Obsah (6)

§ 266§ 199§ 64§ 74§ 69§ 73

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-11-7179 Kohtukoosseis Paavo Randma, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Apelleeritud kohtuotsus

§ 266

lg 2 p 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust;

§ 199

lg 2 p-de 4,7,8 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määras kohus 4 kuud vangistust. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati veel F.K ja E. Kalatš, kelle osas apellatsioonimenetlust aga ei toimu.

§ 266

lg 2 p 3 järgi tunnistati M.S süüdi ühes ebaseaduslikus sissetungis, mille ta pani toime koos F.K-ga.

§ 199

lg 2 p-de 4,7,8 järgi tunnistati M.S süüdi võõra vara 1 varguses, millega tekitati kannatanule kahju 2113.81 eurot. Kuriteod pani M.S toime 11.0412.04.

1. Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. Esmalt märkis kohus, et M.S-i osas tuleb kergendavate asjaoludena võtta arvesse enda süü tunnstamist ja kahetsust, samuti tekitatud kahju osalist hüvitamist. M. Kirisile karistuse mõistmisel arvestas kohus edasiselt asjaolu, et arutatavate kuritegude toimepanemise ajal oli ta kohtu poolt kolmel korral karistatud. Käesoleval ajal on tema suhtes kohaldatud tõkendit mitmes uues kriminaalasjas. Arvestada tuleb ka seda, et varem mõistetud tingimisi vangistus ja ka üldkasulik töö ei suutnud teda mõjutada seaduskuulekale käitumisele, samuti seda, et arutatavad kuriteod pani ta toime peale viimase kohtuotsuse kuulutamist ja enne karistusena vangistuse kandmisele asumist. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et M.S-i puhul ei ole võimalik karistuse eesmärke saavutada kergema karistuse ja tingimisi mõistetud karistusega.
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes palub tühistada maakohtu otsus M.S-ile mõistetud karistuse osas ning jätta see

§ 74

lg-te 1,3 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata või asendada üldkasuliku tööga. Apellandi põhiargumendid on järgmised. 2.1 Apellant leiab, et tegelikkuses ei ole kohus M.S-i süüd kergendavaid asjaolusid arvesse võtnud. Põhjendamatult on võetud arvesse süüdistatava isikut ning varasemat karistatust, M.S-i varasem karistatus on ületähtsustatud. Kaaskohtualuste suhtes on samas kohaldatud

§ 69ja § 74 sätteid, mida apellant peab ebavõrseks kohtlemiseks.

Karistuse mõistmisel M.S-ile tuleks arvestada kuriteo toimepanemisest möödunud suhteliselt pikka aega. Uute kuritegude toimepanemise kahtlustus, mis M.S-ile on esitatud, ei tõenda uue kuriteo toimepanemist. 2.2 Arutatava kuriteo pani M.S toime enne teises kriminaalasjas mõistetud karistuse kandmisele asumist, mille kandmiselt vabanes ta ennetähtaegselt. Kaks aastat pärast ennetähtaegselt kinnipidamiskohast vabanemist reaalse vangistuse mõistmine katkestaks kaitsja hinnangul karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamise. Seega ei ole karistuse reaalne ärakandmine otstarbekas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09; 3-1-1-82-11). 2
2. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite (süüdistatavale mõistetud karistuse) muutmiseks, täpsemalt selle täiendavaks individualiseerimiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
3. Tähelepanuta tuleb jätta apellandi viited M.S-i kaassüüdistatavatele, kes on samuti käesolevas kriminaalasjas süüdi tunnistatud ja kellele on mõistetud karistus. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et karistus mõistetakse igale isikule individualiseeritult vastavalt tema teosüüle ning juhinduvalt karistuse mõistmise üldpõhimõtetest, mistõttu osundamine teistele isikutele mõistetud karistustele on selles tähenduses ainetu. Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ei saa näiteks välistada sedagi, et M.S-i kaaskohtualuste suhtes ongi maakohus karistuste individualiseerimisel eksinud karistuse mõistmise materiaalõiguslike üldpõhimõtete vastu, mis aga ei saa tuua kaasa nende põhimõtete edasist eiramist ringkonnakohtu poolt apellatsioonimenetluses M.S-ile mõistetud karistuse käsitlemisel.
4. Apellant ei vastusta iseenesest maakohtu poolt M.S-ile mõistetud karistust ja selle kestust; vaidluse esemeks on üksnes selle mõistetud karistuse võimalik edasine individualiseerimine. Kriminaalkolleegium peab siiski vajalikuks märkida, maakohus on mõistnud M.S-ile karistuse, mis on täielikus vastavuses tema teosüüga ning selle vähendamiseks puuduvad alused. Silmas tuleb pidada, et M.S-ile pani toime kuriteod, mille eest olnuks talle võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus juba maksimaalsel määral arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid – nendeks on süütegude kahetsemine ning tekitatud kahju osaline heastamine. Paljasõnaliseks peab ringkonnakohus sedagi, et maakohus ei ole apellandi hinnangul võtnud piisavalt arvesse kuritegude toimepanemisest möödunud aega. Olukorras, kus vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaseks lähtealuseks sanktsiooni keskmine määr (mis

§ 199

lg 2 puhul on üle 2,5 aasta) on ringkonnakohtu hinnangul seda asjaolu M.S-ile 6-kuulise vangistuse mõistmisel enam kui arvestatud. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul seega maksimaalselt arvestanud tuvastamist leidnud kergendavaid asjaolusid ning teisi karistust mõjutavaid tegureid ja niigi mõistnud süüdistatavale karistuse oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra, mis vastab täielikult tema teosüüle. 7. Seega võtab ringkonnakohus edasiselt vaatluse alla üksnes mõistetud karistuse täiendava individualiseerimise, mida kaitsja põhimõtteliselt taotlebki. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. Apellant leiab esmalt, et maakohtu otsusega M.S-ile mõistetud karistus tuleks jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Siinkohal viitab ringkonnakohus RKKK otsuses nr 3-1-1-99-06 sedastatud põhimõtetele selle küsimuse lahendamisel. Osundatud Riigikohtu lahendis sisaldub seejuures üks järgmine, äärmiselt oluline arusaam. Nimelt märgib kriminaalkolleegium, et „süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama“ ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega (otsuse p 16.2). See kinnitab otseselt Eesti karistusseaduses kehtivat sanktsiooniõiguslikku arusaama, et kui isikule mõistetakse karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele, mitte ei jäeta - nagu mõningates õiguskordades – n.ö reeglina täitmisele pööramata, kui mõistetud karistus jääb alla teatud seaduses sätestatud määra vms. Seega on mõistetud karistuse reaalne ärakandmine Karistusseadustiku regulatsiooni ning kehtivat kohtupraktikat silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest irduv erand, mille rakendamisele on seatud konkreetsed tingimused. 3 7.1 Need tingimused oleksid

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1 kohaldamist käsitlevat kõrgema kohtu praktikat silmas pidades järgmised - vaid süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn ). Neid erandlikke asjaolusid ei tuvastanud maakohus ning neid ei näe käesolevas kriminaalasjas ka ringkonnakohus. 7.2 Kaitsja ei viita ühelegi erandlikule asjaolule, mis iseloomustaks M.S-i poolt toimepandud kuritegusid ning kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja tehioludega, peab vajalikuks nentida, et neid ka ei ole.

§ 199

näol oli lihtsalt võõra omandi teadliku kahjustamisega süüdistatava poolt, mis oli pandud toime omakasupüüdlikel eesmärkidel, mille hulgast ei ole võimalik sedastada midagi erandlikku

§ 73/74 tähenduses.

Sama tuleb märkida ka

§ 266osas.

7.3 Teiseks kritiseerib kaitsja maakohtu otsust seetõttu, et tema hinnangul on kohus lubamatult keskendunud süüdistatava isikule. Tõsi, karistuse mõistmisel tuleb esmajoones tõepoolest keskenduda toimepandud kuriteole, süüdistatava isikule ei saa sanktsiooniliigi ning selle määra valikul oluliselt tugineda. Kuid nagu öeldud – mõistetud karistust kaitsja iseenesest ka ei vastusta. Teisiti on see aga juba mõistetud karistuse edasisel võimalikul individualiseerimisel. Nagu see tuleneb juba seaduse sõnastusest, võib karistuse kandmisest tingimisi vabastada isiku, kui kohus leiab, et selle ärakandmine . Juba see regulatsioon näitab, et karistuse sellise individualiseerimise juures tuleb – vastupidiselt kaitsja arvamusele – just keskenduda süüdistatava isikuandmetele, sh tema varasemale elukäigule. Kaitsja ei vastusta seejuures maakohtu poolt märgitut. M.S on varasemalt kriminaalkorras mitmel korral karistatud, tema suhtes on tagajärjetult juba kohaldatud karistuse kandmiselt tingimisi vabastamist ning üldkasulikku tööd. Kõnekad on siinkohal ka mitmed uued kriminaalasjad, mida M.S-i suhtes toimetatakse. Need asjaolud kogumis välistavad ringkonnakohtu hinnangul

§-de 73/74 kohaldamise juba eos ehk teisisõnu – puuduvad teo toimepanijat iseloomustavad erandlikud asjaolud, mis võimaldaks sellel argumendil jätta karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata. Kuivõrd

§ 69

sätete kohaldamine eeldab samal ajal sisuliselt samuti kriminaalhoolduse kohaldamist (vt

§ 69

lg 4) ning selle võimaluse kriminaalkolleegium eelnevalt välistas, ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel küsimusel eraldi pikemalt peatuda. Ringkonnakohus märgib täiendavalt veel vaid seda, et üldkasuliku töö rakendamine tuleb reegeljuhtumil kõne alla olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata edasisele õiguskuulekusele. M.S , olles varasemalt kriminaalkorras karistatud, kelle suhtes on nagu eelnevalt osundatud - seejuures juba tagajärjetult kohaldatud

§ 69sätteid, selliseks isikuks ilmselgelt ei ole.

Seetõttu loeb kriminaalkolleegium apellatsiooni ilmselt põhjendamatuks ka selles osas. 8. Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium seega, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 4