lg 1 p 2 sätestatud nõudeid ja pani toime väärteo mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. LS § 227 lg 2 järgi mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Karistust kergendavaks asjaoluks loeti kahetsust. Raskendavad asjaolud puudusid. Kohtuväline menetleja karistas M.V ’t LS § 227 lg 2 järgi sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 (kolmeks) kuuks. KAEBUSE SISU 06.11.2018.a esitas M.V kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 11.10.2018.a otsusele väärteoasjas 2302,18,010205. Menetlusalune isik taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Alternatiivse taotlusena taotleb menetlusalune isik määrata väärteo eest karistuseks rahatrahv. Kui kohus ei pea võimalikuks määrata väärteo eest karistuseks rahatrahvi, taotleb menetlusalune isik alternatiivse karistusena määrata väärteo eest rahatrahv ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kuni üheks kuuks. M.V soovis väärteoasja lahendamist kirjalikus menetluses. Kaebaja leidis, et kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsus ei vasta väärteo raskusastmele ning ei ole proportsionaalne arvestades väärteo asjaolusid ning kaebaja varasemaid rikkumisi. Samuti on kohtuväline menetleja otsust tehes rikkunud menetlusõiguslikke põhimõtteid, jättes otsuse olulises osas põhistamata ning jõudnud selle tulemusena ebaõigele järeldusele. Samas nõustub kaebaja, et ta on toime pannud liiklusohtliku väärteo, millega on seadnud ohtu kaasliiklejad ning kahetseb toimepandud tegu. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 19.11.2018.a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et M.V ’le määratud karistus on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süüga. Kohtuvälise menetleja hinnangul alused karistuse asendamiseks rahatrahviga või otsuse muutmiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad ning palub jätta kaebus e rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et M.V kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 2 4-18-5703 11.10.2018.a otsusele väärteoasjas 2302,18,010205 tuleb jätta rahuldamata ning seda järgnevatel põhjustel. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.01.2013.a otsus 3-1-1-3-13). Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. 1. Objektiivne koosseis Liiklusseaduse § 227 lg 2 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 21–40 kilomeetrit tunnis. Koosseisupärase teo moodustab sõiduki juhtimise käigus lubatud suurima sõidukiiruse ületamises. Juhtimisena on käsitatav isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Mootorsõiduk on Liiklusseaduse § 2 p 20 kohaselt mootori jõul liikuv sõiduk. Süüteo subjektiks saab olla sõiduki juht, s.o isik, kes faktiliselt juhib sõidukit. Kohus loeb süüdistatava LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse süüteokoosseisu esinemise süüdistatava tegevuses tõendatuks eelkõige väärteotoimikule lisatud DVD-plaadil oleva salvestusega, väärteoprotokolliga nr 20180921059401, taatlustunnistusega nr TTRS-18/00207 ning ülekuulamise protokolliga, mis asendati videosalvestusega (DVD-plaadil). DVD-plaadil olevalt salvestuselt nähtub, et 21.09.2018 kell 11.10 Tallinnas Suur-Sõjamäe tänaval suunaga Tartu mnt poole sõitis mootorsõiduk Renault Kangoo (registreerimismärk
S § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-77-11). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-11-52-13, p 19). Süüdistatava süü suurust mõjutavad eelkõige tagajärje raskus, samuti rikutud normide maht ja teo subjektiivne koosseis. Karistuse mõistmisel tuleb seega arvestada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus nr 3-1-1-40-04, p 7). 4 4-18-5703 Kaebaja poolt juhitud mootorsõiduk ületas suurimat lubatud sõidukiirust 21 kilomeetrit tunnis, jäädes seega LS § 227 lõikes 2 sätestatud sõidukiiruste keskmisest piirmäärast madalamale. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et kaebaja ületas kiirust asulasisesel teel, kus liiklustihedus on suurem ning kiiruseületamine pandi toime otsese tahtlusega. Eeltoodut arvesse võttes tuleb kaebaja süüd hinnata keskmiseks. M.V kahetses tegu puhtsüdamlikult ja tunnistas süüd ning see on käsitatav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 ja § 57 lg 2 mõttes. Karistust raskendavad asjaolud M.V teos puuduvad. Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistatusi uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (Riigikohtu kriminaalkolleegium otsus 3-1-1-70-16, p 9). Väärteoasja materjalidest ilmneb, et M.V on varem korduvalt karistatud nii kriminaal- kui ka väärteo korras. Karistusregistri kohaselt on M.V 3 kehtivad väärteokaristust erinevate liiklusseaduse nõuete rikkumise eest. Nende hulgas ka kohtuvälise menetleja 09.05.2016.a otsus, millega karistati M.
Viimati karistati M.V 17.07.2018.a otsusega LS § 424 lg 1 järgi rahatrahviga 80,00 euro ulatuses. M.V-le liiklusseaduse nõuete rikkumise eest määratud karistused on seotud praeguse menetluse esemeks oleva süüteoga ja neid tuleb iseloomustava asjaoluna karistuse mõistmisel arvesse võtta. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3-1-1-26-03 märkinud, et kui isiku käitumisel pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Seega ei saa vaadata M.V teo raskust lahutamatult teistest karistuse mõistmisel olulistest teguritest, milleks on esmajoones menetlusalust isikut iseloomustavad andmed ja karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, nagu oleks kohtuväline menetleja otsus põhistamata ning otsuse tegemisel on jäetud rahatrahvi kohaldamine vaagimata. Vastupidiselt, kohtuväline menetleja lahendis sisalduvad karistuse määramise aluseks olnud põhjendused suuresti just sellele, et M.V on varem korduvalt karistatud rahatrahvidega ja see pole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohus selgitab, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust (Riigikohtu kirminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-122-13, p 9-11). Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et menetlusaluse isiku käitumine on liikluses kinnistunud ebaseaduslikkuse suunas ja teda ei ole rahatrahvi kaudu võimalik seaduskuulekale käitumisele sundida. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-58-13 väljendanud seisukohta, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemist. Seega uue rahatrahvi kohaldamine ei täidaks eripreventiivset eesmärki ja on karistusliigina menetlusaluse isiku suhtes ammendanud. Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seoses kaebuses märgituga, et M.V-le on juhtimisõigus vajalik tööülesannete täitmiseks ja stabiilse sissetuleku säilitamiseks märgib kohus järgmist. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude 5 4-18-5703 tõttu. Seega ei välista ka menetlusaluse isiku põhjendused juhtumisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole KarS § 50 lg 2 märgitud isik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-6-17, p 17). Arvestades, et M.V on pärast rahatrahvide korduvat määramist jätkanud liiklusväärtegude toimepanemist, on ta ise ennast asetanud olukorda, kus kergema karistusliigi kohaldamine pole enam otstarbekas ega võimalik, kuivõrd see ei aitaks ära hoida uute süütegude toimepanemist. Kohtuväline menetleja karistas M.V juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, põhjendades karistusliigi valikut peamiselt eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtu hinnangul vastab selline karistus karistusliigi poolest menetlusaluse isiku süü suurusele, teda iseloomustavatele andmetele ja karistuse eesmärkidele. Seega on põhjendatud kohtuvälise menetleja poolt raskema karistusliigi kohaldamine. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus VTMS § 120, § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, § 155. (allkirjastatud digitaalselt) Violetta Kõvask Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.