KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2015 Tartu Kriminaalasja number 1-14-1873 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Ko

§ 199lg 1 p 2 alusel aegumise tõttu. Põhistused

§ 290lg-st 1 tulenevalt alaealiste puhul teha ei saa.

Kohus kaitsjaga päri ei olnud. A-G.K. ja A M.K. ütlesid istungil, et nad ei mäleta Kobelas juhtunut. Seetõttu oli võimalik kohaldada analoogia korras

§ 288

lg 9 p-s 3 sätestatut ja prokuröri taotlusel mälu värskendamise eesmärgil tutvustada kannatanutele nende kohtueelse menetluse käigus antud ütlusi. Kuna A-G.K. ja A M.K. ülekuulamine toimus videokonverentsi vahendusel, toimus kohtueelse menetluse käigus antud ütluste kannatanutele tutvustamine prokuröri poolt vastavate ülekuulamisprotokollide ettelugemise teel. Seejärel olid kannatanud võimelised ütluste andmist jätkama. 19. Kõigi kannatanute ütlused langevad kokku selles, et U.O lõi lapsi nende käitumisega mitte rahul olles kõva tallaga sussi või rihmaga. Mitme kannatanu ütluste kohaselt jäid löömisest järele jäljed: verevalumid, sinikad või triibud. 20. Ka langevad mitme kannatanu ütlused kokku selles, et U.O tõmbas lapsi juustest. 4 21. Et kannatanute ütlused langevad olulisel määral kokku, tuleb need lugeda usaldusväärseks ja jätta ebausaldusväärsena kõrvale U.O suuresti süüd eitavad ütlused. Kannatanute ütluste usaldusväärsust suurendab muu hulgas asjaolu, et nad räägivad sussiga löömisest: et kuriteovahendina viidatakse sedavõrd ebaharilikule löögiriistale, nagu suss, annab alust uskuda, et ütlused vastavad tõele; pealegi on U.O ka ise ühte sussilööki tunnistanud (tõsi, „läbi vatiteki“). Ekspertiiside kohaselt ei ole kannatanutele omane valetada või fantaseerida. Paljasõnaline on süüdistatava väide, et lapsi on valeütluste andmise eesmärgil manipuleeritud. Ag.K. ja Anl.K. olid täisealiseks saanutena kodunt lahkunud ja see muudab eriti mitteusutavaks väite, et A.K. mõjutuste tõttu andsid nad ebatõeseid ütlusi. Ka kohtueelses menetluses andsid lapsed sarnaseid ütlusi kohtus antutega. Samuti ei viita manipuleerimisele see, et A-G.K. l ja A M.K. l oli kohtuistungil raskusi sündmuste mäletamisega: esiteks olid nad kannatanutest kõige nooremad ja teiseks tuleb ekspertide ütluste kohaselt mittemäletamist pidada (ala)teadlikuks püüdeks end traumaatilistest sündmustest distantseerida. Ka ei saa laste ütluste tõele mittevastavust tuletada sellest, et lapsed suhtusid nii enne kriminaalmenetluse algust kui ka eelmenetluse kestel U.O-sse mitmel moel positiivselt: U.O tegigi lastele ka mitmel viisil head, lapsed olid temast sõltuvad ja Ad.K. ütluste kohaselt ei oleks keegi uskunud, kui väiksed lapsed oleks oma väljastpoolt vaadatuna toreda isa kohta väitnud, et vaid pere ringis olles on tegu vägivaldse inimesega. 22. Enamik tunnistajaid (õpetajad, U.O peretuttavad) ei ole U.O vägivaldset käitumist näinud, vaid iseloomustavad süüdistatavat positiivselt. Üksnes Ü.A. i ja M.M. ütlused viitavad U.O poolsele vägivallale. XXXX Gümnaasiumi õpetaja Ü.A. nägi, kuidas U.O haaras A M.K. l tukast kinni, vedas lapse arvutituppa ja kuulis löömisele viitavaid helisid, lapse karjumist ja seda, et A M.K. palus millegi eest vabandust. Samuti ütles Ü.A. , et U.O on küsinud lastelt, kas nad tahavad sussiga saada. Ag.K. ütles Ü.A. ile, et isa on teda sussiga löönud. Kunagi ütles U.O Ü.A. i tütrele, et annab talle rihma. Niisiis kinnitavad ka perekonnast väljapoole jääva Ü.A. i ütlused kannatanute öeldut. A.K. kauaaegne sõber M.M. ütles, et A.K. helistas talle aastate jooksul korduvalt ja kurtis, et U.O peksab nii teda kui lapsi. Seega annavad ka M.M. ütlused alust kannatanuid uskuda. Ülejäänud tunnistajate soodsaid ütlusi U.O suhtes saab seletada sellega, et U.O käitub erinevates olukordades äärmiselt erinevalt: kui on vaja, suudab ta jätta väga sõbraliku mulje. 23. XXXX Vallavalitsuse ametnike koostatud U.O iseloomustuses kirjeldatakse süüdistatavat kui äärmiselt kergesti ärrituvat, vaid teistes vigu nägevat ja perekonnas ülimalt ranget režiimi kehtestanud inimest. Tartu Vangla ettekandes U.O kriminaalhoolduse lõpetamise kohta tuuakse välja, et süüdistatava meelest peab piiblist tulenevalt lapsi füüsiliselt karistama, sest kui seda mitte teha, kasvavad neist kurjategijad ja narkomaanid. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi käigus antud arvamuse kohaselt on U.O paranoiline isiksushäire, millele on iseloomulik tundlikkus tõrjumise ja ebaedu suhtes; solvangu ja haavamise mitteandestamine, kalduvus kaua viha pidada; konfliktsus; umbusklikkus ja kõikehõlmav kalduvus kogemust moonutada, tõlgendades teiste neutraalseid või sõbralikke tegusid kui vaenulikke ja põlglikke; rigiidsed veendumused, oma õiguse visa ja sõjakas tagaajamine, mis ei sobi tegeliku olukorraga; kalduvus ennast pidada liialt tähtsaks, mis väljendub püsivas enesekeskses hoiakus. 24. A.K. talus vägivalda pikka aega esiteks seetõttu, et ta oli sügavalt usklik ja seepärast allaheitlik ning teiseks põhjusel, et tema arvates ei olnud olukorda võimalik muuta: ta oli meediast kuulnud, et koduvägivalla pärast kinni võetud mees lastakse õhtul vabadusse. 25. Et A.K. päevikutes otsesõnu vägivalda ei kirjeldata, ei tähenda, et seda pole olnud: päevikutes sisalduvad eeskätt usuteemalised arutelud, aga mitte päevasündmused. 26. Ainuüksi asjaolu, et A.K. soovib saada endale laste hooldusõigust, ei anna alust pidada tema ütlusi valeks. 5 (

1. c)Süüdistuse täpsus teo toimepanemise aja osas 27. Piinamise aja osas on süüdistus küllaltki ebamäärane: on öeldud, et see leidis aset täpselt tuvastamata ajast kuni 2013. aasta jaanuarini. Arvestades vägivallategude arvukust ja seda, et tegemist on peresisese vägivallaga, peab kohus sellist puudust mõistetavaks. Füüsilise vägivalla tarvitamine laste suhtes toimus järjepidevalt aastaid. Seetõttu ei saa kannatanutele ette heita, et nad ei ole suutnud meenutada kõigi vägivallategude täpset toimumisaega. Et aga peamised tõendid ongi kannatanute ütlused, ei saanudki menetlejad süüdistust rohkem konkretiseerida ja teo toimepanemise täpseid kuupäevi välja tuua. Mõnede tegude toimepanemise täpsem aeg on siiski ära näidatud. Süüdistatavale ei saa heita ette tegusid, millest on möödunud üle viie aasta, sest need on aegunud. (
2. d)Tõendite analüüs (eeskätt) faktiliste asjaolude tuvastamiseks seoses süüdistusega korduvas rihmaga, tugevatallalise sussiga ja käega löömises ning juustest ja kõrvadest tutistamises 28. Süüdistuse kohaselt seisnes füüsiline vägivald kannatanute korduvas rihmaga, tugeva tallaga sussiga või käega löömises ja juustest ning kõrvadest tutistamises. Kõiki neid vägivallategusid U.O-le siiski süüks arvata ei saa. 29. Ühegi kannatanu ütlustest ei tulene, et U.O oleks kannatanuid löönud käega või tutistanud kõrvadest, mistõttu tuleb U.O süüdistuse selles osas õigeks mõista. 30. Mitmete kannatanute ütlustest tuleneb, et U.O ei löönud rihmaga kõiki lapsi. Ad.K. kinnitas selgesõnaliselt, et süüdistatav teda rihmaga ei löönud. Ka on A M.K. kinnitanud, et isa on löönud teda sussi või vitsaga, ent rihmaga löömisest ta rääkinud pole. Anl.K. ütlustest tuleneb, et U.O oli kalduvus lüüa väiksemaid lapsi sussiga ja suuremaid rihmaga. Tõsi, An.K. andis küll ütlusi, et A M.K. on vist ka rihma saanud ja Ag.K. ütluste kohaselt on isa löönud rihma ja sussiga suuremat osa lapsi. An.K. ja Ag.K. need ütlused on aga liiga ebamäärased ega tõenda usaldusväärselt A M.K. rihmaga löömist U.O poolt. Et Ad.K. t ja A M.K. rihmaga löömine pole tõendatud, tuleb süüdistatav selles osas õigeks mõista. 31. Ka ei ole tõendatud süüdistuse väide, et löömine toimus vähemalt korra nädalas. Mitmete kannatanute ütlustest tuleneb, et U.O lõi neid mitme aasta jooksul vaid mõne korra. 32. Tõenditest ei ilmne, et U.O tutistas juustest An.K. t ja A-G.K. t, mistõttu tuleb süüdistatav selles osas õigeks mõista. 33. Kannatanud tundsid valu. U.O oli täisealine mees ja ohvrid väikesed lapsed. Sussil oli kõva tald. Rihm, millega U.O kannatanuid lõi, oli viie sentimeetri laiune ja nahast tehtud. Löökidest tekkisid punetused ja verevalumid. Lapsed karjusid. Neid asjaolusid arvestades oli U.O jaoks aru saadav, et ta teeb lastele haiget. (
3. e)Küünte lõikamine 34. U.O tuleb süüdi mõista ka selle eest, et ta lõikas A M.K. , A-M.K. , Ad.K. , An.K. ja AG.K. küüsi viisil, mis valmistas lastele valu. Nimelt lõikas ta küüned naha lähedalt väga lühikeseks. A.K. ütluste kohaselt lõikas U.O A-M.K. le ka paaril korral sõrme sisse – seda tunnistab ka U.O ise. Küünte lõikamine leidis aset nädalas korra kuni laste viieteist-kuueteist aastaseks saamiseni. Kannatanud ütlesid U.O-le, et selline küünte lõikamine on valus. Samuti kisasid ja põgenesid lapsed küünte lõikamise eest. Seega oli U.O kaudne tahtlus lastele valu tekitamise osas. 6 (
4. f)Kokkuvõte maakohtu otsustustest rihmaga, tugevatallalise sussiga ja käega löömise; juustest ja kõrvadest tutistamise; küünte lõikamise kohta 35. Kohus leidis, et U.O:
5. a)lõi A M.K. t kindlalt tuvastamata ajast kuni 2013. aasta jaanuarini korduvalt kõva tallaga sussiga vastu kätt või jalga ja tekitas kannatanule sellega valu ja verevalumeid;
6. b)tutistas A M.K. t juustest ja põhjustas nii ohvrile valu;
7. c)lõikas korduvalt A M.K. küüsi valu tekitaval moel;
8. d)lõi A M.K. t 2012. aasta juunis aiamaal vähemalt korra plastmassiga kaetud metallvardaga vastu selga, tekitades kannatanule verevalumi;
9. e)lõi A-M.K. t kindlalt tuvastamata ajast kuni 2013. aasta jaanuarini korduvalt kõva tallaga sussiga ja rihmaga vastu jalga löönud, tekitades sel moel kannatanule valu ja verevalumeid;
10. f)tutistas A-M.K. t juustest ja tekitas sel viisil lapsele valu;
11. g)lõikas korduvalt A-M.K. küüsi valu tekitaval moel;
12. h)lõi An.K. t kindlalt tuvastamata ajal ajavahemikus 2009–2011 kahel korral kõva tallaga sussiga ja rihmaga, tekitas seeläbi füüsilist valu ja verevalumeid – sh lõi süüdistatav korra An.K. le sussiga vastu nägu, tekitades ninaverejooksu;
13. i)lõikas korduvalt An.K. küüsi valu tekitaval moel;
14. j)lõi A-G.K. t kindlalt tuvastamata ajast kuni 2013. aasta jaanuarini korduvalt kõva tallaga sussiga või rihmaga vastu jalgu, tekitades kannatanule valu ja verevalumeid
15. k)lõikas korduvalt A-G.K. küüsi valu tekitaval moel;
16. l)lõi Ad.K. t kindlalt tuvastamata ajal 2012. aastal korduvalt kõva tallaga sussiga vastu jalgu, põhjustades Ad.K. le valu ja verevalumeid
17. m)haaras 2013. aasta jaanuaris Ad.K. t juustest ja tõukas vastu ust, põhjustades ohvrile valu;
18. n)lõikas korduvalt Ad.K. küüsi valu tekitaval moel. 36. Prokuröri loobumine kohtuvaidlustel U.O süüdistamisest Anl.K. löömises on arusaamatu, sest etteheidet Anl.K. löömises süüdistus ei sisalda. (
19. g)Süüdistus A.K. sotsiaalse toimetuleku kahjustamises, Ad.K. le kohanemishäire, A-G.K. le raske stressireaktsiooni ja An.K. le posttraumaatilise stressihäire põhjustamises 37. Karistusõiguslikult ei ole iseenesest sanktsioneeritud ülirange režiimi kehtestamine perekonnas ja pereliikmete peale karjumine. Siiski ei ole välistatud, et perepea türannlik käitumine toob kaasa karistusõiguslikult relevantsed tagajärjed. Õige ei ole aga sellisel juhul viidata vaimsele väärkohtlemisele, nagu prokurör seda praegu teinud on. Väärkohtlemine tuleb sisustada KarS § 121 abil. Muu hulgas on KarS §-s 121 kriminaliseeritud tervisekahjustuse tekitamine. Tervisekahjustust saab tekitada ka psüühilise mõjutamisega – muu hulgas võivad endast kujutada tervisekahjustust psüühikahäired. Niisiis tähendab tervisekahjustuse tekitamine psüühilise mõjutamise teel kehalist väärkohtlemist, mitte aga vaimset. 38. Eksperdiarvamuse kohaselt esineb Ag.K. l posttraumaatiline stressihäire, mis võib olla tingitud Ag.K. kehalisest ja vaimsest väärkohtlemisest. Ag.K. t ei ole aga U.O praeguses menetluses tuvastatu kohaselt löönud ega muul moel vahetult kehaliselt vääriti kohelnud: seega ei saa stressihäire tekitajana viidata kehalisele väärkohtlemisele. Niisiis jääb üle see, et U.O tekitas Ag.K. l stressihäire karjumisega. Eksperdiarvamus ei tõenda aga usaldusväärselt, et Ag.K. stressihäire on tekkinud ainuüksi karjumise tagajärjel. Lisaks sellele ei olnud U.O tema temperamenti arvestades kindlasti isegi kaudset tahtlust tekitada Ag.K. le karjumisega tervisekahjustus. 7 39. A.K. t puudutavas osas on KarS § 122 järgi esitatud süüdistus äärmiselt puudulik, mistõttu pole üldse alust rääkida A.K. st kui võimalikust piinamisohvrist. Esiteks ei tule kõne alla A.K. le mingi psüühilist laadi tervisekahjustuse tekitamine füüsilise vägivalla teel, sest U.O ei ole A.K. t löönud või muul moel vahetult teda kehaliselt vääriti kohelnud. Süüdistuse kokkuvõtlikus osas on esitatud etteheide, et U.O on KarS § 122 järgi kvalifitseeritava teo pannud toime kogu pere pidevas hirmus hoidmisega ja nende vaimse tervise kahjustamisega. See etteheide on sedavõrd üldsõnaline ja konkretiseerimata, et selle alusel on välistatud mistahes järelduste tegemine A.K. kehalise väärkohtlemise kohta. 40. Ad.K. l on ekspertiisiakti kohaselt välja kujunenud kohanemishäire pikaajalise depressiivse reaktsiooniga, A-G.K. l esineb aga täpsustamata raske stressireaktsioon. Et Ad.K. t ja A-G.K. t U.O lõi, saab rääkida seosest neil tekkinud tervisekahjustuste ja U.O poolse vägivalla vahel. Samas aga ei ole süüdistuses U.O-le ette heidetud, et ta tekitas Ad.K. l depressiivse reaktsiooni ja A-G.K. l stressireaktsiooni vägivallategudega – süüdistuses on otsesõnu öeldud, et need tagajärjed põhjustas U.O tütarde peale karjudes. Samadel põhjustel, nagu Ag.K. gi puhul ei saa ka Ad.K. ja A-G.K. tervisekahjustuste osas U.O vastutusele võtta: esiteks ei saa eksperdiarvamuse põhjal öelda, et tervisekahjustused on tekkinud üksnes karjumise tõttu ja teiseks ei olnud U.O tahtlust karjudes tütardele tervisekahjustust tekitada. (
20. h)Kokkuvõte piinamise kohta 41. U.O poolne A M.K. , A-M.K. , An.K. , A-G.K. , ja Ad.K. piinamine oli õigusvastane ja süüline. Ambulatoorses kohtupsühhiaatrilises ekspertiisis antud arvamusest ilmneb küll, et U.O on paranoiline isiksusehäire, aga ta on siiski võimeline oma tegudest aru saama ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima. 42. U.O tegu tuleb kvalifitseerida kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 122 lg 1 järgi. 43. Tegu on karistatav ka täna: seda KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitava kehaline väärkohtlemine, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes ning korduvalt). U.O pani korduvalt toime erinevaid kehalisi väärkohtlemisi oma alaealiste laste suhtes.

§ 199lg 1 p 2 alusel lõpetada.

(b) Ag.K. väärkohtlemine

1. Süüdistuse kohaselt lõi U.O
2. detsembril 2011 hommikul U.O kodus koridoris Ag.K. t rusikaga näkku ja käega vastu pead ning lükkas kannatanu seljaga seina küljes asuvate riidenagide vastu, mille tagajärjel Ag.K. põrandale kukkus ja haiget sai ning õlavart põrutas.
3. Et U.O Ag.K. vastu vägivalda kasutas, ilmneb Ag.K. , A.K. , Anl.K. , Ü.A. i ütlustest; An.K. ütlused on selles osas ebatäpsed. Samuti viitab kehalisele väärkohtlemisele kiirabikaart. Et 8 kiirabikaardil puudub aastaarv ja ära on toodud üksnes viide
4. detsembrile, ei ole oluline: muude tõendite abil saab öelda, et silmas on peetud
5. detsembrit aastal
6. Et kannatanute ja tunnistaja Ü.A. i ütlused on mõneti vastuolulised, ei muuda olematuks seda, et kõik nad viitavad U.O poolt Ag.K. vastu kasutatud vägivallale. Küll aga tuleb ütlusi analüüsides leida, et U.O-le ei saa ette heita Ag.K. löömist. U.O tuleb süüdi tunnistada selle eest, et ta tõukas Ag.K. seljaga vastu nagisid, mille tagajärjel Ag.K. haiget sai ja maha kukkus. U.O mõistis, et tema kui täisealise mehe poolne lapse tugevasti lükkamine vastu nagisid kandvat seina võib ohvrile valus olla. Usaldusväärselt ei saa teha järeldust, et U.O tegu tekitas Ag.K. le õlavarrepõrutuse.
7. U.O teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
8. Tegu tuleb kvalifitseerida kuni
9. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 121 järgi. Käesoleval ajal on toimepandu karistatav KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, kuna Ag.K. näol on tegemist teo toimepanemise ajal koos süüdistatavaga koos elanud alaealise lapsega ja U.O oli eelnevalt toime pannud rea muid kehalisi väärkohtlemisi.

§ 290

lg 1 kohaselt ei kasutata alla 14-aastase tunnistaja ülekuulamisel ristküsitlust. Praegu seda aga tehti. Nimelt ei mäletanud A-G.K. U.O ja A M.K. toimunud sündmusi. Seepeale taotles prokurör, et lastel võimaldataks mälu värskendamiseks tutvuda nende poolt eeluurimisel antud ütlustega. Kohus leidis, et taotlus tuleb

§ 288lg 9 p-le 3 tuginedes analoogia alusel rahuldada.

Et ülekuulamine toimus videolahenduse alusel, luges prokurör kannatanute ütlused täies mahus ette ja jätkas seejärel küsitlemist. Lapsed ei soovinud ütlusi anda, aga sunniti seda sel moel tegema. Riigikohus on leidnud, et mälu värskendamise eesmärgil ei tohi lugeda ütlusi ette täies mahus.

§ 290

lg 1 on imperatiivne norm ja jääb arusaamatuks, millise analoogia alusel kohus ristküsitlust võimaldas.

1. A.K. ütlused ei ole usaldusväärsed. Eeluurimisel avaldas A.K. , et U.O lõi teda
2. aastal, aga kohtus väitis, et see juhtus märksa varem. Ka viitab A.K. valelikkusele see, et M.M. le rääkis ta aastate jooksul pidevalt, kuidas U.O tema suhtes füüsilist vägivalda tarvitab, aga kohtus kinnitas, et U.O lõi teda vaid korra.
3. Ag.K. kehalist väärkohtlemist U.O poolt ei ole tõendatud. Ag.K. ütlused on vastuolus nii A.K. , Anl.K. kui An.K. ütlustega: kõik isikud on rakendatud vägivalda kirjeldanud erineval moel. Ka puudub võimalus tuvastada tõsikindlalt sündmuse toimumisaega. Kui Ag.K. märkis, et juhtunu leidis aset pärast
4. detsembrit 2011, siis teised kannatanud ei suutnud sündmust määratleda isegi aasta täpsusega. Ü.A. ütles
5. aprillil 2015, et Ag.K. rääkis löömisest umbes kolm aastat tagasi – niisiis
6. aasta kevadel. Ü.A. jättis väidetava vägivallajuhtumi enda teada ja kaotas talle Ag.K. poolt edastatud vägivallajuhtumit kajastava kirja ära. See lubab kahtluse alla seada Ü.A. i kirjeldatud sündmuste toimumise. Kiirabikaardil puudub aga viide sündmuse toimumisaastale. Seega ei ole uuritud tõendid usaldusväärsed, mistõttu tulnuks U.O õigeks mõista.
7. U.O on mõistetud valesti süüdi laste küünte lõikamises korduvalt valu tekitaval moel. U.O ei tahtnud lastele küünte võimalikult lühikeseks lõikamisega valu tekitada. Küünte lühikeseks lõikamine on vajalik selleks, et vältida pikemate küünte alla mustuse kogunemist ja viimasest tulenevat ohtu tervisele. Küünte lõikamisel on valuaisting tavapärane: seda eelkõige lõikemomendil, kui kääridele vajutamisel tekib küünega seotud sõrmeosas pinge. Kui isiku tegevuse eesmärk on teistsugune ja vajaliku tagajärje saabumisega kaasneb valuaisting, ei saa rääkida piinamisest.
8. Kohtus küsitleti 13 tunnistajat, kellest 12 iseloomustasid U.O peresuhteid positiivselt. Isegi A.K. ema M.K. , kes suhtles tütre ja lapselastega regulaarselt ning usalduslikult, kinnitas, et ei tütar ega 10 lapselapsed teavitanud teda süüdistusaktis kajastatud sündmustest. Ainsana andis U.O-le negatiivse hinnangu M.M. , kes ei ole kunagi külastanud U.O kodu ega tunne alaealisi kannatanuid: M.M. rääkis üksnes seda, mida ta oli kuulnud telefonivestlustes A.K. lt. U.O pere ei elanud eraklikult: nende suhtlusringkond oli lai ja kontaktid sõprade ning tuttavatega regulaarsed. Aastatel 2008–2012 toimusid korteris pastor A.B. i korraldusel iganädalased usukoosolekud. Kolme kuu jooksul aastatel 2011–2012 elas koos U.O-ga D.S. . M.K. , Ü.A. , A.A. ja T.T. käisid U.O regulaarselt külas ja suhtlesid nendega. Lapsed olid pidevalt koolis teiste inimestega koos. On ebausutav, et süüdistuses kirjeldatud peresuhte ja pideva vägivalla õhkkonnas ei oleks väljapoole pereringi jäänud inimesed vägivallamärke täheldanud. Seetõttu seavad tunnistajate ütlused kahtluse alla kannatanute poolt avaldatu.
9. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, nagu ei omaks tõendina tähtsust A.K. päevikud, mida ta pidas kogu abielu vältel. Ei ole eluliselt usutav, et kannatanu ei oleks neis kajastanud süüdistuses kirjeldatud sündmusi.
10. Eeltoodu põhjal leiab kaitsja, et süüdistust kinnitavaid veenvaid tõendeid ei esine ja tõusetunud kahtlused nii süüdistuse mahu kui ka sisu suhtes tuleb tõlgendada U.O kasuks ja ta tuleb -printsiibist lähtudes õigeks mõista. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Kohus, olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni ja kohtutoimiku materjalidega ning võttes arvesse ringkonnakohtu istungil esitatud seisukohti, leiab, et apellatsioonis toodud taotlused ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist ja otsus jääb muutmata. I Sissejuhatus
12. Ringkonnakohus analüüsib kõigepealt A.K. ütluste usaldusväärsust (II), peatub seejärel apellatsiooni muudel U.O tegude tõendatust puudutavatel väidetel (III), võtab seisukoha A M.K. ja A-G.K. U.O ütluste kasutamise kohta (IV), vaeb kaitseväiteid küünte lõikamise kui kuriteo suhtes (V) ja võtab viimaks apellatsioonimenetluse tulemuse kokku (VI).
13. Kõigepealt selgitab ringkonnakohus siiski, et jätab tähelepanuta väited, et praegune kriminaalmenetlus on antisemiitlik ja et selle raames U.O suhtes rakendatud lähenemiskeeld kujutab endast piinamist ja holokausti. Need väited on äärmiselt üldsõnalised ega anna alust teha järeldust, et menetlust läbi viies oleks kuidagi rikutud seadust. II A.K. ütluste usaldusväärsus
14. Apellant seab mitmel moel kahtluse alla A.K. ütluste usaldusväärsuse. Ringkonnakohtus nõustub maakohtuga, et A.K. ütluste tõele vastavuses ei ole alust kahelda.
15. Väited selle kohta, et A.K. rõõnab U.O ja on kallutanud ka lapsed valeütlusi andma, on paljasõnalised ja tuleb seetõttu jätta tähelepanuta.
16. Kaebaja meelest on A.K. pannud toime kuriteo ega oleks seetõttu saanud lapsi menetluses esindada – et ta seda aga tegi, tuleb U.O õigeks mõista.
17. Selle väitega seoses jääb kolleegiumile kõigepealt arusaamatuks apellandi seisukoht, et kaebuses kirjeldatu paika pidamise korral peaks tagajärg olema süüdistatava õigeks mõistmine. 11
18. Kui kannatanu või tunnistajana annab ütlusi isik, kes on pannud toime kuriteo (või õigemini: kui tekib kahtlus, et ta võib olla toime pannud kuriteo), mis seondub menetletava kuriteoga, võivad isiku ütlused osutuda mitteusaldusväärseks ja nad tuleks tõendite kogumist välja jätta. See aga ei too endaga automaatselt kaasa süüdistatava õigeksmõistmist.

§ 60

lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks ja sama paragrahvi teine lõige sätestab, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. See tähendab seda, et kui on võimalik lugeda isiku süü tõendatuks muude tõendite alusel, tulebki kohtul seda teha – et mingi tõend ära langes, ei ole oluline.

1. Kui tekib kahtlus, et alaealise kannatanu või tunnistaja seaduslik esindaja võib olla toime pannud kuriteo, mis seondub menetletava kuriteoga, võivad teatud juhtudel tekkida kahtlused kannatanu või tunnistaja ütluste usaldusväärsuse osas: nimelt võib olla võimalik, et seaduslik esindaja kihutas kannatanu või tunnistaja tõele mittevastavaid ütlusi andma. Sellisel juhul ei saaks niisuguse kannatanu või tunnistaja ütlustele tugineda. Seegi olukord ei too aga iseenesest kaasa õigeksmõistvat kohtuotsust: kui on muid tõendeid, võib olla ikkagi võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus.
2. Praegusel juhul ei pea ringkonnakohus siiski vajalikuks hakata analüüsima, kas jääks järele piisavalt U.O süüstavaid tõendeid, kui jätta A.K. väidetava kuriteo tõttu kõrvale A.K. ja lastest kannatanute ütlused. Seda seetõttu, et ei ole alust arvata, et A.K. pani toime kuriteo.
3. Põhimõtteliselt tuleks A.K. vastutus kõne alla kahel moel.
4. Esiteks võiks väita, et A.K. võib olla toime pannud laste piinamise tegevusetusega KarS § 122 – § 13 lg 1 järgi: seda seetõttu, et ta ei takistanud U.O laste piinamist. Eesti õiguses on kolleegiumi teada olukordi, kus sekkumiseks kohustatud isik ehk garant (KarS § 13 lg 1) jätab takistamata teise isiku poolse kuriteo toimepanemise, vähe analüüsitud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-81-15). Küll on seda aga tehtud Saksa õiguses, kus on välja töötatud erinevad teooriad selle kohta, kas sellises olukorras peab garandi võtma vastutusele kuriteo täideviimise või kuriteo täideviimisele kaasaaitamise eest: vt nt Heinrichi koostatud ülevaadet http://heinrich.rewi.hu-berlin.de/doc/abs_ex_2012/at/16-taeterschaft02.pdf. Siiski ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegu vaja võtta seisukohta, kuidas tuleks niisugused olukorrad lahendada Eesti õiguse kohaselt. Seda seetõttu, et on selge, et A.K. ei ole tegevusetusega ühtegi kuritegu toime pannud – ei täideviija ega kaasaaitajana. Tõsi, A.K. laste emana oli tulenevalt perekonnaseaduse § 116 lg-st 2 laste suhtes kaitsegarant, kes pidi tagama selle, et laste tervis kahjustada ei saaks. Igasugune vastutus tegevusetuse eest eeldab aga seda, et garandil oli nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt võimalik teha tegu, mille mitte tegemist talle ette heidetakse; tagajärjedeliktide puhul saab garandile teo tegemata jätmist ette heita vaid juhul, kui teo tegemine oleks tagajärje saabumise ära hoidnud: vt nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2010, XI/
5. Ringkonnakohtul on raske ette kujutada, millisel moel oleks A.K. suutnud ära hoida laste vääriti kohtlemist U.O poolt. Arvestades U.O isikut (vt nt käesoleva otsuse p 23), ei oleks aidanud see, kui A.K. oleks palunud U.O lastele mitte kallale minna. Ka ei oleks olnud abi sellest, kui A.K. oleks U.O füüsiliselt takistama asunud. Esiteks oli A.K. st füüsiliselt tugevam U.O minevikus A.K. vastu ka ilma igasuguse mõistetava põhjuseta füüsilist jõudu kasutanud ja seda enam oleks ta seda teinud siis, kui naine oleks üritanud teda takistada tegemast seda, mida U.O õigeks pidas. Teiseks on U.O füüsiliselt takistamata jätmise ette heitmine A.K. le välistatud seetõttu, et hüpoteetilist põhjuslikkust teo tegemata jätmise ja tagajärje saabumise vahel saab garandile ette heita üksnes siis, kui nõutav tegu oleks tagajärje ära hoidnud kindla teadmisega külgneva tõenäosusega: isegi kui väita, et ehk oleks A.K. siiski suutnud kuidagi Artur U.O füüsiliselt tagasi hoida, oleks see väide äärmiselt ebakindel ega baseeruks kuidagi kindla teadmisega külgneval tõenäosusel. Kolmandaks võis U.O füüsiline takistamine olla A.K. jaoks võimatu tema psüühiliste iseärasuste tõttu: naine elas aastaid uskumuses, et mehest perepea võib teha seda, mida heaks arvab, ja tema ei tohi teda kuidagi takistada. Ka ei saa A.K. le kuritegelikku tegevusetust ette heita väitega, et kui ta oleks politsei või mõne muu organi poole pöördunud, ei oleks U.O 12 saanud panna toime tulevasi väärkohtlemisi: tegevusetusdelikti (nagu iga muugi kuriteo) puhul tuleb analüüsida konkreetset tegu – konkreetselt aset leidnud kehalist väärkohtlemist ei oleks hilisem kolmandatele isikutele teatamine mingil moel ära hoidnud. Lisaks saab sellegi argumendiga seoses viidata A.K. vaimsele olukorrale: A.K. ei pidanud kellegi kõrvalise sekkumist süüdistatava peret puudutavasse käitumisse õigeks, mistõttu oli nt politsei teavitamine A.K. jaoks pikka aega vaimselt võimatu – kuni ühel päeval tema „karikas täis sai“. Samuti tuleb arvestada sellega, et A.K. sõnul poleks ta suutnud jalgsi minna üheksa lapsega Võrru või Tartusse naiste varjupaika (kd 2, lk 58). Seega ei realiseerinud A.K. piinamise tegevusetusega täideviimise või piinamisele tegevusetusega kaasaaitamise objektiivset koosseisu.
6. Teiseks tuleb kõne alla A.K. poolne U.O kuritegudest teatamata jätmine KarS § 307 lg 1 tähenduses. See kuritegu langeb esiteks ära juba seetõttu, et U.O poolt toime pandud teod (KarS § 122) ei ole esimese astme kuriteod, nagu KarS § 307 lg 1 nõuab. Teiseks ei ole kuriteost mitteteatamine kuriteo toimepanija abikaasa poolt süüline (KarS § 307 lg 2).
7. Ka ei nõustu ringkonnakohus apellandiga selles, et A.K. ütlused ei ole usaldusväärsed tulenevalt asjaolust, et A.K. andis tema löömise kohta U.O poolt eeluurimisel ja kohtus erinevaid ütlusi.
8. Süüdistuse kohaselt lõi U.O A.K. t
9. aastal kaks korda käega näkku. Prokuröri küsimustest (kd 2, lk 57 pöördel) ja apellandi väidetest (kd 2, lk 181–181 pöördel) järeldab kohus, et süüdistuse see väide baseerus A.K. kohtueelses menetluses antud ütlustel. Neid ütlusi ringkonnakohtu käsutuses ei ole, mistõttu ei saa kohus analüüsida neid ütlusi detailselt ja kõrvutada A.K. poolt kohtus antud ütlustega. Siiski saab öelda järgmist.
10. Prokuröri küsimused ja A.K. vastused selles osas maakohtus olid järgmised (kd 2, lk 57 pöördel; parema arusaamise huvides on originaalprotokolli teksti toimetatud (sisu muutmata)): Küsimus: Teie vastu on U.O vägivaldne olnud? Vastus: Ähvardanud on kümneid ja kümneid kordi. Otseselt löönud kaks korda ühel korral. Küsimus: Millal see oli? Vastus: Ei mäleta. Eelnes, et ähvardas keldrisse luku taha panna ja ära tappa. Olin endast välja. Põlvitasin. Palusin armu. Siis ta lõi lahtise käega vastu nägu kaks korda. Ninast hakkas verd jooksma. Küsimus: Lahtise käega vastu nägu 2 korda? Vastus: Jah. Küsimus: Kuupäeva, kuud, aastat ei suuda meenutada? Vastus: Suuremad lapsed olid tol hetkel koolis. Küsimus: Keegi pealt ei näinud? Vastus: Ei. Ta vaatas, et ei oleks pealtvaatajaid. Küsimus: Mitu aasta tagasi see võis olla? Vastus: Palju aastaid, kuskil 7 aastat. Küsimus: Võis see olla 2010? Vastus: Siis oli teine situatsioon. Ta palus, et teeksin talle võileivad. Ma ei jaksanud. Ta lükkas mind A tuppa. Viskas oma joogiklaasi sisu mulle näkku ja ütles, purustan selle klaasi sulle kohe näkku. Ehmatasin. Ta läks koeraga välja. Ma jooksin teises suunas ja olin 2 päeva ema juures. Küsimus: Oli situatsioon, kui ta teile näkku lõi enne seda või pärast? Vastus. Enne.
11. Sel teemal küsitles A.K. t ka kaitsja (kd 2, lk 58 pöördel; parema arusaamise huvides on originaalprotokolli teksti toimetatud (sisu muutmata)): Küsimus: Õieti sain aru, 20 aasta jooksul oli teie juhtum ainuke? Vastus: Otseselt löömise juhtum jah. Aga oli juhtumeid, kus ta pani mulle grill varda silmadele, et nüüd ma tapan su ära. See ei olnud valus. Küsimus: Mis aastal konkreetselt see sündmus toimus? 13 Vastus: Ei mäleta. Küsimus: 2010 oli muu? Vastus: Jah seda ma mäletan selgelt. Küsimus: Millal 2 korda näkku löömist oli? Vastus: Siis oli ta isa surnud ja ema elas veel meie juures. Küsimus: Mis aastal ta ema elas? Vastus: Ta ei näinud A-M.. Veebruaris 2003 suri ta isa. Kui sündis A-M, siis ta ema meie juures ei elanud enam.
12. Ringkonnakohus leiab, et A.K. ütlused tema löömise aja osas U.O poolt on segased. Vastuolud esinevad juba A.K. kohtumenetluses antud ütluste vahel. Prokurörile vastates väitis A.K. , et löömine leidis aset seitse aastat tagasi ehk umbes aastal
13. Kaitsjale aga ütles A.K. , et U.O lõi teda siis, kui U.O ema elas U.O juures ja et A-M.K. sündimise ajal ema seal enam ei elanud – kaitsja märgib õigesti, et kuivõrd A-M.K. sündis
14. aastal, pidi löömine aset leidma enne seda. Veelgi segasemaks läheb löömise aega puudutav seoses A.K. poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega: neid on prokurör mõistnud nii, et U.O lõi A.K. t
15. aastal. Seega leidis maakohus õigesti, et ei ole võimalik öelda, millal löömine aset leidis.
16. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et A.K. ütlused löömise aset leidmise või muude asjaolude osas on ebausaldusväärsed. Teadupärast ei suudagi inimesed tihtipeale nendega aset leidnud sündmuste täpset toimumise aega välja tuua. Mida kaugemale sündmus jääb, seda suurem on sellise stsenaariumi tõenäosus. Eriti usutav on juhtunu täpse aja meenutada mitte suutmine siis, kui asjassepuutuva sündmusega sarnaseid sündmusi on aset leidnud mitmeid. U.O poolne vägivallatsemine ei olnud A.K. jaoks midagi tavapäratut. Tõsi, üldjuhul oli vahetu füüsiline vägivald suunatud lastele, mitte A.K. le. Samas aga ähvardas U.O A.K. sõnul teda korduvalt. Karistusseadustiku tähenduses on ka selline tegu vägivallategu: KarS § 120 koosseisu täidab see, kui keegi ähvardab teist inimest nt tervisekahjustuse tekitamise või tapmisega. Niisiis ei olnud U.O ohvriks langemine ka A.K. jaoks midagi tavapäratut – sellises kontekstis muutub ühe konkreetse vägivallateo täpse aja mitte mäletamine küllaltki arusaadavaks.
17. Sündmuse aja mitte mäletamine – mis on, nagu käesoleva otsuse eelmisest punktist ilmneb, paljuski selgitatav – aga ei sea kolleegiumi hinnangul kahtluse alla A.K. väiteid sündmuse toimumise kohta üldse. Prokuröri ja kaitsja küsimustele antud A.K. vastused ei sisalda endas vastuolusid selle kohta, millise teo U.O A.K. vastu toime pani: lõi A.K. t näkku. Nagu saab kohtuistungil öeldust ja apellatsioonist järeldada, andis A.K. selliseid ütlusi ka kohtueelses menetluses.
18. Niisiis ei teki ringkonnakohtul kahtlusi selles, et A.K. andis teo toimumise enda (mitte selle aja) kohta kogu aeg ühesuguseid selgitusi. Seetõttu ei kujune kolleegiumil selle teoga seoses antud ütluste põhjal kahtlusi A.K. ütluste usaldusväärsuse osas.
19. Kaitsja hinnangul kinnitavad A.K. ütluste mitteusaldusväärsust ka M.M. ütlused. Seda seetõttu, et M.M. ütluste kohaselt rakendas U.O füüsilist vägivalda A.K. suhtes korduvalt, A.K. sõnul aga lõi U.O teda vaid ühel korral (kaks lööki näkku). Kolleegiumi hinnangul ei anna ka see argument alust pidada A.K. juttu mitteusutavaks.
20. M.M. rääkis kohtule sellest, mida ta kuulis A.K. käest aastate jooksul telefonivestlustes. Tunnistaja väitis, et A.K. kõneles talle korduvalt sellest, kuidas U.O rakendas nii tema (s.o A.K. ) kui ka laste suhtes nii psüühilist kui füüsilist vägivalda. Kui A.K. oleks rääkinud M.M. le üht ja kohtus teist, oleks tõepoolest alust küsida, kas A.K. ütlused on usaldusväärsed. Kohtu hinnangul ei ole A.K. kohtus antud ütlused siiski vastuolus tema poolt M.M. le räägituga. 14
21. Eeskätt tuleb siinkohal juhtida tähelepanu sellele, et M.M. ei täpsustanud üleliia selgelt, mida ta peab silmas füüsilise ja psüühilise vägivalla all. Nimelt ütles ta, et füüsiline vägivald seisnes „löömises või tutistamises või milleski sellises“ (kd 2, lk 80 pöördel). Käesolev menetlus näitab seda, et isegi juristid võivad rääkida sellisest asjast, nagu vaimne väärkohtlemine – maakohus leidis õigesti, et karistusõiguslikus mõttes on väär prokuröri väide, nagu tähendaks inimesele psüühikahäirete tekitamine vaimset väärkohtlemist. Seda enam on võimalik, et omaenda ehk mittejuriidilise definitsiooni psüühilisele ja füüsilisele vägivallale annavad mittejuristid. M.M. ei ole jurist. On kõigiti mõeldav, et ta pidas füüsilise vägivalla all silmas mingeid selliseid tegusid, mis karistusõiguslikult üldse sanktsioneeritud pole või on karistatavad näiteks ähvardamisena KarS § 120 järgi. Nii on A.K. ka oma ütlustes kajastanud kahte U.O tegu, mis vastavad KarS § 120 koosseisule. Esiteks seda, kuidas U.O viskas oma joogiklaasi sisu talle näkku ja ütles, purustab klaasi kohe A.K. näkku: see kujutas endast A.K. ähvardamist tervisekahjustuse tekitamisega. Teiseks rääkis A.K. sellest, et U.O pani talle grillvarda silmadele ja lubas ta ära tappa: see on vaadeldav tapmisega ähvardamisena. Grillvardaga ähvardamisest rääkides kasutas A.K. sõna „juhtumeid“, mis viitab sellele, et niisuguseid sündmusi oli enam kui üks. Nende kahe kirjeldatud sündmuse (vee näkku viskamine ja grillvarda näkku surumine) puhul toimus füüsiline kontakt A.K. keha ja mingi asja – vesi või grillvarras – vahel: see võis ajendada M.M. t liigitama sellised (ja sarnased) juhtumid füüsilise vägivalla kategooriasse.
22. A.K. aga vastas küsimusele, kas U.O on tema vastu vägivaldne olnud „Ähvardanud on kümneid ja kümneid kordi. Otseselt löönud kaks korda ühel korral.“ (kd 2, lk 57 pöördel). Niisiis on A.K. leidnud, et ähvardamine on vägivald – see on aga teistsugune vägivald kui löömine.
23. Niisiis ei saa M.M. ütluste põhjal teha järeldust, et A.K. eri aegadel antud ütlused on omavahel vastuolus ja et seetõttu on A.K. öeldu mitteusaldusväärne.
24. Viimaks viitab apellant seoses A.K. ütluste usaldusväärsusega A.K. päevikutele. Nimelt ei ole kaitsja hinnangul eluliselt usutav, et kannatanu ei oleks neis kajastanud süüdistuses kirjeldatud sündmusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et päevikutega seonduv ei anna alust pidada A.K. ütlusi ebausutavateks.
25. Kõigepealt kerkib päevikutega seoses küsimus, kas kohus neile üldse tugineda saab. Maakohtu istungil avaldatust ilmneb, et A.K. päevikud viis uurijale U.O. A.K. sellega nõus ei olnud, sest päevikud sisaldavad tema isiklikke mõtteid (kd 2, lk 72). 92.

§ 63

lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka

§ 63

lõikes 1 loetlemata tõendeid, välja arvatud juhul, kui on tegemist kuriteo või põhiõiguse rikkumise teel saadud tõendiga. A.K. päevikute lugemine (U.O kinnitusel luges ta päevikud läbi: kd 2, lk 72) ja/või viimine uurijale U.O poolt võib kujutada endast kuritegu. Kõne alla tuleb näiteks KarS § 137 (eraviisiline jälitustegevus) või KarS § 215 (asja omavoliline kasutamine). Siiski võib kuriteost kõnelemise välistada see, et U.O tegutses uurija juhiste järgi (kd 2, tl 71 pöördel). Seetõttu võis U.O teole laieneda mõni kriminaalmenetlusõiguslik õigusvastasust välistav asjaolu: nt

§ 83lg 1 (vaatlus), mis lubab võõraid asju ära võtta.

Ilmselt siiski menetlusasutuse ametnikeks mitteolevad isikud koosseisupäraseid tegusid toime pannes kriminaalmenetluse sätetele kui õigusvastasust välistavatele asjaoludele tugineda ei saa. Sellisel juhul võib väita, et U.O poolsest KarS §-le 137 või §-le 215 vastavast teost kõnelemise välistab tegutsemine vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes: et U.O täitis uurija juhiseid, ei tulnud ta selle pealegi, et tema tegu võiks olla karistatav. 93. Kui leida, et päevikute andmine uurijatele (või mõni sellele eelnev U.O tegu seoses päevikutega) ei kujuta endast kuritegu, ei ole päevikutele tuginemine

§ 63lg 2 alusel ilmtingimata välistatud.

Samas ei saa ringkonnakohtu hinnangul niisama lihtsalt vaadata mööda A.K. väitest, et 15 päevikutes olid tema isiklikud mõtted ja ta ei soovinud, et keegi neist teadlikuks saaks. Nimelt tekivad mõningad küsimused põhiseaduslikust aspektist. Näiteks Saksa õiguses on korduvalt vaieldud selle üle, kas isiklikes päevikutes olevat infot üldse saab kriminaalmenetluses kasutada. Olgu järgnevalt tsiteeritud mõningaid mõtteid Saksa Konstitutsioonikohtu

1. septembri
2. a määrusest (BVerfGE 80, 367). Nii leitakse Saksamaal, et põhiseaduslik isiku enesemääramisõigus sisaldab endas ka õigust otsustada, millal ja millises ulatuses tema isiklikku elu puudutavat avaldatakse. On olemas teatud eluvaldkonnad, mis on sedavõrd isiklikud, et riik ei tohi neid puudutavale infole mitte ühelgi juhul tugineda – sealhulgas ka kriminaalmenetluses. Üldjuhul tuleb siiski kaaluda privaatsfääri sekkumise tõsidust ühelt poolt ja üldsuse või teiste isikute huvisid teiselt poolt. Päevikusissekanded ei ole automaatselt kriminaalmenetluslike tõendite kogumist välistatud. Et need sissekanded on aga ülimalt intiimsed, saab neile tugineda üksnes juhul, kui seda õigustab väga ülekaalukas avalik huvi, nagu näiteks võitlus raske kuritegevusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline argumentatsioon ka Eesti õiguse kontekstis mõeldamatu.
3. Siiski ei pea kolleegium vajalikuks otsustada, kas A.K. päevikusissekannetele tuginemine oleks põhiseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku järgi võimalik või mitte. Seda seetõttu, et praegu A.K. päevikutele ei tuginetagi. Ringkonnakohtu hinnangul on meelevaldne kaitsja väide, et U.O vägivallategude kirjelduste puudumist päevikutest saab seletada vaid kahte moodi: sellised sündmused ei toimunud või olid need A.K. jaoks väheolulised. On olemas ka kolmas selgitus vägivalda puudutavate sissekannete puudumisele: A.K. ei soovinud neid sündmusi kirjeldada. A.K. selgitaski kohtuistungil sõnaselgelt, et ta ei kajastanud päevikutes igapäevasündmusi. Ka prokurör märkis, et päevikutes on A.K. filosoofilised ja usulised mõtisklused ning tsitaadid usuraamatutest (kd 2, lk 72). Seega tegi maakohus täiesti arusaadavalt järelduse, et päevikud on praegusel juhul asjasse mitte puutuvad ega anna kuidagi alust pidada A.K. t ebausaldusväärseks. III Ag.K. väärkohtlemise tõendatus ja enamike tunnistajate ütlused
4. Apellant leiab, et Ag.K. kehalist väärkohtlemist U.O poolt ei ole tõendatud, sest selles osas on erinevad tõendid omavahel vastuolus. Maakohus on ülimalt põhjalikult enamiku kaitsja väiteid ümber lükanud (kd 2, lk 170–171 pöördel; otsuse p-d 78–85). Ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ega pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium võtab seisukoha üksnes Ü.A. i puudutavates apellatsiooni väidetes, mida maakohus analüüsinud ei ole. Esiteks ei tingi ümberotsustamist väide, et Ü.A. i ütlused muudab ebausaldusväärseks see, et
5. aasta kevadel ütles Ü.A. , et sündmus leidis aset umbes kolm aastat varem. Kaitsja teeb sellest järelduse, et Ü.A. i ei saa usaldada, sest muude tõendite järgi leidis väidetav väärkohtlemine aset
6. aasta novembri lõpus. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa mitte kuidagi seada tunnistaja ütlusi tõsiselt võetavalt kahtluse alla tulenevalt sellest, et tunnistaja kõneleb umbes kolme aasta tagusest sündmusest, aga tegelikult kirjeldas kolm aastat ja viis kuud varem aset leidnut. Teiseks ei sea Ü.A. i ütlusi kahtluse alla see, et ta kaotas ära Ag.K. käest saadud kirja. Inimesed kaotavad pidevalt igasuguseid asju.
7. Ka ei näe ringkonnakohus vajadust peatuda kuigivõrd pikalt kaitseväitel, et enamik tunnistajaid iseloomustasid U.O positiivselt. Maakohus on põhjalikult selgitanud, miks need tunnistajate ütlused kannatanute öeldut kahtluse alla ei sea (kd 2, lk 162–164; otsuse p-d 24–34). Kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhipostulaadiga, et U.O manipulaatorina oskas endast vajadusel jätta väga head muljet ega pannud (peaaegu mitte kordagi) kuritegusid toime tunnistajate juuresolekul. Lisaks sellele ei jätnud ta siis, kui keegi oli U.O külas, kunagi A.K. t külalisega üksi (kd 2, lk 58). Asjaolu, et tunnistajatel ei tekkinud kuigivõrd kahtlusi võimaliku koduse vägivalla osas näiteks laste käitumist või laste välimust vaadates, on lisaks seletatav kahe faktoriga. Esiteks olgu viidatud sellele, et U.O ei rakendanud ohvrite suhtes kuigivõrd intensiivset vägivalda – väärkohtlemistest ei jäänud üldse või ei jäänud eriti suuri jälgi. Teiseks ei saa mööda vaadata asjaolust, et laste füüsiline karistamine on pikka aega olnud Eestis tavapärane ja U.O pidas seda kõigiti õigeks. Seetõttu võis lastel kujuneda välja arusaam, et U.O teod endast midagi „ülearu erilist“ ei kujuta, mistõttu käitusid lapsed väljaspool kodu normaalselt. Viimaks on siinkohal paslik viidata Ad.K. ütlustele selle kohta, et keegi 16 poleks uskunud, kui lapsed oleks oma väljaspool pereringi sümpaatselt käituvat isa peksmises süüdistama hakanud. IV A-G.K. U.O ja A M.K. ütlused tõenditena
8. Küll aga nõustub ringkonnakohus kaitsjaga selles, et tõenditena ei saa kasutada A-G.K. U.O ja A M.K. ütlusi.
9. Esiteks peatub kolleegium maakohtu seisukohal, et hoolimata

§ 290

lg-st 1, mille kohaselt ei kasutata alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ristküsitlust, võis analoogia alusel siiski kohaldada

§ 288

lg 9 p 3 sätestatut ja tutvustada kannatanutele nende mälu värskendamise eesmärgil nende kohtueelse menetluse käigus antud ütlusi. Ringkonnakohus selgitab, et analoogia kujutab endast formaalloogika valdkonda kuuluvat meetodit, mille järgi tuleb olukord, mis on mõne teise olukorraga sarnane, lahendada nii, nagu lahendatakse see teine olukord. Õigusteaduses mõistetakse analoogia all seda, kui ühte sündmust (A) reguleerivat normi kohaldatakse ka sellise sündmuse (B) puhul, mis on sündmusega A sarnane, aga mida ei ole õiguslikult reguleeritud. Niisiis eeldab analoogia kohaldamine, et olukord, mille puhul tuleb mõnda teist sündmust reguleeriva normistiku rakendamine kõne alla, on õiguslikult reguleerimata. Ristküsitluse kohaldamine alla neljateistaastaste laste puhul on reguleeritud:

§ 290

lg 1 ütleb otsesõnu, et alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust. Niisiis ei saa kohus viidata analoogiale ja öelda, et ta siiski kasutab lapse puhul ristküsitlust. 99. Hoolimata eelöeldust leiab ringkonnakohus siiski, et alaealise tunnistaja mälu värskendamine ei ole iseenesest keelatud. Ilmselt on kaitsja asunud vastupidisele seisukohale ja maakohus ning prokurör olnud vähemalt kõhkleval positsioonil seetõttu, et tunnistaja mälu värskendamise võimalus on nähtud ette seaduse selles paragrahvis, mis kannab pealkirja ristküsitlus (

§ 288

lg 9 p 3) – ja ristküsitlust

§ 290lg 1 järgi alaealise tunnistaja puhul ei kasutata.

Kolleegium sellise tõlgendusega ei nõustu. 100.

§ 290näeb ette alaealise tunnistaja ülekuulamise erisused.

Seega saab öelda, et põhimõtteliselt tuleb alaealine (kelleks on

§ 290

teksti lugedes alla neljateistaastane isik) kuulata üle samamoodi, nagu iga muugi tunnistaja – see tähendab

§-s 288 sätestatut järgides. Niisiis on

§ 290

§ 288suhtes.

101. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisaldu

§-s 290 ühtegi sätet, mis teeks alaealise puhul võimatuks

§ 288lg 9 p 3 kohaldamise ehk mälu värskendamise mingite abivahendite toel.

Niisuguse sättena tuleks kõne alla üksnes

§ 290lg 1, sest paragrahvi muud lõiked reguleerivad selgelt teistsuguseid olukordi.

Siiski ei tulene sellist keeldu ka

§ 290lg-st 1.

102. Ringkonnakohtu hinnangul on

§ 290

lg 1 pelgalt deklaratiivne säte, mille mõte on öelda seda, et alaealiste ülekuulamine toimub eeskätt

§ 290

järgi, mitte aga ristküsitluse pealkirja kandva

§ 288

kohaselt –

§ 288

kohaldatakse vaid niivõrd, kuivõrd

§ 290sellele ruumi jätab.

103. Nii näiteks ei ole alaealise tunnistaja ülekuulamisel juhtiv roll mitte kohtumenetluse pooltel (nagu see on

§ 288

järgi tavapärane), vaid kohtul, kes teeb lapsele ettepaneku anda ütlusi:

§ 290lg 3.

Prokurör ja kaitsja saavad tunnistajat küsida alles pärast seda ja seda järjekorras, mille kohus ette näeb:

§ 290lg 4.

Ülimalt oluline erisus võrreldes tavapärase ülekuulamisega seondub ka suunavate küsimustega. Kui üldjuhul on suunavate küsimuste esitamine tunnistajale tulenevalt

§ 288

lg-st 3 lubatav, saavad kohtumenetluse pooled esitada lapsele selliseid küsimusi üksnes kohtu loal:

§ 290lg 5.

Ka võib kohus erinevalt tavaolukorrast (vt

§ 288

) alaealise ülekuulamise teatud juhtudel kohtumenetluse poolelt n-ö üle võtta:

§ 290lg 6.

104. Käesoleva otsuse eelmises punktis kirjeldatud erisused annavadki alust öelda, et lapse ülekuulamine 17 ei kujuta endast ristküsitlust. Mitmeski mõttes on tegu inkvisitsioonilist menetlust meenutava toiminguga, kus ei saa kõneleda sellest, et toimub poolte vaheline võistlus – kohus ise üritab välja selgitada objektiivset tõde. Niisiis saabki öelda, et alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust – nagu

§ 290lg 1 deklaratiivselt sätestab.

105. Seesugusele tõlgendamisele saab kolleegiumi hinnangul tuge ka Anglo-Ameerika õigusest, mis on teadupärast olnud Eesti seadusandja jaoks kriminaalkohtumenetluse reguleerimisel suur eeskuju. Nimelt on nt USA-s pakutud välja järgmised ristküsitluse ( ) definitsioonid: tunnistaja või kohtumenetluse poole küsitlemine kohtumenetluses, ülekuulamisel või ütluste deponeerimisel küsitletava isiku küsitlemisele kutsunud poole vastaspoole poolt selleks, et hinnata ütluste tõesust, arendada ütlusi edasi või saavutada mõnda muud eesmärki (http://legaldictionary.thefreedictionary.com/cross-examination); juba ütlusi andnud tunnistaja küsitlemine selleks, et kontrollida või lükata ümber tunnistaja ütlusi, teadmisi või usaldusväärsust (http://beta.merriamwebster.com/dictionary/cross-examination). Ristküsitlusele eelneb küsitlus, mida kutsutakse inglise keeles : tunnistaja esmane küsitlemine poole poolt, kes tunnistaja küsitlemisele kutsus (http://beta.merriam-webster.com/dictionary/direct+examination); tunnistaja esmane küsitlemine protsessil selle poole poolt, kelle jaoks on küsitletav isik tunnistaja http://legaldictionary.thefreedictionary.com/direct+examination). Ristküsitluse ese võib USA-s olla üldjuhul vaid teemad, mida tõstatati ’i käigus (http://www.americanbar.org/groups/public_education/resources/law_related_education_network/how_ courts_work/crossexam.html). Esitada võib suunavaid küsimusi, sest ristküsitluse mõte on ’i kestel antud ütluste usaldusväärsus (samas). Niisiis näeme, et ristküsitluseks peetakse selle „sünnimaal“ üksnes seda küsitlust, mida Eestis nimetatakse teisesküsitluseks (

§ 288lg 3).

Olemuslikult saab ristküsitlusest kõneleda seega siis, kui keegi küsitleb kellegi teise poolt juba küsitletud isikut ja üritab suunavate küsimuste abil enda jaoks soodsa tulemini jõuda. Nagu ülal toodust ilmneb,

§ 290

midagi sellist kuigivõrd ei võimalda ehk alaealise ülekuulamisel ristküsitlust kohaldada ei luba. 106. Niisiis ei tee erinorm

§ 290põhimõtteliselt takistusi alaealise mälu värskendamiseks.

Et mälu värskendamine on üldnormiks oleva

§ 288järgi võimalik, saab mälu värskendada ka alaealisel kannatanul.

Nii näiteks võib last küsitlev kohtunik näidata end mingit asjaolu mitte mäletavat väitvale lapsele mõnda asitõendit, aitamaks lapsel kõnealust asjaolu meelde tuletada. Ringkonnakohus ei näe ka takistust, et kohtult tunnistaja küsitlemise õiguse saanud kohtumenetluse pool (

§ 290

lg 4) avaldab tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, et tunnistaja mälu värskendada.

1. Lapse eelnevate ütluste avaldamisel tuleb aga arvestada samu piiranguid, mis kehtivad ka muude tunnistajate ütluste avaldamise puhul. Kaitsja viitab õigesti mitmele Riigikohtu lahendile, mille kohaselt võib end sündmusi mitte mäletavat väitva isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes isiku mälu värskendamiseks – mälu värskendamise eesmärgil ütluste avaldamine ei tohi aga kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-1-1-105-07, p 7 ja
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-1-1-113-06, p 18). Kui nende nõuete vastu eksida ja ülekuulamisprotokoll täielikult ette lugeda, tuleb tunnistaja ütlused tõendite kogumist välja jätta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. veebruari
7. a otsus asjas nr 3-1-1-98-07, p 8.2).
8. Praegu loeti nii A-M.K. ja A M.K. kohtueelses menetluses antud ütlused ette täies mahus (kd 2, lk 66–67). Seega eksiti käesoleva otsuse eelmises lõigus toodud põhimõtete vastu. Seda eksimust ei õigusta prokuröri poolt kohtuistungil esitatud väide, et varem antud ütlused tuleb ette lugeda seepärast, et kannatanud kuulatakse üle video teel ja seetõttu ei saa kannatanutele nende ütlusi näidata. Esiteks ei oleks kannatanutele tohtinud nende kohtueelse ülekuulamise protokolle näidata ka siis, kui kannatanud oleksid kohtusaalis kohal olnud. Seda seetõttu, et protokolli andmine kannatanule, et viimane seda loeks, on võrdsustatav protokolli täieliku ettelugemisega – seda vähemasti siis, kui kannatanul lubatakse lugeda 18 protokolli sedavõrd pikka aega, et ta suudab selle täielikult või olulises ulatuses läbi lugeda. Ei ole vahet, kas kannatanu kuuleb oma varasemaid ütluseid täielikult kellegi suu läbi või loeb neid paberilt. Teiseks jääb kolleegiumile arusaamatuks, kuidas takistas video teel ülekuulamine seda, et kannatanutele oleks loetud ette vaid osa nende varasematest ütlustest. Kui see mingi tehnilise iseärasuse tõttu takistatud oligi, ei saa see õigustada menetlusreeglite rikkumist: õigust kohaldatakse õigusaktide, mitte tehnikalahenduste võimekuse järgi.
9. Eeltoodut kokku võttes jätab ringkonnakohus A-M.K. ja A M.K. ütlused tõendite hulgast välja.
10. Mingi tõendi väljalangemine tõendite kogumist ei tähenda seda, et süüditunnistava kohtuotsuse tegemine osutub võimatuks – tuleb analüüsida, millisele järeldusele saab jõuda järele jäänud tõendite alusel (vaata juba käesoleva otsuse p 71).
11. Ringkonnakohtu hinnangul ei tingi A-M.K. ja A M.K. ütluste kõrvale jätmine maakohtu otsuse muutmist, sest maakohtu poolt U.O-le süüks arvatud teod saab lugeda tuvastatuks ka ülejäänud kannatanute ütluste alusel. Laste löömisest sussiga räägib A.K. ; eriti tihti lõi U.O sussiga A M.K. t (kd 2, lk 57–57 pöördel). Ka kõneleb A.K. sellest, mismoodi lõi U.O A M.K. t aiamaal plastvardaga (kd 2, lk 57 pöördel). Samuti lõikas U.O A.K. ütluste järgi lastel pidevalt küüsi ülimalt lühikeseks, tekitades nii lastele valu (kd 2, lk 58). Ag.K. väitel lõi isa peaaegu kõiki lapsi sussi ja rihmaga – üksnes kõige väiksemaid A.U.O ja A-L. U.O mitte (kd 2, lk 60). Samuti kinnitas Ag.K. , et U.Oõikas lastel väga sügavalt küüsi ja põhjustas nii lastele valu (kd 2, lk 61). Anl.K. sõnul andis isa talle rihma, aga teisi õdesid-vendi karistas temast „kõvasti rohkem“ (kd 2, lk 61). Nooremaid lapsi lõi U.O Anl.K. väitel põhiliselt sussiga – eraldi toob Anl.K. sellega seoses välja A M.K. (kd 2, lk 61–61 pöördel). Samuti räägib Anl.K. laste küünte lõikamisega valu tekitamisest (kd 2, lk 61 pöördel). An.K. sõnutsi lõi U.O teda sussi ja rihmaga, ka on ta näinud A M.K. sussiga löömist (kd 2, lk 62 pöördel–63). Korra nägi An.K. , kuidas U.O tõmbas Ad.K. t juustest (kd 2, lk 63). Ka An.K. väitis, et U.O lõikas laste küüned väga lühikeseks ja tekitas sel viisil lastele valu (kd 2, lk 63 pöördel). Adriana Kennpi ütles, et U.O on teda sussiga löönud (kd 2, lk 63 pöördel). Samuti väitis Ad.K. , et isa kiskus teda juustest (kd 2, lk 64). Ad.K. nägi, kuidas U.O A M.K. t sussiga lõi (kd 2, lk 64). Ka kinnitas Ad.K. , et U.Oõikas valusalt küüsi (Kd 2, lk 64). A-M.K. sõnutsi lõi U.O nii teda kui teisi lapsi sussi ja rihmaga, samuti tiris lapsi juustest ja lõikas valusalt laste küüsi (kd 2, lk 65 pöördel). Ka jäävad alles mitmed muud tõendid, nagu näiteks Ü.A. i ütlused ja kiirabikaart. V Küünte lõikamine kui kuritegu
12. Apellant on esitanud ka ühe materiaalõigust puudutava kaitseväite. Nimelt on kaitsja meelest küünte lõikamisel valuaisting tavapärane, U.Oegutses laste tervise huvides ja tema eesmärk ei olnud valu tekitamine.
13. Kolleegium sellise seisukohaga ei soostu. Küünte lõikamisega on kokku puutunud peaaegu kõik inimesed. Seetõttu võib öelda, et on üldtuntud asjaolu, et küüsi saab lõigata ka valu põhjustamata. Küüntes ei ole närve, mille kahjustamine valu põhjustaks. Seetõttu ei ole küünte lõikamine iseenesest valu tekitav. Küll aga võib valu tekitada see, kui küüsi lõigatakse nahale väga lähedalt ehk kui küüned lõigatakse väga lühikeseks. Sellisel juhul võib valuaisting tekkida sellest, kui lõigatakse nahka sisse või kui lõikamine tekitab küüne ja naha vahel kääride tõttu sedavõrd suure pinge, et närvid annavad selles märku. Praegu U.O nii talitaski.
14. Kas küünte lõikaja eesmärk oli valu tekitamine või mitte, ei ole KarS § 121 või § 122 koosseisu täidetuse seisukohast oluline. Tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 4 piisab subjektiivse koosseisu realiseerimiseks selleks, kui küünte lõikaja peab võimalikuks, et tekitab lõigates valu ja möönab seda. 19 Maakohus on õigesti leidnud, et tulenevalt asjaoludest – lapsed nutsid ja karjusid ning U.O oli korduvalt lastele sisse lõiganud – oli U.O kaudne tahtlus lastele valu põhjustamise osas.
15. Kaitsja viitab ka küünte lõikamise olulisusele tervise ja hügieeni seisukohast. On tõepoolest võimalik, et mõnikord ei saa lapse küüne lõikamisega lapsele valu tekitavat vanemat seoses lapse tervisega vastutusele võtta. Näiteks võib tuua olukorra, kus lapsel on küüs lõhenenud ja lõhe jookseb sedavõrd naha lähedale, et lõhe likvideerimiseks tuleb küüs nahale väga lähedalt maha lõigata. Kui lapsevanem sellisel juhul lapsele valu tekitab, täidab ta KarS § 121 objektiivse koosseisu. Kui ta vähemalt möönab, et ta valu tekitab, realiseerib ta ka subjektiivse koosseisu. Kui laps on valu tekitamisega nõus, vabaneb lapsevanem vastutusest seetõttu, et tema tegu õigustab kannatanu nõusolek. Kui laps nõus ei ole, võib vanem ikkagi vastutusest vabaneda: seda KarS § 29 (hädaseisund) alusel, sest lapse huvi mitte tunda korraks lõikamisest tingitud valu on märksa ebaolulisem kui lapse (tõsi, lapse poolt (täielikult) teadvustamata) huvi selle suhtes, et küüs edasi ei mureneks ja märksa suuremat ning pikaajalisemat valu ei põhjustaks või isegi infektsiooniga ei päädiks. Praegusel juhul millestki sellisest rääkida ei saa. VI Kokkuvõte
16. Ringkonnakohtule esitas tasutaotluse U.O kaitsja vandeadvokaat Otto Preem, kes taotleb apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest tasu kokku 400,80 eurot, sh käibemaks 66,80 eurot. Tasutaotluste kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamiseks vajalikeks toiminguteks 6 tundi. Kohtuistung kestis ühe tunni. Lisandus ka sõidukulu. Kolleegium peab taotletud kaitsjatasu põhjendatuks. Seega tuleb taotlus selles suuruses RÕS § 21 lg 3, § 22 lg 6 ja § 23 lg 1 alusel rahuldada.

§ 185

lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Tulenevalt eelnevast jäävad U.O tekkinud menetluskulud summas 400,80 eurot isiku enda kanda. 117. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 31.

augusti 2015 otsuse muutmata. Apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Mati Kartau Maarika Kuusk 20 Tiit Lõhmus