KOHTUOTSUS EESTI VABARIIG I NIM EL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 16814 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikme

§ 184lg 1 järgi, karistuseks Kar

S § 65 lg 1 alusel 2 aastat 1 kuu ja 22 päeva vangistust, vabanes pärast karistuse kandmist 03.11.2009.a. Jevgeni Golossov isikukood XXX, elukoht XXX, Eesti kodanik, ei tööta, varem karistatud 03.11.2009.

§ 200

lg 2 p 7, 10 järgi vangistusega 2 aastat 6 kuud ja 2 päeva tingimisi 3-aastase katseajaga; S.T isikukood XXX, elukoht XXX, kodakondsuseta, ei tööta, varem kohtu poolt üheksal korral karistatud, viimati 11.05.2010.

§ 199lg 2 p 7, 9 järgi 10-kuulise vangistusega, vabanes 12.07.2010.a.

Kaitsjad Adv Gennadi Kull, Aivar Ennok ja Leelo Viil RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu

1. juuli 2011.a otsus muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu 13.07.2011.a otsusega tunnistati A.O süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja karistati 3 aastase vangistusega, KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi 8-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. Eelvangistuses viibitud 3 päeva arvati karistusaja hulka. Karistuse kandmise alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. Jevgeni Golossov tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja karistati vangistusega 3 aastat. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse (2 aastat 6 kuud ja 2 päeva) võrra ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 6 kuud ja 2 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 28.04.2011.a. S.T tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja karistati vangistusega 3 aastat ja 6 kuud. Karistuse kandmise alguseks loeti 23.08.2010.a. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel M.U, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.
3. A.O , J. Golossov ja S.T tunnistati süüdi selles, et nad kõik, olles varem toime pannud röövimise, 19.08.2010.a grupis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võtsid vägivalda kasutades alaealiselt M Šilt mobiiltelefoni. Viibides Tallinnas Laagna teel, A.O , J. Golossov ja S.T ühiselt ja kooskõlastatult läksid teed ületava kannatanu juurde, S.T haaras kannatanul kaelast, kallutas ettepoole ning nõudis mobiiltelefoni. M. Š tundis valu ja hirmu peksasaamise ees, mistõttu loovutas telefoni väärtusega 1150 krooni. A.O , S.T ja J. Golossov lahkusid telefoniga sündmuskohalt ja pantisid selle samal päeval 500 krooni eest pandimajas, saadud raha kulutasid ühiselt. Peale selle tunnistati A.O süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi selles, et olles varem toime pannud röövimise ja vargusi, 20.09.2010.a koos M.U-ga varastas XXX maja vahekoridorist A. Onegini kaks jalgratast vastavalt 2100 ja 2700 krooni väärtuses. Rattad pantisid nad samal päeval pandimajas ja kulutasid raha ühiselt. 2 APELLATSIOONIDE SISU
4. Jevgeni Golossov taotleb oma süüdistusasja veelkord arutamist. Märgib, et ta ei ole röövimist toime pannud, ta seisis kõrval ca 10 meetrit. S.T kellelegi valu ei tekitanud. Tegu ei olnud neil varem planeeritud, S.T läks lihtsalt kannatanu juurde ja palus, et võiks helistada, kannatanu andis ise telefoni. J. Golossov leiab, et ei ole milleski süüdi, ainult et ta võttis S.T-lt selle telefoni korraks enda kätte, kuid kuuldes, kelle telefon see on, andis kohe tagasi.
5. A.O kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega tema kaitsealune KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi süüdi tunnistati ja uue otsusega tema õigeksmõistmist süüteokoosseisu puudumise tõttu. Kaitsja leiab, et kohus kohaldas vääralt materiaalõigust – kui A.O lasubki mingi süü telefoniga seotud intsidendis, siis vastaks see avaliku varguse tunnustele, mitte mingil juhul aga röövimisele. Apellant analüüsib röövimise subjektiivset külge, viitab Riigikohtu otsustele nr 3-1-1-141-04 ja 3-1-1-124-04 p 15 ja rõhutab, et röövimise objektiivset koosseisu on võimalik realiseerida ka kaudse tahtlusega, kuid omastamise eesmärk on realiseeritav ainult kavatsetusega. A.O kinnitas kohtus, et mitte kellelgi ei olnud mõtet röövida, ei olnud mingit ühise tegutsemise plaani, ta ei näinudki, kuidas S.T telefoni võttis. See tähendab, ta ei näinud vägivalla kasutamist S.T poolt. Nad kõndisid kõik koos ja äkitselt S.T läks neist ette, nemad Golossoviga jäid ligemale 3 m kaugusele. A.O ei eitagi, et tema pandilepingu sõlmis, kuid raha võttis endale S.T. Kaitsja kordab, et mitte keegi süüdistatavatest ei kinnitanud ei tahtlust ega ka röövimise plaani olemasolu, seda pole ka tuvastatud. Et S.T hakkas tegutsema iseseisvalt teisi informeerimata, et tee A.O veel röövimise kaasosalist. A.O ei saanud ka S.T takistada, kuivõrd ta ei teadnud, mida S.T teeb. Asjaolu, et kannatanu võis näha eemalseisvat A.O ja Golossovi ning seetõttu ei osutanud vastupanu, ei tõenda veel, et S.T oleks oma tegevuse teiste süüdistatavatega kooskõlastanud. A.O ütles, et ta andis oma telefoni kannatanule pandiks kuni kasutatakse kannatanu telefoni, kuid see tegevus iseenesest kinnitab, et A.O ei olnud mingit kavatsust ega tahet kellegi vara omastamiseks. Veel viitab kaitsja Riigikohtu otsustele nr 3-1-1-97-04 ja 3-1-1-108-06, millest käsitatakse teo toimepanemist grupis ning leiab, et käesoleval juhul see tuvastatud ei ole. Ka kohus ei selgita, kuidas sai A.O üldse aru, et tegemist oli füüsilise jõu kasutamisega, kui ta ei näinud telefoni võtmist. Kannatanu ei maini kordagi, et A.O oleks teda ähvardanud jõu kasutamisega, kannatanu ei öelnud A.O-le , et S.T sai temalt telefoni jõu kasutamise teel, mis põhjustas valu. Apellant leiab, et kohus on rikkunud justiitsministri 23.08.2002.a määruse nr 54 § 1 lg 2 nõudeid. Kohus on jätnud viitamata KarS §-le
7. S.T kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist tema kaitsealuse süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja uue otsusega S.T süüditunnistamist KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi ning kergema karistuse mõistmist. 3 Kaitsja on seisukohal, et vägivald ei olnud käesoleval juhul kannatanu telefoni hõivamise vahendiks. Tuvastatud on, et S.T küsis kannatanult telefoni helistamise ettekäändel ning andis pandiks ka oma telefoni, S.T hakkas ka kohe helistama, seletades põhjalikult, milleks kõned vajalikud on. Telefoni kätte saades ei püüdnud S.T eemalduda ega kannatanut hirmutada, kannatanut ei ähvardatud ka sõnaliselt. Seega andis kannatanu telefoni süüdistatavale selleks, et viimane saaks helistada, ta võis eeldada, et pärast helistamist telefon tagastatakse. Ka kannatanu edasine käitumine tõendab, et ta eeldas telefoni tagastamist ja valduse loovutamisega ta ei nõustunud. Kannatanu kõndis koos süüdistatavatega ligi kaks tundi neid kartmata, lootes telefoni tagasi saada. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-35-10 ning leiab järgmist. Kohus tegi kindlaks, et süüdistatav küsis telefoni helistamiseks, st sai selle enda kätte lühiajaliselt. Kuivõrd telefoni aga ei tagastatud, st S.T kehtestas hõivatud esemele uue valduse, mistõttu on sellest lähtuvalt tema käitumine käsitatav võõra vallasasja äravõtmisena selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja avalikult, see tähendab, et S.T pani toime KarS § 199 lg 2 p 5 järgi. Kaitsja leiab, et kannatanu suhtes vägivalla kasutamine pole pealegi tõendatud. Kaela või õlgade ümbert kinnivõtmine ei ole käsitatav vägivallana. Kannatanu ütlused, et oli natuke valus, on üsna subjektiivne ja piiripealne väljendus. Apellant ei nõustu ka maakohtu poolt kuriteo subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga. Viidates Riigikohtu praktikale tuleb võtta aluseks süüdlase eesmärk ehk kujutlus tagajärjest, mida tahetakse saavutada. Abipakkuvaks on objektiivne sündmustik. Käesoleval juhul ei olnud süüdistatava eesmärgiks telefoni äravõtmine vägivalla abil. Oluliseks on süüdistava enda ütlused. S.T sõnul pani ta käe kannatanu õlale. Eesmärgi puhul murda vastupanu ja panna kannatanu telefonist loobuma, oleks S.T lmselt kasutanud vägivalda, mille tähendus oleks kannatanule olnud selgelt arusaadav, hirmutav. Kaitsja ei nõustu ka selles, nagu oleksid süüdistatavad kuriteo toime pannud grupis. J. Golossov ja A.O ei kasutanud vägivalda, ei osalenud vara äravõtmises. Kaastäideviimist ja teoühtsust selgitavate Riigikohtu lahendite kohaselt on objektiivsest küljest oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Süüdistatavate puhul on küll tuvastatud järjestikused käitumisaktid, mitte aga nende ühine ja kooskõlastatud tegevus. Isegi kui S.T möönis, et teiste kaasabil on võimalik telefon maha müüa, on see tegevus õiguslikult hinnatav varastatud asja edasiandmisena ühelt isikult teisele, mitte aga grupiviisilise vargusena. Süüdistatavate ühist ja kooskõlastatud tegevust tuvastatud ei ole. Kaitsja leiab, et S.T karistuse määra ei ole veenvalt põhjendatud. S.T on oma süüd varguses tunnistanud, seega ei saa öelda, et ta on teinud seda osaliselt. Samuti on S.T avaldanud kahetsust. Peale eelneva leiab kaitsja, et kohus ei ole põhjendanud menetluskulude täies ulatuses väljamõistmist. Eelkõige tuleb juhinduda KrMA § 180 lg
9. S.T taotleb maakohtu otsuse tühistamist, sest leiab, et on küll toime pannud kuriteo, kuid mitte röövimise. Tehtut kahetseb ja tunnistab enda süüd. Apellant kirjeldab sündmusi ja teeb neist järelduse, et telefoni üleandmisel talle, tekkis kannatanul tema vastu 4 teatud usaldus. Mingit vägivalda ta kannatanu suhtes ei tarvitanud ega ei ähvardanud. Ta ei saa aru, kuidas sõbralik käe õlale panek võis kannatanule valu tekitada. Tõsi, et andis telefoni J. Golossovile edasi, aga see ei tähenda, et toime on pandud röövimine. Kui kannatanu räägib kaelast kinnivõtmisest ja ettepoole painutamisest, siis mingeid meditsiinidokumente kehavigastuste tekitamise kohta ju asjas ei ole. Mis puudutab A.O-sse , siis tema esialgseid ütlusi võib uskuda vaid osaliselt. Kohtuistungil A.O ise kinnitas, et on narkomaan ning et esimeste ütluste andmise ajal oli tugevas depressioonis. Teiseks vabastati ta vahi alt. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
10. Prokurör leidis, et apellatsioonid põhjendatud ei ole, maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning tuleb jätta muutmata. Süüdistatavad ja nende kaitsjad jäid apellatsioonide juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonid ei saa olla aluseks seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks. Maakohus on kõiki tõendeid objektiivselt, vastastikuses koosmõjus, st kogumis hinnanud ning esitanud veenvad ning üheselt arusaadavad põhjendused, miks ta leiab, et süüdistatavad on neile esitatud süüdistuses süüdi. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega hakka seetõttu neid kordama, rõhutab üksnes järgmist. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et kõik apellatsioonid on oma sisult eksitavad juba seetõttu, et nende koostamisel on aluseks võetud süüdistatavate kohtuistungil antud ütlused. Tuleb aga tähele panna, et maakohus on kõikide süüdistatavate ütlused kui ebausaldusväärsed tõendid kõrvale jätnud, seda asjaolu aga ei ole apellatsioonides vaidlustatud. Põhjendused, miks on süüdistatavate ütlused ebausaldusväärsed ja tõendina mittearvestatavad, on maakohus otsuses esitanud ja need on vastavuses Riigikohtu praktikaga ja igati arusaadavad (lk 8-9). Nii märgib maakohus, et süüdistatavad on oma ütlusi kardinaalselt muutnud, ütluste muutmist ei osanud nad mõistusepäraselt selgitada, nende ütluste sisu ei haaku teiste tõenditega, ei kannatanu ega tunnistajate ütlustega. A.O kaitsja apellatsiooni läbiv väide, nagu puudunuks tema kaitsealusel igasugune soov ja tahtlus vägivallaga telefoni võtmiseks, A.O kinnitusel ta isegi ei näinud, kuidas S.T telefoni sai, on eksitav juba eelpool öeldust lähtudes. Kohtulikul uurimisel on muuhulgas avaldatud A.O kohtueelsel uurimisel antud ütlused, mille kohaselt nägi ta, kuidas S.T haaras poisil kaelast, mispeale poiss talle oma telefoni andis /tl II kd tl 3, I kd tl 69/. Kuivõrd A.O muutis kohtuistungil oma ütlusi kardinaalselt, ei ole need tõendina arvestatavad ning neist lähtuda ei saa. Kannatanu ja tunnistajad kinnitavad kindlalt, et teised süüdistatavad seisid sel hetkel samas kõrval ja nägid S.T tegevust. Kaitsja väide, et mitte ükski süüdistatavatest ei ole kinnitanud ei tahtlust ega röövimise plaani olemasolu ei saa kuidagi kahtluse alla seada kohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid ja neist tulenevaid loogilisi järeldusi. Maakohus tegi üksikasjalikult kindlaks süüdistatavate tegevuse ja käitumise kogu sündmuse vältel ning analüüsinud süüdistatavate käitumist, jõudis maakohus põhjendatult veendumusele, et röövimine oli kõikide süüdistatavate ühine ja 5 kooskõlastatud tegevus. Maakohtu põhjendused tuginevad tuvastatud faktilistele asjaoludele ja on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Kohtukolleegium osundab siinjuures veel Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-128-06, milles on otsesõnu selgitatud, et kuriteo subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumideks toimepandud teo objektiivne avaldumine, käitumine enne ja pärast tegu. Kaitsja väitel ütles ju A.O , et andis oma telefoni pandiks kuni kasutatakse kannatanu telefoni ning see tegevus kinnitabki, et A.O ei olnud mingit kavatsust ega tahet kellegi vara omastamiseks. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja arusaamaga, kuivõrd käesoleval juhul kõlbmatu telefoni andmine näitab just ettekavatsetud manipuleerimist kannatanuga, et saavutada soodsamalt kuriteo lõpuleviimine. Kaitsja tõlgendus ei ole tuvastatud tehioludega kooskõlas. Miks tulnuks maakohtul KarS §-le 25 viidata, A.O kaitsja apellatsioonist ei nähtu. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja viide käesoleval juhul asjakohane. S.T ja tema kaitsja apellatsioonid on samuti põhjendamatud. Kaitsja arutlus, et käesoleval juhul ei ole tegemist valduse murdmisega vägivalla abil vaid vargusega KarS § 199 lg 2 p 5 mõttes ei ole kooskõlas maakohtu poolt vaieldamatult tuvastatuga. Kannatanu kinnitas kohtuistungil sõnaselgelt, et ta poleks telefoni ära andnud, kui tema suhtes ei oleks psüühilist ja füüsilist vägivalda kasutatud. Järelikult ei andnud ta oma telefoni süüdistatavale vabatahtlikult ega tingimuslikult või näilisel nõusolekul ning sellest tulenevalt ei ole S.T süüküsimuse otsustamisel arvestatav kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-35-10 sedastatu, süüdistusasjade faktilised asjaolud on erinevad. Kohtukolleegium rõhutab, et maakohus on kaitsja väidet oma otsuses käsitanud ja esitanud põhjendused, miks ei ole tegemist avaliku vargusega, vaid röövimisega (lk 9-10). Kaitsjaga ei saa nõustuda ka selles, nagu poleks vägivalla kasutamine kannatanu kallal tõendatud ning et kaela või õlgade ümbert kinnivõtmine ei ole käsitatav vägivallana, subjektiivne ja piiripealne on kannatanu ütlus, mille kohaselt oli natuke valus. Kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et S.T võttis tal kaelast kinni, väänas ettepoole ja nõudis telefoni, ta tundis hirmu, sest ei teadnud, mis edasi juhtub ja natuke valu. Kaitsja küsimusele vastates on kannatanu täpsustanud, et tundis valu kaelas, S.T pigistas valusalt /II kd tl 4/. Seega tundis kannatanu nii valu kui hirmu ning maakohus leidis põhjendatult, et tegemist oli vägivallaga ja see oli ajaliselt seotud telefoni hõivamisega. Nagu A.O kaitsjagi, väidab S.T kaitsja, et kuriteo subjektiivsele koosseisule hinnangu andmisel tuleb lähtuda süüdistatava enda ütlustest. Kohtukolleegium kordab, et süüdistatavate ütlused on tunnistatud mitteusaldusväärseiks ja tõenditena arvestamata jäetud. Ka kaitsja viitab, et subjektiivse koosseisu määratlemisel on abipakkuvaks objektiivne sündmustik. Just objektiivselt tuvastatud asjaoludest ongi kohus lähtunud. Kohtukolleegiumi hinnangul kasutas S.T vägivalda just sel määral, et vägivalla tähendus oleks kannatanule selgelt arusaadav ja hirmutav ning tagaks telefoni loovutamise. Maakohus on oma otsuses põhjalikult ja vastavuses Riigikohtu praktikaga põhjendanud, miks on röövimine süüdistatavate poolt toime pandud ühtse tahtlusega, ühiselt ja kooskõlastatult (lk 10-11). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. 6 J. Golossovi apellatsioonis esitatud väited ei sea mingil moel kahtluse alla maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid. Kohus on oma otsuses veenvalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes leiab, et kõikide süüdistatavate tegevus oli ühtsest tahtlusest hõlmatud ning millest lähtudes tuleb kõikide süüdistatavate tegevust röövimisena hinnata. Maakohtu otsus on konkreetne ja arusaadav. Ka J. Golossovi apellatsiooni puutuvalt tuleb rõhutada, et tema enda ütlusi ei saa tõendina arvestada, kuivõrd ta on kohtueelsel uurimisel enda süüd tunnistavaid ütlusi kohtulikul uurimisel olulisel määral muutnud, suutmata seda arusaadavalt ja mõistusepäraselt selgitada. Maakohtus tuvastati vaieldamatult, et J. Golossov oli see, kes kannatanu telefoniga sündmuskohalt lahkus. Maakohus on süüdistatavatele karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, sealjuures olnud karistusmäärade valikul pigem leebe. Süüdistatavad, ka A.O on kõik varem toime pannud röövimise, karistatud kohtu poolt korduvalt. Mis puudutab S.T-lt väljamõistetud menetluskulusid, siis kohtukolleegium rõhutab, et KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Asjaolu, et S.T-le on mõistetud vanglakaristus, ei saa tingida nimetatud paragrahvi
12. lõikes sätestatu kohaldamist ja tema vabastamist menetluskulude tasumisest. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 13.07.2011.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 7 Ivi Kesküla