Muus osas jätta 04.09.2017 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,17,009825 muutmata. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates. Asjaolud PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja politseileitnant Xxxx 14.09.2017 otsusega nr 2302,17,009825 karistati N.F-i
800 eurot ja
25.08.2017 koostatud väärteoprotokolli nr 20170825370103 kohaselt 25.08.2017 kell 16:23 Harju maakonnas, Tallinna Ringtee 13 km, liikudes Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee suunas N .F juhtis mootorsõidukit BMW 530D reg.märk xxxx kiirusega 177 km/h +/- 6 km/h. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul 110 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 61 km/h. Rikkus
lg 5 p 3 nõudeid, millega pani toime
Kaebuse sisu 26.09.2017 esitas N.F kohtule kaebuse, milles ta palub määratud lisakaristuse tühistamist. Kaebaja arvab, et määratud karistus on liiga karm. Kohe avaldas kahetsust ning samal päeval saatis e-kirja enda poolsete põhjenduste, vabanduste ja kahetsustega politseisse ja palus otsuse tegemisel arvesse võtta juhtimisõiguse tähtsust ja siirast kahetsust. Tunneb, et keskmist suuremas määras rahatrahv on piisavalt range karistus esmase liiklusrikkumise korral. Vajab autojuhilube tööülesannete täitmiseks ja samuti tööl käimiseks. Elukoha ja töökoha vahel on väga harv ühistranspordi liiklus, tööle jõudmiseks on vaja sõita Kiili. Ilma juhtimisõiguseta kaotab oma töö ja ilma sissetulekuta ei ole võimeline määratud rahatrahvi tasuma. Saab aru oma teo raskusastmest. Kaebusele oli lisatud tööleping nr. 20170603. Kohtuvälise menetleja kirjalik vastus Kohtuväline menetleja tutvunud kaebusega ja väärteoasjas kogutud materjalidega asus seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning karistuse kergendamiseks puuduvad. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et juhtides mootorsõidukit teel, kus lubatud suurimaks sõidukiiruseks oli 110 km/h kiirusega 177 km/h +/- 6 km/h ja ajal, millal liiklus on eriti aktiivne näitab isiku ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusreeglitesse, kaasliiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Menetlusalune isik ei ole aru saanud, et sõidukiiruse kasvades suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosus. Liiklusõnnetuste võimalikult minimaalsena hoidmiseks on seadusandja liiklusreegleid kehtestades näinud ette piirkiirused ja kohustused. Piirkiirus on oma sisult võimalik maksimaalne piir, mida mitte mingil juhul ei tohi ületada ja kohustus oma sisult nõue, mida mitte mingil juhul ei tohi täitmata jätta. Kiirusel 177 km/h +/- 6 km/h peatumisteekond on 343,71 meetrit, mis näitab, et 61 km/h lubatud suurima sõidukiiruse ületamisel pikeneb 110 km/h kiiruspiirangu alas pidurdusmaa enam kui poole võrra. Juhi hoolimatus liiklusohutust tagavatesse reeglitesse võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Arvestades mõõdetud liikluskiiruse ületamist kohtuväline menetleja asus seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on väga suur. Lisaks pani menetlusalune isik väärteo toime teadlikult ja tahtlikult. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusaluse isiku poolt kaebuses toodud põhjendused mootorsõiduki juhtimisõiguse vajalikkuse kohta ei ole karistust kergendavateks asjaoludeks ega saa mõjutada süü suurust määral, mis annaks kaebemenetluses aluse lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Teadlikult niivõrd suures ulatuses lubatud suurima sõidukiiruse ületamine näitab seda, et isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega kõrvaliste isikute varale. Seega eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine sanktsiooni alammääras käesoleval juhul põhjendatud. Kohtuotsuse põhjendused VTMS § 120 lg 1 kohaselt maakohtunik võib kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus, tutvunud N. F-i kaebusega ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt VTMS §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. N.F teatas kohtule esitatud kaebuses, et ta ei soovi kohtust osa võtta. Vastavalt VTMS § 123 lg 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohtu hinnangul on N .F-i poolt toimepandud väärtegu õigesti kvalifitseeritud ning on nõuetekohaselt tõendatud. Väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud järgmiste väärteoasjas kogutud tõenditega: - Menetlusalune isik N.F andis ütlusi, et 25.08.2017 kiirustas töölt koju, oli sünnipäevale hiljaks jäämas. Ei õigusta oma tegu ja kahetseb tehtut. 2 - - - - Kiirusmõõturi LaserCam 4 LE0151 salvestuse andmed, mille kohaselt teostas Põhja prefektuuri politseinik Siim Tikerpuu 25.08.2017 kell 16:23 mootorsõiduki reg.nr xxxx sõidukiiruse mõõtmist Tallinna Ringtee 13km – maksimaalne kiirus 177 km/h, suurim lubatud sõidukiirus oli 110 km/h. 25.08.2017 väärteoprotokollile nr 20170825370103 esitatud vastulauses N. F kahetseb väga oma tegu ja lubab, et selline käitumine enam ei kordu. Kiirustas koju, kuna teda ootasid sõbrad, kelle pidi peale võtma kokku lepitud ajal. Palub mitte määrata karistuseks juhtimisõiguse äravõtmist ning rahatrahvi määramisel arvestada sissetulekuga. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli asendanud videosalvestus CD-plaadil VTA 2302,17,009825 (LE0151_170825_162344_007589), mis vastab VTMS § 31 lõike 11 punktides 1–3 sätestatud nõuetele: see on seotud väärteoasjaga nr 2302,17,009825, salvestisest nähtub millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud. Samuti salvestisest nähtuvad väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud – mootorsõiduki registrimärgiga xxxx sõidukiiruseks oli 177 km/h. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt N.F kehtivaid karistusi ei ole. Eelpoolloetletud tõendid langevad omavahel kokku ning N. F süü rikkumises on tõendatud – menetlusalune isik N .F juhtis mootorsõidukit kiirusega 177+/-6 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 110 km/h mitte vähem kui 61 km/h. KarS § 15 lõike 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. N .F-i poolt kohtuvälisele menetlejale antud ütluste kohaselt kiirustas tema oma sõprade juurde sünnipäevale. Kiiruse ületamine mitte vähem kui 61 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata seega antud süütegu ta pani toime tahtlikult. N .F käitumine sisaldab
Väärtegu on kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud. Väärteoasjas otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, VTMS § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, selle on toime pannud menetlusalune isik N .F , õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.
lg 5 p 3 kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.
lg 4 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.
lg 5 p 3 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Kohus hindab isiku süü suurust ehk karistamine on tegupõhine, samuti võetakse arvesse süüdlase isik, tagades karistamise eripreventiivseid eesmärke. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati N.F §
227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja
lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Eeltoodust nähtub, et menetleja on määranud põhikaristuse
lg 4 ettenähtud sanktsiooni üle keskmise määra, lisakaristus on määratud
S § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning arvestada tuleb ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et menetlusaluse isiku süü
lg 4 mõttes on suur, sest mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on isiku süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. Käesoleval juhul võib öelda, et lubatud sõidukiiruse sellisel 3 määral ületamist arvestades on menetlusaluse isiku süü
Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsust ning kohus nõustub sellega: KarS § 57 p 3 kohaselt kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, mida kaebuse esitaja on väljendanud. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit kiirusega 177 km/h +/- 6 km/h asulavälisel teel. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul on 110 km/h. N. F ületas lubatud piirmäära mitte vähem kui 61 km/h võrra, mis on lubatud sõidukiiruse ületamise skaalal kõrgeim määr. Kiirusepiirangud on liikluskorraldaja poolt seatud selleks, et kaitsta ühiskonnaliikmete elu, tervist ja vara. Samas tuleb arvesse võtta, et süüteo toimepanemise tulemusena siiski kellegi elule, tervisele, varale ega looduskeskkonnale reaalset kahju ei tekkinud. Seega kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et käesoleval juhul põhikaristuse määramine üle keskmise määra on igati põhjendatud ja asjakohane. Kohtu hinnangul keskmisest suurema rahatrahvi määramine paneb N. F-i tegema õigeid järeldusi, mõjutades teda edaspidiselt õiguskuulekalt käituma. Rahatrahvi tasumine on kohtuvälise menetleja poolt määratud osade kaupa. Kohtuväline menetleja on
lg 5 p 3 alusel lisakaristusena kohaldanud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks. Oma otsuses on menetleja põhjendanud, et üksnes rahaline mõjutamine ei täida eripreventiivseid eesmärke ja mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise puhul on rõhk eripreventsioonil. Kohus juhib kohtuvälise menetleja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-122-13 p 9). Juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on eemaldada liikluses ohtlik juht teatud tähtajaks, mõjutades seeläbi liikluskorda tervikuna. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib ka eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Tõepoolest karistusregistri andmetel N.F puuduvad kehtivad karistused, kuid kohtuväline menetleja viidanud oma kirjalikus seisukohas samuti Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-12213, mille kohaselt ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt kohtuväline menetleja sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Korduvalt rikkumise toimepannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, esmakordse rikkumise puhul peavad esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) 4 iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. N. F-i senine seaduskuulekas käitumine liikluses näitab tema suhtumist liiklusohutusse, tema enese ja kaasliiklejate tervisesse ja varasse, tema enda ja lähedaste heaolusse, samuti iseloomustab isiku igapäevast liikluskäitumist. Kohus ei saa nõustuda kohtuvälise menetleja seisukohaga, et eripreventiivselt on N .F-i suhtes lisakaristuse kohaldamine vajalik. Käesolevas väärteoasjas ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiksid juba esimesel rikkumisel lisakaristuse kohaldamise vajaduse. N .F pani toime esmakordse liiklusalase õigusrikkumise, kuid tema puhul esineb isiku süüd suurendav asjaolu lubatud piirkiiruse oluline ületamine. Samas arvestades väärteo toimepanemise asjaolusid (asulaväline kiirtee, hea nähtavus, sõidutee vasakpoolsem sõidusuund oli vaba), võib teha järelduse, ei isik ei ohustanud teisi liiklejaid, ise ta oli sõidukis üksinda. Tuvastatud kiiruse ületamine oli juhuslikku laadi ning puuduvad alused väitmaks, et suurima lubatud sõidukiirusega auto juhtimine oleks N .F-i jaoks väljakujunenud sõidustiiliks. N.F-i ei suhtunud oma teosse hoolimatult, sest nähtuvalt kohtuvälise menetleja otsusest isik koheselt väljendas puhtsüdamlikku kahetsust. Puhtsüdamliku kahetsuse väljendamine juba sündmuskohal pidi ka kohtuvälisele menetlejale kinnitama, et süüteo toimepanija mõistab oma käitumise hukka. Oma kaebuses N.F on märkinud, et tema töökoht Xxxx OÜ-s komplekteerijana/laotöölisena on seotud mootorsõiduki juhtimisega. Kaebusele on ta lisanud Xxxx OÜ tööleping, mille kohaselt N. F-i tööülesannete hulka kuulub muu hulgas kauba transportimine. Kaebuse esitaja on märkinud, et kui temalt juhtimisõigus ära võetakse, ei saa ta täita oma ametikohustusi. Selle ametikoha kaotamise puhul tal on raske leida samasugust tööd, mille kõrvalt oleks võimalik kooli lõpetada. Kohtu hinnangul motiveerib ka see asjaolu isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 132 p 2 tühistab kohus osaliselt PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 14.09.2017 otsuse nr 2302,17,009825 määratud lisakaristuse osas. Muus osas jätta otsus muutmata. kohtunik / / 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.