← Eesti

1-15-4232/18

Obsah (6)§ 238§ 180§ 175§ 185§ 337§ 338

1-15-4232 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2015. a Tallinn Kriminaalasja number 1-15-4232 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Pa

§ 238

lg 2 kohaselt vähendati P.A -le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jäeti vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et P.A ei pane temale määratud üheaastase katseaja vältel toime uut kuritegu. Sama otsusega KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti P.A -lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 (kuus) kuuks. LS § 127 alusel kohustati P.A viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile. VÕS § 128, § 130 lg 1 alusel mõisteti välja P.A-lt kannatanu AŠ’i mittevaralise kahju nõude katteks osaliselt 30000 eurot. VÕS § 113 alusel arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda jäeti viivis välja mõistmata. Kannatanu AŠ´i menetluskulud (esindamise tasu) summas 897,60 + 72, s.o kokku 969,60 eurot, jäeti riigi kanda. Sama otsusega P.A-lt mõisteti välja

§ 180

lg 1 menetluskuluna:

§ 175

lg 1 p 9, § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 585 eurot;

§ 175

lg 1 p 3 alusel riiklikul ekspertiisiasutusel seoses isiku kohtuarstliku ekspertiisi tegemisega tekkinud kulu summas 84 eurot (ekspertiisiakt nr 15E-PõI0063) ja liiklustehnilise ekspertiisi tegemisega tekkinud kulu summas 457 eurot (ekspertiisiakt nr 15E-LL0014). 2. P.A -le on esitatud süüdistus selles, et tema 23.01.2015 kell 16.58 juhtis mootorsõidukit Audi A4 registreerimismärgiga XXX XXX, liikudes Tallinnas mööda Sõle tänavat Paldiski mnt suunas teisel sõidurajal, lähenedes Sõle 51 läheduses olevale reguleerimata ülekäigurajale, mis oli tähistatud liiklusmärkidega nr 543 ja 544 /ülekäigurada/, ei kohandanud oma sõiduki kiirust olukorrale vastavaks ning ei arvestanud piisavalt tee seisundiga /märg teekate/, ilmastikutingimustega /pime aeg/ ning muude liiklusoludega /tehisvalgustus; võimalike liiklejate liikumine ülekäigurajal/, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning etteaimatava takistuse ees, milleks kindlasti oli võimalike jalakäijate liikumine ülekäigurajal /LS § 35 lg 4; 50 lg 3 p 1, 2/ olukorras, kus esimesel sõidurajal oli ülekäiguraja ees seisma jäänud sõiduk jalakäijale tee andmiseks, mis varjas tema vaatevälja ülekäigurajale /LS § 35 lg 5/, kuid olenemata sellest sõitis ta peatumata ülekäigurajale välja ja otsa autojuhi suhtes paremalt vasakule liikuvale jalakäijale AŠ’ile, kes saadud löögist paiskus asfaldile, saades eluohtlikud tervisekahjustused /LS § 33 lg 1; § 35 lg 1/. P.A rikkus ettevaatamatusest järgmisi liiklusnõudeid: LS § 33 lg 1 /juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist/; § 35 lg 1 /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes/; § 35 lg 4 /reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et 2

(7)võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada/, § 35 lg 5 /kui reguleerimata ülekäiguraja ees on pärisuunavööndis kõrvalrajal seisma jäämas või jäänud sõiduk, ei tohi juht sellest sõidukist mööduda vahetult enne ülekäigurada ega ülekäigurajal, vaid peab ülekäiguraja ees seisma jääma. Ülekäigurajale tohib juht sõita pärast seda, kui ta on veendunud, et ta ei ohusta ülekäigurajale astunud või astuvat jalakäijat/; § 50 lg 3 p 1, 2 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/. Seega P.A pani toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. ESITATUD APELLATSIOONID 3. Apellatsiooni esitas süüdistatav a P.A kaitsja Alexander Sergeev, kes vaidlustab maakohtu otsust süüdistatavalt mittevaralise kahju nõude väljamõistmise osas. Kaitsja on seisukohal, et mittevaralise kahju väljamõistmisel Harju Maakohus ebaõigesti kohaldas materiaalõigust. Asja materjalidest selgub, et 23.01.2015 kell 16.58 juhtis P.A mootorsõidukit Audi A4 registreerimismärgiga XXX XXX, liikudes Tallinnas mööda Sõle tänavat Paldiski mnt suunas teisel sõidurajal, lähenedes Sõle 51 läheduses olevale reguleerimata ülekäigurajale, sõitis ta peatumata ülekäigurajale välja ja otsa autojuhi suhtes paremalt vasakule liikuvale jalakäijale AŠ’ile, kes saadud löögist paiskus asfaldile, saades eluohtlikud tervisekahjustused. P.A juhtis sõidukit kainena, ta ei ületanud lubatud kiirust ja pärast liiklusõnnetuse toimepanemist kutsus ise kiirabi. Kannatanu jäi ellu, praegu viibib raskes seisundis raviasutuses ning käesolevaks ajaks on teadvusel, kuid liikumisvõimetu ja kontaktivõimetu. Kaitsja märgib, et ei saa välistada, et AŠ seisund paraneb ja ta naaseb täisväärtusliku elu juurde. Hagis ja kohtuistungil kannatanu esindaja ja prokurör põhjendasid mittevaralise summa 50 000 eurot sellega, et kannatanu töötas enne liiklusõnnetuse toimumist kõrgetasemelise spetsialistina. Samuti nad põhjendasid oma seisukohta sellega, et kuna AŠ jäi ellu, siis tekitab talle tema tervislik seisund hingelist valu ja kannatusi. Kaitsja ei nõustu kannatanu esindaja sellise seisukohaga ning leiab, et nii kannatanu esindaja kui ka prokuröri seisukohad on küünilised ja põhjendamatud. Kriminaalasja raames olid esitatud viited varem tehtud otsustele nr 1- 14-5940, 1-14-10680, kus tunnistati süüdi isikuid rasketes liikluskuritegudes ja mõisteti süüdistatavatelt välja mittevaraline kahju. Kaitsja märgib, et kohtuajas nr 1-14- 10680 oli Pärnu Maakohtu poolt mittevaralise kahjuna väljamõistetud 2000 eurot. Kohtuajas nr 1-14-5940 oli Tallinna Ringkonnakohtu poolt moraalne kahju väljamõistetud summas 6 000 eurot. Mõlemas nimetatud asjas kannatanutele oli tekitatud surm. Lisaks eeltoodule toob kaitsja kohtupraktikast näite, kus reguleerimata ülekäigurajal teed ületanud isik sai löögi sõiduautolt ja löögi tulemusena põhjustati kannatanule eluohtlikud vigastused. Harju Maakohus rahuldas tsiviilhagi summas 18 531 krooni ehk 1 134 eurot (kr. asi nr 1-06-16125). Apellant leiab seega, et maakohtu poolt väljamõistetud mittevaraline kahju ei ole kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Apellant palub tühistada 07.09.2015 Harju Maakohtu otsus osaliselt ja vähendada mittevaralise kahju määra mõistliku suuruseni. PROKURATUURI VASTUS 3
(7)
  1. Põhja Ringkonnaprokuratuur asub seisukohale, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri hinnangul on maakohus piisavalt motiveerinud, mis alustel ja mis motiividel on tuvastatud õiglane hüvitis 30 000 eurot ning prokurör nõustub kohtu seisukohtadega. Antud juhtumi puhul on kohus arvestanud kannatanu seisundit liiklusõnnetuse järgselt ning elukvaliteedi muutust, mis on sisuliselt langenud nullini. Kaitsja viited varasematele lahenditele ei ole asjakohased, kuna iga liiklusõnnetus ning sellega tekitatud kahju, on erinev ning kohus peab hindama konkreetse juhtumi asjaolusid, mida käesoleval juhul on ka maakohtu poolt tehtud, mistõttu puuduvad alused kohtuotsuse muutmiseks. KANNATANU ESINDAJA VASTUS
  2. Apellatsioonile esitatud vastuses kannatanu esindaja on seisukohal, et maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis vastab kohtupraktikale. AŠ on esitanud mittevaralise kahju hüvitise nõude seoses talle endale tekitatud raske tervisekahjustusega (liiklusõnnetuses saadud vigastused olid eluohtlikud). Kannatanu hindas mittevaralise kahju suuruseks 50000 eurot. Kui vigastused oleks olnud veel raskemad, siis kannatanu oleks hukkunud. Valu, kannatused ja elukvaliteedi langus ei saa olla enam suurem. AŠ oli esmalt pikalt koomas. Käesoleval ajal viibib kannatanu Põhja-Eesti Regionaalhaigla hooldusosakonnas Hiiul. Luumurrud ei ole täielikult paranenud, kannatanu on teadvusel, kuid ei ole rääkimis - ega liikumisvõimeline. Tema taastumine ei ole ette prognoositav ning täielik taastumine ei ole ilmselgelt võimalik. Kannatanu ei ole võimeline ennast väljendama või suhtlema muul viisil kui pilkudega. Enamus ajast saab kannatanu seisundit kirjeldada kui vegetatiivset seisundit, kus inimene ei suuda ise midagi teha ning vajab elus püsimiseks pidevat hooldamist ja jälgimist – söömiseks, hügieenitoiminguteks, keeramiseks, lamatiste vältimiseks jne. Pidevalt manustatakse ravimeid valu vastu ning luumurdude raviks, kuid luumurrud ei ole täielikult paranenud, kuna kannatanu organism ei ole võimeline funktsioneerima tavainimese moodi. Maakohus mõistis hüvitise 30000 eurot. Kannatanu ei vaidlustanud maakohtu otsust. Kohtupraktikas ei ole kannatanu esindajale teadaolevalt AŠ-ile sarnaste vigastuste kohta lahendeid, kuid kergemate vigastuste korral on olnud kahjuhüvitised kuni 20 000 eurot. Riigikohtu
  3. aasta ülevaate kohaselt olid 6 aastat tagasi hüvitised raske tervisekahjustuse korral vahemikus 6400 kuni 19200 eurot. Vahepealsete aastatega on elukallidus oluliselt muutunud. 02.10.2012 otsusega nr 111- 12390 mõisteti tõsiste jalavigastustega mootorratturile mittevaralise kahju hüvitiseks 20000 eurot. 05.07.2013 otsusega nr 2-12- 24958 mõisteti bussis kukkunud ja seljavigastuse saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena välja 15000 eurot. Apellatsioonis on viidatud sellele, et P.A oli kaine, ei ületanud lubatud sõidukiirust ja kutsus pärast liiklusõnnetust kiirabi. Need on sõidukijuhi kohustused liikluses osaledes. Kui apellant pidas silmas, et need võiksid olla aluseks mittevaralise kahju hüvitise vähendamisel, siis kannatanu valu ja kannatused ei sõltunud mitte juhi kainusest või sõidukiirusest, vaid kannatanule otsasõidust ja selle tagajärjel saadud vigastustest. Apellant on viidanud ka kohtulahenditele, kus mittevaralise kahju hüvitis mõisteti välja liiklusõnnetuses hukkunud isiku lähedasele. Kannatanu esindaja osundas juba maakohtu istungil, et süüdistatava esindaja tugineb ebaõigele mittevaralise kahju hüvitamise alusele. Apellandi viidatud lahendites mõisteti mittevaralise kahju hüvitis välja liiklusõnnetuses hukkunud isiku lähedasele VÕS § 134 lg 3 alusel, mis sätestab, et 4
(7). AŠ esitas aga hagiavalduse talle endale tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 134 lg 2 alusel. On ilmne, et seoses lähedase inimese surmaga tekkinud mittevaraline kahju (st valu ja kannatused) on väiksem, kui vigastada saanud isiku enda mittevaraline kahju. Kui lähedasel saab valu ja kannatusena eelkõige esineda hingeline valu, siis vigastada saanud isik tunneb eelkõige füüsilist valu ning tema elukvaliteedi langus on füüsiline, kuivõrd ta ei saa senisel viisil ja inimväärselt oma elu jätkata. Seetõttu ei ole lähedase isiku valu ja kannatuste suurus võrreldav vigastada saanud isiku enda valu ja kannatustega. Kannatanu esindaja palub jätta esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsiooni väidetega, prokuratuuri ja kannatanu esindaja vastustega apellatsioonidele, leiab, et süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodud argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks ja muutmiseks alust ei anna, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  2. Esitatud apellatsioonis P.A kaitsja leiab, et väljamõistetud kahjuhüvitis kannatanu AŠ’i kasuks ei ole kooskõlas kohtupraktikaga, seega kuulub kannatanu kasuks tsiviilhagi välja mõistmisele oluliselt väiksemas määras. Vastuseks kaitsja apellatsioonile väljamõistetud mittevaralise kahju osas märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel ning seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis on olulised liiklussüüteo tulemusena kannatanule raske eluohtliku kehavigastuse tekitamise ja isiku tervise kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju eest mõistliku hüvitise kindlaksmääramisel. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. 7.
  3. Kohtukolleegium on seisukohal, et iseenesest asjaolu, et P.A poolt toimepandud rikkumine moodustab kuriteo, annab aluse hinnata rikkumise raskeks. Oma hooletu suhtumisega ning mitmete süüdistuses loetletud liiklusnõuete eiramisega P.A on tekitatud kannatanule äärmiselt raskeid tagajärgi, mis lubavad hinnata suureks ka tema poolt toimepandud rikkumise ulatust. K äesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus, et ja AŠ temale tekitatud raske tervisekahjustuse tulemusena oli esmalt pikalt koomas. Käesoleval ajal viibib kannatanu Põhja-Eesti Regionaalhaigla hooldusosakonnas Hiiul. Luumurrud ei ole täielikult paranenud, kannatanu on teadvusel, kuid ei ole rääkimis - ega liikumisvõimeline. Kannatanu ei ole võimeline ennast väljendama või suhtlema muul viisil kui pilkudega. Enamus ajast saab kannatanu seisundit kirjeldada kui vegetatiivset seisundit, kus inimene ei suuda ise midagi teha ning vajab elus püsimiseks pidevat hooldamist ja jälgimist – söömiseks, hügieenitoiminguteks, keeramiseks, lamatiste vältimiseks jne. Kohtukolleegium nõustub kannatanu esindaja seisukohaga, et asjaolud, et P.A oli kaine, ei ületanud lubatud sõidukiirust ja kutsus pärast liiklusõnnetust kiirabi on sõidukijuhi kohustusteks liikluses osaledes, mis ei muuda olematuks tema poolt mitme liiklusnõuete rikkumist, mis päädisid raskete tagajärgedega kuriteo toimepanemisega. Kahju tekitaja käitumist ja ükskõikset suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist iseloomustab aga asjaolu, et veel seisuga 01.04.2015 (seega ligi 3 kuud peale kuriteo toimepanemist) ei ole P.A kannatanu perega ühendust võtnud, 5
(7)rääkimata vaba nduse palumisest, kahju hüvitamise võimaluste arutamisest või kannatanule kahju hüvitamise a sumisest. Ei ole seda süüdistatav teinud ka kohtumenetluse alguseks. 7.
  1. Maakohus on kirjeldanud kannatanule tekitatud vigastusi ja põhjendanud, miks ta leiab, et need ei põhjustanud kannatanule mitte ainult väga suurt füüsilist valu, vaid tõid kaasa ka tema elukvaliteedi absoluutse languse. Nimelt konstateeris maakohus, kannatanu on jätkuvalt liikumis- ja kontaktivõimetu ning tema taastumine ei ole ette prognoositav. AŠ vajab pidevat, s.o 24 tundi ööpäevas järelevalvet ja abi. Tema elukvaliteet on nullis, tema seisund on suureks koormaks tema lähedastele ning ta sõltub täielikult teistest inimeste abist. Kohtukolleegium märgib, et kannatanu on praeguseks ajaks teadvusel, kuid ei suuda endiselt rääkida ning on täielikult liikumisvõimetu , mis lubab asuda seisukohale, et AŠ füüsilised ja moraalsed kannatused on jätkuva iseloomuga ning äärmiselt rasked. Kannatanu objektiivsele terviseseisundile mittetuginev ja seega põhjendamatu on süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodud argument, et ei saa välistada, et AŠ seisund paraneb ja ta naaseb täisväärtusliku elu juurde. 7.
  2. Riigikohus on eespool viidatud otsuses märkinud ka seda, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Maakohtu otsusest on otseselt järeldatav , et kannatanu poolt nõutud mittevaralise kahju hüvitamisega summas 50 000 eurot ei ole maakohus nõustunud, kuna see oleks vastuolus kujunenud kohtupraktikaga ning ühiskonna üldise heaolu tasemega. Mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta on tehtud kohtupraktika analüüs
  3. aastal. Selle analüüsi kohaselt
  4. a kuriteo ga kehavigastuse tekitamisel väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis raskemate (inimese elustandardit oluliselt muutvate) tervisekahjustuste ja kehavigastuste korral oli vahemikul 100 000 –300 000 krooni ehk vastavalt 6 391 – 19 173 eurot. (M. Lillsaar, M. Vutt. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes
  5. aastal. Kohtuprakti ka kordusanalüüs. Kättesaadav Riigikohtu kodulehel: http://www.riigikohus.ee/vfs/905/ MittevaralinekahjuTsiviilasjades_2008_Maarja_Lillsaar_Margit_Vutt.pdf). Võrreldes
  6. aastaga ei ole kohtukolleegiumi andmetel kohtupraktika oluliselt muutunud. Asjakohased on kannatanu esindaja viited jõustunud kohtulahenditele asjades nr. 1-11-12390 ning 2-12- 24958, kus käesoleva juhtumiga võrreldes oluliselt kergemate kehavigastuste eest olid kannatanutele väljamõistetud hüvitised vastavalt 15000 € ja 20000 €. Seejuures ei ole asjassepuutuv süüdistatava kaitsja poolt viidatud kohtupraktika asjades, kus hagejateks on olnud liiklusõnnetustes hukkunud isikute sugulased. Käesolevas kriminaalmenetluses on kannatanu elus ning mittevaraline kahju mõistetakse välja kannatanu enda kasuks. Võrreldes 2008 aastaga tõusvas joones on muutunud ühiskonna üldine heaolu tase.
  7. aastal oli keskmine brutokuupalk 12 912 krooni (825,2 €), 2015 aasta esimeses kvartalis oli keskmine brutopalk 1010 € (Statistikaameti andmed, kättesaadavad Statistikaameti kodulehel http://www.stat.ee/90614). Kohtukolleegium on ülaltoodud lähtudes seisukohal, et käesoleval juhul kannatanule tekitatud tervisekahjustus ning tema jätkuvad kannatused on niivõrd rasked, et maakohtu poolt väljamõistetud mittevaraline kahju summas 30 000 € on täielikus vastavuses nii kohtupraktikaga, kui ka üldise heaolu tasemega. 8.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt menetluskulud on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kannatanu AŠ esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk taotles apellatsiooniga tutvumise ja apellatsioonivastuse koostamise eest kannatanu kantud esindajatasu süüdistatavalt väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 124,80 eurot. Kohtukolleegium leiab, et esindaja 6

(7)taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Apellatsioon on esitatud süüdistatava huvides. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse P.A suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda, seega esindajatasu mõistetakse süüdistatavalt välja kannatanu AŠ kasuks. 9. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

§ 338

ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p 1 , § 344- 345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 7.

septembri 2015.a. P.A suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Pavel Gontšarov Meelika Aava Andres Parmas 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.