Obsah (4)

§ 77§ 71§ 61§ 76

Väärteoasi 4-19-93 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tartu Maakohus 20. märts 2019. a Jõgeva kohtumaja Väärteoasja number 4-19-93 Kohtunik Ülle Raag Kohtuistungi sekre

) § 61 lg 9 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 23.12.

1. a määruse nr 155 „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ (edaspidi Kord) § 20 lg
2. Sellega pani D.K toime

§ 77lg-s 2 sätestatud väärteo.

1. Keskkonnainspektsiooni 04.01.
2. a üldmenetluse otsusega (tl 5-7; 14 pöördel-15) karistati D.K KarS § 77 lg 2 alusel rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot. Kohtuvälise menetleja otsuse põhjenduste kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlustega. Kohtuväline menetleja leidis, et D.K pani teo toime otsese tahtlusega. Kohtuväline menetleja arvestas D.K süüd vähendava asjaoluna, et menetlusalune isik ei tekitanud oma teoga loodusele kahju. Samas arvestati asjaolu, et tegemist on

§ 71

lg 1 p 1 mõistes kalapüüginõuete tõsise rikkumisega, samuti asjaolu, et D.K on kehtiv karistus kalapüüginõuete rikkumise eest. Keskkonnainspektsiooni 04.01.

1. a otsusest nähtuvalt on väärteomenetluse nr 940018000342 käigus ära võetud 47 latikat ja 1 koha hävitatud vastavalt KrMS § 126 lg-le 1 menetleja määruse alusel kui kiiresti riknev asitõend. 2
2. 09.01.
3. a saabus Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajja D.K kaebus (tl 34), milles menetlusalune isik taotleb Keskkonnainspektsiooni 04.01.
4. a otsuse väärteoasjas nr 940018000342 tühistamist ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuses on menetlusalune isik nõustunud asjaoluga, et 04.04.
5. a käis ta Peipsi järvel lumesaaniga kalal ning saak oli ligikaudu 8 kg, kuid tema ei ole püütud saaki varjanud ega peitnud. Keskkonnainspektsiooni poolt leitud ning jäämurrus peidus olnud kala ei kuulunud D.K-le . 04.04.
6. a viibis Peipsi järvel lisaks menetlusalusele isikule veel teisigi kalamehi. Kala võis seega olla jäämurdu peidetud mõne teise kalamehe poolt ning peitmine võis toimuda juba varasemalt, s.o mõnel teisel päeval. Lisaks heidab menetlusalune isik ette asjaolu, et kõik väärteoasjas üle kuulatud tunnistajad on Keskkonnainspektsiooni ametnikud ning seega ei saa nad olla usaldusväärsed tunnistajad. Seejuures kuulati üks tunnistaja üle enam kui 6 kuud hiljem aset leidnud sündmusest arvates. Muid tõendeid väärteoasjas ei ole. Lisaks märgib menetlusalune isik, et ta ei ole ennast ega ka oma elukohta varjanud ning on koguaeg elanud registrijärgses elukohas.
7. 11.01.
8. a kirjaga (tl 9) nõudis kohus Keskkonnainspektsioonilt välja väärteoasja nr 94001800342 toimiku.
9. 21.01.
10. a määrusega (tl 1-2) võttis kohus D.K kaebuse menetlusse. Kohus määras, et kohtuvälisel menetlejal tuleb esitada kirjalik vastus, milles tuleb märkida, mille uurimist kohtuistungil taotletakse ja isikud, kelle küsitlemist kohtuistungil taotletakse. Lisaks määras kohus, et menetlusalusel isikul tuleb kohtule teatada, milliste tõendite uurimist ta kohtus taotleb.
11. 25.01.
12. a saabus kohtule Keskkonnainspektsiooni kirjalik seisukoht (tl 31), millest nähtuvalt kohtuväline menetleja väärteoasjas esitatud kaebusega ei nõustu ning on seisukohal, et väärteoprotokollis menetlusalusele isikule etteheidetud süüteo toimepanemine on väärteomenetluses kogutud tõenditega tõendatud. Süüteo toimepanemine on tõendatud tunnistajate xxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxaxx ja xxxxxxxxxxxx ütlustega, samuti andmebaasi OKAS väljatrükiga. Tunnistajate ütlused on antud vahetult peale toimunud sündmust, omavahel kooskõlas ja detailsed, mistõttu ei ole põhjust nende usaldusväärsuses kahelda. Keskkonnainspektsioon taotleb järgmiste tõendite uurimist: tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütluste lisas oleva OKAS kalateade, tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütluste lisana olevad jälgimissüsteemi Ecofleet väljavõtted. Keskkonnainspektsioon taotleb xxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxu ja xxxxxxxxxxxxxtunnistajatena ülekuulamist.
13. 21.01.
14. a esitas menetlusalune isik kohtule omapoolse kirjaliku seisukoha (tl 35). Menetlusalune isik taotleb, et kohus uuriks, miks keskkonnainspektorite poolt 04.04.
15. a Peipsi järve jäämurrust leitud kala pidi sinna peitma just D.K . Lisaks palub menetlusalune isik pöörata tähelepanu järgmistele asjaoludele: kas Keskkonnainspektsioonil on esitada teisi D.K süüd tõendavaid dokumentaalseid tõendeid; miks üks tunnistajatest on ülekuulatud enam kui pool aastat peale sündmuse aset leidmist ning kas on kindel, et see tunnistaja mäletab nii ammuseid sündmusi. Samuti palub D.K kohtul tähelepanu pöörata asjaolule, et kõik tunnistajad on Keskkonnainspektsiooni ametnikud, seega antud asjas asjast huvitatud isikud.
16. Kohus arutas väärteoasja 20.03.
17. a kohtuistungil, kus uuriti nii isikulisi kui ka kirjalikke tõendeid. 3 KOHTU SEISUKOHT
18. Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et Keskkonnainspektsiooni poolt 04.01.
19. a tehtud üldmenetluse otsus tuleb jätta muutmata ja D.K kaebus rahuldamata. 10.

§ 77

lg 2 sätestab vastutuse kalapüügiga seotud andmete esitamise korra rikkumise eest.

§ 61

lg 1 sätestab, et kutselise kalapüügi loa alusel kala püüdev isik esitab püügi-, kogumis-, ümberlaadimis- või lossimisandmed või muud nende töödega seotud andmed.

§ 61lg 9 alusel 23.12.2018.

a vastu võetud Vabariigi Valitsuse määrus nr 155 „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ § 20 lg 1 sätestab, et kaluri kalapüügiloa alusel Peipsi järvel toimuva kalapüügi kohta esitatakse Keskkonnainspektsioonile vähemalt üks tund enne püügilt sadamasse või randa saabumist järgmised andmed: 1) selle kalapüügiloa number, mille alusel püük toimus, ja andmeid edastava kaluri nimi; 2) sadamasse või randa saabumise aeg ja täpne koht; 3) püütud kala hinnanguline kogus kilogrammides liikide kaupa; 4) laeva pardanumber, kui püügil kasutatakse laeva. Võttes arvesse D.K-le süüksarvatava väärteo kirjeldust ja eeltoodud sätteid, tuleb kohtul tuvastada, kas D.K tuli 04.04.

1. a Kükita külas (Mustvee vallas, Jõgeva maakonnas) xxxxxxxxx krundi juures Peipsi järvelt kutseliselt kalapüügilt esitamata seejuures Keskkonnainspektsioonile eelteadet toimunud kalapüügi kohta. Samuti tuleb tuvastada, kas D.K jättis kalapüügipäevikusse märkimata 47 latika ja 1 koha kaalu, mis olid jäetud kolme valge kotiga jäämurdu.
2. Väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et D.K näol on tegemist kutselise kaluriga ning D.K käis 04.04.
3. a lumesaaniga Peipsi järvel kalal kalapüügiloa nr IV-180104 alusel. 11.1 Tunnistajatexxxxxxxxxxxxi ja xxxxxxxxxxxxxu ütluste kohaselt teostasid nad 04.04.
4. a keskkonnainspektsiooni ametnikena lossimiste vastuvõtmist. Kutselistel kaluritel on kohustus sisestada elektroonilisse andmebaasi OKAS andmed selle kohta, millisesse randa paat tuleb, randumise aeg ja ning püütud liigilised kalakogused. Keskkonnainspektorite xxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxx ülesandeks oli kontrollida kõiki lossimisi Peipsi järvel ning seda Mustveest lõuna poole. Tunnistajad sõitsid nimetatud kuupäeval lõuna paiku, s.o enne kella 12 piki külavaheteed mööda rannajoont Omedult Mustvee poole, kui märkasid, et lumesaan keeras järvelt maha ning liikus mööda Tiheda oja xxxxxxxxx krundi juures. Tunnisaja xxxxxxxxxxxi kohtueelses menetluses antud ütlustest (tl 22) nähtuvalt pööras saan järvelt maha kell 11.52 ning liikus koordinaatidel N:58.8053 E:26.9520 . Saan liikus tupiku suunas ning paralleelselt keskkonnainspektorite sõidukiga. Mõlema tunnistaja ütluste kohaselt oli s aanile oli taha ühendatud must värvi plastikust kelk (ca 1 meeter lai ning ca 1,5-2 meetrit pikk, ees kolmnurk, millega kinnitus saani konksu külge). Asjaolu, et saan liikus 04.04.
5. a kella 11.52 paiku Tiheda ojal ning et tunnistajate sõiduki ja Tiheda ojal liikunud saani vaheline maa oli väikene, ca 30 meetrit, on tõendatud ka kaardirakenduste Ecofleet ja Autovalve väljatrükkidega (tl 23 ja 23 pöördel). Keskkonnainspektorid kontrollisid andmebaasi OKAS kaudu nimetatud piirkonnas tehtud eelteateid lossimiste kohta ning selgus, et ühtegi eelteadet tehtud ei ole. Kuna keskkonnainspektorite ja ojal liikunud lumesaani vaheline vahemaa oli väike, tundis tunnistaja xxxxxxxxxxr saaniga sõitnud isikus ära D.K. Tunnistaja xxxxxxxxxxxxk saani juhtinud isikut ei näinud, kuna oli roolis ja jälgis teed, kuid kinnitab, et xxxxxxxxxxx pidi saanis olijat nägema. xxxxxxxxxxxxx andis ütlusi selle kohta, et nägi saanile paigutatud valgeid kotte ning ka mootoriga puuri. 4 Tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütlustest nähtuvalt leiti peatumiseks õueala, kus vahemaa teest jõeni oli ligikaudu 20 meetrit. Tunnistajaxxxxxxxxxxxx hakkas jõe poole jooksma ning andis korduvalt D.K-le hõigates venekeelse käskluse seisma jääda. xxxxxxxxxxxxx oli plaan oja kaldalt liikuvale saanile hüpata ajal kui saan mööda kalda äärt liikus, kuid kuna kallas oli ligikaudu meetrikõrgune ja ka libe, xxxxxxxxxxx hüpet sooritada ei saanud. Küll aga kinnitab xxxxxxxxxxx, et nägi saani umbes 4 meetri kauguselt ning D.K oli saanis üksinda, kelgul olid kalakotid, puur, labidas ning võimalik, et oli ka tuur. D.K sõitis peale tagasipööret järve poole, kuid ei keeranud ühe korraga välja kuna põõsad olid ees. D.K sõitis põõsastest ühel suusal läbi, saani järel olnud kelk läks risti ja lohises kuni pööramiseni kaasa. Sel ajal oli näha kelgul olnud kolm valget kotti, mis olid kala täis. Kotid olid märjad ja seetõttu paistsid 2 kotti läbi, mis omakorda võimaldas aru saada, et kotis on kala. Lisaks eraldavad latikad spetsiifilist lima, mis oli tulnud läbi koti ning võimaldas aru saada, et kotis on kala. Üks kott oli teiste kottide all ning tegemist võis olla võrgukotiga. See kott läbi ei paistnud. Seega on menetlusaluse isiku väited selle kohta, et ta kasutas kalade transportimiseks üksnes kalakaste, tunnistaja ütlustega ümberlükatud. Tunnistaja xxxxxxxxxxxxx nägi saani ümberpööramise hetke. xxxxxxxxxxxxx väljendas ütlusi andes veendumust, et saanil olnud isik pidi nägema xxxxxxxxxxxxx ning ka vastupidi, sest esialgu liikus saan suunaga xxxxxxxxxxxx poole. Tunnistajate silme all jättis lumesaan koos kelguga Tiheda ojale lumele jäljed maha. D.K kelk jättis lumele spetsiifilise kolme jutiga jäljed. Rohkem jälgi ojal ei olnud. Ka D.K ise kinnitas ütlusi andes, et oli sel päeval Peipsi järvel kalal. Esialgu mittekutselise kalurina püüdes sikuskaga ahvenaid, kuid kuna kalad olid väikesed, siis lasi D.K kalad vette tagasi. Järvel oli kalamees, kes soovis, et D.K viiks ta kaldale. D.K lasi kaluri saanilt maha, s eejärel sõitis mööda kalda äärt 30-40 meetrit üksnes seetõttu, et ümber pöörata. D.K hinnangul ei ole mööda kaldaäärt sõitmine keelatud. Keskkonnainspektoreid D.K ei näinud. Kohus leiab, et menetlusaluse sellesisulised ütlused ei ole kooskõlas teiste väärteoasjas kogutud tõenditega. Kuigi D.K väitis, et tuli kaldale üksnes seetõttu, et järvel viibinud, kuid D.K jaoks võõras kalur kaldale tuua, siis tunnistajate ütlustest nähtub, et D.K oli saanis üksinda ning tunnistajad ei näinud kedagi kolmandat isikut, kes oleks saaniga samal ajal kaldaäärsel liikunud. Kohtu hinnangul on oluline seegi, et kuigi kedagi kolmandat (järvelt saabunud kalameest) kaldaäärsel liikumas ei olnud, jätkas D.K liikumist ning liikus piki Tiheda oja tupiku suunas. Nimetatud asjaolu nähtub nii tunnistajate ütlustest, kui ka kaardirakenduste Ecofleet ja Autovalve väljatrükkidest. Ka D.K ise kinnitas, et pani võõra kaluri kaldale maha ning jätkas liikumist mööda kaldaäärt ning seda 30-40 meetrit. D.K oli teadlik asjaolust et eespool on tupik. Ka ei ole eluliselt usutavad menetlusaluse väited selle kohta, et ta ei näinud kõnealusel kuupäeval keskkonnainspektoreid. Kohtu sellesisuline veendumus tugineb tunnistajate ütlustel. Nii kinnitasid mõlemad tunnistajad, et teostasid ametiülesandeid sõidukiga, millel on suured Keskkonnainspektsiooni tunnusmärgid (embleemid). Kohus nõustub tunnistaja seisukohaga, et sõiduk peaks kõikidele kutselistele kaluritele olema eemalt äratuntav. Lisaks kandsid keskkonnainspektoridxxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxx eelpool nimetatud päeval embleemidega varustatud vormiriietust. Kuigi xxxxxxxxxxxxxx hinnangul oli kõnealusel kuupäeval sombune ilm (midagi ei sadanud), siis leiab kohus, et vaatamata sombusele ilmale oli saaniga paralleelselt liikunud keskkonnainspektorite sõiduk D.K-le piisavalt lähedal ja seda ei saanud mitte märgata. Samuti nähtub tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütlustest, et ta oli saanile piisavalt lähedal (ca 4 meetrit) ning kaalus liikuvale saanile hüppamist ning seejuures hõikas tunnistaja menetlusalusele isikule valjuhäälselt käsklusi peatumiseks, mis kohtu hinnangul välistab asjaolu, et D.K kaldal liikunud keskkonnainspektoreid 5 ei märganud. Veelgi enam, tunnistaja xxxxxxxxxxx on kohtueelses menetluses ütlusi andes kinnitanud, et D.K , märgates keskkonnainspektorite autot, lülitas saanil sisse tagurpidi käigu ja hakkas saani ümber pöörama. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul oluline, et kirjeldatud sündmuste toimumise ajal, s.o 04.04.
6. a kella 12 paiku, kui D.K oli Peipsi järvelt n.ö maha keeranud ja liikus mööda Tiheda oja xxxxxxxxx krundi juures (suunaga tupiku poole), D.K ei olnud OKAS andmebaasi sisestanud eelteadet kaldale saabumise kohta ning püütud kalakoguste kohta. OKAS kalateatest (tl 20) nähtuvalt tegi D.K nimetatud kuupäeval teate kaldale tulemise kohta alles kell 12.42 ning teatas, et saabub kaldale kell 13.45 ning püütud kalakoguseks märkis 5 kg haugi ja 3 kg latikat. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et D.K liikus Tiheda ojal xxxxxxxxx krundi juures eesmärgiga kaldale tulla ning jätta registreerimata püütud kalakogused. 11.2 Tunnistajad on andnud ütlusi ka selle kohta, et kui D.K oli saani Tiheda ojal ümberpööranud, siis alustas ta tuldud teed pidi liikumist tagasi järvele. Nimetatud asjaolu on kajastatud ka kaardirakenduste Ecofleet ja Autovalve väljatrükkidel. Tunnistajadxxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxk jälgisid kaldalt D.K juhitud saani liikumist binokliga. D.K jäi kaldast orienteeruvalt 4-5 kilomeetri kaugusel seisma (umbes xxxxxxxxxx või xxx väikese sadama kohal). Kuna selliselt D.K tegevust jälgides ei olnud võimalik täpselt tuvastada, mida D.K järvel teeb, otsustasid keskkonnainspektorid tuua oma lumesaani ning sõita järvele. Enne saani järel minekut helistasid nad keskkonnainspektorxxxxxxxxxxxxxxx ning palusid viimasel järvele läinud objekti jälgida. Tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütlustest nähtub, et keskkonnainspektor xxxxxxxxxxx teostas 04.04.
7. a samuti järelevalvet lossimiste üle, kuid tegi seda Mustveest põhja pool. Tunnistaja xxxxxxxxxxx kinnitas, et sai teistelt keskkonnainspektoritelt korralduse jälgida D.K liikumist järvel. xxxxxxxxxxxx ütlustest nähtuvalt tuli D.K-lt eelteade selle kohta, et ta tuleb kaldale Kalda tänavalt ning kelgus on latikat ja haugi ning seda 3 kg + 5 kg. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka andmebaasi OKAS väljatrükiga (tl 20), millest nähtuvalt on D.K 04.04.
8. a kell 12.45 teinud teate kaldale saabumise kohta. D.K püüdis kala püügiloa nr IV-180104 alusel nakkevõrguga ning saabus kaldale kell 13.
9. D.K oli kaasas 5 kg haugi ja 3 kg latikat. Ka rannapüügipäevikust nr 001274 (tl 20 pöördel) nähtub, et D.K püüdis 04.04.
10. a loa nr IV-180104 alusel haugi 5 kg ja latikat 3 kg. Lisaks kinnitas menetlusalune isik, et täitis järvel püügipäeviku ning seejärel sõitis kaldale, kus teda kontrollis keskkonnainspektor. Kala sai ta sel päeval vähe ning püügipäevikus oli märgitud ainult võrguga püütud kala, sest sikuskaga püütud kala lasi D.K vette tagasi. Lossimiskohaks on märgitud Omedu-Raja. Tunnistaja ütluste kohaselt oli kala kelgul lahtiselt, kuigi tavaliselt pannakse kala kotti või kasti. Tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütlustest nähtuvalt olid D.K kelgul lisaks kalale ka kutselised kalapüügivahendid tuur ja puur. Kelgul olnud kalakogus vastas eelteates märgitud kogusele. Tunnistaja xxxxxxxxxxx märkas, et D.K saan jättis lumele kolm süvendit. Kuna xxxxxxxxxxk sai teistelt keskkonnainspektoritelt (xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxk) informatsiooni selle kohta, et D.K oli eelnevalt kaldal käinud ning järvele tagasi läinud, siis xxxxxxxxxxx küsis D.K-lt kaldal käimise kohta. D.K vastas, et ta ei mäleta, miks ta kaldal käis.xxxxxxxxxxxxxtegi sellekohase märke objekti kontrollimise protokolli, mis läheb otse keskkonnainspektorite kasutuses olevasse andmebaasi. 6 Samal ajal kui xxxxxxxxxxxxkontrollis D.K lossimist, läksid xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxx Keskkonnainspektsiooni lumesaaniga Peipsi järvele, eesmärgiga kontrollida, mida D.K järvel tegi. Tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütluste kohaselt mindi järvele kell 13.
11. Tunnistajate xxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxx ütlustest nähtub, et oma saani järel käidi orienteeruvalt 35-40 minutit ning seejärel mindi järvele ja sõideti mööda D.K saani jäetud jälgi. Järvele mindi Kükita küla alt vanausuliste surnuaia tagant. Tunnistaja xxxxxxxxxxx selgitas, et tegemist oli ajaga, kus jää hakkas juba lagunema ning seega tuli sõita mööda jääpragusid. Kuna lumi oli sula, siis oli D.K saani jälg lumel selgesti näha nagu pitsat. Lisaks nähtub tunnistajate ütlustest, et kõnealusel päeval oli järvel vähe rahvast, kuid keegi peale D.K ei sõitnud sel ajal saaniga. Kutselisi kalureid ei olnud sel päeval üldse näha, kalastasid ainult harrastuskalurid ning nad olid enamasti 4-5 kilomeetri kaugusel kaldast. Tunnistajate xxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxx ütlustest nähtub, et Tiheda ojja tulid ning sealt väljusid ainul ühed jäljed ning need kuulusid D.K saanile, D.K saan jättis sinna jäljed tunnistaja xxxxxxx silme all. Lisaks sellele, et kedagi teist ei nähtud sel päeval Tiheda ojal liikumas, olid D.K saanil ka väga spetsiifilised jäljed - kelk jättis kolm süvendit. Nii on kõik tunnistajad kinnitanud, et 04.04.
12. a oli D.K saani järel musta värvi plastikust kelk, mis jättis spetsiifilisi jälgi - kolm süvendit. Tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütlustest nähtuvalt kasutavad kutselised kalurid tavaliselt kalapüügil suuremaid ja massiivsemaid saane, millel on jalased. Seega on ei ole kohtu hinnangul D.K ütlused selle kohta, et tal ei olegi musta plastist kelku eluliselt usutavad ning on ennast õigustavad ja kantud soovist aset leidnud sündmuse tegelikke asjaolusid varjata. Mööda D.K saani ja kelgu jäetud jälgi mööda liiguti järvel edasi. D.K oli järvel tiirutanud. Lõpuks jõuti spetsiifiliste kelgu jälgede järgi kohta, kust jäätükkide tagant leiti kolm kotti kaladega. Koti avamisel tuvastati, et kotis on latikad, kellest osad veel liigutasid. Asjaolu, et keskkonnainspektorid liikusid mööda D.K saani jäetud jälgi mööda, on tõendatud ka kaardirakenduse Ecofleet väljatrükkidega D.K liikumiste kohta 04.04.2018.a Peipsi järvel (must joon väljatrükil tähistab D.K liikumist). Kaardirakendus Ecofleet on programm väikelaevade jälgimiseks Peipsi järvel. Keskkonnainspektorite kasutuses on samuti GPS seade, mis võimaldab neil kõiki järvel liikumisi näha. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul asjakohatu D.K väide, et jäljed võis järvele jätta ükskõik kes. Väärteoasjas kogutud tõenditega (tunnistajate ütlustega) on veenvalt tõendatud, et D.K saani järele ühendatud kelk jättis spetsiifilisi 3 süvendiga jälgi, kõnelusel päeval oli sula lumi, mistõttu jäid kelgu jäljed väga selgelt järve pinnale ning sündmuste toimumise ajal rohkem saane järvel ei liikunud, millest tulenevalt polnud järve pinnal näha ka rohkem värskeid saanijälgi. Seega tuleb asuda seisukohale, et keskkonnainspektorite poolt kalakottide leidmine osutus võimalikuks üksnes seetõttu, et sinna viisid D.K saani ja kelgu jäljed. Kohtu hinnangul on siinkohal asjakohatu ka menetlusaluse isiku väide selle kohta, et selleks ajaks, s.o 04.04.
13. a olid kõik jäämurrud juba ära sulanud. Kohus märgib, et tunnistajaxxxxxxxxxxxxxxütlustest nähtuvalt olidki selleks ajaks valdavalt jäämurrud sulanud, kuid see üks oli veel jäänud ning sellest tulenevalt ilmselt D.K ka järvel tiirutas, et jäämurdu kalade peitmiseks leida. Ainuke allesjäänud jäämurd asus nähtavas kohas. Nii tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütlustest, kui ka kaardirakenduse Ecofleet väljatrükist (tl 24) nähtub, et kalad leiti Peipsi järvest koordinaatidelt 58.825967, 26.
14. Kohtu hinnangul on asjaolu, et jäämurdu peidetud kalakotid kuulusid just D.K-le tõendatud ka tunnistajate xxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxu ütlustega selle kohta, et nägid D.K saani taha ühendatud kelgul kolme valget värvi kotti. xxxxxxxxxxxx kinnitusel olid kaks kotti märjad ja paistsid läbi, mis omakorda võimaldas aru 7 saada, et kottides on kala. Lisaks eritasid latikad spetsiifilist lima, mis võimaldas samuti kindlalt väita, et kottides oli kala. Ka on tunnistajad kinnitanud, et kuigi sarnaseid valgeid kotte kasutavad ka teised kalurid kalade transportimiseks, siis 04.04.
15. a teisi kutselisi kalureid (sh saaniga liikunud) järvel ei olnud. Seega tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kotid koos püütud kaladega peitis jäämurdu D.K. 11.3 Tunnistaja xxxxxxxxxxxi ütlustest nähtub, et kaldale jõudes loeti jäämurrust leitud kalad üle: kolmes kotis oli kokku 1 koha ja 47 latikat. Kalad pakiti kolme erinevasse kotti, sulgeti plommidega ning toimetati sügavkülma. Seejärel anti üle Elistvere loomapargile. Ka 05.04.
16. a väärteoasjas koostatud kiiresti rikneva asitõendi suhtes rakendatava meetme määrusest (tl 24 pöördel) nähtuvalt määras Keskkonnainspektsioon, et väärteoasjas nr 940018000342 kuulub hävitamisele 1 koha ja 47 latikat. Tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütlused on ka kooskõlas 05.04.
17. a koostatud kalade üleandmise vastuvõtmise aktiga (tl 25), millest nähtuvalt on 06.04.
18. a Elistvere loomapargile loomasöödaks üle antud Peipsi järvelt väärteoasja nr 940018000342 raames ära võetud kalad - 47 latikat ja 1 koha. 11.4 Puutuvalt D.K väitesse, et väärteoasjas on tunnistajateks üksnes Keskkonnainspektsiooni ametnikud, s.o asjast huvitatud isikud, märgib kohus, et väärteoasjas ei saa olla tunnistajateks isikud, kellel ei ole toimunud sündmusega mingit puutumust. Keskkonnainspektorid xxxxxxxxxxr, xxxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx teostasid 04.04.
19. a Peipsi järvel järelevalvet lossimiste üle ja olid seega eelpool kirjeldatud ning aset leidnud sündmuste vahetuteks tunnistajateks. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud just nimetatud isikute tunnistajatena ülekuulamine. Oluline on seegi, et kõik tunnistajad on enne kohtuistungil ütluste andmist kinnitanud, et nende suhted D.K-ga on neutraalsed (vihavaenu ei ole) ning nad saavad anda tõeseid ütlusi. Siinkohal märgib kohus, et D.K kaebuse menetlusse võtmise määruses (21.01.
20. a) kohus muuhulgas kohustas D.K kohtule teatama, milliste tõendite uurimist ta kohtus taotleb. D.K ei ole taotlenud ühegi isiku tunnistajana ülekuulamist. Kohtu hinnangul tuleb nõustuda Keskkonnainspektsiooni seisukohaga osas, et kaks tunnistajata, s.o xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxx on üle kuulatud sündmuse toimumisele järgnenud päeval, s.o 05.04.
21. a, mistõttu ei kohtuvälisele menetlejale kuidagi ette heita menetlustoimingutega viivitamist. Lisaks on tunnistaja xxxxxxxxxxr 20.03.
22. a toimunud kohtuistungil selgitanud, et üks tunnistajatest, s.o xxxxxxxxxxx kuulati üle alles 24.10.
23. a olulisel määral suurenenud töökoormuse tõttu. Nii nähtub tunnistaja ütlustest, et toimusid Keskkonnainspektsiooni sisesed reformid, mille tagajärjel erinevaid üksusi liideti ning mille tõttu omakorda oli ühe kuu vältel erinevaid menetlusi
24. Seega on kohtu hinnangul käesoleval juhul põhjendatud sellisel määral menetlusetoimingute tegemisega viivitamine. Vähem oluline ei ole seegi, et kõne all oleva 6 kuu hulka jääb ka puhkuste periood. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist ebamõistlikult pika menetlusajaga. Ka tuleb siinkohal nõustuda Keskkonnainspektsiooniga osas, et tunnistajate xxxxxxxxxxxx ütlused on detailsed ning kooskõlas tunnistajate, s.o xxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxx ütlustega, mistõttu ei ole kohtu hinnangul alust kahelda tunnistaja xxxxxxxxxxxx ütluste usaldusväärsuses.
25. Kogutud tõendeid arvesse võttes on kohus seisukohal, et D.K on toime pannud talle väärteokirjelduses ette heidetud väärteo, st kalapüügiga seotud andmete esitamise korra rikkumise

§ 61lg 1 ja Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra § 20 lg 1 mõttes.

13. Kohus on seisukohal, et kohtuväline menetleja on korrektselt kvalifitseerinud D.K poolt toimepandud väärteo

§ 77lg 2 järgi.

1. Kohus leiab, et D.K on väärteo toime pannud tahtlikult. D.K pikaajalise kutselise kalurina on olnud täielikult teadlik kalapüügile kehtestatud nõuetest, sh 8 asjaolust, et kalapüügi kohta (randumise aja ja koha, püütud kalakoguste ja liigi kohta) tuleb esitatud teateid. Nimetatud asjaolu on D.K kohtuistungil ka kinnitanud. Samuti oli D.K ka täielikult teadlik, et kui ta eelpool nimetatud nõuet rikub, on tegemist süüteoga.
2. Kohus ei tuvastanud süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid.
3. Kohtuvälise menetleja otsusega on D.K-le määratud karistuseks rahatrahv 150 trahviühikut, s.o 600 eurot. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja määratud rahatrahv põhjendatud ja vastab KarS § 56 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Kohus leiab, et määratud karistus vastab D.K süüle. Siinkohal on põhjendatud arvestada, et D.K on käesoleval juhul toime pannud ühe rikkumise, mille puhul on tegemist tõsise rikkumisega

§ 71lg 1 p 1 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 42 ja art 3 mõttes.

Kohtuväline menetleja on karistust määrates korrektselt arvestanud kehtestatud nõuete eesmärgiga, aga ka asjaoluga, et oma tegevusega D.K ei tekitanud loodusele kahju. Lisaks on põhjendatult arvesse võetud D.K varasemat karistatust. Nii nähtub Karistusregistri väljavõttest (tl 25 pöördel), et D.K on üks kehtiv väärteokaristus, mis on määratud 28.06.2018. a Keskkonnainspektsiooni poolt

§ 76

lg 1, s.o GPS - ja muu satelliitjälgimissüsteemi kaudu andmete esitamise korra rikkumine, alusel. Karistus on täidetud 06.07.2018. a. Seega on D.K kehtiv karistus, mis on samuti määratud kalapüüginõuete rikkumise toimepanemise eest. Kohtu hinnangul vastab määratud karistus karistuse üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele ja selle muutmiseks ei ole alust. Menetluskulud Kohtule teadaolevalt ei ole väärteoasja menetlemisel tekkinud menetluskulusid, sh kaebuse esitamisel maakohtule. Sellegipoolest peab kohus vajalikuks teha kindlaks menetluskulude jaotuse ning märkida, et vastavalt VTMS § 38 lg-le 1 järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kuna KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu, jäävad menetluskulud D.K kanda. Ülle Raag Kohtunik 9