Obsah (7)

§ 422§ 50§ 423§ 73§ 57§ 118§ 18

1-11-938 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 22. september 2011 Kriminaalasja number 1-11-938 (08740000146) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne

§ 422lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 21.

aprilli 2011 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav A.L Prokurör ringkonnaprokurör Mihhail Hütt Süüdistatav A.L isikukood: XXX; XXX; karistamata. Kaitsja Sergei Maljutin Tõlk Meeli Antonov Kohtuistungi aeg ja koht

1. august 2011, Tartus varem kriminaalkorras RESOLUTSIOON
2. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2,4 ja § 340 lg 2 p 3 tühistada Viru Maakohtu
3. aprilli 2011 kohtuotsus A.L-i süüdimõistmises ja karistamises

§ 422

lg 1 järgi ning

§ 50lg 1 alusel lisakaristuse kohaldamises.

2. Tunnistada A.L süüdi

§ 423lg 1 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

3.

§ 73

alusel mitte pöörata A.L-ile mõistetud karistust täitmisele, kui A.L ei pane 3(kolme)-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1. A.L-i apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
2. septembril 2011 kell 14.
3. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. septembrist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. septembrist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 21.04.2011 otsusega mõisteti A.L süüdi

§ 422

lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust.

§ 73

alusel ei pööratud A.L-ile mõistetud karistust täitmisele, kui A.L ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 50

lg 1 alusel otsustati A.L-ilt 1 aastaks ära võtta mootorsõiduki juhtimisõigus kohtuotsuse jõustumisel. A.L-ile esitati süüdistus

§ 422

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema 17.09.2008 kella 10.20 paiku juhtides sõiduautot Hunday Sonata reg nr XXX XXX ja liikudes sellel Narva linnas mööda Kreenholmi tänavat Kerese tänava suunas, rikkudes liiklusseaduse (edaspidi LS) § 2 ja liikluseeskirja (edaspidi LE) § 44, § 46, § 64, § 123, so mitte täites õigusakte liikluse kohta, aga nimelt lähenedes reguleerimata jalakäijate ülekäigurajale ei pööranud piisavat tähelepanu vähemkaitstud liiklusest osavõtjatele ja eriti haigustunnustega inimestele ja invaliididele (jalutuskepiga jalakäija, kes oma füüsilise seisundi tõttu võis minna sõiduteele veendumata selles, et transpordivahendi juht teda märkas ja alustas kiiruse vähendamist) vältimata nende ohustamist ja neile kahju tekitamist, ei vähendanud kiirust, ei peatanud, et läbi lasta LE märkidega 543 ja 544 (ülekäigurada), aga ka teetähisega 945 (sebra) tähistatud ülekäigurajal teed ületavat või jalakäijate ülekäigurajal tee ületamise võimalust ootavat jalakäijat, juhtis autot kiirusega, mis ei vastanud tema juhtimiskogemustele, teetingimustele, teeja transpordivahendi seisukorrale ning teistele liiklustingimustele selleks, et suuta peatada transpordivahendit iga liikumissuunas nähtava või oletatava takistuse ees, millega seadis ohtu jalakäijate ohutuse ja mille tagajärjel sooritas pealesõidu jalakäija L.R. , ning millega tekitas talle vastavalt läbiviidud kohtuarstlikule ekspertiisile – vasaku sääreluu ja pindluu lahtise killunenud murru, parema reieluu mediaalse pekse murru, vasaku häbemeluu mõlema haru killunenud murru, vasakpoolse ristluu murru, vasaku rangluu killunenud murru, põrutushaava otsmikupiirkonnas, so eluohtlikud kehavigastused. Maakohtu istungil A.L oma süüd ei tunnistanud. Maakohus, kuulanud ära süüdistatava, kannatanu, tema esindaja ja tunnistajad, uurinud ja avaldanud kriminaalasjas kogutud tõendid ning hinnanud neid kogumis, jõudis järeldusele, et A.L-i süü

§ 422

lg-s 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud ning on õigesti kvalifitseeritud. Liiklusõnnetuse skeemiga, sündmuskoha fototabeliga ning tunnistajate J.M. ning M.O. ütlustega on maakohtu hinnangul tõendatud, et just sõiduauto Hyundai Sonata, reg nr XXX XXX , A.L-i juhtimisel sõitis jalakäijate ülekäigurajal kannatanu L.R. ile otsa. Isiku ekspertiisiaktiga nr 23 on tõendatud, et L.R. il esinesid vasaku sääreluu ja pindluu lahtine killunenud murd, parema reieluu mediaalse pekse murd, vasaku häbemeluu mõlema haru killunenud murd, vasakpoolne ristluu murd, vasaku rangluu killunenud murd, põrutushaav otsmikupiirkonnas; vigastused on tekitatud 17.09.2008 tömbi vägivalla toimel löögist liikuva auto väljaulatuvate osadega kannatanu järgmise hooga paiskumisega kõvale pinnale, loetletud vigastused põhjustasid kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Seega on maakohtu hinnangul tõendatud, et toimunud liiklusõnnetuse ning kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise vahel on otsene põhjuslik seos. 2 Maakohus asus seisukohale, et just A.L-i tegevus oli liiklusõnnetuse otseseks põhjuseks. L.R. i ütlustest nähtub, et ta liikus jalakäijate ülekäigurajal ning jõudis astuda mõne sammu, kui jäi auto alla. Nimetatut kinnitas ka tunnistaja M.O. . Maakohus tuvastas L.R. i ja T.R. ütluste põhjal, et kannatanu liikus jalutuskepiga. Maakohus asus sellest tulenevalt seisukohale, et kannatanu ei liikunud kiiremini kui tavaline jalakäija (arvestades kannatanu vanust ning terviseseisundit liikus ta ilmselt aeglasemini kui tavaline jalakäija) ning A.L oli piisavalt aega, et märgata kannatanut ülekäigurajal, kui A.L oleks olnud piisavalt tähelepanelik ning oleks täitnud LE-s sätestatut. Maakohus viitas ka A.L-i ütlustele, milles ta end süüdi ei tunnistanud. A.L-i ütlustest nähtub samuti, et väljas oli valge, ilm oli päikseline, ta teadis, et ta läheneb jalakäijate ülekäigurajale ning oli teadlik juhi kohustustest sellises kohas. A.L väidab, et kannatanu ilmus auto ette ootamatult, aga maakohus pööras veelkord tähelepanu sellele, et kannatanu näol on tegemist vanuriga, kes käis jalutuskepi abil ning sellepärast ei oleks tal füüsiliselt olnud võimalik nii liikuda kiiresti, et tema ilmumine ülekäigurajale oleks olnud ootamatu. Maakohus asus seisukohale, et eelnimetatud tõendid kinnitavad, et A.L lihtsalt ei pööranud piisavalt tähelepanu olukorrale, ei täitnud juhi kohustust piisavalt vähendada kiirust või peatuda, mille tagajärjeks oligi liiklusõnnetus. Lisaks tugines maakohus Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohale kriminaalasjas nr 3-1-1-104-

1. Seega on maakohtu hinnangul tuvastatud, et A.L rikkus LS § 44, § 46, § 64 ning §
2. Maakohus märkis, et A.L-i puhul on tegemist isikuga, kelle juhtimiskogemus ulatub 43 aastani, ta oli teadlik ülalnimetatud LE sätetest ning vaatamata sellele rikkus neid. Maakohus asus seisukohale, et eelnimetatud tõenditega kogumis on tõendatud, et A.L rikkus tahtlikult liiklusnõudeid, millega põhjustas ettevaatamatusest inimesele raske tervisekahjustuse. Lisaks hindas maakohus ka liiklustehnilist ekspertiisiakti nr LL-162-09/2580, mille kohaselt võis liiklusohtliku olukorra tekitada jalakäija asudes reguleerimata ülekäigurajal teed ületama veendumata selles, et läheneva sõiduki juht on teda märganud ja asunud sõiduki kiirust vähendama; samuti märkis ekspert, et võimalust, et sõidukijuhil puudus tehniline võimalus jalakäijale pealesõitu vältida, ei saa välistada. Siinkohal asus maakohus seisukohale, et antud juhul väljus ekspert oma pädevuse piiridest ning püüdis vastata juriidiliste küsimustele, mis ei kuulu tema pädevusse ning tema arvamus ei saa olla kohtule siduvaks. Samuti pööras maakohus tähelepanu sellele, et eksperdi vastused on oletuslikud. Maakohus leidis, et kuna teiste menetluses kogutud tõenditega on tuvastatud, et just nimelt A.L-i tegevus põhjustas liiklusõnnetuse, ei saa antud eksperdiarvamus olla A.L-i õigeksmõistmise aluseks. Seega esinevad maakohtu arvates süüdistatava käitumises talle inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus leidis, et A.L-i suhtes karistust raskendavaid või kergendavaid asjaolusid

§ 57ja § 58 mõttes ei esine.

Lisaks arvestas maakohus, et süüdistatav pani toime tahtliku teise astme kuriteo, ta on varem kohtu poolt karistamata. Samuti arvestas maakohus tahtluse liiki ning süüdistatava süü astet kuriteo toimepanemisel, nagu ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Viimatinimetatust nähtub maakohtu arvates, et ta kahetseb toimepandut. Ühtlasi arvestas maakohus A.L-i vanust ning asjaolu, et kuriteo toimepanemisest on möödunud juba rohkem kui 2 aastat. Eeltoodut arvestades pidas maakohus võimalikuks karistada A.L

§ 422

lg-s 1 ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast leebema karistusega ning tingimisi mitte pöörata mõistetud vangistust täitmisele, määrates talle minimaalse katseaja. Vaatamata sellele, et A.L-i süü leidis kohtus tõendamist, ei tunnistanud A.L oma süüd ja püüdis maakohtu hinnangul õigustada enda lubamatut käitumist liikluses. Seoses sellega asus maakohus seisukohale, et A.L-i puhul eksisteerib tõenäoline risk uute samalaadsete 3 õigusvastaste liiklussüütegude toimepanemiseks tema poolt. Seoses sellega ja võttes arvesse, et tegemist on ohutu liiklemise eeskirjade rikkumisega seotud kuriteoga, mille tagajärjed on rasked, ning selleks, et aidata A.L paremini kohaneda ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmisega ja teda distsiplineerida, pidas maakohus vajalikuks kohaldada A.L-i suhtes ka lisakaristust. Maakohus, arvestades, et A.L on varem liiklussüütegude eest karistamata, leidis, et lisakaristuse pikkus võib olla alla keskmise määra. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu A.L taotleb maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises

§ 422

lg 1 järgi ning uue otsuse tegemist, millega tema talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. A.L on arvamusel, et kohtueelne ja kohtulik uurimine on läbi viidud ühekülgselt ning süüdistava kallakuga. Nii näiteks viidi liiklustehniline ekspertiis läbi alles mitmekordset tungivat nõudmist. Ühtlasi viidi 2 aasta jooksul, kui uurimine kestis, läbi üksnes formaalsed uurimistoimingud. Süüdistuses süüdistatakse A.L LE § 44, § 46, § 64 ja § 123 rikkumises, kuid mitte ükski tõenditest ei sisalda kinnitusi eelnimetatud LE rikkumiste kohta, vaid ainult fakti toimumise kohta, jalakäijale otsasõidu aja ja koha ning talle tekitatud eluohtlike kehavigastuste kohta. A.L-i hinnangul on süüdistus pealiskaudne ja formaalne ning ei sisalda konkreetseid rikkumisi, vaid üldisi fraase LS-ist ja LE-st. Lisaks on A.L-i arvates kerkinud üles mitmeid küsimusi.

1. Millisel moel võib kepi olemasolu jalakäijal anda märku sellest, et ta on sellises seisundis mille tõttu ta võib ootamatult astuda sõiduteele, veendumata selles, et sõidukijuht on teda märganud ja alustanud kiiruse vähendamist? Arvatakse, et kepi olemasolu jalakäijal annab teavet tema luustiku ja lihastiku füsioloogilistest iseärasustest, mis vastupidiselt ei võimalda inimestel teha ootamatuid füüsilisi liigutusi. Olukord, kus inimene võib käituda ootamatult, so ettearvamatult, kuulub eelkõige psüühiliste iseärasuste hulka. Kuidas võib juht neid iseärasusi ära tunda?
2. Kuidas peab ja saab juht pöörata piisavat tähelepanu sellisele jalakäijale, kes võib astuda sõiduteele, veendumata selles, et juht on teda märganud ja alustanud kiiruse vähendamist?
3. Kellele „neile“ pidi juht vältima ohu tekkimise ja kellele „neile“ kahju tekkimise? Käesoleval juhul on tegemist ainult ühe jalakäijaga. A.L süüdistatakse selles, et ta juhtis sõidukit kiirusega, mis: a. Ei vasta tema sõidukogemustele (tema juhistaaž on 43 aastat – kui suurt staaži on vaja, et võiks sõita kiirusega 40 km/h?) b. Teeoludele – millistele nimelt, mis puutusid sellesse juhtumisse? c. Tee seisundile – tegemist oli kuiva, tasase asfaldiga – seega, millisele tee seisundile? d. Sõiduki seisundile – mingeid tehnilisi puuduseid tema sõidukil kindlaks pole tehtud. e. Muudele liiklusoludele? See on ju süüdistus konkreetsele isikule kuriteo toimepanemise kohta. Peale selle on süüdistuses mainitud, et liiklusõnnetuse ajal oli jalakäija sellises füüsilises seisundis, et võis astuda sõiduteele veendumata selles, et sõidukijuht on teda märganud ja alustanud kiiruse vähendamist, mis praktiliselt tunnistab jalakäija poolt LE § 31 rikkumist. Lisaks märgib A.L, et kohtuistungil ei andnud kohtunik kaitsjale võimalust vastavalt KrMS § 285 lg-le 3 avaldada täiel määral arvamust selles, kas süüdistus on põhjendatud. Veel enam, kui kaitsja vastavalt KrMS §-le 297 esitas kohtule täiendava tõendina kolm fotot, keeldus kohtunik suuliselt mitte ainult tõendi uurimisest, vaid ka põhjendamisest, miks antud taotlus rahuldamisele ei kuulu ja tõendeid kohtumenetluses uurimisele ei võeta. Piirduti ainult fotode lisamisega toimikusse ja avaldati, et kaitsja võib kõiki selgitusi anda kohtuvaidluse ajal. A.L on seisukohal, et kaitsja poolt kohtule esitatud fotod kajastavad toimunud liiklusõnnetuse objektiivset pilti. Vaatamata sellele, et kaitsja palus esitatud fotodel pöörata 4 tähelepanu teele ja jalakäijate ülekäigu kohale, kus liiklusõnnetus toimus, ei kajastanud kohus seda asjaolu kohtuotsuses. A.L selgitab, et eelnimetatud fotod on tehtud kaitsja poolt 17.09.2010 kella 10.20 ajal äärmise parempoolse sõiduraja keskelt, tema sõidukist, so sõiduki liikumise suunast, 11 m, 22 m ja 33 m kauguselt jalakäijate ülekäigu kohast. Apellatsioonis põhjendab A.L, miks on fotod tehtud eelmärgitud kaugustelt. Esiteks selle tõttu, et kindlaks on tehtud asjaolu, mille kohaselt liigub sõiduk sõidukiirusel 40 km/h 11 m/s ja sellepärast on aluseks võetud 3 s, 2 s ja 1 s. See on sõiduki liikumise aeg jalakäijate ülekäigukohani. Teiseks on 3 sekundit aeg, mis on vajalik, et juht, nähes takistust mõistaks seda ja aju annaks signaali jalale. Pidurdamine kuni sõiduki täieliku peatumiseni on 40 km/h sõidukiiruse puhul kuival asfaldil 7 m. A.L-i hinnangul järeldub tehtud fotode analüüsist, et kui jalakäija asub enne astumist sõiduteele sõiduki vahetus läheduses, pole võimalik teda märgata. A.L märgib, et teada on asjaolu, et otsasõit toimus äärmise parempoolse sõiduraja keskel, so umbes 1,5 m kaugusel sõidutee parempoolsest servast (nähtub skeemilt ja sõiduki vigastustest ning kinnitavad ka tunnistaja M.O. ütlused). See tähendab, et kui sõiduk oli ajaliselt 3 s kaugusel ülekäigukohast, oli jalakäija mitte vähem kui 1,5 m kaugusel sõidutee äärest kõnniteel (otsasõidu kohast 3 meetri kaugusel). A.L märgib, et fotodel nähtub, et paremal pool haljasalal kasvavad puud, põõsas ja liiklusmärgi post, mis piiravad juhi nähtavust, eriti aga liikumisel. Selle tulemusena tekib pilt justkui katkematust seinast ja pole võimalik näha, mis selle taga toimub. Arvestada tuleb A.L-i hinnangul ka jalakäija tumeda riietusega, mille vaatlust pole millegipärast tehtud ja toimiku juurde kui asitõendit lisatud, kuigi riided olid politseis. Eelnevast järeldub A.L-i arvates, miks ta jalakäijat ei märganud. A.L-i arvates on ilmne, et jalakäija oli pidevas liikumises ja astus sõiduteele ilma peatumata, siis kui sõiduauto oli ülekäigukohast ajaliselt umbes 1 s kaugusel. Selle aja jooksul jõudis jalakäija läbida 1–1,5 meetrit. Samas ei jõudnud selle aja jooksul A.L aga isegi silma pilgutada, seda enam midagi füüsiliselt ette võtta. Ühtlasi selgitab A.L, et ettevaatuse mõttes ei hakanud ta peale otsasõitu järsult pidurdama, et vältida jalakäijale veel raskemate kehavigastuste põhjustamist (järsul pidurdamisel veerevad kapotil olevad esemed maha ja sattuvad rataste alla). A.L rõhutab veelkord, et eelkäsitletud asjaolud on leidnud kinnitust ka süüdistusaktis, kus tunnistatakse, et jalakäija viibis sellises füüsilises seisundis, mille tulemusena võis ta astuda sõiduteele veendumata selles, et juht on teda märganud ja alustanud kiiruse vähendamist. Nimetatut on käsitletud ka liiklustehnilises ekspertiisis, kus ekspert ei välista võimalust, et liiklusohtliku olukorra põhjustajaks võis olla jalakäija ja et juhil võis puududa tehniline võimalus otsasõitu vältida. Nimetatud tõendile ei ole kohus otsuses mingit tähelepanu pööranud. Kui kõik eeltoodu tegelikkusele ei vasta, siis ei saa A.L-i uskuda, et ta ei näinud jalakäijat. Kui A.L jalakäijat nägi, siis pidi ta väga hästi aru saama, et edasiliikumisel sooritab ta vältimatult jalakäijale otsasõidu ning soovima seda, mis tähendaks, et ta sooritas tahtliku otsasõidu. Sellisel juhul on vajalik mõista tema üle kohut

§ 118järgi, kuid A.L märgib, et ta ei ole suuteline sellisteks tegudeks.

Nimetatut kinnitavad toimikus olevad dokumendid (iseloomustus ja tõend töökohast, tõend selle kohta, et A.L pole mingisuguseid liikluseeskirjade rikkumisi ja juhi tegutsemine peale liiklusõnnetust). A.L-i hinnangul sisaldavad kriminaalmenetluse materjalid tõendeid selle kohta, et vaadeldavas liiklusolukorras puudus tal võimalus otsasõitu vältida ja ta püüdis oma tegevusega väljuda olukorrast vähima kahju tekitamisega. A.L ei näinud jalakäijat, kuigi seda on väga raske uskuda ning alati on võimalik etteheiteid teha, et oleks pidanud olema veel tähelepanelikum ja ettevaatlikum, kuid mitte üle inimvõimete piiri ja mitte rohkem kui konkreetsed olud seda võimaldavad. A.L-i arvates kinnitavad toimiku materjalid seda, et selle liiklusõnnetuse põhjuseks oli LE jäme rikkumine jalakäija poolt. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 5 1. Ringkonnakohtus jäid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör palus A.L-i apellatsiooni jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et A.L-i apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis annaksid aluse A.L-i õigeksmõistmist. Samal ajal leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus A.L-i süüdimõistmises ja karistamises

§ 422lg 1 järgi tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise (Kr

MS § 338 p 2) tõttu. 2. Maakohus asus seisukohale, et kriminaalasjas kogutud tõenditest lähtuvalt on tõendatud, et A.L rikkus tahtlikult liiklusnõudeid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu sellesisuline järeldus täielikult kooskõlas esmalt maakohtu enda poolt tuvastatuga ning ei ole vastavuses ka kuriteo tehioludega, kuna A.L egevus vastab

§ 423

lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule, mitte

§ 422lg-s 1 ettenähtud süüteokoosseisule.

Nimetatud seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgnevalt. 2.1. Kuivõrd nii

§ 422

kui § 423 on osaliselt blanketsed kuriteokoosseisud, tuleb tuvastada liiklus- või käitusnõuete rikkumised läbi nimetatud valdkonda reguleerivate õigusaktide. Süüdistuse kohaselt on A.L rikkunud LS §-s 2, LE §-s 44, §-s 46, §-s 64 ja §-s 123 sätestatut. Alates 01.07.2011 on süüdistuses viidatud LE kehtetu ning varasemalt teeliiklust reguleeriva LS ja LE sätted on ühendatud 01.07.2011 jõustunud LS-i. Seega peab ringkonnakohus vajalikuks kontrollida, kas süüdistuses A.L-ile etteheidetavad liiklusnõuded on ka käesoleval ajal LS-is selliselt reguleeritud. Käesoleval ajal on A.L-ile süüdistuses etteheidetud LE rikkumised sätestatud 01.07.2011 jõustunud LS-is vastavalt LS § 3 (LS § 2), § 35 lg 1 (LE § 44), LS § 35 lg 4 (LE § 46), § 33 lg 1 (LE § 64) ja § 50 lg 3 p 1 (LE § 123). Seega on ka kehtivas seadusandluses kehtestatud normid, mille rikkumist A.L-ile süüdistuses ette heidetakse. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks parandada maakohtu otsuses tekkinud ilmse vea. Nimelt on maakohus järeldustes lugenud tuvastatuks A.L-i poolt liiklusnõuete rikkumise, viidates ekslikult LS-ile (maakohtu otsus lk 5), kuigi nii süüdistusest kui ka maakohtu otsuse teistest põhjendustest nähtub, et A.L-ile on etteheidetav kohustuste rikkumine tulenevalt LE-st. 2.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et A.L on eelviidatud norme rikkunud, kuid leiab, et A.L ei eiranud oma kohustusi mootorsõiduki juhina tahtlikult, vaid ettevaatamatusest, st hooletusest. Siinkohal tähendab nimetatud ringkonnakohtu seisukoht, et A.L-i poolt toimepandud tegu tuleb ümber kvalifitseerida

§ 423

järgi, kuna

§ 422

ja § 423 erinevus seisneb üksnes toimepanija suhtumises ja teadmises liiklus- või käitusnõuete rikkumise kohta. Samas ettevaatamatust tagajärje suhtes eeldavad mõlemad eelnimetatud kuriteokoosseisud. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas A.L rikkus süüdistuses viidatud liiklusnõudeid hooletusest.

§ 18

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Teo toimepanemine hooletusest eeldab

§ 18

lg 3 järgi hoolsuskohustuse rikkumist, mille tuvastamiseks tuleb võrrelda konkreetset nn hooletut olukorda korrektse, so hoolsa, käitumisega. 6 Kõik eelviidatud LS-ist (teo toimepanemise ajal kehtinud LE-

1. st)tulenevad sätted reguleerivad juhi kohustusi olla tähelepanelik liikluses vähemkaitstud osalejate, sh jalakäijate, suhtes ja neile kahju tekitamises ning kohustust olla valmis reageerima reguleerimata ülekäigurajal vajadusel sõidukiiruse vähendamise või sõiduki peatamisega. Kuivõrd sõidukijuht on aktiivses liikluses võrreldes teiste liiklejatega suurema ohu allikaks, tuleb juhil olla äärmiselt tähelepanelik ja hoolikas ning võimaluse korral ennetada tema tegevusest tulenevat ohtu vähemkaitstud liiklejatele, sh jalakäijatele. Sealjuures on oluline, et mootorsõiduki juhist tulenev oht ei pruugi ulatuda ühe kannatanuni, vaid paljude inimesteni. Ringkonnakohtu hinnangul on A.L-ile süüdistuses etteheidetud normide puhul tegemist viidetega erinevatele juhi kohustustele, mida juhilt oodatakse hoolsa käitumise korral. Seega on tegemist hoolsuskohustusega, mille järgmist mootorsõiduki juhilt liikluses oodatakse. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asjakohaselt L.R. i, T.R. ja M.O. ütlustest järeldanud, et kannatanu ei liikunud kiiremini kui tavaline liikleja ning A.L oli piisavalt aega, märkamaks kannatanut ülekäigurajal, kui A.L oleks olnud piisavalt tähelepanelik ning oleks järginud LE-s (alates 01.07.2011 LS-
2. is)sätestatut. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kogutud tõendid kinnitavad, et A.L lihtsalt ei pööranud piisavalt tähelepanu olukorrale, ei täitnud juhi kohustust piisavalt vähendada kiirust või peatuda. Seega on ringkonnakohtu hinnangul maakohus sisuliselt jaatanud, et A.L on rikkunud liiklusnõudeid ettevaatamatusest, mitte tahtlikult, kuigi lõppjäreldustes vääralt lugenud tuvastatuks A.L-i poolt liiklusnõuete rikkumise tahtlikult. Hooletust on ringkonnakohtu arvates põhimõtteliselt jaatanud ka A.L ise, selgitades ringkonnakohtu istungil, et ta ei näinud jalakäijat enne kui viimane oli tema auto kapotil. Samas on A.L märkinud, et tema jaoks oli tegemist ohtliku ristmikuga halva nähtavuse tõttu. Nimetatud halba nähtavust kinnitavad A.L-i hinnangul ka maakohtu istungil esitatud A.L-i kaitsja poolt koostatud fototabelid (2 kd, tl 76–77). Lisaks on märkimisväärne, et maakohtu istungil on A.L möönnud, et võib-olla vaatas ta tol hetkel kõrvale (2 kd, tl 90). Sellest järeldub ringkonnakohtu hinnangul, et tõenäoliselt saanuks A.L , lähenedes ohtlikule, so halva nähtavusega, reguleerimata ülekäigurajale, tähelepaneliku ja ettenägeliku juhina vähendada kiirust veelgi, veendumaks, et ülekäigurajale ei ole astumas jalakäijaid või olema valmis kiiruse vähendamiseks või koguni sõiduki peatumiseks, selleks, et võimaluse korral vältida otsasõitu jalakäijast kannatanule. Vähetähtis ei ole ringkonnakohtu arvates tuvastatud asjaolu, et kannatanu on 74-aastane pensionär, kes liikus jalatuskepi abil, kuna nimetatud asjaolude tõttu on ebatõenäoline, et kannatanu saanuks ootamatult teele joosta või mingil viisil oodatust kiiremini reguleerimata ülekäigurada ületama hakata, üllatades tähelepanelikku ja hoolsat mootorsõiduki juhti enda ootamatu ilmumisega ülekäigurajale. Siinkohal on oluline rõhutada, et reguleerimata ülekäigurada on mootorsõiduki juhi jaoks koht, kus eesõigust juhi ees omab vaieldamatult jalakäija. 3. Kahtlemata on tõsi ka asjaolu, et nii LE § 31 (01.07.2011 jõustunud LS § 25 lg 7) kohaselt peab reguleerimata ülekäigurajal jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu. Apellatsioonis on A.L avaldanud ning põhjendanud oma seisukohta, et juhtunu oli põhjustatud kannatanu poolt eelviidatud sätte rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et A.L-i nimetatud seisukoht ei ole kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega. 3.1. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks käsitleda liiklustehnilisse ekspertiisi puutuvat, millele on apellatsioonis toetunud ka A.L. Ringkonnakohtu hinnangul on väär maakohtu seisukoht selles, et ekspert on liiklustehnilise ekspertiisi ekspertarvamuses väljunud oma pädevuse piirest, vastates juriidilistele küsimustele. 7 KrMS § 95 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab KrMS-is sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Liiklustehnilisest ekspertiisiaktist nr LL-16209/2580 nähtub, et eksperdile on esitatud järgmised küsimused: kumb liiklusõnnetuse osalistest lõi reaalse ohuolukorra, millisel ajahetkel ja kus kohal nad sellel ajal paiknesid; kui suur võis olla sõiduauto Hyundai Sonata kiirus ohu tekkimise momendil; kas sõiduauto juht võis selles olukorras kokkupõrget vältida (1 kd, tl 70). Ringkonnakohus leiab, et lähtudes ekspertiisiakti kirjeldavast osas ei ole ekspert, vastates eelnimetatud küsimustele, ületanud oma pädevuse piire ega andnud oma arvamuses juriidilist hinnangut, vaid eksperdina lähtunud talle esitatud andmetest, analüüsinud jalakäija ja mootorsõiduki vahel juhtunu asjaolusid ning selle võimalikku põhjustajat. Sealjuures ei ole ekspert arvamuses andnud hinnangut, kas ja kes ja milliseid kohustusi on rikkunud, vaid arvestanud lähteandmetest tulenevalt nii jalakäija kui ka sõiduki keskmise kiiruse (algkiirus), sõidukijuhi reageerimisaja, sõiduki pidurdusteekonna ning aeglustamiseks vajaliku aja. Saadud tulemuste pinnalt andnud arvamuse, kas sõidukijuhil oli võimalik pealesõitu jalakäijale vältida või mitte, st kas esitatud andmete pinnalt oli juhil aega reageerimiseks ja kiiruse vähendamiseks või sõiduki peatamiseks või mitte. 3.2. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga selle kohta, et kriminaalasja raames teostatud liiklustehnilise ekspertiisi ekspertarvamus on oletuslik. Nimetatud ringkonnakohtu arvamus tugineb ekspertiisiakti kirjeldavale osale, milles väljendab ekspertiisi oletuslikkust ka ekspert ise. Siinkohal on oluline juhtida tähelepanu eksperdi poolt kirjeldavas osas märgitule, et „absoluutset järeldust jalakäijale pealesõidu vältimise tehnilise võimalikkuse kohta ei ole võimalik teha, kuna olulised lähteandmed on oletuslikud või statistilised ning nende vähimagi varieerumise korral võib tulemus muutuda vastandlikuks“ (1 kd, tl 71). Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks välja tuua asjaolu, et ekspert on arvamuse aluseks võtnud statistilise keskmise vanuri liikumiskiiruse rahuliku sammuga liikudes ning kuivõrd eksperdil puudusid sõiduki liikumiskiiruse lähteandmed, oletas ekspert, et sõiduk liikus suurima lubatud kiirusega, so 50 km/h. A.L-i ütlustest nähtuvalt oli tema kiirus väike (2 kd, tl 89 pöördel). Liiklusõnnetuse akti kohaselt oli A.L-i sõidukiiruseks 40 km/h (1 kd, tl 5 pöördel). Sellest tulenevalt on alust järeldada, et ekspertarvamus, mis lähtub asjaolust, et sõiduki keskmine kiirus oli 50 km/h, võib muutuda järeldustes, kui oletada, et sõiduki kiirus oli 40 km/h või veelgi väiksem. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et liiklustehnilise ekspertiisi ekspertarvamus on lubatud tõend, kuid sisuliselt oletuslik, mistõttu ei ole võimalik selle alusel teha usaldusväärseid järeldusi tegelikult toimunu kohta. Ühtlasi ei võimalda toimunu osas teha usaldusväärseid järeldusi A.L-i kaitsja poolt esitatud fototabel (2 kd, tl 76–77). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud fotod kinnitavad A.L-i väidet, et tegemist on ohtliku reguleerimata ülekäigurajaga, kus jalakäija märkamine võib olla raskendatud, kuid see tähendab, et mootorsõiduki juhil tuleb tavapärasest enam tähelepanelik olla, veendumaks, et ülekäigurada ületavaid jalakäijaid ei ole tulemas. Siinkohal ei ole jalakäijale otsasõitu õigustavaks asjaoluks reguleerimata ülekäiguraja halb või piiratud nähtavus. Juhtimaks mootorsõidukite juhtide tähelepanu ettevaatlikkusele, on ülekäigurada märgistatud nii liiklusmärkide – „ülekäigurada“ – kui ka teetähisega – „sebra“. 4. Arvestades eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et A.L on rikkunud mootorsõiduki juhina hoolsuskohustusi, mis tulenevad eelviidatud LS-i sätetest (teo toimepanemise ajal LE normidest) ning selle tulemusena on A.L-i hoolsusetu käitumine põhjustanud jalakäijast kannatanule ettevaatamatusest raskeid tervisekahjustusi, st tagajärg on A.L-ile omistatav. Maakohus on õigesti tuvastanud, et liiklusõnnetuse skeemi, sündmuskoha fototabeli, tunnistajate J.M. ja M.O. ütlustega on tõendatud, et just A.L-i juhtimisel sõitis mootorsõiduk kannatanu L.R. ile otsa. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kuigi A.L ei ole oma süüd 8 tunnistanud, ei ole ta kannatanule otsasõitmist eitanud. Vastupidi, A.L on kinnitanud kannatanule otsasõitmise asjaolu. Maakohus on asjakohaselt viidanud ka isiku ekspertiisiaktile nr 23, mille ekspertarvamuses on välja toodud L.R. i vigastused, mis põhjustasid vastavalt Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määruse nr 266 tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 kohaselt ohu L.R. i elule (1 kd, tl 52). Ringkonnakohus leiab, et kannatanu L.R. ei oleks saanud ekspertarvamuses toodud raskeid tervisekahjustusi, kui A.L ei oleks mootorsõiduki juhina olnud 17.09.2008 kella 10.20 ajal hooletu ning eiranud süüdistuses toodud sätteid. 5. Subjektiivse külje osas leiab ringkonnakohus, et A.L on toime pannud

§ 423

süüteokoosseisule vastava teo hooletusest

§ 18lg 3 mõttes.

Ringkonnakohtu hinnangul on veenev, et A.L ei olnud teadlik, et tema hooletu käitumine võib vastata süüteokoosseisule, kuid oleks pidanud seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema. Asjaolu, et A.L ei olnud teadlik, et tema tegevus võib kaasa tuua teisele isikule eluohtlike tervisekahjustuste tekitamise, kinnitavad ka A.L-i selgitused toimunu kohta – ta ei näinud jalakäijat enne kui temale otsa sõitis. Hoolsa käitumise korral, so järgides süüdistuses etteheidetud LE (käesoleval ajal LS-i) sätteid, pidanuks A.L jalakäijat märkama ning talle reguleerimata ülekäigurajal teed andma. 6. Kuna ringkonnakohus leiab, et A.L tuleb süüdi mõista

§ 423

järgi, so kergemas kuriteos, ning mõista talle uus karistus.

§ 423

lg 1 süüteokoosseisule vastava teo toimepanemise eest on võimalik nimetatud sätte sanktsiooni kohaselt mõista süüdlasele karistuseks rahaline karistus või kuni 3-aastane vangistus. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks A.L-ile mõista rahalist karistust tulenevalt tema süü astmest – A.L on toime pannud liiklusalase kuriteo, mille tagajärjel on reguleerimata ülekäigurada ületav jalakäija eluohtlikke tervisekahjustusi. Karistuse mõistmisel arvestab ringkonnakohus

§-s 56 sätestatud asjaolusid. A.L-i puhul karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid

§ 57ja § 58 järgi ei esine.

Kuigi A.L on toime pannud üldohtliku kuriteo, mille tagajärjel on kannatanu saanud eluohtlikke vigastusi, tuleb ringkonnakohtu hinnangul karistuse mõistmisel arvestada, et A.L ei ole varem karistatud nii väärtegude kui ka kuritegude toimepanemise eest, sh liiklusalaste süütegude toimepanemise eest, ning käesoleva teo on A.L toime pannud ettevaatamatusest, mis tähendab, et A.L puudus tahtlus põhjustatud tagajärje suhtes. Ringkonnakohus nõustub maakohtu arvamusega selle kohta, et A.L-i käitumisest pärast süüteo toimepanemisest nähtub, et ta kahetseb juhtunut. Lisaks on maakohus õigesti märkinud, et arvestada tuleb ka A.L-i vanust ning kuriteo toimepanemisest möödunud aega. Ringkonnakohus leiab, et A.L on võimalik karistada sanktsiooni keskmisest määrast leebema karistusega, st 1-aastase vangistusega, ning vabastada A.L karistuse kandmisest

§ 73alusel tingimisi 3-aastase katseajaga.

7. Apellatsioonis ei ole käsitletud lisakaristuse kohaldamise temaatikat, kuna on taotletud A.L-i õigeksmõistmist. Maakohus, mõistes A.L-i süüdi

§ 422

lg 1 järgi, pidas vajalikuks kohaldada A.L-i suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 1 aastaks. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud A.L-i õigeksmõistmise aluseid, vaid mõistab A.L-i süüdi ja karistab kergemas kuriteos, tõusetub sellest tulenevalt ringkonnakohtu jaoks lisakaristuse kohaldamise küsimus. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks A.L-i suhtes kohaldada lisakaristusena

§ 50lg 1 p-s 1 ettenähtud juhtimisõiguse äravõtmise võimalust.

9 Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kuigi A.L on ettevaatamatusest toime pannud liiklusnõuete rikkumise, mille tagajärjel on põhjustatud kannatanule raskeid tagajärgi, on lisakaristuse kohaldamisel esmatähtis sellegipoolest kaaluda selle põhjendatust ja otstarbekust, kuna lisakaristuse kohaldamine ei ole kohtu jaoks obligatoorne. Ringkonnakohtu hinnangul ei täidaks käesoleval ajal lisakaristuse kohaldamine A.L-i suhtes eesmärki – ühiskonna turvalisuse tagamine – arvestades, et A.L puuduvad varasemad väärteokaristused, sh liiklusalaste süütegude eest, mistõttu puudub alus arvata, et temast lähtuks edaspidiselt aktiivses liikluses oht uute süütegude toimepanemiseks. Samuti ei täidaks lisakaristuse kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna A.L on pikaajalise juhtimisstaažiga, so 43 aastat, mis tähendab, et A.L on olnud pikaajaline liikluses osaleja, kes on selle aja jooksul käitunud õiguspäraselt, kohusetundlikult ning arvestavalt teiste liikluses osalejatega. Vähetähtis ei ole ringkonnakohtu arvates asjaolu, et A.L on pikaajaline töökogemus kiirabi autojuhina, so alates 16.05.1995 kuni 26.07.2008 (2 kd, tl 74), milline ametikoht teadaolevalt eeldab efektiivset ja kiiret tegutsemist liikluses, tagades samal ajal teiste liiklejate turvalisuse. Lisaks on A.L talle etteheidetava teo toime pannud 17.09.2008, mistõttu on ringkonnakohtu arvates käesoleval ajal temalt juhtimisõiguse äravõtmine, arvestades, et A.L on alates sellest ajast osalenud liikluses õiguspäraselt, ka tarbetu. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 10 Aarne Sarjas