ja § 58 mõistes süüteo eest määratava karistuse suhtes ei karistust kergendavad ega raskendavad asjaolud, mistõttu ei ole koostatud otsuses seda 2 4-18-4966 kergendava ega raskendava asjaoluna eraldi välja toodud. * töötades osaleb B.H igapäevaselt liikluses, mistõttu on antud juhul prioriteet, et isik enam selliseid rikkumisi toime ei pane olenemata mootorsõidukist, mida juhitakse, kuna ei ole aktsepteeritav, et isik kujutab endast teadlikult liikluses ohtu loomist nii endale kui ka kaasliiklejatele. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja 10.09.2018 koostatud otsus väärteoasjas nr 2390,18,000262 muutmata. KOHTU SEISUKOHT Vastavalt väärteomenetluse seadustiku (edaspidi VTMS) § 120 lg 1 võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et kaebuse saab lahendada kirjalikus menetluses, sest menetlusosalised on selleks nõusolekud andnud /tl 21 pöördel, tl 25/. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 87 sätestab väärteo arutamise piirid, mille kohaselt kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Väärteoprotokollis /VT tl 3/ ja väärteootsuses /VT tl 5-6/ olev teokirjeldus kattuvad.
lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kohus uurib, kas B.H on toime pannud teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. B.H on tunnistanud menetlusaluse isikuna ülekuulamisel 12.08.2018 /VTT tl 2/, et tahtis sõita Ojakülast sadamasse, et minna praamile suunaga Tallinna. Auto millega sõitis, ei ole isiklikus tarbes tavaliselt ja hindas auto kiirust tegelikkusest oluliselt väiksemaks. Kahetseb siiralt tehtud viga ja tegu, libab edaspidi olla hoolikam. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist 12.08.2018 /VT tl 1/ nähtub, et 12.08.2018 kell 17.13 on Hiiu maakonnas Hiiu vallas Heltermaa-Kärdla-Luidja 17.km suunaga Heltermaale, fikseeritud kiirusmõõturiga Stalker II MDR nr AS 008386 B.H poolt juhitud mootorsõiduki Ford Ranger rg-märk * * liikumiskiirus. Kiirusmõõturi lugem 160 km/h, laiendmääramatus +/- 5 km/h, lõplik mõõtetulemus 155 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h. Protokoll on allkirjastatud menetlusaluse isiku, tunnistaja ja mõõtja-protokollija poolt. Kohus leiab, et eelkirjeldatud tõenditega on tõendamist leidnud, et B.H on toime pannud teo, mis talle väärteoprotokollis süüks arvatakse, ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 65 km/h. B.H rikkus oma tegevusega LS § 15 lg 1 p 1, mis sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus on asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Kohus leiab, et B.H poolt toime pandud tegu täidab LS § 227 lg 4 sätestatud väärteokoosseisu, mis näeb ette mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise üle 60 kilomeetri tunnis. Seega on kohtuväline menetleja väärteo õigesti kvalifitseerinud. Kohus leiab, et B.H pani talle süüks arvatud väärteo toime otsese tahtlusega. B.H on tunnistanud, et ületas kiirust, auto oli võõras, hindas kiirust oluliselt väiksemaks. Kohus märgib, et sõidukil on spidomeeter, et juht saaks olla veendunud, milline on tema poolt juhitud sõiduki kiirus. Kui juht ei vaata spidomeetrit vaid sõidab tunde järgi, siis ta teab, et võib ületada kiirust. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole.
lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub
on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et B.H poolt toime pandud tegu vastab LS § 227 lg 4 sätestatud väärteole, tema tegu on õigusvastane ja ta on selle toimepanemises süüdi. Kohus ei ole käesolevas asjas tuvastanud VTMS § 29, § 30 loetletud aluseid väärteomenetluse lõpetamiseks. Järgmiseks kontrollib kohus, kas karistuse mõistmine kohtuvälise menetleja poolt on toimunud vastavalt karistuse mõistmise alustele. LS § 227 lg 4 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. LS 227 lg 5 punkt 3 näeb ette, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja on B.H karistanud LS 227 lg 4 järgi rahatrahviga 118 trahviühikut, s.o 472 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuud. Rahatrahvi tasumine määrati B.H taotlusel ositi kuue kuu jooksul, viimane osamakse 27.03.2019.
Kohus leiab, et B.H süü on keskmisest suurem – kiirust on ületatud lõikes 4 ette nähtud süüteo alammäära lähedases määras, kuid kiiruse ületamine on olnud mitte vähem kui 65 km/h, tegemist on ühe normi rikkumisega, kuid tegu on toime pandud tahtlikult. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaks asjaoluna on kohtuväline menetleja lugenud puhtsüdamliku kahetsuse ning kohus nõustub sellega. Lisaks on karistust kergendav asjaolu ka süü tunnistamine. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja on otsuses eelkõige põhistanud lisakaristuse kohaldamist, leides, et kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda vaid isiku hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi sellisete karistuste määramise, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunava neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Kuigi kohtuväline menetleja on avaldanud, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamisel tuleb arvestada konkreetset isikut, on otsuses vaid kirjas, et B.H ei ole esitanud tõendit liikumispuude kohta, seega ei kohaldu talle
Kohus uurib, milline karistus tuleb B.H-le mõista, et mõjutada teda edaspidi uusi õigusrikkumisi mitte toime panema. Karistusregistri teate /tl 24/ kohaselt on B.H karistamata isik. Kohus leiab, et kohtule esitatud tõendid ei näita, et käesoleval juhul oleks tegemist harjumussüüteoga, B.H on karistamata isik, tunnistab oma süüd, kahetseb oma tegu. B.H-le heidetakse ette ühe normi rikkumist, ta ei ole oma teoga rikkunud mitut liikluseeskirja sätet. Kohus ei näe asjaolusid, mis tekitaks põhjendatud kahtluse, et B.H jätkab samalaadsete rikkumiste toimepanemist, seega karistuse eripreventiivne eesmärk ei tingi lisakaristuse kohaldamist – B.H on võimalik mõjutada edaspidi süütegudest hoiduma kõige kergemaliigilise põhikaristusega, s.o rahatrahviga. Lisaks eelnevale tuleb arvestada, kuidas kaitsta õiguskorda. Kohtuväline menetleja on otsuses kirjeldanud, miks kiiruse ületamine on ohtlik mootorsõiduk kui suurema ohu allikas, kiiruse ületamine kujutab liikluses ohu loomist nii endale kui teistele liiklejatele, mõjutab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust kui ka raskusastet. 4 4-18-4966 Kohus leiab, et tõepoolest, mootorsõidukit juhtides lubatud kiiruse ületamine on liiklussüütegu, mis võib ohustada ka teisi liiklejaid , mis võimalikes ohuolukordades jätab reageerimiseks vähem aega ja seetõttu tõstab õnnetuste juhtumise tõenäosust. Seetõttu ongi seadusandja kiiruse ületamise lugenud õigusrikkumiseks ja suuremate kiiruse ületamiste eest (mis on sätestatud eraldi lõigetes) ette näinud ka võimaluse karistada isikuid maksimaalse karistusega, mis väärtegude toimepanemise eest on võimalik mõista. Oluline on aga see, et kui juht konkreetse teoga ehk kiiruse ületamisega seadis teised liiklejad ohtu, peab selline asjaolu nähtuma ka teokirjeldusest. Teokirjeldusest selliseid asjaolusid ei nähtu. Kiiruse mõõtmise tehiolud /VTT tl 1 p/ kinnitavad, et B.H liikus teel üksinda, mis näitab, et konkreetse süüteoga ta teisi liiklejaid ka võimalikku ohtu ei seadnud. Kohus märgib, et seadusandja ei ole teinud mingisugust erandit liiklussüütegude, s.h ka lubatud sõidukiiruse ületamise eest karistuse mõistmisel. Nii tuleb ka liiklussüütegude eest karistuse määramisel/mõistmisel lähtuda
Ei karistuse eripreventiivne ega üldpreventiivne eesmärk ei tohi saada ülekaalukalt määravaks, et seeläbi mõistetakse isikule karistus, mis ületab tema süü suuruse. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei tingi ka karistuse üldpreventiivne eesmärk karistusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kuna kohus leiab, et B.H-le ei tule lisakaristust kohaldada, siis ei ole vaja käesolevas kohtuotsuses analüüsida väiteid, kas ja kuidas töökoha kaotamise võimalus mõjutaks B.H-le lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise. Lähtudes eeltoodust tuleb kohtuvälise menetleja otsus B.H-le lisakaristuse määramise osas tühistada. Kohus leiab, et B.H on võimalik mõjutada edaspidi süütegudest hoiduma kergeima karistuse, s.o rahatrahvi mõistmisega ja seda põhjustel, et B.H süü on keskmisest suurem, karistuse eripreventiivne eesmärk ei karmista karistust, karistust kergendavad asjaolud vähendavad karistusmäära. Teisest küljest karistuse eripreventiivne eesmärk tingib karistusmäära suurendamist, mis tähendab, et B.H tuleks toimepandud teo eest karistada rahatrahviga keskmisest määrast suuremas määras. Kohtuväline menetleja on B.H põhikaristusena karistanud rahatrahviga 118 trahviühikut, mis on alla rahatrahvi keskmise määra. Kuna VTMS § 132 p 2 ei luba kohtul uut otsust tehes raskendada isiku olukorda, siis kohtul ei ole võimalik käesolevas kaebemenetluses kohtuvälise menetleja poolt B.H-le määratud rahatrahvi suurendada. Eeltoodust lähtudes rahuldab kohus B.H kaebuse PPA Lääne prefektuuri Kärdla politseijaoskonna 10.09.2018 otsusele väärteoasjas nr 2390,18,000262. Kohus tühistab väärteootsuse B.H-le mõistetud lisakaristuse osas. Otsuse tegemisel juhindub kohus LS § 227 lg 4, § 15 lg 1 p 1,
(allkirjastatud digitaalselt) Piia Jaaksoo kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.