lg 1 p 2 /Suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis/ nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/ järgi. Karistuse määra valikul arvestas menetleja nii isiku süü suuruse (keskmine) kui ka isikut iseloomustavate karistusandmetega (12 kehtivat väärteokaristust, neist kuus suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest). U.B käitumises karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid menetluse käigus tuvastatud ei ole. 1 Kohtuväline menetleja määras U.B-le KarS § 56 lg 1, § 48 lg 1 alusel karistuseks LS § 227 lg 2 järgi põhikaristuse mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuuks. KAEBUSE SISU 22.09.2017.a esitas U.B kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Raul Annuka 13.09.2017.a otsusele väärteoasjas nr 2302,17,009739 kohtuvälise menetleja otsuse osaliseks tühistamiseks ning määratud karistuse kergendamiseks. 2 4-17-5069 Kaebuse kohaselt on kohtuvälise menetleja esindaja rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust, kuna jättis karistuse määramisel arvestamata karistust kergendavate asjaoludega ning rikkumisega seoses kohaldanud ebaproportsionaalset karistusmäära. Kohtuväline menetleja leidis otsuse tegemisel, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Samas asub kaitsja seisukohale, et mitmekordne kahetsuse avaldamine ning süü tunnistamine näitavad isiku kahetsuse siirust. U.B ei ole oma rikkumist õigustanud ega politseinike tegevust kritiseerinud. Kaebuse kohaselt on U.B-le määratud karistus ebaproportsionaalne, kuivõrd see ei vasta isiku süüle ning toimepandud rikkumine oli keelunormi absoluutses alammääras, s.o 21 km/h. Karistus peab olema seotud rikkumise raskusega ka siis kui isik tõepoolest on ka varem rikkumisi toime pannud. Kaebaja taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ning määratud karistuse kergendamist ning juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Kaebaja soovib kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 09.10.2017.a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja leiab, et U.B süü on keskmise suurusega. Arvestades U.B poolt varasemalt toimepandud rikkumisi (6 korral suurima lubatud sõidukiiruse ületamine) on põhjendatud temale karistuse määramine sanktsiooni ülemmääras. U.B on oma tegevust õigustanud, seega on kahetsuse avaldamine paljasõnaline ning antud vaid karistuse kergendamise saavutamise eesmärgil. Avaldatud kahetsus ei ole siiras, on paljasõnaline ning karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ning otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et U.B kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Raul Annuka 13.09.2017.a otsusele väärteoasjas nr 2302,17,009739 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning määratud karistuse kergendamiseks, tuleb jätta rahuldamata ning seda järgnevatel põhjustel. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8), kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9) ning kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Kohtu hinnangul puudub käesolevas asjas vaidlus selle üle, et U.B ületas 23.08.2017.a kella 13:58 ajal Viimsis, Randvere teel suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Väärteo toimepanemine on tõendatud muuhulgas kiirusmõõteseadme kasutamisel salvestatud heli- ja videosalvestise ja videosalvestuse andmete väljatrükiga, millest nähtuvalt Viimsi vallas, Randvere teel 3 4-17-5069 on suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h. Mootorsõiduk BMW r/n xxxx sõitis kiirusega 74 km/h, mida juhtis U.B . Kiirust mõõdeti seadmega LaserCam 4 LE0771, taatlustunnistus nr TTRS17/00147. Samuti on U.B 23.08.2017.a ülekuulamise protokollis tunnistanud kiiruse ületamist. Kuivõrd selles asjas puudub vaidlus, et U.B ületas suurimat lubatud sõidukiirust, ei hakka kohus üksikasjalikult väärteotoimikus olevaid tõendeid lahti kirjutama, kuivõrd see ei ole käsitletav tõendite analüüsina. Antud seisukohta kinnitab ka Riigikohus 26.05.2010.a otsuses kriminaalasjas nr 31-1-22-10, mille kohaselt kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite sisu üksikasjaliku kordamise järele kohtuotsuses puudub vajadus, sest see ei ole käsitletav tõendite analüüsina. Kohus on seisukohal, et U.B poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 227 lg 2 /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/. Kohus leiab, et U.B rikkus seadust teadlikult ja tahtlikult, kuna ta otsustas ületada suurimat lubatud sõidukiirust, enda sõnade kohaselt on antud teelõigul sõidukite liikumise kiirus veelgi suurem. Samuti ilmestab tahtlikult toimepandud tegu ka asjaolu, et lubatud sõidukiiruse ning mootorsõiduki reaalse kiiruse vahe pidi olema U.B-le tajutav ning ei saanud jääda märkamatuks, ometi otsustas ta jätkata lubatud kiirusest kiiremini liikumist. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas peab kohus selgitama mõnda kaebuses esitatud väidet. Kaebuse kohaselt ei ole kohtuväline menetleja arvestanud karistust kergendava asjaoluga ning selle tulemusena on määranud ebaproportsionaalse karistuse ning rikkunud oluliselt väärteomenetluseõigust. Kohtuväline menetleja on oma otsuses leidnud, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad, kuna menetlusaluse isiku avaldatud kahetsus ei ole käsitletav siirana ning on antud ajendatuna soovist vähendada määratava karistuse suurust. Kohus olles tutvunud väärteoasja materjalidega, leiab järgmist. Karistusregistri väljatrüki kohaselt on U.B 12 kehtivat väärteokaristust, millest 6 on talle määratud, kuna ta ületas suurimat lubatud sõidukiirust. Kõiki U.B poolt toimepandud rikkumised on politsei kvalifitseerinud liiklusalaste rikkumistena ning U.B on nende rikkumiste eest karistatud rahatrahvidega. U.B on karistatud LS § 227 lg 1 alusel 27.03.2016.a rahatrahviga 100 eurot (ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 20 km/h). Antud kiirmenetluse otsuses on U.B omakäeliselt kirjutanud: „Tunnistan süüd ning kahetsen tehtut“. 4 4-17-5069 29.03.2016.a on U.B karistatud LS § 230 lg 1 ja § 242 lg 1 alusel rahatrahviga 240 eurot. U.B on 17.05.2016.a menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis selgitanud: „Juhtisin 29.03 mootorsõidukit BMW …. Panin toime /…/ olles mõjutatud telefoni kaudu teada saanud informatsioonist. Enam ei pane toime taolisi /…./, sellepärast et olen sügavasti, lõplikult ja igakülgselt arusaanud säärase /…./. Kahetsen puhtsüdamlikult. 28.04.2016.a karistati U.
Protokollist nähtuvalt kahetseb U.B väga sügavalt toimunut ja lubab olla tulevikus seaduskuulekam (tunnistab, et rääkis sõidukit juhtides mobiiliga). 18.09.2016.a on U.B karistatud LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 120 eurot (ületas kiirust mitte vähem kui 29 km/h). Protokollist nähtuvalt on U.B antud kohast esimest korda ning ei märganud kõiki liiklusmärke. Kahetseb puhtsüdamlikult ja on kindlasti tulevikus tähelepanelikum. 01.11.2016.a karistati U.
Protokolli kohaselt kahetseb U.B toimunut väga. Käesolevas asjas on U.B 23.08.2017.a ülekuulamise protokollis selgitanud: „ ületasin kiirust. Antud lõigul on üldiselt olnud sõidukite liikumise kiirus veelgi suurem. Kahetsen väga toimunut.“ 06.09.2017.a on U.B edastanud politseile e-kirja, milles selgitab: „Kahetseb väga seda et ületasin kiirust. Sellele teelõigul sõidavad autod sageli veel kiiremini ja see on fakt, kuna samal päeval möödus minust mitu sõidukit“. 08.09.2017.a edastatud e-kirjast nähtub, et: U.B palub arvestada tema puhtsüdamliku kahetsusega. Lubab olla ettevaatlikum. Selgitab, et tema poolt tasutud trahvid on olnud märkimisväärne lisaväljaminek tema perele. Samuti nähtub väärteoasja materjalidest, et U.B tasus talle eelnevalt määratud 7 rahatrahvi ära ajavahemikus 05.09.2017.a ja 08.09.2017.a ning seda tegi ta nähtuvalt 04.09.2017.a e-kirjast protokolli vormistanud politseiniku soovitusel, kuna muidu esineb võimalus, et ta saab suurema ja ebameeldivama karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 11.09.2007.a kohtuotsuses nr 3-1-1-33-07 on sedastatud, et isiku puhul, kes on toime pannud juba mitmenda samalaadse rikkumise, on võimalik rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest. Varem korduvalt samalaadseid väärtegusid toimepannud isik võib oma järjekordset väärtegu siiralt kahetseda ja kahtlemata tuleb menetlejal iga sellise kahetsuse siirusest hinnata. Kohus nõustub kaitsjaga, et avaldatud kahetsuse siirust tuleb iga juhtumi puhul eraldi hinnata. Samas arvestades väärteoasjas esitatud materjale, nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et avaldatud kahetsust ei saa käsitleda siirana. Esiteks on U.B iga kord, kui ta on väärteo toimepannud avaldanud kahetsust. Näiteks pani ta teo toime 27.03.2016.a, kahetses. Uuesti, s.o 2 päeva hiljem (29.03.2016.a) pani ta samuti toime liiklusseaduse rikkumise. Selgitanud, et oli mõjutatud rikkumist toime panema, kuna sai telefoni kaudu teda midagi. On võtnud õppust, enam ei pane sarnaseid tegusid toime. 28.04.2016.a pani uuesti U.B toime liiklusseaduse rikkumise, mida ta ka kahetses ning lubas tulevikus olla seaduskuulekam. 18.09.2016.a rikkus U.B jällegi liiklusseadust, kuna ei märganud liiklusmärke, kahetseb, tulevikus on seaduskuulekam. 1,5 kuud peale eelmist, s.o 01.11.2016.a ületas U.B suurimat lubatud sõidukiirust, kahetseb. Samuti nähtub, et eelnevad trahvid tasus U.B alles peale 23.08.2017.a saadud väärteoprotokolli, kuna politseiametnik soovitas tal eelnevad trahvid tasuda, muidu tuleb uus karistus oluliselt suurem ja ebameeldivam. Trahvid tasus U.B alles 05.09.2017.a ja 08.09.2017.a. Kusjuures U.B märkis politseile edastatud e-kirjas, et palub arvestada, et ta tasus trahvid ära, mis oli tema perele märkimisväärne lisakulu. Seega kohus tuginedes väärteoasja materjalidele nõustub, et U.B poolt avaldatud kahetsust ei saa lugeda siiraks ning tema teod näitavad, et kahetsust on avaldatud ainult selleks, et pääseda määratavast raskest karistusest. Seega on kahetsus paljasõnaline. Antud asjaolu ilmestab ka see, et Ain5 4-17-5069 U.B selgitas e-kirjas (04.09.2017.a kiri), et ta kaotas eelnevad trahviteated ära ning arvas, et kohtutäitirid võtavad temaga ise ühendust. Selline käitumine näitab, et ta suhtus määratud karistustesse ükskõikselt ning ta ei olnud huvitatud nende tasumisest. Ta tasus trahvid alles peale käesoleva väärteo toimepanemist (23.08.2017.a), kuna tal soovitati trahvid tasuda, et vältida oluliselt suuremat ja ebameeldivamat karistust. Samuti näitab kahetsuse siirust, et U.B selgitas ülekuulamise protokollis, et antud lõigul on üldiselt olnud sõidukite liikumise kiirus veelgi suurem. Ülekuulamisel esitatud väidet kordab ta ka politseile saadetud e-kirjas (06.09.2017.a kiri): „Sellele teelõigul sõidavad autod sageli veel kiiremini ja see on fakt, kuna samal päeval möödus minust mitu sõidukit“. Samuti nähtub ka eelnevatest protokollidest, et U.B sageli õigustab enda poolt toimepandud väärtegusid. 18.09.2016.a rikkumine toimus, kuna ta oli mõjutatud telefoni teel saadud informatsioonist ning 18.09.2016.a rikkumine, kuna ta oli antud kohas esmakordselt ning ei pannud tähele liiklusmärke. Siirust saab hinnata ka selle järgi, et U.B on 29.03.2016.a, 28.04.2016.a ja 18.09.2016.a lubanud olla edaspidi seaduskuulekas, samas on ta ikka pannud toime samalaadseid rikkumisi. Kohus leiab ka, et siirust näitab ka see, et U.B on selgitanud, et tema poolt toimepandud trahvide tasumine oli märkimisväärne lisakulu tema pere jaoks. Samas ei tasunud ta õigeaegselt neid trahve ära, vaid ootas kuni asjad lähevad kohtutäiturile ning alles siis kui ta pani toime käesoleva rikkumise, hirmust raske karistuse ees tasus ta trahvid + täitemenetluse kulud. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et U.B lihtsalt kaotas need trahviteated ära ja jäi ootama, millal temaga ühendust võetakse. Kohus asub seisukohale, et U.B kerge südamega otsustas eirata talle määratud trahve ning hirmust karistuse ees (juhtimisõiguse äravõtmine) otsustas ta tasuda trahvid. Seega kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et U.B teos ei esine karistust kergendavaid asjaolusid, kuna kahetsus ei ole käsitletav siirana. Kaitsja väide, et kohtuväline menetleja jättis alusetult arvestamata karistust kergendava asjaoluga on asjakohatu ja paljasõnaline. Karistuse ebaproportsionaalsuse osas leiab kohus järgmist. LS § 227 lg 2 alusel karistatakse isikut, kui tema poolt ületatud sõidukiirus jääb vahemiku 21- 40 km/h. U.B ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h, seega sellest tulenevalt on tema süü keskmine. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17.05.2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Seega keskmiseks karistuseks oleks juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega, s.h võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb seega arvestada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Seega peab karistuse mõistmisel arvestama ka näiteks teo toimepanemise ajaolusid, väärteo toimepanemise subjektiivseid tunnuseid ning isiku suhtumist oma teosse selle toimepanemise ajal ning järgselt. U.B ületas talle tuttaval teel suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h, kolmapäeval, keset päeva. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-26-03, p 5). Seega, kui hinnata U.B teo raskust LS § 227 lg 2 alusel keskmisena, ei ole võimalik vaadelda tema poolt toimepandud rikkumist lahutatult teistest olulistest teguritest, mis mõjutavad karistuse mõistmist ning on U.B iseloomustavateks ajaoludeks (eelnevad karistused, karistust kergendava asjaolu puudumine, ennastõigustavad ütlused, trahvide tasumine alles peale käesoleva rikkumise toimepanemist). Seega ei ole kohtu hinnangul määravaks asjaoluks, et U.B ületas kiirust 6 4-17-5069 keelunormi alammääras, vaid vaadelda tuleb tervikuna U.B käitumist ning tema suhtumist kehtestatud normidesse. Kohus on seisukohal, et U.B-le mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus VTMS § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, § 155, § 120. Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.