lg 1 - § 22 lg 3,
1,2,3,
Harju Maakohtu 01.08.2007.a. määrusega vabastatud tingimisi enne tähtaega karistuse kandmiselt (katseaja lõpp 11.10.2010.) Töökoht XXXOÜ, omanik Süüdistus Menetluse liik Kriminaalasja nr.
1,
lg 1 üldmenetlus 13230102209 RESOLUTIIVOSA U.R
1 järgi õigeks mõista. U.R süüdi mõista
ja
lg 1 järgi ja kohaldades
lg 1 mõista üks karistus - 1 aasta ja 4 kuud vangistust.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg 16.02.2013.a. , s.o. 1 päev. Kandmata karistus 1 aasta 3 kuud 29 päeva. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, otsuse jõustumisel tõkend tühistada. Karistuse kandmise algust arvestada karistuse kandmisele asumisest. Tsiviilhagi Välja mõista U.R-ilt 1290 eurot XXXkasuks (arve nr. XXXXXXXXXX Swedbank) Kriminaalmenetluse kulud: Välja mõista U.R-ilt riigituludesse: 1) KrMS § 175 lg 1 p. 4 alusel määratud kaitsjale määratud tasu – 1644 eurot 2) KrMS § 175 lg 1 p. 9 alusel sundraha – 480 eurot 3) KrMS § 175 lg 1 p. 3 alusel surnu kohtuarstliku ekspertiisi maksumus 222 eurot Kriminaalmenetluse kulud tasuda Rahandusministeeriumi a/arvele 10220034800017 SEB või 221023778606 Swedbank, viitenumber
§-de 118 lg 1 p 1 ja 117 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtu seisukoht KrMS § 61 lõiked 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 kohaselt tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel leidis tuvastamist, et ööl vastu 16.02.2013.a. sõidutas XXX koos oma elukaaslase XXX süüdistatava U.R-i koju aadressile XXX . Vaidlust ei ole selles, et U.R ja XXX olid tarvitanud alkoholi, kuid XXX mitte. Maja juurde jõudes ei väljunud süüdistatav autost vaid jätkas vestlust XXX . See ärritas XXX , kes palus süüdistataval autost lahkuda, kuid viimane seda ei teinud. Selle peale väljus XXX autost ja 2 hakkas süüdistatavat autost välja tirima. Vaidlus on selles, kas XXX kukkus ise ja sellega seoses tekkisid vigastused, mis viisid tema surmani või põhjustasid U.R-i löögid kannatanu surma. Kohtuistungil U.R ei tunnistanud end süüdi talle esitatud süüdistuses, eitas XXX löömist ja esitas omapoolse versiooni selle kohta, kuidas XXX võis saada eluohtliku tervisekahjustuse, mille tagajärjel ta haiglas suri. U.R tunnistas, et vestles autos I. Andrejevaga töö asjus, kui äkki muutus XXX agressiivseks ja hakkas teda autost välja tirima. Ühel hetkel laskis XXX tema jope küljest käed lahti ja kui ta autost väljus, nägi, et XXX lamab auto kõrval maas teadvusetuna. Ta hakkas meest vastu põski lööma, et ta teadvusele tuleks ja käskis XXX kutsuda kiirabi. Naine oli ehmatanud ja ta pidi paaril korral ütlema, et X kutsuks kiirabi, lõi lausa käega vastu jääd, millise tegevusega vigastas oma kätt. Kuna U.R-i ütlusi käega vastu jääd löömise kohta ei ole võimalik kummutada, tuleb nende ütlustega nõustuda. Need on ka eluliselt usutavad, sest XXX , olles šokis, ei jõudnud nii kiiresti helistada ja sellest tulenevalt lõi U.R spontaanselt käega vastu maad, et XXX tagant kiirustada. Kriminaalasja arutamise käigus ei ole ümber lükatud U.R-i versiooni käe vigastamisest. Kohus leiab, et kohtule esitatud tõenditega on leidnud tõendamist XXX löömine U.R-i poolt. XXX löömist kinnitab XXX kõne häirekeskusesse 16.02.2013.a. kell 00:27:59, millest nähtub, et XXX ütleb kahel korral, et inimest löödi ja palub kiirabi. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu XXXning tunnistajad XXX ja XXX , kes on andnud ütlusi ka löömise kohta. Kannatanu XXXütluste kohaselt sai ta teada pojaga juhtunud õnnetusest tema elukaaslaselt XXX lt. Haiglasse sõidu ajal rääkis XXX talle X ja Amantai vahelisest konfliktist, mis sai alguse Amantai maja juures autos, kui Amantai oli keeldunud autost väljumast. X oli hakanud Amantaid autost välja tirima ja kui Amantai oli autost väljunud, oli ta löönud X vastu lõuga, mille tõttu X oli kukkunud. Kuigi prokurör taotles kannatanu XXX ütlused kui mitteusaldusväärsed välja jätta, peab kohus tema ütlusi usaldusväärseks. Kannatanu põhjendas oma kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlustes olevaid mõningaid vastuolusid mitte mäletamisega ning kohus loeb kannatanu selgitused usutavaks. Tunnistaja XXX (politseitöötaja) ütluste kohaselt oli süüdistatav ise talle sündmuskohal küsimusele, miks on mees teadvuseta, vastanud, et kakluse käigus ta (süüdistatav) lõi teda (XXX ) ja seejärel mees kukkus ja enam ei tõusnud. Samuti ütles talle sündmuskohal XXX , et süüdistatav oli autojuhti näkku löönud, kui teda oli juhi poolt autost välja tiritud. Vaatamata sellele, et kannatanu XXX ja tunnistaja XXX vahetult U.R-i ja XXX konflikti ja löömist pealt ei näinud, saab nende ütlusi arvestada tõendina KrMS § 66 lg 21 punkt 2 ja 3 alusel. Nimetatud sätete kohaselt on tõendiks tunnistaja ütlus nende tõendamiseseme asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. XXX ütluste kohaselt rääkis talle poja löömisest XXX siis, kui viimane tuli politseijaoskonnast välja ja nad sõitsid haiglasse. Seega ei olnud juhtunust kaua aega möödas, sest XXX viidi koos U.R-iga politseisse koheselt, kui politsei lahkus sündmuskohalt ja seoses sellega, et teda ka politseis üle kuulati, oli ta XXX emaga rääkimise ajal veel tajutu mõju all. XXX U.R-i poolt kannatanu 3 löömisest rääkis XXX vahetult sündmuskohal, olles samuti tajutu mõju all. Puudub igasugune alus arvata, et XXX ei rääkinud XXX ja XXX tõtt löömise kohta. Lisaks on sama paragrahvi punkti 3 alusel tõendiks tunnistaja ütlus, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega. XXX ütluste kohaselt ütles talle süüdistatav, et ta lõi meest, kes lamas sündmuskohal maas. Ka antud juhul puudub alus kahelda, et süüdistatav valetas XXX löömise kohta. Ei hakka ju isik politseile tunnistama löömist ehk siis ennast süüstama teos, mida ta tegelikult teinud ei olnud. Seega ka XXX ja XXX ütlused tõendavad, et U.R ikkagi lõi XXX ja lükkavad ümber süüdistatava väite kannatanu iseeneslikust kukkumisest ja kukkumise tagajärjel vigastuste saamisest. XXX ise väitis kohtuistungil, et tegelikult ta XXX löömist pealt ei näinud. Tunnistaja rääkis meestevahelisest konfliktist autos, sellest, et X palus Amantail väljuda ja kui Amantai keeldus, hakkas X teda autost välja tirima. Kui tema ise autost väljus, oli XXX juba pikali maas, suu ümbrus verine. X kukkumise põhjust ta ei näinud. Kohus leiab, et tunnistaja XXX ütlused löömise mittenägemise kohta ei ole usutavad, sest ta on vahetult sündmuskohal olles öelnud tunnistaja XXX , et U.R lõi XXX . Hiljem peale politseis toimunud ülekuulamist ütles ta ka XXX emale, et U.R lõi X ja teadis nimetada ka näopiirkonda, mille vastu U.R lõi ning ka hädaabikeskusesse helistades rääkis ta löömisest. XXX põhjendas U.R-i löömisest rääkimist eelnimetatud isikutele ja hädaabikeskusesse sellega, et XXX ja U.R-i vahel oli kaklus ja kuna hiljem oli XXX pikali, tegigi ta sellest järelduse, et ju siis U.R lõi XXX . Taoline põhjendus kohtu hinnangul ei ole usutav. XXX loogikast lähtudes peaks tegema järelduse, et kui üks kaklejatest on pikali maas, teine püsti, siis libedal ja jäisel pinnal kukkumine saab toimuda ainult löömise tagajärjel, muud variandid nagu näiteks libastumine ja tasakaalukaotus kaklemise ajal, oleksid välistatud. Kui XXX XXX kukkumist ei näinud ega teadnud kukkumise põhjust, ei ole eluliselt usutav, et ta hädaabikeskusesse helistades hakkaks rääkima löömisest ainuüksi oma järelduste pinnalt. XXX ütlused löömise kohta XXX , XXX ja kõnes hädaabikeskusesse on kooskõlas surnu ekspertiisaktis antud arvamusega surma põhjustamise osas. Järelikult tunnistaja ikkagi nägi löömist, ta on kirjeldanud süüdistatava tegevust kolmele inimesele. Eluliselt ei ole usutav, et inimene hakkab teist isikut alusetult süüstama, pigem rääkis tunnistaja sündmuskohal ja hiljem kannatanu emale tõtt ja need on kooskõlas ekspertiisiaktiga. Kaitsja oma kaitsekõnes leidis, et toimikus puuduvad tõendid, millises asendis oli kannatanu peale kukkumist, ei ole fikseeritud kannatanu asukohta peale kukkumist autoasendi suhtes. Fikseerimata on autouste olek, kas nad olid kinni või lahti, sest sellest sõltub juhtunu kontrolli võimalus. Tõepoolest ei anna sündmuskoha vaatlusprotokoll täit informatsiooni juhtunu kohta, kuid see on seletatav sellega, XXX ei olnud ju veel surnud. Ta oli elus ja talle tuli kiiresti anda arstiabi. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt takistas XXX auto liiklust ja kuna kiirabil oli vaja kannatanu juurde pääseda, toimetati sõiduk teise kohta. Sellepärast ei saanudki XXX auto sündmuskoha vaatluse ajal olla seal, kus ta konflikti ajal seisis. Kuidas fikseerida elusa kannatanu asukohta sündmuskoha vaatlusprotokollis, jääb kohtule arusaamatuks. Tegemist ei olnud laibaga, kes jäetakse sündmuskohale puutumatult kuni uurijate ja kriminalistikaekspertide saabumiseni. On iseenesest mõistetav, et XXX , kes oli teadvuseta, kuid elus, paigutati koheselt kiirabiautosse, s.t. viidi ära kohalt, kus ta lamas. Kannatanu asendi kohta peale kukkumist, tema asendi kohta auto suhtes, autouste lahti- või kinnioleku kohta oli võimalik teada saada ristküsitluse käigus tunnistajatelt ja süüdistatavalt. Kannatanu asendi kohta on ütlusi andnud süüdistatav ja tunnistaja XXX , kuid nende ütlused selles osas on erinevad: süüdistatava väitel lamas XXX külili, silmad kinni, kuid XXX sõnul selili, vahtides taevasse. 4 Kannatanu asukoha kohta auto suhtes on ütlusi andnud süüdistatav ja politseitöötajad. Autouste kinni- või lahtioleku kohta oli samuti võimalik esitada küsimusi süüdistatavale ja tunnistajatele. Kaitsja seda võimalust ei kasutanud, selle asemel tegi etteheited hoopis kohtueelse menetluse käigule. Jääb arusaamatuks kaitsja väide, kuidas teadmine autouste lahti- või kinniolekust mõjutanuks sündmuse kulgemise tuvastamist. Selgusetu on kaitsekõne lõpus öeldu, et kui uks, millest sikutati süüdistatavat välja jäi lahti, siis kulgeks sündmus sellele vastavalt. Mida on kaitsja mõelnud „selle“ all ehk millele vastavalt sündmus kulgeks, ei ole täpsustatud. Samuti ei ole kaitsja oma kaitsekõnes selgitanud, kuidas erineks sündmuste kulg autoukse kinnioleku puhul sellest, kui autouks, millest süüdistatavat välja tiriti, oleks jäänud lahti. Sündmuskoha vaatlusprotokoll ja sellele lisatud fotod annavad aga küllaltki informatiivse pildi pinnase seisundist Loitsu tänava ja XXX maja esise tee ristumise alal. Tegemist oli jäise pinnasega, ei nähtu sõidukite rataste poolt jäetud sügavaid rööpaid. Ka tunnistajate XXX ja XXX ütlustega on ümber lükatud süüdistatava väide, et sündmuskohal olid sügavad rattarööpad, mille vastu võis XXX peaga kukkuda, kui ta teda autost välja tiris. Tunnistaja XXX ütlused lükkavad ümber süüdistatava ütlused XXX libisemise kohta. XXX selgitas, et mees oli pikali maas sõiduautost paar-kolm meetrit eemal. Kuigi süüdistatav kinnitas, et XXX kukkus auto kõrvale, on usutavamad siiski erapooletu tunnistaja ütlused. Tunnistaja XXX poolt joonistatud skeemist ei ole võimalik aru saada lamava kannatanu kaugust autost, ta ei osanud seda ka suuliselt öelda. Skeemi joonistamise eesmärk oli pigem näidata kannatanu kehaasendit ja asukohta auto suhtes. Seega, tulenevalt tunnistaja XXX ütlustest ei saanud XXX kuidagi ise inertsi tõttu libisedes kukkuda, nagu väitis süüdistatav, sest sellisel juhul oleks ta pidanud olema sõiduki vahetus läheduses, mitte aga 2-3 meetri kaugusel juhipoolsest uksest. Surnu ekspertiisiakti nr XXX kohaselt oli XXX surma põhjuseks aju - kolju kinnine tömp trauma vasakpoolse ühise unearteri hargnemiskoha aneurüsmi rebendiga, ämblikvõrkkelmealuse verevalumiga mõlema suurajupoolkera, ajutüve ja väikeaju pinnal, verevalandusega ajuvatsakestesse, mille tüsistusena tekkis kliinilisest surmast elustamise järgselt peaajuturse koos sekundaarsete verevalumitega ajutüves ja massiivne kopsuturse ning kujunes välja peaaju funktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine (ajusurm). Ekspert andis arvamuse, et surmaga lõppenud tömp aju-koljutrauma oli tekitatud löökidest (vähemalt 3 löögist) näkku kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega, näiteks rusikaga. XXX surm tuvastati arstide komisjoni poolt peaaju funktsioonide täieliku pöördumatu lakkamise kujul 18.02.2013.a. kell 02.30. Ekspertiisiakti kohaselt on XXX surnukehal sedastatud vigastused elupuhused. Pea piirkonnas paiknevad välised vigastused (põrutushaavad alahuule limaskestal, verevalumid üla-ja alahuulel huulepuna piirkonnas ning üla-ja alahuule limaskestal ning nahamarrastus ja nahaalune verevalum paremal pool alalõual) kujutavad endast surmaga lõppenud ajukolju trauma jõu rakenduspunkte ning on otseses põhjuslikus seoses vasakpoolse ühise unearteri hargnemiskoha aneurüsmi rebenemise, ämblikvõrkkelmealuse verevalumi ja peaajuvatsakeste sisese verevalanduse tekke ning surma saabumisega. Seega on ekspert välistanud XXX vigastuste tekkimise muul viisil kui löömisest. Avalikult kättesaadavatest materjalidest nähtub, et aneurüsm on veresoone, antud juhul unearteri seina nõrgenemisest ja vererõhu survest tingitud arteri paikne kotjas laiend. Aneurüsm jääb tavaliselt inimesele märkamata, ei põhjusta iseenesest mingeid kaebusi. Aneurüsmi ohtlikkus seisneb selles, et ta võib ootamatult rebeneda, sageli seoses füüsilise pingutusega. Seega on aneurüsm patoloogia ehk haigus, mis oli ka XXX . Kohus on seisukohal, et haava ja vigastused lõuapiirkonnas ning löömisest tingitud unearteri rebenemise tekitas talle U.R. Kohtu veendumust U.R-i poolt rusikaga löömises 5 tugevdab ka asjaolu, et hädaabinumbrile helistades XXX vähemalt kahel korral ütles, et inimest löödi. Samuti on löömisest XXX rääkinud nii XXX emale XXX kui ka patrullpolitseinik XXX . Lisaks on U.R ise öelnud sündmuskohal patrullpolitseinik XXX , et oli kaklus ning ta lõi. Ekspert andis arvamuse, et pea piirkonnas paiknevad välised vigastused kujutasid endast surmaga lõppenud aju-kolju trauma jõu rakenduspunkte ning on otseses seoses surmaga lõppenud vigastustega. Isiku läbivaatuse protokolli kui ka surnu ekspertiisiakti kohaselt olid XXX välised vigastused lõuapiirkonnas, s.o põrutushaavad ja verevalumid üla-ja alahuulel ning nahamarrastus ja nahaalune verevalum paremal pool alalõual. Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et ekspert ei ole maininud, et XXX vigastused võisid olla põhjustatud kukkumisest. U.R-i väide XXX libastumisest ja kukkumisest ning selle tagajärjel eluohtliku vigastuse saamisest ei ole usutav ka seetõttu, et kui uskuda süüdistatavat, siis pidi XXX olema näoga auto suunas ja ootamatult käte lahti laskmisest U.R-i jope küljest tingitud tasakaalu kaotus põhjustanuks tema kukkumise selili või istmiku peale, aga ometi olid XXX välised verevalumid ja suusisesed vigastused alalõualuu piirkonnas. Need ei saanud tekkida kukkumisest. Kaitsja heitis ette, et eeluurimise käigus on jäetud tegemata tähtsad toimingud, selgitamaks välja punast värvi aine olemus sündmuskohal, lisaks ei ole DNA ekspertiisi tehtud, et tuvastada kelle veri oli maapinnal, sest sellest saaks teha järelduse, et veri sattus maapinnale näoga maha kukkumisest. Kohus ei nõustu kaitsja etteheidetega. Kuna selle koha peal, kus oli veri, lamas XXX . Tal olid välised vigastused suu piirkonnas, seega on ilma ekspertiisitagi selge, et tegu oli verega ja just kannatanu verega. Kuna DNA ekspertiiside tegemine on aeganõudev ja kallis, puudub vajadus teha neid igas kriminaalasjas, eriti kui verega seonduvad asjaolud on selged. Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas vere kuulumise tuvastamisest saaks teha järelduse, et kannatanul tuvastatud vigastused olid tekkinud kukkumisest ja välistaks kindlalt löömise. Lisaks on kaitsjale arusaamatu, kus kohas asub peas ämblikvõrkkelmealune verevalum ja mida see tähendab. Surnu ekspertiisiakti arvamuses on kirjas, kus asub ämblikvõrkkelmealune verevalum. Juhul kui kaitsjale oli midagi arusaamatu või mõisted selgusetud, siis oli tal võimalus kohtuistungil esitada taotlus eksperdi üle kuulamiseks. Seda ta ei teinud. Kaitsja on veel tõstatanud probleemi, et sündmuskohal puudusid verepritsmed, mis oleksid viidanud kaklusele. Ta viitab, et süüdistatava käsi oli verine ning kui lähtuda eksperdi järeldusest, et lööke pidi olema vähemalt kolm, siis pidi kindla peale käega vehklemisel tekkima sündmuskohale verepritsmeid. Kuna verepritsmeid sündmuskohal ei tuvastatud, siis ei olnud kaitsja hinnangul ka kaklust. Kohtule jääb mõistetamatuks kaitsja poolt süüdistatava käevigastuse, verepritsmete ja kakluse omavaheline seostamine, kuna süüdistatav väitis ju ise kohtuistungil, et tema käsi läks katki vastu jäist pinnast lüües ja see leidis aset peale seda, kui kannatanu oli juba maha kukkunud. Seda, et XXX ja U.R-i vahel oli autost väljas kaklus, rääkis U.R sündmuskohale saabunud politseipatrullile, täpsemalt XXX . Seega kakluse toimumine on tõendatud tunnistaja XXX ütlustega kohtuistungil ja verepritsmete olemasolu või puudumine ei oma mingit tähtsust. Kaitsja mainib, et Riigikohtu mitmes lahendis on selgitatud, et kohus ei ole arvamuse kujundamisel seotud eksperdi arvamusega. Kohus märgib, et kui eksperdi arvamus haakub teiste kohtuistungil kogutud tõenditega, siis ei ole alust seda kahtluse alla seada. Kohus hindab tõendeid KrMS § 61 lg 2 kohaselt nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ekspert annab oma arvamuse materjalide põhjal, mis talle uurija poolt antakse. Nii on käesolevas kriminaalasjas surnu ekspertiisiks eksperdile esitatud XXX surnukeha ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla haiguslugu nr XXX . Kaitsja heidab veel ette, et ekspert on andnud oletusliku arvamuse, et asi võis olla nii, nagu ekspertiisimääruses kirjeldatud. Kohus leiab, et taoline etteheide on alusetu, sest ekspert on andnud ekspertiisiakti arvamuse punktis 1 kategoorilise arvamuse, mille kohaselt tömp aju6 koljutrauma on tekitatud löökidest (vähemalt 3 löögist) näkku kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega, näiteks rusikatega. Selline arvamus ei ole oletuslik. Vigastuste tekkemehhanismi kohta annab ekspert arvamuse vigastuste liigist, raskusest ja iseloomust lähtuvalt. Kui ekspert leiab, et need tekkisid ekspertiisimääruses kirjeldatud viisil, siis sellise arvamuse ta annabki. Kui ta leiab, et vigastuste tekkemehhanism võib olla ka teistsugune, siis esitatakse arvamuses kõik variandid. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole ekspertiisiaktis nimetatud kukkumist vigastuste tekkimise põhjusena, siis järelikult on ekspert selle välistanud ja olnud kindel, et vigastused tekitati löömisega. Juhul kui ekspert ei oleks kindel olnud või oleks olnud valiku võimalus, oleks ta seda ka oma arvamuses kirjutanud. Nii on ta andnud oletusliku arvamuse näiteks nahaaluse verevalumi tekke kohta kannatanu vasakul reiel, mille kohaselt võib see olla tekitatud nii löögist kõva tömbi piiratud pinnaga esemega kui ka löögist/kukkumisest vastu kõva tömpi eset või pinda. Seega on kohus kõiki tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et tõsikindlalt on tuvastamist leidnud kakluse toimumine XXX ja U.R-i vahel väljaspool autot, U.R-i poolt XXX löömine vastu nägu ja XXX surma põhjustanud vigastuste tekkimine U.R-i löökide tagajärjel. U.R-ile esitati süüdistus
lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi, s.o raske tervisekahjustuse tekitamises, kui sellega on põhjustatud oht elule ning sellega põhjustatud teise inimese surm ettevaatamatusest.
lg 1 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav tegu tahtlust, mis võib minimaalseimal kujul esineda kaudse tahtluse vormis. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine
lg 1 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija teab või vähemalt peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. Seega eeldab toimepanija teo õiguslik hindamine
§-de 117 ja 118 kogumina vältimatult seda, et süüdlane pidas kannatanu tervist kahjustades kaudse tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema tegu toob kaasa mõne § 118 p-des 1-6 sätestatud tagajärje, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Viimane võib kõne alla tulla näiteks olukorras, kus isiku tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas ei hõlma sellele vahetult järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat. (RKKK 3-1-1-57-10 Kohus on tuvastanud, et
lg 1 p 1 objektiivne külg, s.o raske tervisekahjustuse tekitamine, on U.R-i süüteokoosseisus olemas, kuid kohus ei tuvastanud subjektiivse tunnusena tahtlust ja seda isegi mitte kaudse tahtluse vormis. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-57-10 p 7.3 on selgitatud, et XXX meditsiinidokumentidest ja surnu ekspertiisiaktist nähtuvalt esines tal unearteri aneurüsm, mis avalikult kättesaadava info kohaselt on veresoonte kotjas laienemine ja mis võib lõhkeda isegi kerge trauma puhul. Isik ise ei pruukinud sellisest unearteri patoloogiast olla teadlik ning vaevalt teadis sellest U.R. Kuid just unearteri aneurüsmi rebenemisest tingitud verevalumid ja verevalandused ajus olid selleks eluohtlikuks kehavigastuseks, mis põhjustasid XXX surma. 7 Süüteokoosseisu subjektiivse külje tuvastamisel tuleb teha vahet sellel, kas oht elule tekkis vahetult konkreetsest löögist või selle löögiga põhjustatud edasisest kukkumisest.. Kui aneurüsmi rebenemise oleks põhjustanud kukkumine peaga vastu jäist pinnast, tulnuks kõne alla subjektiivse koosseistunnusena kaudne tahtlus, sest lüües teist inimest jõuliselt vastu nägu peab tavalise elukogemusega inimene võimalikuks, et löögi tagajärjel võib löödav kaotada tasakaalu ja kukkuda peaga vastu maad ning kuna pea on elutähtis keha piirkond, siis võib kukkumine põhjustada ka eluohtliku peavigastuse. XXX puhul aga andis ekspert kategoorilises vormis arvamuse, et aneurüsmi rebenemise põhjustasid löögid vastu nägu. Ekspert isegi ei kaalunud kahe variandi (kukkumise ja löögi) vahel. Kohus ei nõustu prokuröri väitega, et U.R-i tahtlus oli suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. See ei ole tõendamist leidnud ja selle kinnituseks on süüdistatava tegevus peale XXX kukkumist ja teadvuse kaotamist: kannatanu pea kätel hoidmine, patsutamine vastu põski eesmärgiga isik teadvusele tuua, palumine XXX kiiresti kiirabisse helistada. Samuti on kohus veendunud, et kuna ei ole tuvastatud U.R-i teadlikkus XXX esinenud unearteri aneurüsmist, ei näinud ta ette ega pidanud ka võimalikuks, et põhjustab mõne löögiga vastu lõuga eluohtliku tervisekahjustuse. On ilmselge, et kui XXX ei oleks taolist unearteri patoloogiat esinenud, ei oleks ainuüksi löögid näkku eluohtlikku seisundit põhjustanud. Kohtupraktikas on tavalised juhtumid, kus inimest pekstakse korduvalt näkku ja vahel on nägu peksmise tagajärjel nagu üks suur hematoom, ometi mingit eluohtlikku tervisekahjustust ei teki. Kui eeldaksime, et kõik näkku lööjad peaksid vähemalt võimalikuks pidama löömise tagajärjena eluohtlikku tervisekahjustust, tuleks kõik sellised teod kvalifitseerida
1 - § 25 lg 2 järgi ehk eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise katsetena, ometi kvalifitseeritakse need
Seega kohtu hinnangul ei näe üldjuhul tavalise elukogemusega inimene ette ega pea võimalikuks teist inimest vastu nägu lüües ainuüksi löögi tagajärjena sellist tervisekahjustust, mis on ohuks elule ning kohus ei nõustu selles osas prokuröri ja kannatanu esindaja seisukohaga. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et U.R-i tegevuses puudub
1 subjektiivne koosseis – tahtlus ja seda ka kaudse vormis, mistõttu ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel on tuvastamist leidnud, et U.R lõi kannatanut lõua piirkonda. Kuna XXX tuvastati vigastused ala-ja ülahuule piirkonnas, on sellest järeldatav, et löökide tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu enne kukkumist ja teadvuse kadu. Löömisega täitis U.R
Löögid põhjustasid XXX unearteri aneurüsmi rebenemise, mille tagajärjel saabus surm. Olukorras, mil ei leia tuvastamist süüdistatava tahtlus tekitada juba löögiga kannatanule eluohtlik tervisekahjustus, kuid inimene sureb, tuleb lahendada küsimus, kas tema vastutusele võtmine on võimalik üksnes
järgi või kogumis
. Otsuses eelpool on juba käsitletud, et puuduvad tõendid selle kohta, et U.R oleks kannatanut lüües soovinud tekitada rasket tervisekahjustust või pidanud selle tekkimist vähemalt võimalikuks või soovinud tema surma saabumist. Löögid kannatanule näkku lõua piirkonda ei oleks iseenesest toonud kaasa rasket tagajärge, kuid käesoleval juhul oli XXX patoloogiana aneurüsm, mille tõttu löögi või löökide tagajärjel unearteri hargnemiskoha aneurüsm rebenes. Kohtumeditsiini ekspertiisi akti kohaselt saabus surm aju-kolju kinnise tömbi trauma tagajärjel. Seega olid löömine ja surma saabumine vahetus põhjuslikus seoses, aga surma põhjustamine jäi väljapoole kohtualuse tahtlust.
§-s 117 sätestatud surma põhjustamine ettevaatamatusest on iseseisev eluvastane süütegu. Surma ettevaatamatu põhjustamise objektiivne koosseis kattub tapmise objektiivse koosseisuga. Subjektiivsest küljest iseloomustab
§-s 117 sätestatud koosseisu ettevaatamatus. Surma põhjustamine kergemeelsusest eeldab, et süüdlane peab võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanu surma, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Surma 8 põhjustamisel hooletusest ei tea aga süüdlane, et tema tegu põhjustab inimese surma, kuid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud seda ette nägema. Kuna U.R XXX lüües ei pidanud võimalikuks sellise tervisekahjustuse tekkimist, mis põhjustab ohu elule, ei saanud ta võimalikuks pidada ka surma saabumist. Surma põhjustamise pani ta toime ettevaatamatusest hooletuse vormis- ta ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kohus leiab, et ei saa nii kergekäeliselt suhtuda inimelusse. Teist isikut näkku lüües ei nähta tavaliselt üldjuhul ette raskeid, eriti aga fataalseid tagajärgi, kuid kohusetundliku suhtumisega peaks siiski igasuguse tagajärje saabumist ette nägema. Kuna surma saabumine on otseses põhjuslikus seoses löökidega, leiab kohus, et U.R-i tegevus tuleb kvalifitseerida
ja § 117 lg 1 kogumina.
järgi süüdimõistmine ei saa olla süüdistatavale üllatuseks, sest löömised on talle süüks arvatud juba süüdistusaktis. Kuna aga kohus mõistis ta
1 järgi õigeks, löömised aga on tõendamist leidnud ja need on põhjuslikus seoses saabunud surmaga, siis tuleb tema poolt toimepandu kvalifitseerida nii
kui
Subjektiivsetelt tunnustelt on kehaline väärkohtlemine toime pandud otsese tahtlusega, olles häiritud XXX poolt autost välja tirimisest, lõi süüdistatav teda vastu nägu, kuid surma põhjustamine on toime pandud ettevaatamatusest hooletuse vormis. Teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus selgitab, et süüdistuses on ebatäpsus XXX surma aja kohta. Süüdistuses on märgitud XXX surma ajaks 16.02.2013.a. kell 02.30, kuid vastavalt surnu ekspertiisiakti kohaselt tuvastati XXX surm arstide komisjoni poolt peaaju funktsioonide täieliku pöördumatu lakkamise kujul 18.02.2013.a. kell 02.30. Tsiviilhagi XXX ema XXX esitas süüdistatava vastu tsiviilhagi poja matusekulude osas kokku summas 1290 eurot. EV Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse (mittevaralise) ja materiaalse kahju hüvitamisele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 129 lõike 1 kohaselt isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, XXX matusekulud kandis tema ema XXX . Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise otsustamisel tuleb juhinduda võlaõigusseadusest. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kooskõlas VÕS § 1045 lg 1 punktiga 1 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. S.Lõžinal tekkinud kahju suurus on dokumentaalselt tõendatud kohtule esitatud Matusebüroo Kristin OÜ matuseteenuse arvega nr XXX, kviitungi koopiaga ja Pärnamäe Toitlustus OÜ arvega nr XXX. Käesolevas kriminaalasjas on leidnud tõendamist, et U.R on süüdi XXX surmas, mistõttu tal tuleb matusekulud hüvitada. Karistus Karistamise aluseks on
lg 1 kohaselt isiku süü, arvestades seejuures kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 9 Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra.
järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on võimalik karistuseks mõista rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus,
Süüdistatav pani toime ühe teo, kuid täitis sellega kaks süüteokoosseisu. Seega on tegemist kuritegude ideaalkogumiga, mille korral mõistetakse
Karistus mõistetakse selle paragrahvi sanktsiooni alusel, mis näeb ette raskema karistuse. Kuna
lg 1 näeb ette ainsa karistusliigina vangistuse, tuleb selle paragrahvi sanktsiooni pidada raskemaks. Seetõttu on
lg 1 alusel karistust mõistes ainsaks karistusliigiks vangistus.
U.R-i süü suuruse hindamisel tuleb kindlasti arvestada tema teojärgset käitumist, mis on ühtlasi ka karistust kergendavaks asjaoluks
1 kohaselt – abi andmine kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist. Nii püüdis süüdistatav käega näkku patsutades tuua kannatanut teadvusele, hoidis tema pead põlvedel ja palus I. Andrejeval kutsuda abi. Samas ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et U.R ei tunnistanud end süüdi ja põhjendas XXX esinenud vigastusi üksnes libedal teel libastudes kukkumisega saaduna. Samuti on leidnud tõendamist, et tüli provotseerija oli süüdistatav, kes ei soovinud autost väljuda ja jätkuvalt vestles XXX . Viimatinimetatud asjaolu küll suurendab süüd, kuid kergendav asjaolu kaalub selle üle ja seepärast mõistab kohus U.R-ile karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha, kaitsjatasu ja surnu kohtuarstliku ekspertiisi maksumus. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava isikut arvesse võttes selliseid asjaolusid, mis tingiks temalt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude osalise riigi kanda jätmise. Asitõendid Kriminaalasja juures oleva asitõendi - CD plaadi kõnesalvestusega jätab kohus KrMS § 126 lg 3 p. 1 alusel kriminaalasja juurde. Kohus juhindub KrMS § 306, § 309 lg 3, § 311, § 313. Kohtunik Rahvakohtunikud: Terje Enula Ly Kovanen 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.