Obsah (9)

§ 217§ 130§ 131§ 2618§ 1901§ 1902§ 1904§ 88§ 238

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1.juulil 2019. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-19-906 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidea

) § 131 lg-d 1 ja 3, § 190 lg 2, § 88 lg 6, samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 art 23 lg 1 ja art 32 lg 1, ning pani toime

§ 217lg 1, § 2618 ja § 238 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

1. PPA Lõuna Prefektuuri 30.01.
2. a otsusega väärteoasjas nr 2780,19,000023 (tl-d 26-27) karistati E.P karistusseadustiku (KarS) § 63 lg-st 1 tulenevalt

§ 217lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut ehk 200 eurot.

1. 14.02.
2. a esitas menetlusalune isik E.P maakohtule kaebuse (tl-d 1-6), milles vaidleb otsusele vastu. Ta leiab, tema teos puudusid väärteo tunnused. Nimelt ei nõustu ta kohtuvälise menetleja käsitlusega, mille kohaselt ei kuulu lõhutud ehk valmis küttepuude kojuvedu metsamajandusliku tegevuse alla, vaid kujutab endast äritegevust, mis on suunatud kaubaveole ning konkurentsile. E.P hinnangul oli tema tegevus lahutamatult seotud ettevõtte põhitegevuseala, s.o metsamajandusliku tegevusega, kuna esiteks ei ole küttepuude kojuvedu eraldi teenus (kliendilt ei küsita selle eest eraldi tasu) ning teiseks on küttepuud lõpptoodanguna samuti hõlmatud ettevõtte põhitegevusala, s.o küttepuude tootmisega (EMTAK tegevusala kood 02202, s.o küttepuude kogumine ja tootmine ning metsavarumisjääkide kogumine ja tootmine kütteks). Selline seisukoht on tuletatav ka EMTAK 2008 selgitavatest märkustest. Järelikult on kohtuvälise menetleja seisukoht, et lõhutud küttepuudega sõiduki juhtimine 50 km raadiuses osaühingu U asukohast ei ole seotud sama ettevõtte metsamajandusliku tegevusega, vaid kuulub äritegevuse alla, mis on suunatud kaubaveole ning konkurentsile, ekslik. Seega ei oleks menetleja E.P teole õiguslikku hinnangut andes tohtinud lähtuda mitte EL määruse nr 165/2014 art 23 lg-st 1 ja art 32 lg-st 1, vaid

§ 130

lg 12 p-st 1, mis toob erandina välja, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 561/2006 sätestatud juhi töö- ja puhkeajale õigusaktidega kehtestatud nõudeid ei rakendata juhtide suhtes riigisisesel maanteeveol, kui sõidukit kasutavad põllumajandus-, aiandus-, metsandus- või kalandusettevõtjad kaubaveoks oma äritegevuse raames kuni 50 km raadiuses ettevõtte asukohast. Lisaks leiab menetlusalune isik, et kohtuvälise menetleja otsus ei ole põhistatud. Selles on jõutud järeldusele, et “käesolevas olukorras (on) tegemist aga valmistoodangu transpordiga, mis ei kuulu metsamajandusliku tegevuse hulka. Kauba, konkreetsel juhul lõhutud küttepuude kliendile vedamine kujutab endast äritegevust, mis on suunatud kaubaveole ning konkurentsile.“ Samas ei ole kohtuväline menetleja veenvalt põhjendanud sellisele järeldusele jõudmist. Samuti on kohtuväline menetleja järeldanud, et osaühing U on tegutsenud veoettevõtjana, kuid jätnud defineerimata ning selgitamata „veoettevõtja“ sisu ning kohustuslikud eeldused, mille alusel loetakse ettevõtet just veoettevõtjaks. 2 Ka on puudulik väärteoprotokoll, kuna sellest lähtuvalt ei ole võimalik üheselt väita, et menetlusalune isik on talle inkrimineeritavad teod toime pannud. Kui aga väärteoprotokollis olev teokirjeldus on puudulik, on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse. Eelnevast tulenevalt taotleb menetlusalune isik PPA Lõuna Prefektuuri 30.01.

1. a otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 või alternatiivselt VTMS § 30 lg 1 alusel. Samuti peab menetlusalune isik vajalikuks, et kohus küsiks Euroopa Kohtult eelotsust EÜ määruse nr 561/2006 art 13 p 1 alapunkti b tõlgendamise osas.
2. Kohtuväline menetleja esitas 04.04.
3. a maakohtule oma kirjaliku seisukoha (tl-d 18-22), milles ta ei nõustu E.P kaebusega. Puutuvalt menetlusaluse isiku teos esinevate väärteotunnustega leiab kohtuväline menetleja, et osaühing U on metsandusettevõte, kui toodab küttepuid või varub nende tootmiseks puitu. Vale on asuda automaatselt seisukohale, et kui ettevõtja valmistab oma tegevusala raames mingisugust toodangut, siis laienevad temale tegevusalast tulenevad erisused kuni valmistatud kauba realiseerimiseni. Ettevõtjad ei tohiks välistada tegevusala muutumist tootmise ja realiseerimise protsessis ning eeldada heauskselt, et kõik, mida tehakse, kuulub ühe ja sama tegevusala alla. Selline tegevus, nagu ka käesoleval juhul, mis on eeskätt seotud valmis toodangu transportimisega kliendini, ei ole enam seotud metsandusega. Kuivõrd

§ 130

lg 12 p 1 erand rakendub metsandusettevõtjatele üksnes nende äritegevuse raames toimuvate veoste veol, siis ei ole sellise vabastava normi rakendumine võimalik olukorras, kus tegutsetakse väljaspool oma tegevusala. Lisaks viitab kohtuväline menetleja EÜ määruse nr 561/2006 art 4 p-le p, mis sätestab, et veoettevõtja on iga füüsiline või juriidiline isik, kes tegeleb autovedudega kas rendi või tasu eest või omal kulul, ning autoveoseaduse § 2 lg-le 1, mis sätestab, et autovedu on veose kohale toimetamine auto või autorongiga ja selle veoga seotud tühisõit. Eelnevale tuginedes asub kohtuväline menetleja seisukohale, et lõhutud küttepuude kojuvedu teostades ei saa osaühingut U lugeda metsandusettevõtjaks

§ 130

lg 12 p 1 mõttes, vaid veoettevõtjaks transpordi valdkonnas, hoolimata isegi asjaolust, et ta selliste vedude eest tasu ei küsinud. Seega oli kohustus kasutada ka sõidumeerikut. Vastates etteheidetele menetlusnormide rikkumise kohta, möönab kohtuväline menetleja, et 30.01.

1. a otsuse sisu on tõesti mõneti napisõnaline, kuna seal ei ole välja toodud EÜ määrusest nr 561/2006 ja autoveoseadusest lähtuvaid sõnastusi, mis aitaksid jälgida veose vedamise liigitumist just autoveo/kaubaveo alla. Asjaolu, et autoveod või siis samatähenduslikult kaubaveod on alati suunatud konkurentsile, ei pea kohtuväline menetleja aga vajalikuks pikemalt kommenteerida, kuna tema hinnangul on tegemist sedavõrd üldtuntud teadmisega, mis pidi ilmselgelt teada olema ka juba mõnda aega ettevõtjana tegutsenud E.P-le endale. Mis puudutab väärteoprotokollis kajastatud etteheite puudulikku ülesehitust, siis sellega kohtuväline menetleja ei nõustu. E.P-le esitatud etteheited on arusaadavalt sõnastatud ning üheselt mõistetavad. Kuna isik on teinud käesolevas menetluses ka vastulause, siis saab sellest järeldada, et ta mõistis hästi, milliste õigusnormide rikkumist temale süüks pandi. Lõpetuseks annab kohtuväline menetleja oma seisukoha E.P alternatiivse taotluse, s.o taotluse osas lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Kohtuvälise menetleja arvates 3 ei ole otstarbekusega käesoleva menetluse lõpetamine asjakohane. Autojuhtidele kehtestatud meerikukohustuse nõuete rikkumine ei ole reeglina lihtne liiklusalane süütegu. Vastav regulatsioon tagab liiklusohutuse ja turvalisuse Eesti Vabariigi teedel. Sõidumeerikut on vaja, et oleks võimalik kontrollida, kas veoautot kui tavapärasest suuremat ja seega ohtlikumat sõidukit juhtiv isik on piisavalt puhanud ja adekvaatne. Seetõttu on käesolevas väärteoasjas olemas ka avalik menetlushuvi ja järelikult ei ole põhjendatud väärteomenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Lähtudes eeltoodust palub kohtuväline menetleja jätta E.P kaebuse rahuldamata ning PPA Lõuna Prefektuuri 30.01.
2. a otsuse tühistamata.
3. Kohtumenetluse pooled olid nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 5 ja 21). Kohtu seisukoht
4. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat.
5. Väärtegu

§ 217

lg 1 järgi

§ 131

lg-le 1 vastavalt toimub mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja arvestus EL määruse nr 165/2014 kohase analoogsõidumeeriku salvestuslehtede või sama määruse kohase digitaalse andmesalvestusega sõidumeeriku korral mällu salvestatud andmete järgi. Sama paragrahvi lõikest 3 tuleneb, et kui sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik, peab juht sõidu- ja puhkeaja andmed salvestama juba viidatud EL määruse nr 165/2014 art 32–37 kohaselt. Seejuures sätestab EL määruse nr 165/2014 art 32 lg 1, et digitaalse sõidumeeriku ja juhikaardi korrakohase toimimise ning nõuetekohase kasutamise, samuti analoogsõidumeeriku korrakohase toimimise ning salvestuslehe nõuetekohase kasutamise tagavad neid kasutavad veoettevõtjad ja juhid, ning art 23 lg 1, et tunnustatud töökojad kontrollivad sõidumeerikuid regulaarselt ning regulaarsed kontrollid tehakse vähemalt iga 2 aasta tagant.

§ 217

lg 1 näeb ette väärteokaristuse mootorsõidukile paigaldatud analoog- või digitaalse sõidumeeriku või juhikaardi kasutamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et E.P juhtis 02.01.

1. a kella 11.00 ajal Tartu maakonnas Tartu vallas Kõrveküla-Lähte
2. km-l suunaga Kõrveküla poole 4 mootorsõidukit Volvo FL 614 registreerimisnumbriga XXX. Tegu oli osaühingule U kuuluva sõidukiga ning kinnipidamise hetkel teostas E.P sellega sama ettevõtte raames küttepuude vedu elanikele. Need asjaolud on leidnud ühest tõendamist menetlusaluse isiku omaksvõtvate ütlustega (vt tl 29). Samuti kinnitavad neid asjaolusid tunnistaja M.K.ütlused, täpsustades, et E.P vedas küttepuid Lähtest Tartusse (vt tl 30). Vaidlust ei ole selleski, et kõnealuse veoki sõidumeeriku suhtes oli läbi viimata iga 2 aasta järgne perioodiline kontroll. Vaidlus praeguses väärteoasjas taandub peamiselt küsimusele, kas E.P oli nimetatud vedu teostades kohustatud sõidumeerikut üldse kasutama ja sellest tõukuvalt täitma ka meerikuga seotud nõudeid (mh perioodilise kontrolliga seotud nõuet, mille sätestab eelviidatud EL määruse nr 165/2014 art 23 lg 1) või mitte – menetlusalune isik leiab, et ei olnud, kuna tema veosele kohaldus

§ 130

lg 12 p-s 1 toodud erand, kohtuväline menetleja on aga vastupidisel seisukohal, leides, et taoline valmistoodangu ehk kauba kliendile kojuvedu

§ 130

lg 12 p-s 1 sätestatud erandile ei allu, kuna ei ole enam seotud metsanduse, vaid konkurentsile alluva äritegevusega. EÜ määruse nr 561/2006 art 1 sätestab, et selle määrusega kehtestatakse eeskirjad kauba- ja reisijateveoga hõivatud sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta, et ühtlustada konkurentsitingimusi sisetranspordi liikide, eriti autoveosektori osas ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust. Lisaks sellele on määruse eesmärgiks kaasa aidata järelevalve ja haldussunni praktika parandamisele liikmesriikides, samuti töökorralduse parandamisele autoveosektoris. Sama määruse art 13 p 1 alapunktist b tuleneb, et tingimusel, et art-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamist ei seata ohtu, võib iga liikmesriik lubada erandeid art-te 5– 9 osas, sätestades oma territooriumil või kokkuleppel asjaomaste liikmesriikidega mõne teise liikmesriigi territooriumil eranditele individuaalsed tingimused, mida kohaldatakse muu hulgas ka sõidukitele, mida põllumajandus-, aiandus-, metsandus- või kalandusettevõtjad kasutavad või võtavad ilma juhita rendile kaubaveoks oma äritegevuse raames ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses. Eesti Vabariik on EÜ määruse nr 561/2006 art 13 p 1 alapunktist b tuleneva erandi mõnevõrra rangemana üle võtnud ja see on sätestatud eelviidatud

§ 130

lg 12 p-s 1 järgnevalt: EÜ määruse nr 561/2006 sätestatud nõudeid ei rakendata juhtide suhtes riigisisesel maanteeveol, kui sõidukit kasutavad põllumajandus-, aiandus-, metsandus- või kalandusettevõtjad kaubaveoks oma äritegevuse raames kuni 50 km raadiuses ettevõtte asukohast. Järelikult tuleb vaidluse lahendamiseks kontrollida, kas kõnealune Lähtest Tartusse toimunud valmis küttepuude vedu klientidele oli käsitletav metsandusettevõtja – tegu oli ju küttepuude ehk metsamajandusega seotud valdkonnaga – kaubaveona oma äritegevuse raames kuni 50 km raadiuses ettevõtte asukohast. Seejuures ei ole rõhuasetus mitte sellel, kas tegu oli kaubaveoga 50 km raadiuses ettevõtte asukohast, sest osaühingu U äriregistri järgne asukoht on X maakond, X vald, X alevik, XXXX ning üldteada on, et Lähte asub Tartus vähem kui 50 km kaugusel. Kontrollida tuleb seda, kas kõnealune vedu oli käsitletav metsandusettevõtja kaubaveona oma äritegevuse raames, kusjuures kohus jagab kohtuvälise menetleja seisukohta, et oluline on kontrollida veel sedagi, kas ka konkreetne vedu toimus täielikult ja eranditult metsamajanduslikuks tegevuseks kvalifitseeruva äritegevuse raames. Vastasel juhul muudetaks

§ 130

lg 12 p-s toodud erandi kohaldamisala ülemäära laiaks, mis aga ei saa kuidagi olla kooskõlas nende eesmärkidega, s.o eesmärkidega ühtlustada konkurentsitingimusi 5 autoveosektoris ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust, miks nõuded sõidukijuhtide sõidu- ja puhkeperioodide arvestusele sisse seati. Kõrvalepõikena eelnevast märgib kohus, et ei pidanud vajalikuks asja lahendamiseks küsida Euroopa Kohtult eelotsust EÜ määruse nr 561/2006 art 13 p 1 alapunkti b tõlgendamise osas, nagu taotles oma kaebuses menetlusalune isik – siseriiklikud kohtud on seda teemat korduvalt käsitlenud ning andnud

§ 130

lg 12 p-s 1 toodud erandile (mis on peaaegu üks ühele üle võetud EÜ määruse nr 561/2006 art 13 p 1 alapunktist b) omapoolse ühese tõlgenduse (vt nt Pärnu Maakohtu 09.10.

1. a otsus väärteoasjas nr 4-17-3319, Tartu Maakohtu 06.03.
2. a otsus väärteoasjas nr 4-18-3343). Tulles aga tagasi oma varasema analüüsi juurde, märgib kohus, et vaidlust ei ole selles, et osaühingu U põhitegevusalaks (äritegevuseks) on küttepuude tootmine (tegevusala kood 02202). Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori ehk EMTAK-i (https://www.rik.ee/sites/www.rik.ee/files/elfinder/article_files/emtak_2008_pdf_0.pdf) kohaselt kuulub küttepuude tootmine metsamajanduse, täpsemalt metsavarumise (kood 022) alla, kusjuures EMTAK-i kohaselt on küttepuude tootmine küttepuidu kogumine ja tootmine ning metsavarumisjääkide kogumine ja tootmine kütteks. Seega

§ 130

lg 12 p-s 1 toodud erandi kohaldumiseks oleks E.P teostatud veo eesmärgiks pidanud olema küttepuidu kogumine. Nagu aga korduvalt juba märgitud, oli veo sihiks hoopis valmis küttepuude kui toodangu klientidele transportimine ja järelikult see vedu

§ 130lg 12 p-s 1 toodud erandi hulka ei kuulunud.

Osaühing U tegutses konkreetset vedu teostades veoettevõtjana EÜ määruse nr 561/2006 art 4 punkti p tähenduses ning sõidumeeriku kasutamise kohustusest vabastamine oleks talle andnud konkurentsieelise sama sektori teiste teenuseosutajate ees, kuna ta oleks nii hoidnud kokku meeriku paigaldamise ja hooldusega seotud kuludelt. Järelikult oli E.P juhina kohustatud tagama nõuetele vastava sõidumeeriku olemasolu ning veo teostamisel seda ka kasutama. Kuna ta seda aga ei teinud, siis rikkus ta

§ 131

lg 1 ja 3 ning EL määruse nr 165/2014 art 32 lg 1 ja art 23 lg 1 ning realiseeris

§ 217lg-s 1 toodud objektiivse koosseisu tunnused. Kar

S § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Käesolevalt ei ole menetlusalune isik eitanudki, et ta teadis seda, et ta ei kasutanud sõidu ajal sõidumeerikut, samuti seda, et sõidumeerikut ei olnud viimase 2 aasta jooksul spetsialistide poolt kontrollitud. Kui E.P sellele vaatamata asus vedu teostama, siis järelikult subjektiivsest küljest pani ta teo toime otsese tahtlusega. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüvõimet välistavaid asjaolusid. Küll aga sätestab KarS § 39 lg 1, et isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu (keelueksimus). Kohtule esitatud kaebus ning selles toodud põhjendused annavad kohtule piisava põhjuse asuda seisukohale selles, et E.P tõsimeelselt arvas, et tema veole kohaldus

§ 130lg 12 p-s 1 toodud erand.

Seega on kohtul alust arvata, et menetlusalune isik ei saanud aru oma teo keelatusest. Samas puudub eelosundatud KarS § 39 lg 1 kohaselt isikul süü üksnes siis, kui eksimus enda teo keelatuses on 6 isikule vältimatu. Kohus on seisukohal, et E.P-le selline eksimus vältimatu ei olnud. Tegu on isikuga, kes tegeles spetsiifilises valdkonnas. Seejuures ei olnud ta lihtsalt autojuht, vaid tegutses ise ka osaühingu U juhatuse esimehena (vt tl 29 pöördel). Järelikult oli tal kohustus välja selgitada asjassepuutuv seadusandlus (eriregulatsioon) ning selle rakendamispraktika, mis oleks välistanud tal väärarusaama tekkimise. Selgituste küsimiseks oleks saanud ja tulnud suhelda ka vastavate ametkondadega, kes oleks saanud teda nõustada

§ 130lg-s 12 toodud erandite osas.

Seega oli eksimus teo keelatuses välditav ning järelikult ei puudu E.P teos ka süü. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et E.P tuleb

§ 217lg 1 järgi karistada.

Väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, mis oli E.P alternatiivne taotlus, kohus võimalikuks ei pea. Kohus jagab täielikult kohtuvälise menetleja seisukohta avaliku huvi olemasolu kohta (vt käesoleva kohtuotsuse põhjendava osa punkti 4) ega pea vajalikuks seda siinkohal üle korrata.

1. Ehkki kaebuses ei vaidlustata teisi kohtuvälise menetleja poolt E.P-le etteheidetavaid rikkumisi, s.o seda, et menetlusalune isik juhtis avalikult kasutataval teel veoautot, mille eest ei olnud teekasutustasu tasutud, ning seda, et tal ei olnud kaasas veodokumente, peab kohus VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt käsitlema neidki.
2. Väärteod

§ 2618

ja § 238 järgi

§ 1901

lg 1 sätestab, et teekasutustasu on rahaline kohustus, mille tasumine annab isikule õiguse kasutada

§-s 1902 nimetatud sõidukiga avalikult kasutatavat teed kindla ajavahemiku jooksul, seejuures sätestab

§ 1902

, et teekasutustasu tasutakse üle 3500-kilogrammise täismassiga veoauto ja selle haagise eest.

§ 1904

lg-st 1 tuleneb, et teekasutustasu tasumise kohustus on veoauto omanikul, kui aga liiklusregistrisse on kantud veoauto vastutav kasutaja, on teekasutustasu tasumise kohustus vastutaval kasutajal.

§ 1904

lg 2 sätestab, et kui teekasutustasu on tasumata, on juhil sõidu alustamine keelatud.

§ 2618

näeb ette väärteokaristuse veoauto juhtimise eest avalikult kasutataval teel, kui teekasutustasu on tasumata. Tunnistaja M.K.ütlused (tl 30) tõendavad, et E.P juhitud mootorsõiduk Volvo FL 614 registreerimisnumbriga XXX sõitis väärteoprotokollis nimetatud ajal Lähte-Kõrveküla tee 6 km-l. Üldteadaolevalt on tegu avaliku teega. E.P enda ütlustest (vt tl 29) ning fotodest sõiduki kohta (tl-d 31-32) saab järeldada, et Volvo FL 614 registreerimisnumbriga XXX kuulus nende sõidukite kategooriasse, mille eest oleks tulnud enne sõidu alustamist tasuda

§ 1901lg-s 1 sätestatud teekasutustasu.

Ometi kinnitavad väljatrükk www.teetasu.ee lehelt (tl 33), samuti tunnistaja M.K.ütlused (tl 30 pöördel), et kõnealuse sõiduki eest oli teekasutustasu maksmata 8 Seega oli E.P käitumises lisaks eelnevale ka

§-s 261 toodud objektiivse koosseisu tunnused. Kohus leiab, et subjektiivses mõttes pani E.P ka selle teo toime vähemalt otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes – ilmselgelt oli ta teadlik sellest, et ta juhib teekasutustasu kohustuse alla kuuluvat sõidukit ning et ta teeb seda avalikul teel, ilmselgelt teadis ta sedagi, et sõitu oli alustatud, ilma eelnevalt teekasutustasu maksmata. Mis puudutab veodokumentideta sõitu, siis selleski osas tuleb rikkumine tuvastatuks lugeda. 7 Nimelt sätestab

§ 88

lg 6, et veoseveol peavad juhil lisaks teistele

§-s 88 nimetatud dokumentidele, nt juhiloale või isikut tõendav dokumendile, mootorsõiduki registreerimistunnistusele jne olema kaasas ka veose saatedokumendid, mis võivad olla ka elektroonsed.

§ 238

näeb ette väärteokaristuse mootorsõidukijuhi poolt veoseveo nõuete rikkumise eest. Käesolevas asjas on tunnistaja M.K.ütlustega aga tõsikindlalt leidnud tõendamist, et E.P veose saatedokumendid puudusid (vt tl 30 pöördel). Seega rikkus E.P

§ 88

lg 6 nõuet ning realiseeris

§-s 238 toodud teo objektiivse koosseisu tunnused. Sarnaselt eelkäsitletud rikkumistele oli seegi tegu subjektiivsest küljest toime pandud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes, sest kohus ei kahtle selles, et E.P ei teadnud seda, et tal pole veose saatedokumente. Kohus ei tuvastanud E.P käitumises õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut tuleb nendegi tegude eest karistada. 10.

§ 217

lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut,

§ 2618

rahatrahvi kuni 40 trahviühikut ning

§ 238samuti rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. Kar

S § 47 lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. 8 E.P teod, mis eraldi kvalifitseerusid

§ 217

lg 1, § 261 ja § 238 järgi, kujutasid objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist ning järelikult 8 õiguslikus mõttes oli tegu ühe teoga. Seega tuleb E.P-le

§ 217lg 1, § 261 ja § 238 järgi karistust mõistes kohaldada Kar

S § 63 lg 1, mis sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Järelikult tuleb E.P-le nende koosseisude lõikes mõista karistus üksnes

§ 217lg 1 kui ühena raskeimat karistust ette nägeva, samas aga tema tegu ka kõige enam määratleva seadusesätte järgi. Kar

S § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisele lausele vastavalt arvestab kohus karistuse mõistmisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku E.P tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. Menetluslause isiku süü suurust kergitab isiku suhtumise intensiivsus oma teosse, nimelt see, et ta pani oma teo toime mitte ettevaatamatusest, vaid tahtlikult, ning sedagi mitte kaudse, vaid otsese tahtluse vormis. Samas räägib menetlusaluse isiku kasuks see, et vedu, mida ta teostas, oli lühiajaline ja seega ei saanud sõidumeerikuga seotud nõuete rikkumisest tegelikku kahju tekkida. Eelnevaid asjaolusid nende koostoimes hinnates võib väita, et E.P süü jäi mõnevõrra alla keskmise. Samas on kohus seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb E.P poolt toime pandud rikkumisse suhtuda siiski täie tõsidusega. Õige on kohtuvälise menetleja viide sellele, et autojuhtidele kehtestatud meerikukohustuse nõuete rikkumine ei ole kergekaaluline süütegu. Sõidumeeriku nõudeid on vaja täita, et oleks võimalik kontrollida, kas veoautot kui 8 tavapärasest suuremat ja seega ka ohtlikumat sõidukit juhtiv isik on piisavalt puhanud ja adekvaatne ega tekitaks liikluses täiendavat ohtu. Kuna sõidumeeriku nõuete rikkumised on kahetsusväärsel kombel siiski veel levinud, tuleb taolistesse üleastumistesse suhtuda ülima tähelepanelikkusega ning anda neile riigipoolne hinnang karistuse kohaldamise näol. Arvestades eelnevat, samuti aga seda, et E.P puudusid teo toimepanemise ajal eelnevad karistused, leiab kohus, et E.P-le kohtuvälise menetleja kohaldatud karistus rahatrahv 50 trahviühikut ehk 200 eurot on vastavuses isiku süü ning karistuse eesmärkidega ja järelikult tuleb PPA Lõuna Prefektuuri 30.01.2019. a otsusega väärteoasjas nr 2780,19,000023 jätta täielikult muutmata. 11. Mis puudutab kaebuses toodud etteheiteid kohtuvälise menetleja koostatud väärteoprotokollile ning otsusele, siis nendele etteheidetele on kohtuväline menetleja ammendavalt vastanud (vt käesoleva kohtuotsuse põhjendava osa punkti 4). Seetõttu ei pea kohus vajalikuks seda üle kordama hakata. Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9