lg.2 p.4,7, § 200 lg.2 p.4,7, § 201 lg.2 p.1, § 209 lg.2 p.1-25 lg.2, § 121 järgi ja K.N süüdistuses
lg.2 p.7, § 199 lg.2 p.4,7 järgi; üldmenetlus Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 5.märts 2008.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatavad Z.N ja K.N Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatavad Z.N ja K.N (ankeetandmed Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv. Toomas Pilt ja Vaike Eerma Harju 2 RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Tühistada osaliselt Harju Maakohtu otsus 5.märtsist 2008.a. Z.N-i ja K.N suhtes ja nimelt 1) Z.N-i süüdimõistmises
prg. 209 lg 2 p.1 järgi. 2) Z.N-i süüdimõistmises
prg. 200 lg 2 p.4 järgi K.Hinni suhtes toimepandud kuriteoepisoodis jättes temale
prg. 200 lg 2 p.4,7 järgi mõistetud karistuse muutmata. Teha uus o t s u s, millega 1) Mõista Z.N süüdi
prg. 209 lg 2 p.1 ja 25 lg 2 järgi jättes temale
prg. 209 lg 2 p.1 järgi mõistetud karistuse muutmata. 2) Kvalifitseerida Z.N-i tegevus K.Hinni kuriteoepisoodis
prg. 121 ja 199 lg 2 p. 4,5 ja 25 lg 2 järgi. 3) Lugeda Z.N-i süüdimõistmine
prg. 121 järgi K.Hinni peksmise faktis hõlmatuks tema süüdimõistmisega
prg. 121 järgi ja jätta temale
prg. 121 järgi mõistetud karistus muutmata. 4) Mõista Z.N süüdi
prg. 199 lg 2 p.4,5 ja 25 lg 2 järgi ( K.Hinni episoodis) ja lugeda see hõlmatuks tema süüdimõistmisega
prg. 199 lg 2 p. 4,7 järgi lugedes lõplikuks kvalifikatsiooniks
S prg. 199 lg 2 p.4,5,7 ning jättes temale
prg. 199 lg 2 p.4,7 järgi mõistetud karistuse muutmata. 5) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Z.N-i apellatsioon rahuldada osaliselt. K.N apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. 3 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 5.märtsi 2008.a. kohtuotsusega mõisteti Z.N süüdi
lg.2 p.4,7 järgi ja karistati 4 aastase vangistusega;
lg.2 p.4,7 järgi ja karistati 6 kuulise vangistusega;
lg.2 p.1 järgi ja karistati 1 aastase vangistusega;
järgi ja karistati 9 kuulise vangistusega.
lg.2 p.1 järgi mõisteti Z.N õigeks.
lg.1 alusel mõisteti liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 5 aastat vangistust.
lg.1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 07.02.2006-17.05.2007.a, s.o. 1 aasta 3 kuud 11 päeva. Ärakandmisele kuulub 3 (kolm) aastat 8 (kaheksa) kuud 19 (üheksateist) päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 25.05.2007.a. K.N mõisteti süüdi
lg.2 p.7 järgi ja karistati 3 aastase vangistusega;
lg.2 p.4,7 järgi ja karistati 6 kuulise vangistusega.
lg.1 alusel mõisteti liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 3 aastat 3 kuud vangistust.
kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (ärakandmata karistus 6 kuud vangistust) ning liitkaristuseks mõisteti 3 (kolm) aastat 9 (üheksa) kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 08.01.2006.a. Sama kohtuotsusega mõisteti õigeks Kairi Nurmela ja süüdi P.O kelle suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud. ja E.V
prg. 200 lg 2 p.4,7 järgi on Z.N mõistetu süüdi selles, et tema - 21.06.2005.a õhtul kella 23.00 paiku Tallinnas Kopli 6 asuva alkoholikaupluse lähedal koos kohtueelses menetluses tuvastamata Mareki nimelise isikuga, võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, peksis R. S käte ja jalgadega pea ja keha piirkonda ning omastas kannatanu spordijalatsid Adidas väärtusega 1 500 krooni ning kannatanu taskus olnud rahakotist 202 krooni. Peksmise tagajärjel tekitati R. S tervisekahjustusi: pea piirkonna pindmised vigastused, aju vapustus, vasaku silma ümbruse pindmine vigastus, nahaalused verevalumid vasaku õla piirkonnas ja kaelal. - 18.07.2005.a kella 23.15 paiku Tallinnas Schnelli tiigi juures võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, lõi K. H korduvalt rusikatega näkku, seejärel haarates kannatanul kätest tõmbas ta pingilt maha ning lõi maaslamavat kannatanut korduvalt jalgadega. Seejärel võttis Z.N kannatanul jalast spordijalatsid väärtusega 300 krooni. Peksmise tagajärjel tekitati K. H nahamarrastused paremal küünarnukil ja parema randmeliigese piirkonnas ning nahaalune verevalum parema silma alalaul. - 25.05.2007 kl.22.00 paiku Tallinnas Toompuiestee 37 , Balti Jaama juures võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, peale ühist alkoholi tarbimist lõi R.P rusikaga vasaku silma piirkonda ja seejärel kasutades jõudu võttis kannatanult ära pükste taskust mobiiltelefoni №kia 3310 maksumusega 600 krooni, tulimasina Zipo maksumusega 350 krooni ja käe pealt käekella Würth maksumusega 600 krooni, kokku asjad 1 550 krooni väärtuses 4
prg. 199 lg 2 p.4,7 järgi on Z.N mõistetud süüdi selles, et tema - 25.06.2005.a kella 19.30 paiku Tallinnas x asuvas korteris koos K.N-iga , võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis korterist kaasa P. R kuuluvad sularaha 300 krooni, rahalise väärtuseta spordikoti ja korteri vahekoridorist jalgratta Sarda Sierra väärtusega 3 000 krooni; J. M kuuluvad mobiiltelefoni №kia 3510, väärtusega 300 krooni ja spordijalatsid Nike väärtusega 700 krooni; A. R kuuluvad nahkjope väärtusega 2 500 krooni, kalaõnge 50 krooni, piibu väärtusega 35 krooni, tulemasina Zippo väärtusega 450 krooni, kolme võtme ja võtmehoidjaga võtmekimbu väärtusega 150 krooni. Vargusega tekitas ta P. R varalise kahju 3 300 krooni, J. M 1 000 krooni ja A.R 3 185 krooni. - 3.12.2005.a ajavahemikul kella 12.00-st kuni kella 16.15-ni Tallinnas X asuvas korteris vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis J. B kuuluva mobiiltelefoni Samsung X-450 väärtusega 2 500 krooni ning lahkus sellega korterist.
prg. 209 lg 2 p.1 järgi on Z.N mõistetud süüdi selles, et tema 26.09.2005.a kella 13.00 paiku Tallinnas Telliskivi 61 asuvas AS Kadaka Säästumarketi Telliskivi kaupluses varalise kasu saamiseks tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutluse loomise teel, võttis müügisaalist 8 plokki sigarette Red& White, kokku 1 272 krooni väärtuses, läks nendega kassasse ning esitas ostu eest tasumiseks A.S nimele väljastatud Hansapanga Visa Electron kaardi nr XXXXXXXXXXXXXXXX kui enda oma. Pärast seda, kui kassapidaja küsis Z.N-ilt isikut tõendavat dokumenti, üritas ta kaubaga kauplusest lahkuda, kuid peeti kinni sealsamas turvatöötaja poolt.
prg. 121 järgi on Z.N mõistetud süüdi selles, et tema 31.01.2006.a kella 15.30 paiku Tallinnas X asuvas korteris koos P.O ja E.V-ga tungis kallale A. K, peksis teda käte ja jalgadega pea ning keha piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja vigastusi. K.N mõisteti
prg. 199 lg 2 p.4,7 järgi süüdi selles, et tema 25.06.2005.a kella 19.30 paiku Tallinnas X asuvas korteris koos Z.N-iga , võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis korterist kaasa P. R kuuluvad sularaha 300 krooni, rahalise väärtuseta spordikoti ja korteri vahekoridorist jalgratta Sarda Sierra väärtusega 3 000 krooni; J. M kuuluvad mobiiltelefoni №kia 3510, väärtusega 300 krooni ja spordijalatsid Nike väärtusega 700 krooni; A. R kuuluvad nahkjope väärtusega 2 500 krooni, kalaõnge 50 krooni, piibu väärtusega 35 krooni, tulemasina Zippo väärtusega 450 krooni, kolme võtme ja võtmehoidjaga võtmekimbu väärtusega 150 krooni. Vargusega tekitati P. R varaline kahju 3 300 krooni, J. M 1 000 krooni ja A. R 3 185 krooni. 5
prg. 200 lg 2 p.7 järgi mõisteti K.N süüdi selles, et ta 08.01.2006.a kella 18.45 paiku Tallinnas Kopli ja Kesk-Kalamaja tänavate ristmikul asuva endise baarihoone taga koos Urmas Vingisaarega tungis võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil kallale R. T, lõi teda rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus pikali. Seejärel koos Urmas Vingisaarega võttis kannatanult käekella Casio väärtusega 500 krooni, elektriraudtee 30 päeva sõidukaardi väärtusega 190 krooni ning 3-st võtmest koosneva korterivõtmete kimbu väärtusega 200 krooni. Pärast seda lõi ta kannatanut rusikaga näkku ning võttis kannatanul seljast jope, vöö pealt rihma. APELLATSIOONIDE SISU JA MMENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb Z.N enda õigeksmõistmist röövimiste episoodides kuna ta ei ole kedagi kunagi röövinud ja samuti taotleb enda õigeksmõistmist
prg. 209 lg 2 p.1 järgi. Maakohus on leidnud, et tema süü R. P röövimise episoodis on tõendatud eeskätt kannatanu ütlustega. Kannatanu ütlused on aga äärmiselt vastuolulised. Kannatanu kord mäletab , kuidas tema asju ära võeti, kord ei mäleta. Ka on kannatanu kinnitanud, et tema, s.o. Z.N lõi ühe korra, mistõttu on temale arusaamatu, milles seisnes siis rüselus, kaklus, kui oli ainult üks löök. Kannatanu väitis, et löögist jäi ta püsti ja tema silm läks siniseks. Tavaliselt ei lähe silm löögi tagajärjel kohe siniseks. Samas saab kannatanu jutust järeldada, et sündmuskohal oli veel keegi, kes tema asju ära võttis. Tunnistaja M.B see väidetavalt ei olnud, sest temale kannatanul pretensioone ei ole. M.B on samuti tunnistajana andnud kannatanu ütlustega vastuolulisi ütlusi. Kui kannatanu väidab, et tema ,s. o. Z.N lõi teda üks kord , siis tunnistaja M.B väidab, et kaks korda. Kui kannatanu ütlustest nähtub, et ta jäi püsti ja ainult silm läks siniseks, siis tunnistaja ütluste kohaselt kannatanu pea lendas vastu kioski seina ning kulmust tuli verd. Ka kohtus jäi kanatanu selle juurde, et tema, s.o. Z.N lõi üks kord ja tal muid vigastusi ei olnud kui ainult silm sinine. Ka kohtus tunnistajana üle kuulatud tunnistaja T.K kinnitas, et nägu ei olnud kannatanul verine. Kannatanu vigastust ei ole fikseeritud ka meditsiinitöötajate poolt. Asjaolude objektiivse selgitamise huvides tulnuks välja nõuda videosalvestis. Balti jaam on videovalve all. Salvestisi säilitatakse 4-6 kuud. Kohtueelse menetluse lõppedes puudus tal juba võimalu salvestis välja nõuda, kuid uurija poolt on see tegemata jätmine. Ka ei ole tunnistaja M.B käest äravõetud kannatanu mobiiltelefonilt uuritud tema, s.o. Z.N-i sõrmejälgede olemasolu. M.B on mõjutatud andma tema vastu ütlusi. Kohe , kui M.B hakkas tema vastu ütlusi andma, muutus ka M.B menetlusseisund kahtlustatavast tunnistajaks. Temal puudus võimalus kohtus M.B üle kuulata kuna viimane viibis kohtuistungi ajal haiglas. K. H episoodis jääb apellandile arusaamatuks , miks kohus on eelistanud ühe tunnistaja ütlusi, teisele ja seda olukorras, kus mõlemad on politseitöötajad. Kohus on oma põhjendustes otseselt toetunud tunnistaja J.L ütlustele, kui järeldanud, et puu oli pingist 20-30 m kaugusel. Tunnistaja V.P ütlustest , siis tema on öelnud, et ta ei mäleta täpselt, kas kinnipeetud isikud viibisid politseitöötajate kohalejõudmisel 5 või 15 m kannatanust 6 kaugemal. Apellant väidab jätkuvalt, et ta küll ründas kannatanut, kui tema jalatsite omastamise tahtlus temal puudus. R.S episoodis väidab apellant, et tema ei ole kannatanu suhtes vägivalda tarvitanud. Kannatanu ütlustest, milliseid ta andis 15. 12.2006.a. ei nähtu, kes teda peksis. Ka ei oska kannatanu öelda, kes tema jalatsid ja rahakotist raha ära võttis. Lööjaks oli Markki nimeline isik. Veel väidab apellant, et tema ei teadnud jalanõusid jalga pannes nende päritolu. Kohus on oma järeldused teinud vaid tema, s.o. Z.N-i kohtueelses menetluses antud ütlustele, milliseid ta kohtus diametraalselt muutis ja põhjendas ka muutmise põhjusi. Riigikohtu otsusest nr.3-1-1-3-07 tulenevalt ei olnud kohtul õigust kasutada tõendina tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi. Veel märgib apellant, et selles episoodis on ta mõistetud süüdi grupilises röövimises, kuid kedagi peale tema ei ole selles episoodis süüdi mõistetud. Veel märgib apellant, et prokurör ei ole teda süüdistanud
prg. 209 lg 2 p.1 järgi, kuid kohus on ta selles süüdi mõistnud. Kohus ei oleks saanud tema olukorda raskendada ilma uue süüdistuse esitamiseta prokuröri poolt. Ka on maakohus eksinud, kui märkinud kohtuotsuse sissejuhatavas osas, et menetlus toimu lühimenetluses. Arusaamatuks jääb ka kohtuotsus selles osas, mis puudutab süüdimõistmist grupilises röövimises. Kedagi teist peale tema ei ole temale inkrimineeritud röövimise episoodides süüdi mõistetud. Süüdistatav K.N vaidlustab osaliselt maakohtu otsust. Ta ei nõustu sellega, et on süüdimõistetud röövimises kannatanu R.T episoodis. Apellant leiab, et tõendid selle kohta, et ta pani toime röövimise, puuduvad. Sellisele järeldusele tuleb apellant nii enda poolt antud ütlustest selle kohta, et Vingissaar ei ole ei kannatanut löönud ega kannatanu asju ära võtnud ja U.Vingissaare poolt antud ütlustest selles, et ka tema ei ole näinud, et . K.N oleks kannatanult midagi ära võtnud. Ebaõigeid järeldusi on kohus teinud ka tunnistaja I.S ütlustest. Tunnistaja ei näinud, et kedagi oleks pekstud või et maaslamajalt oleks midagi ära võetud. Kannatanu kehavigastuste kohta ei ole läbiviidud kohtuarstlikku ekspertiisi. Tõendid selle kohta, et kannatanul hambakild ära tuli just sel ajal kui ta süüdistatavatega jõi, ei ole. Veel väidab apellant, et temalt ei ole ära võetud ka mingeid kannatanule kuuluvaid esemeid. Süüdistatav tunnistab, et ühise joomingu käigus tekkis temal kannatanuga tüli ja ta kakles kannatanuga aga mingeid kannatanu asju ei ole ta ära võtnud. Leiab, et ta tulnuks süüdi mõista
prg. 121 järgi. Taotleb, et temale mõistetaks lõplik karistus, mis ei ületaks juba vahi all viibitud aega. Tal on olemas kindel elukoht ja võimalus asuda tööle, kahetseb oma tegusid. Seoses röövimise ümberkvalifitseerimise taotlusega taotleb ka sundraha vähendamist ja menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu. ja nende kaitsjad esitatud RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega , tuli alljärgnevatele järeldustele. 7 1) Õige on apellandi Z.N-i tähelepanek, et kohtuotsuse sissejuhatavas osas on kohus ekslikult märkinud , et kriminaalasja arutati lühimenetluses. Tegelikult kinnitavad aga nii otsuse motiveeriv osa, millest nähtub, et kohtuliku uurimise käigus kuulati üle kohtus vahetult nii kannatanud kui ka tunnistajaid aga ka resolutiivosa, millest nähtub, et karistust ei ole vähendatud 1/3 võrra, et tegelikult toimus üldmenetlus. Selline tehniline viga kohtuotsuses ei muuda kohtuotsust ebaseaduslikuks ega põhjendamatuks. 2) Õigesti märgib ka apellatsioonis Z.N , et maakohus on ebaõigesti mõistnud ta süüdi lõpuleviidud kelmuses kuna temale ei ole selles süüdistust esitatud. Tegelikult oli Z.N-ile esitatud süüdistus kelmuse katses ja ka kohtuotsuse motiveerivast osast nähtub, et maakohus on selle kvalifikatsiooniga nõustunud, kuid resolutiivosas on ekslikult jäänud viide
prg. 25 lg 2-le tegemata. Kohtukolleegium saab selle maakohtu vea ise oma otsusega ära parandada. Samas leiab kohtukolleegium, et seoses Z.N-i poolt toimepandu ümberkvalifitseerimisega kelmuse katseks, ei ole alust vähendada temale mõistetud karistust nagu seda taotleb süüdistatav. Kuna maakohtu otsuse motiividest nähtub, et maakohus on sisuliselt nõustunud süüdistusega ja tuvastanud ka asjaolud vastavalt süüdistusele, siis on karistuse mõistmisel arvestatud seda, et Z.N-i kuritegu on jäänud katsestaadiumi. Z.N-ile on
prg. 209 lg 2 p.1 järgi mõistetud 1-aastane vangistus, mis vastab sanktsiooni alammäärale ning asjaolusid, mis annaks alust mõista karistust alla sanktsiooni alammäära ei ole kohtukolleegium tuvastanud. 3) Apellant väljendab arusaamatust, kuidas on võimalik, et ta pani toime grupis röövimise, millele viitab
prg. 200 p.7, milles ta on süüdi mõistetud, kui kedagi, kellega koos ta oleks röövimise toime pannud, ei ole mõistetud süüdi käesolevas kriminaalasjas. Selgituseks märgib kohtukolleegium, et
prg. 200 p.7 on Z.N-ile inkrimineeritud seetõttu, et R. episoodis on ta mõistetud süüdi röövimises, mis on toime pandud grupis koos kohtueelses menetluses tuvastamata isikuga. Asjaolu, et röövimise kaastäideviija ei ole mõistetud süüdi sama kohtuotsusega, ei välista süüdimõistmist grupis kuriteo toimepanemises. Sama põhimõte tuleneb ka Riigikohtu otsusest nr.3-1-1-18-08. 4) Esitatud apellatsioonis ei nõustu Z.N maakohtu järeldustega R.S episoodis ja nimelt sellega, et tema tarvitas kannatanu suhtes vägivalda ja võttis ära kannatanu tossud. Z.N-i poolt kannatanu suhtes vägivalla tarvitamise osas märgib kohtukolleegium järgmist. Nagu nähtub kannatanu poolt maakohtu istungil antud ütlustest, siis tema ei oska öelda, mitu isikut teda peksid ja kes konkreetselt peksid. Z.N on maakohtu istungil kannatanu suhtes vägivalla tarvitamist eitanud ja väitnud, et tema püüdis Mareki nimelist isikut takistada, et viimane R.S päris maha ei lööks. Eeltoodu kinnitab, et ta oli vägivalla tarvitamise juures, nõustus sellega, kuid püüdis reguleerida Mareki nimelise isiku poolt kannatanu suhtes tarvitatava vägivalla intensiivsust. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses tulnud järeldusele, et Z.N peksis koos Mareki nimelise noormehega kannatanut käte ja jalgadega ja et ta on selle tegevuse omaks võtnud. Kohtukolleegium nõustub apellandiga, et sellekohane maakohtu järeldus ei rajane maakohtu istungil uuritud tõenditele. Ka prokurör nõustus maakohtu istungil kohtuvaidlustes esitatud süüdistuskõnes sellega, et Z.N-i siklikult kannatanu 8 suhtes vägivalda ei kasutanud, kuid võttis ära kannatanu esemeid peale seda, kui teine isik oli kasutanud kannatanu suhtes tema juuresolekul vägivalda. Hinnates kõiki maakohtu istungil uuritud tõendeid kogumis, nõustub kohtukolleegium prokuröri seisukohaga, et Z.N ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda, kuid peale seda, kui Mareki nimeline isik oli kasutanud vägivalda kannatanu suhtes, hõivas Z.N kannatanu vara ja seda omastamise eesmärgil. Z.N-i väidet, et tema leidis kannatanu tossud oma kodunt kotist , mille jättis tema juurde K nimeline isik , ei pea kohtukolleegium veenvaks. Kannatanu ütlustest nähtub, et asjad – rahakott ja tossud – olid temal enne peksmist olemas, mis tähendab seda, et vara hõivati peale kannatanu suhtes vägivalla kasutamist ja õige on ka maakohtu järeldus, et ajavahe peksmise ja vara hõivamise vahel ei saanud olla suur. Peksmine toimus tänaval , küll õhtusel ajal kella 23 paiku, kuid arvestades, et tegemist aasta kõige pikemate päevadega e. 21.juunil on ka kella 23 ajal väljas valge, siis on selge, et süüdlased püüavad sündmuskohalt lahkuda nii kiiresti, kui võimalik. Eeltoodu annab aga põhjendatud aluse järeldada, et asjad võeti kannatanult kohe peale peksmist. Samas leiab kohtukolleegium, et asjaolu, et Z.N ei tarvitanud kannatanu suhtes vägivalda ja osales vaid vara hõivamisel, ei oma tema käitumisele juriidilise hinnangu andmisel kvalifitseerivat tähtsust. Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on
lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (
lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib
lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja.
lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja ( Riigikohtu otsus nr.3-1-1-100-06). 5) Põhjendatult on maakohus mõistnud Z.N-i süüdi 29.06.2005.a. R.P suhtes toimepandud röövimise episoodis. Süüdistatava apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuses tehtud järelduste ümberhindamiseks. Apellant märgib, et temale on arusaamatu, kuidas saab rääkida rüselusest või kaklusest, kui tuvastatud on ainult üks löök. Kohtukolleegium nõustub, et tuvastatud on Z.N-i poolt kannatanu R.P ühekordne löömine. Nii on ka süüdistuses märgitud, et Z.N lõi kannatanut rusikaga vasaku silma piirkonda, selliseid ütlusi on andnud kannatanu ja sellisele järeldusele on tulnud ka maakohus. Eeltoodu kinnitab, et maakohus on tunnistaja M.B ütlusi selles, et ta nägi, kuidas Z.N lõi kannatanut kaks korda analüüsinud, neid kõrvutanud teiste kohtus uuritud tõenditega ja jõudnud järeldusele, et lööke oli üks. Samas selgitab kohtukolleegium, et nii rüselus, kui ka kaklus on sellised tegevused, mis ei eelda mitmete löökide olemasolu. Rüseleda ja kakelda võib üldse ilma löökideta. Peksmine on tegevus, mis koosneb mitmetest löökidest. Tunnistaja M.B ütluste avaldamise osas maakohtu istungil märgib kohtukolleegium, et kohtukolleegium peab põhjendatuks tunnistaja M.B ütluste avaldamist maakohtu istungil seoses süüdistatava ning tema kaitsja taotluse tunnistaja kohtusse kutsumiseks rahuldamata jätmisega. Ka apellatsioonikohus ei nõustunud samasisulise taotluse 9 rahuldamisega. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et tunnistaja on pikaajalisel ravil SA PERH Pulmonoloogiakeskuse tuberkuloosiosakonnas – ravi kestus 2 aastat. Kuna tuberkuloos on sotsiaalselt ohtlik nakkushaigus, ning tuberkuloositekitajad levivad väliskeskkonda kopsutuberkuloosihaige rögaga, kõnelemisel, köhimisel ja aevastamisel õhku paiskuvate silmale nähtamatute piisakestega, siis kohtukolleegium ei pea võimalikuks sellise diagnoosiga haige isiku toimetamist kohtuistungile ja seda eelkõige kõigi menetlusosaliste huvides. Z.N-i süüküsimuse otsustamisel on maakohus põhjendatult arvestanud eelkõige kannatanu R.P poolt maakohtu istungil antud ütlusi. Kannatanu ja süüdistatav olid juhututtavad – nad ei tundnud varem üksteist ja mingit vihavaenu olemasolu kannatanu ja Z.N-i vahel tuvastatud ei ole. Seega puudus kannatanul vähimgi isiklik põhjus aga samuti huvitatus anda Z.N-i vastu valeütlusi vägivalla tarvitamise osas. Tuvastatud on, et Z.N-i käest saadi kätte kannatanu asjad ning materiaalseid nõudmisi kannatanul ei olnud. Miks kohus on eelistanud tugineda M. B poolt tunnistajana antud ütlustele tema poolt kahtlustatavana antud ütlustele, seda on maakohus põhjendanud ja kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega selles osas. Asjaolu, et M.B on vaidlusaluses episoodis käsitletud tunnistajana, on Z.N-i suhtes sisuliselt olukorda kergendav. Vastupidises olukorras oleks toimepandu kvalifitseeritav grupilise röövimisena, mis tooks kaasa veel ühe kvalifitseeriva tunnuse Z.N-i käitumisele juriidilise hinnangu andmisel. Kannatanu R.P ütlustest nähtub üheselt, et tema kohtus Balti jaamas M. B, kellega koos oli ka ka Z.N. Kolmekesi tarvitati alkoholi ja sel momendil, kui Z.N hakkas temaga rüselema ja kaklema ning lõi rusikaga silma, ei olnud samuti seltskonnas rohkem inimesi. Ka on kannatanu väitnud, et teda löödi üks kord ja see oli Z.N. Seetõttu on alusetu süüdistatava poolt apellatsioonis esitatud kahtlus, et keegi peale nende kolme eelmainitud isiku oli veel sündmuskohal. Kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlusi kinnitavad kaudselt ka politseitöötaja T. K poolt maakohtu istungil tunnistajana antud ütlused. Asjaolu, et uurimise käigus ei selgitatud, kas Balti Jaamas oleva videokaamera vaatevälja on jäänud kirjeldatud sündmus ning et ei ole läbiviidud ekspertiisi selgitamaks tunnistaja M.B käest äravõetud kannatanu mobiiltelefonil süüdistatava Z.N-i sõrmejälgede olemasolu, ei vähenda olemasolevate tõendite kaalu ning ai anna alust ümberhinnata maakohtu poolt tehtud järeldusi süüdistatava Z.N-i süü osas. 6) K.H episoodis võtab apellant omaks, et kasutas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, kuid seda mitte kannatanu vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Peksis kannatanut seetõttu, et talle ei olnud meelepärane kannatanu ebaloomulik seksuaalne orientatsioon. Z.N ei vaidlusta ka asjaolu, et politsei saabudes olid tema käes kannatanu tossud, kuid tal ei olnud eesmärki neid omastada, ta soovis neid puu kõrvale tõsta. Kannatanu K.H maakohtu istungil antud ütlustes nähtub, et ta heitis pingile magama võttes enne tossud jalast. Samasisulised kannatanu ütlused on ära toodud ka maakohtu otsuses ja Z.N-i käitumisele juriidilise hinnangu andmisel on maakohus järelikult ka lähtunud sellesisulistest ütlustest. Maakohtu ülekuulatud tunnistaja A.K ütlused kinnitavad kannatanu ja süüdistatava sellekohaseid ütlus ja nimelt seda, et Z.N hakkas peksma pingil lamavat kannatanut. Kannatanu jalast tossude äravõtmisest tunnistaja A.K kohtus 10 ei räägi. Kohtukolleegium, hinnates nii kannatanu K.H, tunnistaja A.K kui ka süüdistatava Z.N-i ütlusi, mis selles osas, et kannatanu magas pingil ja ta ise eelnevalt tossud jalast ära võttis, on kokkulangevad, leiab, et Z.N-i käitumine kannatanu K.Hi episoodis ei ole kvalifitseeritav röövimisena. Karistusseadustiku § 200 lg 1 järgi on röövimine võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga. Röövimise objektiivne koosseis koosneb seega tunnustest nagu võõras vallasasi, selle äravõtmine ehk valduse muutus ja vägivald kui valduse ülemineku vahend. Röövimise koosseis on realiseeritud, kui on tuvastatud tahtlus objektiivsete asjaolude suhtes vähemalt kaudse tahtluse tasemel. Röövimise puhul on vägivald sisult kannatanu mõjutamine, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. Vägivald peab olema asja äravõtmise vahend, olema suunatud just kannatanu vastupanu mahasurumisele, mitte aga teistele eesmärkidele. Kuna käesoleval juhul on tuvastatud, et kannatanu magas pingil, siis selleks, et ebaseaduslikult omastada pingi kõrval maasolevaid tossusid, puudus igasugune vajadus kasutada füüsilist vägivalda kannatanu vastupanu murdmiseks või vältimiseks, mis omakorda välistab vägivalla kasutamise kannatanu suhtes eesmärgiga hõivata kannatanu vara. Kuna tõendid selle kohta, et Z.N peksis kannatanut eesmärgiga suruda maha või vältida tema vastupanu, mida ta osutas või võis osutada tema vara hõivamise takistamiseks, puuduvad ja tuvastatud tehiolud pigem välistavad sellisel eesmärgil peksmise, kui tõendavad, siis ei nõustu kohtukolleegium selles osas maakohtu seisukohaga. Seetõttu tuleb teod , s.o. vägivald ja võõra vara ebaseadusliku omastamise tahtlus subsumeerida iseseisvalt ja kvalifitseerida Z.N-i tegevus
prg. 121 ja 199 lg 2 p.4,5 ja 25 lg 2 järgi. Kohtukolleegium leiab, et tõendatud on maakohtu poolt tuvastatud asjaolu ja nimelt, et Z.N oli eesmärk omastada ebaseaduslikult kannatanu tossud, kui ta võttis need kannatanu kõrvalt maast ja hakkas nendega ära minema. Politsei tulek sundis Z.N-i tossud maha panema. Kui kaugel see puu oli, mille juurde Z.N tossud asetas ei oma tähtsust kuna kohtukolleegium kvalifitseerib Z.N-i tegevuse varguse katsena. Ei ole võimalik leida mingit mõistlikku põhjendust Z.N-i selgitustele, et ta võttis need kannatanu tossud maast kuna nad olid laiali – üks ühes ja teine teises kohas- ja tahtis panna nad puu juurde maha, s.o. kannatanust kaugemale, mitte kannatanule lähemale ja seetõttu peab kohtukolleegium selliseid selgitusi paljasõnalisteks ning jätab need tähelepanuta. Kohtukolleegium leiab, et vargusekatse oli Z.N-i poolt toimepandud avalikult. Vaidlust ei ole selles, et koos Z.N-iga viibisid sündmuskohal veel M.N ja H.K. Seda kinnitavad nii Z.N-i ütlused, kui ka tunnistajate politseitöötajate ütlused, millistest nähtub, et sündmuskohalt lahkusid koos kolm meest. Kuna M.N ja H.K ei ole teo toimepanijad, siis on nad pealtnägijad ja Z.N , võttes kannatanu tossud maast ja asudes võõrad tossud käes koos M.N ja H.K sündmuskohalt lahkuma, sai aru, et nimetatud tunnistajad nägid tegu pealt. Asjaolu, et käesoleva kohtuotsusega annab kohtukolleegium Z.N-i tegevusele, mis võrreldes maakohtu otsuses tuvastatud tegevusega jääb samaks, teistsuguse juriidilise hinnangu, ei pea kohtukolleegiumi arvates mõjutama temale maakohtu poolt mõistetud karistust. KrMS prg. 340 lg 2 p.3 kohaselt on kohtukolleegiumil õigus ka sellisel juhul kui tunnistab süüdistatava süüdi kergemas kuriteos, jätta karistus 11 muutmata. Seejuures arvestab kohtukolleegium asjaolu, et Z.N-ile
prg. 200 lg 2 p.4,7 järgi mõistetud 4 aastane vangistus, mis arvestades sanktsiooni alam- ja ülemmäära, on ligilähedane sanktsiooni alammäärale. Olenemata süüdistuse ümberkvalifitseerimisest
prg. 200 lg 2-lt prg-dele 121 ja 199 lg 2 p.4,5 ja 25 lg 2 ning sellega seoses
prg. 121 ja 199 lg2 järgi süüdistuse mahu suurenemisega, ei saa kohtukolleegium raskendada Z.N-ile vaidlustatud kohtuotsusega
prg.121 ja 199 lg 2 p.4,7 järgi mõistetud karistust. Kuritegude kogumi eest Z.N-ile mõistetud 5-aastane vangistus on kooskõlas
lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega, arvestab tema eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Arvestades eeltoodut aga ka maakohtu poolt kohtuotsuses vangistusmäära valikul esitatud põhjendusi , puudub alus Z.N-ile mõistetud karistuse kergendamiseks. 7) Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses K.N süüd
prg. 200 lg 2 p.7 järgi tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü osas. Tõendite analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. K süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et K.N poolt vaidlustatud osas vastab maakohtu otsus oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud versioonile toimunust ning motiveeritult selle ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis kordab süüdistatav K.N sisuliselt neid väiteid, millistega ta vaidlustas süüdistust maakohtus. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning enda käitumise ümberkvalifitseerimist . Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi kuna nõustub nendega täielikult, kuid omalt poolt märgib apellatsioonide põhiliste väidete osas järgmist. 8) K.N-ile on maakohus
prg. 200 lg 2 p.7 järgi mõistnud karistuse, mis vastab sanktsiooni alammäärale. Kuritegude kogumi eest liitkaristuse mõistmisel on maakohus kohaldanud karistuste osalise liitmise põhimõtet. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, millised annaksid alust kuritegude kogumi eest 12 mõistetud karistuse vähendamiseks.
prg. 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse kergendamiseks puudub käesoleval juhul seaduslik alus. K.N-ilt on välja mõistetud sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest ja kaitsjatasu, mille suurust mõjutab käesoleval juhul ka kuriteo raskus. Asjaolusid, millised annaksid alust jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4, prg. 338 p.2, prg. 340 p.6 , prg. 342-345 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 5.märtsist 2008.a. osaliselt ja teeb uue otsuse. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Jüri Paap
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.