lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks; LS § 226 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 9 (üheksaks) kuuks ja LS § 236 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 5 (viieks) kuuks. P.O kaebus jätta rahuldamata. P.O taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jätta rahuldamata. Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 13.02.2019.a Harju Maakohtu kantseleis. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 2 VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 223 lg 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks; LS § 226 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 14 kuuks ja LS § 236 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt juhtis P.O 05.08.2018 ajavahemikus kella12-00-st kella 12.48-ni xxx juures xxx linnas sõidukit, tegeles juhtimise ajal toimingutega, mis segasid juhtimist ja liiklusolude tajumist (haaras telefoni), mille tõttu kaotas sõiduki üle juhitavuse ja sõitis teelt välja paremale poole vastu puud ja paiskus külili. Oma tegevusega põhjustas P.O varalise kahju xxx. Juht lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. P.O tarvitas alkoholi vahetult pärast liiklusõnnetust enne selle asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal politsei poolt. P.O rikkus LS § 33 lg 11 p 1, § 169 lg 7, § 169 lg 5 ja § 169 lg 4 p 4,5 nõudeid ja pani toime LS § 223 lg 1, § 226 lg 1, § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod. KAEBUSE SISU Kaebuses taotletakse väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel või karistusena rahatrahvi määramist. Kaebuses märgitakse, et P.O-le koostatud väärteoprotokoll ei vasta VTMS § 69 lg 2 nõuetele, kuna seal puudub süüteokoosseisudele vastavate P.O tegude kirjeldus – väärteoprotokollist ei nähtu neid faktilisi asjaolusid, mille alusel jõuti järeldusele, et ta oleks väärtegusid toime pannud. Sellest tulenevalt asus kaebaja seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada ja väärteomenetlus lõpetada. Alternatiivselt palutakse kaebuses P.O-le rahatrahvi määramist, põhjendades seda asjaoluga, et ta on lasknud ennast kodeerida xxx meditsiinikeskuses ning vajab juhtimisõigust tööalaselt, kuna teostab OÜ-s xxx varustusteenuseid, mille tegemiseks on vajalik juhiluba. Kaebaja arvates ei ole kohtuväline menetleja piisavalt põhjendanud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise vajalikkust. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, tema kaitsja ja kohtuvälise menetleja seisukohad, samuti uurinud vahetult väärteoasjas nr 2302,18,007535 olevaid tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Kohtuistungil tunnistas P.O oma süüd talle etteheidetud väärtegude toimepanemises. Tema selgituste kohaselt helises sõidu ajal telefon ning tema sirutas käe, et telefon haarata, kaotas kontrolli sõiduki juhitavuse üle ja sõitis vastu puud. Löök oli nii tugev, et auto paiskus külili. Juurde tulnud mehed lõid esiklaasi puruks ja selliselt saadi P.O kätte. Tema oli toimunust ehmunud, võttis kaasa pudeli viina ja peitis ennast kraavis, kust ta pärast saadi kätte ja anti üle saabunud kiirabile. Enne seda jõudis ta tarvitada alkoholi. Kohtuistungil kinnitas P.O, et on tal on probleemid alkoholi liigse tarvitamisega, ta on püüdnud sellest lahti saada, on teinud erinevaid süste, kasutanud rahvameditsiini vms, kuid asjatult. Alles hiljuti pärast viimast sündmust hakkas xxx tehtud xxx mõjuma ja käesoleval ajal ta alkoholi ei tarvita üldse. Peale P.O süü omaksvõtu on tema süü tõendamist leidnud sündmuskoha vaatlusprotokolli, sellele lisatud skeemi ja fotodega, millistest nähtub P.O sõiduki liikumistrajektoor ja sõidukil tekkinud vigastused, samuti vigastada saanud puu, mille otsa sõiduk sõitis (tl 1-15). P.O sõiduki vigastuste iseloomu kinnitab ka sõiduki vaatlusprotokoll (tl16) 3 ja sõiduki hoiukohta teisaldamise akt (tl 17). Kohtu hinnangul puudub vaidlus ka selle üle, et P.O ei teavitanud politseid liiklusõnnetusest, püüdis sündmuskohalt põgeneda ja ta leiti kraavist kiirabi töötajate poolt, suust oli juba tunda alkoholi lõhna (teatis õnnetusjuhtumi tõttu kannatada saanud isiku saabumisest tl 26). Ekspertiisiakti nr 1501 kohaselt tuvastati P.O verest etanooli 2,45+-0,06 mg/g (tl 28). Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 1 keelab juhil tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. P.O on nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtuistungil tunnistanud, et liiklusõnnetuse toimimise põhjuseks oli sõidu ajal telefoni kasutamine, millega ta on rikkunud eelpool viidatud liiklusseaduse sätte nõudeid. Ta on samuti tunnistanud ja see leiab ka kinnitust refereeritud tõenditega, et peale liiklusõnnetuse põhjustamist ei ole ta politseid teavitanud, kuigi liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis varaline kahju ja ta ei ole ennast nimetanud varalise kahju tekitamise eest vastutavaks isikuks ning ei ole seda vastavalt LS § 169 lg 4 p 5 kohaselt kirjalikult vormistanud. P.O kohustus teavitada toimunust politseid tuleneb ka LS § 169 lg-st 5, mis näeb ette vastava kohustuse juhul, kui varalise kahju saaja ei ole teada. Kohtu arvates on üheselt tõendamist leidnud ka P.O süü LS § 169 lg 7 nõuete eiramises, mis keelab liiklusõnnetuses osalenud juhil tarvitada alkoholi kuni politsei on selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud. Tuginedes P.O enda ütlustele ja ekspertiisiaktis väljendatud eksperdiarvamusele, puudub vaidlus selles, et ta on tarvitanud alkoholi ajal, mil politsei ei ole veel sündmuskohale jõudnud. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et P.O poolt väärtegude toimepanemine on tõendamist leidnud ning tema käitumisele on antud õige juriidiline hinnang LS § 223 lg 1, § 236 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Lisaks peab kohus hindama menetlusaluse isiku tegevuses süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. Kohus juhib siinkohal tähelepanu KarS § 15 lg-le 3, mille kohaselt väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega ei oma tähtsust, kas väärtegu pandi toime teadlikult ja tahtlikult, vaid piisab juba ainuüksi hooletusest. Käesoleval juhul leiab kohus, et menetlusalune isik on kõik talle etteheidetud väärteod toime pannud tahtlikult, kuivõrd ta teadis ja möönis, et sõidu ajal telefoni kasutamise ja alkoholi tarvitamisega liiklusõnnetusejärgselt rikub ta liiklusseaduse sätteid, samuti ka sellega, et jättis politseid liiklusõnnetusest teavitamata. Seega on kohus seisukohal, et P.O on väärteod toime pannud teadlikult ja tahtlikult. KARISTUS Kuna teo õigusvastasust ja kaebaja süüd välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu ja kohus on tuvastanud LS § 223 lg 1, § 236 lg 1 ja § 226 lg 1 tunnuste esinemise P.O käitumises, on kaebaja karistamine olnud põhjendatud ja õiguspärane. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. Kohtuväline menetleja on määranud P.O-le kõigi toimepandud väärtegude toimepanemise eest põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et määratava karistuse liigiks on ta valinud juhtimisõiguse äravõtmise ning leiab, et puudub alus põhikaristuse asendamiseks rahatrahviga, kuivõrd tulnuks sellisel juhul 4 juhtimisõiguse äravõtmist kohaldada lisakaristusena, mis oleks aga veelgi raskendanud P.O olukorda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. P.O karistusregistri väljavõtte kohaselt on teda korduvalt karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, kusjuures alkoholipiirmäära ületamise määr oli niivõrd suur, et andis aluse võtta P.O kriminaalvastutusele. Nimelt on teda kriminaalkorras karistatud KarS § 424 järgi 2015. ja 2016.aastal ning kohtu hinnangul on ta arutatavate väärtegude toimepanemisega 2018.aastal näidanud, et ta endiselt kujutab endast liikluses ohtu nii iseendale kui ka teistele liiklejatele. P.O ütluste kohaselt teadvustab ta ise endal alkoholisõltuvuse olemasolu, kuid samuti tema ütluste kohaselt ei andnud varem kasutatud meetodid oodatud tulemusi, mida omakorda kinnitavad etteheidetud väärtegude toimepanemise asjaolud. Kohtu veendumusel on P.O näol tegemist ohtliku liiklejaga, keda tuleb liiklusest kõrvaldada, tagamaks õiguskuulekatele liiklejatele ohutu liiklemise vähemalt selleks ajaks, kui ohtlik liikleja on liiklusest kõrvaldatud. Sellest tulenevalt tuli kohtuväline menetleja põhjendatult järeldusele, et P.O suhtes tuleb kohaldada juhtimisõiguse äravõtmine ja seda just eripreventiivsetel kaalutlustel. Kohtu hinnangul oli mõistlik ja õiglane kohaldada P.O suhtes juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine lisakaristusena aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Samas lahendis on märgitud, et korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist. Lisaks sellele on vältimatult vajalik märkida, et P.O on kokku toime pannud kolm väärtegu, kõik teod on olnud tahtlikud, toonud kaasa varalise kahju tekkimise ja kujutanud reaalset ohtu teistele liiklejatele. Arvestades eeltoodut, on kohus seisukohal, et isegi juhul, kui kohtuväline menetleja oleks P.O-le põhikaristusena määranud rahatrahvi, tulnuks talle juhtimisõiguse äravõtmist kohaldada lisakaristusena, lähtudes tema isikust, väärtegude toimepanemise asjaoludest ja karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest. Nõustudes määratud karistuse liigiga, annab kohus hinnangu karistuse määrale. Kohtuväline menetleja on määranud P.
lg 1 alusel karistuse, mis oluliselt ületab sanktsiooni keskmist määra ning LS § 236 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistuse sanktsiooni ülemmääras. Kohus nõustub siinkohal kaebuse esitajaga selles , et niivõrd range karistuse ja juhtimisõiguse äravõtmise pikkus ei ole arutatavas asjas proportsionaalne. Kohus ei jaga kohtuvälise menetleja seisukohta, et karistuse määramisel ta ei arvestanud P.O kahetsusega, kuivõrd tema süüd on hinnatud raskeks. Kohtu hinnangul ei anna taoline asjaolu veel alust kahelda süüdlase poolt avaldatud kahetsuse siiruses. Toimiku materjalidest nähtuvalt ta on asunud vabatahtlikult tekitatud kahju hüvitama, püüdnud kõikvõimalike vahenditega vabaneda alkoholisõltuvusest ning näidanud üles valmisolekut jäädavalt loobuda alkoholi tarvitamisest. Arvestades esineva karistust kergendava asjaoluna isiku puhtsüdamlikku kahetsust ning asjaolu, et väärteo korras teda varem karistatud ei ole, leiab kohus, et P.
lg 1 ja § 236 lg 1 alusel kohaldatav karistus sanktsiooni keskmises määras suudab kõige tõhusamalt suunata teda õiguskuulekale käitumisele. Eeltoodu alusel tühistab kohus kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt määratud karistuse osas ning teeb uue otsuse, millega määrab P.
lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 (kolmeks) kuuks; LS § 226 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse 5 äravõtmise 9 (üheksaks) kuuks ja LS § 236 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 5 (viieks) kuuks. Kaebaja on esitanud ka taotluse kaitsjatasu hüvitamiseks summas 300 eurot. Kohus leiab, et taotlus ei kuulu rahuldamisele. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu üksnes väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p 1-3 ja 5-6 sätestatud alusel. Kuivõrd arutatavas asjas ei ole kohus väärteomenetlust viidatud alustel lõpetanud, ei kuulu kaitsjale makstud tasu hüvitamisele. Kohus juhindub VTMS § 132 p 2, § 109, § 111, Julia Vernikova Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.