Obsah (5)

§ 227§ 15§ 201§ 93§ 90

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. augustil 2019. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-19-2461 Kohtukoosseis Kohtunik Peet T

) § 201 lg 1 järgi. 2. Mõista I.D-le

§ 227

lg 2 järgse rikkumise eest karistuseks rahatrahv 40 (nelikümmend) trahviühikut ehk 160 (ükssada kuuskümmend) eurot. Trahv tasuda kaevatavas otsuses osundatud arvele.

1. CD-R plaat politseisõiduki pardakaamera salvestusega jätta väärteoasja juurde.
2. Edastada kohtuotsus I.D-le ning PPA Lõuna Prefektuurile. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Eesti Vabariigi Riigikohtule. Kirjalik kassatsioon esitatakse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtuotsusest teada või pidi teada saama. 1 Menetluse käik
3. PPA Lõuna Prefektuuri poolt 22.04.
4. a väärteoasjas nr 2780,19,004670 tehtud kiirmenetluse otsuse (tl-d 9-11, 25-26) kohaselt juhtis menetlusalune isik I.D 22.04.
5. a kella 16.54 ajal Tartu maakonnas Kambja vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
6. km-l, s.o asulavälisel teel mootorsõidukit Kawasaki Z550GT kiirusega 128 +/- 8 km/h, ületades lubatud kiirust seega mitte vähem kui 30 km/h. Lisaks ei omanud ta vastava ehk A kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Sellega rikkus I.D

§ 15

lg 1 p 1 ning § 90 lg 1 p 1 ning pani toime väärteod

§ 227lg 2 ja § 201 lg 1 järgi. Otsusega karistati I.D karistusseadustiku (Kar

S) § 63 lg-t 1 kohaldades

§ 201lg 1 järgi 125 trahviühiku ehk 500 euro suuruse rahatrahviga.

1. 28.04.
2. a esitas I.D Tartu Maakohtule selle otsuse peale kaebuse (tl-d 2-8). I.D tunnistab, et ületas asulavälisel teel kiirust. Samas ei saa ta nõustuda otsuse selle osaga, kus talle omistatakse mootorsõiduki juhtimist ilma juhtimisõiguseta. Kohtuväline menetleja leidis otsuses, et I.D kui A2 kategooria juhtimisõigusega isik ei tohi mootorsõidukit Kawasaki Z550GT juhtida, kuna selle võimsuseks 41 kW ja A2 kategooria juhtimisõigusega isik tohib juhtida ainult kuni 35 kW võimsusega mootorsõidukit. I.D hinnangul on selline seisukoht väär. Vastavalt

§-le 93 tohib A2 kategooria juhtimisõigusega isik juhtida mootorratast, mille mootori võimsus ei ületa 35 kW või mille võimsuse ja massi suhe ei ületa 0,2 kW/kg. Kawasaki Z550GT on küll 41 kW, kuid jääb oma erivõimsusega, mis on 0,178 kW/kg, alla lubatud piiri. Sellest tulenevalt palub I.D kohtul temale määratud karistus üle vaadata. 3. Kohtuväline menetleja esitas kohtule oma seisukoha (tl-d 18-21), milles leiab, et kaebus on põhjendatud. Kohtuväline menetleja nõustub I.D-ga täielikult selles, et temal kui A2 kategooria juhtimisõigusega isikul ei pea olema mootorsõiduki Kawasaki Z550GT juhtimiseks A kategooria juhtimisõigust. Menetlusaluse isiku viide

§ 93

lg 3 p-s 2 sätestatule on asjakohane ning A2 kategooria mootorrattaks tuleb lugeda mootorratas, mille mootori võimsus ei ületa 35 kW või mille võimsuse ja massi suhe ei ületa 0,2 kW/kg ning mis ei ole ümber ehitatud sõidukist, mille võimsus on vähemalt kaks korda nii suur. Menetlusaluse isiku juhitud mootorratta erivõimsus on 0,178 kW/kg ja jääb selgelt alla 0,2 kW/kg, mistõttu on tegemist A2 kategooria rattaga. Seega on menetlusalusel isikul sellise mootorratta juhtimiseks vastav kvalifikatsioon olemas ning

§ 201lg 1 järgi kvalifitseeritud süütegu I.D 22.04.2019.

a toime ei pannud. Et aga tõendamist on leidnud, et isik ületas piirkiirust – ja seda ei eita ka menetlusalune isik ise –, tuleb selles osas I.D-le asjakohane karistus mõista. Arvestades seda, et I.D puuduvad kehtivad liiklusalased karistused ning mõõdetud kiiruse suurus jääb kvalifikatsiooni mõõtevahemiku keskmise määra lähedale, on tuleks teda karistada keskmisest tunduvalt madalama, nt 100-120 euro suuruse rahatrahviga. Selline karistus tagab kohtuvälise menetleja hinnangul selle, et I.D tulevikus hoolsamalt piirkiiruse nõuetest ka kinni peaks. 2

1. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 23 ja 34). Kohtu seisukoht
2. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks I.D kaebust kirjalikus menetluses – kohus on Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
3. VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kõiki faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid, mis on olnud aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel. Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat.
4. Oma otsuses heitis kohtuväline menetleja I.D-le ette väärtegu

§ 201

lg 1 järgi.

§ 90

lg 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, kusjuures

§ 201lg 1 näeb sellise keelu eiramise eest ette väärteokaristuse.

Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et I.D juhtis 22.04.

1. a kella 16.54 ajal Tartu maakonnas Kambja vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
2. km-l mootorsõidukit Kawasaki Z550GT. Nimetatut tõendavad 22.04.
3. a kiirusemõõturi kasutamise protokollis kajastatud asjaolud liiklussituatsiooni kohta (vt tl 27), samuti politseisõiduki pardakaamera salvestus. Selle on omaks võtnud ka menetlusalune isik ise. Kohtuväline menetleja heitis otsust tehes I.D-le ette kõnealuse mootorratta juhtimist, kuna leidis, et too ei oma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Kohus, nagu ka menetlusalune isik ning kohtuväline menetleja hiljem oma kohtule esitatud seisukohas, seda ei leia. Mootorratta Kawasaki Z550GT dokumentide kohaselt on tegu mootorrattaga, mille võimsuse ja massi suhe, st erivõimsus on 0,178 kW/kg (tl 4). Seega on tegu A2 alamkategooria mootorsõidukiga

§ 93lg 3 p 2 järgi, sest nimetatud punkt sätestab, et mootorratas, mille mootori võimsus ei ületa 35 k

W või mille võimsuse ja massi suhe ei ületa 0,2 kW/kg ning mis ei ole ümber ehitatud sõidukist, mille võimsus on vähemalt kaks korda nii suur, kuulub A2 kategooria mootorsõidukite hulka. Kuna I.D-le on välja antud juhiluba AM, A1, A2, B1 ja B kategooria mootorsõidukite juhtimiseks (vt tl 3), siis ei saa väita, et tal puudus mootorratta Kawasaki Z550GT juhtimiseks õigus. Järelikult ei ole I.D

-i nõudeid rikkunud ega

§ 201lg 1 järgi kvalifitseeritavat väärtegu toime pannud.

PPA Lõuna Prefektuuri 22.04.

1. a kiirmenetluse 3 otsus väärteoasjas nr 2780,19,004670 kuulub kõnealuse teo I.D-le inkrimineerimise ning selle eest määratud karistuse osas tühistamisele.
2. Kohtuväline menetleja ei heitnud I.D-le ette üksnes mootorsõiduki juhtimist selleks juhtimisõigust omamata, vaid ka sõiduki juhtimisel piirkiiruse ületamist, st väärtegu

§ 227

lg 2 järgi.

§ 15

lg 1 p 1 sätestab, et asulavälisel teel on suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h, ning

§ 227

lg 2 omakorda, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21– 40 km/h karistatakse väärteokorras. Kohus on seisukohal, et eelnevalt käsitletud väärteost erinevalt on selle teo objektiivsed tunnused I.D käitumises olemas. Nimelt nähtub 22.04.

1. a kiirusemõõturi kasutamise protokollist (tl 27) mitte üksnes see, et I.D juhtis 22.04.
2. a kella 16.54 ajal Tartu maakonnas Kambja vallas TallinnTartu-Võru-Luhamaa mnt
3. km-l mootorsõidukit Kawasaki Z550GT, vaid ka see, et liikluspolitseinik K.T.mõõtis tema sõidukiiruseks 128 km/h. Kuna kiirusmõõturi kasutamise protokollist ilmneb, et kiiruse mõõtmiseks kasutati mõõtmisvahendit Stalker DSR 2X 009669, millega oli kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks +/- 8 km/h, kujunes lõplikuks mõõtmistulemuseks ning seega ka I.D poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks 120 km/h. Et liikluspolitseinik K.T. on 08.10.
4. a läbi teinud pädeva mõõtja koolituse (vt tl-d 29-30) ning tema poolt kiiruse mõõtmisel kasutatud mõõtur Stalker DSR 2X on 31.10.
5. a läbinud kordustaatluse ning vastab esitatud nõuetele (vt tl 32), ei ole mõõtmistulemuse usaldusväärsus kahtluse all. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist, samuti politseiauto pardakaamera salvestusest nähtub seegi, et Tartu maakonnas Kambja vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
6. km-l asuv teelõik on asulaväline tee. Nagu ülal märgitud, on asulavälisel teel suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h. Järelikult I.D , juhtides mootorsõidukit 120 kilomeetrise tunnikiirusega kohas, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli vaid 90 km/h, ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 30 km/h võrra. KarS § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Ei ole kahtlust selles, et I.D teadis, et kõnealusel teelõigul oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h. Isegi kui I.D ei jälginud sõiduki spidomeetrit, siis viitab sõiduki kiirus, mis oli pärast võimaliku mõõtmisvea maha arvestamist tervelt 120 km/h ja talle seega vältimatult tajutav, mitte üksnes sellele, et isik teadis kiiruseületamisest, vaid sellelgi, et ta teadis, et ületab lubatud kiirust oluliselt. Järelikult subjektiivsest küljest tegutses I.D

§ 227lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et selle teo eest kuulub menetlusalune isik karistamisele. 4 9.

§ 227

lg 2 kohaselt karistatakse juhul, kui mootorsõidukijuht ületab lubatud suurimat sõidukiirust 21–40 km/h, rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. I.D tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. I.D süü suuruse määratlemisel tuleb arvestada sellegagi, et tema poolt juhitud sõiduki kiirus oli selline, mis jäi

§ 227lg-s 2 toodud kiiruse keskmisele tasemele.

Samuti tuleb arvestada I.D enda suhtumise intensiivsusega teosse, st sellega, et ta pani oma teo toime vähemalt otsese tahtlusega. I.D süü suuruse määratlemisel ei saa arvestamata jätta seda, et isik ületas kiirust päevasel ajal ning et ta tegi seda ühel Eesti suurimatest maanteedest, s.o Tallinn-Tartu-VõruLuhamaa mnt-l. See tähendab, et I.D rikkus liiklusreegleid, kui teel oli suur liikluskoormus. Suurt liikluskoormust rikkumise toimepanemise ajal kinnitab ka politseisõiduki pardakaamera salvestus. Eelnev on märk sellest, et I.D lähtuv oht oli tavapärasest oluliselt suurem. Tema kasuks räägib aga see, et tegu oli hea nähtavuse ning ideaalsete teeoludega – vihma ega lund ei sadanud ning teekate oli kuiv (vt kiirusemõõturi kasutamise protokoll, tl 27). Nimetatu mõnevõrra tasandas I.D ohtlikkust ja seega ka süü suurust. Eelnevat kogumis hinnates võib väita, et I.D süü oli mõnevõrra alla keskmine. Samas on kohus seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb I.D poolt toime pandud rikkumisse suhtuda siiski täie tõsidusega. Tegu ei ole kergekaalulise süüteoga. Vastupidi, tema rikkumine on väga tõsine, kuna kiiruse ületamisega sellises ulatuses oleks võinud kaasneda väga rasked tagajärjed. I.D tegu kujutas endast suurt ohtu nii tema enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele. Samuti oleks sellega võinud kaasneda suur varaline kahju. Teised liiklejad ei pruugi tajuda, et teedel sõidab liiklusvahendid, mis oluliselt ületavad sõidukiirust ning ei oska manöövritel arvestada selliste sõidukite lubamatu kiirusega. Kuna kiiruseületamised on kahetsusväärsel kombel väga levinud rikkumised, tuleb taolistesse üleastumistesse suhtuda ülima tähelepanelikkusega ning anda neile riigipoolne negatiivne hinnang vastava karistuse kohaldamise näol. Arvestades eelnevat, samuti aga seda, et I.D on eelnevalt karistamata isik (vt tl 31), leiab kohus, et teda võib karistada trahviga, mis jääb alla seaduses ette nähtud keskmist trahvimäära, s.o alla 51,5 trahviühiku. Ehkki kohtuväline menetleja tegi kohtule ettepaneku karistada I.D 100-120 euro suuruse rahatrahviga, asub kohus seisukohale, et I.D-le tuleb karistuseks mõista rahatrahv 40 trahviühikut ehk 160 eurot. Peet Teidearu Kohtunik 5