← Eesti

1-17-5958/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. novembril 2017. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-5958 Kohtukoosseis Orvi Koik, Meelika Aava ja Ivi Kes

§ 263

lg 1 p 1 järgi selles, et ta 30.04.2016 kella 18.00 paiku Tallinnas, Estonia pst 7 asuva Eesti Kunstiakadeemia hoone juures nähes, et tema tuttav DM ja KN kähmlevad, lõi KN-le õllepudeliga vastu nägu. Pudel purunes põhjustades kannatanule füüsilist valu ja lahtised hulgihaavad pea piirkonnas. Kuivõrd sündmus leidis aset väga rahvarikkas kohas õhtusel tipptunnil oli seda pealtnäinud isikute rahu häiritud, neist mitu: KJ ja VP pidasid vajalikuks ka häirekeskusesse helistada. Oma tegevusega rikkus AK Korrakaitseseaduse § 55 sätestatut, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teisi isikuid häirival või ohtu asetaval viisil, s.h teist isikut lüüa või käituda muul viisil vägivaldselt.

§ 184

lg 1 järgi selles, et ta omandas ebaseaduslikult eeluurimisel tuvastamata kohas, isikult ja ajal, kuid enne 28.06.2016 kella 19.45 suures koguses narkootilist ainet metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) sisaldavaid tablette ja marihuaanat, s.o narkootilist ainet koguses, mis tekitab narkootilise joobe enam kui 10-le inimesele, mida hoidis kuni kinnipidamiseni enda juures.

§ 200

lg 2 p 4, 7 järgi selles, et tema isikuna kes on varem toime pannud röövimise 22.04.2017 kella 22.00 paiku Tallinnas XXX juures asuvas metsatukas nõudsid 17-aastaselt KÕ-lt raha, kui kannatanu keeldus andmast, peksid nad teda rusikate ja jalgadega pea ja keha piirkonda põhjustades füüsilist valu ning kolju ja näoluude hulgimurrud ja kopsukontusiooni. Vägivalla jätkumise kartuses loovutas KÕ neile kaasas olnud 1700 eurot. MAAKOHTU OTSUS: 2 2. Harju Maakohtu 03. oktoobri 2017 otsusega lühimenetluses tunnistati AK süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 9 kuud. Samuti tunnistati AK süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta 2 kuud.

§ 200lg 2 p 4, 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 3 aastat. Kar

S § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 3 aastat 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, lõpl ik karistus 2 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti mõistetud karistusest kantuks 2 päeva eelvangistust ning kandmisele kuulus 2 aasta 3 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 74 alusel kuulus koheselt ärakandmisele 6 kuud vangistust ning ülejäänud osa 1 aasta 9 kuu 28 päeva vangistust ei pöörata täitmisele, kui AK ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 alusel sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 2, 21 , 8 alusel määrati kohustused. Karistuse algus arvestada alates 26.04.

  1. 2.1 Välja mõisteti AK-lt ning alaealisel rahaliste vahendite puudumisel VÕS § 1053 lg 2 alusel tema emalt TK-lt hüvitised õigusvastaselt tekitatud kahjude katteks: 1790,40 eurot KN kasuks, s.o otsene varaline kahju 90,40 eurot ning mittevaraline kahju 1 700 eurot; 2 800 eurot EÕ kasuks, s.o otsene varaline kahju 1500 eurot ning mittevaraline kahju 1 300 eurot. Sama otsusega lahendati ka konfiskeerimisega, menetluskulude ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOONID:
  2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav AK ja tema kaitsja Karine Nersesjan. 3.1 S üüdistatav AK taotleb tühistada maakohtu otsus tema süüditunnistamises KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja temalt välja mõistetud tsiviilhagi osas kannatanu EÕ kasuks.
  3. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu
  4. oktoobri
  5. a kohtuotsus osaliselt, so
  6. aprilli 2016.a episoodis osas ja mõista AK antud episoodi osas õigeks koos kergema karistuse mõistmisega. Alternatiivselt taotleb AK kriminaalasja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks; tühistada Harju Maakohtu
  7. oktoobri
  8. a kohtuotsus kannatanute poolt esitatud tsiviilhagide osas ja jätta tsiviilhagid rahuldamata. 4.1 Apellant leiab, et tunnistades AK süüdi
  9. aprilli 2016.a episoodis, rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus on vääralt hinnanud tõendeid ja osadele tõenditele ei ole otsuse tegemisel tähelepanu pööranud, mistõttu on asjas tähtsust omavate tõendite hindamata jätmine ja teiste tõenditega kõrvutamata jätmine viinud ebaõigete järeldusteni. Kaitsja leiab, et AK süü
  10. aprilli 2016.a episoodis ei ole tõendamist leidnud. AK ei löönud õllepudeliga KN näkku. Harju Maakohus asus seisukohale, et kannatanu ütlustes ei ole põhjust kahelda, kuivõrd need on omavahel kooskõlas ning igal järgneval ülekuulamisel on ta vaid täpsustanud eelnevalt öeldut, nendes ütlustes ei ole vastuolusid. Apellant juhib austatud kohtu tähelepanu, et juba esimesel ülekuulamisel rõhutas kannatanu, et samal ajal märkasin ühest silmanurgast, et eelpool kirjeldatud tumedate juustega noormees jooksis mu suunas ning tal oli käes pruuni värvi õllepudel. Apellant leiab, et antud kannatanu sõnad viitavadki sellele, et ta kahtleb selles, et õllepudeliga lõi just AK. Süüdistatav leiab, et kannatanu ütlused ei ole usutavad ega haaku teiste tõenditega. Apellant rõhutab, et käesolevas kriminaalasjas on tehtud ekspertiis nr 16E-GE0826 (III k, tl 26). Antud ekspertiisi kohaselt saadi pudelikaelalt võetud proovist DNA-täisprofiil, mis langeb kokku M, mitte aga AK täisprofiiliga. See on kindel objektiivne tõend, mis kinnitab, et AK ei saa kuidagi olla seotud selle antud kuriteoga. Tunnistaja Z (III k, tl 137) ja M (III k, tl 187) kohtueelses menetluses kinnitasid, et kannatanu lööjaks ei olnud süüdistatav. 3 Arusaamatuks jääb Harju Maakohtu seisukoht, et keegi võõras tänavalt sinna sündmustesse ju ei sekkunud. Kaitsja leiab, arvestades objektiivset tõendit (ekspertiisiakt nr 16E-GE0826) ja kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate ütlused, leiab apellant, et AK süü
  11. aprilli 2016.a episoodis ei ole tõendamist leidnud ning tuleb eespool mainitud episoodis temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna AK süü ei ole tõendamist leidnud, ei ole põhjendatud ka KN poolt esitatud tsiviilhagi. 4.2 EÕ poolt esitatud tsiviilhagi summas 3 700 eurot on alusetu ning tõendamata. Nimetatud summa koosneb väidetavalt ära võetud sularahast summas 1 700 eurot ning mittevaralisest kahjust 2000 eurot. Apellant leiab varaline kahju summas 1700 eurot on alusetu ning tõendamata ning palub süüdistatav jätta täies ulatuses rahuldamata. Kaitsja leiab, et kannatanu ei ole tõendanud, et ära võetud sularaha oli just summas 1700 eurot. Kaitsja juhib tähelepanu, et
  12. aprilli 2017.a ülekuulamisel väidab alaealine kannatanu, et sularaha oli summas 1500 eurot (I k, tl 1).
  13. mai 2017.a ülekuulamisel väidab ta, et raha oli summas 1700-1800 eurot (I k, tl 20). Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et kannatanu ütlused röövitud sularaha osas on vastuolulised. Lisaks kannatanu esindaja ei ole ühtegi tõendit, mis tõendaks kannatanul tekkinud varalist kahju. TsMS § 363 lg 1 p 3 sätestab, et hageja peab esitama tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Arusaamatu on Harju Maakohtu seisukoht, et kohus loeb tõendatuks, et röövitud rahasumma oli 1500 eurot. Tsiviilhagi ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes iseseisvaks tõendiks, mistõttu ei kinnita tsiviilhagi ise kahju suurust. Antud juhul puuduvad igasugused hagiavalduses toodud ära võetud sularaha suurust kinnitavad tõendid. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-26-17 p 10 märkinud: Ehkki kannatanu ei ole andnud ütlusi süüdistuses ja tsiviilhagis loetletud talade, prusside ja laudade täpse koguse ja väärtuse kohta, märgib kolleegium ka, et ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. juuni
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 11). Arvestades, et kannatanu ütlused on kriminaalmenetluse ajal olnud vastuolulised ja tõendamata, ei ole võimalik kriminaalasja materjalide pinnal tuvastada kannatanul tekkinud kahju täpne ulatus, pidi Harju Maakohus jätma täies ulatuses rahuldamata kannatanu varaline kahju summas 1700 eurot. 4.2.1 Kannatanu esindaja taotles ka moraalse kahju hüvitamist summas 2000 eurot. Apellant leiab, et ka antud nõue ei ole põhjendatud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS § 134 lg-test 2 ja
  16. Oma hagiavalduses toob kannatanu esindaja välja, et mittevaralise kahju (moraalne kahju) 2000 euro aluseks on K-Mle tekitatud hingeline ja füüsiline valu ning kehavigastused, mis antud hetkeni ei ole osaliselt taastunud. Tööle minek koolivaheajaks oli ka seoses tagajärgedega raskendatud, kuna K-M-l oli raske keskenduda mingite ülesannete täitmine (I k, tl 167). Kaitsja juhib austatud kohtu tähelepanu, et kannatanu terviseprobleemid võisid olla seotud just narkoainete tarvitamisega, mitte aga peksmisega. EMO patsiendikaart kinnitab, et kannatanu uriinis olid narkoained, seega terviseprobleemid võisid olla seotud narkoainete tarvitamisega (I k, tl 13). Eeltoodust tulenevalt taotleb süüdistatav moraalse kahju hüvitise rahuldamata jätmist või alternatiivselt vähendamist, sest nõue summas 2000 eurot ei ole täies ulatuses põhjendatud. 4.3 Kohtueelne menetleja oleks pidanud menetlusse kaasama seadusliku esindajana ka süüdistatava isa, kellel lasub samuti kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohustus 4 tulenevalt KrMS §
  17. Kuivõrd süüdistatava vanemad elavad lahus, siis on äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulude tasumine ainult ema kanda. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
  18. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide motiividega, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et k ohtueelne menetleja oleks pidanud menetlusse kaasama seadusliku esindajana ka süüdistatava isa, kellel lasub samuti kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohustus tulenevalt KrMS §
  19. Kuivõrd süüdistatava vanemad elavad lahus, siis on äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulude tasumine ainult ema kanda. Riigikohus on varem leidnud, et juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  20. märtsi
  21. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 13.1, 3-1-1-48-10). Käesolevas kriminaalasjas ei saa kaitsja apellatsiooni motiividest ühemõtteliselt järeldada, mida kaitsja sellise tähelepanekuga taotleb. Apellatsioonis puuduvad nii taotlused kui ka eraldi põhjendused selles osas, mistõttu jätab kolleegium kaitsja toodud märkuse tähelepanuta.
  22. Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatav ja kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja AK-le inkrimineeritud kuriteos KarS § 263 lg 1 p 1 järgi õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonides toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et süüdistatav ja kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu KN ja tunnistajate KJ ja MK ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava AK ja tunnistajate SZ ja DM poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 6.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  23. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad 5 kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (kd 4 lk 143 pöördel- 145) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja AK KarS § 263 lg 1 p 1 järgi inkrimineeritavas kuriteos õigeksmõistmist. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 6.2 Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi kannatanu KN ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu KN ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, s.h tunnistajate KJ ja MK ütlustega, on süüdistatava AK süü KarS § 263 lg 1 p 1 järgi leidnud tõendamist täies mahus. 6.3 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatava AK ütlused on ennast õigustavad ega ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Samas ei ole maakohus süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tervikuna tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega (lk 187 pöördel- 190). Maakohus on otsuse järeldustes toetunud kohtueelsel uurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustele. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava AK ütlusi ja esitatud versiooni, kuna see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  24. aprilli
  25. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
  26. septembri
  27. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Vajab märkimist, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele, kuna menetluses on kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta ka muid tõendeid peale süüdistatava AK ja kannatanu KN ütluste ning selleks on tunnistajate KJ ja MK ütlused. 6.4 Maakohus on hinnanud AK süüd KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi ning mingite muude tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Sellise tõendi puudumine, mis otseselt lisaks kannatanu KN antud ütlustele kinnitaks süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist vahetult, ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 6.5 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud tunnistajate SZ ja DM ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus tunnistaja ütluste usaldusväärsusest. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea nimetatud tunnistajate ütlusi usaldusväärseks (kd 4 lk 144 pöördel). Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et tunnistajate SZ ja DM ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu 6 ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistajate SZ ja DM ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 6.6 Kolleegiumil tuleb lisaks maakohtule märkida, et tunnistajate SZ, DM ja AG ütlustes ja süüdistatava AK ütlustes esinevad olulised vasturääkivused. Süüdistatav AK andis ütlusi, et tema jõudis kõigist sõprades eespoole Estonia peatuse juurde, kui teda kutsus S ja ütles, et D pekstakse, tema mingit kaklust ei näinud (kd 3 lk 174). Tunnistaja SZ andis ütlusi, et alguses olid kõik koos, kuid hiljem läks tema A-ga koos edasi ja olid juba A-ga Estonia peatuse juures, kui kuulsid kisa. Nägi kui D ja võõras noormees maadlesid. Aga koos liikusid nende poole, nägid, et noormehe nägu oli verine (kd 3 lk 138). Tunnista AG andis ütlusi, et S ja A liikusid neist eespool ning kui D juba kakles võõra noormehega, siis jooksis tema K ja S otsima, kes olid juba jõudnud Biomarketi juurde ning nad tulid tema juurde ja koos kolmekesi suundusid D poole, mis noormehega juhtus, tema ei tea (kd 3 lk 134). DM andis ütlusi, et S ja A läksid ees, natuke hiljem hoidis tema noormehega teineteisest kinni, kuid kaklust ei olnud. Meie juurde tulid AK ja SZ, kuid nemad ei sekkunud. Tema lükkas noormehe eemale, kummardas, et hinge tõmmata, tema juurde tuli A ja sel hetke kuulis puruneva klaasi heli, ei tea mis noormehega juhtus (kd 3 lk 188). Seega antud isikute ütlused , millega apellant püüab kinnitada kaitseversiooni ei moodusta usaldusväärset tõendi kogumit. Kõrvutades eelrefereeritud süüdistatava ja tunnistajate ütlusi, on ilmselge, et nimetatud ütlused on omavahel vastuolulised ega ole nii usaldusväärsed, et teha tõsikindel järeldus kuriteo asjaolude suhtes, s.t, et süüdistatav AK ei saanud temale inkrimineeritud kuritegu toime panna. 6.7 Apellatsioonis viidatud asjaolu, et süüdistatava DNA-d ei leitud pudelikaelalt, ei lükka iseenesest ümber süüdistusversiooni ega maakohtu poolt tuvastatut. Asjaolu, et süüdistatava bioloogilist materjali ei leitud pudeli kildudelt apellatsioonis märgitud kohtadelt, ei saa aga eraldivõetult olla AK suhtes ei süüstavaks ega ka õigustavaks tõendiks, vaid seda hinnatakse koos teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Ka nõustub kolleegium maakohtu käsitlusega süüdistatava bioloogilise materjali mitteleidmise osas (kd 4 lk 144-144 pöördel). Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et tegemist on avaliku korra raske rikkumisega (kd 4 lk 144 pöördel-145) ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et AK käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 263 lg 1 p 1 järgi.
  28. Kaitsja asus seisukohale, et, kuna AK süü KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ei ole leidnud tõendamist, siis ei kuulu rahuldamisele ka kannatanu KN poolt esitatud tsiviilhagi. Mingeid muid argumente kaitsja apellatsioonis KN esitatud tsiviilhagi osas ei ole esitanud. Kolleegium asub seisukohale, et kuna AK süü on leidnud tõendamist (vt p 6-6.7) temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, siis on põhjendatud ka KN poolt esitatud tsiviilhagi. 7.1 Kolleegiumil tuleb samas märkida, et maakohtu otsuse resolutsioon ei ole täidetav osas, millega tuleb AK-lt väljamõistetud tsiviilhagi KN kasuks temal vajalike vahendite puudumisel VÕS 1053 lg 2 alusel sisse nõuda tema emalt TK-lt. Selliselt formuleeritud resolutsiooni puhul puudub selge alus hinnata, millisel hetkel saaks täitemenetluses pöörata sissenõude TK vastu. Tulenevalt KrMS § 306 lg 1 p -st 11 tuleb kohtuotsuse tegemisel muu hulgas otsustada, kas ja mis ulatuses rahuldada tsiviilhagi. Tsiviilhagi rahuldamine tähendab otsuse tegemist ka selle kohta, kellelt kuulub hagi väljamõistmisele. Kohtu sellekohane lahend 7 ei või olla tingimuslik. Kolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu tingimuslikku otsustust tsiviilhagi väljamõistmise kohta lugeda kriminaalmenetluse seadustiku oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis on kaasa toonud ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise. Sel põhjusel tuleb maakohtu otsus TK-lt tsiviilhagi katteks väljamõistetu sissenõudmise osas tühistada. 7.2 Kolleegiumil tuleb märkida, et VÕS § 1053 lg-s 2 ei ole vanemate või eestkostja vastutust 14-18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest seotud sellega, kas alaealisel on vara või mitte. Vanemad vastutavad 14-18-aastase alaealise tekitatud kahju puhul alaealisega solidaarselt v.a juhul, kui nad tõendavad, et on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Seega on maakohus ka alaealise süüdistatava vanema varalise vastutuse materiaalõiguslikku alust ebaõigesti käsitlenud. 7.3 Maakohus on jätnud tähelepanuta, et KN tsiviilhagi saab lugeda esitatuks üksnes süüdistatava vastu, mitte aga süüdistatava AK vanema TK vastu. KN tsiviilhagis (kd 3 lk 6869) on hageja nõudena märgitud soov, et süüdistatavalt(-telt) mõistetaks välja talle tekitatud kahju. Selliselt formuleeritud hageja nõu dest võibki kriminaalmenetluse eripära arvesse võttes järeldada üksnes seda, et hageja nõue on suunatud kriminaalasjas vastava kahju tekitamises süüdistatava isiku vastu. Juhul, kui kannatanu soovib, et lisaks süüdistatavale vastutaks tekitatud kahju eest veel ka keegi kolmas isik, tuleb tal seda esitatud hagis selgesõnaliselt väljendada. Kriminaalasja lahendav kohus ei või ise otsustada, kellelt hagis nõutu välja mõista, vaid TsMS §-s 4 väljendatud dispositiivsuse põhimõtte kohaselt on see hageja õigus. Kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi katteks välja teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole samal või erineval materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-43-13, p 43). Eelöeldu kehtib ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses isegi hoolimata asjaolust, et kannatanu ei pruugi hagi esitades olla kõigist kahju hüvitama kohustatud isikutest teadlik. Nimelt on kannatanul KrMS § 224 lg 2 kohaselt õigus peale kohtueelse menetluse lõpuleviimist kriminaaltoimikuga tutvuda. Selle käigus on tal võimalik tuvastada ka muud võimalikud isikud lisaks kahtlustatavale või süüdistatavale, kes talle kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavad ning sellest tulenevalt hagi täiendada. 7.4 Kolleegiumi niisugust hinnangut ei mõjuta ka asjaolu, et TK on arutatavasse kriminaalasja kaasatud KrMS § 39 lg 1 alusel tsiviilkostjana. Isiku tsiviilkostjaks tunnistamine ei ole samastatav tema vastu tsiviilhagi esitamisega. KrMS § 39 lg -st 1 ei tulene menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-1-14, p 33). Olukorras, kus kannatanu pole tsiviilkostja vastu hagi esitanud, saab kohus tema materiaalõiguslikult eksisteeriva nõude kannatanu vastu rahuldada vaid KrMS § 306 lg 1 p 11 kolmandas alternatiivis sätestatud korras, kui on täidetud tingimused, mida käsitletakse Riigikohtu otsuse asjas 3-1-1-105-10 punktides 7.4.1-7.4.
  29. Arutataval juhul ei ole eelviidatud otsuses märgitud tingimused täidetud, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada TK-lt tingimusliku sissenõudmise osas. 7.5 Kuivõrd kolleegium tühistas maakohtu otsuse TK-lt tingimusliku sissenõudmise KN tsiviilhagi osas, siis võib juhul, kui süüdistatav AK ei ole võimeline hagi tasuma, kannatanu KN esitada VÕS 1053 lg 2 alusel nõude AK seaduslike esindajate vastu tsiviilkohtumenetluse korras. Kuna 14-18-aastase isiku tekitatud kahju korral vastutavad tema vanemad VÕS § 1053 lg 2 alusel solidaarselt, siis sellises vaidluses oleks TK-l üksnes tema vastu esitatud nõude 8 korral võimalik taotleda ka TsMS § 216 sätete alusel teise vanema kolmanda isikuna menetlusse kaasamist.
  30. Kaitsja asub seisukohale, et EÕ tsiviilhagi varalise kahju summas 1700 eurot ja mittevaralise kahju osas 2 000 eurot on alusetu ja tõendamata. Kolleegium asub seisukohale, et kaitsja apellatsioon kannatanu EÕ tsiviilhagi osas varalise kahju summas 1 700 eurot ja mittevaralise kahju osas 2 000 eurot on ainetu, kuna maakohus ei ole välja mõistnud süüdistatavalt kannatanu EÕ kasuks varalist kahju summas 1 700 eurot, vaid mõistis välja 1 500 eurot, kuna luges tõendatuks röövitud rahasumma suuruseks 1 500 eurot. Maakohtu otsuse põhistusest nähtub, et kohus ei pidanud kannatanu nõuet täies ulatuses tõendatuks. Kannatanu ei ole maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitanud ega taotlenud tsiviilhagi rahuldamist suuremas ulatuses kui seda tegi maakohus. Seega ei oma see, et kannatanu taotles kahju hüvitamist 1 700 euro ulatuses, enam tähtsust, vaid lähtuda tuleb maakohtu poolt tõendatuks loetud kahju suurusest. Ka ei mõistnud maakohus välja süüdistatavalt kannatanu EÕ kasuks mittevaralise kahju summat 2 000 eurot, vaid leidis, et 1 300 eurot on mõistlik hüvitis tekitatud vigastuste eest. 8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites nr 3-1-1-79-09; 3-1-1-106-12 väljendanud seisukohta, et tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (s.t tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62 mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. EÕ tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud kattuvad süüdistuse alusfaktidega, mistõttu ei pea tsiviilhagi sisaldama tõendeid nende asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Käesolevas kriminaalasjas on tsiviilhagi aluseks see, et süüdistatav AK varem röövimise toimepannud isikuna, võttis ära võõra vallasasja, s.o 1 700 euro äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil kasutades vägivalda ja isikute grupis, mille tulemusena tekitasid varalise kahju summas 1 700 eurot. Maakohus rahuldas hagi summas 1 500 eurot, kuna luges tõendatuks , et röövitud rahasumma oli just 1 500 eurot, mitte süüdistuses märgitud 1 700 eurot ning just sellise kahju on süüdistatav kannatanule tekitanud oma õigusvastase süülise käitumisega. Maakohus on enda sellist seisukohta ka põhistanud (kd 4 lk 146 pöördel). Kolleegium märgib, et kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu, mida käesoleval juhul on maakohus ka teinud. Käesoleval juhul ei ole kahju hüvitamise küsimuse otsustamiseks vaja tuvastada täiendavalt asjaolusid. Kolleegium ei saa jätta märkimata asjaolu, et AK on end täielikult süüdi tunnistanud temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi (kd 4 lk 128), mitte osaliselt. Süüdistatav AK ega tema kaitsja süüdistust vaidlustanud ei ole, seda enam, et süüdistatav ei taotlenud ka enda ülekuulamist maakohus, ka ei ole vaidlustatud apellatsioonis AK süü küsimust temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi, mistõttu on ainetu märkida apellatsioonis, et kannatanu mingeid tõendeid ei esitanud. 8.2 Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadest (vt nt 3-1-1-91-07 p 7; 3-1-179-10 p 10.1; 3-1-1-105-10) ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-98-13 märkinud, et KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib lühimenetluse olulist tunnust kajastava mõiste „kriminaaltoimiku materjalide pinnalt“ avaramat tõlgendamist ja arusaama, et kuigi lühimenetluses võidakse kohtus sõna anda ka kannatanule ja tsiviilkostjale ning nende esindajaile, siis ei saa nende isikute sõnavõttude 9 tulemiks olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 10.2). Osutatud seisukohad puudutavad mõistetavalt ka täiendavate tõendite esitamist kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta. Kaitsja etteheited, et kannatanu ei ole esitanud täiendavad tõendeid on seega asjakohatud ja ka välistatud, kuna tegemist on lühimenetlusega. Apellandid on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et süüdistataval oli enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Süüdistatav soovides ristküsitleda kannatanut teatud asjaolude täpsustamiseks ja seada kannatanu ütlused kahtluse alla pidanuks loobuma lühimenetlusest. Käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus ei osutanud süüdistatav ega tema kaitsja ühelegi konkreetsele asjaolule ega toonud välja argumente, mille pinnalt maakohtul oleks olnud põhjust kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Juhul kui süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks kannatanu tsiviilhagiga seonduvat, oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Lisaks tuleb kolleegiumil märkida, et AK-l ja tema kaitsjal oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu esindaja nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt RKKKo 3-1-1-79-09). 8.3 Mittevaralise kahju suuruse väljamõistmise osas on apellant leidnud, et mittevaraline kahju ei ole põhjendatud. VÕS § 134 lg 5 sätte kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on mär kinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  31. aprilli
  32. a otsus asjas nr 3-21-19-08, p 13 ja
  33. oktoobri
  34. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Neid põhimõtteid on maakohus järginud ning on põhjalikult analüüsinud kannatanule tekitatud vigastusi, kuriteo asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset. Maakohus on põhjalikult põhjendanud mis ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 2 000 eurot ei ole mõistlik ning leidnud, et hüvitis 1 300 eurot on mõistlik ja põhjendatud (kd 4 lk 146 pöördel-147). 8.4 Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Kolleegium leiab, et arvestades kannatanu õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, ei ole temale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 1 300 eurot ebamõistlikult suur. Apellant ei ole apellatsioonis põhjendanud, mis ta leiab, et maakohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 1 300 eurot on ebamõistlikult kõrge ning ei vasta kohtupraktikale. Apellant ei 10 ole apellatsioonis osutanud ühelegi kohtulahendile, milles käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Ka ei ole vähetähtis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht lahendis nr 3-1-1116-12, et mittevaralise kahju puhul tuleb silmas pidada, et mittevaralise kahju hüvitiste suurust puudutav kohtupraktika pole muutumatu, vaid on avatud edasisteks arenguteks. Kolleegiumi arvates puuduvad igasugused alused EÕ kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks. 8.5 Kolleegium märkis juba eelnevalt p 7.2, et VÕS § 1053 lg-s 2 ei ole vanemate või eestkostja vastutust 14-18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest seotud sellega, kas alaealisel on vara või mitte. Vanemad vastutavad 14-18-aastase alaealise tekitatud kahju puhul alaealisega solidaarselt v.a juhul, kui nad tõendavad, et on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Seega on maakohus alaealise süüdistatava vanema varalise vastutuse materiaalõiguslikku alust ebaõigesti käsitlenud ning selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus. 8.6 EÕ tsiviilhagisid saab lugeda esitatuks nii süüdistatava kui ka tema vanema TK vastu. EÕ tsiviilhagis (kd 1 lk 152-152 pöördel, 167-167 pöördel) on hageja nõudena märgitud soov, et süüdistatavalt(-telt) ja tsiviilkostjatelt mõistetaks välja talle tekitatud kahju. Selliselt formuleeritud hageja nõudest saab üheselt järeldada, et hageja nõue on suunatud nii kriminaalasjas vastava kahju tekitamises süüdistatava isiku vastu kui ka tsiviilkostja vastu. VÕS § 1052 lg 1 järgi vastutab 14 18-aastane isik enda tekitatud kahju eest ise. VÕS § 1053 lg 2 sätestab lisaks 14 18-aastase isiku vastutusele tema vanemate või eestkostja vastutuse, sõltumata nende süüst, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Nimetatud sätte kohaselt vanemate ja eestkostja süüd eeldatakse. Tsiviilkostja ei ole esitanud tõendeid ega ole esile toonud asjaolusid, mis vabastaks teda VÕS § 1053 lg 2 järgi kahju hüvitamise kohustusest, mistõttu vastutab ta VÕS § 1053 lg 2 alusel tekitatud kahju eest. Eeltoodule tuginedes tuleb mõista AK-lt ja TK-lt välja solidaarselt EÕ kasuks kuriteoga tekitatud kahju.
  35. KrMS §-s 188 sätestatakse, et kui kriminaalmenetluse kulud on kohustatud hüvitama alaealine, võib menetleja panna kulude hüvitamise tema vanemale, eestkostjale või kasvatusasutusele. Maakohus on menetluskulud välja mõistetud AK-lt, kuid viidanud seejuures KrMS § 188 sättele, et alaealisel vajalike vahendite puudumisel, menetluskulud sisse nõuda tema emalt TK-lt. Kolleegiumil tuleb märkida ka seda, et maakohtu otsuse resolutsioon ei ole täidetav ka osas, millega tuleb alaealisel süüdistataval vahendite puudumisel tema emalt TK-lt sisse nõuda ka menetluskulud. Taolise resolutsiooni puhul puudub selge alus hinnata, millisel hetkel saaks täitemenetluses pöörata sissenõude TK vastu. Tulenevalt KrMS § 306 lg 1 p -st 14 tuleb kohtuotsuse tegemisel muu hulgas otsustada, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Kohtu sellekohane lahend ei või olla tingimuslik. Maakohus, otsustades, et alaealisel AK-l vajalike vahendite puudumisel tuleb temalt välja mõistetud menetluskulud sisse nõuda tema vanemalt TK-lt, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna menetluskulude tingimuslikult alaealise süüdistatava vanemalt sissenõudmine ei ole täidetav ja maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada.
  36. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on 11 mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus ei nõustunud AK õigeks mõistmisega temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt AK-le mõistetud karistusete, sh mõistetud liitkaristuste muutmiseks. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Antud asjas ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldan ud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära- ja liigi valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavat asjaolu, süü osalist puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, kannatanu käitumist, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult AK süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 74 sätte kohaldamise osas.
  37. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda, kui ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava otsuse. Apellatsioonimenetluse kulu on AK-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. AK kaitsja Karine Nersesjan esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 1,5 tundi. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 60 eurot, millele lisandub käibemaks 12 eurot. Ringkonnakohus peab seda kulu põhjendatuks, mistõttu tuleb Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid vandeadvokaadi abi Karine Nersesjani kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 72 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.
  38. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 340 lg 2 p-st 6 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 03.oktoobri 2017.a kohtuotsuse osaliselt ja teeb uue otsuse. Esitatud apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.