jaanuari 2016.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava N.B kaitsja adv. Arina Liskmann Prokurör Rainer Amur Süüdistatav Kaitsja N.B (ankeetandmed maakohtu otsuses) Adv. Arina Liskmann RESOLUTSIOON Süüdistatava kaitsja apellatsioon Harju Maakohtu
1
lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdistatav N.B ei pane 1-aasta ja 6-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab
Katseaja kulgemise alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev 19.01.2016.a.
lg 1 p 1 alusel võtta N.B-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 9 (üheksaks) kuuks. Vastavalt Liiklusseaduse § 127 tuleb juhiluba 5 tööpäeva jooksul pärast mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsuse jõustumist loovutada Maanteeameti liiklusregistri büroole. N.B mõisteti süüdi selles, et tema juhtis tahtlikult 23.06.2015.a. kella 20.20 ajal Tallinnas Punasel tänaval mootorsõidukit BMW registreerimismärgiga XXX XXX, olles joobeseisundis (narkootiline joove amfetamiinist). APELLATSIOONI SISU: Süüdistatava kaitsja vaidlustab apellatsioonis maakohtu poolt mõistetud lisakaristuse määra. Range lisakaristuse määramine ei vasta süüdimõistetu isikule. Karistuse mõistmisel tuleb kooskõlas
lg-ga 1 arvestada süüdistatava süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 kohaselt võib karistuse kohaldamisel arvestada ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid. Kaitsja juhib tähelepanu süüd vähendavatele asjaoludele - N.B ei juhtinud mootorsõidukit suure liiklusega teel ning ka asjaolule, et N.B on oma tegu ja süüd tunnistanud ning puhtsüdamlikult kahetsenud, mis on ka tema karistust kergendav asjaolu. N.B palub lisakaristuse määramisel arvestada asjaolu, et juhtimisõiguse äravõtmisel nii pikaks ajaks kahtlemata halveneb tema ülalpidamisel ja hoolitsemisel asuvate isikute (ülalpidamiskohustus kolme alaealise lapse ja elukaaslase ees ning kohustust hooldada tädi V J a) seisundit. Samuti võib lisakaristuse kohaldamisega N.B-le õigustatult tõusetuda küsimus tema praeguse töökoha säilimise osas, kuivõrd tema töökohustused eeldavad otseselt juhtimisõiguse olemasolu.
lg 1 kohaselt on karistust kergendavad asjaolud puhtsüdamlik kahetsus ning süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul. Kohus on jätnud tähelepanuta fakti, et N.B on liikumispuudega tädi ametlik ja ainuke hooldaja. Prokuröri poolt välja toodud lahendus – kasutada liikumispuudega tädi transportimiseks tervishoiuasutusse ühistransporti või taksot - on antud kohtuotsust arvestades teostamatu, kuna juhtimisõiguse kaotamisega kaasneb ilmselgelt ka töökaotus ja sellest tulenevalt ka sissetulekute märkimisväärne vähenemine. 19. jaanuari 2016.a Harju Maakohtu otsusega määratud karistus ei mõjuta mitte ainult N.B vaid on hoopis laialdasema mõjuga. Kannatavad nii alaealised lapsed kui eakas vanainimene, kellele N.B on ainuke hooldaja. Kaitsja arvates ei täida karistus eesmärki kui paljude inimelude kvaliteet langeb ebaproportsionaalselt. Kaitsja ei saa nõustuda, et antud konkreetsel juhul kohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõikide ülalnimetatud asjaoludega. Kaitsja on seisukohal, et tõepoolest N.B poolt toimepandud tegu pole aktsepteeritav, kuid läheneda tuleks probleemile kontseptuaalselt ning arvestada asjaolusid igal konkreetsel juhul eraldi. Kaebuse esitaja leiab, et antud juhul on kohus 2 karistuse mõistmisel lähtunud suuremas osas just N.B varasemast elukäigust ja jätnud arvestamata asjaolu, et N.B on omad järeldused teinud ja kahetseb oma tegu siiralt, on oma eluviisi muutnud, on tööjuures väga heas kirjas ja vabanes vanglast ennetähtaegselt väga hea iseloomustusega. N.B püüab edasi, et saaks paremat tööd ja suuremat tasu. Riigikohus on asunud seisukohale, et lisakaristust saab kompenseerida põhikaristuse suurendamise teel. Kaitsja leiab, et mõistlik oleks suurendada põhikaristust, et ka riik saaks täiendava tagatise, kuid mitte kohaldada lisakartistust. Selline karistus distsiplineeriks N.B ja vastaks täielikult karistuse eesmärgile, mida seaduseandja on ette näinud. Arvestades kõiki asjaolusid palub N.B kohtul läheneda mitte formaalselt, vaid individuaalselt. Eelnevast tulenevalt taotletakse kaebusega kriminaalasjas otsuse tühistamist lisakaristuse osas, jättes lisakaristuse - juhtimisõiguse äravõtmine – kohaldamata või oluliselt vähendades lisakaristust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 3 tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud lisakaristus ja selle määr. Kaitsja leiab, et arvestades mõistetud põhikaristuse suhtelist raskust võib jätta lisakaristuse kas kohaldamata või seda kergendada või kui lisakaristuse kergendamiseks on vaja raskendada põhikaristuse määra, siis ei olda ka selle vastu. Esmalt märgib kohtukolleegium, et edasikaebemenetluses ei ole võimalik raskendada süüdistatava olukorda tema enda või kaitsja apellatsiooni alusel. Selleks peab olema 3 prokuröri apellatsioon või, kui on olemas kannatanu, siis piisab ka kannatanu apellatsioonist. Karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud.
prg 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo eest mõistetava lisakaristuse ülemmäära 3 aastat ja lg 2 väärteo eest kuni 1 aasta. Siinjuures on oluline asjaolu, et
prg 50 sätestatud karistusraamid ei ole mõeldud mitte ainult mootorsõiduki joobes juhtimise eest lisakaristuse mõistmiseks. Sama karistusraamistik kehtib kõigi mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süütegude puhul ja nendes raamides võib kohaldada süüdimõistetule või süüdlasele lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kõik süüteod, millistes süüdimõistmisel on kohtul õigus kohaldada
prg 50 alusel lisakaristust, on paigutatud karistusseadustiku
prg. 424) kuritegudes eripreventiivsel eesmärgil ning kohtukolleegiumi arvates võib kohus karistuse mõistmisel süü suurust ja isikut arvestades põhikaristuse arvelt mõista pigem lisakaristuse pikemas määras. Arvestades mõistetud põhikaristust, ei saa väita, et see on ülemäära range ja seda just selle tingimisi kohaldamata jätmise tõttu. Kohtukolleegiumi arvates on N.B maakohtu poolt koheldud pigem leebelt ja seda tema eelnevaid karistusi samalaadsete kuritegude eest mõistetud karistusi arvestades. 2009 a. mõisteti N.B-le
prg 424 järgi 3 kuud vangistust tingimisi 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga. Juhtimisõigusest jäeti ta ilma 4 kuuks. 2011 a. mõisteti
prg 424 järgi 6 kuud vangistust ja juhtimisõigus võeti ära 6 kuuks. Seega on vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud 9 kuuline vangistus, milline mõisteti samuti tingimuslikult katseajaga 1 aastat 6 kuud ja millega võeti ära juhtimisõigus 9 kuuks igati kooskõlas Riigikohtu otsuses 31-1-58-13 p-s 10 märgituga. Nimelt selgitas Riigikohus, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Kohtukolleegiumi arvates kehtib sama põhimõte ka lisakaristuse mõistmisel. Arvestades eeltoodut aga ka seda, et liiklusseaduse prg 224 lg 3 näeb ette mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades väärteo eest lisakaristuse alammäära 3 kuud ja maksimaalmäär esmase rikkumise korral 9 kuud ning korduva samalaadse rikkumise korral 12 kuud ja narkootilises joobes juhtimine kvalifitseeritakse alati kuriteona ning lubatud narkojoobe piiri ei eksisteeri, samuti seda, et N.B on korduv rikkuja, siis ei saa kuidagi pidada ülemäära rangeks lisakaristuseks 9 kuuks sellise isiku ilmajätmist juhtimisõigusest, kes on juhtinud mootorsõidukit narkojoobeseisundis. Kohtukolleegium on seisukohal, et üldjuhul peaks kuriteona karistatava joobes juhtimise eest mõistatav lisakaristus olema pikem, kui seda on väärteo eest mõistetav lisakaristus. Süüdistatav on oma käitumisega näidanud üles ääretult ükskõikset 4 suhtumist kehtivatesse liiklusnormidesse ning vaatamata sellele, et käesoleval korral raskeid tagajärgi ei kaasnenud, seadis ta siiski ohtu nii teiste liiklejate kui ka enda elu. Maakohus on lisakaristust mõistes olnud teadlik sellest, et süüdistatav töötab autojuhina, mis eeldab juhtimisõiguse olemasolu ja et tal on ülalpidamisel lapsed ning hooldada haige tädi, milleks on tal vaja autot ja seega ka juhtimisõigust. Samas on maakohus ka piisavalt põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks arvestada nende asjaoludega n.ö. süüdistatavale soodsas suunas. Kohtukolleegium ei pea neid asjaolusid samuti piisavaks aluseks, jätmaks süüdistatavale alles mootorsõiduki juhtimise õiguse või vähendada selle määra 9 kuust allapoole. Kohus märgib, et antud asjaolud olid süüdistatavale teada ka siis, kui ta otsustas, olles ise narkojoobes minna mootorsõidukit juhtima, s.t antud asjaolud ei takistanud süüdistatavat toime panemast temale süüks arvatud kuritegu. Inimene, kes paneb toime kuriteo, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et kuriteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes süüdimõistetule, vaid ka tema perekonnale. Maakohus on N.B-le lisakaristuse mõistmist piisavalt põhjendanud ning eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsioonide alusel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb jätta läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.