← Eesti

1-16-7301/40

Obsah (7)§ 180§ 293§ 66§ 173§ 179§ 175§ 126

1-16-7301 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg 26. jaanuar 2017. a Põlva ja koht Kriminaalasja 1-16-7301 (16265000159) number Kohtunik Lembit Käis Kohtuistungi sek

§-dest 306; 311 ja 313, maakohus otsustas: 1-16-7301 F.R süüdi tunnistada KarS § 274 lg 2 p 2 järgi ning karistada teda 1 (üks) aasta 2 (kaks) kuulise vangistusega. KarS § 73 lg 1 alusel vabastada F.R täielikult talle mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi ning määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta 1 (üks) aasta 2 (kaks) kuulise katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Z.R süüdi tunnistada KarS § 274 lg 2 p 2 järgi ning karistada teda 1 (üks) aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg

  1. - 23.05.
  2. a, s.o 2 päeva, karistusaja hulka ning lugeda Z.R õplikuks karistuseks 11 (üksteist) kuud 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel vabastada Z.R täielikult talle mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi ning määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta 1 (üks) aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestada F.R ja Z.R’l alates kohtuotsuse kuulutamisest.

§ 180

lg 3 teise lause alusel jätta F.R menetluskulud (s.o kaitsjale määratud sõidukulud - 220,32 eurot, kutsete saatmise kulud - 12,28 eurot, tunnistajatele makstavad hüvitised - 31,66 eurot ja sundraha – 705 eurot) kokku 969,26 euro ulatuses riigi kanda. Välja mõista F.R-ilt 1007 (üks tuhat seitse) eurot 68 senti Eesti Vabariigi kasuks kaitsjale määratud tasu katteks.

§ 180

lg 3 kolmanda lause alusel määrata, et F.R tasub menetluskulu – 1007,68 eurot – ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust, tasudes vastavate kuude viimaseks kuupäevaks esimesel üheteistkümnel kuul 84 eurot ja kaheteistkümnendal kuul 83,68 eurot Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 AS SEB Pank või kontole nr EE502200221014193355 Swedbank AS või kontole nr EE401700017002872300 Nordea Pank AS Eesti filiaal või kontole nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaal. Maksekorraldusele märkida: maakohtu poolt teatatud viitenumber, kohustatud isiku nimi, asja number ning põhjendus, missugust kohustust ülekandega täidetakse.

§ 180

lg 3 teise lause alusel jätta Z.R’ menetluskulud (s.o kaitsjale määratud sõidukulud - 117 eurot, kutsete saatmise kulud - 12,28 eurot ja tunnistajatele makstavad hüvitised - 31,66 eurot) kokku 160,94 euro ulatuses riigi kanda. Välja mõista Z.R’lt 1665 üks tuhat kuussada kuuskümmend viis) eurot Eesti Vabariigi kasuks menetluskulude (sealhulgas sundraha - 705 eurot ja kaitsjale määratud tasu – 960 eurot) katteks.

§ 180

lg 3 kolmanda lause alusel määrata, et Z.R tasub menetluskulud – 1665 eurot – ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust, tasudes vastavate kuude viimaseks kuupäevaks 138,75 eurot Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 AS SEB Pank või kontole nr EE502200221014193355 Swedbank AS või kontole nr EE401700017002872300 Nordea Pank AS Eesti filiaal või kontole nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaal. Maksekorraldusele märkida: maakohtu poolt teatatud viitenumber, kohustatud isiku nimi, asja number ning põhjendus, missugust kohustust ülekandega täidetakse. Helisalvestis CD-R plaadil jätta kriminaaltoimikusse. 2

(13)1-16-7301 Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada otsuse teinud kohtule (aadressil: Võru 12, 63308 Põlva) kirjalikult hiljemalt
  1. veebruariks
  2. a. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumaja kantseleis kättesaadav alates 17.02.
  3. a ning siis võib kohtuotsuse peale esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates 18.02.
  4. a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest määruskaebuse esitamise teel lahendi teinud kohtule (aadressil: Võru 12, 63308 Põlva). I Esitatud süüdistus ja süüdistatavate seisukoht
  5. 25.08.
  6. a koostatud süüdistusakti järgi süüdistati F.R ja Z.R’t KarS § 274 lg 2 p 2 järgi selles, et nad 22.05.
  7. a kella 2:30 paiku Põlvamaal xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx talus kaastäideviijatena kasutasid tahtlikult füüsilist vägivalda Politsei- ja Piirivalveameti Põlva politseijaoskonna patrullpolitseiniku E. L. suhtes, kes täitis ametiülesandeid. 22.05.
  8. a kella 2.30 paiku teenindas patrullpolitseinik E. L. väljakutset ja paigutas politseisõidukisse agressiivset alkoholijoobes L. R. . Ametikohustuste täitmisel E. L. hammustas F.R tahtlikult vasakust põlvest, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ning vasaku reie distaalosa dorsaalpinnal 2x2,5 cm marrastuse, punetava asümmeetrilise ümara laigu, keskel pisut lahti marrastunud nahka. Samal ajal hoidis Z.R tahtlikult kätega E. L. kätest kinni, mistõttu kannatanu kukkus põlvedele, sellise tegevusega põhjustas Z.R kannatanule tahtlikult füüsilist valu.
  9. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel muudetud ja täiendatud süüdistuse (tl 72-73, 80) kohaselt süüdistatakse F.R ja Z.R’t KarS § 274 lg 2 p 2 järgi selles, et nad 22.05.
  10. a kella 2:30 paiku Põlvamaal xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx talu õuel kaastäideviijatena, kooskõlastatult ja ühise tahtlusega kasutasid tahtlikult füüsilist vägivalda Politsei- ja Piirivalveameti Põlva politseijaoskonna patrullpolitseiniku E. L. suhtes, kes täitis ametiülesandeid. 22.05.
  11. a kella 2.30 paiku teenindas patrullpolitseinik E. L. väljakutset ja paigutas politseisõidukisse agressiivset alkoholijoobes L. R. . F.R soovis takistada L. R. toimetamist politseiautosse ja politseijaoskonda ning viskas end E. L. lähedal pikali maha ja haaras kätega kinni ümber kannatanu E. L. jalgade. Eesmärgiga vabaneda F.R haardest, võttis E. L. kätega kinni F.R kätest. Samal ajal haaras Z.R tahtlikult kätega kinni E. L. kätest, hoidis kätega kinni E. L. kätest ja tõmbas E. L. käed lahti F.R kätest, jätkates oma kätega veel E. L. kinnihoidmist. Seejärel hammustas F.R tahtlikult hammastega E. L. vasakust reiest, s.o vasaku reie põlvest. Eelpool kirjeldatud Z.R ja F.R ühise tegutsemise tagajärjel kukkus E. L. põlvedele ja tundis füüsilist valu. Ka hammustamise tõttu tundis E. füüsilist valu. Z.R ja F.R grupis põhjustasid tahtlikult E. L. füüsilist valu ning vasaku reie eespinnal 2x2,5 cm marrastuse, punetava asümmeetrilise ümara laigu, keskel pisut lahti marrastunud nahka. 3
(13)1-16-7301
  1. Esitatud süüdistuses F.R ja Z.R ennast süüdi ei tunnista. II Kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja maakohtu põhjendused süüdistuste osas
  2. Süüdistatavad F.R ja Z.R tulid 21.05.
  3. a õhtul kella 20-21 paiku külla S. R. ja viimase elukaaslasele O. R. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx tallu, kus nad muu hulgas tarvitasid ka alkoholi. Hiljem saabusid sinna veel K. K. , T. P. ja A. V. . Antud asjaolud saab maakohus lugeda usaldusväärselt tõendatuks süüdistatavate F.R ja Z.R ning tunnistajate S. R. , O. R. , K. K. , T. P. ja A. V. kohtus antud ütluste, samuti süüdistatavate joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollidega (31 pöördel, 33 pöördel).
  4. Peale seda, kui xxxxxxxxxx tallu tuli S. R. poeg - L. R. , muutus olukord viimase ja kogu ülejäänud seltskonna vahel pingeliseks. Poolte vahelise konflikti käigus lõi L. R. katki kõigepealt Z.R-i auto tagaklaasi ja siis veel S. R. sõiduki tagaklaasi. Neid asjaolusid tõendavad otseselt süüdistatavate F.R ja Z.R ning tunnistajate S. R. , O. R. , K. K. , T. P. , A. V. ja L. R. kohtus antud ütlused.
  5. Väljakutse peale saabus xxxxxxxxxx tallu 22.05.
  6. a kella 2 paiku olukorda lahendama kõigepealt politseiametnik E. L. (kannatanu) koos abipolitseinik K. S. . 6.
  7. Asjaolu, et xxxxxxxxxx tallu jõudsid esmalt E. L. ja K. S. , kinnitavad eelkõige viimaste, samuti süüdistatava F.R ning tunnistajate L. R. , P. K. ja J. H. kohtus antud ütlused ning patrullilehed (tl 41-43, 44-45) kogumis. 6.
  8. Fakti, et politseid vajati xxxxxxxxxx tallu kinnitavad tunnistajate O. R. ja L. R. kohtus antud ütlused ning helisalvestis (tl 66). L. R. on kohtus kinnitanud, et ta ei meeldinud talus viibivale seltskonnale ja hirmust nende ees kutsus ta välja politsei. O. R. ütlustest ja helisalvestisest Häirekeskusele nähtub, et L. R. käitub agressiivselt ja 5 inimest ei saa viimasega hakkama, mistõttu oleks kohapeale vaja politsei eriüksust. Samuti tuleneb helisalvestisest, et taolisest sündmusest on Häirekeskust informeerinud ka T. -nimeline isik. Seega soovis politsei abi vähemalt kolm inimest. 6.
  9. Eeltoodud tõenditest järeldub, et xxxxxxxxxx talus oli tekkinud tõsine vastasseis L. R. ja ülejäänud seltskonna vahel, seda eriti pärast autode tagaklaaside lõhkumist, mis võis päädida vastastikuse vägivalla kasutamise ning selles osalejate elu või tervise ohtu seadmisega. Et vägivalla kasutamise tahtlus polnud ainult L. R. poolne, kinnitavad ka Z.R-i kohtus antud ütlused. Nii on Z.R tunnistanud, et ta ajas põgenevat L. R. taga, tahtis viimasele kätega kallale minna auto kahjustamise pärast ja ei soovinud politsei kohalolekut. Eluliselt usutav on, et alkoholi tarvitanud isikute vahel, kelleks olid kõik peale A. V. , omavaheline arvete klaarimine vägivallaga oleks kindlasti võinud lõppeda tõsiste tagajärgedega. 6.
  10. Korrakaitseseaduse (KorS) § 2 lg 4 kohaselt on riiklik järelevalve korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. 4
(13)1-16-7301 Seega saabus politseinik E. L. 22.05.
  1. a öösel kell 2 paiku xxxxxxxxxx tallu riikliku järelevalve teostamise eesmärgil. Riiklik järelevalve seisnes politseiniku poolt oma pädevuse kasutamises, et ennetada võimalikku ohtu isikutele või varale, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine.
  2. Vahetult peale sündmuskohale jõudmist panid E. L. ja K. S. L. R. politseisõidukisse, mis oli jäetud seisma tallu viivale teele, hoonetest kaugemale, K. S. jäi auto juurde valvama ning E. L. läks teistelt kohapeal viibijatelt selgitusi saama. Neid asjaolusid tõendavad usaldusväärselt eelkõige kannatanu E. L. ja tunnistaja K. S. kohtus antud ütlused. Nende ütlustest nähtub, et tallu viival teel tuli neile vastu kaikaga ja ilma särgita L. R. . Et vältida L. R. ja viimase suunas liikunud isikute vahel edasist konflikti, selleks paigutasid nad L. R. politseiauto tagaistmele, K. S. jäi auto lähedale L. R. valvama ja E. L. läks ülejäänud seltskonda küsitlema. Kannatanu E. L. ja tunnistaja K. S. ütlustes puuduvad vastuolud ning need on kooskõlas ka tunnistaja L. R. kohtus antud ütlustega, milles viimane, kuigi oli alkoholijoobes, on kinnitanud tema paigutamist politseiautosse. Samuti nähtub tunnistaja A. V. kohtus antud ütlustest, et L. R. pandi politseiautosse, mis seisis talu sissesõidu teel. Ka on süüdistatav F.R kohtus tunnistanud, et politsei pidas L. R. kinni. Seega saab kannatanu E. L. ja tunnistaja K. S. kohtus antud ütlusi lugeda usaldusväärseteks. Järelikult kinnitavad eelnimetatud tõendid veenvalt, et vahetult peale politseipatrulli (E. L. ja K. S. ) saabumist paigutati L. R. politseisõidukisse võimaliku konflikti eskaleerumise vältimiseks, K. S. jäi valvesse politseiauto juurde ning E. L. eemaldus politseiautost asjaolude väljaselgitamise eesmärgil.
  3. Edasise sündmustiku kulgemise osas langevad E. L. ja K. S. ütlused olulistes aspektides kokku, aga need erinevad kardinaalselt süüdistatavate poolt antud ütlustest. 8.
  4. Kannatanu E. L. kohtus antud ütluste kohaselt tahtsid süüdistatavad minna politseiauto juurde, et L. R. omakohut teha autoakna lõhkumise eest. Ta hakkas selg ees taganema politseiauto suunas ning keelas kõigil auto suunas liikumise ja püüdis F.R edasiliikumist takistada käe ettesirutamisega. Mõni hetk hiljem viskas F.R tema jalgade ette pikali ja haaras kätega kinni tema säärtest. Sellest haardest vabanemiseks ta kummardus allapoole ja võttis kätega kinni F.R randmetest. Sel hetkel ütles Z.R, kes seisis temast paremal, et minu naist ei puutu ning haaras tema kätest kinni, tõmbas need lahti F.R randmete küljest ja tõmbas tema käed üles, ette paremale. Samal ajal, kui Z.R tema kätest ja F.R tema jalgadest kinni hoidis, hammustas viimane tema vasaku põlve piirkonnast (s.o põlvekedrast mõned sentimeetrid kõrgemalt) ning ta kukkus tasakaalukaotuse tõttu üle F.R oma põlvede peale. Kukkumisel laskis Z.R tema käed lahti ning F.R käte haardest vabastas ta ennast peale kukkumist. Seejärel läks ta umbes 15 m kaugusel seisnud auto juurde, teatas toimunust juhtimiskeskusele ning sõitis koos K. S. ja L. R. talu tee otsa lisapatrulli ootama. 8.
  5. Tunnistaja K. S. kohtus antud ütluste järgi nägi ta politseiautost enam kui 10 m kaugusel üht naist ja E. L. pikali maas. Peale seda liikus E. L. nende auto juurde ning siis nägi, kui naine viskas ennast pikali ja haaras E. L. jalgadest kinni. E. L. siis ei kukkunud ja vabanes naise haardest peale teise naise sekkumist. 5
(13)1-16-7301 8.
  1. Seega kinnitavad tunnistaja K. S. ütlused kannatanu E. L. ütlusi selles, et viimane ja F.R olid samas ajal pikali maas ja see juhtus politseiautost rohkem kui 10 m kaugemal. Selles, et K. S. oli võimalik taolist seika öösel ja politseiauto juurest näha, kohtul alust kahelda ei ole. Tunnistaja K. S. on veenvalt selgitanud, et koht, kus kannatanu ja naine olid pikali, asus küll autost eemal, kuid seal toimunut võimaldas tal piisavalt hästi tajuda politseiauto tulede ja talu hoovist paistnud valguse vihud. Järelikult on selles osas E. L. ja K. S. ütlused täielikult kokkulangevad. Asjaolu, et tunnistaja K. S. nägi veel, et politseiauto lähedal viskas naine ennast pikali ja haaras kannatanu jalgadest kätega kinni, kuid kannatanule taoline seik auto lähedal ei meenu, ei anna veel põhjust kahelda kannatanu ütluste õigsuses tema kinnihoidmise, hammustada saamise ja pikali kukkumise osas autost kaugemal, samuti E. L. ja K. S. ütluste usaldusväärsuses tervikuna, kuna nende ütlusi olulistes faktides kinnitavad ka teised tõendid. Iseenesest pole välistatud, et peale ootamatut füüsilist rünnet, mis lõppes E. L. pikali kukkumisega, ei pruukinud viimane enam tähele panna F.R lühiajalist ja tagajärjetut tegevust. 8.
  2. F.R on kohtus tunnistanud, et ta tahtis minna politseiauto juurde, kus oli L. R. , tema liikumist takistas kannatanu ja ta kukkus. Samas tuleneb F.R kohtus antud ütlustest, et ta tahtis L. R. ainult rahustada, kannatanut ta kinni ei hoidnud ega hammustanud, ka polnud tema lähedal abikaasat (kaassüüdistatavat) ning ta kukkus istukile, kuna tõmbas ära oma käe kannatanu haardest. 8.
  3. Z.R-i kohtus antud ütlustest nähtub, et teda ei olnud üldse F.R-iga kannatanu juures, vaid ta põgenes politsei saabumisel maja taha, tuli mõne aja pärast tagasi õues oleva laua taha, kus teiste hulgas oli ka tema abikaasa, keda rahustas O. R. , seejärel läks ta uuesti maja taha ja tagasi tulles kuulis, et politsei viis tema abikaasa ära, mistõttu ütles kannatanule, et minu naist ei puutu. 8.
  4. Seega tuleneb süüdistatavate kohtus antud ütlustest, et koos nad kannatanu juures ei olnud ning kannatanule midagi ei teinud.
  5. Süüdistatav F.R kohtus antud ütlusi, et ta koos Z.R-iga kannatanu juures ei olnud ning kannatanu jalgadest kinni ei hoidnud ega hammustanud põlve piirkonnast, ei saa lugeda usaldusväärseteks. 9.
  6. Kuna asja kohtuliku arutamisel eitas E. Yalina süüteo toimepanemist, siis avaldati prokuröri taotlusel

§ 293lg 1 ja § 289 lg 1 alusel F.R kahtlustatavana ülekuulamisel - 23.05.2016.

a - antud ütlustest järgmised laused: „Tunnistan antud kuriteo toimepanemist“ ja „See konflikt toimus nii nagu on kahtlustuses kirjas“. Lähtudes sellest, et 23.05.

  1. a esitati F.R-ile kahtlustus, mille sisu oli samasugune nagu süüdistus 25.08.
  2. a süüdistusaktis, siis saab asuda seisukohale, et kohtueelsel uurimisel on F.R tunnistanud vägivallateo toimepanemist 22.05.
  3. a öösel kannatanu vastu koos Z.R-iga, kuid kohtuistungil on seda hakanud täielikult eitama. F.R on põhjendanud oma ütluste muutmist sellega, et ta oli kahtlustuse esitamise ajal menetleja surve all. Maakohtu arvates on selline põhjendus deklaratiivne ja sisutu. F.R ei ole selgitanud, millega menetleja talle survet avaldas ning miks ta ei kasutanud oma õigust ütluste andmisest keelduda ega taotlenud ülekuulamise juurde kaitsjat. 6

(13)1-16-7301 Kuna F.R ei ole oma ütluste muutmist veenvalt põhjendanud, siis ei saa tema kohtus antud ütlusi pidada usaldusväärseteks ja need tuleb jätta selles osas kõrvale. 9.
  1. Fakti, et F.R läks esimese politseipatrulli saabumise järgselt kannatanu juurde, kinnitavad xxxxxxxxxx talus viibinud seltskonnast veel tunnistajate A. V. ja S. R. kohtus antud ütlused. Tunnistaja T. P. ja K. K. ei ole osanud süüdistatavate tegevuse kohta kannatanu suhtes midagi kinnitada, sest nad olid juba enne xxxxxxxxxx tallu saabumist tarvitanud ohtralt alkoholi. Kuigi tunnistaja O. R. on kohtus tunnistanud, et tema ei näinud politseiniku pikali kukkumist, kuigi ta käis F.R vahepeal politseiniku juurest eemale kiskumas, ei saa sellest järeldada, et kannatanu kukkumist ei esinenud. O. R. on kohtule kinnitanud, et tervislike põhjuste tõttu on tal mäluprobleemid. Kuna O. R. esinevad mäluhäired ning tema ütlused on otseses vastuolus ka E. L. ja K. S. ütlustega, siis ei saa maakohus tema ütlusi tervikuna pidada usaldusväärseteks. Seega võib A. V. ja S. R. ütlustele tuginedes lugeda tõendatuks, et F.R viibis kannatanu juures. Järelikult on selles osas usaldusväärsed ka kannatanu E. L. ja K. S. kohtus antud ütlused.
  2. Süüdistatav Z.R-i kohtus antud ütlusi, et tema ei olnud koos F.R-iga üldse kannatanu E. L. juures, kui viimane pikali kukkus, ei saa lugeda usaldusväärseks. 10.
  3. Z.R-i kohtus antud ütlusi selles, et teda ei olnud õues oleva laua taga, kui saabus kohale esimene politseipatrull, saab pidada õigeks, kuna see langeb kokku peale kannatanu ütluste ka tunnistaja S. R. kohtus antud ütlustega. Viimane on kohtuistungil kinnitanud, et peale politsei saabumist ta maja ees Z.R-ist enam ei näinud. Ka nähtub tunnistaja A. V. kohtus antud ütlustest, et ta nägi, kui süüdistatavad ja ka O. R. läksid politsei juurde. Kuigi tunnistaja A. V. ütluste järgi nägi ta süüdistatavaid politseiniku juures mitte esimese, vaid teise patrulli saabumise ajal, saab siiski süüdistatavate ja tunnistajate A. V. ja S. R. kohtus antud ütlustes olevate vastuolude kõrvutamisel ning kannatanu E. L. ja J. H. ütlustele tuginedes asuda seisukohale, et süüdistatavad olid E. L. juures enne J. H. ja P. K. saabumist sündmuskohale. 10.
  4. Nii on F.R kohtus tunnistanud, et tema nägi küll teise politseipatrulli saabumist, kuid siis, erinevalt esimesest patrullist, ta politseiniku juurde enam ei läinud. E. L. ütluste järgi olid tema juures mõlemad süüdistatavad. Tunnistaja J. H. ütluste kohaselt saabus ta sündmuskohale teise politseiautoga ning läks koos E. L. maja hoovis oleva seltskonna juurde. Seega puudus süüdistatavatel põhjus ja vajadus koos minna politseinik E. L. juurde peale seda, kui sündmuskohale oli saabunud ka teine politseipatrull (koosseisus J. H. ja P. K. ). Lisaks sellele nähtub Z.R-i ütlustest, et ta tuli maja hoovi tagasi ajal, kui tema abikaasat rahustas O. R. (st kui intsident F.R ja kannatanu vahel oli lõppenud), seejärel läks ta sealt uuesti ära ja alles tagasi tulles kuulis, et politsei oli viinud ära tema abikaasa (s.o peale seda, kui F.R oli paigutatud politseiautosse). 10.
  5. Seega tuleneb eelnevast, et tunnistaja A. V. on andnud ütlusi süüdistatavate sellise koostegevuse kohta, mis on vastuolus teiste tõenditega, sh süüdistatavate ütlustega. Järelikult on tunnistaja A. V. ütlused selles, et Z.R oli kuni teise politseipatrulli saabumiseni õues laua taga ning süüdistatavad läksid koos politseiniku juurde pärast teise politseipatrulli saabumist, valed ja ebausaldusväärsed. 7
(13)1-16-7301 10.
  1. Samuti pole loogilised ega usaldusväärsed Z.R-i ütlused selles, et ta peale F.R paigutamist politseiautosse, ütles kannatanule veel, et minu naist ei puutu. Olukorras, kus F.R oli taluhoovist eemaldatud nii, et Z.R seda isegi pealt ei näinud, oleks viimase poolt lausutu olnud mõttetu, sest toimunud sündmust ja aega ei olnud võimalik tagasi pöörata. Kuna kannatanu kinnituse kohaselt kuulis ta Z.R-ilt taolist lauset siis, kui viimane tõmbas lahti tema käed F.R randmete küljest, ning see sobib ja vastab täielikult antud situatsioonile ja oleks sellisel juhul igati eesmärgipärane, siis leiab kohus, et Z.R-i ütlusi, et ta polnud F.R-iga kannatanu juures ega tegutsenud viimase vastu, ei saa lugeda usaldusväärseteks.
  2. Kannatanu E. L. kohtus antud ütlustes - süüdistatavad olid tema juures, F.R viskas ennast pikali ja haaras kinni kätega tema säärtest, antud haardest vabanemiseks ta kummardus allapoole ja võttis kätega kinni F.R randmetest, Z.R tõmbas tema käed enda ette paremale ja hoidis neid kinni, samal ajal jätkas F.R tema jalgadest kinni hoidmist ja hammustas tema vasaku põlvekedra lähedalt ning jalgadest ja kätest kinnihoidmise ajal kaotas ta tasakaalu ja kukkus üle F.R põlvede peale - ei ole kohtul alust kahelda, sest need on kooskõlas teiste usaldusväärsete tõenditega ning eluliselt usutavad. 11.
  3. E. L. ja F.R samaaegset pikali olekut xxxxxxxxxx talu sissesõiduteel politseiautost kaugemal, kui saabunud ei olnud veel teist politseipatrulli, on usaldusväärselt kinnitanud tunnistaja K. S. . 11.
  4. Kannatanu ütlusi, et süüdistatavad hoidsid teda kinni (naine jalgadest ja mees kätest) ja naine hammustas põlve juurest ning selle käigus kukkus ta maha, kinnitavad tunnistajate K. S. , P. K. ja J. H. kohtus antud ütlused. Juhtunust rääkis kannatanu kõigepealt oma paarimehele - K. S. ning seejärel P. K. ja J. H. , kest saabusid sündmuskohale teise patrullautoga. Antud tunnistajad on andnud konkreetseid ja üksikasjalikke ütlusi kannatanuga juhtunu kohta ning need langevad täielikult kokku kannatanu enda ütlustega. Tunnistajad said kannatanult alguses teada, et vägivallatsesid naine ja viimase mees ning mõni hetk hiljem näitas kannatanu J. H. konkreetseid isikuid, s.o süüdistatavaid. Kuna tunnistajate ütluste sisuks on valdavas osas kannatanult kuuldud asjaolud, mida viimane oli vahetult enne rääkimist tajunud, ja rääkimise ajal oli kannatanu ilmselgelt veel tajutu mõju all ning ei ole alust arvata, et kannatanu moonutas tõde, siis saab pidada tunnistajate K. S. , P. K. ja J. H. kohtus antud ütlusi ka selles osas lubatavaks ja usaldusväärseks tõendiks

§ 66lg 22 p 2 kohaselt.

11.

  1. Kannatanu nägi süüdistatavaid elus esimest korda. Erinevalt süüdistavatest oli kannatanu kaine ja täitis talle pandud ametikohustusi. Süüdistatavatel puudub mõistlik ja loogiline põhjendus, miks peaks kannatanu valetama nende peale ning kutsuma sündmuskohale aluseta välja veel abijõud. Süüdistatavatele käeraudade panemine ja kainenemisele paigutamine (tl 30, 32) leidsid aset tunduvalt hiljem kui kannatanu rünne, mistõttu ka need toimingud ei saanud avaldada mingit mõju ja moonutada kannatanu ütluste sisu, kui ta informeeris tunnistajaid K. S. , P. K. ja J. H. temaga juhtunust.
  2. Kannatanu E. L. kohtus antud ütlustes, et tajus F.R hammustamise momenti ja tundis hammustuse järgselt vasakus põlve piirkonnas valu ja sellest tekkis tal veel põlvekedrast 8

(13)1-16-7301 mõned sentimeetrid kõrgemal nahamarrastus ning põlvedele kukkumisel tundis ta valu, ei ole põhjust kahelda. 12.
  1. Eluliselt on usutav, et seisvast asendist põlvede peale vastu maad kukkudes saab inimene haiget. Ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast lähtudes tuleb nentida, et sellisest asendist vastu maapinda kukkumine põhjustab terve närvisüsteemiga inimesele vähemalt valuaistingu. Nimetatud piirkond on suhteliselt tundlik, sest seal on reie- ja sääreluu ühenduskoht, kus paiknevad erinevad kõõlused, samuti puudub seal naha ja luu vahel pehme kude ning luu ümber asetseb palju valuretseptoreid, mistõttu sellises kohas tekitab põrutus inimesele tajutava valuaistingu. Seega on usutav, et kannatanu tundis põlvedele kukkumisel lühiajalist valu põlvedes. 12.
  2. Kannatanu ütlusi, et F.R hammustusest tekkis tal nahamarrastus vasaku põlve juures, kinnitavad veel patsiendikaart (tl 29) ja tunnistaja M. - L. R. kohtus antud ütlused. Patsiendikaart tõendab, et kannatanu pöördus 22.05.
  3. a kell 5.44 Põlva haiglasse seoses traumaga, mille ta oli saanud xxxxxxxxxx talus kella 2 paiku, kui pikali olev naine hammustas tema vasakust põlvest. Kannatanul tuvastati vasaku reie distaalosa dorsaalpinnal 2 x 2,5 cm marrastus, s.o punetav asümmeetriline laik, mille keskel oli pisut lahti marrastunud nahka. Tunnistaja M. - L. R. ütlused kinnitavad, et tema vaatas üle kannatanu vigastuse ja märkis patsiendikaardile objektiivse leiu. Nahamarrastus asus kannatanu reie ja põlve piiril ning eespinnal, mistõttu tema poolt kasutatud termin - „dorsaalpinnal“ - oli tagantjärgi mõeldes ebatäpne. 12.
  4. Tuginedes patsiendikaardi andmetele ning tunnistaja M. - L. R. kohtus antud ütlustele, loeb kohus usaldusväärselt tuvastatuks, et arsti poole pöördumisel 22.05.
  5. a kell 5.44 ajal esines kannatanul 2 x 2,5 cm marrastus (s.o punetav asümmeetriline laik, mille keskel oli pisut lahti marrastunud nahka) vasaku reie distaalosa esipinnal. Tunnistaja M. - L. R. mäletab hästi antud juhtumit, sest tema lühiajalises praktikas pole esinenud rohkem hammustusvigastusega politseinikku. Ka on M. - L. R. selgitanud veenvalt, mille tõttu ta kasutas patsiendikaardil terminit - „dorsaal“. Taolist terminit kasutatakse meditsiinis ka käe- ja jalalaba pealmisele osale viitamise puhul. Samuti vaatas enne tunnistaja M. - L. R. kannatanu üle tiraažiõde G. V. , kes on märkinud patsiendikaardile, et kannatanul esinesid marrastusjäljed vasakul põlvel. Tunnistaja A. R. on kohtus kinnitanud, et ta ei mäleta enam taolist juhtumit ega kannatanu vigastust. Seega ei ole tunnistaja A. R. ütlused vastuolus tunnistaja M. - L. R. ütlustega. 12.
  6. Patsiendikaardile märgitud objektiivne leid - 2 x 2,5 cm marrastus ja selle olemus (s.o punetav asümmeetriline laik, mille keskel oli pisut lahti marrastunud nahka) ning kannatanu poolt vormiriietuse kandmine kinnitavad kogumis veenvalt, et selline vigastus vasaku reie distaalosa esipinnal sai kannatanul tekkida ainult F.R hammustuse tõttu. Asjaolust, et tunnistaja M. - L. R. eksis ühe termini - „dorsaal“ - kasutamisega ning seda ei pannud tähele ka valvearst A. R. , kes pidi kontrollima abiarsti tööd, ei saa teha järeldust, et patsiendikaart ning E. L. ja M. - L. R. ütlused oleksid ebausaldusväärsed. Seega on õiged ja usaldusväärsed kannatanu E. L. ütlused, et F.R hammustas teda vasaku jala põlve piirkonnast (eespinnalt) - põlvekedrast mõni sentimeeter kõrgemalt ning selle tagajärjel tundis ta valu ja hammustuskohas tekkis väike nahamarrastus. 9
(13)1-16-7301
  1. E. L. võimuesindajana (politseiametnikuna) oli seaduslik õigus keelata lähenemine politseisõidulike, kuhu oli eelnevalt paigutatud L. R. . Vastavalt KorS § 44 lg 1 p-le 4 võib politsei ajutiselt keelata isiku viibimise teatud isiku läheduses või teatud kohas, kohustada teda selle isiku lähedusest või sellest kohast lahkuma või isikule või kohale teatud kaugusele lähenemisest hoiduma kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks. Kannatanu E. L. ja tunnistaja K. S. ütlustega on tõendatud, et nad panid L. R. politseisõidukisse, et kaitsta viimast teiste omakohtu eest. Seega oli E. L. korraldus – mitte läheneda politseisõidukile – tema pädevuse piirides ning põhjendatud ja vajalik. Kuna E. L. , lisaks suulisele korraldusele, sirutas F.R-ile ette ka käe, siis pidi KorS §-s 44 sätestatud viibimiskeeld olema arusaadav kõikidele kohal viibijatele, sealhulgas F.R-ile . Isikud, kes taolist politsei korraldust eirasid, takistasid ilmselgelt E. L. riikliku järelevalve teostamist.
  2. Eeltoodu alusel ning tuginedes kannatanu E. L. , tunnistajate K. S. ,, P. K. , J. H. , M. - L. R. , L. R. , S. R. ja A. V. kohtus antud ütlustele, samuti patrullilehtedel (tl 41-43, 44-45) ja patsiendikaardile (tl 29) kogumis, saab maakohus lugeda usaldusväärselt tõendatuks, et F.R ja Z.R kaastäideviijatena kasutasid 22.05.
  3. a kella 2 paiku xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx talus ametikohustusi täitnud politseinik E. L. suhtes füüsilist vägivalda, mis seisnes selles, et F.R haaras kätega kinni ümber kannatanu jalgadest, kui kannatanu püüdis vabaneda F.R haardest, siis haaras Z.R kätega kinni kannatanu kätest, tõmbas kannatanu käed lahti F.R kätest ja hoidis kannatanut kätest kinni, samal ajal hammustas F.R kannatanu vasaku reie alumisest osast põlve lähedalt ning seejärel kukkus kannatanu põlvedele. Z.R-i ja F.R teod põhjustasid kannatanule füüsilist valu ning vasaku reie distaalosa eespinnal 2 x 2,5 cm marrastuse. 14.
  4. Politseiametniku seadusliku korralduse täitmise asemel haaras F.R (pärast enda pikali viskamist) kätega kinni E. L. jalgadest, seejärel haaras Z.R kinni E. L. kätest, tõmbas need üles enda suunas ja hoidis neid kinni ning samal ajal hammustas F.R E. L. vasaku põlvekedra lähedalt. Kätega politseiniku jalgadest või kätest kinni haaramine on oma olemuselt rünne võimuesindaja vastu. Käesoleval juhul toimus taoline rünne ametikohustusi täitva kannatanu vastu mõlema süüdistatava poolt ja oli seotud samaaegselt füüsiline jõu rakendamisega. Üldtuntuks saab lugeda asjaolu, et igasuguse füüsilise jõu rakendamine teise inimese suhtes kätkeb endas vägivallateo sooritamise võimalikkust. Seega F.R ja Z.R, hoides kinni kannatanu jalgadest ja kätest, alustasid füüsilise vägivalla rakendamist kannatanu suhtes. 14.
  5. F.R ja Z.R tegutsesid kannatanu vastu ühiselt ja kooskõlastatult. Kannatanu kukkumine põlvedele, millega põhjustati valu, ja kannatanu hammustamine vasaku põlve piirkonnast, millega põhjustati lühiajaline tervisekahjustus ja valu, realiseerus süüdistatavate kooskõlastatud teopanuste raames. 10
(13)1-16-7301 Kui Z.R poleks takistanud kannatanut ja viimasel oleks olnud võimalik F.R kätte haardest vabaneda, siis poleks F.R jõudnud kannatanut hammustada ega kannatanu pikali kukkunud. Kannatanu kukkus põlvedele seetõttu, et teda hoidsid üheaegselt kätega kinni süüdistatavad (sealhulgas F.R kannatanu jalgadest ning Z.R kannatanu kätest, tõmmates need alt üles paremale) ning tal polnud võimalik enam säilitada oma keha tasakaalu selle raskuskeskme tsentrist väljaviimise tõttu. Seega täiendasid süüdistatavad oluliselt teineteise tegevusi niimoodi, et selle tulemusena sai võimalikuks kannatanu kehaline väärkohtlemine. 14.
  1. Enne E. L. käte eemale tõmbamist F.R käte küljest oli Z.R teadlik, et F.R on blokeerinud kannatanu liikumise (hoiab kinni kannatanu jalgadest) ja võib viimase suhtes rakendada mistahes vägivalda ning soovis oma panusega (kannatanu kätest kinnihoidmisega) kindlustada sellise seisundi jätkumist ja olukorra hoidmist ühise kontrolli all. F.R oli teadlik, et Z.R tõmbas temast eemale E. L. käed ning tal on võimalik takistamatult jätkata vägivalla kasutamist kannatanu suhtes. Samuti teadsid F.R ja Z.R, et jalgadest ja kätest kinnihoidmisega halvasid nad kannatanul tasakaalu hoidmise ja püsti seismise võime, mistõttu vähemalt möönsid kannatanu kukkumise võimalust ja sellega viimasele valu põhjustamist. Järelikult panid F.R ja Z.R kaastäideviijatena tahtlikult toime vägivalla kasutamise võimuesindaja vastu seoses viimase ametikohustuste täitmisega. 14.
  2. Kohus ei ole tuvastanud F.R ja Z.R-i käitumises õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Nad ründasid õiguspäraselt ametikohustusi täitnud politseinikku, mitte aga ei kaitsnud ennast või teineteist politseiniku õigusvastase tegevuse eest. F.R ja Z.R-i süüd välistavad asjaolud puuduvad.
  3. Eelnevast lähtudes saab asuda seisukohale, et F.R ja Z.R-i poolt toimepandu on subsumeeritav KarS § 274 lg 2 p 2 järgi. III Maakohtu seisukoht karistuse mõistmise osas
  4. Eeltoodu alusel tuleb mõista F.R-ile ja Z.R’le karistus KarS § 274 lg 2 p 2 järgi. KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestab kohus karistuse mõistmisel peale isiku süü veel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
  5. Süüdistatavad on toime pannud avaliku võimu teostamise vastase II astme kuriteo kaastäideviijatena. Antud tegu oli neil juhuslikku laadi ja tingitud alkoholi tarvitamisega kaasnenud mõjudest. Süüdistatvaid ei ole varem süütegude eest karistatud (tl 39, 40). Nende karistust kergenvad ja raskendavad mittekoosseisulised asjaolud puuduvad. Süüdistatavate ühine ja kooskõlastatud tegevus põhjustas kannatanule füüsilist valu ja väikese nahamarrastuse vasaku põlve piirkonnas. F.R süü kuriteo toimepanemisel on mõnevõrra suurem kui kaassüüdistataval, sest tema oli aktiivsem pool ning hammustas ka kannatanut. 11
(13)1-16-7301
  1. KarS § 274 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse ühest kuni viie aastani. Arvestades asjaolu, et kuriteo tagajärjed on olnud kerged ja see oli süüdistatavatel esmakordne süütegu, siis peab maakohus edaspidiste süütegude toimepanemisest hoidumiseks ja õiguskorra kaitsmise huvides vajalikuks ja õiglaseks karistada F.R 1-aasta 2-kuulise vangistusega ja Z.R-ist 1-aastase vangistusega. Kuna süüdistatavate puhul võib arvata, et nad rohkem kuritegusid toime ei pane ja neil on peres alaealised lapsed, sellepärast leiab kohus, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine ei ole nende suhtes otstarbekas, mistõttu tuleb nad selle kandmisest täielikult vabastada KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel katseajaga, mis vastab nende vangistusaja pikkusele. Z.R on viibinud eelvangistuses
  2. – 23.05.
  3. a (tl 34-36). Vastavalt KarS § 68 lgle 1 tuleb eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva, arvata karistusaja hulka. IV Maakohtu seisukoht kriminaalmenetluse kulude hüvitamise ja asitõendi osas 19.

180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

§ 173

lg 2 kohaselt hüvitab menetluskulud käesoleva seadustiku järgi kohustatud isik menetleja määratud ulatuses. 20.

§ 179

lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus II astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-83-10 väljendanud seisukohta, et sundraha väljamõistmisel tuleb kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti ja lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast. Vabariigi Valitsuse 18.12.2015. a määruse nr 139 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 p 2 järgi on alates 01.01.2017. a. kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 470 eurot. Kuna süüdistatavad mõistetakse süüdi II astme kuriteos, siis on nende

§ 175lg 1 p 9 kohaselt menetluskuluks sundraha 705 (470 x 1,5) eurot.

21. Antud kriminaalasjas on süüdistatava F.R menetluskuludeks veel määratud kaitsjale määratud tasu ja sõidukulu hüvitis – 1228 eurot (48 + 1180; tl 58, 59-60, 90-92), pool kutsete saatmise kulust – 12,28 eurot (24,56 : 2 = 12,28; tl 65) ning pool tunnistajatele makstavast hüvitisest – 31,66 eurot (22,24 + 41,08 = 63,32; 63,32 : 2 = 31,66; tl 74-75, 81-83). Seega on F.R kriminaalmenetluse kulud

§ 175lg 1 p-de 4, 9 ja 10 kohaselt kokku 1976,94 (705+1228+12,28+31,66) eurot.

22. Z.R-i menetluskuludeks peale sundraha on veel määratud kaitsjale määratud tasu ja sõidukulu hüvitis – 1077 eurot (81 + 42 + 954; tl 54, 55-57, 61, 76-77, 86-88-92), pool kutsete saatmise kulust – 12,28 eurot (24,56 : 2 = 12,28; tl 65) ning pool tunnistajatele makstavast hüvitisest – 31,66 eurot (22,24 + 41,08 = 63,32; 63,32 : 2 = 31,66; tl 74-75, 81-83). Seega on Z.R-i kriminaalmenetluse kulud

§ 175lg 1 p-de 4, 9 ja 10 kohaselt kokku 1825,94 (705+1077+12,28+31,66) eurot.

23. Arvestades asjaolu, et F.R ja Z.R on abikaasad, nende menetluskulud on suhtelised suured, F.R puudub töökoht ning neil on 2 alaealist last (tl 62, 63), siis leiab maakohus, et kogu menetluskulu hüvitamine käiks neile ilmselt üle jõu. Seetõttu peab kohus mõistlikuks jätta

§ 180lg 3 teise lause alusel F.R menetluskulud kokku 12

(13)1-16-7301 969,26 euro ulatuses (s.o määratud kaitsjale määratud sõidukulud - 220,32 eurot, kutsete saatmise kulud - 12,28 eurot, tunnistajatele makstavad hüvitised - 31,66 eurot ja sundraha – 705 eurot) ja Z.R-i menetluskulud kokku 160,94 euro ulatuses (s.o määratud kaitsjale määratud sõidukulud - 117 eurot, kutsete saatmise kulud - 12,28 eurot ja tunnistajatele makstavad hüvitised - 31,66 eurot) riigi kanda.riigi kanda. Järelikult tuleb

§ 180

lg 1 alusel välja mõista riigituludesse F.R-ilt 1007,68 (1976,94 – 969,26) eurot kaitsjale määratud tasu katteks ja Z.R-ilt 1665 (1825,94 – 160,94) eurot kaitsjale määratud tasu (960 eurot) ja sundraha (705 eurot) katteks. Kuna eelmärgitud menetluskulude korraga tasumine paneks perekonna raskesse majanduslikku oilukorda, siis määrab kohus

§ 180

lg 3 kolmanda lause alusel süüdistatavate meneltuskulude tasumine ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. 24. Asja juurde võetud helisalvestis CD-R plaadil (tl 66) tuleb jätta kohtutoimikusse

§ 126lg 3 p 1 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Lembit Käis kohtunik 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.