KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. aprill 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-14-7321 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Orvi Tali

§ 121järgi Pärnu Maakohtu 26.

veebruari üldmenetluses Kaitsja Prokurör Ringkonnaprokurör Indrek Kalda Süüdistatav S.N , ik XXX(ankeetandmed maakohtu otsuses) Kaitsja Vandeadvokaat Andres Tamm Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Apelleeritud kohtuotsus 2016 otsus RESOLUTSIOON 1. Jätta Pärnu Maakohtu 26. veebruari 2016 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-14-7321 S.

§ 121( kehtiva Kar

S § 121 lg 1 ) järgi muutmata.

1. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
2. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista S.N-ilt Eesti Vabariigi kasuks 48,00 ( nelikümmend kaheksa) eurot apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega seotud kulu katteks. 1 Menetluskulu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE401700017002872300 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
3. S.N süüdistatakse selles, et tema tungis
4. aprillil 2014 kella 18.00-19.00 paiku Haapsalus Lihula mnt 10 asuval Haapsalu staadionil alkoholijoobes olles ühise alkoholitarvitamise käigus tekkinud tüli käigus kallale ST-le, keda lõi ühel korral jalaga näkku ninajuure piirkonda. Sellise tahtliku tegevusega tekitas S.N kannatanule füüsilist valu ja lühemaajalise mitteeluohtliku tervisekahjustuse: parema silma laul 0,5 cm pikkuse haava ja mõlema silma hematoomid. Sellise tegevusega pani S.N toime teise inimese löömise, mis on kuriteona kvalifitseeritav kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:
5. Maakohus tunnistas S.N süüdi KarS § 121 järgi ja karistas vangistusega 5 (viis) kuud. Kohaldas KarS § 73 lg 1, 3 sätteid ja määras 18 (kaheksateist) kuulise katseaja. Katseaja alguseks luges kohtuotsuse kuulutamise päeva, s.o 26.veebruar
6. a. APELLATSIOON:
7. Kaitsja leiab, et kohtuotsus on ebaõige, kohtuotsuse tegemisel on rikutud menetlusnorme. Kohtuotsus tuleb tühistada ning S.N õigeks mõista. Pärnu Maakohus ei ole veenvalt põhistanud, miks ta kannatanu ütlused loeb usutavateks, tunnistaja ST ja süüdistava omasid aga ei loe. Kohus loeb kannatanu ST ütlused tõesteks ning kokkulangevateks muude tõenditega, kuid ei arvesta asjaoluga, et kannatanu ST oli 23.aprillil 2014.a. kella 18.00-19.00 ajal joonud hulgaliselt alkoholi. Kaitsja esitab kannatanu ütlused ära joodud alkoholi koguse ja sündmuste mäletamise osas ja märgib, et kiirabis selgus, et ST-l oli vere alkoholisisaldus 4,51 promilli . Toob välja OÜ Tartu A-kliiniku poolt koostatud teksti, millest järeldub, et tegemist on üliraske joobega ja märgib, et Pärnu Maakohus on otsuse tegemisel võtnud aluseks üliraskes joobes 2 kannatanu ütlusi, vähemas joobeastmes tunnistaja ST ütlusi aga ignoreeris, öeldes, et tunnistaja püüab pehmendada süüdistatava ja kannatanu vahelist tüli. Samuti ei pööra kohus tähelepanu, et nii kannatanu ise, süüdistatav kui ka tunnistaja ütlevad, et kannatanu oli nii purjus, et kukkus ise maha. Tunnistaja T ütluste kohaselt ( kes on kannatanuga korduvalt alkoholi tarvitanud) kukub ST iga kord kui purju jääb. Tunnistaja ütlusi kinnitab ka 24.04.2014 toimunu, kus peale õlle joomist kannatanu kukkus vastu majaseina niiviisi, et oli vaja kiirabis teda õmmelda. Kas kannatanu sai ka 23.04.2014 mahakukkumisega vigastusi, kriminaalasja materjalidest ei nähtu. On tõenäoline, et isik, kes on umbjoobes, võib kukkudes viga saada. Seega on kohus ka kukkumisega tekkinud vigastused arvanud S.N poolt tekitatuks. Tunnistaja ST kinnitas kohtuistungil, et tema ei näinud, et S.N oleks kannatanut löönud. Neil asjaoludel kaitsja leiab, et ei ole leidnud tõendamist S.N poolt kannatanu ST jalaga löömine ning ta tuleb selles õigeks mõista, kohtuotsus tuleb tühistada. Juhindudes KrMS §-dest 339 lg.2, 340 lg.2 p.1 palub tühistada Pärnu Maakohtu 26.veebruari 2016.a. kohtuotsus S.

§ 121järgi ning ta õigeks mõista.

PROKURÖRI VASTUVÄITED:

1. Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning jääb maakohtule esitatud süüdistuskõnes esitatud seisukohtade juurde. Kohus on piisavalt põhistanud, miks kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab tema poolt hädaabinumbrile tehtud telefonikõne salvestus, kus ta räägib kohe toimunust ja tema löömisest. Seetõttu ei oma kannatanu joobeseisund ka määravat tähtsust ega sea tema ütlusi kahtluse alla. Samuti on ta tunnistanud, et hiljem ta löögi tagajärjel ka kukkus. Samuti on kohe fikseeritud kannatanu vigastused, mis võivad tekkemehhanismi osas olla saadud löögist jalaga näkku. Kannatanu on rääkinud tema löömisest kohe ka oma isale GT-le, kes seda kohtus kinnitas. Kannatanu ei ole eitanud oma alkoholijoovet ega kukkumist selle tõttu järgmisel päeval ning on usutavalt rääkinud sündmustest. Tunnistaja ST löömise hetke ei näinud, kuna oli eemal häda tegemas, ta on andnud ka võrreldes kohtueelse uurimisega erinevaid ütlusi selle kohta, kas oli tüli kannatanu ja süüdistatava vahel või mitte. On eluliselt usutavam kannatanu väide, et tekkis sõnavahetus süüdistatavaga, millele järgnes süüdistatava poolt löömine, mitte aga see, et mingit tüli ei olnud. Karjumisest ja sõimlemisest on rääkinud ka tunnistaja T. Eeltoodu alusel leiab prokuratuur, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja apellatsiooniga leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdistatava õigeksmõistmiseks. Kolleegium nõustudes maakohtu põhjenduste ja järeldustega ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks korrata maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid ja piirdub vaid apellatsiooni peamistele väidetele hinnangu andmisega. Kaitsja on leidnud, et maakohus on rikkunud põhistamiskohustust ning tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu ja leiab, et põhistamiskohustuse rikkumine pole tuvastatav. Kohus on esitanud oma põhjenduse ja seisukohad tõendite usaldusväärsusest. 3 Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väide, et vigastused võisid 23.aprillil 2014 aastal tekkida kannatanul kukkumisest, on kaitsja esitanud juba maakohtus ning maakohus on nimetatud kaitseversiooni kaalunud ning on selle usaldusväärsete tõendite alusel kummutanud. Kohus on S.N poolt kuriteo toimepanemise tuvastamisel analüüsinud ja andnud hinnangu kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlustele kui ka patsiendikaardi andmetele arsti poolt kannatanul tuvastatud vigastuste kohta. Seejuures kõrvutanud neid tõendeid ka vaatlusprotokollis kajastatud hädaabinumbril tehtud kõnede sisudega. Kohus on eelnimetatud tõendite alusel tuvastanud, et kannatanu oli alkoholijoobes, mistõttu on eksitav kaitsja väide, et kohus pole seda asjaolu arvestanud. Kolleegium osutab, et asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud hädaabinumbrile esitatud kõnest nähtub, et kannatanu on ise helistanud ja andnud adekvaatselt ülevaate temaga juhtunust ning ka tema tervislikust seisundist, kusjuures on teinud seda korduvalt. Seega ei ole kannatanu tervislik seisund ja joobeaste olnud selline, kus ta ei saanud aru toimunust ning kõne sisu kinnitab kannatanu ütlusi sellest, et süüdistatav lõi teda jalaga näkku. Kolleegium nõustub kohtu seisukohaga, et kannatanu poolt antud ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda. Kaitsja viited tunnistaja ütlustele sellest, et kannatanu eemal kukkus, ei sea kahtluse alla kannatanu ütlusi, et ta eemaldus teistest pärast löögi saamist. Löögist tekitatud näohaav veritses tugevasti, veri valgus silma ning tal hakkas halb, mistõttu kukkus. Asjaolu, et kannatanu oli pikali asendis kinnitab ka hädaabikõne sisu, kus kannatanu selgitab, et ta lamab kuna ta ei näe, verd on väga palju, tal on halb olla ja on teadvuse kaotamise tunne. Kaitsja viited kannatanu enda ütlustele tema kukkumise ja seeläbi vigastuste saamisest, ei oma antud juhul tähtsust kuna nii nagu kannatanu ja ka kohus on õigesti tõdenud, leidis täiendavalt vigastusi tekitanud kukkumine aset järgmisel päeval, millest on kannatanu ka varjamatult ütlusi andnud. Nimetatud kukkumine pole aga puutumises eelmise päeva, so 23 aprilli 2014 sündmustega ega ka samal päeval meditsiiniasutuses kannatanul tuvastatud ja patsiendikaardil fikseeritud vigastustega. Tunnistaja S.T ütlusi ei ole maakohus tervikuna ebausaldusväärseks hinnanud ega ka arvestamata jätnud. Tunnistaja on andnud ütlusi, et kannatanu ja süüdistatav karjusid ja sõimlesid. Löömist ei näinud, kuid mingi hetk läks eemale, keeras seltskonnale selja, et urineerida ja sellele järgnevalt nägi kannatanut juba eemal ja kannatanu kukkus. Tunnistaja ütlused ei ole vastuolus kannatanu poolt antud ütlustega ega sea tema ütluste õigsust kahtluse alla. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud õigusliku hinnangu osas. aakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega mittenõustumine ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme. Kolleegium ei tuvastanud menetlusnormi olulisi rikkumisi, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks.
3. Mõistetud karistuse ebaseaduslikkusele pole apellatsioonis viidatud ja mõistetud karistuse liiki ning määra pole eraldi vaidlustatud. Maakohus on oma põhjendused nii karistuse liigi kui ka määra osas esitanud. Süüdlase isikut arvestades on maakohus leidnud, et on võimalik kohaldada KarS § 73 sätteid. Kolleegium leiab, et 5 kuulise vangistuse mõistmine ja KarS § 73 sätete kohaldamine on kooskõlas nii süü suurusega kui ka karistuse eripreventiivsete eesmärkidega. Kolleegium ei tuvastanud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega oleks raskendatud süüdistatava olukorda ega menetluslikke minetusi, mis annaksid aluse mõistetud karistuse osas kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. 4
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1,§ 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
5. veebruari 2016 aasta otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
6. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses kaitsjatasu hüvitamist apellatsiooni koostamise eest 1 tunni ulatuses, summas koos käibemaksuga 48,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt taotletud summat saab pidada KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ning hüvitamisele kuuluvaks. KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Antud juhul on kaitsja esitanud apellatsiooni süüdistatava huvides, mistõttu jääb õigusabiga seotud kulu S.N kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 4, § 185 lg 2, riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15.
8. a otsuse p-dest 16, 18 rahuldab ringkonnakohus kaitsja õigusabi tasu taotluse täies ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) 5