§-de 224 lg 2 ja § 227 lg 1 järgi 1 kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest, KarS § 63 lg 1 alusel
Vaidlustatava väärteootsuse kohaselt N.O 15.03.2019.a kella 21:38 ajal xx teel suunaga xxx tee poole, Tallinnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,27 mg ning kiirusega 70+/-3 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 17 km/h, Kohtuväline menetleja asus seiskohale, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteod, väärteoprotokoll on koostatud õigesti ning alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad. Kohtuvälise menetleja otsuses märgiti, et alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdeti mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDM-0085, mis omas kehtivat taatlust ja mõõtmist teostas vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Tõendusliku alkomeetri väljatrüki kohaselt on mõõtmisel järgiti mõõtemetoodikat, isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Seega asus kohtuväline meneleja seisukohale, et menetlusaluse isiku suhtes teostatud mõõtetulemus on jälgitav ning MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaselt ja väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. Samuti on vaidlustatavas otsuses märgitud, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirus mõõdeti liiklusjärelevalve käigus taadeldud ja tehniliselt korras mõõteseadmega LaserCam 4 nr LE0992, Juhile näidati kiirusmõõteseadme tabloole fikseeritud näitu. Kiirus mõõdeti vastava koolituse läbinud ja pädeva politseiametniku poolt. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt oli mõõteseadme lugem 70 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +-3 km/h. Seega ületas menetlusalune isik mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 17 km/h. Kohtuväline menetleja koostatud väärteootsuses nr 2317,19,002164 asus seisukohale, et kaebuse esitaja poolt väärtegude toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Menetlusalune isik N.O rikkus
§- dest 15 lg 1 p 2 ja § 69 lg 3 tulenevaid nõudeid, pannes toime väärteod, millised kvalifitseeriti
§-de 224 lg 2 ja § 227 lg 1 järgi. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kuna
2 ja
S § 63 lõike 1 kohaselt mõista karistus
2 järgi. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud. Kohtuväline menetleja arvestas otsuse tegemisel asjaoluga, et sõiduki juhtimine alkoholipiirmäära ületavas seisundis, ületades seejuures ka suurimat lubatud sõidukiirust, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga, sest juht seab reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Väärteootsuses selgitati, et seadusandja on liiklusreegleid kehtestades näinud ette piirmäärad ja kohustused. Piirmäär on oma sisult võimalik maksimaalne määr, mida mitte mingil juhul ei tohi ületada ja kohustus oma sisult nõue, mida mingil juhul ei tohi täitmata jätta. Kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Karistuse määramisel kohtuväline menetleja lähtus ka õiguskorra kaitsmise huvidest, millise hulka kuulub ka liikluskord. Väärteootsuses juhiti tähelepanu teadmisele, et liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Juhil on kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida, sõites jälgida, et sõidukiirus jääks lubatu piiresse. Kaebuse esitajale karistust määrates, kohtuväline menetleja võttis arvesse ka fakti, et karistusregistri andmete kohaselt puuduvad menetlusalusel isikul kehtivad karistused. 2 Eeltoodut arvesse võttes ja juhindudes KarS § 56 lõikest 1, § 63 lõikest 1, määras kohtuväline menetleja N.O-le karistuseks Liiklusseaduse § 224 lg. 2 alusel rahatrahvi 180 trahviühiku ulatuses, s.o. 720.00 eurot (kd I tl 4-6). Kohtumenetluse poolte seisukohad: 23.04.2019.a esitas N.O Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale kaebuse, millises märkis, et tema ei ole eelpool märgitud otsusega nõus, asudes seisukohale, et talle karistuseks määratud rahatrahvi summa on liiga suur. Nii on kaebuse esitaja N.O kohtule esitatud kaebuses märkinud, et tema on nõus sõidukiirusega, selgitades, et tema liikus ühes voolus teiste liiklejatega sama kiirusega. Kuid alkoholi näiduga ta ei nõustu, kuna see oli minimaalne. Kaebuse esitaja kinnitab, et õhtusöögi ajal tarvitas ta ühe õlle 0,5 ml. Seejärel helistas talle abikaasa palvega temale ja lapsele järgi tulla, kuna lapsel hakkas halb. Kohtule esitatud kaebuses N.O märgib, et tema ei arvanud, et nii väike alkoholi kogus võib midagi mõjutada, ning afekti seisukorras lapse tervise pärast ta ei mõelnud, et võiks mõõta alkoholisisaldust organismis. Peale seda kui politseiametnik ta peatas, käitus ta rahulikkult, vastu ei vaielnud ja üritas selgitada antud situatsiooni. Tal fikseeriti alkoholijoove 0,27 milligrammi, kuid juba peale protokolli koostamist, umbes 15 minutit hiljem, oli alkoholi sisaldus juba 0,12 milligrammi, mille ta mõõtis enda kalibreeritud alkomeetriga (ALCOSCAN, Satellite2, SNL 143023). Kaebuse esitaja N.O kohtule esitatud kaebuses on märkinud, et nii kiire alkoholinäidu langus, viitab samuti minimaalsele alkoholikogusele organismis. Lähtudes Liiklus seaduse § 20 lg 3 p 2 on joove piirmäär 0,25 milligrammi, peale mida on keelatud sõidukit juhtida. Vastavalt nendele asjaoludele ta pole absoluutselt nõus nii suure rahatrahviga. Seetõttu palub ta kohtul vaadata üle kõik kergendavad asjaolud ja karistuse määr, samuti palub ta kohtul arvesse võtta teadmist, et tal ei ole olnud ühtegi liikluseeskirjade rikkumist. Kohtule esitatud kaebuses N.O on märkinud, et kuna ta Eestis ei viibi, siis ta kohtuistungist osa võtta ei saaks ning 29.04.2019.a on kaebuse esitaja taotlenud kohtult asja läbi vaatamist kirjalikus menetluses (kd I tl 2-3, 9). Kohtuväline menetleja on kohtule 17.05.2019.a esitatud seisukohas andnud nõusoleku asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ning kõne all olevas seisukohas on märkinud, et kohtuväline menetleja tutvunud N.O ´i kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt juhtis menetlusalune isik 15.03.2019.a mootorsõidukit isikuna kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,27 mg/l (0,32+-0,05) ja ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 17 km/h võrra. Menetlusaluse isiku joove tuvastati . Mõõteseade on regulaarselt kontrollitud ja omab kehtivat taatlustunnistust. Tõendusliku alkomeetriga mõõdetakse etanooli massikontsentratsiooni kontrollile allutatud isiku väljahingatavas õhus. Kirjalikus seisukohas selgitatakse, et tulenevalt korrakaitseseaduse § 38 lg 1-st politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Enne tõendusliku alkomeetri kasutamist on menetlusalusele isikule tutvustatud korrakaitseseaduse § 38 alusel tema õigusi ning menetlusalune isik on seda ka oma allkirjaga kinnitanud. Kogutud tõenditest ei nähtu, et menetlusalune isik oleks avaldanud soovi 3 alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga ning toimingud tõendusliku alkomeetriga on teostatud nõuetekohaselt. Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholi olla 0,10 milligrammi või rohkem. Menetlusalusel isikul tuvastati lõpliku mõõtetulemusena 0,27 mg/l. Samuti juhitakse kohtu tähelepanu teadmisele, et menetlusaluse isiku sõiduki kiiruse mõõtmist teostanud politseiametnik S S on läbinud pädeva mõõtja koolituse ja omab õigust kasutada . Kiirusemõõteseade LaserCam 4, seerianumbriga LE 0992 omab ja taatlus on teostatud . Seega kohtuvälise menetleja hinnangul 15.03.2019.a kell 21:38 omas kiirusemõõteseade kehtivat taatlustunnistust. Samuti antakse kohtule teada, et Tehnilise Järelevalve Amet on väljastanud , mille kohaselt on Tehnilise Järelevalve Amet viinud läbi laserkiirusmõõturi LaserCam 4 legaalmetroloogilise ekspertiisi ja tunnistanud seadme vastavaks Eesti õigusaktide nõuetele. Nimetatud tüübikinnitustunnistus kehtib kuni 11.12.2023. Kohtuvälise menetleja koostatud kirjalikus seiskohas märgitakse, et kiirusemõõteseadme LaserCam 4 puhul on tegemist laserradariga. LaserCam 4 on seade, mis mõõdab liikuva objekti liikumise kiirust ja kaugust seadmest, salvestades samal ajal mõõdetavast objektist video ning jäädvustades nii sihtmärgi liikumise ajaloo. Igapäevaselt läbib seade kontrolli, kus testitakse seadme mõõtmistäpsust. Seadme käivitamisel teeb seade enesetesti ning mõõtmist teostama asuv politseiametnik teostab seadmele HUD-sihiku testi kontrollides seadme kiirusmõõturi horisontaalset ja vertikaalset joondatust lasekiirega. Lisaks teeb mõõtja seadmele kauguse täpsuse testi, mõõtes fikseeritud kaugusel oleva objekti kaugust (lubatud eksimus kuni 30 cm) ning nulltesti, kus mõõtes paigal seisva objekti kiirust, peab tulemuseks olema kiirus 0 km/h. Liiklusjärelevalvet teostades arvutab seade vastava algoritmi abil seadmest väljunud ja tagasi peegeldunud infrapunaimpulsside aja põhjal liikuva objekti kiiruse ja kauguse, mis kuvatakse kasutajale. Kohtuväline menetleja on arvestanud menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärteo raskusastet, väärteo toimepanemise asjaolusid ja menetlusaluse isiku isikut ning õiguskorrakaitsmise huvidega. Kohtuväline menetleja on asunud seisukohale, et karistuse eesmärk ei ole võimalus anda isikule valida temale meelepärasem ja temale sobivaim karistus. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõikidele liiklejatele näidata, et liiklusreeglite eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine ja lubatud suurima sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust. Kuivõrd mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas nõuab selle juhtimine juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusohutust tagavate õigusaktide täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Kohtule esitatud kirjalikus seisukohas märgitakse, et Riigikohtu kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone mõistetakse karistus. Kohtu tähelepanu juhitakse teadmisele, et N.O ´i käitumises karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid menetluse käigus tuvastatud ei ole. Kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et 4 karistusregistri väljavõtte kohaselt menetlusalusel isikul kehtivad karistused puuduvad ning lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol menetleja kohaldanud ei ole. Samas on menetlusalune isik ühe teona toime pannud mitmele liiklusseaduse paragrahvile vastava rikkumise, mistõttu tema süü tuleb lugeda keskmisest suuremaks.
lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut (s.o 1200 eurot), aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetleja poolt ei ole kohtvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust ja menetlusalusele isikule määratud karistus vastab üleastumise raskusele ning on põhjendatud. Lähtudes eeltoodust palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse motiivid VtMS § 117 lg 1 p-de 1 alusel kontrollib maakohtunik väärteoasja eelmenetluses asja kohtualluvust ning VtMS §-de 114 ja 115 nõuete täitmist. Kohus võib kooskõlas VtMS § 117 p 4 lahendada väärteoasja kirjalikus menetluses vastavalt VtMS §-le 120. Kaevatavas otsuses kirjeldatud tegu on toime pandud Harjumaal, seega arutab kaebust kooskõlas VTMS § 14 lg 1 ja justiitsministri 27.10.2005 nr 45 määruse Maa- ja halduskohtute tööpiirkonnad § 1 p 1 järgi Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja. Kohtu hinnangul on N.O ’i kaebus esitatud tähtaegselt, kaebus vastab VtMS sätestatud nõuetele. VtMS § 120 järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VtMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta. Kohtu hinnangul saab käesoleva asja lahendada kirjalikus menetluses: kaebaja ja kohtuväline menetleja on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kaebaja ja kohtuväline menetleja on kohtule esitanud omapoolsed seisukohad, kohtule on edastatud väärteoasja originaaltoimik. Kohus selgitab, et VTMS § 123 lg 2 järgi arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja täies ulatuses arutamise nõue tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus vajalikuks välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. (vt RKKKo 3-1-1-16-14, p 6). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule N.O-le tema suhtes koostatud väärteoprotokolli AB 1571208 ja vaidlustatud väärteootsuse nr 2317,19,002164 kohaselt
§ -de 69 lg 3 ja 15 lg 1 p 2 nõuete rikkumist ja liiklusseaduse (
) § 224 lg 2 ja § 227 lg 1 sätestatud väärtegude toimepanemist. Liiklusseaduse § 69 lõige 3 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Vastavalt liiklusseaduse § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Liiklusseaduse § 50 lg 1 kohaselt peab juht järgima liiklusseaduse §-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust.
lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. 5 Vastavalt liiklusseaduse § 227 lg 1 nähakse ette vastutus mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis, märgitud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. Käesolevas väärteoasjas ei ole kaebuse esitaja N.O vaidlustanud seda, nagu tema ei oleks väärteoprotokollis ja otsuses märgitud ajal ja kohas juhtinud mootorsõidukit kiirusega 70+- 3 km/h tunnis ja seda teel, kus suurimaks sõidukiiruseks oli lubatud 50 km/h, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 17 km/h. Kohtule esitatud kaebuses N.O on selgitanud, et tema liikus tavapärases liiklusvoolus. Kohtule on teada, et käesoleval hetkel kaebuse esitaja N.O on vaidlustanud tema suhtes läbi viidud väljahingatavas õhus alkoholisisalduse mõõtetulemust ning määratud rahalise karistuse suurust. Nii on viimane kohtule esitatud kaebuses märkinud, et tema alkoholinäit oli minimaalne, tarvitas ta õhtu jooksul ainult 0,5 ml õlut. Alkoholijoobeks alguses fikseeriti 0,27 mg ja juba 15 minuti hiljem oli alkoholi sisalduseks 0,12 mg ning temale karistuseks mõistetud rahatrahv on liiga suur summa. Kohtu hinnangul kaebuse esitaja N.O sellekohased väited on asjakohatud ning põhjendamata ja seda alljärgnevatel põhjendustel: Käesolevas väärteoasjas peab kohus kaebuse esitaja N.O ’i süü temale etteheidetud väärtegudes tõendatuks järgmiste tõenditega ja nimelt: mille kohaselt 15.03.2019.a. kell 21:38 mõõdeti N.O sõiduki xxx registreerimisnumbriga xxx kiiruseks Tallinna linnas xxx teel, milline liikus xxx tee suunas 70 km/h +/- 3 km/h, lõpliku tulemusega 67 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 50 km/h. Koostatud kiirusmõõtmise kasutamise protokollist nähtub, et märgitud tulemust on kaebuse esitaja N.O-le tutvustatud ning menetlusalune isik on märgitud tulemusega nõustunud ning kõne all oleva protokolli omakäeliselt allkirjastanud. Väärteomenetluses kogutud tõendite hulka on lisatud ka LaserCam 4 kiiruskaameraga mõõdetud mõõte tulemused sh 1 1 CD plaadile salvestatud videofail. Riigikohus lahendis nr 3-1-1-74-09 p 9 on märkinud, et Käesolevas väärteoasjas videosalvestise kohta vaatlusprotokolli koostatud ei ole, kuid kohtu hinnangul ei kummuta see salvestise kui tõendi usaldusväärust ja lubatavust. Väärteoasja materjalidest nähtub üheselt, kuidas märgitud salvestis on tõendikogumisse jõudnud. Nii nähtub salvestuse andmetest, sõiduk, millise kiirust on mõõdeti (kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt oli selleks sõidukiks xxx reg nr xxx), liikus 70 km/h ning seda alas, kus lubatud suurimaks sõidukiiruseks oli 50 km/h. Käeoleva väärteoasja menetluse käigus on . Märgitud tõendist nähtub, et PPA Põhja prefektuuri patrullpolitseinik S S otsustas 15.03.2019.a. kõrvaldada N.O sõiduki xxx registreerimisnumbriga 6 xxx juhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 p 2 alusel, kuna oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis – autot juhtinud isikul tuli alkoholilõhna suust. N.O on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal päeval ning kinnitanud seda enda allkirjaga. 15.03.2019.a. on väärteoasja menetleja poolt koostatud , millisest nähtub, et N.O mõõdeti 15.03.2019.a kella 21:42 ajal indikaatorit AlcoQuant 6020 pluss nr A418920 kasutades alkoholijoove 0,37 mg/l kohta. Käesolevas väärteoasjas kogutud tõenditest nähtub, et kaebuse esitaja N.O 15.03.2019.a mõõdeti alkoholijoovet ka taadeldud tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110, seerianumbriga ARDM 0085. Kinnitab märgitud teadmist käesoleva väärteoasja materjalide juures olevad , millisest nähtub, et 15.03.2019.a kella 21:59 ajal esines N.O alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,32 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,27 mg/l ning Väärteoasja menetluse käigus on tunnistajana üle kuulatud R – K T, kes on politseiametnik, koostatud on sellekohane . VTMS § 313 lg 1 kohaselt saab kohtuvälise menetleja ametniku räägitu olla tõendiks, kui see isik on kohtu- või kaebemenetluses üle kuulatud tunnistajana. Arvestades teadmist, et R – K T kohtus tunnistajana üle ei kuulata, jätab kohus märgitud tõendi, käesoleva väärteoasja tõendite kogumist välja kui lubamatu tõendi ning menetlusaluse isiku N.O poolt toime pandud väärtegude tõendamiseseme asjaolude hindamisel ning viimas süüküsimuse lahendamise arvesse ei võta. N.O menetlusaluse isikuna andnud ütlusi selle kohta, et tema tõepoolest oli joonud enne sõitma hakkamist õlut, seejärel oli tal vaja lapsele järgi minna. Kohtule esitatud kaebuses on N.O jäänud samade seisukohtade juurde. Kohtu hinnangul N.O sellekohased ütlused, et tema oli joonud ära üksnes 0,5 õlle ja tal oli afekti seisund ning vaja oli järgi minna haigele lapsele on enda õigusvastast käitumist õigustavad ning asjakohatud. Kohus asub seisukohale, et N.O sellekohaseid seisukohti ei ole võimalik aktsepteerida. Kohus juhib tähelepanu sellele, et teatavasti on risk võimalik oht. Seoses sellega, et igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see oht realiseerub. Kohtu hinnangul mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kes on eelnevalt tarvitanud alkoholi, kujutab endast liikluses suur ohtu. Käesolevas kaasuses N.O tegevus s.t olles eelnevalt joonud ära kasvõi ühe pudeli õlut, asudes seejärel mootorsõidukit juhtima on objektiivselt ühiskonnas soovimatu. Eeltoodut kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et kuna antud väärteoasja menetluse raames on kogutud piisavalt tõendeid, milliseid on uuritud kogumis igakülgselt, viidatud on Riigikohtu lahendites kajastatud seisukohtadele annab märgitu võimaluse asuda seisukohale s.t jõuda veendumusele, et just N.O on toime pannud temale inkrimineeritud väärteod, millised on kvalifitseeritud
§ -de 224 lg 2 ja § 227 lg 1 järgi. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
lg 2 p 1 paneb juhile kohustuse enne sõidu alustamist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Joobeseisund on terviseseisund, mille esinemisel ei tohi sõidukit juhtida. N.O on selgitanud, et tema tarvitas ainult õlut ning kui tema mõõtis oma alkomeetriga endal esinevat alkoholijoovet oli selleks näiduks 0,12 ml. Kohtu hinnangul kaebuse esitaja sellekohane väide kontrollitav ei ole ja, kui ka oleks, siis ei omaks see tähtsust, sest antud teadmine ei kummuta fakti, et kaebuse esitaja temale väärteo protokollis ja otsuses etteheidetud ajal ja kohas oli sellises tervislikus seisundis, millises ta ei oleks tohtinud mootorsõiduki rooli istuda. Kohtu hinnangul on N.O oma tegevusega täitnud
lg 2 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu tunnused, sest kõnealust väärtegu saab 7 toime panna vaid tahtlikult, tarvitades alkoholi viis kaebaja end teadlikult sellisesse terviseseisundisse, mis on mootorsõidukijuhile keelatud. Kohtu hinnangul on N.O teo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. Samuti pani N.O
lg 1 p –s 2 sätestatud rikkumise,
S § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtu hinnangul pidi kiiruse ületamine olema N.O tajutav, arvestades tema poolt juhitud sõidukiirust, mis oli antud teelõigul lubatud suurimast sõidukiirusest suurem 17 km/h võrra. N.O pidi teadma, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, sest ta asus asulasisesel teel (xxx teel suunaga xxx poole), kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, kuid ta ületas sellest hoolimata kiirust. Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et N.O poolt toime pandud väärteod on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut KarS § 56, § 63 lg 1 alusel
224 lg 2 järgi rahatrahviga 180 trahviühiku ulatuses, s.o. 720,00.- eurot. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus jagab kohtuvälise menetleja seisukohta selles, et antud juhul võib kaebaja süüd hinnata keskmiselt suuremaks, kuivõrd ta on toime pannud ühe teoga mitu erinevat kvalifitseeritud tunnust. Kohtuvälise menetluse kestel menetlusaluse isiku osas karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Ka kaebemenetluses kohtus, kohus ei tuvastanud kaebuse esitaja käitumises karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul kaebuse esitaja poolt kaebuses välja toodud seisukohad oma tegevuse osas on pigem toimepandut õigustavad, nii on kaebuse esitaja kaebusesse märkinud, et Kohtu hinnangul kaebuse esitaja selline suhtumine toimepandusse on pigem enda tegevust õigustav. Kohus saab aru, et isegi, kui kaebuse esitaja laps jäi haigeks, siis oleks viimane pidanud lapse juurde minemiseks leidma teise mooduse. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks oma õigusvastasesse tegevusse suhtunud kriitiliselt. Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtub, et viimast varasemalt väärteo – ja kriminaalkorras karistatud ei ole, antud asjaolu on kohtuväline menetleja kaebuse esitajale ka karistust määrates arvesse võtnud ning ka kohus peab märgitut isikut iseloomustavaks asjaoluks. Kohus juhib kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et osalemine liikluses tähendab ka vastutuse võtmist. Käesoleval hetkel peab kohus vajalikuks viidata Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-40-04 ja nr 31-1-99-06 avaldatule ja nimelt on Riigikohus märkinud, . Kohus asub seisukohale, et kohtuväline menetleja N.O
lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga summas 720.- eurot karistades on seda ka teinud. Kohus juhib kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et märgitud väärtegude toimepanemise eest näeb seadusandja maksimaalse rahalise karistusena ette 300 trahviühikut s.o 1200.- eurot. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajale määratud rahatrahv summas 720 eurot on kooskõlas kehtiva karistuspraktikaga. Tähelepanuta ei saa jätta teadmist, et märgitud väärtegude s.t
224 lg 2 kohaldamine oleks võimaldanud kohtuvälisel menetlejal menetlusalusele isikule määrata veel karistuseks aresti või sõiduki juhtimisõiguse ära võtmise, kuid võttes arvesse isiku isikuomadusi, jättis märgitu kohaldamata. Kohus leiab, et iga isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Kohtule esitatud kaebuses N.O on märkinud, et tema töötab xxx-s. Antud asjaolu arvesse võttes asub kohus seisukohale, et N.O on olemas kindel töökoht s.t ka igakuine sissetulek töötasu näol, milline võimaldab viimasel ka talle määratud karistust täita. Kohus on seisukohal, et liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitstavaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine kaebajal vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et liiklusnõuete rikkumine, sh lubatud alkoholipiirmäära ja sõidukiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Seega leiab kohus, et puuduvad mistahes alused kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi tühistamiseks või rahatrahvi määra vähendamiseks s.t määratud karistuse kergendamiseks. Kohus peab asjakohaseks kohtuvälise menetleja poolt kirjalikus vastuses välja toodud seisukohti, millised on ka eespool kajastatud ning loeb seetõttu N.O poolt kohtule esitatud kaebuse asjakohatuks. Kõike eeltoodut arvestades jätab kohus N.O esitatud kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohus juhindub VTMS § 132 p 1, § 109 – 111; § 133-135. Kohtunik Katre Poljakova 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.