole. Tegu oli tol momendil ehitustöödega, kus oli piiratud lubatud maksimaalne kiirus 50 km/h ning tuvastas antud menetlusaluse isiku sõiduki liikumise ning mõõtis tema sõidukiiruseks 80 km/h +,-3 km/h ehk siis oli ületust mitte vähem kui 27 km/h. Sõiduk oli koheselt peatatud käemärguandega, tutvustas ennast ning näitas tablool näidikut ning küsis, kas see näidik on arusaadav. Isik ütles, et on. Peale seda edastas andmed paarilisele, kes asus menetleja rolli ning vormistas isikule väärteoprotokolli. Enne mõõtmise alustamist läbisid marsruudi Laagna teel, kontrollisid üle, et oleksid liikluspiirangu märgid õige koha peal, et need oleksid nähtavad ning samuti nagu iga vahetuse alguses teostas mõõtevahendile kontrolli jaoskonnas. Märgib kohtuvälise menetleja esitatud Maaameti kaardi väljatrükile märkide asukohad ristiga, need olid kahel pool teed, et oleks üheselt arusaadav ja näha. Enda asukoha aadressiks oli Vilmsi 55, märgib ka selle koha ära. Märkide asukohta mäletab sellepärast, et mõõtsid antud kohas praktiliselt igapäevaselt seda kiirust, kuna see rikkumine oli väga intensiivne seal ning need märgid olid kogu aeg ühe koha peal. Tegu oli n.ö tagasipöörde kohaga ja märgid olid välja pandud selles suhtes korrektselt, et juba kaugelt oli neid näha, et olid loogiliselt paika pandud liikluskorralduslikult. Liikluskiirust piirav märk ehk siis 50 on keskel ja punane joon ümber ümmargune, need olid sellised teisaldatavad aluse peal, mitte postina. Kiirusmõõteseade UltraLyte töötab sellel põhimõttel, tegu on laserkiirusemõõturiga ja töötab niimoodi, et enne kui selle töösse võtad, läbid vahetuse alguses testid, visuaalselt kontrollid, et on sulgemiskleebised 4 tk korrektsed, manipulatsioonita, et on üks taatluskleebis manipulatsioonita, samuti, et korpusel ei ole vigastusi ning samuti, et tablool olevad näidud on korrektsed. Samuti teeb 2 testi jaoskonnas koha peal, on nn 0-test ja sihiku test. Testide tulemus oli see, et seade oli töökorras ning sellega võis asuda tööle, peale testide tegemist kiirusemõõtur asetatakse spetsiaalsesse kohvrisse, et selle transportimisel välistada kahjustada saamist. Paariline asus mõõtmise ajal kõrval ning visuaalselt ta võis küll näha, kas mõni sõiduk liigub teisest kiiremini või mitte, kuid kiirusmõõturi näitu siiski näeb ise, kuna sellel mõõturil sihikusse saab vaadata üks inimene ja seda teeb mõõtja. Hiljem kui on tablool näit, siis sel juhul on võimalus näidata paarilisele. Seisis kahe sõidurea vahel, ühe ja teise suuna vahel on seal väike ohutussaar selline piiritletud ehk siis täpselt selle ohutussaare juures. Politseisõiduk oli seal samas selle ohutussaare juures. Mäletamist mööda liikus menetlusaluse isiku sõiduk esimesel sõidurajal, kokku oli antud teelõigul 3 sõidurada. Peatumismärguanne oli antud käega. Sõiduk peatus täpselt seal samas, kus teostati mõõtmist ja kus oli antud peatumismärguanne ehk siis praktiliselt kohe tema vahetus läheduses. Kiirus ei saanud kuuluda teisele sõidukile, sest too sõiduk liikus tol momendil üksinda, teisi sõidukeid kõrval, taga, ees ei olnud ning antud seadmega on võimalik mõõta vaid ühe sõiduki kiirust ja sihik oli täpselt selle sõiduki esiregistreerimisnumbri peal, see välistab selle, et oleks toimunud n.ö väärmõõtmine. Peale seda kui sihikust fikseeris sõiduki kiiruse, ilmub tabloole näit, on peale seda sõiduk kogu liikumise vältel visuaalses vaateulatuses kuni peatamise momendini. Seadme spetsiifikast tulenevalt kui seadme ning mõõdetava objekti vahele ilmub mingi takistav tegur ehk objekt, siis kuvatakse tabloole vea teade ehk siis ei ole võimalik kiirust mõõta. Kiirusemõõturi näitu näitas menetlusalusele isikule väljas olles läbi tema sõiduki avatud sõiduki akna. Isik nõustus antud näiduga, see oli talle arusaadav. Tegu oli Xxxxiga ja mäletab niipalju, et üsna vanemat tüüpi. Teostavad seal liiklusjärelevalvet tihti, kuna oli tegu teetöödega ning 7 sellest tulenevalt oli seal kiirust piiratud ning kuna oht oli suurem, siis üsna tihti mõõtsid seal. Tegu oli täiesti tavapärase tööpäevaga, suhtlesid mitmete rikkujatega, midagi eriskummalist tollest päevast ei meenu. On tutvunud oma varasemate ütlustega ning samuti kiirusmõõturi protokolliga. Meenub, et menetlusalune isik oli keskmist kasvu, kergelt tüsedam, midagi spetsiifilist riietusest ei meenu. Kas oli autos üksinda või oli veel kedagi, ei mäleta. Mõõtmise kellaaeg on kiirusemõõturi kasutamise protokollis, võis olla 15.
17. Kas oli töö- või puhkepäev, ei mäleta, temal oli tööpäev, täitis teenistusülesandeid. Ei ole seda kaugust täpselt mõõtnud, kuid visuaalselt hinnangut andes eeldab, et Vilmsi 55 hoonest oli mõõtmise koht kuskil 20-30 m. Heades tingimustes UltraLytega on mõõtmise vahemaa tehnilise dokumentatsiooni järgi kuni 1 km. Sel korral ilmastiku mõistes ei olnud mingeid takistavaid faktoreid, vihmasadu, udu, oli tegu valge ajaga, hea nähtavusega ning selgesti jälgitava teelõiguga. Ei ole täpselt märgi kaugust mõõtmiskohast välja mõõtnud, kuid kuskil eeldab, et 500+ edasi meetrit kindlasti. UltraLyte on seade, millel on mõõtmisvõimekus, vahemaa mõõtmise funktsioon, samuti tegu oli hästi jälgitava teelõiguga ideaaltingimustega, siis ka visuaalselt need märgid mõõtmiskohast reaalselt on hästi nähtavad mõõtjale. Näha kui sõidukid on sisenenud piirangualasse ning antud juhtumi puhul, kuna sõiduk liikus üksinda, siis oli see jälgitavus väga hea. Liiklustihedus teelõigul oleneb inimeste liikumisest, et osal lõigul on vähem ühel päeval liikumisi, teisel on rohkem, üldjuhul see Laagna tee on ikkagi üsna koormatud, kuid kuna seal toimusid need tee ehitustööd, siis osad sõidukid liikusid teisi marsruute pidi kindlasti. Kuna see kaardi väljatrükk ei ole nii väga suures formaadis, siis on loomulikult seal märkide kaardile märkimisel mingi eksimusruum, kuid meeles ongi, et märgid asusid selle tagasipöördekoha vahetus läheduses, et kindlasti seal +,- mõni meeter, kaardil võib mängida. Koolituste osas on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Kuupäevaliselt täpselt on raske öelda, aga need statsionaarsed märgid tulid ikka suht selle ehituse lõpufaasis juba, täpset kuupäeva loomulikult ei mäleta. Kohtuistungil kaebuse esitaja kaitsja asus seisukohale, et peatub ainult nendel küsimustel, mis on vaidlusküsimuseks tõstatunud kohtumenetluse jooksul ja kohtuväline menetleja seda küsimust tõstatanud ei ole, aga eelmisel kohtuistungil kohus ise repliigi korras märkis selle ära, et menetlusalust isikut on olnud justkui raske kätte saada talle väärteoprotokolli tutvustamiseks. Kuna kaebuses on tuginetud ka mõistikule menetlustähtajale, kohtuväline menetlus on toimunud juba ligemale 1,5 aastat ja alles nüüd ollakse esimese kohtuastmega lõpule liikumas, siis siin on mõistiku menetlustähtaja riive juba olemas. Riigikohus on ka kinnitanud, et teatud juhtudel, kui riigi poolne viivitus on ebaproportsionaalselt pikk, siis võib väärteomenetluse lõpetada ka enne aegumistähtaja lõppu. Selles osas saabki kui võtta kriminaalmenetluse praktika, on oluline analüüsida ka seda, milline on olnud menetlusaluse isiku ja tema kaitsja tegevus, kas nad on ise seda mõistlikku menetlustähtaja viibimist põhjustanud oma tegevusega. Praegusel seda olukorda ei ole. Tõsi ta on, kohtule on esitatud ettekandeid, millest nähtub seda, et menetlusalust isikut on justkui raske kätte saada, aga nende ettekannetega on selline lugu, et neid võib teha, see iseenesest ei tähenda seda, et kõik see, mis seal kirjas on, on ka faktiliselt tõsi, tegemist on asutusesisese dokumendiga. Reaalsus on see, et menetlusalusele isikule on esitatud üks dokument, ainult üks kutse, selle kutse peale ta on koheselt reageerinud, kohe kohale tulnud ja omalt poolt on igat pidi tublisti käitunud ja kõik temaga selles suhtes on ka korrektne. Analoogia korras tegelikult ju ka kui vaadata kriminaalkohtu menetluse praktikat, siis n.ö mingid tavalised ukse taga käimised, telefoni helistamised, ei ole iseenesest alus ametliku kutse jaoks. Ametlik kutse ikkagi eeldab seda, et selgitad, mis asjaoludel, kuhu inimene tulema peab, mis on tagajärjed ja esimesele sellisele dokumendile menetlusalune isik on ka reageerinud. Seega tema poole pealt mingit viivitust ei ole. Asjaolu, et menetlusalusele isikule, kelle rahvastiku registri järgne elukoht on kõigile teada, kes ei ole kordagi kõrvale hoidunud mingisugusest menetlusest, ei ole isegi mitte välismaal viibinud pikemat aega, et temale ei suudetud seda kätte toimetada mõistliku aja jooksul, ei ole ette heidetav menetlusalusele isikule. Sarnastes oludes on ka Riigikohus kriminaalasjas mõistliku menetlustähtaega hinnates leidnud, et sellisel juhul etteheiteid menetlusalusele isikule teha, kriminaalmenetluses süüdistatavale on põhjendamatu. Mis puudutab seda toimepanemise kohta, siis on ka kaebuses viidatud sellele, et väärteoprotokoll kui selline peab funktsioneerima 8 nii mõneski mõttes nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses, ehk siis seal peab olema selge, kus kohas rikkumine aset leidis ja mis asjaoludel. Mida me nüüd täna teada saime kõiki tõendeid kogumis vaadates, on see, et esiteks mõõtmine ise ei toimunud seal, kus väärteoprotokollis seda mainitakse, ta on päris kaugel sellest kohast aga mis põhiline, siis see raadius, mida ta mõõta sai, hõlmas ka 70 ala. Kohtuväline menetleja tänasel päeval on teinud tublit tööd, esitanud kohtule palju dokumente, millest nähtub seda, et Laagna tee 8 põhimõtteliselt kuskil selle teise aadressi lähedal justkui asub, aga meil pole tõendeid, et seal see mõõtmine ka teostati. Kuna sellesse alasse jäi ja seda põhimõtteliselt oli võimalik ka mõõta 70 alas, siis asjaolu, et hiljem, kusjuures veel 1,5 a hiljem on väärteoprotokolli täpsustatud ja öeldud, et see mõõtmine vist ikka seal toimus, seejuures tunnistaja ei kinnitanud seda, et isiku kiirust mõõdeti just Laagna tee 8 juures. Siis endiselt jääb õhku küsimus, kus kohas see kiirus mõõdeti. On olemas ainult tunnistaja enda ausõna, et küllap ta ikkagi vaatas üle, et kas see oli pärast neid silte või enne neid silte, mis ütles 50 ala, aga mitte midagi muud tegelikult tänasel päeval ei ole. Olukorras, kui tunnistaja on kohtusse kutsutud poolteist aastat hiljem andma ütlusi enda rutiinse tööpäeva kohta, mille kohta ta ise kinnitas ka, et ta mälestused pärinevad enda ütluste lugemisest ja mitte tehiolude reaalsest mäletamisest, mida kinnitab ka asjaolu, et tegelikult tunnistaja ei osanud anda ütlusi selle kohta, mis sellel päeval toimus alates sellest, milline see isik välja nägi, lõpetades sellega, kes temaga seal autos on. Sellise tunnistaja puhul me ei saa järeldada seda, et kindlasti kõik tema mälestused sellest päevast on korrektsed, on õiged või, et ta ei aja segamini mõne muu olukorraga. Paratamatult inimene neid korduvalt mõõdab, mitte midagi erilist menetlusalune isik ei teinud, nüüd öelda, et selle pinnalt hakata siin teo toimepanemise kohta paika panema, on põhjendamatu. Tegemist on selle sama süütuse presumptsiooni olukorraga, kus tegelikult ei tea, kus see menetlusalune isik selle süüteo toime pani või kas ta üldse pani selle 50 alal. Eraldi repliigi korras peatub ka sellel, kohtuistungi alguses tõstatas selle küsimuse, et tunnistajat on justkui taotletud pärast kohtuliku uurimise lõppu, kohus siin uuendas kohtulikku uurimist ja rahuldas selle taotluse. See olukord, mis on tekkinud, ka Riigikohtu praktika valguses, annab aluse kohtule tõsiselt kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Nimelt on Riigikohus kriminaalasjas 3-1-1-7405 p 17 küll kriminaalmenetluses, aga siiski analoogia korras ületoodav, käsitlenud üsna sarnast olukorda. Nimelt sealgi tekkis olukord, kus pärast kohtuliku uurimise lõppu taotleb ühtäkki prokurör uue tunnistaja ülekuulamist ja siis kohus ütleski seda, et tema hinnangul asjaolu, et see tunnistaja nii meeletult hilja taotleti tema ülekuulamist, kui kõik vaidlusküsimused olid juba selged, asjaolu, et alles siis seda taotleti, annab aluse kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses, sest, et seda ei ole justkui varasemalt ennetavalt taotletud vaid justkui tagajärjena reageerides millelegi muule. Praeguselgi juhul on tekkinud olukord, kus eelmisel istungil kohtuväline menetleja ütles seda, et vaadake, et näha on, et siin meil ikkagi vaidlus on ja näha on, et tõendites on mingi auk sees, mida on vaja lappida, kutsume nüüd kohale selle tunnistaja ikkagi pärast kohtuliku uurimise lõppu ja kuulame üle, äkki tema oskab midagi öelda. Sellistel asjaoludel, kus kohtuväline menetleja hakkab justkui enda tõendite auku lappima viimasel võimalikul hetkel ja üllatustunnistajatega, annab aluse kahelda, kas see nüüd on aus ja õiglane kohtupidamine, annab aluse kahelda, kas see tunnistaja on niivõrd neutraalne. Kui ainuke tõend, mis kinnitaks justkui teo toimepanemise kohta, on tegelikult inimene, kes päriselt täpselt ei mäleta kus ta seda mõõtis, lihtsalt oskab aimata, kus ta seda mõõtis, siis on olemas põhjendatud kahtlus, mida tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Põhimõtteliselt ta võis seda kiirust ületada ka 70 alal, mõõtja võimekus selleks oli olemas, et sealgi tema rikkumine fikseerida ja pole tõendeid, mis näitavad, et ta kindlasti seda Laagna tee 8 juures tegi. Ülejäänud küsimuste osas täiendavat vaidlust ei ole tekkinud, jääb oma kirjalike seisukohtade juurde, muuhulgas kogu selle tohuvabohu juures pidades silmas ka mõistliku menetlusaja riivet, isegi kui väärteoasja lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ei tule kõne alla, palub vähemalt kaaluda väärteoasja lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. See vaene inimene, menetlusalune isik on poolteist aastat rippunud, ei tea, mis temaga toimub, mis tema saatus on, nüüd lõpuks kutsuti ta kohale, tehti siin ruttu mingisugused parandused. Selles olukorras on olemas isikuline riive ja seda saab hüvitada sellega, et, kas lõpetada kriminaalmenetlus või vähendada talle mõistetud karistust ja kui juba karistust vähendada, siis juba miks mitte mõelda ka selle peale, et äkki on otstarbeks see asi ära 9 lõpetada, säästame kõikidel aega, sest, et nagu kohus õigesti ütles, et kumbki meist kahest kaebab selle otsuse niikuinii edasi, mis siit tuleb, miks mitte siis aega säästa, lõpetada see kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel ka ära, pidades silmas seda, et kaheaastane tähtaeg istub meil ka kaelas. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et tutvunud väärteoasja materjalidega, sh kuulanud eelmisel istungil ka menetlusaluse isiku selgitusi 28.09.2019 aset leidnud õigusrikkumise asjaolude kohta ja kuulates ka tänasel istungil tunnistaja T Hi ütlusi, asub seisukohale, et menetlusaluse isiku süüline käitumine LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Mõõtmine on toimunud nii Mõõteseaduse § 5, mis räägib mõõtetulemuse jälgitavusest kui ka mõõtemetoodika nõudeid järgides. Mõõtja oli erialaliselt pädev, mõõtmisel kasutati taadeldud mõõtevahendit. Tunnistaja tänasel istungil selgitas toiminguid, mis tehakse kiirusmõõteseadmega enne kui asutakse sellega tööülesandeid täitma ehk siis sõidukite liikumiskiirust mõõtma. Tunnistaja kinnitas, et kiirusmõõteseadmele teostati vajalikud testid ka 28.09, seade oli töökorras. Samuti kinnitas tunnistaja, et kontrollib alati ka seadme taatluskleebiste olemasolu ja korrasolekut. Kaitsja on jätkuvalt tõstatanud küsimuse, et kus siis, millise kiirusepiirangu alas ikkagi menetlusaluse isiku sõiduki liikumiskiirust mõõdeti ja kus täpselt see õigusrikkumine toime pandi. Kohtuväline menetleja esitas täna kohtule Maaameti kaardiserverist väljatrüki, kus palus tunnistajal märkida lubatud suurimat sõidukiirust piiravad liiklusmärgid, märkide asukohad. Tunnistaja märkis selle Laagna teel tagasipöörde koha juurde, märkides ära selle kahe ristiga, viidates, et 50 kiiruspiirangu märgid olid mõlemal pool teed. Kohtuväline menetleja esitas kohtule väljatrüki patrullsõiduki positsioneerimisandmete kohta, et tegemist on konkreetselt just selle patrullsõiduki positsioneerimisandmetega, millega T H 28.09.2018 oma tööülesandeid täitis. Ülekuulamise protokolli on ära märgitud kutsungi number ja see kutsungi number kattub positsioneerimisandmete väljatrükil oleva numbriga. Selle kohaselt kohtuväline menetleja kandis GPS andmed Maaameti kaardiserveri väljatrükile ja sealt tuli päringu vastus, et kiirust mõõdeti Vilmsi 55 juures. Kohtuväline menetleja, tõmmates mõõtja asukohast joone täpselt nii pika nagu kiirusmõõteseadme kasutamise protokollil on märgitud mõõte kauguseks ehk siis 468,3m ja sellest on näha, et menetlusalune isik oli juba selleks hetkeks möödunud ajutistest kiiruspiirangu märkidest, mis kehtestasid selles suunas liikluskiiruseks 50 km /h. Nimetatud kaardiserverist on ka näha Laagna tee 8 hoone ja kui seda vaadata, siis on näha, et ühtegi muud objekti, millega seda õigusrikkumise aadressi siduda, seal tee ääres ei ole. Mõõtja on ilmselgelt võtnud lähima objekti, et ära märkida võimalikult täpne õigusrikkumise toimepanemise koht ja selleks ongi olnud Laagna tee
18. Kohtuväline menetleja esitas ka Google Maps foto piirkiiruse ajutistest märkidest, mis on küll tehtud augustis 2018, aga kuivõrd selle käesoleva väärteoasja arutamise kestel on korduvalt nii menetlusaluse isiku poolt, kui ka tunnistaja poolt läbi käinud, et nimetatud teelõigul oli liikluskorralduse muudatus seoses Gonsiori tänava remonttöödega, seega alused kahelda, et need ajutised kiiruspiirangumärgid seal 28.09 ei võinud olla, puuduvad, sest teatavasti Gonsiori tänava tööd kestsid ka veel pärast 28.09.
19. Lisaks kaitsja on viidanud mõistlikule menetlustähtajale ja asunud seisukohale, et mõistlik menetlustähtaeg oleks nagu selle väärteoasja menetlemisel möödunud. Kohtuväline menetleja sellega ei nõustu, KarS § 81 lg 3 tulenevalt on väärtegu aegunud kui selle lõpule viimisest on möödunud 2 aastat kui seadus ei näe ette 3 aastast aegumistähtaega. Tänaseks ei ole käesolevast väärteoasjast möödunud 2 aastat, 2 aastat saab täis 28.09.
20. Seega on pool aastat veel aega. Seaduseandja on sellise tähtaja piiramisega, suhteliselt lühikese tähtaja piiramisega pidanudki silmas, et see mõistlik aeg väärteoasja menetlemiseks ongi 2 aastat. Kui asja arutamine toimub selle 2 aasta kestel, siis jääb see vägagi selle mõistliku aja sisse. Kaitsja seadis kahtluse alla tunnistaja ütlused, et need ei pruugi olla usaldusväärsed. Tunnistaja kinnitas, et enda mälu värskendamiseks oli ta oma varasemate ütlustega ja kiirusemõõturi kasutamise protokolliga tutvunud. Kohtuvälise menetleja kohustus on ju tegelikult, kui tunnistaja tema poolt on kutsutud kohtuistungile, siis tunnistaja kohtuistungiks ette valmistada. Tunnistaja oskas täna kirjeldada menetlusalust isikut, keda siin kohtuistungi saalis ei viibi, aga kellega nii kohtuvälisel menetlejal, kohtul, kui ka kaitsjal oli võimalik kokku puutuda eelmisel kohtuistungil ja 10 tunnistaja kirjeldus menetlusaluse isiku suhtes oli üsnagi täpne. Seega kohtuväline menetleja leiab, et tunnistaja ütlused on olnud usaldusväärsed, tunnistaja on oma mälu järgi rääkinud täpselt nii palju kui ta sellest õigusrikkumisest ja menetlusaluse isikuga kokkupuutuvalt väärteoasjast mäletas. Need ütlused kattusid väärteoasjas kogutud tõenditega. Et tunnistaja ütluseid on usaldusväärsed, näitab ka see, et palus tunnistajal märkida ära need piirkiiruse märgid, mis tol päeval olid, nende piirkiiruste märkide asukohta ju väärteomaterjalidest ei nähtu, aga ometi tunnistaja teadis need suhteliselt täpselt ära märkida. Samuti ei nõustu kohtuväline menetleja menetluse lõpetamisega otstarbekuse kaalutlusel, otstarbekusega lõpetatakse menetlus kui avalik menetlushuvi puudub ja isiku süü on väike. Kohtuväline menetleja leiab, et asulasisesel teel ehk 50 kiirusepiirangu alas lubatud suurimat sõidukiirust ületades ei saa rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest või kui kiirust ületatakse mitte vähem kui 27 km/h, et ka isiku süü oleks väike. Teatavasti on kiiruse ületamine enim liiklusõnnetusi kaasa toov õigusrikkumine ja ka mitte just selliste juhtide süü läbi ei juhtu mitte just kergeid liiklusõnnetusi vaid ka raskeid liiklusõnnetusi milles hukkuvad ja saavad vigastada inimesed. Teatavasti oli ju põhjusega seal Laagna teel seda piirkiirust ajutiselt muudetud, seda just seetõttu, et liiklus seoses Gonsiori tänava remonttöödega oli ju suunatud Laagna teele. See tähendas ka seda, et see teelõik oli suurema liikluskoormusega kui tavapäraselt. Lisaks menetlusalune isik ise eelmisel istungil tunnistas, et ta ületas lubatud sõidukiirust, kuid ta jättis üles küsimuse, kas kiirust mõõdeti 50 või 70 alas, s.t seda, et menetlusalune isik on selle õigusrikkumise toime pannud vähemalt hooletusest. Mis puudutas seda, et tänaseks on praktiliselt poolteist aastat selle õigusrikkumise toimepanemisest möödunud ja menetlus oli vahepeal takerdunud, siis ka menetlusalune isik eelmisel istungil ise ju kinnitas, et politseiametnikud olid korduvalt temaga telefoni teel ühendust võtnud aga tema suhtumine, eelmisel istungil ta väljendas seda, et tal oli ka paremat teha kui saada kokku Tallinnas politseiametnikega ja tõesti esimesele kirjalikule kutsele ta reageeris aga menetleja üritas korduvalt menetlusaluse isikuga telefonitsi kohtumist kokku leppida, mis ei ole ka tegelikult ju vale. Kutse võib ju ka telefoni teel esitada. Kuivõrd menetlusalune isik telefoni teel edastatud kutsetele ei reageerinud, siis saadeti see lõpuks kirjalikus vormis. Tunnistaja selgitas põhjalikult kuidas kiirusmõõteseadmega UltraLyte kiirust mõõdetakse, mis välistab, et mõõdetud kiirus võiks kuuluda teisele sõidukile. Peab vajalikuks ära märkida, et tõesti tegemist on laserkiirusemõõteseadmega, mis mõõdab konkreetselt selle sõiduki liikumiskiirust, millele tema optiline lasersihik on suunatud. Tunnistaja ütles, et laser oli suunatud sõiduki esiosale ehk siis kõige paremini tagasipeegelduvale pinnale, reeglina selleks ongi sõiduki esiosa või registreerimismärk. Peab siinjuures oluliseks ära märkida, et laserkiire hajuvus 100m peale on 30cm. Menetlusalune isik oli mõõtjast 463 meetri kaugusel, tähendab seda, et laserkiire läbimõõt oli ca 1,2 meetrit. Keskmine sõiduki laius on 1,8 ja kui see laserkiir suunata sõiduki esiosa keskele, siis see laserkiir on täies ulatuses just konkreetselt selle objekti peal, mille kiirust mõõdetakse. Kui laserkiire alasse ilmub segavaid faktoreid või kiir peaks lahkuma mõõdetavalt objektilt, siis seade näitu ei kuva ja sel juhul ei oleks olnud ka mõõtjal võimalik menetlusalusele isikule kiirusmõõturi näitu näidata. Eelmisel istungil kusjuures menetlusalune isik ise ka kinnitas, et kiirusenäitu talle näidati. Seetõttu on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusaluse isiku süüline käitumine on väärteoasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud, alused kahelda kogutud tõendite usaldusväärsuses puuduvad. Karistus, mis on menetlusalusele isikule määratud, vastab süü suurusele, karistuse määramisel on arvestatud ka iseloomustavaid andmeid, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisega. Menetleja on põhistanud miks ta just on leidnud, et menetlusalust isiku tuleb karistada 200 eurose rahatrahviga, kohtuväline menetleja seda kordama ei hakka, sest see otsus on olemas ilmselgelt nii kaitsjal kui ka kohtutoimikus, jääb nende seisukohtade juurde, menetlus- ega materiaalõigusnorme rikutud ei ole ning palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtueelse menetluse otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kohtuistungil esitatud täiendavate tõenditega, kuulanud ära menetlusaluse isiku, tunnistaja 11 selgitused ja kaitsja ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja H.L-i juhitud sõiduki Xxxx reg. Märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 28.09.2018 kella 15:25 ajal kiirusmõõturit UltraLyte LTI20-20 100LR nr UX
21. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 80 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks asulasisesel teel oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 77 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 27 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-18/00171), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud keeldu. Kohtule esitatud kaebuses ja kohtuistungil on kaebuse esitaja ja menetlusalune isik seadnud kahtluse alla kiiruse mõõtmise koha, mistõttu ei olevat tuvastatav, kas kiirust mõõdeti 70 või 50 km/h alas. Seejuures nähtub menetlusaluse isiku selgitustest, et ta ei tea kus tema juhitud sõiduki sõidukiirust mõõdeti. Seega ei saa menetlusaluse isiku enda ütlusi ei kiiruse mõõtmise koha ega ka lubatud suurima sõidukiiruse ületamise koha kohta arvestada ning tuleb pöörduda teiste asjas kogutud tõendite poole. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja T Hi selgitustest nähtuvalt kontrollis ta enne liiklusjärelevalve teostamist ja kiiruste mõõtmise alustamist üle kiirust piiravate liiklusmärkide asukohad ning tema selgituse kohaselt asusid ajutised liiklusmärgid, mis andsid teada lubatud suurimast sõidukiirusest 50 km/h Laagna teel suunaga Vilmsi tänava poole Laagna tee tagasipöörde koha juures. Selliselt märkis ta liiklusmärkide asukohad ka kohtule esitatud kaardirakenduse väljatrükile. Lisaks sellele märkis ta ära ka koha, kus ta ise mõõtmise ajal viibis ja kust ta kiirust mõõtis. Tunnistaja selgituste kohaselt mõõtis ta kiirust politseiauto ees seistes ja lähim aadress sellele kohale oli Vilmsi
22. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt toimus kiiruse mõõtmine 28.09.2018 kell 15.
23. Kohtule esitatud teisest kaardirakenduse ja patrullsõiduki positsioneeringu väljatrükist nähtuvalt on politseisõiduki kiiruseks 28.09.2018 kell 15.14.54 olnud 4 km/h ja sellest ajast edasi kuni 15.59.54 seisnud Vilmsi 55 hoone Lasnamäe poolse nurga läheduses. Seega kattuvad tunnistaja ütlused ja kiirusmõõturi kasutamise protokolli märgitud andmed kaardirakendusele märgitud ja positsioneerimisandmetes leiduvate andmetega politseisõiduki asukoha kohta vaidlusalusel ajal. Lisaks sellele avaldas ka menetlusalune isik, et ta peeti käega märku andes kinni Laagna 12 ja Vilmsi ristmiku juures ning ta pidi sõiduki parkima politseisõiduki vastu. Seega on üheselt tuvastamist leidnud mõõtja asukoht. Puutuvalt ajutiste liiklusmärkide asukohta ja kiiruspiirangu ulatust puudutavatesse andmetesse, selgitas tunnistaja T. H, et ajutised liiklusmärgid asusid Laagna teel tagasipöörde koha juures, märkides ka kaardirakenduse väljatrükile vastavad kohad. Kohtule esitatud Google Maps kaardirakenduse väljatrükist seisuga august 2018 nähtub, et üks ajutine liiklusmärk on paremal pool Laagna teel tagasipöördekohaga kohakuti ja vasakpoolne liiklusmärk asetseb pärast tagasipöördekohta Vilmsi tänava poole. Seega kattuvad Google Maps väljatrükil kujutatud andmed nii tunnistaja T. Hi ütlustega kui ka tunnistaja poolt kaardirakenduse väljatrükile märgitud kohtadega. Seetõttu loeb kohus üheselt tuvastatuks nii kiiruspiirangut kehtestavate ajutiste liiklusmärkide kui ka mõõtja asukohad. Puutuvalt kaebuse väidetesse kiiruse mõõtmise võimalikkusest 70 km/h piirangu alas peab kohus vajalikuks märkida, et kiirusmõõturit kasutanud tunnistaja T. Hi ütluste kohaselt kasutas ta kiirusmõõturit UltraLyte, mille täpsem mark ja mudel on kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt UltraLyte LTI 20-20 100LR. Tunnistaja selgituste kohaselt on kiirusmõõturi maksimaalne mõõtmiskaugus 1 kilomeeter ja kiirusmõõturil on mõõtekauguse mõõtmise võimekus. Väärteoasjas leiduva kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt mõõdeti menetlusaluse isiku sõiduki sõidukiirust 468, 3 meetri kauguselt mõõtja asukohast. Kohtule esitatud Maaameti kaardirakenduselt nähtuvalt, mõõtes 468, 3 meetrit mõõtja asukohast mööda Laagna teed Lasnamäe poole, asub mõõdetud objekt Laagna teel Laagna 8 asuvast hoonest (kõige lähem aadressiga tuvastatav objekt) ca 50 meetrit Lasnamäe poole, mis on ajutiste liiklusmärkide asukoha vahemaast 2/3 peal kogu vahemaast liikluspiirangu alguseni. Seega asus menetlusaluse isiku juhitud sõiduk tema kiiruse mõõtmise hetkel 50 km/h piirangu alas, olles möödunud ajutisest liiklusmärgist, asudes vähemalt 250 meetri kaugusel ajutisest liiklusmärgist mõõtja poole. Seetõttu, arvestades eelmärgitud tõendeid, leiab kohus, et kohtule esitatud tõenditega on üheselt tõendamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis sõidukit, ületades lubatud sõidukiirust 50 km/h vähemalt 27 km/h võrra. Kohtuistungil heitis kaitsja nii kohtule kui kohtuvälisele menetlejale ette, et kohtuväline menetleja esitas viimasel hetkel taotluse tunnistaja ülekuulamiseks olukorras, kus kohus oli kohtuliku uurimise lõpetanud. Kohus peab vajalikuks märkida, et kuivõrd väärteomenetlus, s.h ka kaebemenetlus on võistlev menetlus, on kohtumenetluse poolel õigus oma tõendeid esitada, s.h koguda täiendavaid tõendeid ja taotleda nende vastuvõtmist. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt oli tunnistaja T. H kohtuvälisel menetlusel ka üle kuulatud, mistõttu ei ole tegemist ka n.n üllatustunnistajaga, vaid kiirust mõõtnud ametnikuga, kes otseselt ja vahetult tajus kiiruse mõõtmise asjaolusid ja kes oli ainsaks isikuliseks tõendiallikaks kogu mõõtmisprotseduuri, kiiruse piirangu ala ja mõõtja asukoha kohta. Kuna VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus ka kohtuvälisel menetlusel üle kuulatud tunnistaja üle kuulama. Üldjuhul peaks aga kohus hoiduma ise initsiatiivi näitamisest tõendite kogumisel ja peaks laskma tõendeid esitada menetluse pooltel. Kuna kohtuvälise menetleja esindaja taotles kohtuvälisel menetlusel üle kuulatud tunnistaja ülekuulamist, ei saanud kohus seda taotlust jätta rahuldamata ja pidi tunnistaja kohtuistungil üle kuulama. Sellisele seisukohale on asunud korduvalt ka varasem kohtupraktika. Seetõttu jätab kohus kaitsja etteheited tunnistaja ülekuulamise taotlemise ja tunnistaja ülekuulamise kohta tähelepanuta. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 13 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 27 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud keeldu ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja S K, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Lisaks eelmärgitule peab kohus kaebemenetluses VTMS § 133 p 6 kohaselt selgitama, kas väärteo menetlemisel on kohtuvälise menetleja poolt järgitud väärteomenetlusõigust. Väärteoasjas koostatud menetlusdokumentidest nähtuvalt on väärteoprotokoll koostatud 28.09.2018 ning väärteoprotokolli on märgitud, et kohtuvälise menetleja lahend on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates 29.10.
24. Väärteoprotokollile on 28.09.2018 alla kirjutanud ka menetlusalune isik. Samast väärteoprotokollist nähtuvalt on VTMS § 68 lg 2 korras väärteoprotokolli täiendatud ning lisatud väärteokirjelduse juures oleva tänav/maantee/muu koht lahtrisse „Laagna tee 8 juures“. Täiendatud väärteoprotokolli on menetlusalusele isikule ning tema kaitsjale tutvustatud 20.12.2019, mida on menetlusalune isik ka oma allkirjaga kinnitanud ja ka kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et ta on parandustega tutvunud. Täiendatud väärteoprotokollis on muudetud ka lahendi kohtuvälise menetleja juures kättesaadavuse kuupäeva, märkides selleks 20.01.
25. Kohtule esitatud väärteoprotokoll, millesse on sisse viidud täiendused, viitavad selle, et menetlusalune isik on nii esialgse kui ka täiendatud protokolli kätte saanud. Lisaks on menetlusalune isik kirjutanud protokolli, et ta on parandusega tutvunud ja see on arusaadav. Menetlusaluse isiku kaitsja arvates ei ole sellisel kujul väärteoprotokolli muutmine õiguspärane. Menetlusaluse isiku kaitsja viitab VTMS §-ile 68 lg-le 2, mis sätestab, et kui väärteoprotokolli koostades tuleb tõendusteavet täiendada, siis täiendatakse väärteoprotokolli. Kaitsja on viidanud ka Riigikohtu 28.03.2012 otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-21-12 p 6.4, mille kohaselt väärteoprotokolli täiendamine ei ole iseenesest vastuolus VTMS § 68 lg 2 mõttega eeldusel, et isikul on võimalik muudatustega tutvuda. Käesoleval hetkel nähtub väärteoprotokollist üheselt, et nii menetlusalune isik kui ka tema kaitsja on muudatustega 20.12.2019 tutvunud ning nendest aru saanud ning seda enda allkirjadega kinnitanud. Menetlusaluse isiku kaitsja hinnangul on aga praegusel juhul väärteoprotokolli muutmise laad ja ulatus selline, et isiku kaitseõigust on rikutud, kuna väärteoasjas on rohkem kui aasta aega pärast väärteo toimepanemist muudetud väärteo toimepanemise kohta. Selline asjaolu viitab sellele, et esmane väärteoprotokoll oli koostatud selliste puudustega, et selle alusel polnud võimalik väärteootsust teha. Kohus ei nõustu menetlusaluse isiku kaitsja käsitlusega sellest, et väärteoprotokolli muutmine rikkus isiku kaitseõigust. Nii nagu menetlusaluse isiku kaitsja kaebuses viidanud on, ei ole väärteomenetluses välistatud VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokollis sisalduva tõendusteabe täiendamine. Menetlusaluse isiku kaitsja loeb väärteo toimepanemise koha täpsustamist kaitseõiguse rikkumiseks, kuna seda on tehtud rohkem kui aasta aega pärast väärteo toimepanemist. Kohus sellega ei nõustu, kuna väärteomenetluse seadustik ei näe ette, et väärteoprotokolli koostamine peab toimuma mingi ajavahemiku jooksul pärast teo toimepanemist (v.a aegumine). Väärteoprotokolli ülesanne on sarnaselt süüdistusaktiga teavitada isikut talle esitatavast süüdistusest. Kui enne väärteoasjas otsuse koostamist leiab menetleja, et süüdistuse sisu vajab täiendamist või muutmist, koostab ta uue väärteoprotokolli või teeb muudatuse olemasolevasse väärteoprotokolli. Oluline on, et isikule väärteoprotokollis tehtud muudatusi tutvustataks. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et menetlusalusele isikule täiendatud väärteoprotokolli ei tutvustatud. Vastupidi - väärteoprotokollist on näha, et nii menetlusalune isik kui ka tema kaitsja on muudatustega 20.12.2019 tutvunud ning nendest aru saanud ning seda enda allkirjadega kinnitanud. Kui lähtuda väärteoprotokollis tehtud muudatusest, siis nähtub, et algselt oli väärteo toimepanemise kohana märgitud Laagna tee (J. Vilmsi tn ja Pallasti tn vahel). Olgu öeldud, et nimetatud tänavate vaheline pikkus on ~1,2 km. 14 20.12.2019 muudeti toimepanemist kohta ning märgiti toimepanemise kohaks „Laagna tee 8 juures“. Kui vaadata seda menetlusaluse isiku seisukohast, siis algselt kirja pandud „Laagna tee (J. Vilmsi tn ja Pallasti tn vahel)“ hõlmab endas vähemalt ühe kilomeetri pikkust ala, kus lubatud sõidukiirus suuremalt jaolt on 70 km/h ning mille kohta on paslik öelda, et see on üldine ning võib rikkuda isiku kaitseõigust, kuivõrd toimepanemise koht pole piisavalt hästi määratletud. Käesoleval juhul on aga kohtuväline menetleja taganud piisava informeerituse ning omaltpoolt tõendusteavet täiendanud ning väärteoprotokolli muutnud nii et isik saaks aru, kus ta väärteo toimepanemise hetkel viibis, et seejuures teostada enda kaitseõigust. Samuti tuleb märkida, et menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal oli lisaks väärteoprotokollis tehtud muudatuste tutvumisele võimalik esitada ka omapoolseid vastuväiteid enne otsuse tegemist, kuid seda nad teinud ei ole. Lisaks on menetlusaluse isiku kaitsja seisukohal, et ka korrigeeritud väärteoprotokoll ei anna usaldusväärset teavet väärteo toimepanemise koha kohta, kuna valdav osa Laagna tee 8 hoonest jääb 70 alasse ning seetõttu jääb ebaselgeks, kas menetlusaluse isiku kiirust mõõdeti Laagna tee 8 juures olevas 70 alas või sama hoone juures olevas 50 alas. Väärteo materjalide hulgas on kiirusemõõturi kasutamise protokoll ning sellesse on märgitud, et sõiduki asukoht GPS järgi oli Laagna tee
26. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul 50 km/h. Mõõtja sõiduki asukoht Vilmsi 55, Tallinn ning mõõtmiskaugus 468,3 meetrit. Kaitsja seisukoht, et valdav osa Laagna tee 8 hoonest asub 70 alas, vastab tõele, kuid kui võtta arvesse, et politsei mõõtis sõiduki kiirust Vilmi 55, Tallinn ning mõõtmiskaugus oli 468,3 meetrit, siis sellisel juhul oli menetlusalune isik juba alas, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h. Kohus peab vajalikuks märkida, et käesoleval ajal on 50 km/h kiiruse piirangu märk Laagna tee 8 hoonega kohakuti, kuid väärteo toimepanemise ajal oli liikluskorraldust seoses teeremondiga muudetud ja kiiruse piirang viidud kaugemale Lasnamäe poole seoses liikluse ümberkorraldamisega ja suunamisega Laagna tee kaudu, vältimaks sõidukite sattumist Gonsiori tänava suunale. Kohtuvälise menetleja kohtuistungil esitatud tõenditest: kaardirakenduse väljatrükid ja Google Maps tänavavaate väljatrükk Laagna teest ühes ajutiste liiklusmärkidega, tulenevalt on üheselt tuvastatud, et menetlusalune isik ületas sõidukit juhtides lubatud suurimat sõidukiirust, sõites 50 km/h kiiruse piirangu alas sõidukiirusega 80 km/h +/- 3 km/h. Eeltoodust tulenevalt ei olnud käesoleval juhul väärteoprotokolli täiendamine vastuolus VTMS § 68 lg 2 mõttega ning menetlusaluse isiku kaitseõigus oli igati tagatud. Seega väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 27 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata. Kuigi menetlusalune isik on väärteoprotokolli märkinud, et ei pannud tähele, et Laagna tee 70 kiiruse ala sai läbi, ei ole see usutav, et juht hooletusest jättis liiklusmärgi tähelepanuta, mis kohustas teda sõiduki kiirust alandama. Tegemist on piirkonnaga, kus nii paremasse- kui ka vasakpoolsesse teeserva oli 15 Gonsiori tänava remondi tõttu paigaldatud ajutised liiklusmärgid, millede kollane värv peaks just tähelepanu tõmbama. Samamoodi olid liiklusmärkidel lisatahvlid, mis andsid informatsiooni liikluse ümberkorraldusest. Seega selleks, et teada, kuidas edasi liikuda, pidi menetlusalune isik juhina lähtuma muudetud liikluskorralduse kohta antavast informatsioonist ja pidi nägema ka lisatahvli kohal olevat kiiruse piirangu märki. Seega ei saanud kiiruse piirang ja liikluse ümberkorraldus juhile jääda mingilgi määral märkamatuks. Seega kui sõidukijuht juhib sõidukit ning kui tema pilk on sõiduki esiaknast välja suunatud, siis ei ole võimalik, et ta liiklusmärki kummalgi pool ei näinud. Käesoleval juhul ei ole usutav, et sõidukijuht jättis hooletusest suurima lubatud sõidukiirusega liiklusmärgi märkamata, vaid pigem ei pidanud ta vajalikuks kiirusepiirangust lihtsalt kinni pidada. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 27 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõuet ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigiga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus mõõtevahenditega mõõdetavate suuruste puhul sõltub mõõteseadme numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h, ületanud mõningal määral alla keskmise määra, so 27 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, kuid menetlusaluse isiku kaitsja on seisukohal, et kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Väärteoprotokollist on näha, et menetlusalune isik on tõepoolest enda süüd juhtunu osas tunnistanud ja selgitanud, et ei pannud tähele, et Laagna tee 70 kiiruse ala sai läbi. Kohus peab süü tunnistamisse puutuvalt vajalikuks märkida, et KarS § 57 lg 1 p 3 näeb kergendava asjaoluna ette süü ülestunnistamisele ilmumise, puhtsüdamliku kahetsuse või süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise. Kui kaebuse esitaja kaitsja arvab, et süü tunnistamist peaks kergendava asjaoluna arvestama KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, siis kohus leiab, et süü tunnistamine ja süü ülestunnistamisele ilmumine KarS § 57 lg 1 p 3 sõnastuses ei ole samaväärsed asjaolud. Süü tunnistamine sisaldab endas menetleja esitatud süüdistuses sisalduva etteheitega nõustumist, kuid süü ülestunnistamisele ilmumine on süüdlase ilmumine menetleja juurde ja toime pandud süüteost teatamine olukorras, kus menetlejale ei ole kas süüteo asetleidmine või siis süüteo toimepanemine või toimepanija teada. Käesoleval juhul peeti aga menetlusalune isik kinni seetõttu, et mõõdeti tema sõiduki sõidukiirust ja tuvastati väärteo toimepanemine. 16 Kuivõrd süüteo toimepanemine on tuvastatud mõõtevahendiga, siis ei ole menetlusaluse isiku süü tunnistamisel tähtsust. Seejuures ei ole süü tunnistamine KarS § 57 lg 1 p 3 kergendavate asjaolude loetelus ja menetlusaluse isiku kinnipidamist süüteo toimepanemiselt ei saa hinnata süü ülestunnistamisele ilmumisena. Seetõttu on kohtuväline menetleja õigesti leidnud, et kergendavaid asjaolusid ei esinenud ning ei esine ka asjaolusid mis annaks aluse asuda teistsugusele seisukohale. Ka kohtuistungil kaebemenetluses on seatud mõõtmistulemus kahtluse alla ja menetlusalune isik on tunnistanud hooletust kiiruse jälgimisel olukorras kus ta ei olnud isegi suuteline selgitama kus kiiruse piirangut tähistav liiklusmärk asus. Seetõttu leiab kohus, et ka kaebemenetluses ei ole kergendavaid asjaolusid tuvastatud. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja liiklusnõudeid teadlikult, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine asulasisesel teel. Antud juhul ületas menetlusalune isik asulasisesel teel sõidukiirust 27 km/h, millega pani ohtu nii tema enda kui ka kõigi teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara, mis näitab juhi hoolimatust nii liiklusohutusse kui ka kõigisse teistesse liiklejatesse. Seejuures ilmneb kaebuse esitaja enese selgitustest, et ta oli teadlik Gonsiori tänava remonttöödest ja liikluse ümberkorraldustest, mille tõttu pidanuks ta veelgi hoolikamalt jälgima liikluskorralduse muudatusest tingitud piiranguid. Kõike eelnevat arvesse võttes nõustub kohus kohtuvälise menetlja määratud karistusega. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik H.L-i mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eripreventiivse eesmärgi saavutamisse puutuvalt leiab kohus, et määratud karistus peaks olema piisava suurusega, et menetlusalusele isikule meelde tuletada temal lasuvate kohustuste täitmise vajalikkust. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal on karistusregistri andmete kohaselt üks kehtiv väärteokaristus sõiduki juhtimise eest juhile keelatud seisundis ja see väärtegu on toime pandud kolme kuu möödudes käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemisest. Ajal, mil menetlusalune isik teadis, et tema suhtes menetletakse käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks olevat väärtegu, pani isik toime liiklusalase väärteo ning juhtis 06.01.2019 sõidukit olles samal ajal juhile keelatud seisundis. H.L-i karistati 23.01.2019 LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo eest rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, s.o 320 eurot, mille isik on tasunud. Seega ei teinud menetlusalune isik tema kinnipidamisest ja väärteoprotokolli koostamisest järeldusi ja jätkas liikluse ohustamist. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ja taolise süüteo toime pannud isikute karistamine peab andma üldsusele signaali, et kehtestatud keeldude eiramine on karistatav. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud keskmises sanktsioonimääras määratud karistust tuleb lugeda proportsionaalseks toimepandud väärteoga, et kinnistada menetlusaluses isikus arusaama keelunormi kehtivusest. Kaebuse esitaja kaitsja on alternatiivselt taotlenud menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kohus peab vajalikuks märkida, et menetleja võib VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Tegemist on väärteoga, mille toimepanemise eest on maksimaalse võimaliku karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Seega võib öelda, et tegemist on väärteoga, mille toimepanemisel on süü suur ja tegemist on massiliselt toime pandava väärteoga. Puutuvalt teise alternatiivi, s.o avaliku huvi puudumisse väärteomenetluse jätkamiseks, peab kohus vajalikuks märkida, et menetluse lõpetamiseks peavad esinema kaks asjaolu üheaegselt, s.t süü ei saa olla suur ja avalik huvi menetluse jätkamiseks peab puuduma. Kaebuse esitajale süüks arvatud teo puhul ei saa aga kuidagi asuda seisukohale, et avalik menetlushuvi menetluse jätkamiseks puuduks. Avalik menetlushuvi on olemas, kuna üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt on isiku karistamine vajalik õiguskorra 17 kaitsmise huvides. Mootorsõiduki juht peab tagama mootorsõiduki õige kasutamise ning ka kõigi teiste kaasliiklejate ning ka enda turvalisuse. Seega on tema kohustus hea seista selle eest, et tema käitumise tulemusena ei ohustaks ta teisi liiklejaid, millest tulenevalt peab ta arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib ohustada või kahjustada teisi inimesi ja nende vara. Kaebuse esitajale inkrimineeritud kohustuse rikkumine aga vähendab kaasliiklejate turvatunnet ning kõigi ohutust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik toime pannud ühe enamohtliku ja enamlevinud väärteo liikluses ning selle tõsidust arvesse võttes ei ole võimalik tõdeda, et avalik menetlushuvi puuduks ka praegusel juhul, kui väärteo menetlemine on võtnud tavapärasest kauem aega. Seega puuduvad käesolevas väärteoasjas igasugused alused väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Lisaks on menetlusaluse isiku kaitsja taotlenud menetluse lõpetamist mõistliku tähtaja möödumise tõttu ning peamise argumendina tõi kaitsja välja, et kuna puudub selge perspektiiv, et väärteomenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab, tuleb menetlusaluse isiku jätkuva õiguste rikkumiste vältimiseks väärteomenetlus lõpetada. Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri mõistliku menetlusaja ületamise õiguslikke tagajärgi. Samas näeb VTMS § 2 ette, et kui selles seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Seega on väärteomenetluses kohaldatavad kõik kriminaalmenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendid, millega asja arutav kohus saab reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. Nendeks on kriminaalmenetluse lõpetamine (

§ 2742

) ja süüdistatava karistuse kergendamine (

§ 306

lg 1 p 61).

§ 2742

lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus selle sätte alusel üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Kaitsja seisukoha kohaselt ei ole käesolevat väärteoasja võimalik lõplikult lahendada enne väärteo aegumistähtaja saabumist KarS § 81 lõike 3 tähenduses ning mõistliku menetlustähtaja möödumine enne kaheaastast aegumistähtaega võib kõne alla tulla juhul kui pole selge, kas väärteoasja menetlemine jõuab enne aegumistähtaja möödumist lõpplahendini. H.L-i suhtes alustati väärteomenetlust 28.09.2018, millal talle koostati väärteoprotokoll. Samuti on tunnistaja ülekuulamine läbi viidud eelnimetatud kuupäeval. 17.10.2018 nähtub, et väärteomaterjalid on tagastatud, kuna vanemväärteomenetleja leidis, et patrullpolitseiniku poolt koostatud väärteoprotokolli on vaja täpsustada. 05.12.2019 patrullpolitseiniku ettekandest nähtub, et H.L-iga prooviti korduvalt telefoni teel ühendust saada, kuid isik keeldus igasugusest koostööst politseiga ning keeldus avaldamast oma kodust aadressi. Politseiametniku poolt kontrolliti ka mitmeid aadresse, millelt loodeti H.L-i leida, kuid see ei andnud tulemusi. 13.12.2019 võttis politseiga ühendust H.L-i kaitsja, et uurida, mis seis väärteoasjaga on. Väärteoprotokollist nähtub, et 20.12.2019 on protokolli sisse viidud muudatused, mida on nii menetlusalusele isikule endale kui ka tema kaitsjale tutvustatud. 17.01.2020 on kohtuväline menetleja teinud väärteoasjas otsuse. Seega nähtub, et kõige pikem viivitus asja lahendamisel oli ajavahemikul 17.10.2018 kuni 13.12.2019. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et talle helistati politseist, kuid tal ei olnud võimalik kohale minna ja pakkus politseile välja, et tulgu politseiametnik hoopis Xxxxsse. Samas siis, kui ta sai kirjaliku kutse, ilmus ta kohale. Samuti nähtub väärteomenetleja ettekandest, et ka menetlusalust isikut ei olnud teatud aja jooksul võimalik leida ning isik keeldus koostööst politseiga. Ka väärteoprotokolli on tehtud märge, et menetlusalune isik ei avaldanud enda elukohta ega töökohta, mis raskendas tema leidmist. Seega tulenes mõningane viivitus ka menetlusalusest isikust endast ja oma andmete avaldamata jätmist ei saa etteheitena omistada kohtuvälisele menetlejale. Kuivõrd menetlusalune isik ei avaldanud oma andmeid, pidi kohtuväline menetleja hakkama andmeid tuvastama erinevate andmebaaside alusel olukorras, kus isikul ei ole kohustust elada oma registrijärgsel aadressil. Kohtul puudub ka käesoleval ajal kindlus, et menetlusalune isik elab aadressil, mille ta nimetas, kuivõrd väidetavalt töötas ta Xxxxs. Eelnevat asjade käiku arvesse võttes leiab kohus, et iseenesest ei ole aasta ja viis kuud ühe väärteoasja menetlemiseks ebamõistlikult pikk aeg, seda eriti olukorras, kus menetlusalune isik keeldub oma andmete avaldamisest. Samuti ei ole aegumine väärteoasjas samastatav mõistliku aja möödumisega. Samal seisukohale on jõudnud ka 18 Riigikohus lahendis 4-17-5471.

§ 2742

lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus selle sätte alusel üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Arvestades asja keerukuse astet, mahtu, menetlusaluse isiku ja menetlejate käitumist tuleb tõdeda, et menetlusaluse isiku suhtes on kohtuvälise menetleja otsuse tegemine võtnud tavapärasest kauem aega, kuid see ei ole ülemäärane, kuid sellegipoolest tuleb neid asjaolusid kahtlemata arvestada karistuse määramisel. Kohtuväline menetleja karistust määrates nimetatud asjaolusid arvesse võtnud ei ole. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes leiab kohus, et H.L-i tuleb KarS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud rikkumise eest karistada alla sanktsiooni keskmise määra ning talle tuleb karistuseks mõista rahatrahv 25 trahviühikut, s.o 100 eurot. Kohus arvestab siinjuures seda, et H.L-ile etteheidetava väärteo menetlus on väldanud omajagu pikka aega, mistõttu on selline karistus suunatud pikaleveninud menetluse heastamisele. Samuti arvestab kohus, et hoolimata sellest, et H.L pani pärast käesolevalt menetletavat rikkumist toime uue liiklusalase väärteo, on sellest käesolevaks ajaks möödunud üle aasta ning ühtlasi on ta tasunud talle määratud rahatrahvi. Samuti on menetlusalune isik oma käitumisega näidanud, et ta suudab elada seaduskuulekalt, kuivõrd kohtule teadaolevalt ei ole menetlusalune isik vahepeal uusi süütegusid toime pannud. Kuigi lubatud sõidukiiruse ületamine on oma olemuselt vägagi taunitav, on kõiki eelnimetatud asjaolusid arvesse võttes põhjendatud kergendada menetlusalusele isikule määratud karistust. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine või tühistamine. Küll peab kohus võimalikuks kaebuse rahuldada osaliselt ning tühistada kohtuvälise menetleja otsuse karistuse määra osas, kergendades uue otsusega määratud karistust. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 19