Obsah (12)

§ 202§ 68§ 74§ 199§ 22§ 32§ 87§ 39§ 34§ 35§ 44§ 121

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 18. mai 2017 Kriminaalasja number 1-16-7906 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kr

§ 202lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 31.

jaanuari 2017 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav K.T. kaitsja vandeadvokaat Mihkel Gaver, süüdistatava seadusliku esindaja S.T. esindaja vandeadvokaat Mihkel Gaver Prokurör ringkonnaprokurör Milvi Väin Süüdistatav K.T. , isikukood: XXX, elukoht: XXX; kriminaalkorras karistamata seaduslik esindaja S.T., isikukood XXX, elukoht XXXX Kaitsja vandeadvokaat Mihkel Gaver RESOLUTSIOON:

1. Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2017 otsus jätta muutmata.
3. Süüdistatav K.T. kaitsja ja K.T. seadusliku esindaja S.T. esindaja vandeadvokaat Mihkel Gaveri apellatsioonid jätta rahuldamata.
4. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must kaudu 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, vandeadvokaat Mihkel Gaverile süüdistatav K.T. le määratud korras kaitse teostamise eest.
5. KrMS §-de 180 lg 3, 185 lg 2, 188 alusel mõista pool kaitsjatasust ehk 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot välja K.T. seaduslikult esindajalt S.T. lt. S.T. l tasuda nimetatud menetluskulu ositi 12 (kaksteist) kuu jooksul võrdsetes osades alates käesoleva otsuse jõustumisest hiljemalt iga kuu viimaseks kuupäevaks kohtuotsusele lisatud makseinfolehel näidatud kontole.
6. Jätta pool punktis 3 nimetatud kaitsjatasust, s.o 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot riigi kanda.
7. Süüdistatava K.T. seadusliku esindaja apellatsioonimenetluses jätta S.T. enda kanda. S.T. õigusabikulud Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
8. Tartu Maakohtu 31.01.2017 otsusega karistati K.T. t

§ 202

lg 1 – § 22 lg 3 järgi varguse tulemusena saadud vara hoidmisele kaasaaitamises 2 kuu vangistusega.

§ 68lg 1 alusel arvati K.T.

kahtlustatavana kinnipidamise aeg 16.10.2015-17.10.2015, s.o 2 päeva, karistusaja hulka ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 kuu 28 päeva vangistust.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata, kui K.T. ei pane 9-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle

§-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi, elukohaga XXX, Valga. Katseaja algust arvati alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 31.01.

1. Maakohtu otsusega jäeti sundraha ja pool kaitsjatasust ehk 634,80 eurot riigi kanda. Teine pool kaitsjatasust ehk 634,80 eurot mõisteti välja K.T. seaduslikult esindajalt S.T. lt. Tasuda tuleb see menetluskulu ositi 12 kuu jooksul võrdsetes osades alates käesoleva otsuse jõustumisest hiljemalt iga kuu viimaseks kuupäevaks kohtuotsusele lisatud makseinfolehel näidatud kontole.
2. K.T. le esitati süüdistus selles, et tema, grupis koos H.K., olles teadlikud Joel Kaissi poolt 16.10.2015 kella 11.58 paiku Valga linnas, Vabaduse tn 39 juveelikaupluses XX toimepandud kuldehete vargusest, kui H.K. võttis 16.10.2015 vahetult peale vargust, eelnevalt kokkulepitud kohas Valga linnas, Kungla tn 16 Valga Põhikooli hoovis üle aia J. Kaissilt vastu kaks alust (väärtusega kokku 28 eurot) varastatud 32 kullast kaelaketiga koguväärtusega 15 801,11 eurot ja pani need eelnevalt J. Kaissilt saadud seljakotti, siis K.T. koos H.K. ga viisid varastatud kuldehted hoiule K.T. elukohta Valgas, XXX, kuhu J. Kaiss neile hiljem järele tuli. Süüteo tulemusena saadud vara hoidmisega grupi poolt, pani K.T. toime

§ 202lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohus leidis, et K.T. tuleb süüdi tunnistada

§ 202lg 1 - § 22 lg 3 järgi.

3.

1. Maakohus kirjutas lahti toimunud sündmuse ning see on tõendatud J. Kaissi, H.K. ja K.T. ütlustega, põhikooli turvakaamera salvestisega, H.K. ja K.T. asjade vaatlusprotokolliga, politseiametnik Merle Saaveli koostatud ettekandega, K.T. kinnipidamise protokollile lisatud fotodega, R. Viljati ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, ehete vaatlusprotokolliga, kullapoe pidaja OÜ XXX avaldusega koos poest ära võetud ehete loeteluga. Asjasse puutuvad on ka tegu ennast otseselt mitte kajastavad tõendeid: K.T. kinnipidamise protokoll, narkootilise ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 151 lg 1 järgse väärteoasja materjalid, sh indikaatorvahendi kasutamine protokoll, Valga Põhikooli iseloomustus ja kohtueelsed ettekanded, K.T. karistusregistri väljavõte, MTA pärinev info K.T. sissetuleku kohta. 3.
2. Maakohus kvalifitseeris K.T. süüdistust ümber, märkides, et K.T. t ei tule süüdistada mitte täideviijana, vaid üksnes H.K. poolsele asjade hoidmisele kaasaaitamises. 2 3.2.
3. Kuna nii kaastäideviimine kui kaasaaitamine eeldab, et teine isik pani toime õigusvastase teo, siis analüüsis maakohus esmalt J. Kaissi tegu. Maakohus leidis, et J. Kaiss pani toime varguse

§ 199lg 1 mõttes, esineb nii objektiivne kui ka subjektiivne koosseis.

Kuivõrd K.T. vastutuse seisukohast ei ole oluline, kas J. Kaiss pani toime kvalifitseeritud varguse

§ 199lg 2 mõttes, siis maakohus sellel pikemal ei peatunud.

Samuti leidis maakohus, et õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 3.2.2. Järgnevalt käsitles maakohus H.K. tegu. Ei saa välistada, et H.K. pani toime J. Kaissi poolt täide viidud vargusele kaasaaitamise

§ 199lg 1 – § 22 lg 3 mõttes.

Seda seetõttu, et J. Kaiss pühendas H.K. enne vargust oma plaani ja soovis, et H.K. hoiaks varastatud asju mõnda aega pärast vargust enda käes; H.K. seda J. Kaissile ka lubas. Seetõttu tuleb kõne alla see, et H.K. osutas J. Kaissi vargusele vaimset kaasabi

§ 22lg 3 mõttes: tugevdas J.

Kaissi teotahet. See oleks K.T. vastutuse seisukohalt oluline juhul, kui järgida Eesti õiguskirjanduses esitatud seisukohta, et kuivõrd vargusele eelnevalt antud lubadus kuriteoga saadud vara hoida kujutab endast vargusele kaasaaitamist, ei saa selle lubaduse andjat

§ 202järgi karistada.

Nimelt võiks öelda, et kuivõrd H.K. poolsest

§ 202järgsest teost kõneleda ei saa, oleks sellel mõju ka K.T.

vastutusele. Kui leida, et K.T. tegu kujutab endast

§ 202täideviimist, tuleks K.T.

tunnistada süüdi mitte

§ 202

lg 2 p 1 järgi, vaid süüditunnistamine peaks järgnema

§ 202lg 1 järgi.

Kui aga asuda seisukohale, et K.T. teopanus võimaldaks rääkida üksnes H.K. poolsele

§ 202pärasele teole kaasaaitamisest, ei vastutaks K.T.

üldse, sest H.K. poolne

§ 202

pärane tegu puuduks ning osavõtu aktsessoorsuse põhimõtte tõttu ei saaks rääkida ka sellisele teole kaasaaitamisest. 3.2.3. Maakohus leidis siiski, et nimetatud kahtlused K.T. vastutust ei väära. Maakohus leidis, et H.K. poolset vastutust

§ 202järgi ei välistaks see, kui H.K.

oleks pannud toime J. Kaissi vargusele kaasaaitamise.

§ 202teo osas asus maakohus seisukohale, et H.K.

koosseisutegu oli suunatud süüteo toimepanemise tulemusena saadud varale. H.K. puhul saab rääkida hoidmise alternatiivist, sest ta teostas ehete üle faktilist võimu alates hetkest, mil sai need põhikooli aia juures J. Kaissilt enda kätte kuni momendini, mil ta andis need K.T. kodu lähedal J. Kaissile tagasi. H.K. realiseeris

§ 202lg 1 objektiivse koosseisu.

Täidetud on maakohtu hinnangul ka subjektiivne koosseis – H.K. teadis, et J. Kaissi käes olid ehted, mille oli J. Kaiss äsja võtnud ehete omanikuks olnud kullapoe pidaja valdusest, tal puudus selleks teoks õiguslik alus ning J. Kaiss soovis tegutseda nende ehetega oma äranägemise järgi. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kas H.K. tegu oli süüline, ei ole tulenevalt

§ 32lg-st 2 K.T.

vastutusega seoses oluline: süü on individuaalne ja isiku vastutust ei kaastäideviimise ega osavõtu eest ei välista see, et ülejäänud toimepanijad käitusid mittesüüliselt. Tulenevalt sellest, et H.K. pani toime

§ 202lg 1 koosseisu pärase teo ja et see tegu oli õigusvastane, tuleb kõne alla K.T.

vastutus nii selle teo kaastäideviijana toime panemise eest kui ka sellele teole kaasaaitamise eest. Sellest tulenevalt käsitles maakohus põhjalikult täideviimise ja kaasaaitamise eristamine teoreetilisi eeldusi. Maakohus asus seisukohale, et kolmest K.T. teost, s.o telefoni andmine H.K. le J. Kaissiga rääkimiseks, kilekoti toomine H.K. le ehete ümber pakkimiseks ja H.K. lubamine ehetega enda poole, ei ole käsitletavad K.T. poolt ehete hoidmisena. 3.

1. Tulenevalt eelnevast kontrollis maakohus, kas K.T. tegusid sai pidada J. Kaissi poolsele ehte hoidmisele kaasaaitamiseks. Kaasaaitamise lävi on madal ja piisab sellest, kui kaasaaitamistegu põhitegu mingil moel soodustab: võimaldab, toetab, kiirendab, kergendab, jne. Eelnevast lähtuvalt leidis maakohus, et kõik kolm K.T. tegevust soodustasid objektiivselt H.K. poolset ehete hoidmist. 3 3.3.
2. Maakohus tuvastas ka kaasaaitamiseks vajaliku kahekordse tahtluse, märkides, et H.K. mitte üksnes ei pidanud kuriteo aset leidmist võimalikuks, vaid teadis kindlalt seda, et H.K. paneb parajasti toime vältavaks kuriteoks olevat varastatud ehete hoidmist. K.T. oli teadlik sellest, et J. Kaiss oli saanud hiljem H.K. le üle antud ehted sellise teo läbi, mida juriidilises keeles nimetatakse varguseks. Et K.T. nimetas seda tegu õiguslikus mõttes ekslikult röövimiseks, ei ole oluline. Ka teadis K.T. seda, et H.K. teostab varastatud asju enda käes hoides nende üle tegelikku võimu. 3.3.
3. Maakohus hindas tahtlust eraldi ka iga K.T. teo puhul. H.K. le kilekotti andes teadis (otsene tahtlus) K.T. , et ta aitab H.K. poolsele ehete hoidmisele kaasa. K.T. sai kilekotti H.K. le üle andes aru, et viimane paneb ehted sinna sisse: K.T. selgitas kohtus, et H.K. palus tal anda talle kilekoti selleks, et ta saaks laiali olevad ehted sinna sisse kokku panna. Niisiis mõistis K.T. sedagi, et H.K. l on mugavam kanda ehteid kilekotis, mitte aga lahtiselt. Ka saab maakohtu hinnangul asuda seisukohale, et K.T. l oli ehete hoidmisele kaasa aitamise tahtlus H.K. t enda poole lubades. H.K. lubamine oma korterisse K.T. poolt soodustas H.K. kuritegu seeläbi, et vähendas H.K. n-ö sisse kukkumise võimalust. Nii mõistis olukorda ka K.T. , kes lähtus sellest, et tema juurde minnakse seetõttu, et saaks olla seal senikaua, kuni kõik „maha jahtub“ ning saaks seejärel asjad rahulikult J. Kaissile üle anda. Sama saab öelda ka telefoni ootel pidamise kohta. K.T. teadis, et tema pidi olema H.K. juures selleks, et J. Kaiss saaks H.K. ga ühendust võtta; ka sai K.T. aru, et J. Kaiss hakkab H.K. ga kõnelema ehetest (ehk varastatud asjade hoidmisest). Kahe viimase kaasaaitamisteo (H.K. enda poole lubamine ja telefoni ootel pidamine) puhul ei saa jätta märkamata nende n-ö igapäevakarakterit. Nimelt andis K.T. pidevalt oma telefoni H.K. le, et helistaja H.K. ga rääkida saaks. Ka oli tavaline see, et K.T. kutsus H.K. t enda poole, sest noormehed olid suurimad sõbrad ja olid pidevalt koos, sh teineteise pool. Seetõttu tekib küsimus, kas nende kahe teo puhul saab rääkida nn neutraalsest kaasaaitamisest. Neutraalse kaasabi instituut ei välista K.T. vastutust ka H.K. enda poole lubamise ja telefoni ootel pidamise eest. Seda seetõttu, et mõlema teo puhul teadis K.T. , et need soodustavad ehete hoidmist. K.T. realiseeris oma telefoni H.K. läheduses kõneootel pidades, H.K. le kilekotti andes ja H.K. t enda poole lubades ka

§ 202

lg 1 – § 22 lg 3 järgse varastatud asjade hoidmisele kaasaaitamise subjektiivse koosseisu. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 3.4. Karistuse osas märkis maakohus järgnevat. 3.4.1. Prokurör on asunud seisukohale, et K.T. saab

§ 87alusel karistusest vabastada, mida alternatiivselt toetas ka kaitsja.

Maakohus leidis, et

§ 87

ei kuulu kohaldamisele.

§ 87

põhjal ei ole võimalik sätet grammatiliselt tõlgendades aru saada, millal see norm kohaldamisele tulema peab. Nimelt saab aru üksnes sellest, et sätte rakendamine on kuidagi seotud noore inimese (east tuleneva) võimega oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Seda seetõttu, et kohus peab seda võimet (või õigemini: neid võimeid) „arvestama“. Mil moel ta neid arvestama peab, normist ei selgu. Seetõttu on grammatiliselt võimalik leida, et

§ 87

saab kohaldada juba siis, kui noor inimene küll saab oma teo keelatusest aru ja ka suudab oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida, aga oma east tulenevalt oli tal sellele arusaamisele jõudmine täiskasvanust raskem või oli tal oma nooruse tõttu täiskasvanust keerulisem oma käitumist vastavalt kõnealusele arusaamisele juhtida. See tõlgendus siiski õige ei ole. Norm kohaldub vaid siis, kui noor inimene ei saa lähtuvalt oma east oma teo keelatusest aru või ei suuda oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. 4 Maakohus käsitleb, miks ei ole võimalik grammatiliselt tõlgendades aru saada, kuidas normi kohaldada. 3.4.2. Tuleb kontrollida, kas K.T. sai aru oma teo keelatusest. Kui ta sellest aru sai, tuleb kontrollida, kas ta suutis oma käitumist vastavalt sellele juhtida. Kui vastus mõlemale küsimusele on jaatav, ei ole võimalik hakata kontrollima, kas mittearusaamine või juhtimisvõimetus baseerus süüdistatava noorel eal. Ühtlasi langeb jaatavate vastuste korral ära ka küsimus, kas kohaldamisele tuleb

§ 39

(keelueksimus) või

§ 34

(süüdimatus) või

§ 35(piiratud süüdivus).

K.T. sai aru, et J. Kaiss oli pannud toime teo, mis ei ole ühiskonnas vastuvõetav. Ta mõistis suisa seda, et tegemist on juriidilises mõttes kuriteoga, mida ta küll pidas õiguslikult ekslikult röövimiseks. Samuti mõistis K.T. , et J. Kaissil oli seoses selle teoga abi vaja. Kas K.T. pidas enda tegu vargusele kaasaaitamiseks või varastatud asjade hoidmisele kaasaaitamiseks või lihtsalt kujutas ette, et see on mingil alusel karistatav, ei ole oluline. Asjaolu, et K.T. pidas oma tegu valeks, ilmneb otseselt ka K.T. vastusest prokuröri küsimusele. Järgnevalt analüüsis maakohus, kas K.T. oli/on võimeline oma käitumist vastavalt oma ebaõigusarusaamale juhtima. K.T. ei olnud ühegi kriminaalse „miljöö liige“. Süüdistatav osutas varastatud asjade hoidmisele abi suhteliselt pika aja kestel, mistõttu ei saa rääkida tegude spontaansusest. Ka selgitas K.T. kohtule, et ta oleks võinud ehteid hoidnud H.K. juurest ära minna. Seega oli K.T. võimeline oma käitumist vastavalt oma ebaõigusarusaamale juhtima. Süüdistatav otsustas ebaõiguse kasuks, ehkki oleks saanud otsustada õiguse kasuks. K.T. t ei saa

§ 87alusel karistusest vabastada.

3.4.3.

§ 202lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Kuivõrd K.T. on alla 18-aastane ja tal ei ole ei tema enda sõnul ega MTA andmete alusel iseseisvat sissetulekut, langeb

§ 44lg 5 ls-st 2 tulenevalt talle rahalise karistuse mõistmise võimalus ära.

Seega tuleb K.T. t karistada vangistusega. Maakohus leidis, et kuna K.T. pani toime üksnes kaasaaitamisteo, tuleb kõne alla karistuse kergendamine

§ 22lg 5 ja § 60 alusel.

Ükski K.T. kolmest kaasaaitamisteost ei soodustanud H.K. poolset ehete hoidmist kuigivõrd tõsisel määral. H.K. oleks tõenäoliselt saanud oma teo toime panna ka ilma K.T. abita. Ka peab arvesse võtma tõika, et K.T. l endal ei olnud ehete hoidmise vastu mingit huvi: see aga vähendab tema teo ebaõigussisu. Seetõttu tuleb lähtuda

§-st 60, mis tähendab seda, et K.T. le on vaja mõista kolmekümne päevane kuni kaheksa kuuline vangistus. K.T. süüd suurendab see, et ta pani toime mitte ühe, vaid suisa kolm koosseisulist tegu. Süüd vähendab aga kõigepealt asjaolu, et K.T. tegutses osaliselt oma sõprade/tuttavate mõjul: tema enda initsiatiiv teo toimepanemiseks oli sama hästi kui olematu. Ka vähendab K.T. süüd asjaolu, et ta tunnistab tegude toime panekut. Samuti saab K.T. kasuks arvestada seda, et telefoni ootevalmis pidamine ja H.K. enda poole lubamine olid objektiivselt neutraalsed teod. Maakohus karistas K.T. t sanktsiooni alammäära lähedase karistusega, s.o kahekuulise vangistusega, millest arvestati

§ 68alusel maha 2 kahtlustavana kinnipidamise päeva.

Lõplikuks vangistuse pikkuseks jäi 1 kuu 28 päeva. Kuna K.T. t ei ole varem kriminaalkorras karistatud, ta on korduvalt pannud toime õigusvastaseid tegusid, mida on menetletud alaealiste komisjonis, ta on alaealine ning K.T. t on iseloomustatud kui sõbralikku ja abivalmis inimest, leidis maakohus, et on põhjendatud kohaldada

§ 74. Samuti leidis maakohus, et käitumiskontrolli on K.T.

le vaja tema east lähtuvalt: vastasel juhul võib noorel inimesel jääda tulenevalt karistuse tingimuslikkusest ekslik mulje, et teda polegi karistatud. Apellatsioonid 5 4. Tartu Maakohtu 31.01.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav K.T. kaitsja, kes vaidlustab maakohtu otsuses tervikuna ning palub teha uue otsuse, millega mõistetakse K.T. õigeks talle esitatud süüdistuses. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuses tervikuna tühistamata jättes maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. Alternatiivselt taotleb kaitsja K.T. suhtes

§ 87kohaldamist, karistusest vabastamist ning mõjutusvahendi kasutamist.

4.1. Apellatsioonis leitakse, et tulenevalt aktsessoorsuse põhimõttes on K.T. karistamine välistatud. Maakohus leidis aga erinevalt süüdistusest, et H.K. ning K.T. ei olnud kuriteo kaastäideviijad, vaid et H.K. oli täideviija ning K.T. oli H.K. teole kaasaaitaja. Samas nõustus maakohus, et noormeeste tegu tuleb kvalifitseerida

§ 202järgi (K.T.

puhul lisaks § 22 lg 3 järgi). H.K. teole karistusõigusliku hinnangu andmine on oluline seetõttu, et K.T. tegevus täitis maakohtu hinnangul üksnes osavõtu tunnused, mitte ei vastanud täideviimise tunnustele. Teadupärast on kaasaaitamine põhiteo suhtes aktsessoorne ja seega sõltuv põhiteost. 4.1.1. Maakohus leidis lõppkokkuvõttes, et H.K. tegevus vastab

§ 202tunnustele.

Kaitsja sellise kvalifikatsiooniga ei nõustu. Maakohus on ka ise analüüsinud lahendis, miks H.K. tegevus võib vastata hoopis

§ 199tunnustele (kohtuotsuse p 9).

Kaitsja nõustub kohtuotsuse punktis nr 9.1 toodud hinnanguga. Kohus on märkinud selle punktis mh järgmist: „kui järgida Eesti õiguskirjanduses esitatud seisukohta, et kuivõrd vargusele eelnevalt antud lubadus kuriteoga saadud vara hoida kujutab endast vargusele kaasaaitamist, ei saa selle lubaduse andjat

§ 202järgi karistada”.

Maakohus on lahendiga tuvastanud, et H.K. lubas J. Kaissile enne viimase poolt varguse toimepanemist, et hoiab pärast vargust ära võetud esemeid enda käes kuni olukorra rahunemiseni (kohtuotsuse p 4.7). Esemete hoidmiseks andis J. Kaiss H.K. kätte ka seljakoti, et viimane saaks varastatud ehted hiljem pärast ehete üleandmist hoiustamise ajaks sinna sisse panna (kohtuotsuse p 4.9). Seega andis H.K. juba enne vargust J. Kaissile mitmeid lubadusi seoses varastatud vara hoidmisega, mh andis lubaduse hoida enda käes kuriteoga saadavat vara. Riigikohus on märkinud lahendis nr 3-1-1104-97 järgmist: „Kuriteo toimepanemisele kaasaaitamine on ka eelnev lubadus varjata toimepandavat kuritegu ja osutada abi pärast kuriteo toimepanemist.” H.K. on lubanud teha mõlemat. Ka viidatud lahendis pidas Riigikohus röövi tulemusel saadud saagi transportimist kuriteole kaasaaitamiseks. Maakohus viitas käesolevas asjas enese lahendis, et Eesti õiguskirjanduse kohaselt kujutab vargusele eelnevalt antud lubadus kuriteoga saadud vara hoida endast vargusele kaasaaitamist ja see nähtub kaitsja hinnangul ka viidatud lahendist. 4.1.2. Maakohus on enese lahendis leidnud siiski, et kuigi H.K. tegu tuleks kvalifitseerida § 199 – 22 lg 3 järgi vargusele kaasaaitamisena, ei välista see siiski H.K. teo kvalifitseerimist ka § 202 järgi, tuginedes Saksa õiguskirjandusele, leides, et eseme hilisem hoidmine ei neeldu eelnevas hoidmislubaduses. Kaitsja hinnangul ei ole maakohtu selline lähenemine neeldumisele ja (teoreetilisele) reaalkogumile kooskõlas Eesti Riigikohtu praktikaga ning on pigem eksperimentaalne ja välisriigi praktikal põhinev. Eesti õigussüsteemis on võetud omaks põhimõte, et pärast vargust toimuv esemete hoidmine on mittekaristatav järeltegu ja ei moodusta vargusega reaalkogumit. Sellist seisukohta väljendab ka Eesti õiguskirjandus (

kommenteeritud väljaanne, § 22/9). Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-92-07 on sedastatud need kriteeriumid, mille alusel saab hinnata, kas eel- või järeltegu neeldub põhiteos. Kaitsja leiab,

§ 199

ebaõigussisu hõlmab eneses juba

§ 202ebaõigussisu.

Nimelt kaasneb eranditult iga vargusega ära võetud esemete hoidmine. Objektiivselt ei olegi teisiti võimalik vargust toime panna, kuivõrd süüteokirjelduse kohaselt eeldab

§ 199võõra vallasasja äravõtmist.

Kui võtta võõras asi korraks enese kätte, siis sellega juba toimub eseme hoidmine

§ 202mõttes ja täidetud on mõlemad süüteokoosseisu tunnused.

Seega hõlmab

§ 199

ebaõigussisu eneses juba ka

§ 202ebaõigussisu.

Märkimisväärne on, et lisaks kuriteo tulemusena saadud esemete hoidmisele (§ 202) sisaldab vargus (§ 199) eneses täiendava süüteotunnusena eseme äravõtmist, s.o valduse murdmist. Kuigi H.K. seda isiklikult ei teinud, 6 aitas ta sellele teadlikult kaasa. Kaitsja hinnangul on vargusele kaasaaitamise puhul eseme hoidmisest teo ebaõigussisu suurem seetõttu, et sellega aitas H.K. kaasa suurema teoplaani täideviimisele. Vargus on keerulisem tegu kui lihtsalt esemete hoidmine. 4.1.3. Märkimisväärne on vahe ka karistustes – kui § 199 lg 1 järgi on ette nähtud karistusena maksimaalselt kolmeaastane vangistus, siis § 202 lg 1 järgi on maksimaalse karistusena ette nähtud üks aasta vangistust. Seetõttu on kaitsja hinnangul põhjust rääkida sellest, et järelteo (§ 202) ebaõigussisu on väiksem kui põhiteo (§ 199 - § 22 lg 3) ebaõigussisu. Seetõttu neeldub järeltegu põhiteos ja reaalkogumit ei moodustata. Isiku tegevus tuleb kvalifitseerida üksnes

§ 199- § 22 lg 3 järgi.

Alternatiivselt leiab kaitsja, et H.K. tegevus esemete hoidmisel on alusetult eraldatud J. Kaissi põhiteost. Samamoodi nagu eelnev lubadus hoida kuriteo teel saadud vara on käsitatav kuriteole kaasaaitamisena, on kuriteole kaasaaitamisena käsitatav ka H.K. poolt nende esemete hilisem tegelik transportimine. Seda seetõttu, et H.K. poolt esemete hoidmine ei olnud pelgalt eraldiseisev hoiustamine, vaid ta võttiski esemed hoiule sooviga aidata säilitada J. Kaissi jaoks nende valdus. Siinkohal on oluline, et J. Kaiss tuli otse põgenedes sündmuskohalt, ei olnud jõudnud kõiki esemeid veel pakkida ega isegi kõiki esemeid üle lugeda. Eelnevast tulenevalt leiab kaitsja, et H.K. on pannud toime

§ 199- § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo – kaasaaitamine J.

Kaissi poolt toime pandud vargusele, mis seisnes esemete hoidmise lubaduse andmises enne kuritegu (vaimne kaasabi) ja alternatiivselt ka nende esemete hoidmises ning transportimises kuriteo lõpufaasis (füüsiline kaasabi). Kaitsja leiab, et kuivõrd H.K. on pannud toime vargusele kaasaaitamine, siis ei saanud aktsessoorsuse põhimõttest tulenevalt aidata K.T. kaasa teise isiku poolt kuriteo kaasaaitamisele. Kaasaaitamine on võimalik üksnes täideviimise osas, mitte aga osavõtu osas. Kuivõrd H.K. vastutab kaasaaitajana, siis ei saa kaitsja hinnangul aktsessoorsuse põhimõttest tulenevalt K.T. t karistada, kuivõrd ei eksisteeri põhitegu, millele kaasa aidata. 4.

1. Teiseks apellatsiooni põhiseisukohaks on, et K.T. tegevus ei täitnud kaasaaitamise tunnuseid. Maakohus leidis, et K.T. aitas H.K. poolt toimepandud kuriteole kaasa telefoni töökorras hoidmise, kilekoti andmisega H.K. le ja H.K. enda koju lubamisega. Kaitsja leiab, et kuigi kaasaaitamise täidetuse nn lävi on suhteliselt madal, ei täida kõnealused tegevused siiski veel kaasaaitamise tunnuseid, sest nimetatud tegevused on selleks liiga igapäevased ja kandmata kaasaaitamistahtest. Puudub nii kaasaaitamise objektiivne kui subjektiivne koosseis. 4.
2. Karistuse osas märkis kaitsja järgnevat. Nii prokurör kui kriminaalhooldaja tegid kohtule ettepaneku kohaldada K.T. suhtes süüdimõistmise korral

§ 87

. Maakohus tõlgendas

§ 87

sõnastust selliselt, et seda sätet on võimalik kohaldada üksnes mittesüüdiva isiku osas. Kaitsja sellise tõlgendusega ei nõustu. Kaitsja rõhutab, et kõnealune mõiste (süüdivus) ei ole binaarne mõiste. Kuigi

nimetab selles kategoorias üksnes kolm mõistet (süüdiv, mittesüüdiv, piiratult süüdiv), on nende kolme mõiste vahelises alas tegelikult palju erinevaid varjundeid. Neid vahepealseid nn varjundeid hinnates ongi kohtul võimalik võtta arvesse konkreetse 16-aastase noormehe kõlbelise ja vaimse arengu taset ning tema võimet oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Selliselt võib jõuda tõdemusele, et K.T. on küll süüdiv, aga tema võime oma käitumist juhtida ei ole siiski sama tugev kui keskmisel täiskasvanud isikul. Käesolevas kaasuses on tegemist olukorraga, kus kergesti mõjutatav noormees on sotsiaalse staatuse hoidmiseks viibinud teiste endavanuste seltskonnas, kus kahjuks ei peeta taunimisväärseks kuritegude toimepanemist. K.T. on kuriteo osas olnud pelgalt kaasajooksik, kellel ei olnud endal piisavalt iseseisvust ja julgust öelda sõpradele selge ei nende kahtlase tegevuse osas. Kaitsja hinnangul on siinkohal märkimisväärne, et K.T. enda initsiatiiv teo toimepanemiseks puudus, mis näitab taas tema pelgalt kaasajooksiku rolli. Sama rolli kinnitab ka see, et tema kaasaaitamisteod olid pigem sisutud ja/või neutraalsed, st ei osutanud kuriteole kaitsja hinnangul sisulist abi. Ka maakohus 7 ise on lahendis möönnud, et sellised faktorid võivad mõjutada nooruki võimet oma käitumist vastavalt ebaõigusarusaamale juhtima. Maakohus on ebaõigesti normi tõlgendades jõudnud ebaõigele järeldusele, et K.T. suhtes ei ole võimalik kohaldada

§-i 87 ja jätnud selle see tõttu ebaõigesti kohaldamata.

1. Tartu Maakohtu 31.01.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav K.T. seadusliku esindaja S.T. esindaja vandeadvokaat M. Gaver, kes taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist osas, millega pannakse S.T. le kohustus hüvitada riigile K.T. asemel 634,70 eurot. Apellatsioonis taotletakse selles osas uue lahendi tegemist, millega ei pandaks S.T. le sellist kohustust. Lisaks taotletakse S.T. menetluskulu 120 euro väljamõistmist. Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. S.T. le kulude hüvitamise kohustuse panemine mõjutab ilmselgelt tema õiguseid ja vabadust, eelkõige tema omandiõigust. Maakohtu otsus on täitedokument, millise alusel on võimalik täitemenetluses sunniviisiliselt arestida näiteks tema töötasu. Kuivõrd S.T. le menetluskulude hüvitamise kohustuse panemisega otsustab kohus tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle, oleks kohus pidanud kaasama S.T. menetlusse kolmanda isikuna, mis oleks taganud S.T. õiguseid veel mitmel muul moel. Näiteks oleks S.T. le kätte toimetatud kohtuotsus ja makseinfoleht. Käesolevas menetluses ei ole seda tehtud. S.T. sai temalt menetluskulude väljamõistmisest teada oma poja K.T. kaitsja kaudu, kes võttis ühendust temaga kui kaitsealuse emaga. Kui sellist kokkusattumust ei oleks olnud, oleks S.T. avastanud ühel päeval üllatuslikult, et tema pangakonto on täituri poolt arestitud. Vastus apellatsioonidele
2. Tartu Ringkonnakohtu 23.03.2017 määrusega võeti süüdistatava kaitsja ja süüdistatava seadusliku esindaja poolse esindaja apellatsioonid menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 20.04.
3. Nimetatud ajaks esitas kirjalikud seisukohad prokurör, kes leiab, et maakohtu otsus tuleks jätta muutmata nii süüdimõistmise kui karistamise osas. 6.
4. Kuigi kohtuotsus sisaldab olulises osas ka J. Kaissi ja H.K. tegusid kvalifitseerivat analüüsi, on nende ütlustest kohtuistungil võimalik teha objektiivsed järeldused selles, et K.T. teadlikult oli koos H.K. ga seoses H.K. ja J. Kaissi omavahelise kontakteerumise vajadusega. K.T. nägi kuidas J. Kaiss tegutses kooli aia juures H.K. le vara üleandmisel. Teadlikult arutas koos H.K. ga enda korterisse minemist koos varastatud varaga. Olenemata sellest, et ise väidetavalt ei puudutanud varastatud ehteid, on J. T kui korteris elav isik õigustatud kas lubama H.K. l koos varastatud varaga korteris viibida või mitte. 6.
5. Kohtuotsus K.T. süü tuvastamisel on jälgitav. Praegune kohtulahend ei too kaasa ka H.K. le juba mõistetud karistuse kergendamise põhjust. K.T. ja H.K. panid koos toime

§ 202

järgi kvalifitseeritava kuriteo, kuid otstarbekuse kaalutlustel ei pidanud prokurör vajalikuks apellatsiooni esitada, sh ka karistuse mõistmise osas. 6.3. Kuigi käesoleva ajani toimib kohtupraktika, millise kohaselt ei pea

§ 87

kohaldamisel alaealine süüdistatav olema nõrgamõistuslik või muul moel piiratult süüdiv, on kohtul õigus mõista süüdistatavale ka raskem karistus kui seda on taotlenud prokurör. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 7. Ringkonnakohus, uurinud maakohtu otsust, kohtuistungite protokolle, apellatsioone ja kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et Tartu Maakohtu 31.01.2017 otsus tuleb jätta süüdistatava K.T. süüditunnistamises

§ 202lg 1 - § 22 lg 3 järgi muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 8 8. Kr

MS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires ja ringkonnakohtu pädevuses on lahendada kriminaalasju üksnes siis, kui kohtumenetluse pool on seda apellatsioonis taotlenud (RKKKo nr 3-1-1-54-12).

1. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et uuritud tõendite alusel kujundab kohus endas veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.
2. Ringkonnakohus uuris käesolevat kriminaalasja, milles on arutatud süüdistust ühe süüdistatava osas ja ühes kuriteoepisoodis ning leiab, et maakohtu otsuse motiveeriv põhiosa on enam kui põhjalik. Nimelt on kohtulahendis uuritav kuriteosündmus detailsuseni avatud ja esitatud kõik asjaolud, millel võib olla kaalu süüteokooseisu õigeks lahendamiseks. Selle tulemusena on maakohus õigesti järeldanud, et süüdistatav tuleb süüdi tunnistada mitte täideviija rollis, vaid kuriteokaaslase H.K. poolt varastatu hoidmisele kaasaaitamises.
3. Maakohus on analüüsinud kaasaaitamistegu, võttes arvesse, et J. Kaiss pani toime varguse

§ 199lg 1 mõttes.

Edasi minnes käsitles maakohus H.K. teokoosseisu

§ 202osas ja leidis, et tema tegu oli suunatud J.

Kaissi süüteo toimepanemise tulemusena saadud varale. Selle tulemusena ongi maakohus tuvastanud, et süüdistatava K.T. tegevusele tuleb omistada kvalifikatsioon just varguse tulemusena saadud vara hoidmises. 12. Kaitsja apellatsiooni käsitlus hõlmab olulisel määral J. Kaissi ja H.K. tegevust, kuid need asjaolud ei ole käesolevas asjas põhiliseks uurimisobjektiks. Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud, et H.K. teostas ehete üle faktilist võimu alates hetkest, mil sai need põhikooli aia juures J. Kaissilt enda kätte kuni momendini, mil ta andis need K.T. kodu lähedal J. Kaissile tagasi. Sellega H.K. realiseeris

§ 202lg 1 objektiivse koosseisu.

Täidetud on maakohtu hinnangul ka subjektiivne koosseis – H.K. teadis, et J. Kaissi käes olid ehted, mille oli J. Kaiss äsja võtnud ehete omanikuks olnud kullapoe pidaja valdusest, tal puudus selleks teoks õiguslik alus ning J. Kaiss soovis tegutseda nende ehetega oma äranägemise järgi. 13. Maakohus analüüsis edasi, et kuna H.K. pani toime

§ 202lg 1 koosseisupärase teo ja et see tegu oli õigusvastane, tuleb kõne alla K.T.

vastutus nii selle teo kaastäideviijana toime panemises kui ka sellele teole kaasaaitamises. Sellest tulenevalt käsitles maakohus põhjalikult täideviimise ja kaasaaitamise eristamise teoreetilisi eeldusi.

1. Süüdistatav K.T. oli teadlik sellest, et J. Kaiss oli saanud hiljem H.K. le üle antud ehted varguse läbi ning K.T. teadis ka seda, et H.K. teostab varastatud asju enda käes hoides nende üle tegelikku võimu. Maakohus tõi välja K.T. tahtluse vara hoidmisele kaasaaitamistegude osas ja nimelt selles, et H.K. le kilekotti andes teadis süüdistatav, et aitab sellega kaasa H.K. poolt varastatud ehete hoidmisele, lubades H.K. varastatud ehetega enda poole, vähendas K.T. sellega riski, et H.K. kuskil varastatud ehetega vahele jääks või kuritegu koheselt avastatakse. Samuti hoidis K.T. telefoni ootel, sest teadis, et pidi asuma H.K. juures selleks, et vajadusel saaks J. Kaiss H.K. ga edasise tegevuse osas operatiivselt ühendust võtta. Maakohus tuvastas arutluse tulemusena õigustatult, et kolm K.T. tegu, s.o telefoni H.K. läheduses kõneootel pidamine J. Kaissiga rääkimiseks, kilekoti toomine H.K. le ehete ümber pakkimiseks ja H.K. lubamine ehetega enda poole, soodustasid objektiivselt H.K. poolset ehete hoidmist ja sellega realiseeris K.T. varastatud asjade hoidmisele kaasaaitamise subjektiivse koosseisu.
2. Maakohus on juba põhjaliku analüüsi läbi motiveeritult leidnud, miks süüdistatava karistamisel ei kuulu kohaldamisele alaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid

§ 879 mõttes.

Maakohus on juba põhjendanud, et K.T. l oli võimalik oma käitumist juhtida, sest ta sai aru, et J. Kaiss pani toime teo, mis pole seaduslik. Ometigi valis ta kuritegeliku tee. Õige oli maakohtu otsustus, et K.T. t ei saa

§ 87alusel karistusest vabastada.

Veel on maakohus põhjendanud asjaolusid, mis vähendavad süüdistatava teo ebaõigussisu, samuti asjaolud, mis märgivad süü suurust. Tähelepanuta ja käsitluseta ei jäänud maakohtu jaoks seegi, et süüdistatavat pole küll varem kriminaalkorras karistatud, ta on korduvalt pannud toime õigusvastaseid tegusid, mida on menetletud alaealiste komisjonis, ta on alaealine ning K.T. t on iseloomustatud kui sõbralikku ja abivalmis inimest. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et on põhjendatud kohaldada

§ 74. Samuti leidis maakohus, et käitumiskontrolli on K.T.

le vaja tema east lähtuvalt: vastasel juhul võib noorel inimesel jääda tulenevalt karistuse tingimuslikkusest ekslik mulje, et teda polegi karistatud. Nagu eespool märgitud, ringkonnakohus nõustub maakohtu sisukate põhjendustega ja kaitsja apellatsioonis esitatud K.T. õigeksmõistmise taotlus, samuti alternatiivne taotlus

§ 87kohaldamiseks, kaalumisele ei kuulu.

Asjaolu, et kaitsja maakohtu seisukohaga ei nõustu, ei pea tähendama maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist. Kui ringkonnakohus aga maakohtu motiveeritud seisukohtadega soostub, siis oleks kummastav neid veelkord kõiges üle korrata. Kuidagi ei veena ringkonnakohut

§ 87

sätet kohaldama ka apellatsioonis emotsionaalse alatooniga ja süüdistatava tegevust õigustav väljendatu järgmises: Olgugi, et prokurör taotles K.T. suhtes

§ 87

sätete kohaldamist, ei ole kohtul keeldu süüdistatavat siiski karistada, mitte teda karistusest vabastada leebemate mõjutusvahendite näol. Kuna ringkonnakohus maakohtu motiividega nõustub, peab ringkonnakohus vajalikuks veel rõhutada, et käesoleva otsusega tuleb anda mõistetava karistusega K.T. le selge signaal, et riik ei rakenda jätkuvate õigusrikkumiste korral lõputult leebet karistuspoliitkat alaealise suhtes. Väärib märkimist, et K.T. on alaealiste komisjonis arvel alates 2008 märtsist, olles toona 7aastane. 2014. aastal peksis K.T. kooli ruumides maaslamavat kaasõpilast korduvalt jalaga näkku ning

§ 121

alusel alustatud kriminaalasi lõpetati ning kogutud materjalid edastati alaealiste komisjoni mõjutusvahendite kohaldamiseks. Väheoluline pole iseloomustava materjalina ka asjaolu, et 16.10.2015 pärast kinnipidamist tuvastati K.T. uriinis narkootilise aine (tetra- hüdrokannabinooli metaboliit) tarvitamise tunnused.

1. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni ka süüdistatava K.T. seadusliku esindaja S.T. esindaja M. Gaver, kes taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist osas, millega pannakse S.T. le kohustus hüvitada riigile K.T. asemel 634,70 eurot. Apellatsioonis taotletakse selles osas uue lahendi tegemist, millega ei pandaks S.T. le sellist kohustust. Lisaks taotletakse S.T. menetluskulu 120 euro väljamõistmist. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on menetluskulude seadusliku esindaja kanda jätmisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuid ringkonnakohus ei jaga seda seisukohta. Olukorras, kus alaealine paneb toime süüteo, ei saa paratamatult riigi vaateväljast eemale jääda vanemad, eestkostja või kasvatusasutus. Tõepoolest maakohtu otsusega S.T. le kulude hüvitamise kohustuse panemine mõjutab mõneti tema igapäevaelu. Käesolevas asjas on maakohus selgitanud kohtuistungil S.T. t küsitledes kõik tähtsust omavad asjaolud (sissetulek, laen jne.) (lk 112-113). Seega ei saa kuidagi nõustuda kaitsja apellatsiooni väitega, et maakohtu otsustus panna K.T. l käesolevas asjas tekkinud kulude tasumise kohustus emale S.T. le, tuli 10 viimasele üllatusena.
2. Süüdistatav K.T. määratud kaitsja M. Gaver on esitanud taotluse riigiõigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb 288 eurot, sealhulgas käibemaks 48 eurot. Nimetatud summat taotleb kaitsja selle eest, et koostas apellatsiooniteatise, tutvus maakohtu tervikotsusega, konsulteeris kaitsealuse ja tema seadusliku esindajaga ja lõpuks koostas apellatsiooni, s.o ajaliselt 12 pooltunni ulatuses. Kohtu hinnangul on nimetatud menetluskulu põhjendatud ja kaitsjatasu 288 eurot kujutab endast menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 4 tähenduses. Ringkonnakohus leiab lähtuvalt maakohtu lahendis esitatud motiividest menetluskulude väljamõistmise osas, et menetluskulude tasumise kohustus tuleb panna süüdistatava emale ehk seaduslikule esindajale S.T. le. Kuna kohus kasutab KrMS §-s 188 ettenähtud võimalust, siis tulenevalt KrMS §-st 180 lg 3 arvestab ringkonnakohus nagu maakohuski asjaolu, kas menetluskulude hüvitamine täies mahus käib S.T. le ilmselt üle jõu (elukallidus Tallinnas, S.T. kuuteenistus tunduvalt alla Eesti keskmise palga, igakuine korterilaen). Seetõttu leiab ringkonnakohus olevat põhjendatud jätta K.T. kaitsjatasu pooles summas, s.o 144 eurot, s.h käibemaks 24 eurot riigi kanda. Samuti määrab kohus KrMS § 180 lg 3 ls 3 alusel S.T. rahalist olukorda arvestades, et nimetatud tasu tuleb ära maksta ositi kaheteistkümne kuu jooksul. Kuna M. Gaver esitas apellatsiooni ka S.T. lepingulise esindajana, siis taotleb apellatsiooni esitamisega seonduvalt õigusabi kulu summas 120 eurot, sealhulgas käibemaks 20 eurot, riigilt väljamõistmist. Nimetatud õigusabi kulu riigilt väljamõistmist ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ja leiab, et kohtud tulid niigi süüdistatava seaduslikule esindajale vastu, jättes osa kulusid riigi kanda ja võimaldades ositi tasumist. Seega jätab ringkonnakohus seadusliku esindaja õigusabikulud apellatsioonimenetluses tema enda kanda.
3. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 11 Mati Kartau