Väärteoasi nr 4-19-3766 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 20. september 2019. a Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Kohtunik Anneli Tanum Sekretär Kristi Suvi arutanud avalikul kohtuistungil menetlusaluse i

) § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 125 trahviühikut, s.o 500 eurot. Otsuse kohaselt juhtis D.G

1. aprillil
2. a kella 17.20 ajal Tartu linnas Riia tänaval suunaga Jõhvi-Tartu-Valga maanteele veosõidukit MercedesBenz Actros reg-nr XXX ning ei valinud Riia tänav 191 juures liiklusoludesse sobivat sõidukiirust, mis võimaldanuks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ja teel 1 oleva takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Samuti ei hoidnud D.G eesoleva sõidukiga piisavat pikivahet, mis võimaldanuks vältida otsasõitu ees pidurdavale sõidukile Volkswagen Passat. Sellega rikkus D.G

§ 46

lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 nõudeid ning tekitas varalise kahju ettevõttele OÜ T.G.veoki esiosa kahjustamisega ja M.A.le sõiduki Volkswagen Passat reg-nr XXX tagaosa kahjustamisega, samuti tervisekahjustuse L.A..

1. juulil
2. a saabus Tartu Maakohtusse D.G kaitsja vandeadvokaat Anu Vildi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri
3. juuni
4. a otsusele väärteoasjas nr 2780,19,
5. Kaebuse esitaja taotleb väärteootsuse tühistamist ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamist. Kohtuistungil jäi D.G esitatud kaebuse juurde. D.G kaitsja leidis, et kohtuväline menetleja ei ole piisavalt hinnanud mõlema avariis osalenud juhi tegevust ning selle mõju saabunud tagajärjele. Millegagi ei ole ära tõendatud, et just D.G võimalike liiklusnõuete rikkumine oleks olnud põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega ning seetõttu on ainuõige võimalus väärteomenetluse lõpetamine. Kohtuväline menetleja leidis, et käesoleval juhul ei ole ümberlükkamatut kinnitust, et teine liiklusõnnetuses osalenud juht oleks käitunud valesti, samas kui D.G liiklusnõuete rikkumine ning selle põhjuslik seos saabunud tagajärjega on tõendatud. Kohtu seisukoht Menetlusaluse isiku D.G ütlustest ning tunnistajate K.T. ja M.A. ütlustest nähtub, et
6. aprillil
7. a veidi enne kelle 17.20 liikusid D.G juhitud mootorsõiduk Mercedes-Benz Actros reg-nr XXX ning M.A. juhitud mootorsõiduk Volkswagen Passat reg-nr XXX Tartu linnas Riia tänava ringilt mööda Jõhvi-Tartu-Valga mnt suunaga Valga poole. D.G juhitud veok sõitis ringile parempoolses, välimises, reas ning ka väljus ringilt samas reas, soovides seejärel reastuda ümber vasakpoolsesse ritta. M.A. sõiduki liikumistrajektoori kohta ringil D.G ütlused teavet ei anna, kuna tema sõnul ei märganud ta M.A. sõidukit enne, kui viimane andis talle helisignaali. M.A. selgituste kohaselt sõitis ka tema ringile parempoolses, välimises reas, kuid kuna D.G lõikas oma mootorsõidukiga talle ette, oli ta sunnitud rada vahetama ning sõitma vasakpoolsesse ritta ja veokijuhi ootamatust käitumisest tulenevalt andis ta märku helisignaaliga. Samas tunnistaja K.T.ütluste kohaselt liikus M.A. juhitud sõiduk sisemisel ringil ning ümber reastuma ei pidanud, kuid tunnistaja ütlused võivad olla antud ka ajalises nihkes, kuna ta ilmselt pööras sellele asjaolule tähelepanu alles peale helisignaali. Kohtu hinnangul ei oma hiljem liiklusavariis osalenud sõidukite paiknemine Riia tänava ringil aga käesoleval juhul asja lahendamiseks määravat tähtsust kuna see olukord ei tekkinud enne otsasõitu ega toonud vahetult kaasa liiklusavariid. Vaidlust ei ole, et ringilt väljudes paiknes M.A. juhitud sõiduk vasakpoolses reas ja D.G juhitud sõiduk parempoolses reas soovides reastuda ümber vasakpoolsesse ritta ja selles, et D.G laskis M.A. sõidukil endast vasakult mööduda. Vaidlust ei ole ka selles, et pärast seda, kui D.G oli saanud reastuda vasakule, liikusid mõlemad sõidukid samas sõidureas Valga suunas edasi, kusjuures M.A. juhitud sõiduk oli eespool ning D.G juhitud sõiduk tema sõiduki taga. D.G kinnitab, et pärast Riia tänava ringilt väljumist kiirendas ta oma sõidukiga kuni jõudis M.A. sõidukile järele, kuid seejärel võttis kiiruse maha. M.A. hakkas järsku oma sõiduki hoogu vähendama, pikivahe nende sõidukite vahel jäi väiksemaks ning äkitselt pidurdas M.A. keset sõidurada oma sõiduki seisma, mistõttu sõitis ta M.A. autole tagant sisse. Suunatuld D.G M.A. sõidukil põlemas ei näinud ning samuti ei näinud ta, et tema teel oleks olnud mingisugune takistus. Liiklusõnnetuse kohal oli pidev joon, aeglustusrada oli vahetult enne 2 õnnetuskohta. Liiklusõnnetusest põrkus M.A. sõiduk edasi ning pärast pani ta ka sõidukile käigu sisse ja sõitis kõrvale ära, sama tegi D.G oma veokiga. M.A. ütluste kohaselt hakkas tema vahetult enne aeglustusrada oma sõiduki kiirust vähendama, et tütar aeglustusraja laiemas osas sõidukist väljuda saaks. Suunatuld tema sõidukil ei põlenud, kuna manöövrit veel ei toimunud ja ta alles hakkas jõudma aeglustusrajani. Aeglustusrajale ta veel sõita ei jõudnud, kui D.G tema sõidukile otsa sõitis. Õnnetuse koht oli aeglustusrajaga kohakuti, otsasõidu hetkel tema sõiduk liikus ning ta hakkas oma sõidurajas vaikselt parema ääre poole hoidma. Samas ei sõitnud tagumine auto talle nurgaga sisse, vaid otse tagant. Otsasõidust paiskus tema sõiduk 60 meetrit edasi ning kui ta saavutas oma sõiduki juhtimise üle kontrolli, ajas ta sõiduki teepervele ära. Ka D.G ajas oma sõiduki tema sõiduki taha. K.A.ütluste kohaselt hakkas nende sõiduk võtma teepervele ning ka suunatuli põles tema meelest, kui toimus otsasõit. Nende sõiduki paiknemist otsasõidu hetkel ta ei mäleta. Pärast otsasõitu olid nad teepervel, sõitsid veidi kõrvale, kuid otsasõidust jäi sõiduk tema meelest tee peale. Kohtuistungil uuritud videosalvestuselt nähtub, et M.A. juhitud mootorsõiduk liigub pärast Riia tänava ringi mööda Riia tänavat Valga suunas ühtlases tempos tema ees sõitva valge sõidukiga, st sõidukite pikivahe ei muutu videosalvestuselt nähtaval teelõigul oluliselt. Samas liigub M.A. juhitud sõidukile silmnähtavalt suurema kiirusega järele D.G juhitud punane veok, kuna sõidukite pikivahe väheneb üsnagi lühikese teelõigu jooksul märgatavalt. Kell 17.18.24 hakkavad sõidukid liikuma videosalvestusel nähtavate põõsaste varju ning vahetult enne seda on vaadeldav, et M.A. juhitud sõiduki kiirus väheneb ja vahe ees liikuva valge sõidukiga suureneb. Mõne sekundi pärast on videosalvestuselt näha, et D.G juhitud veoki, olles jõudnud vahetult eessõitva M.A. sõidukile järgi, kiirus väheneb järsult ning veok justkui libiseb edasi. Sellest võib kohtu hinnangul järeldada, et just sellel hetkel D.G üritas pidurdada kuid sõitis siiski M.A. juhitud sõidukile tagant otsa. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodud tõendite ja sündmuskoha vaatlusprotokolli põhjal kahtlust sellest, et D.G sõitis enda juhitud veokiga Riia tänav 191 juures M.A. juhitud sõidukile tagant otsa. Seda kinnitavad ka sündmuskohal tehtud fotod ning D.G , M.A. ja K.A.ütlused, millest nähtub, et M.A. juhitud sõidukil esinesid kahjustused tagaosas ning D.G juhitud sõidukil esiosas. Kahtlust ei ole ka selles, et D.G juhitud veok liikus M.A. juhitud sõidukist kiiremini, kuna D.G on ise tunnistanud, et kiirendas M.A. sõidukile järele, mida kinnitab otseselt ka videosalvestiselt nähtu. D.G ja M.A. ütlused on koosõlas ka selles osas, et vahetult enne otsasõitu hakkas M.A. sõiduki kiirus vähenema, kuid lahknevad oluliselt küsimuses, kas M.A. pidurdas keset sõidurada äkitselt oma sõiduki seisma või mitte ning kus täpsemalt juhtus liiklusõnnetus. Liiklusõnnetuse skeemilt ja fotodelt nähtuvad neljad pidurdusjäljed Riia tänaval vahetult enne aeglustusrada, millelt saab keerata Optika tänava suunas, või selle algusega kohakuti. Pidurdusjälgi ning fotodelt nähtuvat D.G juhitud veoki esimese rehvi mustrit hinnates on kohtu hinnangul alust järeldada, et vähemalt osad pidurdusjäljed on tekitanud D.G juhitud sõiduk. Kõigi pidurdusjälgede seostamine konkreetsete sõidukitega kohtu hinnangul võimalik ei ole ning samuti ei ole võimalik järeldada, kas tegemist on ühe sõiduki pidurdusjälgedega või mitme. Kuigi pidurdusjäljed tunduvad erineva väljanägemisega ja jooksevad kohati ka paralleelselt, ei välista see kohtu hinnangul siiski seda, et kõik pidurdusjäljed võivad pärineda D.G juhitud sõidukilt, kuna fotodelt on näha, et veokil on all erineva mustriga rehvid ning tagumised rehvid jooksevad ka kahekaupa paralleelselt. Seega ei saa välistada, et kõik pidurdusjäljed võivad pärineda D.G juhitud veokilt, kuid 3 kindlalt ei saa seda ka kinnitada. Samuti ei saa pidurdusjälgede põhjal teha järeldusi sellest, kas oma sõidukiga pidurdas ka M.A.. Kohtu hinnangul on pidurdusjälgede asukohta arvestades aga usutav, et liiklusõnnetus toimus kohakuti just aeglustusraja algusega, mitte lõpuga, nagu on viidanud D.G. Seda kinnitab ka asjaolu, et videosalvestuselt aimatav liiklusõnnetuse koht näib ühtivat fotodel fikseeritud pidurdusjälgedega, võrreldes pidurdusjälgede asukohta videosalvestuselt ja fotodelt nähtuvate põõsaste asukohaga. Lisaks on fotodel näha aeglustusraja alguspoolel teel tükke, mis välimuse järgi võivad pärineda M.A. juhitud sõidukilt, mis usutavaks liiklusõnnetuse toimumise just seal. Kuigi fotodel on näha sõidukite paiknemine mõnevõrra kaugemal aeglustusraja algusest, on see loogiliselt põhjendatav, kuna on ilmne, et tagant otsasõit liigutab löögi saanud sõidukit mõnevõrra õnnetuse toimumispaigast edasi. Samuti on D.G ja M.A. kinnitanud, et sõitsid peale avariid teepervele kuna paratamatult liigub sõiduk sellest mõningal määral ka edasi. Seega tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et õige on M.A. viidatud liiklusõnnetuse koht, mis jääb pigem aeglustusraja algusesse. Kuigi kohus möönab, et videosalvestuselt nähtuv kellaaeg ja D.G juhitud sõiduki tahhograafi väljavõttest kiiruse vähenemisest järelduv võimalik õnnetuse kellaaeg ei lange sekundiliselt kokku, ei anna see kinnitust, et tegelikult võis õnnetus siiski aset leida D.G kirjeldatud kohas. Esiteks ei ole välistatud, et videokaamera ja tahhograafi kellaajad erinevad nende seadistusest tulenevalt ning teiseks annavad eelnevad tõendid kohtu hinnangul siiski liiklusõnnetuse toimumiskohast usaldusväärsemat teavet kui õnnetuse koha arvestamine ajalisest mõõtmest tulenevalt. Seega võis liiklusõnnetus toimuda ka väärteootsuses märgitud kellaajast varem, mis ei mõjuta ega oluliselt väärteootsuse põhisisu ega kahjusta menetlusaluse isiku kaitseõigust, kuna on ilmne, et etteheidetav sündmus on talle teada ja arusaadav. Kohtu hinnangul on liiklusõnnetuse toimumispaika ja isikute selgitusi arvestades usutav, et M.A. soovis teha manöövrit aeglustusraja suunas ja selleks vähendas ta oma sõiduki kiirust. Samas kaebuse esitaja poolt väidetav sõiduki äkiline seisma jätmine linnaliikluses keset sõidurada ei ole kohtu hinnangul kuidagi usutav ega ka tõendamist leidnud. Kohus möönab, et kuigi sõidukijuhtide vahel oli eelnevalt olnud konfliktne situatsioon ning seega võiks tuua põhjenduseks n-ö tahtlikku provotseerimist otsasõidule, ei ole selline stsenaarium asjaolusid arvestades ja ka eluliselt usutav. On ebatõenäoline, et M.A. liiklusalase emotsiooni ajendil n.ö korraldab suure liikluskoormusega teel enda sõidukile tagant otsasõitu kordades raskema ja suurt võimalikku kahju toova sõiduki poolt. Seda eriti arvestades, et tema sõidukis viibib kogu tema perekond, muuhulgas tagaistmel alaealine laps ning pagasiruumis koer, kelle tervise- ja suure tõenäosusega ka elu võiks säärane käitumine ohtu seada. Samuti on M.A. usutavalt kinnitanud, et tema jaoks oli eelnev ringteel toimunud konflikt unustatud. Pigem annab kaebuse esitaja enda käitumine vihje sellest, et tema jaoks oli ringteel toimunud intsident midagi sellist, millele ta pidas vajalikuks vastu reageerida (vastusignaalitamine), mis aga on liikluses osalejate puhul äärmiselt taunimisväärne. Kohtu hinnangul ei saa järeldusi teha ka D.G viidatud vestlusest peale liiklusõnnetust, kuna on ilmne, et tegemist on õnnetusest põhjustatud emotsioonidest kantud vestlusega ning vestluse väidetavast sisust ei saa veel järeldada M.A. pahatahtlikku ja üldohtlikku käitumist. Lisaks elulisele väheusutavusele tuleb aga käesoleval juhul arvestada ka seda, et M.A. eitab pidurdamist ning tema sõnu kinnitavad K.A. ütlused. Kuigi K.A. puhul on tegemist M.A. lähedasega, ei anna nimetatud asjaolu automaatselt alust tema ütlustes kahtlemiseks ning samuti ei ole kohtul alust tema ütlustes kahtlemiseks ühestki teisest asjaolust tulenevalt. Ka videosalvestuse põhjal ei saa järeldada, et M.A. oleks vahetult enne liiklusõnnetust oma sõiduki kiiruse järsult nullini pidurdanud. Videosalvestuselt nähtub küll tema sõiduki aeglustamine võrreldes eessõitva autoga, kuid sõiduki äkilist seisma jätmist seal ei toimu. Seejuures sõiduki keset sõiduteed seisma jätmine ei oleks juba loogiline ka isikute eesmärki arvestades, s.o K.ja 4 M.A. selgituste kohaselt pidid nad auto peatama, et laps saaks sellest väljuda, ja seetõttu soovisid suunduda sõidukiga paremale, teeperve poole. Sõiduki keset sõidurada seisma jätmiseks n-ö kättemaksu ajendil kohus eelnevast nähtuvalt eluliselt usutavaks ei pea. Eeltoodu alusel ei ole kohtu hinnangul alust järeldusele, nagu oleks M.A. tahtlikult või äkiliselt pidurdanud D.G veoki ees ning jäänud keset sõidurada seisma. Küll aga on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et D.G lähenes veokiga M.A. juhitud sõidukile tagant suurema sõidukiirusega ning nende sõidukite pikivahe oli enne liiklusõnnetust pidevas kahanemises. Väärteootsuses pannakse D.G-le süüks

§ 46

lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 sätestatud nõuete rikkumist ning sellega liiklusõnnetuse põhjustamist.

§ 46

lg 1 kohaselt peab juht vastavalt sõiduki kiirusele ning tee- ja ilmastikutingimustele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile.

§ 50

lg 3 p 1 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust, sealhulgas peab juht sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Kohtu hinnangul on videosalvestuse põhjal ilmne, et D.G ei valinud sõidukiga liiklemisel piisavat pikivahet M.A. juhitud sõidukiga ning liikus selle liikumiskiirust arvestades liiga kiiresti. Sellele viitab selgelt sõidukite pikivahe pidev vähenemine salvestiselt nähtaval teelõigul ning asjaolu, et enne videosalvestiselt aimatavat tagant otsasõitu paiknes D.G veok M.A. juhitud sõidukile äärmiselt lähedal. Samuti on kohtu hinnangul alust järeldada, et just D.G ebaõiged valikud liikluses, s.o ebapiisav pikivahe ja ülemäärane kiirus, olid põhjuseks liiklusõnnetusele. On ilmne, et väiksema, vähemalt lubatud, kiirusega sõites ja piisavat pikivahet hoides oleks tal olnud võimalik veok enne M.A. juhitud sõidukiga põrkumist seisma jätta. D.G juhitud sõiduki tahhograafi andmetest nähtub selgelt, et tema juhitud sõiduki kiirus on kasvanud enne liiklusõnnetust ühtlases tempos kuni 64 km/h ning on seejärel äkilisemalt langenud, tõenäoliselt tingituna pidurdamisest ja otsasõidust. Seega saab ka väita, et D.G ületas käsitletaval teelõigul lubatud kiiruspiirangut olulisel määral. Videosalvestuselt nähtuvalt on tema sõiduki kiirus ilmselgelt suurem kui M.A. juhitud sõiduki kiirus. Kuigi D.G ütluste kohaselt pidurdas M.A. sõiduk ootamatult keset sõiduteed ning seetõttu ei õnnestunud tal otsasõitu vältida, on kohus juba eelnevalt märkinud, et M.A. poolt äkiline sõiduki pidurdamine ei ole tõendamist leidnud. Samuti tuleb sõidukijuhil arvestada pikivahe ja kiiruse valikul ka sellega, et tema ees liikuv sõiduk võib oma liikumiskiirust muuta, sealhulgas nt takistuse ilmnemisel äkiliselt vähendada, mistõttu peaksid hoitav kiirus ja pikivahe olema piisavad ka sellist võimalust arvestades. M.A. liikus oma sõidukiga D.G ees mõnda aega ning seega oli D.G võimalik M.A. sõidukit jälgida ja tal tuli arvestada eessõitva sõiduki võimalike manöövritega. D.G ise on viidanud, et tema jaoks muutus M.A. juhitud sõiduki kiirus enne liiklusõnnetust huvitavalt, jäädes teatud hetkel juba alla 50 km/h ning liikudes mingil hetkel ka eest ära, mistõttu oli ta enda sõnul äraootaval seisukohal. Seega pidi D.G arvestama M.A. poolt juhitud sõiduki muutuvat sõidustiili ja olema seetõttu eriti tähelepanelik ning valima oma sõiduki kiirust ning sõidukite pikivahet selliselt, et tal oleks võimalik eesoleva sõiduki tegevusele aegsasti ning adekvaatselt reageerida. Seejuures asjaolu, kas M.A. näitas kiiruse vähendamisel ka suunatuld või mitte, ei oma käesoleval juhul määravat tähendust kuna on selge, et ta ei olnud veel manöövrit alustanud ega olnud jõudnud ka tsooni, kus ta seda teha kavatses ning aega suuna muutuse näitamiseks oleks olnud veel aeglustusraja asukohta arvestades piisavalt. Samal põhjusel ei oma liiklusõnnetuse põhjustamise seisukohalt tähtsust asjaolu, kas M.A. rikkus liiklusnõudeid sellega, et hakkas oma sõiduki kiirust vähendama juba enne aeglustusrada. Ei saa öelda, et teise juhi väidetav ebaadekvaatne käitumine oleks olnud D.G-le täiesti etteaimamatu, kuna D.G enda 5 ütlustest nähtuvalt olid tal M.A. sõidustiilist juba kõhklused tekkinud. Kuna D.G lähenes M.A. sõidukile tunduvalt suurema sõidukiirusega ja sõitis videosalvestuse põhjal hinnates ka oluliselt kiirust vähendamata M.A. juhitud sõidukile väga lähedale ning hetk hiljem tagant otsa, oli D.G käitumine kohtu hinnangul ilmselgelt ka liiklusõnnetuse toimumisega otseses põhjuslikus seoses. Seega tuleb lugeda tõendatuks, et D.G rikkus

§ 46lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 sätestatud nõudeid ning põhjustas sellega liiklusõnnetuse.

D.G ütluste ning tunnistajate M.A. ja K.A. ütluste põhjal tuleb järeldada, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai kahjustada D.G juhitud mootorsõiduki Mercedes-Benz Actros reg-nr XXX esiosa ja M.A. sõiduki Volkswagen Passat reg-nr XXX tagaosa. Kuna D.G juhtis OÜ-le T.G.kuuluvat sõidukit, põhjustas ta õnnetusega varalise kahju OÜ-le T.G.ning M.A.le. Samuti tuleb ütluste ning liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumise teatise põhjal järeldada, et liiklusõnnetusega põhjustas D.G tervisekahjustuse Laura Aasmale. Kohtu hinnangul on tekkinud kahjustused nende olemust ja liiklusõnnetuse asjaolusid arvestades liiklusõnnetusega ka loogilises põhjuslikus seoses.

§ 223

lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Kohus on eelnevalt lugenud tõendatuks D.G liiklusnõuete rikkumise. Samuti on kohus lugenud tõendatuks, et just nimetatud liiklusnõuete rikkumine on põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega ning tekkinud vara- ja tervisekahjuga. Seega tuleb järeldada, et oma tegevusega realiseeris D.G

§ 223lg 1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsed tunnused.

Kohus leiab, et D.G pani temale süüks arvatava väärteorikkumise toime ettevaatamatusest. Arvestades liiklusõnnetusele eelnenud sündmuste välist pilti, D.G liikumiskiirust ning lähenemist M.A. juhitud sõidukile, pidanuks D.G vähemalt võimalikuks pidama, et tema sõiduki kiirus on liialt suur ja pikivahe liialt väike, et vältida liiklusohtlikku olukorda. Samas arvestades fikseeritud maksimaalset kiirust pidi D.G sõiduki juhina ka aru saama, et rikub liiklusseadusest tulenevat kiiruse piirangu nõuet. Sellest hoolimata ei suhtunud ta liiklusnõuete täitmisesse piisavalt kohusetundlikult ning põhjustas oma sõidukiga ettevaatamatusest liiklusõnnetuse. Kuna väärteona on karistusseadustiku (KarS) § 15 lg 3 kohaselt karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu, tuleb eeltoodust järeldada, et oma tegevusega täitis D.G ka

§ 223lg 1 sätestatud väärteo subjektiivse koosseisu.

Kohus ei ole tuvastanud, et D.G puhul esineks õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid.

§ 223

lg 1 järgi on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. Rahatrahvi alammäär on KarS § 47 lg 1 kohaselt 3 trahviühikut ning trahviühiku suuruseks on 4 eurot. Kohtuväline menetleja on määranud D.G-le

§ 223lg 1 järgi karistuseks rahatrahvi 125 trahviühikut, s.o 500 eurot.

D.G süü suuruse hindamisel tuleb kohtu hinnangul arvestada, et isik rikkus kahte liiklusseaduse nõuet ning põhjustas liiklusõnnetusega nii vara- kui ka tervisekahju. Samuti tuleb isiku käitumist hinnata mõnevõrra ohtlikumaks ning seega tema süüd suuremaks arvestades kasutatud sõiduvahendit, samuti liiklusõnnetuse kohta ja aega. D.G osales liikluses tavalisest sõidukist märkimisväärselt raskema veokiga ning seega pidanuks ta olema liikluses eriti hoolas ja liikluseeskirju järgiv, kuna on ilmne, et raskema sõidukiga on üldjuhul suuremad ka potentsiaalsed liiklusõnnetuse tagajärjel tekkivad kahjud, mille suurus ka käesoleval juhul ei olnud just väike. Samuti on ta kinnitanud, et sellise veoki juhtimine ei kuulu tema igapäevase tegevuse hulka, mille tõttu sellega liikluses osalemiseks tuleks olla eriliselt ettevaatlik. Lisaks osales ta veokiga liikluses ajal ja kohas, kus Tartu linna liiklustihedus on märkimisväärselt suur ja juht peab olema eriti tähelepanelik ja hooliv teiste liiklejate suhtes. Samas tuleb siiski 6 arvestada ka seda, et kaebuse esitaja poolne tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole kohus D.G puhul tuvastanud, kuid oluline on arvestada, et isikut on liiklusnõuete rikkumise eest väärteokorras karistatud ka varem – 14. juuni 2018. a otsusega määrati suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest rahatrahv 120 eurot. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohus, et D.G-le määratud rahatrahv on põhjendatud ning kooskõlas tema süü suuruse ja karistuse mõistmise eesmärkidega. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsus D.G karistamises

§ 223

lg 1 järgi on põhjendatud ja õiguspärane ning puudub alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Seega tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata. Otsuse tegemisel juhindus kohus VTMS § 132–135. Kohtunik Anneli Tanum 7