Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
lg 1 ning § 199 lg 1 p 6 alusel süüdistatava parandamatu haigestumise tõttu, kuna ta pole võimeline kriminaalmenetluses osalema ega süüdimõistmisel karistust kandma.
) § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel süüdistatava parandamatu haigestumise tõttu.
lg 1 ning § 199 lg 1 p 6 alusel uue taotluse süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Taotluse lahendamiseks määras maakohus
lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel süüdistatava parandamatu haigestumise tõttu, sest kohtu hinnangul pole ta võimeline kriminaalmenetluses osalema ega süüdimõistmisel karistust kandma. Maakohus sedastas, et määrust ei saa
p 20 eesmärk on välistada menetlust korraldavate määruste vaidlustamine, kuna sellistel kohtulahenditel pole vahetut mõju menetlusosaliste õiguspositsioonile. Samuti on piirangu aluseks arusaam, et edasikaebeõiguse andmine ei ole otstarbekas, sest korralduslike küsimuste vaidlustamine takistaks menetluse jätkamist. Selliseid küsimusi saab
lg 2 kohaselt vaidlustada kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis. Olukorras, kus
p 20 toimealasse kuuluks määrus, millega lõpetatakse kriminaalmenetlus
lg 1 p 6 ja § 274 lg 1 alusel, ei saaks isiku kriminaalasja edasi arutada isegi siis, kui menetlus oleks lõpetatud ebaõigesti. Järelikult saab ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaadata.
lg 1 p-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise eelduste hindamisel kaalukas tõend. 18. Maakohus leidis erinevalt ekspertide komisjoni enamuse arvamusest, et tegelik olukord on teistsugune ja süüdistatava terviseseisund ei võimalda tal kohtuistungitest osa võtta. Tegeliku olukorra all pidas maakohus silmas süüdistatava haigusloo andmeid, mis kajastavad isiku haiglasse toimetamist ja ravil viibimist kohtumenetluse ajal. See põhjendus pole aga asjasse puutuv, sest isiku terviseseisundi hindamine haigusloo andmete alusel eeldab mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist. Maakohus ei täpsustanud, missuguseid kiirabi väljakutseid ta silmas pidas, kuid ekspertide komisjon on kõiki haigusloo andmeid arvestanud. Pärast täiendekspertiisi tegemist ei ole ilmnenud uusi kaalukaid asjaolusid, mis kummutaksid seniste ekspertiiside tulemused ja õigustaks kriminaalmenetluse lõpetamist
19. Maakohus märkis õigesti, et ekspertide enamuse arvamus pole kohtu jaoks siduv, kuid nõuetekohast, usaldusväärset ja kaalukat tõendit ei saa tõendikogumist välja jätta asjasse mittepuutuvate väidete ning asjaolude valikulise hindamise põhjal. Kuna ekspertide komisjon käsitas V. V. seisukohta eriarvamusena ja teised eksperdid sellega ei ühinenud, on tegemist eksperdikomisjoni ühe liikme selge vähemusarvamusega. Eksperdid on ise pädevad määrama, kas mitteõiguslikele eriteadmistele tuginev hinnang isiku terviseseisundi kohta on käsitatav ekspertide vähemust esindava eriarvamusena. Maakohtul ei olnud alust käsitada ühe eksperdi eriarvamust võrdsena kuue eksperdi seisukohti koondava komisjoni arvamusega. Komisjon märkiski V. V. arvamusest lahknevalt, et vererõhu ja veresuhkru väärtusi saab hoida normi piires ravimite korrektse tarvitamise ning dieedi järgimisega, lisaks on vaja tagada kohene arstiabi kättesaadavus kohtuistungi ajal. Maakohus pole tuvastanud, et kohtuistungitel ei olnud tagatud kohe arstiabi. Vastupidist ei teinud kindlaks ka ringkonnakohus. Ekspertide komisjoni arvamust kummutavad järeldused pidanuks olema kaalukad ja põhjendatud, kuid selliseid seisukohti maakohus välja ei toonud. Ekspertiisiakt vastab
Riigikohus on asjas nr 3-1-1-9-12 selgitanud, et selle sätte järgi pole üldjuhul lubatud esitada kaebust kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale, kui tegemist pole samas punktis nimetatud eranditega. Maakohtu määruse puhul sellise erandiga tegemist ei ole. Üldjuhul ei olegi kriminaalmenetluse lõpetamine kohtumenetluses vaidlustatav. Seda järeldust kinnitab
Vastasel korral oleks seadusandja sätestanud, et
p 20 kohaselt võib erandlikult vaidlustada ka määrust, millega lahendatakse mis tahes õiguslikul alusel esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlus. Kaebust rahuldades ja kriminaalasja uueks arutamiseks saates rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust
24. Ringkonnakohus leidis, et maakohus pidi lähtuma ekspertide komisjoni enamuse arvamusest, kuid see seisukoht ei vasta
Ühele tõendile anti ette kindlaksmääratud jõud, teised tõendid ja kriminaalmenetluse asjaolud jäeti kõrvale. Täiendava komisjoniekspertiisi raames selgitas iga ekspert oma valdkonnast lähtudes enda arvamust, mistõttu on õige maakohtu seisukoht, et V. V. ei jäänud eriarvamusele. Teised eksperdid tema kategoorilist arvamust ei kummutanud ega käsitlenud süüdistatava terviseseisundit eriarvamuses toodud aspektidest. Järelikult leidis ringkonnakohus ekslikult, et V. V. seisukoht on eriarvamus ja sellest pole põhjendatud lähtuda. Ebaõigesti jäeti kõrvale ka R. A. ja J. E. kirjalikud arvamused, sest tegemist pole lubamatute tõenditega. Maakohus sai nendele arvamustele tugineda, kuna
lg 1 p-s 6 sätestatud asjaolude kindlakstegemiseks pole ekspertiisi määramine kohustuslik. 25. E. S-i hospitaliseerimise tõttu tuli kohtuistung kolm korda edasi lükata. Maakohus ei rakendanud hospitaliseerimisega seotud asjaolusid arvestades mitteõiguslikke eriteadmisi, vaid lähtus tegelikult aset leidnud sündmustest ja teada olnud infost, sh kiirabiarstide korduvatest otsustest süüdistatav hospitaliseerida. Kuna
lg 1 p 6 alusel tehtav otsustus on õigusliku sisuga, võis kohus arvestada kõiki asjasse puutuvaid tõendeid ja asjaolusid. 26. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette, et viimane ei märkinud, miks on ekspertide komisjoni seisukoht ebausaldusväärne, kuid jättis tähelepanuta, et V. V. arvamus on samuti usaldusväärne. Pole toodud ühtegi põhjendust, mis kinnitaks vastupidist. Isegi kui pidada ekspertide enamuse arvamust usaldusväärseks, ei ole maakohus tõendite hindamisel eksinud, sest mõlema tõendi usaldusväärsuse korral on põhjendatud lähtuda
lg 2 kohaldamise eeldused, mistõttu ei saa kriminaalasja süüdistatava osavõtuta arutada. Viited kriminaalasja tagaselja arutamise võimalusele rikuvad süüdistatava õigust ausale kohtupidamisele. Määruskaebuse vastus 29. Juhtiv riigiprokurör S-H. Evestus ja ringkonnaprokurör T. Olev leiavad, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ei ole alust, kuna maakohus lõpetas kriminaalmenetluse ennatlikult. Ringkonnakohus leidis õigesti, et
Seda seisukohta on jälgitavalt põhjendatud. Ringkonnakohus hindas ka eksperdiarvamusi ja luges ekspertide komisjoni enamuse arvamuse põhjendatult kaalukaks tõendiks. Maakohus ei järginud tõendite hindamise kohustust ega tuvastanud, et ekspertide komisjoni enamuse seisukohad on ebausaldusväärsed ja et neid ei saa arvestada. Ringkonnakohtule ei saa ette heita erapoolikut või ebaseaduslikku tõendite hindamist. Ekspertide komisjoni enamuse arvamuse kõrvalejätmine ja tuginemine süüdistatava terviseseisundi tegelikule olukorrale, V. V. eriarvamusele ning R. A. ja J. E. arvamustele ilmestab maakohtu argumentatsiooni piiratust ning osutab kriminaalmenetluse kergekäelisele lõpetamisele. Nõustuda tuleb seisukohaga, et ravi järgimisega seotud andmeid maakohus ei käsitlenud. Samas on tekkinud kahtlus, et süüdistatav hoiab kohtumenetlusest tahtlikult kõrvale. Selle kahtluse kontrollimiseks ja välistamiseks peab kohus astuma oma initsiatiivil samme. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 30. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb kõigepealt kaitsjate väidet, mille kohaselt pole maakohtu määrus
Edasi analüüsib kolleegium ringkonnakohtu järelduste põhjendatust küsimuses, kas maakohus toimis E. S-i suhtes kriminaalmenetlust
lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel lõpetades ennatlikult, ning võtab viimaks seisukoha, kas kaitsjate määruskaebuse saab rahuldada (II). I 31.
p 20 sätestab, et määruskaebust ei saa esitada kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale, välja arvatud juhul, kui määrusega on lahendatud kohtumenetluse kiirendamise taotlus või taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Kaitsjad väidavad, et maakohtu määrus pole kõnealusest sättest tuleneva edasikaebepiirangu tõttu vaidlustatav, mistõttu ei saanud ringkonnakohus prokuratuuri määruskaebust läbi vaadata. Lisaks märgivad kaebajad, et neil ei võimaldatud edasikaebeõiguse kohta ringkonnakohtu eelmenetluses arvamust avaldada. Need etteheited ringkonnakohtu määruse tühistamiseks alust ei anna. 32. Kaitsjatel oli võimalus osutada maakohtu määruse vaidlustamispiirangule määruskaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses. Seda kaitsjad ei teinud, sest kõnealuses vastuses käsitleti üksnes kriminaalmenetluse lõpetamise põhjendatusega seonduvat ja taotleti eeltoodust tulenevalt prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata jätmist. Isegi kui asuda seisukohale, et eelmenetluses jaatati põhjendamatult prokuratuuri kaebeõiguse olemasolu ja võeti määruskaebus ekslikult menetlusse, oli ringkonnakohus ka hiljem õigustatud jätma määruskaebuse läbi vaatamata. Sellise otsustuse tegemiseks puudus aga seaduslik alus, sest ringkonnakohus leidis õigesti, et maakohtu määruse resolutiivosas tehtud viide
33.
p-s 20 sisalduva piirangu kohaselt pole kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise kohta tehtud määrus üldjuhul määruskaebe korras vaidlustatav (v.a samas sättes nimetatud erandid). Prokuratuur vaidlustas maakohtu määruse, millega lõpetati E. S-i kaitsjate taotlusel süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus
Järelikult lahendati määrusega kohtumenetluse poole taotlus. Ainuüksi niisuguse sõnastusliku kattuvuse tõttu ei saa maakohtu lahendit käsitada
p 20 mõttes mittevaidlustatava määrusena, sest välja tuleb selgitada kõnealuse edasikaebepiirangu kehtestamisega taotletud tegelik eesmärk (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
§-s 385 ette nähtud piiranguid loetakse proportsionaalseks muu hulgas põhjusel, et selles paragrahvis nimetatud vaidlusküsimusi saab (vähemalt põhimõtteliselt) tõstatada ka hiljem - kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis.
p-s 20 sisalduva piirangu eesmärk on seega välistada selliste määruste vaidlustamine, millega lahendatakse korralduslikke üksikküsimusi, sest nende otsustuste eraldi vaidlustamine pole otstarbekas ja võib takistada menetluse jätkamist. Kui tegemist on kriminaalasjas tehtava lõpliku lahendiga, tuleb kaebeõiguse puudumise proportsionaalsuse hindamisel lisaks silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. juuni 2018. a määrus asjas nr 1-17-1205/147, p 26 ja 10. veebruari 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-113-10, p 7.) 35. Kõne all olev maakohtu määrus ei ole üksikküsimuse lahendamiseks tehtud menetlust korraldav otsustus, kuna
S-i suhtes kriminaalasja arutamise jätkamise. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse õiguspärasus ei saa olla edasises menetluses kohtumenetluse poolte vahel toimuva vaidluse esemeks. Kõnealune argument räägib selle kasuks, et vastava sisuga menetlusotsustuse seaduslikkust peaks saama kaebemenetluses kontrollida ja selle vaidlustamisele
36. Kaitsjate viide analoogiale
p-ga 10 (kaebuses ekslikult viidatud p-le 5) pole asjasse puutuv, sest kriminaalmenetluse lõpetamisele
§-de 201-2031 alusel kehtivad teistsugused nõuded. Nimelt eeldab kriminaalmenetluse lõpetamine osutatud normide alusel üldjuhul nii prokuratuuri kui ka alaealise, kahtlustatava, süüdistatava või kannatanu nõusolekut. Öelduga kooskõlas on Riigikohus
kohaldamist puudutavas vaidluses märkinud, et nõusoleku andmine peaks tähendama, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise eranditult kõigist järelmitest ja ka sellest, et tal ei ole õigust määrust vaidlustada. Andes kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üldvõi lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimust sisuliselt ei lahendata. Seega kujutab
alusel tehtav otsustus endast lõppkokkuvõttes konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamist ning kaebeõiguse andmine kohtumenetluse poolele sellise sisuga lahendi vaidlustamiseks oleks vastuolus seadusandja taotletud eesmärkidega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-113-10, p 8.) Arutatava kohtuasja puhul ei saa kohtumenetluse poolte vahel sarnase konsensuse saavutamisest kõneleda. 37.
p-s 20 nimetatud määruse tegemine, millega lõpetatakse kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu, ei eelda prokuratuurilt nõusoleku saamist, millega saab samuti selgitada, et seda määrust on lubatud erandina määruskaebe korras vaidlustada. Sellise määruse paigutamine
p 20 ei võimalda järeldada, et ka muude
lg 1 alusel tehtavate määruste puhul peab edasikaebeõiguse olemasolust kõnelemiseks olema seaduses sätestatud selge erand. 38. Küsimust
p-s 20 sätestatud piirangu kohaldamisest ei teki ka juhul, kui kohus otsustaks kriminaalmenetluse lõpetada oma algatusel. Nii ei oleks tagatud sama sisuga määruste ühetaolise vaidlustamise võimalus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 kohaselt saab kriminaalasja kohtulikul arutamisel kriminaalmenetluse lõpetada, kui kohus tuvastab, et süüdistatav on parandamatult haigestunud ning ta ei ole seetõttu võimeline kriminaalmenetluses osalema ega süüdimõistmise korral karistust kandma. E. S-i suhtes tehtud esma- ja täiendekspertiisi aktidest nähtub ühte moodi, et süüdistatav on parandamatult haigestunud. Tal on tuvastatud mitu rasket haigust: krooniline südame isheemiatõbi, aterosklerootiline südamehaigus, südame- või veresooneimplantaadi või -siiriku olemasolu, südamekahjustusega hüpertooniatõbi ja insuliinisõltumatu suhkurtõbi. Süüdistatava parandamatu haigestumise üle vaidlust ei olegi, vaid keskne õiguslik probleem on, kas loetletud rasked haigused takistavad E. S-il kriminaalmenetluses osaleda ja süüdimõistmisel karistust kanda. 40. Seadusandja on jätnud kohtule
lg 1 p-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluse kohaldamiseks avara kaalutlusruumi. Ühest küljest põhistab sellist järeldust tõdemus, et kehtiva seaduse järgi pole vaja tuvastada süüdistatava kriminaalmenetluses osalemise absoluutset võimatust (vt käesoleva määruse p 42). Teisalt on oluline, et eeskätt tuleb kindlaks teha kriminaalmenetluses osalemise, kuid mitte karistuse kandmise võimatus. KarS § 79 lg-te 1 ja 2 kohaselt on lubatav ka üksnes karistusest või selle kandmisest vabastamine nende isikute puhul, kes põevad parandamatult rasket haigust või kes on kuriteo toime pannud süüdivana, kuid jäänud enne või pärast kohtuotsuse tegemist vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui neil on tekkinud muu raske psüühikahäire ja nad pole võimelised aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Kuigi
lg 1 p-s 6 nimetatakse menetluse lõpetamise eeldustena mõlemat, s.o nii menetluses osalemise kui ka karistuse kandmise võimatust, on esmane tähendus sellel, kas süüdistatav saab kriminaalmenetlusest osa võtta. Kui tehakse kindlaks süüdistatava parandamatu haigestumine ja see, et isik ei saa enda terviseseisundi tõttu kriminaalmenetluses osaleda, ning ta pole nõustunud kriminaalasja arutamisega tema osavõtuta, pole edasi vajalik ega võimalik analüüsida veel seda, kas ta saab kanda karistust. 41. Küsimus, kas süüdistatav saab
lg 1 p 6 tähenduses kriminaalmenetlusest osa võtta ja karistust kanda, on aga õigusliku sisuga ning sellele on pädev vastama kohus. 42.
lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi.
Ekspert on
lg 1 p-s 6 märgitud asjaolude tuvastamiseks määratud kohtuarstliku ekspertiisi raames pädev hindama ekspertiisialuse terviseseisundit ehk seda, kas isik on parandamatult haigestunud, ning kirjeldama, kuidas see haigus võib mõjutada kriminaalmenetluses osalemist ja/või karistuse kandmist. Kas isiku terviseseisund ja sellest lähtuvad võimalikud riskid õigustavad kriminaalmenetluse lõpetamist
Otsustuse õigusliku iseloomu tõttu pole kohus seotud ekspertiisiaktis sisalduva arvamuse ega eksperdi põhjendustega. Samuti ei saa kohus menetluse lõpetamist kaaludes piirduda isiku terviseseisundi kohta antud meditsiinilise hinnanguga, vaid peab arvesse võtma ka muid kriminaalmenetluse jätkamist mõjutavaid tegureid, näiteks menetluse mõistlikku aega, menetlusökonoomiat või humaanseid kaalutlusi. Seejuures tuleb silmas pidada, kuidas konkreetne asjaolu koostoimes süüdistatava terviseseisundiga kriminaalmenetluse jätkamise välistab. 43. Arutataval juhul on ringkonnakohtu määruses süüdistatava terviseseisundist tulenevat kriminaalmenetluse jätkamise edasist perspektiivi põhjalikult analüüsitud. Maakohtu põhjendused, millele tuginedes otsustati kriminaalmenetlus lõpetada, on seevastu lakoonilised, mahtudes napilt pooleteisele leheküljele. Põhjenduste väike maht iseenesest pole kohtumääruse tühistamise alus, vaid tuvastama peab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise
Kolleegium on arvamusel, et maakohtu määruse puhul selliseid eksimusi tuvastada ei saa. Seetõttu pole alust nõustuda ringkonnakohtu etteheitega, nagu oleks esimese astme kohus hinnanud tõendeid ja asjaolusid puudulikult, jätnud oma algatusel välja selgitamata lõpetamise seisukohalt olulisi asjaolusid ning lõpetanud osutatud vigade tõttu E. S-i suhtes kriminaalasja menetluse
Seda seisukohta põhjendavad järgmised argumendid. 44. Maakohus asus kohtumenetluse senise käigu, täiendekspertiisi akti, sh endokrinoloog V. V. arvamuse ja arstide R. A. ning J. E. arvamuse põhjal seisukohale, et süüdistatav ei saa parandamatu haigestumise tõttu kohtumenetlusest osa võtta, kuna tegelik olukord ekspertide komisjoni enamuse vastupidist järeldust ei kinnita. Ringkonnakohus nõustus põhjendatult maakohtu arusaamaga, et kohus võib eksperdiarvamusest kõrvale kalduda, kuid märkis, et maakohtu määruses ei ole sel viisil toimimiseks kaalukaid argumente. Edasi tõi ringkonnakohus välja põhjendused, miks kujutab nn tegelikku olukorda kirjeldav järeldus endast mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist nõudva küsimuse lahendamist ja miks sellega ei saa õigustada kriminaalmenetluse lõpetamist. 45. Maakohus nentis nn tegelikku olukorda kirjeldades, et E. S-i terviseseisund on korduvalt takistanud tal kohtumenetlusest osa võtta: mitmele kohtuistungile tuli kutsuda kiirabi ja kiirabiarstid otsustasid süüdistatava hospitaliseerida. 14. juuni ja 10. augusti 2017. a kohtuistungite protokollidest nähtuvalt kutsutigi kiirabi kohtusse põhjusel, et süüdistatav tundis ennast halvasti. Mõlemal korral oli süüdistatava halb enesetunne tingitud kõrgenenud vererõhust ja seetõttu otsustasid kohale saabunud kiirabiarstid süüdistatava haiglasse toimetada. Samuti nähtub kriminaalasja materjalist, et E. S. ei ilmunud 12. detsembril 2017 kohtuistungile, kuna ta pöördus sama päeva hommikul halvenenud enesetunde tõttu taas haiglasse. Kõigil nimetatud kuupäevadel oli kriminaalasja arutamise jätkamine takistatud. 46. Eelneva põhjal sedastas maakohus igati õigustatult, et kõnealusel ajal toimunud kohtuistungitest ei saanud süüdistatav osa võtta ootamatult halvenenud terviseseisundi tõttu. Seda järeldust kinnitavad kohtuistungite protokollid ja kiirabiarstide otsused. Viimaste põhjendatuses pole kahelnud täiendekspertiisi teinud eksperdid ega ka ringkonnakohus. Kuigi süüdistatava haigusloo andmed kajastavad samuti kõnealustel istungipäevadel tehtud kiirabi väljakutseid ja hospitaliseerimisega seonduvat, ei võimalda see väita, et maakohus tegi E. S-i terviseseisundi kohta mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist nõudvaid järeldusi. Kaitsjatega nõustuvalt saab tõdeda, et maakohus kirjeldas kohtumenetluse senisele käigule tuginevalt ja kooskõlas istungiprotokollidest nähtuvate asjaoludega kriminaalasja arutamisel ilmnenud takistuste põhjuseid, selgitamaks, miks ta pidas õigeks kõrvale kalduda täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest. 47. Kolleegium märgib, et E. S-i terviseseisundi hindamiseks koostatud esma- ja täiendekspertiisi aktides antud arvamused sisaldavad muu hulgas ka ekspertide pädevuse piiridest väljuvat hinnangut selle kohta, kas süüdistatav saab kohtumenetlusest osa võtta (vt käesoleva määruse p-d 41 ja 42). Sellise sisuga arvamuste andmise on tinginud ekspertiisimäärustes esitatud küsimuste sõnastus. Märgitud eksimusele vaatamata on eksperdid selgelt kirjeldanud süüdistatava terviseseisundit ja terviseseisundist lähtuvaid riske, mis võivad kaasneda E. S-i osalemisega kohtumenetluses. Kuna endokrinoloog V. V. seisukoht lahkneb kõnealuste riskide puhul teiste ekspertide arvamusest, tõdes ringkonnakohus põhjendatult, et tegemist on eksperdi eriarvamusega. 48. V. V. eriarvamuse kohaselt on E. S. patsient, kelle puhul on risk uue kardiovaskulaarse ataki või surma tekkimiseks ülisuur. Ekspert märkis, et ravimite regulaarse kasutamise kõrval on väga tähtis vältida psüühilist pinget ja stressi, sest pingeolukord põhjustab veresuhkru ning vererõhu olulisi kõrgenemisi ja suurendab märkimisväärselt kardiovaskulaarse ataki tekkimise riski. Stressist põhjustatud veresuhkru ja vererõhu kõrgenemisi on kohtusaalis keeruline, kui mitte võimatu, ära hoida või korrigeerida. Seega on suur tõenäosus, et kohtumenetluse käigus tekib uus raske terviserike või surm, mis on vähemalt osaliselt põhjustatud kohtumenetlusega seotud stressist. 49. Ekspertide komisjoni enamus leidis, et E. S-ile pandud diagnoose ja tema haiguse senist kulgu arvesse võttes saab vererõhu ning veresuhkru väärtusi kontrolli all hoida ravimite korrektse tarvitamise ja muude arsti soovitatud juhiste täitmise teel. Kuigi haigusloo andmete põhjal järeldati, et süüdistatava üldseisundit on õnnestunud hoida suhteliselt stabiilsena, möönis ekspertide enamus riski, et E. S-i terviseseisund võib muutuda ebastabiilseks. Seejuures ei saa meditsiiniliselt prognoosida, kas, millal ja missugustel tingimustel võib neid haigusi põdeval inimesel tekkida eluohtlik seisund. Seetõttu on vaja tagada kohese arstiabi kättesaadavus kohtuistungi ajal. 50. Refereeritud arvamuste puhul väärib esmajoones tähelepanu, et ekspertide komisjoni enamus tõstis sama moodi kui V. V. esile riski, mille kohaselt võib E. S-i terviseseisund temal tuvastatud raskete haiguste tõttu muutuda ebastabiilseks. Kuigi enamik eksperte leidis, et meditsiiniliselt ei saa sellise riski, s.t eluohtliku seisundi tekkimise aega ega tingimusi kindlaks määrata, peeti siiski oluliseks kohtuistungi ajal kohese arstiabi kättesaadavuse tagamist. 51. Kolleegiumi hinnangul järeldub nendest asjaoludest esiteks see, et E. S-i puhul on tema terviseseisundi tõttu tegemist isikuga, kelle kriminaalasja arutamisega kaasnev risk raske tervisekahjustuse või surma saabumiseks on suur. Teiseks osutab ekspertide komisjoni enamuse arvamuses nimetatud nõue kohese arstiabi kättesaadavuse tagamise kohta vähemalt kaudselt võimalusele, millele viidatakse eriarvamuses: ei saa välistada, et pingeolukordades võib veresuhkru ja vererõhu kõrgenemine viia uue terviserikke saabumiseni. Asjaolusid, mille kohaselt ongi süüdistatava terviseseisund kõrgenenud vererõhu tõttu kohtuistungite käigus mitmel korral halvenenud, käsitles nn tegelikku olukorda kirjeldades maakohus (vt käesoleva määruse p-d 45-46). Ei saa eirata tõsiasja, et kriminaalmenetluses osalemine ja kahtlustatava või süüdistatava staatuses olek võib kujutada endast lisapinge allikat, mis mõjutab isiku terviseseisundit. 52. Ringkonnakohus märkis, et seni on kohtumenetluses õnnestunud süüdistatavale kohe tagada arstiabi ja iga kord tema seisund stabiilseks muuta. See argument pole maakohtu seisukohtade kummutamiseks piisav. Kriminaalasja materjalist nähtub, et juba kohtumenetluse algetapil selgitas maakohus, missugused on võimalused E. S-ile kohese arstiabi tagamiseks. Kohtu päringutele vastusena saadetud andmete järgi saabub Tallinnas kiirabi keskmiselt kaheksa minuti jooksul. Ekspert M. V. ütlustest järeldub, et see aeg ei pruugi olla piisav, kõnelemaks kohese arstiabi olemasolust täiendekspertiisi aktis antud arvamuse tähenduses, kuna ühest küljest tuleb kirjeldatud situatsioonis arstiabi andmiseks vajalikku aega mõõta minutites, teisalt on kohe vaja sobivate abivahendite olemasolu. Et süüdistatava terviseseisund on õnnestunud varem iga kord haiglas stabiilseks muuta, ei tähenda, et uue tõsise terviserikke ohtu ei ole. Pigem osutab menetluse senine käik vastupidisele võimalusele. 53. Maakohus on muu hulgas selgitanud sedagi, missugused menetluskulud kaasneksid kiirabiarsti(
E. S. pole kriminaalasja arutamisega tema osavõtuta nõustunud. Sellel põhjusel ei ole vaadeldav säte praegusel juhul kohaldatav. Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada, et kui süüdistatav ei saa kohtulikust arutamisest pikema aja jooksul osa võtta haiguse tõttu, kuid teda on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ning kohus on veendunud, et süüdistatava õigusi on võimalik kaitsta ka tema osavõtuta kohtulikust arutamisest, on süüdistataval õigus anda nõusolek kriminaalasja arutamiseks tagaselja, kuid kaitsja osalemisel.
lg 2 p 6 kohaldamiseks pole vaja kindlaks teha süüdistatava püsivat kriminaalmenetluses osalemise võimetust. Sellel menetlusõiguslikul alusel on lubatud asja arutada ka juhul, kui süüdistatav vaidleb
lg 1 p 6 kohaselt esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu ja taotleb menetluse jätkamist
lg 2 p-s 6 sätestatud tingimustel.
lg 2 p 6 tingimuste täitmisel saab kõneleda ausa ja õiglase menetluse põhimõtte järgimisest vaatamata sellele, et süüdistatav kriminaalasja arutamises ei osale.
lõike kohaselt. Ka pole võimalik maakohtule ette heita asja õigeks lahendamiseks vajalike menetlustoimingute tegemata jätmist. Seetõttu saab pidada kriminaalmenetluse lõpetamist
62. Kokkuvõtlikult tõdeb kriminaalkolleegium, et kuigi E. S. saaks teatud tingimuste täitmise korral kohtuistungil osaleda, on tema terviseseisundit silmas pidades suur risk, et kriminaalmenetluse jätkamisel võib selles osalemine põhjustada süüdistatava tõsise terviserikke või surma. Kohus ei saa eksperdiarvamuses nimetatud tingimuste (vt p 54) täitmist kontrollida ja tõendite põhjal pole võimalik sedastada, et ravi ning arsti juhiste järgimata jätmine on olnud süüdistatava tahtlik tegevus, mille eesmärk on kohtumenetlusest kõrvale hoida. Lisatõendite kogumata jätmist eespool märgitud küsimustes ei saa maakohtule ette heita. Kuna süüdistatav on raskelt haigestunud, ta ei parane ja kohtumenetluse senine käik võimaldab järeldada, et kriminaalasja arutamine takerdub jätkuvalt süüdistatava terviseseisundist tingitud probleemide taha, ning veel mõnda aega vältava kohtumenetluse tingimustes on tema raviks ja arsti soovituste järgimiseks vajaliku rutiini jälgimine veelgi raskem, on maakohtu otsustus - lõpetada E. S-i suhtes kriminaalmenetlus
Seejuures ei mõjuta eelnevat hinnangut küsimus, kas maakohus oli õigustatud lisaks tuginema arstide R. A. ja J. E. arvamusele. 63. Ringkonnakohus on kujunenud menetluslikku situatsiooni hinnanud eeskätt täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest lähtudes, s.t ühekülgselt, pole arvestanud tegelikku olukorda ja on nendel põhjustel teinud maakohtule eespool loetletud küsimuste lahendamise kohta alusetuid etteheiteid. Seda eksimust tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
64. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes
lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 5 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
lg 1 ning § 199 lg 1 p 6 alusel kriminaalmenetlus süüdistatava parandamatu haigestumise tõttu. Kaitsjate määruskaebus tuleb rahuldada. (allkirjastatud digitaalselt)
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.