lg 2 kohaselt arvas kinnipidamise aja karistusaja hulka, kandmisele jäävaks loeti 14 päeva aresti.
lg 1 alusel asendas maakohus mõistetud ärakandmata aresti üldkasuliku tööga 14 tunni ulatuses, mille tegemise tähtajaks määras 2 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest.
lg 4 alusel määrati B.H üldkasuliku töö tegemise ajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla. Maakohus tuvastas, et B.H rikkus LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõuet, pannes sellega toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise üle 60 kilomeetri tunnis. Juhtides 08.09.2018 kell 18:43 mootorratast BMW S 1000 R reg.märgiga xxxx asulavälisel teel, jättes kontrollijale esitamata juhiloa või isikut tõendavat dokumendi, kuna tal ei olnud neid kaasas, rikkus B.H LS § 38 lg 2 ja § 88 lg 1 nõudeid. Eirates ka teekattemärgise nr 915 "Eraldussaar" nõudeid ja ületades möödasõidu alustamiseks pideva joone, rikkus B.H ka MKM 22.02.2011 määruse nr 12 § 25 lg 6 p 1 nõudeid. Sellise tegevusega pani B.H toime LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumise. Maakohtu hinnangul pani B.H rikkumised toime tahtlikult. On selge, et kiiruse ületamisel mitte vähem kui 89 km/h saab mootorsõidukijuht aru, et rikub seadusega kehtestatud kiiruse piirangut. Samuti ei saanud B.H-le jääda tähelepanuta, et ta eiras mootorsõidukit juhtides teekattemärgist ning ületas möödasõidu alustamisel pideva joone. Isik, asudes mootorsõidukit juhtima, peab muuhulgas veenduma ka seaduses nõutava dokumendi kaasasolekus. Järelikult, B.H mootorsõiduki juhina, kellel on nii A kui ka B kategooria juhtimisõigus, pidi võimalikuks pidama ka süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, tegutsedes vähemalt kaudse tahtlusega. Seega sisaldab B.H käitumine LS § 242 lg 1 ja § 227 lg 4 sätestatud väärteokoosseise ja tema teod on õigusvastased. B.H käitumine oli süüline, ta tegutses tahtlikult. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Isiku süüküsimuse hindamisel ei tuvastanud maakohus raskendavaid asjaolusid, kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on B.H kehtiv väärteokaristus 14.07.2018 aset leidnud rikkumise eest. 07.08.2018 karistati teda LS § 227 lg 3 järgi rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o 600 eurot, otsus jõustus 29.08.2018, karistus on täidetud 27.08.2018. a. LS § 227 lg 3 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis. Seega on maakohtu hinnangul õige kohtuvälise menetleja seisukoht, et isik, keda on alles hiljuti karistatud samuti kiiruse ületamise eest, ei ole teinud enda käitumisest vajalikke järeldusi. Usutavaks pidas maakohus ka kohtuvälise menetleja väidet, et praeguse kiiruse ületamise tagajärjed oleksid võinud olla väga rasked. Maakohtu hinnangul näitab B.H viimase aja liiklusnorme eirav käitumine, et B.H suhtumine õiguskorda on üleolev ning enda käitumisega on ta ohuks nii endale kui kaasliiklejatele. Jätkates liikluses kehtivate normide eiramist isegi pärast seda, kui tema õigusvastasele käitumisele on alles hiljuti tähelepanu juhitud ning teda on ka väärteokorras karistatud, puudub maakohtul alus uskuda, et B.H oleks enda varasematest rikkumistest mingeid järeldusi teinud ning teda oleks võimalik taaskord mõjutada üksnes kergemaliigilise karistuse – rahatrahviga. Kuna eelnimetatud mõlema väärteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid ajalisruumilises tihedas seoses ning kantud ühtsest tahtlusest, tuleb LS § 242 lg 1 ja LS § 227 lg 4 järgi karistuse mõistmisel lähtuda
Tegemist on ideaalkogumiga ehk ühe teoga, mis täidab kaks väärteokoosseisu, sellisel juhul mõistetakse karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. LS § 227 lg 4 sanktsioon annab võimaluse karistada isikut ka arestiga. B.H süü suuruse arvestamisel lähtus maakohus tema poolt toime pandud rikkumise tõsidusest – ületades suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 89 km/h ning eirates teekattemärgise nõudeid ning seda õhtusel ajal (kell 18:43), mil liiklustihedust ei saa pidada väikeseks, seadis B.H ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Isik, kes vajutab mõtlematult ja kontrollimatult mootorsõiduki gaasipedaali, ei pruugi hoomata ei ümbritsevat ega reageerida vajaliku kiirusega võimalikele ohtlikele olukordadele. Liiklusnõuete eiramine näitab ka B.H hoolimatut ja ükskõikset suhtumist ühiskonna jaoks olulistesse väärtustesse. B.H käitumine oli lubamatu ning õiguskorra kaitsmise huvides oli õiguskaitseorganite tõhus sekkumine vajalik. Kõik liiklejad peaksid ennast liikluses tundma turvaliselt ning teadma, et rikkumised ei jää tähelepanuta ning neile reageeritakse vajaliku rangusega. Seega on maakohtu hinnangul nii üld- kui eripreventiivsetel kaalutustel vaja B.H-le mõista karistuseks arest. Samas ei nõustunud maakohus kohtuvälise menetleja ettepanekuga määrata isikule karistuseks arest 20 päeva. Eelkõige arvestas maakohus karistust kergendava asjaoluna B.H puhtsüdamlikku kahetsust ning raskendavate asjaolude puudumist. Samuti puudusid maakohtul andmed, et isikule oleks varasemalt aresti kohaldatud, mistõttu on maakohus seisukohal, et aresti kohaldamine keskmises määras on piisav, mõjutamaks B.H käitumist ja mõtteviisi õiguskuulekusele. Sellest tulenevalt pidas maakohus põhjendatuks mõista B.H-le LS § 242 lg 1 ja LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest
Kuna isiku kinnipidamise protokolli kohaselt oli B.H kinni peetud 08.09.2018.a kell 18.43, tuleb
lg 2 alusel lugeda 15-päevasest arestist kantud eelnimetatud aeg ning kandmisele jääks 14 päeva aresti. Kohtuistungil avaldas B.H valmisolekut teha üldkasulikku tööd, andes selleks oma nõusoleku. Maakohus leidis, et antud juhul on võimalik asendada mõistetud arest üldkasuliku tööga, s.o 14 tundi (ühele päevale arestile vastab üks tund üldkasulikku tööd). Maakohtu hinnangul võib ka üldkasulik töö sundida B.H enda õigusvastast käitumist tõsiselt analüüsima ning mõjutada edaspidi käituma seaduskuulekalt. Karistusregistrist nähtub, et rahatrahv, mis mõisteti isikule kohtuvälise menetleja poolt eelmise rikkumise eest, on täidetud juba enne lahendi jõustumist. Kuigi tegemist on kustumata karistusega, näitab trahvi tasumine isiku tahet enda rikkumine heastada, samuti motiveeritust talle määratud kohustusi täita. Nimetatu omakorda loob aluse uskuda, et isik on enda käitumises siiras ning edasisele normikohasele tegevusele suunatud, mistõttu saab loota ka üldkasuliku töö korrektset täitmist. Siinjuures arvestas maakohus ka B.H kahetsust toimepandud rikkumise suhtes. Maakohus leidis, et põhjendatud ei ole kohtuvälise menetleja seisukoht, et B.H mõjutamiseks edasistest süütegudest hoiduma, on vaja talle kohaldada lisakaristust, s.o juhtimisõiguse äravõtmist. Juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna ja tuleb näidata, millistele asjaoludele tuginevalt on selline oht tuvastatud. B.H näol ei ole tegemist süstemaatilise liiklussüütegude toimepanijaga, kelle puhul põhikaristuse kohaldamine tulemust ei anna. Tegemist on isikuga, keda on varem küll samaliigilise õigusrikkumise eest karistatud, kuid seda vaid ühel korral. Seega ei ole alust käsitada B.H isikuna, kes rikuks sageli erinevaid liiklusnõudeid. Kuivõrd B.H on enda süüd tunnistanud ning ta ei ole püüdnud kohtuvälist menetlejat ega kohut eksitada ei teo toimepanemise tehioludes ega rikkumise asjaoludes, samuti ei ole B.H otsinud ettekäändeid enda süü vähendamiseks või välistamiseks, võib D. Zidovenko kahetsust pidada siiraks ning maakohtul puudus alus kahelda isiku tahtes jätkata enda osalust liikluses õiguskuuleka isikuna. Üldpreventiivsete eesmärkide saavutamiseks piisab mõistetud põhikaristusest, mis on arest ja millest osa on B.H ka reaalselt ära kandnud. Antud juhul ei ole tegemist joobeseisundis sõiduki juhtimisega, ei ole tegemist süstemaatilise rikkujaga ja väljakujunenud käitumisega ning maakohus arvestas karistuse mõistmisel B.H isikut ja karistuse määramise tagajärgi. Samuti arvestas maakohus, et isik on pööranud tähelepanu enda juhtimisõiguse vajalikkusele seoses töökohustuste täitmisega. Nimetatu andis maakohtule aluse kaaluda, millisel määral võib juhtimisõigusest ilmajäämine mõjutada isiku igapäevaste tööülesannete täitmist ning seega eluliselt vajaliku sissetuleku tagamist. Kuigi maakohtule ei esitatud andmeid selle kohta, et juhtimisõiguse äravõtmine välistaks isiku tööülesannete täitmise täielikult, on maakohtul alust uskuda, arvestades kohtule esitatud informatsiooni töö iseloomu kohta (töö eeldab juhtimisõiguse olemasolu ning töö tegevusala on seotud erinevate piirkondadega), et juhtimisõigusest ilmajäämine võib seada ohtu tema igapäevaste tööülesannete täitmise, mis omakorda võib viia majandusliku seisukorra halvenemiseni. Maakohus veendus vahetult istungil, et isiku kinnipidamine ja arestimajas viibimine praeguses asjas on B.H käitumist ja mõtteviisi mõjutanud. Seega leidis maakohus, et B.H käitumist saab mõjutada üksnes põhikaristuse määramisega. Pärast kohtulikku arutamist on menetlusalune isik väga hästi teadlik, et oht nii arestiks kui juhtimisõiguse kaotamiseks on reaalne, maakohtu arvates mõjutab nimetatud asjaolu isikut edaspidi seaduskuulekalt käituma. APELLATSIOON 3. Maakohtu otsuse vaidlustas kohtuväline menetleja, kes leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 tähenduses, jättes kohaldamata sätte, mida oleks pidanud kohaldama ning seetõttu palub Harju Maakohtu 10.09.2018. a otsus tühistada ning teha uus otsus, millega menetlusalusele isikule karistuse mõistmisel kohaldada lisakaristust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol LS § 227 lg 5 p-i 3 aluseks kaheksaks kuuks. Apellant on seisukohal, et Harju Maakohus on oma 10.09.2018. a otsuses ebaõigelt jätnud kohaldamata LS § 227 lg 5 p-i 3 ning menetlusalusele isikule määratud põhikaristuse tagajärjed ei ole proportsionaalsed tema poolt toime pandud väärteoga. Menetlusalusele isikule maakohtu poolt mõistetud karistus ei saavuta oma preventiivset eesmärki ilma lisakaristust kohaldamata. Karistuse mõistmisel ei ole maakohus järginud karistuse kohaldamise aluseid
Määratud karistus ei ole kooskõlas seaduse nõuetega ning ei ole apellandi hinnangul väärteo asjaolusid arvestades õige ega õiglane. Apellant on seisukohal, et menetlusalusele isikule maakohtu poolt mõistetud üksnes põhikaristus ei ole proportsionaalne, maakohus ei ole karistuse mõistmisel võtnud arvesse menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärteo raskusastet, väärteo toimepanemise asjaolusid ega menetlusaluse isiku isikut ning arvestamata on jäetud õiguskorra kaitsmise huvid. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista
See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse kohaldamata jätmist on maakohus põhjendanud asjaoludega, et B.H ei juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis, ta ei ole süstemaatiline rikkuja, lisaks on mootorsõiduki juhtimisõigus menetlusalusel isikul vajalik seoses töökohustuste täitmisega ning eluliselt vajaliku sissetuleku teenimiseks. Maakohtu arvates mõjutab menetlusalust isikut käituma edaspidi seaduskuulekalt ka üksnes teadmine aresti kandmise ja mootorsõiduki juhtimisõiguse kaotamise võimalusest. Apellant on seisukohal, et maakohtu selline põhjendus on ekslik ning B.H-le süükspandud rikkumiste toimepanemist soosiv. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et B.H, olles läbinud mootorsõiduki juhi koolituse, oli teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka võimalikest karistustest nende nõuete ja kohustuste rikkumiste eest. Mootorsõiduki juhtimise eest lubatud suurimat sõidukiirust ületades on juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine üheselt ja siduvalt ette nähtud LS § 227 lg-tes 2-5. B.H oli võimalik ette näha, millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning end nende tagajärgede eest kaitsta. Apellant peab oluliseks ära märkida, et ohtlikke süütegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-16-17 p 17 asunud seisukohale, et liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse ära võtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see nii ei ole, sest
lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu.
lg 2 sätestatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Apellant peab oluliseks juhtida kolleegiumi tähelepanu asjaolule, et B.H , teades, et teda on vähem kui kaks kuud varem toimepandud enamohtliku (LS § 227 lg 3) liiklusalase väärteo eest karistatud rahatrahviga, oleks pidanud seda enam jälgima oma liiklusalast käitumist. Apellant leiab, et liiklusreegli nõuete jätkuva eiramisega väljendab menetlusalune isik oma ükskõikset suhtumist kehtestatud liiklusalastesse käitumisnormidesse ja teistesse liiklejatesse. B.H peab tunnetama oma vastutust liikluses osalejana ning aru saama, mis on lubatud ja mis mitte. Rikkudes teadlikult ja tahtlikult liiklusreegleid ning suhtudes liikluskorda hoolimatult ja vastutustundetult, seab menetlusalune isik ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Õiguskatseorgani (sh politsei) kohus on hoida elukeskkonda turvalisena. Igapäeva elu mõjutab suuresti teedelt, tänavatelt, maanteedelt tabatud liiklusrikkujate suur arv, kes on otsustanud eirata liiklusreegleid ja kaasliiklejate eluõigust. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitstavaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille kasutamisel tuleb järgida liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks niivõrd ohtliku rikkumise toime pannud juhtide, nagu seda on B.H , võimalikult pikaks ajaks liiklusest kõrvaldamise. Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul saab üksnes LS § 227 lg 5 p 3 sätestatuga tagada PS §-des 16 ja 28 sisalduvate õiguse elule ning tervise kaitsele realiseerumise.
nii mootorsõiduki juhtimise LS § 227 lg 4 mõttes lubatud suurimat sõidukiirust ületades mitte vähem kui 89 km/h, eirates sealjuures teekattemärgise nr 915 „Eraldussaar“ nõudeid kui ka liiklusjärelevalve teostajale kontrollimisel kohustuslike dokumentide esitamise kohustust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-75-16 asunud seisukohale, et kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd hinnata suureks. Maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas mõjutas kohtu hinnangut isiku süüle ja sellele vastava karistuse valikut B.H käitumises kolme väärteokoosseisu tuvastamine. Ehkki eelpool viidatud Riigikohtu lahendid käsitlevad juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimis, on apellant seisukohal, et praegusel juhul on tegemist samuti eelkirjeldatud olukorraga, kuivõrd lubatud suurima sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 89 km/h, on sarnaselt keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisele enamohtlik õigusrikkumine. Samuti on B.H samaliigilise süüteo toimepanemise eest eelnevalt karistatud. Isikute karistamise peamine eesmärk on süütegude toimepanemise puhul nendepoolse korduva süüteo toimepanemise ära hoidmine. Apellant on seisukohal, et menetlusalusele isikule määratud põhikaristus aresti näol, mis asendati 14 tunni ühiskondlikult kasuliku tööga, ei täida piisavalt preventiivset eesmärki hoidmaks ära uute liiklusalaste süütegude toimepanemist menetlusaluse isiku poolt. Üksnes lühiajalise ühiskondlikult kasuliku töö tegemine ei kinnita menetlusaluse isiku seaduskuulekust ja soovi teha talle määratud karistusest vajalikud järeldused. Selline karistus on menetlusalusele isikule üksnes sümboolne. Menetlusalust isikut iseloomustab asjaolu, et varasem LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest määratud karistus, rahatrahv 600 eurot, sai menetlusaluse isiku poolt tasutud 27.08.2018 ja vaatamata sellele juhtis B.H 08.09.2018 taas mootorsõidukit sellisel kiirusel, millisega pani toime eelmisest rikkumisest veelgi raskema süüteo. Apellant on seisukohal, et eluliselt ei ole usutav, et isik, kellel on lubatud suurimast piirkiirusest kinnipidamisega probleeme, teeb kõik endast oleneva, et vältida järjekordse liiklusalase süüteo tahtlikku toimepanekut. Üksnes karistus lühiajalise ühiksondlikult kasuliku töö näol ei oma piisavalt preventiivset toimet hoidmaks ära isiku poolse järjekordse enamohtlikku liiklusalase süüteo toimepanemise ja seda üksnes asjaolu tõttu, et ta on teadlik, et järgmisel korral jääks ta suure tõenäosusega mootorsõiduki juhtimisõigusest mõneks ajaks ilma. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
lg 2 p 1 (joobeseisundis tahtlik liiklusnõuete rikkumine, mille tagajärjel on ettevaatamatusest põhjustatud inimesele raske tervisekahjustus või surm) ning
B.H käesolev ning eelnevad rikkumised ei olnud kuriteod ning ei olnud seotud isegi mitte alkoholi piirmäära ületamisega, rääkimata joobeseisundist. Seega on maakohus oma siseveendumuse kohaselt materiaalõigust kohaldanud õigesti ning määranud karistuse sanktsiooni piires. VTMS § 146 lg 2 sätestab apellatsioonimenetluses väärteoasja arutamise piirid ning selleks on esitatud apellatsioon. Apellatsiooni kohaselt taotleb kohtuväline menetleja ringkonnakohtult maakohtu otsuse tühistamist seoses maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega (VTMS § 149 p 1). Kuna materiaalõigust on ei ole maakohus ebaõigesti kohaldanud, siis VTMS § 146 lõikes 2 sätestatud põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik apellatsiooni rahuldada. VTMS § 148 p 4 võimaldab kohtuvälisel menetlejal esitada apellatsiooni ka seoses karistuse või muu mõjutusvahendi mittevastavusega väärteo raskusele ja menetlusalusele isikule. Paraku ei ole sellele apellatsioonis viidatud. Nimetatud alus tuleb kohaldamisele olukorras, kus isiku mõjutamise eesmärgil ehk eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb konkreetse isiku suhtes kohaldada rangemat karistust. Apellatsioonist nähtuvad juba aastaid politsei poolt argumentidena kasutatavad põhjendused üldisest liiklusohutusest ning liiklusõnnetuste arvust, kuid ei nähtu eripreventiivseid põhjendusi. Üksnes üldpreventiivsetel põhjendustel ei ole võimalik ka VTMS § 148 p 4 alusel maakohtu otsust tühistada. Maakohus leidis, et B.H, kes mitte kunagi varem ei ole viibinud arestimajas ning on toime pannud varem ühe kiiruseületamise mootorrattaga, ei ole süstemaatiline liiklusnõuete rikkuja, kes on vaja igal juhul ja kõigi mootorsõidukite juhtimiselt kõrvaldada. B.H kinnipidamisega seoses tuleb tegelikult anda hinnang ka sellele, kas esines VTMS § 44 l g 1 nimetatud kinnipidamise alus. Kaitsja hinnangul alused puudusid, isiku kinnipidamist kohaldati karistusliku šokimeetmena ning lõpuks määratud põhikaristus keskmises määras arestina on igati adekvaatne ja piisav karistus. Põhistamata on kohtuvälise menetleja poolt apellatsioonis esitatud seisukoht, et sanktsiooni keskmises määras määratud arest (kuigi asendatud üldkasuliku tööga) on lühiajaline ning ei ole isikule mõju avaldav. B.H kaitsja kinnitab, et kohtudes isikuga enne kohtuistungit ning olles suhelnud temaga ka pärast kohtuistungit on D. Zinoveno teinud tõsised järeldused juhtunust. Tegemist ei ole süstemaatilise õiguserikkujaga, vaid korraliku inimesega, kes töötab ja austab õiguskorda. Kuna tegemist on isikuga, kes mitte kunagi varem ei ole olnud politsei poolt sellisel viisil kinni peetud ning ei ole varem veetnud hetkegi kinnipidamiskambris, on selline šokiteraapia olnud mõjuv. Käesoleva ajani ei ole ta ühtegi uut rikkumist toime pannud ning ei ole mootorrattaga rohkem sõitnud. B.H on saanud selgelt aru, et maakohtul oli seaduslik alus ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmiseks ning ta ei saa nõuda, et juhtimisõigus talle säilitatakse. Ta on mõistnud oma tegude lubamatust ning on tänulik, et maakohus ei ole hinnanud teda üksnes rikkumiste arvu või konkreetse kiiruse numbri järgi, vaid ka inimesena. Kohtuvälise menetleja taotlus arutada väärteoasja kirjalikus menetluses tähendab kaitsja hinnangul seda, et ükski menetlusalusest isikust tulenev argument ei ole oluline. Tähtis on üksnes kiiruse number, eelnev karistus ja politsei poolt väidetud ühiskonna ootus, mistõttu sõltumata sanktsiooninormi piiridest tuleb igal juhul ja automaatselt võtta inimeselt kõigi mootorsõidukite juhtimisõigus ning teha seda üle sanktsiooni keskmise määra, st määrata kaks karistust, millest mõlemad on sanktsiooni keskmises määras või üle selle. Seejuures ei ole apellatsioonis viidatud, kust tuleb ühiskondlik ootus just sellise karistuse (mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine) igakordselt ja tingimusteta. B.H ja tema kaitsja kinnitasid maakohtu istungil, et mootorrattaga kiiruse ületamised on tõepoolest ületanud taluvuse piiri ning B.H langetas juba arestimajas viibides otsuse, et mootorratas tuleb maha müüa, et vältida mootorratta võimsusest tulenevat kiusatust hetkelisteks kiirendusteks. Avaldati, et kui üldse võtta ära mootorsõiduki juhtimisõigus, siis Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-26-10 tulenevalt oleks põhjendatud menetlusaluselt isikult Akategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, et säilitada tema võimalus täita tööülesandeid. B.H on ilmne näide sellest, et tegemist ei ole mitte süstemaatilise õigusrikkujaga, vaid tegemist on olukorraga, kus inimene hobisõidukiga ei suuda piire seada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, selle peale esitatud apellatsiooniga ning apellatsioonile esitatud seisukohaga, leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb rahuldamata. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, ei korda kolleegium neid siinkohal täies ulatuses üle, vaid märgib apellatsioonile vastuseks järgmist. 6. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et vaatab asja lähtuvalt VTMS § 146 lg-st 2 läbi apellatsiooni piirides, st vaid B.H-lt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise küsimuses. Seejuures ei ole vaidlust ka määratud põhikaristuse määras. Seega käsitleb kriminaalkolleegium seda, kas käesoleval juhul on põhjendatud tühistada maakohtu otsus ning määrata B.H-le lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine 8 kuuks, nagu seda taotleb apellant. 7. Kriminaalkolleegium selgitab, et ei nõustu apellandi väitega justkui oleks maakohus kohaldanud valesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõttes, kuivõrd jättis kohaldamata LS § 227 lg 5 p-i 3 olukorras, kus viidatud sätet oleks pidanud kohaldama ning et mootorsõiduki juhtimise eest lubatud suurimat sõidukiirust ületades on juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine üheselt ja siduvalt ette nähtud LS § 227 lg-tes 2-5. Nimelt nagu ka menetlusaluse isiku kaitsja viitab, sätestab LS § 227 lg 5 kohtule võimaluse kohaldada isikule lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. See, kas kohus vastavat lisakaristust ka kohaldab, on kohtu diskretsiooniõigus, mitte kohustus. Käesoleval juhul on maakohus leidnud, et tulenevalt B.H isikust ning süüteo asjaoludest, ei ole lisakaristuse kohaldamine vajalik. Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst
lg 1 ls 1 tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (RKKK 3-1-1-6-17). Sellist rikkumist kriminaalkolleegium käesolevas asjas maakohtu poolt otsuse tegemisel ei tuvasta. 8. Apellant viitab oma kaebuses Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-6-17 sedastatule, et juhtimisõiguse äravõtmist ei kohaldata vaid erandjuhtudel ning et
lg 2 näeb ette, et juhtimisõigust ei või ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu. Sellest tulenevalt asub kohtuväline menetleja seisukohale, et ohtlikke süütegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Ringkonnakohus märgib, et viidatud Riigikohtu lahendi tehiolud erinevad oluliselt käesoleva asja omadest. Nimelt on Riigikohtu lahendis käsitletud olukorda, kus isik on liiklusalaste süütegude eest olnud karistatud 17 korral, st süstemaatilise rikkujaga. Seejuures lubatud sõidukiirust oli isik ületanud 8 korda ning karistatud iga kord rahatrahviga. Seega asus Riigikohus seisukohale, et isikule mõistetud karistused ei ole avaldanud loodetud mõju ning rahatrahvi määramine ei ole enam asjakohane. Käesolevas asjas on menetlusalune isik olnud karistatud varasemalt ühel korral. Seda samaliigilise süüteo eest, st mootorsõidukiga kiiruse ületamise eest ning karistuseks mõisteti talle rahatrahv, mille isik tasus koheselt. Kohtukolleegium leiab, et B.H-le määratud rahatrahv ei ole mõjutanud teda uue süüteo toimepanemisest hoiduma. Järelikult ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki ja see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud, mistõttu on kohane määrata eelmisest rangem karistus, mida maakohus ka teinud on, määrates isikule karistuseks aresti, mis on asendatud üldkasuliku tööga. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et eeltoodu valguses on arusaamatu apellandi väide, et ohtlikke süütegusid jätkuvalt toime panevalt isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Kuivõrd maakohus on määranud B.H-le eelnevast karmima karistuse, ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega justkui oleks maakohus määranud järjest kergema karistuse.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.