1-11-12500/29

(11260103192)Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kriminaalasi L.S , K.B , T.I süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi lühimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja)

1. aprilli 2012 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdistatava L.S-i apellatsioon RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 326 lg 2 jätta süüdistatava L.S-i apellatsioon Tartu Maakohtu
2. aprilli 2012 otsuse peale läbi vaatamata. Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 30.04.
3. a otsusega tunnistati L.S süüdi KarS § 118 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat ja 6 kuud vangistust, mida lühendati KrMS § 238 lg 2 alusel 3 aasta ja 8 kuuni. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu
4. mai
5. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. L.S-i liitkaristuseks mõisteti 4 aastat vangistust. Tõkend vahistamine jäeti muutmata. Juhindudes KarS § 68 lg 1 arvestati karistuse kandmist alates tema kinnipidamisest 24.04.
6. Maakohus, hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, oli seisukohal, et L.S-ile , K.B-le ja T.I-le esitatud süüdistused tervisekahjustuse tekitamises kannatanule, millega põhjustati oht tema elule, on tõendatud. L.S-i , K.B ja T.I käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud ning on põhjendatud nad esitatud süüdistuses süüdi tunnistada. Maakohus arvestas L.S-i karistuse mõistmisel süü ulatust ja teopanust, mis nähtuvad tõendite analüüsist. Kohus leidis, et kannatanu korduvale peksmisele näkku ja pähe ei ole ühtegi õigustavat asjaolu. Kohus pidas kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemist grupis. Kohus pidas õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et panna varem kahel korral kriminaalkorras karistatud isikut, kes käesoleva esimese astme kuriteo pani toime katseajal, edasiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest, põhjendatuks karistada L.S reaalse vangistusega sanktsiooni keskmisest määrast mõnevõrra lühema karistusega, s.o 5 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav L.S , kes palub tühistada maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas ja teha uus otsus, millega vähendada mõistetud karistust. L.S leiab, et ehkki kuriteo kaastäideviija K.B on eelnevalt samuti neljal korral karistatud ja pani teo toime katseajal, mõisteti talle aasta võrra lühem karistus. Kohtuotsusest ei nähtu ühtegi tõsiseltvõetavat põhjendust K.B-le kergema karistuse mõistmisel. Kohus on kohelnud apellanti ja K. B ebavõrdselt. L.S leiab, et talle määratud karistus ei vasta tema isikule. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, hinnates L.S-i apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata. Ringkonnakohus, tutvunud apelleeritava kohtuotsusega ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et süüdistatava L.S-i apellatsioon on põhjendamatu. Maakohtu otsuse resolutsioonist nähtuvalt on kohus mõistnud L.S-ile karistuseks 5 aastat ja 6 kuud vangistust, mida on vähendatud KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on mõistetud karistus õiglane ja kooskõlas kohtupraktikaga. Maakohtu otsus on kooskõlas Riigikohtu otsusega nr 3-1-1-43-06, mille kohaselt ei ole iseenesest kaastäideviimise aspektist tähendust, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, sest kõik peksjad vastutavad, kuid karistuse mõistmisel on oluline iga peksja teopanus. Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsusest nähtub, et maakohus on lähtunud teopanust hinnates tõendite analüüsist. Maakohus tuvastas, et L.S alustas löömist esialgu üksi ja alles hiljem liitusid temaga K.B ja T.I . Ringkonnakohus on seisukohal, et L.S-i teopanust on alust hinnata teiste täideviijate omast suuremaks tunnistajate ütluste kohaselt, kusjuures viimastest nähtub löömise intensiivsus ja julmus. Samuti kinnitavad peksmist L.S-i enda ütlused. Ringkonnakohus märgib, et erinevate ütluste kohaselt on L.S peksmise initsiaator. Samas on teiste osavõtjate teopanused ütluste kohaselt proportsionaalselt väiksemad. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtub selgelt, et kaastäideviijate K.B ja T.I teopanused on väga erinevad, millest tulenevalt on neile mõistetud karistused väiksemad. 2 Maakohus on arvestanud L.S-i isikut ja tema varasemat karistatust, m. h seda, et uue esimese astme kuriteo pani L.S toime katseajal. Kohus märkis, et L.S on varem kahel korral kriminaalkorras karistatud ja pidas võimalikuks lähtudes süü ulatusest ja teopanusest, karistada teda sanktsiooni keskmisest määrast mõnevõrra väiksema karistusega, s.o 5 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus süüdimõistetut on varem korduvalt kuritegude eest kriminaalkorras karistatud ning uus kuritegu on toime pandud varasema kohtuotsusega kohaldatud katseajal, on ainuvõimalik õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt süüdistatavat mõjutada edasisest kuritegude toimepanemisest hoiduma üksnes reaalse vangistusega. Arvestades teopanust ja kannatanule tekitatud raskeid kehavigastusi, samuti L.S-i käitumist teojärgselt (kannatanu abitusse seisundisse jätmine), on mõistetud karistus proportsionaalne ja vastavuses isiku süüga. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Maarika Kuusk Aarne Sarjas 3 Tiit Lõhmus