KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. november 2019. a, Tallinn Väärteoasja number 4-19-3617 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Ivi Kesküla, Urmas

§ 205

ettenähtud väärtegude toimepanemises ja mõisteti talle karistuseks 15 päeva aresti Menetlusalune isik T.O (ik XXX; viibimiskoht Tartu Vangla) ja tema määratud kaitsja Toomas Metsma (XXX), apellatsioonid Kirjalik menetlus Apellatsiooni esitaja Asja läbivaatamise viis RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu
2. septembri
3. a otsus muutmata ja T.O ja tema kaitsja Toomas Metsma apellatsioonid rahuldamata.
4. Määrata Advokaadibüroole Tarmo Pilv ja Partnerid menetlusaluse isiku T.O apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja kulude suuruseks 162 eurot (sh käibemaks 27 eurot).
5. Mõista T.O-lt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsja Toomas Metsmale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 54 (viiskümmend neli) eurot.
6. Kaitsjatasu summas 108 (ükssada kaheksa) eurot jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse poolt 06.06.
8. a koostati väärteoprotokoll AB1264576, millest nähtuvalt koostati väärteoprotokoll selles, et 01.08.2018 kell 07.54 Tallinnas XXX juhtis T.O mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Samuti juhtis mootorsõidukit, millele olid paigaldatud sellele sõidukile mittekuuluvad riiklikud registreerimismärgid CCCCCC. Eeltoodud tegevusega rikkus isik LS § 90 lg 1 p 1 ja § 76 lg 1 sätestatud keeldusid ja pani toime LS §

§ 205järgi kvalifitseeritavad väärteod.

MAAKOHTU OTSUS

1. Harju Maakohus tunnistas 16.09.
2. a otsusega T.O süüdi LS §

§ 205sätestatud väärtegude toimepanemises ning mõistis talle Kar

S § 63 lg 1 alusel karistuseks aresti 15 päeva. Määras, et aresti kandmisele tuleb asuda vahetult peale Harju Maakohtu 28.02.

1. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-19-1718 mõistetud vangistuse ära kandmist või karistuse kandmisel ennetähtaegset vabastamist, olenevalt kumb asjaolu saabub enne. Maakohus märkis, et KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt otsust ei asuta täitma, kui otsuse jõustumisest on möödunud üks aasta väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest. Maakohus tuvastas, et Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt puudus T.O juhtimisõigus 01.08.
2. Väärteotoimikus olevast videosalvestisest nähtuvalt sõitis menetlusalune isik sõidukiga Volkswagen registreerimismärgiga CCCCCC tanklasse, väljus sõidukist juhi kohalt, võttis kütust ja istus tagasi juhi kohale ning sõitis tanklast minema. Menetlusalune isik selgitas, et tegelikkuses juhtis sõidukit tuttav Aleksei, kes istus tagaistmele ja kui sõitma hakkasid, siis läks Aleksei tagaistmelt taas rooli. Kohtuistungil vaadatud videosalvestiselt on näha, et tanklasse sõidab Volkswagen Golf, mille katuseluuk on avatud ja hetkeks on näha, et juhi kohal on isik, kellel on pealagi kiilas. Kui sõiduk on peatunud, põlevad mõned sekundid pidurituled ja kui pidurituled kustuvad, väljub juhi kohalt mõne sekundi möödudes menetlusalune isik. Ka menetlusalune isik kinnitas kohtuistungil, et videosalvestisel tangib tema kütust kanistritesse, olles seejuures isikuks, kes nii väljub juhi kohalt kui ka istub pärast juhi kohale. Seejuures on kaamera suunatud sõiduki tagaosale ja tagaklaas paistab läbi ning on näha tagaistme peatoed, kuid tagaistmel kedagi istumas näha ei ole. Kui pagasiruumis olevatesse kanistritesse tankimise ajaks tagaluuk üles tõstetakse, on samuti näha tagaistmeid ja seal kedagi istumas näha ei ole. Seejuures seisab sõiduk kogu aeg paigal, ega kõigu, mis viitaks sellele, et keegi istub autos olles ümber. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et menetlusaluse isiku väited nagu oleks keegi teine isik tagaistmel juhi istmele istunud ja sõidukit juhtima asunud, ei vasta tõele ja on esitatud eesmärgiga vastutusest pääseda. Seega on maakohtu arvates videosalvestisega üheselt tuvastatud sõiduki juhtimine just menetlusaluse isiku poolt. Sellest tulenevalt rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 nõuet, juhtides mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et tal mootorsõiduki juhtimise õigus puudub, samuti sellest, et tal ei ole seda õigust kunagi olnudki, mida ta kinnitas ka kohtuistungil. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult ning eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1 keeldu ja pani sellega toime LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt. Väärteoprotokollist nähtuvalt juhtis T.O 01.08.2018 kell 07:54 Tallinnas XXX sõidukit Volkswagen Golf, millele olid paigaldatud sellele sõidukile mittekuuluvad riiklikud registreerimismärgid CCCCCC. Ka videosalvestuse fotodelt on näha, et sõidukil Volkswagen on numbrimärk CCCCCC, millise sõidukiga menetlusalune isik tanklasse sõitis, sõiduki pagasiruumis olevatesse mahutitesse kütust tankis ja seejärel sama sõidukiga tanklast ära sõitis. Kuigi menetlusalune isik eitas sõiduki juhtimist, asus maakohus seisukohale, et menetlusaluse isiku poolt LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud. Seega juhtides sõidukit, millele olid kinnitatud sellele sõidukile mittekuuluvad registreerimismärgid, pani menetlusalune isik toime ka LS § 76 lg 1 sätestatud nõude rikkumise. Süü tõendatusse osas leidis maakohus ka seda, et menetlusaluse isiku süüd tõendab kaudselt ka menetlusaluse isiku suhtes tehtud kohtuotsus kriminaalasjas. Harju Maakohtu 01.11.2018 otsusega nr 1-18-8511 on menetlusalune isik muude kuritegude hulgas süüdi tunnistatud KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ka selles, et ta 01.08.2018 öösel varastas SSS maja ette pargitud QQle kuulunud sõidukilt Volkswagen Passat Variant mõlemad registreerimismärgid nt CCCCCC ning sama päeva hommikul, sõites sõidukiga Volkswagen Golf, millele olid paigaldatud registreerimismärgid CCCCCC, X tanklasse asukohaga XXX, kus tankis sõiduki pakir uumis asunud kanistritesse 120,01 liitrit diislikütust summas 159,49 eurot ja lahkus tanklast, jättes tangitud kütuse eest tasumata. Nimetatud kohtuotsus on jõustunud, mistõttu on eelmärgitud asjaolud, s.h nii sõiduki juhtimise fakt kui ka teisele sõidukile kuulunud registreerimismärkide kasutamine sõidukil tuvastatud ka jõustunud kohtuotsusega. Eelmärgitud jõustunud kohtuotsusest nähtuvalt varastas menetlusalune isik CCCCCC numbrimärgid teiselt sõidukilt ning kasutas neid enda valdusesse võetud sõidukil selleks, et kütust varastada ning kuna tal puudus ka vastava kategooria juhtimisõigus, siis soovis nende numbritega ennast varjata. Seega oli ta teadlik, et tema valduses oleval mootorsõidukil on sellele sõidukile mittekuuluvad riiklikud registreerimismärgid ning seega on maakohus veendunud, et süütegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult ning eesmärgipäraselt, seega kavatsetult. Seega rikkus menetlusalune isik LS § 76 lg 1 sätestatud nõuet ja pani sellega toime LS § 205 sätestatud väärteo, s.o mootorsõidukile mittekuuluva riikliku registreerimismärgiga sõiduki juhtimise. Käesoleval juhul nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et menetlusalune isik on kõik temale inkrimineeritud väärteod toime pannud sõidukit juhtides, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et mõlemad väärteod on toime pandud ühe teoga. Vastavalt KarS § 63 lg 1 sätetele, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd toimepanduist raskeimat karistust näeb ette LS § 201 lg 1 ettenähtud väärtegu, tuleb karistust kohaldada LS § 201 lg 1 sätestatud sanktsiooni alusel. Väärteotoimikus leiduvatest karistusandmetest nähtub, et menetlusalusel isikul on 8 kehtivat väärteokaristust ning nende eest määratud rahatrahvid on jäetud tasumata. Arvestades eelmiste määratud rahatrahvide rohkust ja tasumata jätmist võib asuda seisukohale, et menetlusalusel isikul puuduvad piisavad rahalised vahendid trahvide maksmiseks ning rahatrahv pole oodatud mõju taganud. Lisaks sellele nähtub karistusandmetest, et menetlusalust isikut on korduvalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest ning temalt on kannatanute kasuks välja mõistetud tsiviilhagisid tuhandete eurode ulatuses, samuti on temalt välja mõistetud menetluskulud. Sellised asjaolud viitavad üheselt piisavate rahaliste vahendite puudumisele. Seejuures nähtub väärteoprotokollist, et menetlusalusel isikul puudub ka sissetulek, mida kinnitab ka asjaolu, et ta kannab karistust varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Sellest saab üheselt järeldada, et menetlusalune isik ei soovi temale määratud rahatrahve tähtaegselt tasuda ning kergemaliigilised karistused rahatrahvi näol ei ole soovitud mõju avaldanud. Samuti viibib isik käesoleval ajal Tartu Vanglas ja kannab karistust, mistõttu ei oleks ka rahatrahv karistusena täidetav. Menetlusalune isik küll väitis, et ta töötab majandustöödel ja saab ka vanglas sissetulekut, kuid arvestades menetlusalusel isikul lasuvaid rahalisi kohustusi ja nende suurust, leidis maakohus, et uue rahalise kohustuse lisamine senistele olemasolevatele ei kanna endas karistuse eesmärki, kuivõrd jäetaks täitmata nagu ka eelmised. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast ammendanud ning tuleb kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti. Menetlusalune isik on toime pannud kaks erinevat väärtegu, mis muudab menetlusaluse isiku süü keskmisest suuremaks. Menetlusaluse isiku käitumine liikluses viitab sellele, et menetlusalune isik suhtub liikluskorda üleolevalt ja hoolimatult. Seetõttu asus maakohus seisukohale, et menetlusalusele isikule tuleks temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemise eest mõista karistusena arest ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse keskmist määra ületavas määras kui korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Arvestades aga menetlusaluse isiku karistusandmeid, siis tuleks asuda seisukohale, et keskmist määra ületava karistuse tingivad nii keskmisest suurem süü kui ka eelmiste karistustega võrreldes vajadus rangema karistusega mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistuse määra valikul lähtus maakohus ka ajalisest faktorist, mis on väärteo toimepanemisest möödunud. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteod on toime pandud enam kui aasta tagasi ning maakohtu arvates on seetõttu ka avalik menetlushuvi langenud. Lisaks sellele on tegemist olukorraga, kus menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteod on teod, mis hõlbustasid temale inkrimineeritud varavastaste kuritegude toimepanemist ja millede toimepanemise eest kannab ta käesoleval ajal karistust. Seetõttu, arvestades seda, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest on möödunud aasta ja need teod olid toime pandud varavastaste kuritegude toimepanemise hõlbustamiseks, siis vaatamata üle keskmise süüle peab kohus võimalikuks mõista menetlusalusele isikule aresti ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Puutuvalt menetlusaluse isiku taotlusse asendada arest üldkasuliku tööga, leidis maakohus, et tegemist ei ole isikuga, keda esimest korda karistatakse, vaid korduvalt kohtu poolt karistatud isikuga, kes käesoleval ajal kannab vangistust. Seega ei saaks 15 tunnine üldkasulik töö kuidagi enam menetlusalust isikut õiguskuulekusele innustada. Seetõttu jääb esitatud taotlus karistuse asendamiseks tagajärjetuks. Kuivõrd menetlusalune isik kannab vangistust, kuulub arest kandmisele pärast vangistuse kandmiselt vabanemist, seda siis kas pärast tähtaegselt vabanemist või pärast ennetähtaegselt vabanemist. Karistus kuulub täitmisele pööramisele juhul, kui otsuse täitmine ei ole KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt aegunud. APELLATSIOON
3. Maakohtu otsuse vaidlustasid menetlusalune isik T.O vandeadvokaadi abi Toomas Metsma. ning tema kaitsja
4. T.O on seisukohal, et maakohus on otsuse tegemisel hinnanud ebaõigesti tõendeid ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Maakohtu vaidlustatav otsus, mis on tehtud apellandi kahjuks, on vastuolus PS § 14 ja § 23 lg-ga
5. Samuti ei ole otsus kooskõlas KarS § 2, § 23, § 27, § 32 ja § 56 lg 1 esimese lause sõnastusega, kuna puudub tõend ehk fakt mootorsõiduki juhtumisest 01.08.
6. a ilma vastava juhtimisõiguseta ja sõidukile mittekuuluva registreerimismärgiga apellandi poolt Tallinnas XXX juures. T.O selgitab, et tuttava A, hüüdnimega A, soeng oli 01.08.
7. a sarnane apellandi omaga. Nimetatud tuttav istus vaheldumisi juhi ja tagaistmel. Tulenevalt PS § 23 lg 1 ja KrMS § 7 lg-st 3 tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava kasuks, mistõttu tuleb antud asjas otsus tühistada. Mootorsõidukist väljumine ja sinna sisenemine seiskunud mootoriga ei ole süütegu ning juhipoolsest uksest väljumine, kui autol on töökorras pagasi ja juhiuksed, ei ole väärtegu. Eeltoodust tulenevalt palub apellant maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista apellant õigeks.
8. T.O kaitsja Toomas Metsma palub maakohtu otsus tühistada ja lõpetada väärteomenetlus. Apellant leiab, et maakohus on otsuse tegemisel väärteomenetlusõigust oluliselt rikkunud. T.O ei ole toime pannud LS §

§ 205sätestatud süütegusid.

Süüteokoosseisu objektiivne tunnus, milleks on tegu, puudub. T.O ei ole mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta juhtinud ega mootorsõidukile mittekuuluva riikliku registreerimismärgiga sõidukit juhtinud. Seiskunud mootoriga mootorsõidukist väljumine ja sinna istumine ei ole süütegu. Samuti ei ole süütegu juhipoolsest uksest väljumine. T.O ei ole toime pannud koosseisupärast tegu (s.o auto juhtimist). Apellant palub ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus lähtudes VTMS § 151 lg 1 p 1 ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistava süüdiolekus tema kasuks. Kohtuväline menetleja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit Volkswagen Golf. Menetleja tugineb videosalvestusele, millest nähtub, et sõiduk sõidab tanklasse, juhi kohalt väljub T.O ja ühtegi teist isikut sõidukist ei välju. Apellant kinnitab, et mootorsõidukit juhtis MM (isik on tuvastatud 02.08.

1. a patrulltoimkonna „3283“ poolt (toimiku lk 24). T.O ja temaga koos autos olnud MM leppisid eelnevalt kokku, et pärast auto peatumist tanklas peidab viimane ennast sõiduki tagaistmele ega välju sõidukist. Apellant ja MM olid teadlikud, et tanklas on videovalvekaamerad, mis jäädvustavad nende kütusevarguse. Seetõttu ei soovinud MM kaamerale jääda ja peitis ennast auto tagaistmele nii, et tagaistmel kaamerapildi alusel kedagi istumas näha ei olnud. Maakohus tugineb samuti oma otsuse põhjenduses videosalvestisele. Salvestiselt on näha, et tanklasse sõidab Volkswagen Golf, mille katuseluuk on avatud ja juhi kohal on isik, kellel pealagi on kiilas. MM oli
2. a suvel ja sügisel kiilakas ja ainult nimetatud asjaolu, et katuseluugist on näha istumas meesterahvast, kelle pealagi on kiilas, ei tõenda, et sõidukit juhtis T.O. Videosalvestiselt on näha ka see, et kui sõiduk on peatunud, siis põlevad mõned sekundid pidurituled ja kui pidurituled kustuvad, väljub mõne sekundi möödudes juhi kohalt menetlusalune isik. Aeg sõiduki peatumise ja isiku väljumise vahel on umbes 13 sekundit. Nimetatud aeg on piisav, et MM ja T.O said autos kohad vahetada ja mootorsõidukist väljus juhi kohalt apellant. Salvestuselt nähtub, et aeg alates sellest kui menetlusalune isik istub autosse tagasi ja auto uuesti liikuma hakkab on umbes 10 sekundit, mis on jällegi piisav, et mehed said sõidukis kohad vahetada. Ei ole ühtegi teist mõistlikku põhjust, miks apellant oleks pidanud nii pikalt autost väljumise ja autoga minema sõitmise vahel viivitama. Eelpool toodud viivitus oligi tingitud asjaolust, et T.O ja MM vahetasid autos kohad. Maakohtu otsusest nähtub, et kuna sõiduk seisab kogu aeg paigal, ega kõigu, siis ei vasta tõele menetlusaluse isiku väide, et teine isik istus juhiistmelt tagaistmele ning vastupidi. Kohus ei ole nimetatud väidet põhjendanud. Kui auto seisab ja isikud vahetavad paralleelselt autos kohad, siis auto ei peagi kõikuma. Raskuskese jääb autos samaks ja välisel vaatlusel ei ole võimalik kindlaks teha, et autos on inimesed kohti vahetanud. Kui Tallinna Ringkonnakohus siiski leiab, et T.O on LS §

§ 205

ettenähtud väärtegude toimepanemises süüdi, palub apellant VTMS § 151 lg 1 p 4 alusel tühistada maakohtu kohtuotsuse karistuse osa ja mõista menetlusalusele isikule karistuseks üldkasulik töö või arest kuni 7 päeva. Apellandil puuduvad kehtivaid liiklusalased karistused. Varasemalt määratud rahatrahve apellant ei ole vabatahtlikult tasunud seetõttu, et sissetulek on olnud väike ja tal pole olnud isegi piisavalt rahalisi vahendeid, et tagada endale minimaalne toimetulek. Üldkasulikku tööd karistusliigina varasemalt apellandile määratud ei ole. Sellest nähtuvalt ei ole põhjendatud Harju Maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei innustaks üldkasulik töö apellanti õiguskuulekusele. Üldkasuliku töö mittetäitmisel riskib apellant asjaoluga, et karistuse täitmata osa võidakse asendada arestiga. See aga mõjutab apellanti käituma õiguskuulekalt. Karistuse määra valikul tuleb lähtuda ka ajalisest faktorist. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteod on toime pandud enam kui aasta tagasi ja need teod olid toime pandud varavastaste kuritegude toimepanemise hõlbustamiseks. Niivõrd suur arestimäär ei täida oma eesmärki ja võib mõjuda apellandile mitte motiveerivana. T.O kannab Tartu Vanglas karistust Harju Maakohtu kohtuotsusega nr 1-19-

1. Mõistetud arest ei oleks arvestades apellandi vangistuse kogupikkust oluline mõjutusvahend. Üldkasulik töö oleks asjaolusid arvestades sobivam, sest see paneb T.O-le kohustuse oma seaduserikkumine ühiskonnale heastada. Kohus ei ole varasemalt karistusliigina üldkasulikku tööd apellandile määranud, aga just üldkasulik töö võib olla oluline mõjutusvahend T.O õiguskuulekusele innustamiseks. Apellant leiab täiendavalt, et karistuseks mõistetud 15-päevane arest on antud juhul liiga karm karistus arvestades toimepandud väärtegu. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
2. 28.10.
3. a esitas kaebusele omapoolse seisukoha kohtuväline menetleja, kes leiab, et ükski apellandi poolt kaebuses välja toodud väide ei ole eraldivõetuna ega ka kogumis aluseks Harju Maakohtu 16.09.
4. a otsuse tühistamiseks. Maakohus on otsuses andnud jälgitava hinnangu kogu apellandi kaitse versioonile ning põhjalikult selgitanud, miks ta on jõudnud seisukohale, et T.O süü LS §

§ 205järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemises on tõendamist leidnud.

Maakohus on otsuse tegemisel õigesti tõlgendanud KarS § -s 56 sätestatud karistuse mõistmise aluseid, otsus vastab karistuse mõistmise põhistatuse nõuetele ning kohtu siseveendumuse kujunemine on konkreetse karistuse liigi ja määra valikul jälgitav. Eeltoodust tulenevalt palub kohtuväline menetleja jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

1. 29.10.
2. a saabus ringkonnakohtule T.O taotlus, milles ta palub võtta asja materjalide juurde tõend, mis tema hinnangul tõendab seda, et väärteomenetlus ja kohtuotsus on ebaseaduslik. T.O selgitab, et süüteoteade laekus 01.08.
3. a aastal, VTMS § 59 lg 2 kohaselt on menetlejal tähtaeg otsustamiseks 15 päeva. Väärteoprotokoll on koostatud 06.06.
4. a. Seega on süüteo teatest möödunud rohkem kui 10 kuud. Tõendina on taotlusele lisatud PPA vastus, kus selgitatakse, et T.O on esitanud taotluse väljastada kohtuvälise menetleja 08.07.
5. a lahend ning et väärteoasja toimik on edastatud maakohtule karistuse mõistmiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, selle peale esitatud apellatsioonidega ning apellatsioonidele esitatud seisukohaga, leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonid jäävad rahuldamata. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, ei korda kolleegium neid siinkohal täies ulatuses üle, vaid märgib apellatsioonidele vastuseks järgmist.
7. Apellatsioonides vaidlustatakse maakohtu järeldust T.O süüküsimuse osas. Nimelt on kaebajad seisukohal, et T.O ei ole talle süütegu, milles maakohus ta süüdi mõistis, toime pannud. Seejuures selgitavad kaebajad, et T.O-ga koos viibis autos veel üks isik, kellega nad sõidukis kohti vahetasid ning kes tegelikkuses autot juhtis. Ringkonnakohus märgib, et sama seisukohta on T.O avaldanud ka väärteoasja arutamisel maakohtus ning maakohus on oma otsuses ammendavalt ning veenvalt põhjendanud seda, miks ei ole T.O esitatud versioon asjade käigust tõenäoline ning miks maakohus leiab, et just menetlusalune isik on talle etteheidetavad süüteod toime pannud. Maakohus on oma otsuses ka selgitanud, milliste tõendite põhjal sellisele järeldusele jõudis ning ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega. Kolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele nr 3‑1‑1‑94‑05, 3-1-1-85-07, milles on korduvalt rõhutatud, et juhul kui isik otsustab end aktiivselt kaitsta, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Oma apellatsioonis nimetab T.O temaga 01.08.2018 kütusevarguse kaastoime panijaks olnud isikuks kedagi A nimelist meesterahvast, kes oli välimuselt temaga sarnane. Muud „ A“ isikut tuvastada võimaldavat informatsiooni T.O ei maakohtule ega ringkonnakohtule ei teatanud. Märkimist väärib seegi, et nähtuvalt T.O süüdimõistvast 01.11.
8. a kohtuotsusest KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi, on T.O 01.08.
9. a kütuse varguse kuriteoepisoodi toime pannud üksinda. Kaitsja apellatsioonis on esmakordselt tehtud viide konkreetsele isikule, kes väidetavalt on olnud kütuse varguse kaastoimepanijaks ning kelle nimeks on MM. VTMS § 139 lg 2 p 3 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtule esitamata tõenditele, kui põhjendatakse, et neid ei olnud võimalik varem esitada. Kaitsja ei põhjenda kuidagi, miks ei olnud võimalik varem MM tunnistajana üle kuulata. Seega kaitsja viide konkreetsele isikule, kes on väidetavalt olnud 01.08.2018 . a toime pandud kütuse varguse juures roolis, on esitatud selgelt hilinenult ning põhjendamatult. Seega ei ole T.O ise ega ka kaitsja vahendusel esitanud ühtegi tõendit ega loonud ka menetlejale reaalset võimalust, mis võimaldaks õigeaegselt kontrollida tema väidete õigsust sellest, et tegelikkuses vahetas ta autos teise isikuga (väidetavalt MM-ga) kohti ning ei juhtinud sõidukit. Ringkonnakohus märgib, et ei pea eluliselt usutavaks kaebuses esitatud väiteid sellest, et ajaliselt on 10-13 sekundit piisav aeg kahel meesterahval sõiduautos kohad vahetada. Veel enam nii, nagu kaitsja seda oma kaebuses selgitab, s.t et isikud vahetasid kohti paralleelselt. Märkida tuleb sedagi, et juhul, kui isikud kohti vahetasid, peaks see olema auto aknaklaasist nähtav. Maakohus on aga selgitanud sedagi, et sõiduki tagaklaas paistab läbi, kuid tagaistmel kedagi näha ei ole. Seega leiab ringkonnakohus kokkuvõtvalt, et kuivõrd maakohus on oma otsust nõuetekohaselt põhjendanud ning kaebajad ei ole esitanud uusi asjaolusid, mis annaks aluse asuda maakohtust vastupidisele seisukohale, tuleb maakohtuga nõustuda, et T.O on talle etteheidetavad süüteod toime pannud.
10. Puutuvalt T.O poolt ringkonnakohtule 29.10.
11. a edastatud tõendisse märgib ringkonnakohus, et on arusaamatu, mida T.O sellega tõendada soovib ning kohtu hinnangul ei tõenda esitatud PPA vastuskiri seda, millele viitab menetlusalune isik oma taotluses tõendi asja juurde lisamiseks.
12. T.O kaitsja palub juhul, kui ringkonnakohus leiab, et T.O on LS § 201 lg-s 1 ja §-s 205 ettenähtud väärtegude toimepanemises süüdi, tühistada maakohtu otsus karistuse mõistmise osas ning mõista karistuseks üldkasulik töö või arest kuni 7 päeva. Kaitsja leiab, et mõistetud 15 päevane arest on liiga karm. Kaitsja märgib, et arvestades T.O-le kriminaalasjas mõistetud karistuse pikkust, ei oma 15 päevane arest enam soovitud mõju. Karistamise alused näeb ette KarS § 56, millest nähtuvalt ei hinnata mõistetava karistuse pikkust mh selle järgi, kui pikalt viibib isik juba vangistuses. Maakohus on hinnanud menetlusaluse isiku süü keskmisest suuremaks, kuid pidanud sellele vaatamata võimalikuks karistada isikut karistuse keskmise määra järgi. Isiku süü suuruse hindamisel tuvastatule menetlusaluse isiku kaitsja vastuväiteid ei esita. Samuti ei too kaitsja välja ühtegi asjaolu, mis isiku süüd kergendaks ning mida maakohus oma otsuses arvestanud poleks. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et T.O süü on keskmisest suurem, kuid ka sellega, et T.O on võimalik karistada vastavalt karistuse keskmisele määrale. Ringkonnakohus leiab, et kaebuses ei ole toodud asjaolusid, mis annaks aluse T.O-le mõistetud karistuse määra vähendada.
13. Lisaks taotleb kaitsja mõistetud aresti asendamist üldkasuliku tööga. Maakohus on põhjendanud mh ka seda, miks ei pea T.O-le üldkasuliku töö määramist põhjendatuks. Nii on maakohus viidanud sellele, et tegemist on korduvalt väärteokorras karistatud isikuga, seejuures ei oma tähendust apellatsioonis märgitud asjaolu, et T.O puuduvad liiklusalased karistused, kuivõrd nii suure hulga kehtivate väärteokaristuste omamine näitab isiku üldist suhtumist õiguskorda ning seda, et ta ei suuda elada õiguskuulekalt. Asjaolu, et isikul on talle määratud rahakaristused täitmata, kuna tal pole olnud piisavalt rahalisi vahendeid, on samuti asjakohatu, kuivõrd see pole mõjuvaks asjaoluks, miks isik talle määratud karistust ei täida. Samas pole ka välja toodud muid elulisi, objektiivseid takistusi, mille tõttu oleks T.O olnud talle seni määratud karistuste täitmine võimatu. Seega asub ringkonnakohus maakohtuga samale seisukohale, et T.O käitumist ning teda iseloomustavaid andmeid kokku võttes tuleb asuda seisukohale, et tema suhtumine õiguskorda ja talle määratud karistustesse on ükskõikne ning need pole mõjutanud teda käituma õiguskuulekalt, mistõttu on kohane määrata käesoleval juhul talle karistuseks arest.
14. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes VTMS 147 lg 1 p-st 2 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
15. T.O esitas 18.09.
16. a taotluse riigi õigusabi saamiseks apellatsiooni esitamiseks Harju Maakohtu 16.09.
17. a otsuse vaidlustamiseks. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 02.10.
18. a määrusega isiku taotluse ning andis talle riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud 54 euro ulatuses osamaksetena 6 kuu jooksul riigi õigusabi andmise määruse jõustumisest. Osamaksed tuleb tasuda kohtumääruse kohaselt iga kuu
19. kuupäevaks. T.O-le määrati kaitsjaks vandeadvokaadi abi Toomas Metsma, kes esitas taotluse osutatud riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. VTMS § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluse kohaselt on tasu suuruseks väärteoasja materjalidega tutvumise, T.O-ga väärteoasja arutamise, apellatsiooni täienduses asjaolude ja põhjenduste kooskõlastamise, õigusalase nõustamise ja apellatsiooni täienduse koostamise eest kokku 276 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Arvestades seda, et tegemist ei ole sisuliselt keeruka õigusliku vaidlusega ning kaebuse mahtu, milles on kaitsja suures osas korranud juba T.O enda poolt ringkonnakohtule esitatud seisukohti, peab ringkonnakohus põhjendatuks hüvitada kaitsja tasu kokku 2,5 tunni ulatuses, s.o 135 eurot, millele lisandub käibemaks 27 eurot, seega kokku 162 eurot. Kuna kohtukolleegium jätab apellatsioonid rahuldamata, siis lasub apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustus 54 euro ulatuses tulenevalt VTMS § 38 lg-st 1 ja KrMS § 185 lg-st 2 ning Tallinna Ringkonnakohtu 02.10.
20. a määrusest käesoleval juhul menetlusalusel isikul T.O endal. Kaitsjatasu 108 euro ulatuses jääb RÕS § 8 p 3 ja § 25 alusel riigi kanda.