) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning
Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse (70 km/
lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Nähtuvalt Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 24.08.
lg 2 tähenduses ning on seega täitnud LS § 227 lg-s 4 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasus ja süü Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid H.K ’i teos ei esine. Samuti on H.K süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud 1991. aastal – KVM tl 1, 8). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et H.K on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 4 järgi. 4 4-18-4399 4.2.Karistus LS § 227 lg 4 näeb põhikaristusena ette kas rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. Lisaks võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada isiku suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lg 5 p 3 alusel kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja on määranud H.K ’ile karistuseks põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 10 (kümneks) kuuks. Lisakaristust kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule kohaldanud ei ole.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. H.K’i süü suurust mõjutab esmalt kiiruse ületamise määr. LS § 227 lg 1 kohaselt on mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine karistatav juba juhul, kui kiirust ületatakse kuni 20 kilomeetrit tunnis. H.K’i väärtegu on kvalifitseeritud LS § 227 lg 4 järgi, mille kohaselt on karistatav mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine üle 60 kilomeetri tunnis. Arvestades, et H.K ületas kiirust vähemalt 63 km/h võrra, siis antud väärteokoosseisu mõttes on tema süü pigem väike. Asjaolu, et H.K pani kiiruse ületamise toime tahtlikult, täpsemalt kavatsetult, mis on kõige raskem väärteo toimepanemise vorm, viitab aga isiku suurele süüle. Samuti suurendab H.K ’i süüd asjaolu, et ta ületas kiirust alas, kus oli lubatud mootorsõidukiga sõita 70 km/h ning tegi seda seejuures vähemalt 63 km/h lubatust rohkem. Lisaks tuleb märkida, et menetlusalune isik ületas kiirust olukorras, kus ta ei osalenud liikluses üksinda. Viimast kinnitavad nii kiiruse mõõtmise protokoll kui ka menetlusaluse isiku enda ütlustest nähtuv asjaolu, et väärteo toimepanemise hetkel oli ta parajasti möödasõitu sooritamas. Kahetsuskirjas kirjeldab menetlusalune isik ka tahavaatepeeglist teist autot ennast pingestamas. Neid H.K ’i süü suurust mõjuvaid asjaolusid kogumis arvestades leiab kohus, et tema süüd tuleb lugeda keskmisest mõnevõrra suuremaks. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et H.K’i puhul ei saa kergendava asjaoluna arvestada kohtuvälises menetluses vastulausena esitatud selgitusi ja kahetsust (kohtu tl 14-15). Menetlusalune isik on avaldanud küll kahetsust, kuid samas esitab mitmeid erinevaid ning seejuures mitteusutavaid põhjendusi väärteo toimepanemise kohta. Sellest saab järeldada, et menetlusalune isik ei suuda kiiruse ületamises näha oma süüd. H.K on kahetsust avaldanud ka maakohtule esitatud kaebuses (kohtu tl 1-2, 9), kuid kohus leiab, et esitatud kaebusest võib välja lugeda, et menetlusalune isik tunneb kahetsust pigem vahele jäämise ja määratud põhikaristuse raskuse, mitte väärteo toimepanemise osas. Karistust raskendavaid asjaolusid
Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik H.K’it mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on H.K ’il käesoleva kohtuotsuse tegemise hetkel kaks kehtivat väärteokaristust (KVM tl 6). Karistusregistrist nähtuvalt on H.K ’il kõik kehtivad väärteokaristused liiklusrikkumiste eest:
lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta vaid sellisel juhul, kui isik kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kõik muud põhjused (kohtu tl 1, 9), mis ei ole seotud isiku liikumispuudega, ei ole asjakohased argumendid juhtimisõiguse kui karistusliigi mittekohaldamiseks. Sõiduauto kasutamine enda igapäevaelus, sh seoses oma töökohaga, on tavapärane tegevus, mida isik võib teha, kui tal on juhtimisõigus olemas. Kohus selgitab, et karistuse kandmine peabki olema isikule tuntav ega saa olla meeldiv või mugav. Vastasel juhul ei tunne isik, et teda oleks karistatud ning ei tee vajalikke järeldusi ja korrektuure oma käitumises selleks, et edaspidi seaduskuulekalt liigelda. Samuti ei vähenda vajadus kasutada mootorsõidukit tulenevalt oma uuest ametikohast mitte mingilgi määral isiku süüd toimepandud rikkumises. Eelnevalt on kohus leidnud, et H.K’i süü on keskmises määras. Kuivõrd LS § 227 lg 4 rikkumise eest on mootorsõiduki juhtimisõigus võimalik põhikaristusena ära võtta kuni kahekümne neljaks kuuks, siis sanktsiooni keskmine karistusmäär on kaksteist kuud. Kohtuväline menetleja on H.K ’ile karistuseks määranud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kümneks kuuks ja kohus leiab, et see on isiku süü suurust ja eripreventsiooni arvestades ka põhjendatud. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse mõjuga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Kuigi mootorsõiduki juhtimisel kiiruse ületamine on üks raskeimaid liiklusalaseid rikkumisi ning muutunud Eestis ka massiliselt toimepandavaks väärteoks, ei pea kohus siiski antud juhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Nimelt leiab kohus, et praegusel juhul menetlusalusele isikule mõistetav mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena kaitseb esmalt ühiskonda (s.t teisi liiklejaid) menetlusaluse isiku liiklusreegleid eirava käitumise eest, kuid samal ajal on ka hoiatavaks eeskujuks teistele, et kui liiklusrikkumiste eest varasemalt rakendatud rahatrahv ja juhtimisõiguse äravõtmine ei pane isikut enda käitumist muutma, siis tuleb rakendada rangemat karistust. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et H.K ’i süü on keskmine ning et kohtuvälise menetleja poolt H.K ’ile määratud karistusena kümneks kuuks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine vastab tema süü suurusele. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust ning asjaolu, et talle määratud karistus jääb mõnevõrra alla sanktsioonimäära keskmise, on kohtuvälise menetleja poolt H.K’ile määratud karistus põhjendatud ning puudub alus selle muutmiseks. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.