Obsah (5)

§ 69§ 201§ 237§ 223§ 226

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 4-19-1178 21. oktoober 2019 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Velmar Brett ja Paavo Randma I.F-i väärte

) § 201 lg-s 1, § 223 lg-s 1, § 226 lg-s 1 ja § 237 lg-s 1 ning liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) §-s 81 sätestatud väärteod.

1. Kohtuväline menetleja saatis väärteotoimiku väärteomenetluse seaduse (VTMS) § 71 lg 1 ja § 84 alusel maakohtule I.File aresti mõistmise otsustamiseks.
2. Tartu Maakohtu
3. märtsi
4. a määrusega lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel ja väärteoasja materjalid anti üle prokuratuurile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. 3.1 Maakohtu hinnangul viitab väärteotoimikus sisalduv sellele, et toime on pandud kuritegu. See nähtub mh menetlusaluse isiku enda ja tunnistajate ütlustest, indikaatorvahendi kasutamise protokollist ning vaatlusprotokollist ja sellele lisatud fotodest. Kuivõrd I.F-i joovet ei tuvastatud aga tõendusliku alkomeetri ega vereprooviga, võib kõne alla tulla tema vastutus KarS § 424 lg 1 - § 25 lg 2 järgi. 3.2 Vastutus kuriteokatse eest eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Maakohus tuvastas, et I.F oli tahtlus mootorsõiduki juhtimise osas. Asjaoludest tulenevalt võis tal olla ka tahtlus joobeseisundi suhtes.

§ 69

lg-s 2 sätestatud alkoholijoobeseisundi mõiste puhul on oluline alkoholist tekkinud juhtimisvõimetus ja numbrilised näitajad on sekundaarse tähendusega. Seega ei ole tahtluse tuvastamisel mõõduandev see, kas inimene teab või peab võimalikuks, kui suur kogus alkoholi on tema organismis, vaid see, kas inimene teab või peab võimalikuks, et ta on alkoholist tulenevalt juhtimisvõimetu. Sellele viitavad nt koordinatsioonihäired, ebakindel kõnnak, ebaselge kõne, ebakindel sõidustiil jmt. Tähelepanuta ei saa jätta ka alkoholi tarvitamise iseloomu. Mida rohkem on inimene alkoholi tarvitanud ja mida vähem aega on alkoholi tarvitamisest möödas, seda kergem on juhi tahtlust alkoholist tingitud juhtimisvõimetuse osas jaatada. 3.3 I.F oli talle etteheidetavate tegude toimepanemise ajaks joonud ära suure koguse alkoholi. Sellele viitavad eeskätt menetlusaluse isiku enda ütlused: ta oli enne toimunut iga päev alkoholi tarvitanud,

1. juunil 2018 hakkas ta ennelõunal koos kaaslastega jooma ning kahe-kolme inimese peale joodi ära kolm pudelit viina. Lisaks tarvitati kanget õlut. Suure hulga alkoholi tarvitamist tõendavad lisaks tunnistajate ütlused ja ekspertiisiakt. Eelöeldu viitab, et menetlusalune isik mõistis vähemalt kaudse tahtluse tasandil, et ta ei suuda suure koguse tarbitud alkoholi tõttu autot piisavalt kindlalt juhtida. 3.4 Seega on piisav alus arvata, et I.F pani toime KarS § 424 lg-le 1 - § 25 lg-le 2 vastava kuriteo. Kuna I.F-i tegelikku joobeseisundit ei ole võimalik tuvastada, tuleb kõne alla tema vastutus kõlbmatu kuriteokatse eest KarS § 26 lg 1 mõttes. Selle hüpoteesi paikapidavuse kontrollimiseks tuleb väärteoasja materjalid saata prokuratuurile.
2. Maakohtu määruse vaidlustas kohtuväline menetleja, taotledes selle tühistamist.
3. Tartu Ringkonnakohus jättis
4. aprillil
5. a maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Kohus selgitas kokkuvõtvalt järgmist. 5.1 VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaldamiseks ei ole tõsikindlalt vaja tuvastada kuriteokoosseisule vastava teo toimepanemist. Selleks ei ole väärteoasja menetlejal ka protsessuaalset pädevust. Viidatud sätet kohaldatakse, kui esineb vähemalt selline kuriteokahtlus, millest piisab kriminaalmenetluse alustamiseks. Sätte eesmärk on tagada, et väärteomenetluse tõttu ei jääks täitmata kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-st 6 tulenev riigi kohustus toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore-põhimõttest, mille kohaselt tõlgendatakse kuriteokahtlus kriminaalmenetluse alustamise kasuks. See printsiip kehtib ka VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaldamisel. Maakohtu määruses osutatud asjaolud ja tõendid on piisavad sellise kuriteokahtluse jaatamiseks. 5.2 Menetletava juhtumi puhul on samas selge, et ei ole tõendeid, mille alusel saaks tõsikindlalt tuvastada, kas I.F oli autot juhtides KarS § 424 lg 1 mõttes joobeseisundis ehk kas alkoholisisaldus tema veres täitis

§ 69lg-s 2 sätestatud piirmäärad.

Tuvastades mõne kuriteokoosseisu objektiivse tunnuse puudumise, tuleb seejärel aga kontrollida, kas isiku käitumine on kvalifitseeritav selle kuriteo katsena. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kohtuväline menetleja, taotledes maakohtu määruse tühistamist. Kassaatori hinnangul ei saa rääkida katsestaadiumisse jäänud teost olukorras, kus väline teopilt räägib KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteokoosseisu täitmisest. KarS § 424 objektiivse koosseisu täitmiseks nõutav joobeseisund jäi praegusel juhul paraku nõuetekohaselt tuvastamata ja normi blanketsuse tõttu ei ole võimalik isikule joobeseisundis juhtimise süüdistust esitada. Samas tekitab maa- ja ringkonnakohtu seisukoht terve mõistuse vastase olukorra, kus räägitakse abstraktse ohudelikti puhul katsest olukorras, kus õigushüve oli reaalselt ohtu asetatud ja avariiga ka kahju põhjustatud. Kohtuvälise menetleja hinnangul tuleks eristada teo faktilist toimepanemist teo õiguslikust toimepanemisest. Väär on ka tõlgendus, mille kohaselt sai I.F toime panna kõlbmatu katse. I.F seadis oma tegevusega ohtu teiste isikute elu, tervise ja vara. Seega ei saa öelda, et tema tegu oli selline, millega pole võimalik kahjustada õigushüve. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Väärteomenetluse lõpetamine I.F-i suhtes

§ 201lg 1 ja § 223 lg 1 ning LKindl

S § 81 alusel tehtud väärteoetteheidete osas (s.o juhtimisõiguseta juhtimine, juhi poolt liiklusnõuete rikkumisega kahju tekitamine ja liikluskindlustuseta sõiduki juhtimine) oli maa- ja ringkonnakohtu argumente arvestades põhjendatud. Vastuseks kohtuvälise menetleja sellekohastele väidetele on ringkonnakohus juba ammendavalt selgitanud, miks ei saa praegusel juhul rääkida lõpuleviidud kuriteo toimepanemisest. Kohtud on veenvalt põhjendanud, miks võib praegusel juhul tulla kõne alla I.F-i karistamine KarS § 424 lg 1 - § 25 lg 2 järgi. See õiguskäsitlus on veatu ja kohtute argumentidele ei ole kriminaalkolleegiumil midagi lisada.

1. Siiski peab kolleegium vääraks kohtute tõlgendust, mille kohaselt võib menetlusalune isik vastutada joobes juhtimise kõlbmatu katse toimepanemise eest. Maakohus ei ole katse kõlbmatust põhjendanud. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsuse nr 3-1-1-107-13 p-le 9, mille kohaselt saab kõlbmatust katsest kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et ta realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. Praegusel juhul sellise olukorraga aga tegu ei ole: I.F oli toimepandud teoga võimalik süüteokoosseis täita, maa- ja ringkonnakohtu seisukohtadest nähtub, et etteheidet lõpuleviidud kuriteos ei saanud talle teha üksnes tõenduslike probleemide tõttu. Menetluse lõpetamist ja väärteoasja prokuratuuri saatmist puudutavas osas on kõnealune eksimus tervikuna aga tähenduseta.
4. Kriminaalkolleegiumi seisukoha taustal, et I.F-i teos võivad olla KarS § 424 lg 1 - § 25 lg 2 tunnused, on aga ekslik väärteomenetluse lõpetamine

§ 237

lg 1 ja § 226 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegudes (s.o sündmuskohalt põgenemine ja liiklusõnnetuses osalenud juhi poolt pärast õnnetust alkoholi tarvitamine). Konkreetselt märgib kolleegium järgmist.

1. KarS § 3 lg 5 sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Viidatud sätte järgi on välistatud kuriteo ja väärteo omavaheline ideaalkogum (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus nr 4-16-6037/46, p 24). Kuriteo ja väärteo reaalkogumit tuleb aga menetleda eraldi.
4. Riigikohtu praktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegu siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-1-1-56-15, p 9.) Seega tuleb lahendada küsimus, millised I.F-ile etteheidetud väärteod on hõlmatud võimaliku joobes juhtimise (katse) kui kuriteoga.
7. Juhtimisõiguseta (

§ 201lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindl

S § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (

§ 223lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist Kar

S § 3 lg 5 tähenduses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-75-16, p 10). Samas ei saa sündmuskohalt põgenemist (

§ 237

lg 1) ja pärast õnnetust alkoholi tarvitamist (

§ 226

lg 1) lugeda eelnevalt nimetatud tegudega ajalis-ruumilises mõttes lahutamatult seotuks ning neid tegusid tuleb käsitada eraldiseisvatena, mis on ka kantud iseseisvast tahtlusest. (Vt ka viidatud otsus nr 4-16-6037/46, p 24.) Järelikult on nende tegude eest I.F-i karistamine väärteo korras võimalik olenemata sellest, kas ajaliselt varem aset leidnud tegudele järgneb vastutus kriminaalkorras. Seega tuleb maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada osas, milles menetlus lõpetati

§ 237

lg 1 ja

§ 226lg 1 järgi kvalifitseeritud tegude suhtes.

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 194 lg-st 3, § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 1, tühistab Riigikohus Tartu Maakohtu
2. märtsi
3. a määruse ja Tartu Ringkonnakohtu
4. aprilli
5. a määruse osas, millega lõpetati väärteomenetlus I.F-i suhtes liiklusseaduse § 237 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegudes. Selles osas saadab kolleegium asja maakohtule uueks arutamiseks. Kohtuvälise menetleja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) Eriarvamus: 4-19-1178/21