KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht
- jaanuar 2018, Võru Väärteoasja number 4-18-6096 Kohtunik Erkki Hirsnik Väärteoasi L.S kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri
- novembri 2018 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2610,18,004262, millega tunnistati L.S süüdi liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi ja karistati teda 40 trahviühikuse (160 eurose) rahatrahviga Menetlusalune isik L.S . Isikukood XXX; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx Kohtumenetluse vorm kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
- Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri
- novembri 2018 otsus väärteoasjas nr 2610,18,004262 osas, millega kohustati L.S tasuma talle määratud rahatrahv kahes osas.
- Kohustada L.S tasuma rahatrahv 10 võrdses osas igakuiselt. Esimene osamakse tuleb tasuda hiljemalt 30 päeva pärast käesolevast otsusest teada saamist või teada saama pidamist. Tasuda tuleb Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri otsuses näidatud kontole.
- Muus osas jätta Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri otsus muutmata.
- L.S kaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse saab vaidlustada kassatsiooni korras. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai otsusest teada või pidi teada saama. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. PÕHIOSA Asjaolud
- Politsei- ja Piirivalveameti (PPA; kohtuväline menetleja) Lõuna prefektuuri
- novembri 2018 kiirmenetluse otsusega tunnistati L.S süüdi liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi ja karistati teda 40 trahviühikuse (160 eurose) rahatrahviga. Selles otsusest ilmneb niisugune info. L.S sõitis Võrumaal Võru-Kuigatsi-Tõrva maantee
- kilomeetril mootorsõidukiga Peugeot 306 124 +/– 4 km/h. Kuivõrd sel teel võis sõita maksimaalselt 90 km/h, ületas L.S lubatud sõidukiirust 30 km/h. Seeläbi rikkus ta LS § 15 lg 1 p 1 ja pani toime LS § 227 lg 2 järgse väärteo. L.S kahetseb seda tegu. Rahatrahvi pidi L.S tasuma 2 võrdses osas.
- Selle otsuse peale esitas L.S kaebuse, milles palub vähendada talle mõistetud rahatrahvi. Oma taotlust põhjendab menetlusalune isik sellega, et ta peab ülal kuut kuni 14aastast last, kes käivad lasteaias, koolis ja huviringides ja sellega kaasnevad kulud. Kaebaja avaldab kahetsust ja lubab, et niisugune tegu enam ei kordu.
- PPA asub kaebusele antud vastuses seisukohale, et väärteootsus on seaduslik, põhjendades seda nii. Karistuse määramisel võeti arvesse, et L.S kahetses tegu ja tal puuduvad varasemad karistused. L.S pani küll toime raske väärteo, aga menetlusaluselt isikult ei võetud ära juhtimisõigust ja piirduti sanktsiooni keskmisest määrast madalamale jäävarahatrahviga, mis võimaldati tasuda 2 kuu jooksul. L.S pani ohtu ka sõidukis kaasreisijana viibinud lapse elu ja tervise. Karistust niisiis kergendada ei saa, aga rahatrahvi tasumise võib määrata 10 kuu peale. Kohtu seisukoht
- Kohus leiab, et L.S tegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi.
- LS § 227 lg 2 näeb ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut (st 400 eurot) või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuni. Karistus tuleb karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 ls 1 kohaselt kohaldada vastavalt isiku süüle. Praegu seda kohtu hinnangul tehtud ongi.
- Süü suurust hinnates tuleb võtta arvesse nii konkreetset tegu kui ka teo toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid (Sootak – KarS. Kommentaar.
- trükk, § 56/7 ja 10). Siiski ei saa trahvi vähendamist tingida see, et kellegi majanduslik olukord on keeruline: ka teo toimepanijat iseloomustavad andmed on karistuse suuruse osas olulised üksnes siis, kui need on kuidagi seotavad teoga. Esineb paar süüd vähendavat asjaolu. Need ei tulene mitte teost, vaid L.S isikust ja need asjaolud on seotud rikkumisega. Esiteks on menetlusalune isik tegu kahetsenud. Teiseks ei ole ta varem õigusrikkumisi toime pannud. Siiski tuleb pidada silmas seda, et tegu ennast iseloomustavad mõningad asjaolud, mis ei võimalda kõneleda väikesest süüst. Esiteks seadis L.S mitte enam pelgalt abstraktsesse ohtu oma lapse, kes tema autos oli. Teiseks ei jäänud kiiruse ületamine mitte LS § 227 lg 2 alumisse määra, vaid oli keskmise suurusega: 30 km/h lubatust enam. Neid asjaolusid arvestades ei saa kuidagi öelda, et alla sanktsioonimäära jääv rahatrahv on L.S süüd ületav. Seepärast jääb karistus muutmata. 2
(3)- Et aga L.S majanduslik olukord on tema kaebusest tulenevalt kehv, saab kaebust tõlgendada kohtu hinnangul ka nii, et selles taotletakse muu hulgas rahatrahvi maksmise ajatamist. Kohus peabki põhjendatuks kergendada V. Tammiste olukorda seeläbi, et võimaldab tal KarS § 66 lg 2 alusel maksta rahatrahv ära ositi. Mõistlikuks tuleb pidada PPA seisukohta, et L.S võiks trahvi maksta ära 10 osas: iga kord tuleb tasuda 16 eurot.
- Järgnevalt tuleb otsustada, kuna tuleb need 10 osa maksta. KarS § 66 selle kohta infot ei anna. Küll aga saab juhinduda väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 204 lg-st 3, mis sätestab, et kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses VTMS § 204 lg 1 p-s 1 või 2 toodud tähtaja jooksul või kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul või ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Sellest normist saab teha järelduse, et osastatud rahatrahvi puhul saab menetleja määrata tasumise tähtajad oma äranägemise järgi. Vähemalt praeguses asjas on mõistlik leida, et iga osa maksmiseks tuleb anda kuu aega. Järgmine küsimus on see, millal peab toimuma esimese osa maksmine. Sellegi saab otsustada menetleja oma äranägemise päraselt. Vähemalt praeguses asjas aga tuleb pidada põhjendatuks lähtumist samasugusest loogikast, millest on seadusandja lähtunud kohtuvälise menetleja otsuse puhul. See loogika on VTMS § 204 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 114 lg 3 kohaselt selline: kaebuse esitamise tähtaeg ja rahatrahvi maksmise tähtaeg on mõlemad ühepikkused, 15-päevased. Seega võib menetlusalune isik 15 päeva jooksul otsustada, kas ta maksab ära trahvi või esitab kaebuse. Nagu öeldud, rakendab kohus praegu samasugust loogikat. Järgmiseks on niisiis vaja teha kindlaks, kui pikk on kaebetähtaeg. See on VTMS § 156 lg 3 järgi 30 päeva. Iseküsimus on see, millisest ajast hakkab see tähtaeg kulgema. Küsimus tõusetub seetõttu, et otsus tehakse kirjalikus menetluses. VTMS § 156 lg 3 kohtu hinnangul kirjalikku meneltust silmas ei pea. Seega on käesolev olukord otsesõnu reguleerimata. Seetõttu tuleb seadust tõlgendada. Kohtu hinnangul ei saa kaebetähtaja jaoks olla mõõduandev otsuse tegemise aeg, sest pool võib otsusest teada saada selle tegemisest märgatavalt hiljem. Seepärast peab kaebetähtaja seadma sõltuvusse ajast, mil pool saab otsusest teada või pidi teada saama – nagu on VTMS § 193 lg-s 1 reguleeritud kirjalikus menetluses tehtud määruse jõustumine. Tõsi, tulenevalt VTMS § 155 lg-st 2 ei saa L.S otsust ise kasseerida. Pole aga mõistlik hakata L.S rahatrahvi tasumise tähtaja puhul võtma arvesse seda, millal saab otsusest teada nt advokaat, kelle poole L.S kassatsiooni koostamise sooviga pöördub. Seega peab L.S tasuma esimese osamakse hiljemalt 30 päeva pärast käesolevast otsusest teada saamist või teada saama pidamist (suure tõenäosusega osutub mõõduandvaks otsuse koopia kättesaamise aeg). Teine osamakse tuleb tasuda kõige hiljem 30 päeva pärast esimese osamakse tähtpäeva ja nii edasi. /allkirjastatud digitaalselt/ 3
(3)
🔗 Ametlikule allikale
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.