Obsah (6)

§ 185§ 310§ 364§ 2861§ 337§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23 märts 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1- 13-2881 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika A

§ 185

lg 2 alusel välja mõista S.P-lt Eesti Vabariigi kasuks 212,16 ( kakssada kaksteist eurot ja 16 senti) apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega seotud kulude katteks. 1 Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas EE891010220034796011 või Swedpangas nr EE932200221023778606, N Bank Finland PLC eesti filiaalis EE 701700017001577198, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik) Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1. S.P süüdistati selles, et tema olles AS Nereus Transport juhatuse liige ajavahemikul 19.02.2009 kuni 25.05.2009 (äriregistri kande järgi kuni 08.07.2009), pööras ajavahemikul 2009 aasta aprilli lõpp kuni hiljemalt 28.05.2009 ebaseaduslikult tema valduses olevad ja liisinguandjatele AS-le S, S Eesti Filiaalil ja AS-le N kuuluvad veokid ja sõiduauto eeluurimisel tuvastamata kolmandate isikute kasuks. AS S puudutavas osas seisnes eelnimetatu järgmises: 14.03.2007 sõlmisid AS S esindaja AT ja Nereus Transport AS endine juhatuse liige AP kapitalirendi lepingu nr L07102948, millega Nereus Transport AS liisis sadulveoki Scania R420LA4X2MNA, reg. märk 855 AVL, VIN: YS2R4X20002012514, kogumaksumusega 785 090,38 EEK (50 176 EUR); 23.11.2007 sõlmisid AS S esindaja AT ja Nereus Transport AS endine juhatuse liige AP kapitalirendi lepingu nr L07114297, millega Nereus Transport AS liisis sadulveoki Volvo FH13.440 Globetrotter XL, reg. märk 637 BAB, VIN: YV2AS02A68B489935, kogumaksumusega 103847,48 EUR; Nimetatud sõidukid sai S.P enda valdusse alates 19.02.2009 AS Nereus Transport juhatuse (ainu)liikmeks asumisel kuivõrd sellest ajahetkest tekkis tal ametiseisundist tulenev tegelik võim nende asjade üle. Seoses liisingmaksete mittetasumisega ütles AS S 28.04.2009 AS-ga Nereus Transport sõlmitud liisinglepingud ülesse ja kohustas liisingute objektiks olnud veokid tagastama hiljemalt 11.05.2009.a. Vastavasisulise tähitud kirjalik teade saadeti AS Nereus Transport juriidilisele aadressile Lille 4 Pärnu. Veokite jääkväärtuseks oli 59 402,54 + 18 420,88 eurot, so kokku 77823,42 eurot. S.P oli teadlik, et liisingvarad tuleb liisingumaksete tasumata jätmise tõttu tagastada liisingfirmadele. Maksete tasumist ega sõidukite tagastamist liisingfirmadele ei toimunud, vaatamata liisingfirmade ja nende esindajate nõudmisele.
2. aasta aprilli lõpus või mai alguses, eeluurimisel täpselt tuvastamata päeval, andis S.P MS-le suulise korralduse, et viimane annaks oma elukohas XXX ja oma ema elukohas XXX, ning samuti Pärnu linnas Pärnu laht territooriumil eeluurimisel tuvastamata isikutele ilma ühegi akti või muu dokumendita üle veokite Scania R420 reg märk 855AVL ja Volvo reg märk 637BAB otsesed valdused, misjärel veokid eeluurimisel tuvastamata isikute poolt koheselt teadmata kohta ära viidi. Eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal koostas S.P 11.05.2009 varade üleandmise akti, mille järgi S.P andis JR-ile üle AS Nereus Transport varad, sh veoautod Volvo FH440, reg nr 637BAB ja Scania R420, reg nr 855AVL. JR ei ole nimetatud akti alusel sõidukeid vastu võtnud ega ole teadlik AS Nereus Transport tegevusest ega endise juhatuse liikme poolt sõlmitud liisingulepingutest. 2 Seega S.P, pöörates suures ulatuses, so süüdistuse kohaselt kokku 153 506,62 euro, AS S vara 108 724 euro ja 43 sendi, väärtuses enda valduses oleva võõra vallasvara kolmandate isikute kasuks, pani toime KarS § 201 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo.
3. 31.03.2014.a Pärnu Maakohtu kohtuotsusega tunnistati S.P süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega viis kuud. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Pärnu Maakohus rahuldas osaliselt S tsiviilhagi ja mõistis S.P-lt kannatanu kasuks põhivõla katteks välja 77 823 eurot 42 senti. Lisaks mõistis kohus süüdistatavalt kannatanu kasuks välja viivise 18 290 eurot 76 senti perioodi
4. mai 2009 kuni
5. aprill 2012 eest. Samuti rahuldas Pärnu Maakohus osaliselt N tsiviilhagi, mõistes S.P-lt N kasuks põhivõla katteks välja 10 697 eurot 21 senti. Lisaks mõistis kohus süüdistatavalt kannatanu kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
6. oktoobrist 2013 kuni põhinõude täitmiseni.
7. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S.P kaitsja, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja S.P õigeksmõistmist või alternatiivselt, kui süüküsimuses otsust ei muudeta, tsiviilhagide rahuldamata jätmist. 02.03.2015.a Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsusega jäeti Pärnu Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
8. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S.P kaitsja. 25.06.2015.a Riigikohtu kohtuotsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 02.03.2015.a ja Pärnu Maakohtu 31.03.2014.a otsus osas, millega osaliselt rahuldati AS-i S tsiviilhagi, samuti osas, millega S.P-lt mõisteti AS-i N põhinõude katteks välja 10 697,21 eurot. Riigikohtu otsusega mõisteti S.P-lt AS-i N põhinõude katteks välja 9697,21 eurot. Kriminaalasi AS-i S tsiviilhagi osas saadeti uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus. PÄRNU MAAKOHTU OTSUS: 5.

§ 310

lg 1 alusel mõistis maakohus uue otsusega S.P-lt välja AS S kasuks 92 166, 42 eurot. Maakohus jättis tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata. APELLATSIOONID:

1. Kaitsja ei nõustu kannatanu poolt liisinguesemete turuväärtuse kindlakstegemise viisiga, milleks on nende andmetel vaid Auto.24 portaaliga võrdlus. Selline võrdlus ei kajasta sõidukite õiglast hinda. Iga auto turuväärtus tuleks siiski kindlaks määrata eraldi. Samuti oleks olnud vajalik välja selgitada tekkinud kahju suurus hetkel, mil liisinguvara kaduma läks. Kahju suuruse arvestamisel oleks olnud asjakohane arvestada ka kaduma läinud Volvo ja Scania lisavarustust ja kõiki teisi asjaolusid, mis liisinguesemete turuhinda mõjutaksid. Tõendama seda kõike oleks pidanud kannatanu. Kannatanu poolt esitatud tõendite alusel ei ole aga võimalik kindlaks teha liisingesemete objektiivset väärtust. Müügiportaalides nagu Auto24 on siiski kirjas müüdava eseme soovhind, mitte lõplik ja reaalne tegelik müügihind. Seega ei saa see kajastada turuväärtust kui sellist. Kannatanu ei ole kohtule esitanud kahju ulatuse tuvastamiseks kinnitavaid tõendeid, millega kannatanu oleks tõendanud kahju ja põhjusliku seose süüdistatava teo ning kahju vahel. 3 S.P süü tõttu ei ole kannatanule kahju tekkinud. Põhjuslik seos liisinguesemete kadumise ja S.P tegevuse vahel ei ole leidnud tõendamist. Nagu ei ole leidnud tõendamist ka see, et S.P on liisinguesemete kaduma minemisest saanud varalist kasu. Palub tühistada Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja otsus 11.02.2016.a. ja teha uus otsus, millega jätta tsiviilhagi rahuldamata.
2. 7.1.Süüdistatav leiab, et maakohus jättis vääralt rahuldamata endise kaitsja taotluse jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Maakohus oleks pidanud jätma kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata, sest kannatanu ei esitanud tähtaegselt tõendeid ning kohtul puudus õigus pikendada kannatanule antud tähtaega ilma kostja nõusolekuta. Olgugi et kohus juhindub

sätetest, peab kohus arvestama täiendavalt TsMS sätteid, kui

vastavat küsimust ei reguleeri. Maakohus eelistas täiesti ebaõiglaselt ja ebaseaduslikult kannatanu huve. Tegemist on menetlusõigusnormi olulise rikkumisega, sest kohus oleks pidanud kohaldama TsMS § 3401 lg 2. Maakohus rikkus oluliselt TsMS § 64 lg 1 teist lauset, mille kohaselt võib tähtaega korduvalt pikendada üksnes teise poole nõusolekul. Seejärel rikkus kohus TsMS § 3401 lg 2, kui ei kohaldanud antud sätet (ei jätnud kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata). Kohus ei küsinud seda nõusolekut, järelikult rikkus maakohus oluliselt ka TsMS § 64 lg 1 teist lauset. Maakohtu otsus on tsiviilhagi menetlemisel TsMS ja

sätete kohaldamisel äärmiselt vastuoluline. Maakohus andis

1. augustil
2. a kannatanule tähtajaks
3. septembri
4. a tsiviilhagi tõendamiseks ja puuduste kõrvaldamiseks. Kohus viitas TsMS § 329 lg-le 4 ja 3401 lg-le
5. Maakohus jättis kaitsja vastuväite rahuldamata aga

sätetele viidates. Eeltoodust nähtub maakohtu äärmine ebajärjepidevus menetlusõigusnormide valimisel ja kohaldamisel. Kui maakohus peab prevaleerivaks

tähtaegade regulatsiooni, polnud maakohtul mingit alust viidata TsMS normidele. Kuna maakohus viitas nendele normidele, pidas maakohus TsMS tähtaegade regulatsiooni asjakohaseks ja kohaldamisväärseks. Vastasel korral puudub objektiivselt põhjendatud selgitus, miks pidi kohus viitama TsMS § 329 lg-le 4 ja 3401 lg-le 1, kui kohus juhindus ise

tähtaegade andmise regulatsioonist (mis sisuliselt puudub). Kokkuvõtvalt süüdistatav leiab, et maakohus oleks pidanud jätma kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata. 7.

1. Süüdistatav vaidlustab maakohtu otsuse põhjusel, et maakohus jättis rahuldamata taotlused kannatanu väidete ümberlükkamiseks. Antud tsiviilhagi läbivaatamisel oli kõige olulisem kahju ulatus ehk sõidukite väärtus. Seega oleks pidanud maakohus tegema mõistlikke pingutusi ja rahuldama kaitsja taotlused. Kaitsja esitas põhjendatud taotlused, mille rahuldamine oleks võimaldanud kohtul koguda üksikasjalikku tõendusteavet sarnaste sõidukite väärtuse kohta. Hagi menetletakse poolte taotluste alusel ning mõlemal poolel on võrdne võimalus enda väiteid tõendada. Kui poolel puudub juurdepääs vastavale tõendile, taotleb ta kohtu abi selle kogumiseks. Oluline on viidata, et taotluse saab rahuldamata jätta vaid juhul, kui selleks esinevad TsMS § 238 lg-s 1 sätestatud alused. Maakohus ei ole taotlust lahendades ühelegi õiguslikule alusele viidanud. Seega rikkus maakohus poolte võrdse kohtlemise põhimõtet ja TsMS § 5 lg-t
2. 4 Kuna maakohus jättis olulised tõendid kogumata, siis taotleb nende kogumist ringkonnakohtu poolt. Antud tõendid võimaldavad koguda täiendavaid andmeid tegeliku kahju ulatuse kohta. Hetkel on kohus puhtast soovimatusest tõde välja selgitada jätnud need taotlused rahuldamata. Nende tõendite kogumine on väga oluline, sest Eesti müügiportaali andmed on äärmiselt kesised (vaid mõned võrreldavad pakkumised), nt Scania osas ainult üks võrreldav sõiduk. Kuna pakkumisi oli vähe ning tegemist oli majanduslanguse perioodiga, siis tuleb nn võrdlustehingutesse suhtuda kriitiliselt – kuna pakkumine ja nõudlus olid väikesed, siis võisid tegelikud tingimused olla hoopis teistsugused. Seega rikkus maakohus oluliselt TsMS § 5 lg-t
3. Arvestades kannatanule tehtud ebaseaduslikke vastutulekuid tähtaja korduva pikendamise osas, oleks maakohus pidanud ka süüdistatavale sisulise võimaluse tõendite kogumiseks andma. 7.
4. Palub tühistada Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja 11.02.2016 otsus ja teha uus otsus, millega jätta tsiviilhagi läbi vaatamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks otsustamiseks või jätta hagi rahuldamata. Samuti taotleb korraldada tõendite kogumine ja tõendite kogumise korras nõuda AS-lt S (kontaktandmed: XXXX ja e-post: XXX) välja AS S 14.10.2015 hagiavalduse lisas nr 3 ja 4 nimetatud sõidukite müügikuulutuste avaldamise ning eemaldamise (lõplikult mitteaktiivseks muutumise) perioodid ning kuulutused lisanud isikute tuvastamist võimaldavad andmed. Apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
5. Istungil süüdistatav toetab nii enda kui ka kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Kannatanu esindaja ja prokuröri arvamuse kohaselt apellatsioonide rahuldamise alused puuduvad. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
6. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, apellatsioonidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et apellatsioonide alusel maakohtu otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. 10.

§ 364

kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Vaidlustatud kriminaalasjas on Riigikohus oma 25.juuni 2015 aasta otsuses sedastanud, et veokite tundmatutele isikutele üleandmise korraldamisega rikkus S.P S omandiõigust, sest selline käitumine põhjustas veokite kaotsimineku, mistõttu S-l ei olnud enam võimalik veokeid pärast liisingulepingu ülesütlemist Nereuse valdusest välja nõuda ja asuda neid ise valdama, kasutama ja käsutama. Tuvastatud asjaoludel on S.P tegevus S veokite kaotsimineku põhjustamisel käsitatav AS S suhtes toime pandud isikliku deliktina VÕS § 1043 tähenduses ja ta on S-le kahju õigusvastases tekitamises VÕS § 1050 lg 1 järgi süüdi. Riigikohus leidis ka, et kuigi nõude ulatust ei saa kindlaks määrata nii, nagu kohtud seda tegid, siis S tsiviilhagi ei saa jätta rahuldamata. Riigikohtu erikogu on asunud seisukohale, et see, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 5 § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 pdest 1–4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Riigikohtu juhiste alusel tuleb tsiviilhagi lahendamisel välja selgitada, milline olnuks AS S veokite täpne saatus, kui masinad oleks liisingulepingute ülesütlemisel AS-le S tagastatud, milline olnuks veokite taassoetamiskulu või siis nende turuhind sel ajal, mil S oleks need müünud, kui S.P poleks põhjustanud veokite kaotsiminekut ja milline olnuks ühe või teise veoki puhul jääkväärtuse ja liisinguandja kulude hüvitamise nõude vahe selle aja seisuga, mil liisinguese oleks selle olemasolu korral liisinguandjale tagastatud. Riigikohtu seisukohalt asja uuel arutamisel peab kohus järgima otsuses antud juhiseid, mh määrama kannatanule TsMS § 329 lg 4 või § 3401 lg 1 alusel tähtaja, toomaks esile asjaolud, millest nähtub kannatanutel tekkinud kahju ulatus, ning esitada neid asjaolusid kinnitavad tõendid.

1. Süüdistatav on jätkuvalt taotlenud kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis viidatud TSMS § 64 lg 1 teises lauses ettenähtud tähtaja korduva pikendamiseks nõusoleku küsimata jätmise näol ei ole tegemist tsiviilmenetluse olulise rikkumisega ning selline minetus ei anna alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. Apellandi poolt viidatud TSMS § 3401 lg 2 kehtestab, et kui kohtu määratud tähtpäevaks puudusi ei kõrvaldata siis menetlusse võetud avaldus, taotlus või kaebus jäetakse läbi vaatamata. Kolleegium osutab siinkohal TsMS § 331 lg 1, mis kehtestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Antud juhul on tegemist maakohtu poolse otsustusega pikendada tõendite esitamise tähtaega ning kannatanu esindaja ongi kohtu poolt määratud tähtaja jooksul tõendid esitanud, seega TsMS § 3401 lg 2 kohaldamise alused puuduvad. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata jätmine ning tsiviilhagi menetlemine on kooskõlas nii Riigikohtu juhistega kui ka seadusega.
2. Süüdistatav on apellatsioonis leidnud, et maakohus on rikkunud TsMS § 5 lg-s 2 ettenähtut. Nimelt näeb eeltoodud seadus ette, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Põhjenduseks esitab apellant väite, et kohus jättis tema taotluse täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata. Siinkohal kolleegium peab vajalikuks märkida, et kuigi antud juhul on menetlusesemeks tsiviilhagi lahendamise küsimus, siis on tegemist jätkuvalt kriminaalmenetlusega, mis viiakse läbi kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud reeglite alusel, siis ka TsMS § 5 lg 2 ettenähtu rikkumine pole tuvastatav. Nimelt ei kehtesta ka nimetatud säte kohtu kohustust ise tõendeid koguda. Aus ja õiglane kohtumenetlus eeldab, et menetlus on võistlev ning poolte vahel valitseb poolte võrduse põhimõte. Nii nagu Riigikohtu juhiste alusel oli kannatanule antud võimalus tsiviilhagi puudutavas osas oma tõendeid ja seisukohti esitada, oli selline võimalus antud ka kaitsjale ja 6 süüdistatavale. Kriminaalasja materjalide alusel on tuvastatav, et kannatanu poolt täiendavalt kohtule esitatud nõue ja tõendid olid kaitsjale ja süüdistatavale edastatud ja neile oli antud võimalus omad seisukohad, tõendid ja vastulaused kohtule esitada juba enne kohtuistungit. Kaitsja on esitanud küll oma seisukohad kannatanu poolt esitatud nõudele, kuid tõendeid kohtule ei esitanud. Kohtuistungi protokolli kohaselt on nii süüdistatav kui kaitsja eelistungil märkinud, et nende poolt ei ole kohtule tõendeid esitada. Eelistungi raames on käsitatud lepingulise kaitsja taotlust kohtu poolt uute tõendite kogumiseks. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks märkida, et täiendavate tõendite kogumisel lähtub kohus

§ 2861ettenähtust, mis annab kohtule otsustuspädevuse tõendite kogumise osas.

Apellatsioonist tulenevalt peab kolleegium vajalikuks osutada, et analoogse pädevuse kehtestab ka süüdistatava poolt viidatud TsMS §

1. Kusjuures süüdistatav on ekslikult leidnud, et uute tõendite kogumise taotluse saab jätta rahuldamata vaid TsMS § 238 lg 1 sätestatu esinemisel. Nimelt kehtestab TsMS § 238 lg 3, et kohus võib keelduda tõendite kogumisest lisaks sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule veel viiel erineval alusel. Antud juhul on olulise tähtsusega uute tõendite taotluse lahendamisel taotleja põhjendus sellest miks ei olnud tal võimalus tõendeid endal koguda ja seeläbi ka kohtule esitada. Maakohtu istungi protokollist tulenevalt on süüdistatav märkinud, et ta ei teadnud, et tema peab ise tõendeid esitama. Tõendite saamist takistavate mõjuvate põhjuste osas pole süüdistatav ega kaitsja mingeid asjakohaseid selgitusi ega põhjuseid esitanud. Kolleegium juhib siinjuures tähelepanu faktile, et süüdistataval oli kuni maakohtu eelistungini, ehk siis läbivalt kõikides menetlusstaadiumites lepinguline kaitsja, seega oli talle õigusabi tagatud ning nimetatud tõendite kogumise taotluse on esitanud mitte süüdistatav vaid advokaat. Ka uuel asja arutamisel eelistungist alates oli süüdistatavale tagatud õigusabi määratud kaitsja näol. Kriminaalasja materjalidest tulenevalt on kohus korduvalt kohtuistungil selgitanud, et neil on õigus esitada täiendavaid tõendeid, kuid kaitsja ja süüdistatav ei ole istungi käigus sellist taotlust esitanud vaid mõlemad on avaldanud, et mingeid tõendeid neil esitada ei ole ja kohus on poolte nõusolekul läinud eelistungilt põhiistungile üle. Süüdistatav on leidnud, et maakohus on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet kuna nii nagu kannatanu esindajale oleks kohus pidanud ka talle andma võimaluse tõendite kogumiseks. Kolleegium leiab, et tegemist on ebaõige etteheitega kuna maakohus pole mitte ainult andnud võimaluse kaitsjal ja süüdistataval tõendeid ja vastuväiteid esitada vaid on ka pikendanud vastavalt esitatud taotlusele 20 päeva võrra S.P-le määratud tähtaega omapoolsete vastuväidete ja tõendite esitamiseks eelmenetluses. Samuti on andnud süüdistatavale ja kaitsjale võimaluse esitada tõendeid ka eelistungi käigus. S.P ega tema kaitsja ei ole maakohtu poolt antud võimalust realiseerinud ega soovinudki realiseerida. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse olulist rikkumist mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Seetõttu ei kuulu rahuldamisele ka kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise taotlus.
2. Kaitsja ei nõustu liisinguesemete turuväärtuse kindlakstegemise viisiga. Leiab, et Auto 24 portaal ei kajasta sõidukite õiglast hinda. Kolleegium sellise väitega ei nõustu, seda enam, et kaitsja ei ole ka välja toonud milline oleks siis õiglane hind. Maakohus on juba viidanud TsÜS § 65 sätestatule, et eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind) ning tuvastanud kannatanu poolt esitatud tõendite alusel veoautode turuhinna nende tagastamise kohustuse tekkimise aja seisuga. Kolleegium leiab, et 7 avaliku müügiportaali kaudu võimalikult analoogsete tehniliste andmetega ja sama auto margi ja mudeli kohta käivate autode müügipakkumiste keskmine hind on käsitatav eseme hariliku väärtusena. Kannatanu on esitanud eelnimetatud perioodi kohta sarnaste sõidukite müügihinnad ning kohtul oligi võimalik nendele toetuda. Kaitsja väited, et need ei kajasta objektiivseid andmeid ega kindlate masinate väärtust, ei sea kohtu poolt autode turuhinna tuvastamist kahtluse alla. Konkreetsete autode väärtuse, sh kaitsja poolt viidatud lisaseadmete olemasolu, saaks kindlaks teha autode kättesaadavuse korral, kuid antud juhul on juba tuvastatud, et S.P on veokite tundmatutele isikutele üleandmise korraldamisega rikkunud S omandiõigust kuna selline käitumine põhjustas veokite kaotsimineku. Samuti ei ole kaitsja ega süüdistatav esitanud tõendeid nimetatud auto tehnilise olukorra kohta enne nende kolmandate isikute kasuks pööramist ega ka tõendeid, mis kannatanu esindaja poolt esitatud tõendeid kummutaksid. S.P on apellatsioonis väitnud, et Eesti müügiportaalide andmed on kesised ning kuna nõudlus oli väike siis võisid tegelikud tingimused olla hoopis teised. Tegemist on paljasõnalise ja täielikult tõendamata väitega, mis kannatanu esindaja poolt esitatud tõendite usaldusväärsust kahtluse alla ei sea.
3. Kaitsja on leidnud, et kannatanu esindaja ei ole kohtule tõendanud põhjuslikku seost süüdistatava teo ning kahju vahel. Leiab, et S.P süü tõttu ei ole kannatanul kahju tekkinud. Ringkonnakohus osutab, et juba lisaks Riigikohtu lahendis tuvastatuks loetud asjaoludele on maakohus eraldi põhistanud VÕS § 127 lg 4 ettenähtud kahju hüvitamise aluseks olevat põhjuslikku seost teo ja tekkinud kahju vahel. Seetõttu ei nõustu kolleegium kaitsja väitega põhjusliku seose tuvastamata jätmisest. Maakohtu järelduse ega põhjenduse vastuargumentatsiooni ei ole kaitsja esitanud ning vaid seose eitamine maakohtu põhistust ega järeldust ümber ei lükka ega kahtluse alla ei sea. Kaitsja apellatsioonis viidatud S.P poolt varalise kasu saamine või mittesaamine kannatanul tekkinud kahju suuruse kindlakstegemisel tähtsust ei oma.
4. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et otsustega on tuvastatud, et S.P tegevus AS -il S oma veokitest jäädavalt ilma jäämisel ja veokite kaotsimineku põhjustamisel on käsitatav isikliku deliktina VÕS § 1043 järgi. S.P teo õigusvastasus tuleneb VÕS § 1045 lg 1 p-st
5. S.P on kahju tekitamises süüdi VÕS § 1050 lg 1 mõttes. Kolleegium leiab, et kannatanu on kahju suurust vastavalt Riigikohtu poolt antud suunistele tõendanud nagu ka põhjuslikku seost kahju tekitaja käitumise ja kannatanul kahju tekkimise vahel. S.P ja tema kaitsja ei ole esitanud ega tõendanud kahjuhüvitise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja tsiviilhagi rahuldamata jätmiseks.
6. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1 § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 11.

veebruari 2016 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. 17. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses kaitsjatasu hüvitamist maakohtu otsuse ja süüdistatava apellatsiooni analüüsi ja apellatsiooni koostamise ning kohtuistungil osalemise eest kokku 2,5 tundi, summas koos käibemaksuga 120,00 eurot. Samuti on taotlenud sõidukulude hüvitamist Pärnu-Tallinn-Pärnu, kokku 256 km, summas 76,80 eurot, koos käibemaksuga 92,16 eurot. 8 Kohtukolleegium leiab, et taotluses näidatud toiminguid saab hinnata vajalikeks ja kaitsja poolt taotletud summat, kokku koos käibemaksuga 212,16 eurot, saab pidada

§ 175

lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks.

§ 185

lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda kelle huvides apellatsioon on esitatud. Antud juhul on kaitsja esitanud apellatsiooni süüdistatava huvides, mistõttu jääb õigusabiga seotud kulu S.P kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 175

lg 1 p 4, § 185 lg 2, Riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15.

2. a otsuse p-dest 16, 18 rahuldab ringkonnakohus kaitsja õigusabi tasu taotluse täielikult summas 212,16 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 9