Kriminaalasi nr 1-18-4222 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.05.2018.a. Tallinnas (Liivalaia kohtumaja) Kriminaalasja number 1-18-4222 (18231700931) K

§ 238lg 2 järgi vangistusega 1 kuu ning Kar

S § 65 lg 2 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 6 kuud 14 päeva. Karistus on ära kantud, isik vabanes 10.11.2017.a. Väärteokorras karistatud korduvalt. Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 12.05.2018.a.; kahtlustatavana kinnipidamine: 29.04.30.04.2018.a.; 11.05.-12.05.2018.a.; alates 16.05.2018.a. kell 19.00 süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi RESOLUTSIOON Juhindudes

§ 2561

, § 2564 lg 4, § 2565 lg 1 p 2, lg 2, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1, 3, § 306, § 313, § 238 lg 1 p 4 ja lg 2, kohus otsustas: Süüdi tunnistada G.M KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi ja karistada teda vangistusega 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud.

§ 238lg 2 kohaselt vähendada karistust 1/3 võrra ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. Kar

S § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 29.04.-30.04.2018.a.; 11.05.12.05.2018.a., s.o 4 (neli) päeva vangistust karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 11 (üksteist) kuud 26 (kakskümmend kuus) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg alates 16.05.2018.a. karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada G.M’i kinnipidamisest, s.o alates 16.05.2018.a. G.M’i suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada. Kohaldada G.M ’i suhtes tõkendina vahistamist, vahistada G.M kohtusaalist. Tõkend vahistamine kuulub tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel.

§ 175

, § 179, § 180 alusel välja mõista G.M’ilt riigituludesse: - sundraha summas – 375 eurot; - kaitsjatasu summas 90 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest, tasudes iga kuu 1. kuupäevaks (alates 01.07.2018.a. kuni 01.06.2019.a.) vähemalt 38,75 eurot Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pank, kontole nr EE502200221014193355 Swedbank, kontole nr EE401700017002872300 Nordea Pank või kontole nr EE873300333499990003 Danske Bank, maksekorraldusse märkida viitenumber 99918700027774 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-18-4222, G.M ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“ või “sundraha”. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid ja salvestised: - 1 CD-plaat salvestistega – jätta kriminaalasja materjalide juurde. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest s.o alates 18.05.2018.a. Apellatsioon esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, vahistatud süüdistataval ja tema kaitsjal alates kohtuotsuse koopia süüdistatavale kätteandmisele järgnevast päevast. Kohtuotsuse terviktekst on kättesaadav 15 päeva pärast apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule teatamist. SÜÜDISTUS G.M’it süüdistatakse selles, et tema, olles isik, kes on viimasel ajal toime pannud 5 vargust, s.o 17.01.2017 ja 06.02.2017 (mille eest teda karistati 14.02.2017 Harju Maakohtu kohtuotsusega KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi), 12.04.2017 (mille eest teda karistati 07.06.2017 Harju Maakohtu kohtuotsusega KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi vangistusega 6 kuud 14 päeva, mille ta kandis ära 27.04.2017 – 10.11.2017) ning 20.03.2018 ja 08.04.2018 (mille eest teda karistati Põhja prefektuuri poolt vastavalt 20.03.2018 ja 08.04.2018 väärteokorras KarS § 218 lg 1 järgi), 2 uuesti 29.04.2018 kella 17.56 paiku viibides xxxx asuvas ja M.E OÜ-le kuuluvas kaupluses M, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil küsis valmistoiduleti teenindajalt grillitud broilerikoiva maksumusega 1,33 eurot, ja olles nimetatud kauba toidukotis oma kätte saanud eemaldus leti juurest müügiriiulite vahele ning hetkel kui kedagi lähedal ei olnud peitis grillitud broilerikoivaga koti oma jope põue, seejärel väljus müügisaalist kassast nr 2, peatumata kassalindi juures, ajal kui kassapidaja teenindas kassas teist klienti, kuid vargus jäi G.M’i tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, sest ta peeti kaupluse turvatöötaja poolt kinni. Samuti tema, 11.05.2018 kella 14.40 ajal viibides xxxx asuvas ja CAS-ile kuuluvas kaupluses C, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis müügisaalist ühe pakendi, mis sisaldas 6 purki, A. Le Coq õlut kogumaksumusega 8,29 eurot, pani kauba oma seljakotti ning väljus kaubaga müügisaalist, jättes nimetatud kauba eest tahtlikult tasumata. Vargus jäi G.M ’i tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, sest ta peeti kaupluse turvatöötaja poolt kinni. Samuti tema, 16.05.2018 kella 18.25 paiku viibides xxxx asuvas ja M.E OÜ-le kuuluvas kaupluses M, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis müügisaalist ühe pudeli viina „Poolik“ maksumusega 6,59 eurot, peitis selle jope varukasse ning väljus kaubaga müügisaalist, jättes selle eest tahtlikult tasumata. Vargus jäi G.M ’i tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, sest ta peeti kaupluse turvatöötaja poolt kinni. Seega pani G.M toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, süstemaatiliselt, see on KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. POOLTE SEISUKOHAD: Süüdistatav G.M tunnistas end kohtus talle inkrimineeritavate kuritegude toimepanemises täielikult süüdi ning nõustus kriminaalasja lahendamisega kiirmenetluses lühimenetluse sätete järgi. Süüdistatav jäi kohtuistungil eeluurimisel antud ütluste juurde. Süüdistatav selgitas, et tal on alkoholiga probleeme ja vargusi paneb ta toime siis, kui tal tööd ei ole. Samas väitis ta, et ta töötab sõbra juures remonditöödel, ametlik töökoht on tal Soomes ning Eestis töötab ta mitteametlikult. Samuti lisas, et ta saab töövõimetuspensioni. Ta ei osanud selgitada, miks ta vargused toime pani, kui tal enda väitel on olemas töökoht. Oma elukoha osas väitis ta, et ta elab sõbra juures, kuid saaks elada ka isa ja naistuttava juures. Isik palus end karistada üldkasuliku tööga. Kohtuistungil jäi prokurör esitatud süüdistuse juurde ning nõudis G.M’i süüditunnistamist KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 alusel ning karistamist vangistusega 1 aasta 6 kuud, millest tuleb

§ 238lg 2 järgi maha arvata 1/3 ja mõista karistuseks 1 aasta vangistust. Prokurör palus lugeda Kar

S § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg, 4 päeva vangistust, karistusaja hulka ja karistusaja algust arvestada G.M ’i kinnipidamisest 16.05.2018.a. Prokurör rõhutas, et isik on vabaduses viibitud 9 kuu jooksul toime pannud juba 5 varguseepisoodi ja seega on tema tegevus intensiivne. Kaitsja nõustus süüdistuse sisuga, leides, et toimikus leiduvad materjalid ja tõendid on lubatavad ning toetavad süüdistust. Kaitsja prokuröri taotletud karistusega ei nõustunud. Kaitsja rõhutas, et süüdistatava näol on tegu isikuga, kes on oma eluga ummikus ja ta peaks pöörduma ravile. Kaitsja rõhutas, et varastatu väärtus oli väike ja seda tuleb süü suuruse hindamisel arvestada nagu ka seda, et vargustega ei ole kahju tekitatud. Süüdistatav saaks elada ka oma isa juures ning tal on Soomes 3 ametlik töökoht. Kaitsja palus mõista isikule kergem karistus ja palus ajatada menetluskulude tasumine. KOHTU SEISUKOHT: Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja viinud läbi kohtulike tõendite uurimise kogumis leiab, et G.M ’i tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning tema süü KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavates kuriteoepisoodides on tõendamist leidnud. G.M’i süüd kinnitavad peale tema poolt süü isikliku omaksvõtu ka: 29.04.2018.a. episoodis: - kaupluse kuriteoteade /tl 32-34/, mille kohaselt on palutud alustada menetlust isiku suhtes, kes 29.04.2018.a. kella 17.56 ajal, möödus xxxx asuvas M kaupluses kassaliinist kaubaga (grillitud broilerikoib maksumusega 1,33 eurot). Kaup tagastatud rikkumata kujul; - kinnipeetu üleandmise leht /tl 35-37/, millest nähtuvalt 29.04.2018.a. kella 17.56 ajal peeti xxxx asuvas M kaupluses kinni G.M (ik: XXX), kes möödus kassaliinist kauba eest (summas 1,33 eurot) maksmata ja anti politseile üle; - tunnistaja X1 (turvatöötaja) ütlused /tl 38-42/, mille kohaselt viibides 29.04.2018.a. tööl xxxx asuvas M kaupluses, nägi ta valvekaamerast, kuidas üks meesterahvas peitis endale kella jope põue grillitud kanakoiva, möödus kassaliinist, jättes kauba eest tasumata. Isik peeti kinni kell 17.56; - isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll /tl 45-47/, mille kohaselt 29.04.2018.a. kell 18.22 peeti politsei poolt kahtlustavana kinni G.M, seoses 29.04.2018 kell 17.56 xxxx asuvas M kaupluses toime pandud broilerikoiva varguse katsega; - kahtlustatava ütlused /tl 48-51/, mille kohaselt tunnistab G.M oma süüd varguse katse toimepanemises. Ta on selgitanud, et 29.04.2018.a. kella 17.55 paiku läks ta M kauplusesse, et osta grillitud broilerikoiba. Ta läks kassasse ja võttis koiva korvist välja ja tahtis selle panna kassalindile, kuid helises telefon ja selle asemel, et panna broilerikoib kassalindile, pani ta selle endale põue. Ta möödus telefoniga rääkimise ajal kassadest ja peeti kinni. Ta ei oska öelda, miks nii juhtus, ta oli alkoholijoobes ja see võis olla üheks põhjuseks. Tal oli kaasas 2 eurot ja ta soovis kassas broilerikoiva eest maksta. Ta kahetseb tehtut; - asitõendi vaatlusprotokoll /tl 52-59/, millest nähtub, kuidas 29.04.2018.a. kella 17.54 ajal saab meesterahvas kuumtoidu letist valge koti ja liigub see käes kaupluse kassade juurde. Kella 17.56.18 ajal paneb meesterahvas kassade juures vasaku käega valge koti enda jope taskusse ja möödub kassadest. Kui isik möödus kassadest, siis võtab ta telefoni ja hakkab telefoniga rääkima. 11.05.2018.a. episoodis: - kaupluse kuriteoteade /tl 18/, mille kohaselt on palutud võtta vastutusele G.M, kes 11.05.2018.a. AS C xxxx Ci kaupluses (xxxx) möödus kassaderivist, jättes tahtlikult kauba (A. Le Coq 6-pakk väärtusega 8,29 eurot) eest tasumata. Kaup tagastatud kauplusele rikkumata kujul; - tunnistaja X2 (turvatöötaja) ütlused /tl 19-21/, mille kohaselt, 11.05.2018.a. viibides tööl xxxx asuvas Ci kaupluses, nägi ta kella 14.38 paiku, kuidas üks meesterahvas võttis A Le Coq pakendi

§ 238lg 2 järgi vangistusega 1 kuu ning Kar

S § 65 lg 2 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 6 kuud 14 päeva. - Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullitalituse 08.04.2018 ja 20.03.2018.a. otsused /tl 76-78, 79-81/, milledest nähtuvalt karistati G.M ’it KarS § 218 lg 1 alusel rahatrahvidega vastavalt 60 ja 20 eurot kauba (viinapudel ja snäkk) eest tasumata jätmise eest; Kohus leiab, et G.M’i tegevusele on süüdistuse kohaselt antud õige juriidiline hinnang ning tema teod on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul ei esine kriminaalasjas süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohtus isik väitis, et tal on alkoholiprobleemid, mis tingivad varguste toimepanemise. Kohus leiab, et asjas puuduvad igasugused viited sellele, et isik ei oleks olnud süütegude toimepanemisel võimeline nende keelatusest aru saama või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Kohus viitab, et mõlemas kuriteoepisoodis, milles isik väidab end alkoholijoobe tõttu sündmusi täpsemalt mitte mäletavat (tl 17, 30), peitis ta alkoholi riiete alla või seljakotti (tl 8, 11, 20, 23) ja püüdis alkoholi kauplusest välja toimetada (tl 12, 17, 54). Seega on ilmnenud isiku sihipärane ja läbimõeldud tegevus. Selle tegevuse põhjuseks võib küll pidada ka isiku enese poolt viidatud alkoholiprobleemi ja tungi alkoholi järele, kuid asjaolusid arvestades ei ole need ilmselgelt sellised asjaolud, mis võimaldaks rääkida isiku 5 süüdimatusseisundist või piiratud süüdivusest. Samuti on isik detailsemalt kirjeldanud, et 29.04.2018.a. episoodis pani ta broilerikoiva „kogemata“ endale põue, kuna samal ajal helises telefon, mida ta soovis vastu võtta. Selline seletus ei ole eluliselt usutav, kuna enese väitel läks isik poodi just selleks, et broilerikoiba osta (tl 49) ning see oli ka ainsaks esemeks, mille eest kassas väidetavalt tasuda soovis. Seega pidanuks isikul sihipärase tegevuse (kauplusesse minek ja seal telefonikõnele vastamine) järgselt tekkima põhjendatud küsimus, miks ta üldse kaupluse kassas viibib. Samuti on selline seletus asjas kogutud ja objektiivsete tõenditega. Näiteks nähtub asitõendi vaatlusprotokollist, et isik pani valge koti enda jope alla juba enne kassalindini jõudmist (tl 55) ja ka telefon oli tal käes juba müügisaalis (tl 55-56) ning möödub kassast peatumata ja seda ajal, kui kassiir teenindab teist klienti (tl 56-57). Seega ei ole isiku ütlused kauba eest maksmise soovi osas usaldusväärsed. Kohus rõhutab, et G.M oli võimeline kohtumenetluses osalema, esitades omapoolsed seisukohad ja tal ei olnud avaldunud ühtegi terviseseisundit (sh tugevale alkoholisõltuvusele omast deliiriumi). Kõike eelnevat arvestades on põhjendatud asuda seisukohale, et G.M on süüvõimeline. Kohus, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid ning G.M ’i poolt kohtuistungil antud seletust, asub seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on G.M ’i süü kuriteokatsete, mis olid suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt, toimepanemises tõendamist leidnud. Kohus leiab, et G.M pani kuriteod toime kavatsetult, kuivõrd ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise (võõraste vallasasjade äravõtmise ebaseadusliku omastamise eesmärgil) ja teadis, et see tema tegevuse järel ka saabub. Seega isik tegutses eesmärgiga varastada toiduaineid ja alkoholi. KARISTUS Kohus viitab, et karistamise esmaseks aluseks on isiku süü. KarS 4. peatüki mõttest ja

§ 306

lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Kohus selgitab, et seadusandja on kuriteo eest, millises süüdistatavat süüdistatakse, näinud karistusena ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. Süüdistatav on kavatsetult toime pannud kolm teise astme kuriteo episoodi, mis jäid katsestaadiumisse. 6 Kohus peab karistuse mõistmisel esmalt andma hinnangu KarS § 56 lähtudes süü suurusest lähtuvalt karistuse liigi ja määra osas (RKKKo 3-1-1-99-06 p 14). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele lisaks arvestatakse ka teisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-99-06, p 14). G.M ’i poolt toimepandud kuriteo eest on seadusandja alternatiivina näinud ette ka rahalise karistuse, seega lasub kohtul kohustus põhistada, kas ja miks kohus ei pea võimalikuks kohaldada kergemaliigilist karistust (RKKKo 3-1-1-24-07), mida kohus järgnevalt ka käsitleb. Kohus leiab, et , kuna ta on jätkanud eelmistest karistustest (sh reaalsest vangistusest) hoolimata uute samalaadsete kuritegude toimepanemist. Seega ei oleks praegusel juhul, isikut ja tema poolt toimepandud tegusid arvestades, tema rahalise karistusega karistamine kooskõlas ka karistuspraktika ja karistuse eesmärkidega. Süüdistatav enese sõnul küll töötab, kuid sellekohaseid tõendeid ta ei esitanud ja mainis, et hetkel teeb „remonti sõbra juures“, kus ta elab, lisaks väitis, töötab mitteametlikult ka XXX OÜ-s ja ametlikult Soome Vabariigis, kuid sellekohaseid täpsemaid andmeid ja tõendeid isik esitanud ei ole. Lisaks saab isik enda väitel Eestis ka xxxx. Samas tuleb arvestada ka asjaolu, et G.M-i enese sõnul tarvitab ta alkoholi, kui tal tööd ei ole ning siis paneb ta ka vargusi toime. Isik ei osanud selgitada, et kui ta esmalt väitis, et töötab, siis miks ta väidetava töö ja raha olemasolu korral uued vargused toime pani. Seega ei pea kohus usaldusväärseks isiku seletust temal püsiva töökoha olemasolust. G.M on korduvalt karistatud ka väärteokorras (8 kehtivat väärteokaristust, tl 66-67) ja nende tegude eest määratud rahatrahvid on tal tasumata. Kohus leiab, et süüdistatava poolt toimepandud kuriteo puhul, arvestades esmalt isiku süü suurust, aga ka kõiki teisi KarS §-s 56 nimetatud ja eelpool käsitletud tegureid, , seda järgneval põhjusel: Süüdistatav on korduvalt karistatud samalaadsete süütegude eest, tal on 3 kehtivat karistust süstemaatilise varguse toimepanemise eest (tl 64-65). Seejuures on G.M ’it iseloomustavaks asjaoluks see, et isik paneb pidevalt toime poevargusi. Sellist käitumismustrit kinnitab lisaks käesolevas kriminaalasjas tuvastamist leidnule ka tema karistusregistri väljatrükk (tl 65-69) ja eelnevad kohtuotsused (tl 72-75, 102-105) ning ka väärteootsused (tl 76-81). Seejuures tuleb tähele panna, et isik on viimasel ajal keskendunud toiduainete ja alkoholi varastamisele ja käesolevas menetluses ilmnes, et ta teeb seda samalaadsel viisil – peidab esemed kaupluses oma seljakotti või riiete alla (8, 20, 49, 41). Tulenevalt karistusandmetest pani isik eelmised, Harju Maakohtu 12.01.2017.a ja 14.02.2017.a. otsustega mõistetud vangistuste kandmiselt tingimuslikult vabastamisel määratud katseaja jooksul toime uued varavastased süüteod (07.06.2017.a. otsus). 07.06.2017.a. Harju Maakohtu otsusega pöörati isikule mõistetud vangistus täimisele ning pärast karistuse ärakandmist (isik vabanes

1. aasta novembris) pani isik toime uued väärteod KarS 218 lg 1 järgi juba
2. aasta märtsis ja aprillis (tl 66, 76-81), pärast mida jätkas käesolevas kriminaalasjas tuvastatu kohaselt uute süütegude toimepanemist – pannes 29.04., 11.
3. ja 16.05.2018.a. toime uued süüteokatsed. . Kohus eelnevalt selgitas enda seisukohta karistusliigi osas, süü suurusest ning teistest andmetest tulenevalt ja KarS § 56 mõtte kohaselt peab kohus seejärel andma hinnangu ka karistuse määrale, mida peab vajalikuks kohaldada (RKKKo 3-1-1-99-06). Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-11). 7 Kuivõrd on ilmne, et eelnevad lühiajalised vangistused, mille kandmiselt isik tingimuslikult vabastati ja ka reaalselt ärakantud vangistus ei täitnud karistuse eesmärke, peab sel korral olema vangistuse määr rangem kui varasema kohtuotsustega mõistetud karistuste puhul. Kuna kuriteod jäid katsestaadiumisse ning kahju ei tekitatud, kaup tagastati kauplusele, peab kohus võimalikuks mõista karistuse siiski sanktsiooni keskmisest mõnevõrra madalamas määras. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus isiku puhtsüdamlikku kahetsust, karisust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Arvestades isiku väljakujunenud käitumismustrit samalaadsete kuritegude toimepanemisel, peab kohus põhistatuks mõista karistusena vangistuse 1 aasta 6 kuud (millest lühimenetluse korras arvatakse maha 1/3). KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistuse hulka arvata ka eelvangistuses viibitud aeg 29.04.-30.04.2018.a.; 11.05.-12.05.2018.a. Kohus ei pea ka võimalikuks mõistetava vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, seda juba eespool toodud motiividel – varasem karistatus täpselt samalaadsete süütegude eest nii kriminaal- kui väärteokorras, mistõttu on ilmne, et eelmiste isiku vabadust mittepiiravate karistustega ei saavutatud karistuse eripreventiivseid eesmärke. Isik avaldas küll ise kohtus omapoolset soovi üldkasuliku töö tegemiseks, kuid varasemast nähtub, et katseaja ta nõudeid ei järginud ning üldkasulikku tööd tegema ei asunud (tl 97-98) ning seega puudub kohtul veendumus, et isik oleks reaalsuses võimeline üldkasuliku tööd sooritama. Kohus märgib sedagi, et kaitsja poolt viidatud ravi kohaldamine, seoses süüdistatava võimaliku alkoholisõtluvusega, ei ole samuti võimalik. Kohus viitab, et KarS § 692 lg 6 kohaselt on vangistuse raviga asendamist võimalik kohaldada üksnes isikule, kes on kuriteo toime pannud narkomaania tõttu või isikule, kes on kuriteo toime pannud seksuaalsuunitluse häire tõttu. Tulenevalt Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RKKKo 3-1-1-99-06, p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt (RKKKo 3-1-1-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-4004). Antud juhul leiab kohus, et tingimisi isiku reaalselt karistuse kandmisest vabastamiseks puuduvad igasugused alused, arvestades eelpool tuvastatud ning käsitletud isikut iseloomustavaid andmeid (korduv karistatus, varasemalt katseaja nõuete eiramine ja käitumismuster, mis avaldub uute samalaadsete süütegude toimepanekus). Kohus rõhutab ka asjaolu, et süüdistatav ega ka kaitsja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et süüdistatava tervislik seisund välistaks vangistuse kohaldamise. Kohus peab vajalikuks peatuda ka tõkendi küsimusel. Kohus juba eelnevalt märkis, et Eesti karistussüsteem on rajatud põhimõttele, et juhul kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele ning ei saa väita, et isikute kohene vahistamine, kohtuotsuse täitmise tagamiseks, oleks EV -s harukordne. Tõkendi üle otsustamisel tuleb silmas pidada loomulikult kõiki

§-s 127 sätestatud aspekte: kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite 8 hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Käesolevas kriminaalasjas on tegemist süüdistatavaga, kes on varasemalt samalaadsete kuritegude eest mõistetud vangistuse ära kandnud, kuid jätkanud koheselt kuritegelikul teel ja pannud toime uue analoogse kuriteo. Kohus viitab, et

§ 130

lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Kohus leiab, et antud juhul, kui G.M peeti kinni viimase kuriteoepisoodi toimepanemisel ning toimetati kiirmenetluse korras kohtuistungile, on põhjendatud ärakandmisele kuuluva karistuse täitmiseks ning selle mõjususe saavutamiseks kohaldada G.M’i suhtes tõkendina vahistamist. Sel põhjusel tuleb KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada G.M’i kinnipidamisest, s.o alates 16.05.2018.a. Menetluskulud ja asitõendid Kriminaaltoimiku andmetel on käesolevas kriminaalasjas menetluskuludeks määratud kaitsja tasud summas 90 eurot.

§ 180

lg-st 1 tulenevalt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu, mistõttu kuulub nimetatud menetluskulu süüdistatavalt väljamõistmisele. Süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha II astme kuriteo puhul on

§ 179lg 1 p 1 kohaselt 1,5 palga alammäära, s.o alates 01.01.2018.a.

on selle suuruseks 750 eurot. Kuivõrd käesolev kriminaalasi lahendatakse kiirmenetluses, kuulub

§ 2565lg 2 kohaselt väljamõistetav sundraha vähendamisele kuni poole võrra.

Kohus peab käesoleval juhul teo toimepanemise asjaolusid ja süüdistatava isikut arvestades põhjendatuks vähendada väljamõistetavat sundraha poole võrra, s.o väljamõistetava sundraha suuruseks on 375 eurot. Kohtu hinnangul ei esine G.M’il erandlikke asjaolusid, mis tingiks temalt väljamõistetavate menetluskulude vähendamise. G.M’i näol on tegemist vähemalt osaliselt töövõimelise isikuga, kes on nii vanglas, kui karistuse kandmiselt vabanenuna võimeline tasu eest töötama. Tulenevalt kohtuistungil esitatud taotlustest, peab kohus võimalikuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude hüvitamine, määrates hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest. Kriminaalasjas asitõendiks olev CD-plaat salvestistega on dokumentaalne asitõend

§ 126lg 3 p 1 mõttes ning see tuleb jätta kriminaalasja materjalide juurde.

Merle Parts kohtunik 9