4-18-2198 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2018. a Tallinn Väärteoasja number 4-18-2198 (2302,18,002146) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekr

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Väärteoasi Me netlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik : A.O , ik: XXX, elukoht: xxxx RESOLUTSIOON 1. Jätta A.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka 29.03.2018 otsusele nr 2302,18,002146 A.O karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka 29.03.2018 otsus nr 2302,18,002146 A.O karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3- kuuline tähtaeg algab kohtu otsuse jõustumisest ning lõpeb 3- kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
3. Vaidlusta tud otsusega määratud rahatrahv 500 (viissada) eurot tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud 1 Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
5. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 18.05.
6. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 18.06.
7. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 19.06.
8. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka 29.03.2018 otsuse ga nr 2302,18,002146 karistati A.O LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et A.O juhtis 10.03.2018 kell 18:05 paiku TALLINN – NARVA tee

1. kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 137+/-5 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 90 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h , millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõu et ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalu ne isik kaebuse Kaebuses leiti, et p uuduvad süüteokoosseisu tunnused - menetlusalune isik ei ole toime pannud temale etteheidetavat väärtegu. VTMS § 133 lg 2 kohaselt selgitab kohus välja, kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse. Kohtuväline menetleja on oma otsuses jõudnud subsumeerimise tulemusena järeldusele, et ületades Tallinn -Narva Maanteel sõiduautoga BMW 520d kiirust mitte vähem, kui 42 km/h (objektiivne teokoosseis) on kaebaja tahtlikult (subjektiivne teokoosseis) tahtlikult toime pannud LS § 227 lg’s 3 kirjeldatud väärteo. Kohtuväline menetleja on teokirjelduse põhistamisel leidnud, et: “menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suurm et see pidi olema menetlusaluse isiku poolt tajutav ja ei saanud talle märkamatuks jääda”. Kohtuväline menetleja on teokoosseisu põhistamisel lähtunud üksnes isiklikust oletusest, et sõidukiirus pidi olema tajutav, võtmata seejuures hindamisel arvesse muid teokoosseisu hindamiseks vajalikke asjaolusid. Kohtuväline menetleja ei ole selgesõnaliselt tuvastanud, milles seisnes menetlusaluse isiku tahtlus. Riigikohus on varasemalt leidnud, et üksnes hoolsusnõuete eiramisest ei saa tuletada järeldust, et tegu on toime pannud tahtlikult, tahtluse tuvastamine eeldab täiendavate faktiliste asjaolude tuvastamist (Riigikohtu halduskollegiumi
2. jaanuari
3. a. otsus nr 3-3-1-38-12 p17). Heites kaebajale ette tahtlikku LS § 227 lg 3 kirjeldatud väärteo toimepanemist, sisustades teokoosseisu meelevaldselt isiklike oletuste põhjal jättes tuvastamata ja tõendamata, milles seisneb menetlusaluse isiku tahtlus, on kohtuväline menetleja karistuse ranguse ja lisakaristuse määramisel teokoosseisu subjektiivse tunnusena 2 põhjendamatult ja ebaõiglaselt aluseks võtnud tahtlust, lähtudes karistusotsustuse langetamisel väärast ettekujutusest kaebaja õiguskäitumisest ja võimest vahetult tunnetada oma vastutust liikluses. Otsus on nõuetekohaselt põhistamata ja ei ole kooskõlas karistamise alustega. Riigikohus on varasemalt leidnud, et lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub, võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus - või juhusesüüteoga. Juhtimisõiguse kohaldamist ei tohi kohaldada üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega ( RKKKo nr 3-1-1-18-17 p13, nr 3-1-1-122-13, p 19 janr 3-1-159-15, p12). Kaebaja leiab, et kuigi karistusregistri andmetel on tuvastatav, et kaebajal on eelnev karistus LS § 15 lg 1 p 1 rikkumise eest, ei ole võimalik väärteomenetluse protokollis ega väärteomenetluse otsuses esitatud põhjenduste alusel teha järeldust, et tegemist oleks harjumussüüteoga. Tuleb rõhutada ka seda, et kohtuväline menetleja ei ole otsuse langetamisel ja lisakaristuse määramisel võtnud arvesse muid väärteo toimepanemisel esinenud asjaolusid, st kindlaks on jäetud määramata süü suurus. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul otsuse tegemisel arvesse võtta, et kirjeldatud väärteo toimepanemisega ei ole tekitatud kahju, väärteo toimepanemisega ei põhjustatud liiklusohtlikku olukorda ega häiritud liiklust, väärteo toimepanemisel puudus otsene oht teistele liiklejatele – liiklus teelõigul oli suhteliselt hõre, – väärteo toimepanemisel ei tuvastatud teisi õigusrikkumisi, sõiduvahend oli suhteliselt uus, nõuetekohaselt hooldatud ja tehniliselt väga heas korras – mis oluliselt vähendab õnnetuste riski, sõiduki juht kõrvaldas rikkumise viivitamatult, kui oli hooletusest tulenevat viga politsei peatumismärguande tõttu tähele pannud ja tegi liikluspolitseinikega igakülgselt koostööd jms. KaRS § 56 lg 1 kohaselt võetakse kohtuvälise menetleja poolt karistuse määramisel arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on oma otsuses pealiskaudselt täitnud justkui formaalse kohustuse võtta karistuse määramisel arvesse karistust kergendavaid asjaolusid, kuid väärteomenetluse otsuse põhjendustest ja karistuse raskusastmest ei selgu, et kahetsust oleks karistuse määramisel ka tegelikult arvesse võetud. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamist juhtimisõiguse piiramise näol nimetanud pelgalt “õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piiravaks tagajärjeks”, jättes hindamata asjaolu, kuivõrd võib juhtimisõiguse piiramine mõjutada menetlusaluse isiku toimetulekut igapäevaste tööülesannetega ja tööturul osalemise võimalusi üleüldiselt. Kehtiva juhtimisõiguse omamise vajadust on kaebaja märkinud ka kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses koos puhtsüdamliku kahetsusavaldusega. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning märkis, et väärteo kohta ei ole muud selgitust kui ei pannud tähele tegelikku sõidukiirust. Ei mäleta põhjust, kuid tähelepanematus võis tulla vestlusest kõrvalistujaga. Juhtimisõigust on vaja tööülesannete täitmiseks, see oli tööauto. Rikkumine ei võtnud kaua aega, võis olla 30 -40 sekundit. Kui tähele pani, sattus politsei kiirusmõõtja ette. Ei tunnetanud kiirust, tunnetas kui tavalist sõidukiirust. Varasem karistus pani mõtlema, see aga tuli hooletusest, on väga kahju. Töötab perearstikeskuse juhatajana, toimetab kirju, toob vaktsiine, viib proove haiglasse. On veel ettevõtteid, kuid need seisavad, tulu sealt ei saa. Autos oli ka üks kaasreisija. Tegevus ei olnud suunatud tahtlikule rikkumisele, see oli hooletusest. Kui märkas, siis püüdis kiirust korrigeerida. On pidanud end viisakaks, teisi arvestavaks liiklejaks. Soovib lisakaristuse osas otsuse tühistamist. Väärtegu on toime pandud hooletusest, tegemist ei ole harjumussüüteoga. Rahatrahv on üle keskmise. Väärteo asjaolud: ületas kiirust, ei ole vastu vaielnud, ei loeks kõrge ohuteguriga süüteoks. Ei olnud väsinud, auto ei olnud viimase ülevaatuse piiri peal. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja märkis, et ei saa nõustuda lisakaristuse tühistamisega. Kiiruse suurenedes suureneb ka oht. Sõiduk on suurema ohu allikas, juhid peavad kinni pidama 3 liiklusnõuetest. Lubatud sõidukiiruse ületamine ei saanud jääda märkamatuks. Tegu ei ole toime pandud hooletusest, vaid tahtlikult. Lubatud sõidukiirus oli 90 km/h, tegelik 137 km/h. Menetlusalune isik sai sellest vahest aru. KarS § 56 lg 1 määratleb karistuse alused. Kohtuväline menetleja on arvestanud kahetsusega kui kergendava asjaoluga, raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. On arvestatud ka iseloomustavaid andmeid, karistusregistri andmeid. 2017 on kaks korda karistatud, ühel korral sama rikkumise eest. Kohtuvälisel menetlejal oli võimalus kohaldada lisakaristust, kuid ei kohaldanud. Loodeti, et enam ohtlikku väärtegu toime ei pane. Eelmine 532 eurone trahv ei suutnud panna mõtlema, et enam mitte eksida. Riigikohtu lahendi kohaselt on kergendav asjaolu selline kahetsus, mis annab aluse arvata, et isik on teo ohtlikkusest ja tagajärgedest aru saanud. Menetlusalune isik ei ole aru saanud, vaid põhjendab väärtegu hooletuse ja juhtimisõiguse vajalikkusega tööülesannete täitmisel. Juhtimisõigus ei ole põhiõigus, vaid eriõigus ning seda ei saa ära võtta vaid selliselt isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu. Sellist asjaolu ei ole tuvastatud. Et isik ei kannataks majanduslikult, peab isik ise käituma selliselt, et selline tagajärg ei saabuks. Ka 10.03.2018 oli menetlusalusel isikul see võimalus olemas. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et iga järgnev karistus peab olema eelmisest raskem. Kui kergem karistuse liik isikut ei mõjutanud, tuleb kohaldada ka lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol. Seadusandja on LS § 227 jaganud lõigeteks, menetlusalune isik on toime pannud lõikes 3 sätestatud väärteo, ületades kiirust 41 kuni 60 km/h. Karistusena on ette nähtud rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 1 aastaks ning lisakaristusena alates 3 kuust. Lisakaristust on kohaldatud alammääras. Ka karmima karistuse kohaldamine oleks olnud põhjendatud. Kaebemenetluses isiku olukorda raskendada ei saa. Kohtuväline menetleja jääb otsuses toodud seisukohtadele, palub jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku § -s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja A.O juhitud sõiduki BMW 520D reg. märk XXX XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 10.03.2018.a kella 18:05 ajal lasertüüpi mõõteseadet LaserCam 4 nr LE0276 (salvestuse ID: 003643). Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 137 km/h asula välisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt oli 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks , mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 132 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 42 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud 4 pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-17/00103), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 3 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulavälisel teel mitte vähem kui 42 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid. Subjektiivse koosseisu analüüsimisel juhib kohus kõigepealt tähelepanu KarS § 15 lg -le 3, mille kohaselt väärtegude puhul on karistatav nii tahtlikult kui ettevaatamatusest toime pandud süütegu. Seega ei oma tahtluse vorm niivõrd tähtsust süüdimõistmisel, vaid karistuse määramisel . Menetlusalune isiku ütluste kohaselt oli ta kõrvalistujaga vestlemise tõttu hajameelne ja ei pannud kiiruse ületamist tähele. Kohtu hinnangul ei ole sellised väited eluliselt usutavad. Piirkiirus e ületamine 10-15 km/h võib jääda mootorsõiduki juhile tähelepanematuse tõttu märkamata, kuid ületades piirkiirust 42 km/h võrra, s.o sõita ligi poole kiiremini kui lubatud, ei saa see juhile jääda kuidagi märkamata. Kui juht ei suuda sellist kiiruste vahe t tähele panna, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik ega tohiks liikluses juhina osaleda. Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et teel oli hõre liiklus ja ta ei häirinud teisi liiklejaid. Seega oli ta piisavalt tähelepanelik, et kõike ümbritsevat jälgida ja ei saanud olla nii hajameelne, et ta ei oleks aru saanud, et sõidab poole kiiremini kui lubatud. Lisaks sellele pidas menetlusalune isik kohtuistungil vajalikuks märkida, et tegemist on uue autoga, tee oli sile ja seetõttu sõit väga vaikne ja sujuv. Sellistest väidetest saab järeldada, et menetlusalune isik peab olulisemaks liiklusohutuse tagamisel sõidukit ja selle omadusi, kuid mitte juhti, kes seda sõidukit juhib ja kellel tegelikkuses lasub kohustus liiklusohutus tagada. Sellistest kaebuse esitaja seisukohtadest ja põhjendustest saab järeldada, et kaebuse esitaja ei ole senini oma käitumise ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest kas aru saanud või ei soovi neist aru saada. Kohtu hinnangul saab niivõrd suures ulatuses piirkiiruse ületamist sõltumata sõiduki margist, mudelist või vanusest toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulavälisel teel (90 km/h) mitte vähem kui 42 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg -s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 42 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 5 kilomeet rit tunnis rahatrahviga kuni 2 00 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälis e menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra vähesel määral ületavas määras ja lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karis tamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada kü simust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 3 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 lg 5 p 2 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõidu ki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 3 ettenähtud teo toimepanemise eest leiab kohus, et süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõisteta vaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu pe aks ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest mõisteta v karistus üldjuhul ületama LS § 2 27 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 42 km/h kiiremini kui lubatud, on see peaaegu poole võrra kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Seega leiab kohus, et süüdistatava süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel avaldanud kahetsust ning kahetsust on kergendava asjaoluna arvestanud ka kohtuväline menetleja oma otsuses. Puutuvalt kaebuse esitaja rõhutatud kergendavasse asjaolusse, so kahetsusse ja sellega sisuliselt arvestamata jätmisse peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja põhjendused ja selgitused kaebuses ja kohtuistungil näitavad üheselt seda, et tegelikkuses ei ole kaebuse esitaja oma käitumise ohtlikkusest aru saanud, samuti ka võimalikest tagajärgedest. Kuigi kaebuses on leitud, et kohtuvälise menetleja poolt kergendava asjaolu nimetamine oli formaalne, veendus kohus kohtuistungil kaebuse esitaja selgitusi kuulates, et hoopis kaebuse esitaja enda avaldatud kahetsus oli formaalne ja seda kahetsust ei ole kuidagi võimalik siiraks pidada. Seetõttu on kaebuses esitatud etteheide osaliselt põhjendatud, kuid muul alusel. Nimelt leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt kergendava asjaolu arvestamine oli ennatlik ja tegelikkuses sellist kergendavat asjaolu ei esinenud, mistõttu tulnuks paljasõnaline kahetsusavaldus kui kergendav asjaolu jätta arvestamata. 6 Kaebuses välja toodud s üüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Väited, et antud teelõigul oli liiklus hõre ja auto oli uus ja heas korras, ei ole ei süüd vähendavad ega asjakohased. Liiklusnõuded kehtivad kõigile mootorsõiduki juht idele ühesuguselt ja ei tee erandit hõreda liikluse ega uue sõiduki puhul. Samuti on asjakohatu väide, et liiklusohtlikku olukorda ja kahju ju ei tekitatud. LS § 227 lg 3 sätestatud karistus ongi ettenähtud ainult suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest, liiklusohtliku olukorra tekitamine on juba teise paragrahvi alusel kvalifitseeritav süütegu ja seda kaebuse esitajale ette heidetud ei ole. See tõttu jäävad kaebuses toodud süüd vähendavad põhjendused t ähelepanuta. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult ja tahtlikult liiklusnõudeid. K aebuse esitaja ennast õigustavad väited ei ole süüd vähendavad ega õigusvastasust välistavad, vaid vastupidi, näitavad, et menetlusalune isik ei ole aru saanud oma teo ohtlikkusest, keelatusest ega süü suurusest. Piirkiiruse ületamisega niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on 42 km/h näitab juhi ükskõiksust ja hoolimatust liiklusnõuete täitmisesse. Sellisel sõidukiirusel ei ole mootorsõiduki juht võimeline ootamatult teele ilmunud takistuse ees sõidukit ei peatama ega sellest takistusest ka ohutult ümber põikama. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et karistusregistri väljavõttest nähtub , et menetlusalusel isikul on kaks kehtivat karistust liiklusalaste rikkumiste eest ( LS § 227 lg 3 ja LS § 242 lg 1). Kohus leiab, et karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni keskmist määra vähesel määral ületavas määras on olnud põhjendatud, kuna menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on teda karistatud samalaadse väärte o toimepanemise eest rahatrahviga ning omaksvõetud kohtupraktika kohaselt võib korduvalt karistatud isiku puhul ka keskmise süü korral kohaldada karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui süüdlases on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Seega on määratud põhikaristus proportsionaalne nii isiku süüga kui ka süüdlase isikuga ning arvestades võimalusega, et keskmist määra ületav karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Edasi lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et ku na antud 7 juhul on tuvastatud nii varasem samalaadne liiklusalane rikkumine, so süütegude korduvus, piirmäära oluline ületamine (42 km/h asulavälisel teel), kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse, siis on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud just eripreventiivsetel kaalutlustel. Pelgalt rahatrahv ei suuda kohtu hinnangul menetlusalust isikut mõjutada õiguskuulekusele. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ainult rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmi se näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebuse esitaja on palunud juhtimisõiguse alles jätta seoses tööga. Kaebuse esitaja selgitustest nähtuvalt oli tegemist mitte tema enda sõiduki, vaid tööautoga. Seega väärtegu toime pannes seadis kaebuse esitaja ohtu peale enda, teiste kaasliiklejate ka sõidukis viibinud reisija ja tööandja vara. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui kaebuse esitajale on töö tegemise jaoks juhtimisõigus vajalik, siis peab ta ka liikluses käituma viisil, mis tagab nii juhtimisõiguse kui ka tööandja vara säilimise. Lisakaristus kaotaks oma eesmärgi, kui seda ei saaks kohaldata kõigi nende isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses töökohustuste täitmisega. Ainuke erand on sätestatud KarS § 50 lg -s 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-126-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Juhtimisõiguse saanud ja varem samalaadse süüteo eest karistatud isikuna pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on endiselt karistatav ning sellisele teole võivad taas järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et menetlusalusele isikule määratud lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras ning enam väiksemat lisakaristust ei saaks määrata ei kohtuväline menetleja ega kohus. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8