lg 2 p-s 7 sätestatud kuriteo tagajärjel ja käesoleva otsusega mõistab kohus R.P ja A.
lg 2 p-s 7 ettenähtud kuriteo toimepanemises süüdi, siis vastutavad nad tekitatud kahju eest. Seega on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused täidetud ning varaline kahju 725 euro ulatuses tuleb R.P-lt ja A.U-lt solidaarselt välja mõista XX X kasuks. Kuna käesolevaks ajaks on R.P ja A.U hüvitanud osaliselt varalise kahju summas 345 eurot (173 eurot R.P ja 172 eurot A.U), kuulub varalise kahju tekitamise eest hüvitamisele 380 eurot. Lisaks mittevaralise kahju eest kuulub hüvitamisele 2000 eurot. R.P ja A.U poolt kuulub kannatanu XX X kasuks hüvitamisele kokku seega 2380 eurot. Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü. Kohus arvestab seejuures karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. R.P ja A.U on tunnistanud enda süüd, avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning hüvitanud vabatahtlikult osa kahjust, seega on eeltoodud asjaolud karistust kergendavateks asjaoludeks KarS § 57 mõttes. Raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Süüdistatavaid iseloomustatakse järgmiselt: 7 R.P ema on iseloomustanud teda kui sõbralikku inimest, kes ei ole tegelikult kakleja tüüpi, vaid pigem abivalmis, käib korralikult tööl ja teeb oma tööd südamega. R.P on ka kodus suureks abiks – teeb õuetöid. Ema kinnitab, et R.P väga kahetseb, et nii juhtus, palub vabandust kannatanult ja kinnitab, et sellist asja enam kunagi ei kordu, hüvitas samuti kannatanule 173 eurot. Ema kinnitab ka, et R.P on võtnud õppust oma varasematest seadusrikkumistest ning nüüd peab hoolega tööd tegema, et oma võlad ära maksta. Kohus asub seisukohale, et R.P on toime pannud röövimise grupis, millise teo eest on võimalik süüdlast karistada kolme- kuni viieteistaastase vangistusega, kuid kohtu arvates on võimalik teda karistada vangistusega alammäära ja keskmäära vahelises suuruses. Nimelt, kuigi R.P näol on tegemist isikuga, keda on ka varem kriminaalkorras korduvalt karistatud ning kes uue kuriteo pani toime katseajal, ei ole R.P varem karistatud ei röövimise ega ka mõne teise I astme raske kuriteo toimepanemise eest ning käesoleval juhul on ta toime pannud ühe kuriteoepisoodi. Kuigi R.P käitumine kannatanu suhtes oli jõhker – kannatanut peksti nii käte kui ka jalgadega korduvalt erinevatesse piirkondadesse, valdavalt just peapiirkonda, ometi ei ole R.P varasemalt karistatud pikaajaliste vangistuste, valdavalt tingimisi vangistuse ja viimasel korral asendati vangistus ÜKT-ga, mistõttu kohus leiab, et R.P on võimalik karistada temale inkrimineeritud kuriteo eest ettenähtud karistuse alammääras ja keskmäära vahelises suuruses, mis peaks teda mõjutama seaduskuulekale teele, sest tegemist on tema senistest karistustest raskeima ja pikemaajaliseima vangistusega. Kriminaalhooldusametniku teate kohaselt 13.02.2013.a. seisuga oli R.P sooritanud 468-st ÜKT tunnist 39 tundi ja tegemata 429 ÜKT tundi /t lk 102-103/. Tegemist on kandmata karistusega (429 tundi üldkasuliku tööd ümberarvestatult vangistuseks on 7 kuud ja 4 päeva), milline KarS § 69 lg.7 ja § 65 lg.2 alusel tuleb liita mõistetavale karistusele. Kohus asub seisukohale, et A.U on toime pannud röövimise grupis, millise teo eest on võimalik süüdlast karistada kolme- kuni viieteistaastase vangistusega, kuid kohtu arvates on võimalik teda karistada vangistusega alammäära ja keskmäära vahelises suuruses. Nimelt, kuigi A.U näol on tegemist isikuga, keda on ka varem kriminaalkorras korduvalt karistatud ning seda varavastaste kuritegude toimepanemise eest, ei ole A.U varem karistatud ei röövimise ega ka mõne teise I astme raske kuriteo toimepanemise eest ning käesoleval juhul on ta toime pannud ühe kuriteoepisoodi. A.U käitumine kannatanu suhtes oli jõhker – kannatanut peksti nii käte kui ka jalgadega korduvalt erinevatesse piirkondadesse, valdavalt just peapiirkonda. A.U ei ole varasemalt karistatud pikaajaliste vangistuste, valdavalt tingimisi vangistustega ning ka viimase karistuse ajal suutis ta katseaja läbida uut kuritegu toime panemata, mistõttu kohus leiab, et A.U on võimalik karistada temale inkrimineeritud kuriteo eest ettenähtud karistuse alammäära ja keskmäära vahelises suuruses, mis peaks teda mõjutama seaduskuulekale teele. Kuivõrd aga A.U on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, kuid ta on taaskord toime pannud uue, sedapuhku I astme kuriteo ning võttes arvesse jõhkrust kannatanu suhtes, ei ole kohtu arvates süüdistatavat võimalik karistada tingimisi vangistusega. Mõistetud karistus tuleb reaalselt ära kanda, kuivõrd reaalse vangistuse kandmine peab mõjutama süüdlast edaspidi käituma õiguskuulekalt. Kohus asub seisukohale, et R.P-le ja A.U-le tuleb ühiselt toimepandud röövimise eest mõista võrdne karistus - reaalne vangistus, mis vastab toimepandud teo raskusele. 8 KrMS § 180 lg.1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb KrMS § 175 lg.1 p.3,4,5,9 ja § 180 kohaselt süüdimõistetutelt välja mõista menetluskulud, s.o süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, ekspertiisikulu, kriminaaltoimiku koopia tegemise kulud ja tasu osutatud õigusabi eest. Süüdistatavatel tuleb tasuda menetluskuluna ekspertiisikulu summas 84 eurot (mõlemalt välja mõista 42 eurot), sundraha esimese astme kuriteo puhul 2,5 palga alammäära, s.o 800 eurot, toimikust koopiate tegemise kulu summas 0,45 eurot ja kaitsjatasu. Kuna süüdistatavate näol on tegemist täisealise, töövõimelise isikutega, tuleb neil menetluskulud tasuda täies ulatuses ning kohus ei pea vajalikuks neid osaliselt riigi kanda jätta. Kuivõrd aga süüdistatavad kannavad käesoleval ajal vanglakaristust ning neil tuleb hüvitada ka tsiviilhagi, võimaldab kohus menetluskulud tasuda ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS §-dest 126, 175, 179, 180, 238, 310, 313, 315, 318, 319 ja VÕS §-dest 128, 1043, 1045 kohus o t s u s t a s: Süüdi tunnistada R.P KarS § 200 lg.2 p.7 järgi ja mõista karistuseks vangistus 4 (neli) aastat 6 (kuus) kuud. KrMS § 238 lg.2 kohaselt vähendada R.P-le mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista vangistus 3 (kolm) aastat. KarS § 65 lg.2 kohaselt suurendada vangistust 14.12.2012 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (468-st ÜKT tunnist tehtud 39 tundi, tegemata 429 ÜKT tundi, mis ümberarvestatult vangistuseks on 7 kuud ja 4 päeva), mõistes liitkaristuseks R.P-le vangistus 3 (kolm) aastat 7 (seitse) kuud 4 (neli) päeva. Tõkend – vahistamine – jätta muutmata, arvates KarS § 68 lg.1 kohaselt eelvangistus karistusaja hulka, on karistuse kandmise alguseks 11.02.2013.a. Süüdi tunnistada A.
MS § 238 lg.2 kohaselt vähendada A.U-le mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista vangistus 3 (kolm) aastat. Tõkend – vahistamine – jätta muutmata arvates KarS § 68 lg.1 kohaselt eelvangistus karistusaja hulka, on karistuse kandmise alguseks 15.02.2013.a. Tsiviilhagi rahuldada osaliselt. Välja mõista R.P-lt ja A.U-lt solidaarselt XXX(a/a XXXXXXXX, Nordea pank) kasuks kuriteoga tekitatud varalise kahju katteks 380 eurot ja mittevaralise kahju katteks 2000 eurot. Muus osas, s.o plastilise operatsiooni ja saamata jäänud töötasu osas, jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Välja mõista R.P-lt riigieelarve tuludesse menetluskulud – sundraha 800 eurot, toimikust koopiate tegemise kulu 0,45 eurot ja kaitsjatasu 343,20 eurot ning ekspertiisikulu 42 eurot. Välja mõista A.U-lt riigieelarve tuludesse menetluskulud – sundraha 800 eurot, toimikust koopiate tegemise kulu 0,45 eurot ja kaitsjatasu 388,80 eurot ning ekspertiisikulu 42 eurot. 9 Menetluskulu tasuda ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.