Obsah (10)

§ 224§ 91§ 94§ 90§ 17§ 14§ 33§ 69§ 201§ 223

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number Kohtukoosseis Väärteoasi 4-19-1610 (2440,19,000305)

§ 224

lg 2, § 223 lg 1 ja § 201 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

1. aprilli 2019 otsus Apellatsiooni esitaja menetlusaluse isiku G.J kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalve ameti Ida prefektuur, esindaja Meelis Kaev Menetlusalune isik G.J (isikukood XXX) Eesti Vabariigi kodanik elukoht: XXXX töökoht XXXX RESOLUTSIOON
2. Viru Maakohtu
3. aprilli 2019 otsus jätta sisuliselt muutmata, kuid muuta maakohtu otsuses põhjendusi seoses subjektiivse koosseisuga.
4. Apellatsioon jätta rahuldamata.
5. Määrata Ida-Viru Advokaadibüroo G.J-ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 120 (ükssada kakskümmend) eurot, sh käibemaks 20 eurot.
6. Apellatsioonimenetluses tekkinud kulud jäävad G.J kanda.
7. Võimaldada G.J tasuda menetluskulusid 6 (kuus) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
8. Käesolevast määrusest jätta KrMS § 4081 lg 3 kohaselt avalikustamata punkti 13 viimane lõik ning asendada seal sisalduv tähemärkidega. Menetlusalusel isikul G.J tasuda menetluskulud otsusele lisatud makseinfo alusel 6 kuu jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU
9. 20.02.2019 koostatud väärteoprotokolli nr AB1548686 (2440,19,000305) kohaselt 13.01.2019 kell 12.09 Ahtme mnt 73, Ahtme linnaosa, Kohtla-Järve linn, Ida-Viru maakond juhtis G.J mootorsõidukit Audi Allroad registreerimismärgiga 704TKG, juht peale vasakpöörde sooritamist kaotas ebaõigelt valitud sõidukiiruse tõttu sõiduki juhtimise üle kontrolli, kaldus tagasi vastassuuna vööndisse ning põrkas kokku vastassuunast läheneva mootorsõidukiga Hyundai Sonata registreerimismärgiga 316AXZ. Oma hooletu tegevusega põhjustas varalise kahjuga lõppenud liiklusõnnetuse, kus varaline kahju on tekitatud Sergey Stetskiyle. Juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, olles eelnevalt

§ 91lg 2 p 3 alusel mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud.

Juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholi sisaldus mitte väiksem kui 0,59 mg/L. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdetud mõõteseadmega DRÄGER ALCOTEST EST 7110, seeria nr ARBK-0026. Juht seadme näiduga tutvunud. G.J rikkus

§ 94

lg 1,

§ 90

lg 1 p 1,

§ 17

lg 5 p 3,

§ 14

lg 2,

§ 33

lg 11 p 2,

§ 69

lg 3 ning pani toime väärteod kvalifikatsioonidega

§ 201

lg 2,

§ 223

lg 1,

§ 224lg 2 ja Kar

S §

2. Viru Maakohtu 09.04.2019 otsusega lõpetati menetlus väärteoasjas nr 2440,19,000305 G.J poolt

§ 201

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste puudumise tõttu. Sama kohtuotsusega karistati G.J

§ 224

lg 2 ja

§ 223lg 1 järgi Kar

S § 63 lg 1 alusel toimepandud väärtegude eest raskeimat karistust sisaldava seadusesätte alusel, see on

§ 224lg 2 järgi arestiga 10 päeva.

Rahuldati kaitsja taotlus G.J-ile riigi õigusabi osutamise eest tasu 210 eurot ning mõisteti G.J-ilt kaitsjatasu 210 eurot osutatud õigusabi eest välja riigi tuludesse. G.J tuleb tasuda kaitsjatasu 6-kuulise tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast. 3. Maakohus luges menetlusaluse isiku ütlused ja teised kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendid usaldusväärseteks ning kohtuotsuse tegemisel tugines maakohus uuritud tõenditele. Kuna maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes

§ 224

lg 2 järgi toimepandud väärteo subjektiivse koosseisu ning mõistetud karistuse osas, siis käsitletakse siinkohal üksnes sellega seonduvat. 4. G.J-ile

§ 224lg 2 järgi etteheidetav väärtegu.

Asjas on tõendatud indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, mõõtevahendi taatlustunnistuse, mõõtevahendi siseriikliku tüübikinnitustunnistuse ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega ning menetlusaluse isiku poolt õigeks võtuga, et G.J juhtis 13.01.2019 kell 12.09 Ida-Virumaal Kohtla-Järve linnas Ahtme mnt maja 73 juures mootorsõidukit ning tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest ARBK-0026 mõõdeti juhi väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,64 mg/l +/- 0,05 mg/l, lõplik mõõtetulemus 0,59 mg/l. G.J ise nõustus, et tarvitas eelmisel päeval alkoholi ning hakkas sõidukit juhtima. Temal tuvastati alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga ja ta oli nõus tulemusega. Väärteo toimepanemise asjaoludes ei ole poolte vahel vaidlust. G.J juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, millises seisundis on sõiduki juhtimine keelatud vastavalt

§ 69lg-le 3 ja § 33 lg 1 p 2.

Menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud. Tuginedes tõendamist leidnud asjaoludele, leiab maakohus, et G.J pani toime väärteo

§ 224lg 2 järgi otsese tahtlusega.

G.J arvitas alkoholi eelmisel õhtul, millest oli hästi 2 teadlik, ning peale seda hakkas sõiduautot juhtima, ta pidi aru saama ja teadma, et ta ei ole veel kaine. 5. Karistuse osas märkis maakohus järgmist. Analüüsides süüdlase tegu, kuulub süü juures arvesse võtmisele rikkumise asetleidmise koht – see on linn, kus on palju jalakäijate ülekäike. Samuti seda, et tegu oli talvise ja libeda ajaga, mis suurendab liiklusohtu ja nõuab suuremat tähelepanu ja ettevaatust, mis alkoholi tarvitanud juhil madalamaks läheb. Menetlusalune isik, kes on juhtimisõiguse saanud isikuna teadlik liiklusseaduse nõuetest, täitis tegu toime pannes väärteokoosseisu tunnused. Menetlusaluse isiku karistusandmetest saab aga järeldada, et liiklusseaduse rikkumise osas on G.J ka juba kogemus olemas. G.J tunnistas ennast süüdi joobes juhtimises ja liiklusõnnetuse käigus teisele isikule varalise kahju tekitamises, kahetses toimepandut, mis on kergendavaks asjaoluks KarS § 57 mõttes. Raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on G.J on 1 kehtiv kriminaalkaristus, 7 kehtivat väärteokaristust, millest 6 on

järgi. Määratud rahatrahvid on tasumata. Isikut on karistatud ka varem juhtimisõiguse äravõtmisega. Konkreetse süüdlase puhul on tõendamist leidnud fakt, et rahalise karistuse või ainuüksi juhtimisõiguse äravõtmise määramine ei ole olnud tulemuslik ehk isik ei ole rahalise karistuse suhtes olnud karistustundlik. Seetõttu on asjas olnud õigustatud rakendada karistuse valikul teise karistuse liigi – arest sanktsiooni vähem kui keskmises määras. Siinjuures ei pidanud maakohus võimalikuks asendada aresti üldkasuliku tööga, kuna G.J tervislikust seisundist tulenevalt ei saaks ta füüsilist tööd teha. See on kinnitatud kohtule esitatud arstitõendi ja töövõime hindamise otsusega. Tal on piiratud pikkade vahemaade läbimine, erinevatel tasapindadel liikumine, istumine, seismine ning kehaasendi säilitamine ja muutmine. Käimisel tekib valu seljas ja jalgades, liikudes vajab tuge. Piiratud on esemete tõstmine ja kandmine ning käte ja käsivarte kasutamine. Lihasjõud on alanenud. Üldkasuliku töö määramise puhul saadetakse aga isikud peamiselt heakorrastustöödele, mis nõuab füüsilist pingutust ja vastupidavust. Seega ei pidanud maakohus võimalikuks G.J tervislikku seisundit arvestades määrata talle üldkasulikku tööd. 6. Kaitsja esitas kohtuistungil riigi õigusabi kulude hüvitamise taotluse summas 210 (175+35) eurot. Maakohus luges taotluse põhjendatuks ja kaitsja tasu tuleb summas 210 eurot välja mõista G.J-ilt, andes talle tasumiseks 6-kuulise tähtaja alates kohtuotsuse jõustumisest. MENETLUSALUSE APELLATSIOONILE ISIKU KAITSJA APELLATSIOON JA VASTUS 7. Viru Maakohtu 09.04.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusealuse isiku G.J kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kes palub tühistada maakohtu otsuse süüdimõistvas osas ja teha uus otsus, millega kergendada mõistetud karistust ja asendada see üldkasuliku tööga. Jätta menetluskulud riigi kanda, alternatiivselt võimaldada tasuda osade kaupa. 7.1. Maakohtu järeldus, et G.J pani toime väärteo

§ 224

lg 2 järgi otsese tahtlusega, kuna ta tarvitas alkoholi eelmisel õhtul, millest oli hästi teadlik, ning peale seda hakkas sõiduautot juhtima, ta pidi aru saama ja teadma, et ta ei ole veel kaine, ei vasta uuritud tõenditele. Kohtuistungil ülekuulatud G.J andis ütlusi, et eelmisel päeval tarvitas alkoholi, ta tundis, et võib sõita, ei tundnud, et on joobes. Avarii põhjustas libeduse tõttu. G.J ütlustest nähtub, et ta ei olnud teadlik joobeseisundist selle tuvastamise ajal. 3 Maakohus pole põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes jõuti järeldusele, et sõidukit juhtima hakates G.J pidi aru saama ja teadma, et ta ei ole veel kaine. Põhjenduste puudumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7, lg 2 mõttes. Leides ekslikult, et tegu pandi toime otsese tahtlusega on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, vääralt hinnanud isiku süü suurust ja mõistnud ebaproportsionaalselt range karistuse, tehes sellega põhjendamatu kohtuotsuse. 7.

1. Karistuse mõistmisel on maakohus leidnud, et eelnevad karistused rahatrahvina ja juhtimisõiguse äravõtmisena pole olnud tulemuslikud. Trahvid on tasumata. Maakohus on põhjendamatult eiranud menetlusaluse isiku selgitusi tema materiaalse olukorra kohta. G.J ütlustest nähtub, et tal on kolm alaealist last ja alates
2. aastast elatisvõlgnevus (Tartu Maakohtu 23.03.2016 otsusest 2-16-185 nähtuvalt juba sellel ajal peaaegu 7000 eurot). Seoses tervisliku seisundiga alaline töö puudus ja saadavast töötasust peeti kinni elatisvõlgnevust, mistõttu tegelik sissetulek moodustas 160-170 eurot kuus. Isiku sissetulek
3. aastal moodustas 1734 eurot. Sellises olukorras on trahvide tasumine raskendatud. Karistusena aresti mõistmine tooks kaasa töövõimetustoetuse maksmise peatamise. Nimetatud asjaoludele pole maakohus aga mingit tähelepanu pööranud ja arvesse võtmata jätmist põhjendanud. 7.
4. Arvestades eeltoodut, samuti karistust kergendava asjaolu esinemist ja raskendavate asjaolude puudumist on põhjendamatu karistamine arestiga ja mõistetud karistuse üldkasuliku tööga asendamata jätmine. Nõustuda ei saa maakohtu põhjendustega üldkasuliku töö kohaldamatuse osas. Maakohus on toonud esile, et lähtudes G.J tervislikust seisundist ta ei saaks füüsilist tööd teha, kuhu isikud peamiselt suunatakse. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et isik ei ole täielikult töövõimetu, vaid talle on määratud osaline töövõimetus. Üldkasulikku tööd on võimalik teha mitte ainult maakohtu viidatud heakorrastustöödel ja vaid ka hõivatuna muul viisil, mis ei nõua olulist füüsilist tegevust.
5. Tartu Ringkonnakohtu 07.06.2019 määrusega võeti menetlusaluse isiku G.J kaitsja apellatsioon menetlusse ning anti kohtuvälisele menetlejale aega kuni 13.06.2019 esitada kirjalikke seisukohti esitatud apellatsiooni osas. Nimetatud ajaks esitas oma kirjalikud seisukohad kohtuvälise menetleja PPA esindaja vanemväärteouurija M. Kaev, kes leiab, et puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonis toodud alusel ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Viru Maakohtu otsus on karistuse suuruse ning valitud liigi osas põhjendatud, tuginedes uuritud tõenditele ning karistuse eesmärki täitvalt proportsionaalne. Menetlusaluse isiku teos ei nähta tahtlust, tuginetakse üksnes isiku ütlustele, kus isik on selgitanud, et ei tundnud joovet. Samas jäetakse tähelepanuta muud kogutud tõendid, joobeseisundile viitavate tunnuste näol, mis kirjeldavad selgelt ja üheselt isiku joobetunnuste olemasolu, mille põhjal ei saanud isik ennast tegelikult kainena tunda. Joobetunnustest tingituna on menetlusaluse isiku poolt põhjustatud ka liiklusõnnetus, kus ebaõigete sõiduvõtete kasutamisel ja reaktsiooni halvenemise tagajärjel on põhjustatud olukord, mille tagajärjeks on õnnetus. Tahtlus on otsene kui isik, kes pidanuks sõiduki juhtimisest tegelikkuses loobuma, ei tee seda, kuigi tema seisund seda nõuab. Esitatud kaebus rajaneb arusaamal, kus leitakse, et asenduskaristus on tegelikkuses kõige sobilikum viis, millega korduvuse puhul saab isikut positiivselt mõjutada. Valitakse ise ka asenduskaristuse täitmise viis ehk karistus saaks täidetud minimaalse füüsilise koormusega. Sellise arusaama kohaselt kaob kohtuvälise menetleja seisukohast karistamise vajadus üldse. Sellega kaob isegi karistuse mõiste loogiline jälgitavus, kus mitmeid ja korduvaid liiklusrikkumisi toimepannud isikule mõistetakse lõpuks üksnes karistust asendav karistus ja sedagi isiku enda soovi ja võimaluste kohaselt. Karistus peab olema kasvava suurusega, mitte vastupidine. Rahatrahvi määramine on perspektiivitu, neid ei tasuta. Juhtimisõigust ei ole 4 võimalik samuti ära võtta, kuna see oli juba karistusena eelneva teo toimepanemise eest ära võetud. Sellises olukorras, vaadates konkreetse isiku tausta ei ole võimalik apellatsioonkaebust rahuldada, kergendades karistust, tuginedes isiku enda tehtud valedele ja korduvatele otsustele elus. 10 päeva suurune arest on maakohtu poolt mõistetud tagasihoidlikus suuruses, millega tegelikkuses oluliselt ei koormata ega ka raskendata isiku olukorda. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis toodud väited seoses subjektiivse koosseisuga väärivad tähelepanu, kuid ei too lõppastmes kaasa apellatsiooni rahuldamist, karistuse kergendamist ega selle asendamist üldkasuliku tööga.
7. Kaitsja leiab, et maakohtu järeldus, et G.J pani teo toime otsese tahtlusega, ei ole tõendatud maakohtus uuritud tõenditega. G.J on andnud ütlusi, et ta arvas, et ta võib hommikul sõita, ta ei olnud teadlik joobeseisundist selle tuvastamise ajal. G.J kohtumenetluses antud ütlustest tuleneb tõesti asjaolu, kus menetlusalune isik väidab, et eelmisel päeval tarbis ta alkoholi ja järgmisel päeval lõuna paiku rooli istudes ta ei tundunud, et on joobes, tundis endast kainena. Küll märgib ringkonnakohus, et põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhistuste puudumist. Kui maakohus leidis, et G.J pani teo toime otsese tahtlusega, aga kaitsja leiab, et see ei olnud otsene tahtlus, ei saa rääkida põhistuste puudumisest. Tegemist on põhistustega mittenõustumisega. Tutvudes G.J antud ütlustega, ei saa ringkonnakohus asuda maakohtuga samale seisukohale, et menetlusalune isik pani

§ 224lg 2 järgi kvalifitseeritud teo toime otsese tahtlusega. Nagu tuleneb Kar

S § 16 lg-st 3, isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Menetlusalune isik ei eita, et ta tarvitas eelneval õhtul alkoholi, kuid antud ütlustest ega muudest tõenditest ei tulene, et ta oleks teadvalt istunud auto rooli. Ringkonnakohtu hinnangul saab G.J-ile omistada kaudse tahtluse. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Juues eelmisel õhtul alkoholi ja seejärel asudes järgmise päeval autorooli, peab inimese arvestama, et tema väljahingatavas õhus või veres võib jätkuvalt esineda alkoholi. Arvestades, et G.J mõõdetud alkoholi sisaldus õhus oli mitte väiksem kui 0,59 mg/l, ei saa ka öelda, et tegemist oleks olnud lihtsakoelise „ühe õlle“ joomisega nagu levinud kaitseversioonides väidetakse, vms. Seetõttu on tegu kvalifitseeritud ka sätte teise, raskema lõike järgi. Samuti on G.J varasem kogemus samadel asjaoludel (joobes juhtimine) teo toimepanemises, mistõttu pidi ta võimalikuks pidama asjaolu, et tal võib olla jätkuvalt joove. Seega tuleb lugeda õigeks, et G.J pani

§ 224lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toime kaudse tahtlusega.

1. Vaatamata sellele, et ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et tegu on toime pandud kaudse tahtlusega, ei anna see teise astme kohtu hinnangul alust vähendada G.J-ile mõistetud karistust. Maakohus on põhjalikult käsitlenud karistuse mõistmise temaatikat ning on jõudnud põhjendatult järeldusele, et G.J-ile on õige mõista karistuseks just arest. Pannes toime väärteo, seda seejuures korduvalt, näitab see selgelt, et isiku suhtes varasemalt mõistetud karistused ei ole mõju avaldanud ning veelkordselt menetlusaluse isiku karistamine aresti asendamisega üldkasuliku tööga ei ole põhjendatud. On märkimisväärne, et G.J ei ole liiklusrikkumiste eest karistatud mitte üksnes väärteokorras vaid ka kriminaalkorras, küll on G.J osaliselt karistusest tingimisi vabastatud KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel. Seejuures oli süütegu toime pandud 14.08.
2. Kohtuotsus tehti 19.12.
3. Käesoleva menetluse aluseks 5 oleva väärteo toimepanemise ajaks on 13.01.
4. Ehk vähem kui üks kuu peale süüdimõistvat kohtuotsust. Kaitsja hinnangul on maakohus põhjendamatult eiranud menetlusaluse isiku selgitusi tema materiaalse olukorra kohta. G.J ütlustest nähtub, et tal on kolm alaealist last ja alates
5. aastast elatisvõlgnevus (Tartu Maakohtu 23.03.2016 otsusest 2-16-185 nähtuvalt juba sellel ajal peaaegu 7000 eurot). Seoses tervisliku seisundiga alaline töö puudus ja saadavast töötasust peeti kinni elatisvõlgnevust, mistõttu tegelik sissetulek moodustas 160-170 eurot kuus. Isiku sissetulek 2017 moodustas 1734 eurot. Sellises olukorras on trahvide tasumine raskendatud. Karistusena aresti mõistmine tooks kaasa töövõimetustoetuse maksmise peatamise. Nimetatud asjaoludele pole maakohus aga mingit tähelepanu pööranud ja arvesse võtmata jätmist põhjendanud. Ringkonnakohus juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et tulenevalt eelnevast ei olegi olnud põhjendatud menetlusalusele isikule muu karistuse mõistmine kui arest. Olukorras, kus isik ei ole tasunud rahatrahve, näitab selgelt, et tegemist ei ole karistusega, mis mõjutaks G.J oma käitumist muutma. Seejuures aresti mõistmisel ei pea ringkonnakohus ka oluliseks põhjendusi rahatrahvi mõistmise osas, kuna rahatrahvi mõistmine isikule, kellele ei ole ka tingimisi vangistus mõjunud, ei ole kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkidega. Kaitsja toob välja, et juba maakohtu 2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-185 nähtub, et isikul on elatisvõlgnevus, ometi ei ole menetlusalune isik hilisemaid väärteomenetluse otsuste puhul vaidlustanud mõistetud karistust ja on olnud rahul just rahalise karistusega. Kaitsja hinnangul karistust kergendava asjaolu esinemine ja raskendavate asjaolude puudumisel on põhjendamatu karistamine arestiga ja mõistetud karistuse üldkasuliku tööga asendamata jätmine. Samuti ei nõustu kaitsja maakohtu põhjendustega üldkasuliku töö kohaldamatuse osas. Maakohus on toonud esile, et lähtudes G.Jervislikust seisundist ta ei saaks füüsilist tööd teha töökohtades, kuhu isikud peamiselt suunatakse. Kaitsja heidab maakohtule ette, et viimane on jätnud tähelepanuta, et isik ei ole täielikult töövõimetu, vaid talle on määratud osaline töövõimetus. Üldkasulikku tööd on võimalik teha mitte ainult kohtu viidatud heakorrastustöödel ja vaid ka hõivatuna muul viisil, mis ei nõua olulist füüsilist tegevust. Siinjuures ei selgu apellatsioonist, kuidas üldkasuliku töö määramine aitaks täita karistuse eesmärkide saavutamise. Kaitsja unustab, et G.J ei ole esmakordselt karistatud isik, ta on korduvalt toime pannud liiklusrikkumisi ja mitte üksnes väärteokorras, vaid ka kriminaalkorras, kuid need ei ole hoidnud ära uusi rikkumisi. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval ajal on arest ainuõige karistus mõjutamaks G.J süütegude toimepanemisest hoiduma, arvestades nii toimepandud süütegu kui ka menetlusalust isikut. Ka ei ole vähetähtis, et G.J süü suurus on maakohtu hinnangul arvestades kergendavat asjaolu alla sanktsiooni keskmisest määra. Lisaks tuleb arvestada, et KarS § 56 lg 1 alt 2 kohaselt tähendab eripreventiivne eesmärk võimalust suunata isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Ei ole võimalik pidada karistuse mõistmisel silmas isiku mõjutamise eesmärki ja seejuures mitte arvestada tema isikut. Üldpreventiivse eesmärgina tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Pannes toime süüteo, tuleb isikul arvestada ka sellega, et sellele järgneb karistus. Isik, kes eirab vaatamata korduvale karistatusele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Maakohus on põhjalikult välja toonud, miks ei ole G.J puhul võimalik üldkasulikku tööd kohaldada. Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve korra § 4 lg 1 kohaselt tööandja valikul peab arvestama, et pakutav töö vastaks vähemalt ühele alljärgnevatest tingimustest: aitaks likvideerida kuriteo tagajärgi; oleks ümbruskonna heakorrastusega seotud füüsiline töö; aitaks kaasa vanurite ja puuetega inimeste eest hoolitsemisele; oleks aktiivne panus kohaliku kogukonna hüvanguks; ei konkureeriks palgaliste töökohtadega. Seega tuleneb juba üldkasuliku töö korrast, et eeldatakse aktiivset tegevust. Tõsi, mõned nendest võivad olla füüsiliselt vähemaktiivsemad, millist tööd kaitsja hinnangul menetlusalune isik saab teha. 6 Ringkonnakohus julgeb selles aga kahelda. Maakohtule esitatud arstitõendi (lk 142) kohaselt on G.J terviseseisund raske. Eesti Töötukassa 28.12.2017 töövõime hindamise otsuse (lk 122-123) kohaselt on G.J osaline töövõime. Otsusest tuleneb, et G.J on piiratud pikkade vahemaade läbimine, erinevatel tasanditel liikumine, istumine, seismine ning kehaasendi säilitamine ja muutmine. Käimisel tekib valu seljas ja jalgades, liikudes vajab tuge. Piiratud on esemete tõstmine ja kandmine ning käte ja käsivarte kasutamine. Lihasjõud on alanenud ning esinevad tundlikkuse häired ja valu, mis on väljendunud enam paremal käel. Vasak käsi kompenseerib tegevust, osaliselt paremat. Taotlejal on piiratud oskuste omandamine ja rakendamine, põhjuseks on muutused tahte ja tundehäiretes. Raskendatud on inimestega suhtlemine ja võõrastega kontakteerumine, piirangud on põhjustatud ärevusest, mäluhäirest, keskendumisraskustest, tahteaktiivsuse alanemisest, kiiresti väsimisest ja emotsionaalsest tasakaalutusest. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et G.J ei ole sobiv sooritama üldkasulikku tööd ja seda ka füüsiliselt mitte nii aktiivses kohas.
6. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse tasu määramiseks menetlusalusele isikule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtuotsuse põhjendustega tutvumiseks 1 pooltund, apellatsiooni koostamiseks 2 pooltundi ja kaebuse menetlusealuse isikuga kooskõlastamiseks 1 pooltund. Selle eest palub kaitsja määrata Ida-Viru Advokaadibüroole 120 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ja 10; § 9 lg-st 2 leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel, kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon esitatud on. Seega jäävad menetluskulud summas 120 eurot, sh käibemaks 10 eurot, G.J kanda. XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX
7. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 3 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
8. aprilli 2019 otsuse sisuliselt muutmata, kuid muudab maakohtu põhjendusi seoses

§ 224lg 2 teo subjektiivse koosseisuga.

Apellatsiooni jääb rahuldamata. Tiit Lõhmus Tartu Ringkonnakohtu kohtunik 7