Obsah (8)

§ 238§ 34§ 237§ 63§ 61§ 189§ 185§ 337

1-13-7423 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-13-7423 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla

§ 238lg 2 alusel vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti vangistus 4 kuuks. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendas kohus P.P-le mõistetud vangistust Harju Maakohtu

1. novembri
2. a kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 5 kuu ja 27 päeva vangistuse võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 1 aasta 9 kuud ja 27 päeva vangistust algusega
3. juunist
5. P.P mõisteti süüdi oma ema kehalises väärkohtlemises, mis seisnes selles, et ta
6. juunil
7. a kella 22.30 paiku xxxxxxxxxxxxxx korteri toas, haaras mõlema käega x x kätest kinni ja lõi teda korduvalt seljaga vastu seina. Seejärel haaras ta korteri esikus X. Xl uuesti mõlema käega kätest kinni ja lõi uuesti korduvalt teda seljaga vastu seina. Nende tegudega põhjustas P.P X. Xle füüsilist valu ja tekitas kätele verevalumid.
8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P.P kaitsja vandeadvokaat J. Grossmann, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist süüdistuse mahu ja vangistuse tähtaja osas. Süüdistatav kohtuistungil selgitas, et midagi tõsist ta toime pannud ei ole. Möönis, et mingi füüsiline kokkupuude tal emaga oli, kuid mitte nii intensiivne nagu on kirjeldatud süüdistusaktis. Selgitab, et kuna oli joobes, siis ema hakkas teda solvama. Ei kontrollinud oma jõudu, võib-olla võttis ema kätest kõvasti kinni. Rohkem füüsilist vägivalda ei olnud. Kaitsja hinnangul on kohtuotsus vastuoluline. Ühes kohas leiab kohus, et P.P süü on tõendatud täies mahus selles, et ta haaras mõlema käega oma eakal emal X. Xl kätest kinni ning lõi korduvalt seljaga vastu seina. Teises kohas analüüsib kohus, et kätest haaramine jõuga, mis põhjustab kannatanul isiku läbivaatuse protokollis kirjeldatud jälgi, tekitab kannatanule füüsilist valu. Sellest järeldub, et kohus aktsepteeris ainult kätest kinni haaramist. Seda tunnistab ka süüdistatav ise ja seda kinnitab samuti isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga, millest nähtuvad kannatanu N. X kätel verevalumid. Ülejäänud osas on süüdistus rajatud ainult kannatanu ütlustele, muid tõendeid ei ole. Tunnistaja X. X, kes ise intsidenti pealt ei näinud, andis ütlusi, et tema kutsus sündmuskohale politsei. Tunnistaja ütluste kohaselt kuulis ta naaberkorterist 145 naabrinaise häält, kes karjus appi. Samas kuulis ta kuidas P.P ütles, et ei tee talle midagi. Seega tunnistaja ütlustest järeldub, et vägivald ei olnud tõsine ning süüdistataval ei olnud kavatsust kannatanu suhtes vägivalda kasutada, kuna ta ütles kannatanule selgelt, mis oli kuulda ka naaberkorterisse, et ei tee talle midagi. 2 Kokkuvõtvalt võib öelda, et süüdistatav haaras kannatanul ainult kätest kinni. P.P soov oli, et kannatanu rahuneks ja ei solvaks teda enam. Kui intensiivne sealjuures füüsiline jõud oli, ei oska süüdistatav öelda, kuid ta ei soovinud emale valu tekitada. Samas võib öelda, et verevalumid võivad jääda kätele ka nõrgast kokkupuutest. Vaidlust ei ole kvalifikatsiooni osas, kuna sedalaadi füüsiline vägivald on samuti kvalifitseeritav KarS § 121 järgi, küll aga on vägivalla ulatusel oluline tähtsus karistuse mõistmisel. Süüdistatav selgitas, et tal on probleemid alkoholiga ning lubas vanglast vabanedes minna alkoholi vastasele ravile ja lasta endale panna ampulli. Kannatanu on andnud ütlusi, et kaine peaga on poeg abivalmis ning temaga mingeid probleeme ei ole. Mõistes 6 kuud vangistust on kohus karistuse mõistmisel lähtunud süüdistuse täiest mahust. Kuna aga süüdistus sellises mahus tõendatud ei ole, siis tuleb P.P karistada tunduvalt väiksema karistusega. Pealegi tuleks arvestada, et kannatanu ei soovi üldse oma poja karistamist vangistusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
9. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, sest see on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoha kujunemine jälgitav ja kohtu põhjendused veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, et P.P süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS §-s
10. Samuti tuvastas maakohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke argumente, millele maakohtu otsuses oleks vastamata jäetud. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea neid vajalikuks korrata. Vastuseks apellatsioonile märgib kohtukolleegium järgmist. Esmalt märgib kohtukolleegium, et

§ 34

lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 kohaselt on kahtlustataval ja süüdistataval õigus anda ütlusi või keelduda ütluste andmisest.

§ 237

lg 2 kohaselt pärast prokuröri avakõnet küsib kohtunik, kas süüdistatav on süüdistusest aru saanud, kas ta tunnistab end süüdi ja kas ta on nõus, et kriminaalasja lahendatakse lühimenetluses. Süüdistatava ütlus on üheks tõendiliigiks

§ 63

lg-s 1 toodud loetelus.

§ 61

kohaselt ei ole ühelgi tõendil, seega ka süüdistatava ütlusel, ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium märgib, et seega ei tähenda süüdistatava poolt oma süü eitamine automaatselt seda, et ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista või süüdistuse mahtu vähendada. Kohus hindab süüdistatava ütlusi kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning teeb seejärel süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et maakohus on süüdistatava P.P ütlusi hinnanud kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning leidnud, et P.P ütlused ema vastu seina mittetõukamisest ei ole usaldusväärsed. Maakohtul ei olnud põhjust kannatanu N. X ütlusi tema vastu seina tõukamisest mitte uskuda, sest need on kooskõlas tunnistaja X. Xu ütlustega. Tunnistaja X Xu ütlustest nähtub, et P.P oli sageli oma ema vastu 3 vägivaldne.

1. juuni
2. a õhtul kuulis X X kõrvalkorterist X X häält, kes karjus appi. P.P ütles, et ei tee talle midagi. Seejärel kostus korterist heli nagu oleks midagi kukkunud või löödud. Seejärel kutsus tunnistaja välja politsei. Maakohtul ei olnud põhjust kannatanu N. X ja tunnistaja X. Xu kokkulangevates ütlustes kahelda. Lisaks sellele kinnitab kannatanu N. X ütlusi isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga, millest nähtuvad kannatanu kätel verevalumid. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on põhjendanud seda, et kannatanule tekitas füüsilist valu nii tugeva jõuga mõlemast käest haaramine kui vastu seina paiskamine. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni seisukohaga, et maakohtu otsus on vastuoluline. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
3. mai
4. a otsuses nr 3-1-1-50-13 märkinud, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev. Samas tuleb see, et kannatanu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral, see peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanu poolt valu tundmine on eluliselt usutav. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav haaras kannatanul kahel korral tugevasti mõlemast käest ja tõukas seljaga vastu seina. Tõukamisest põhjustatud müra kostis kõrvalkorterisse ning tugevast haardest põhjustati kätele verevalumid. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu seisukoht kooskõlas Riigikohtu senise praktikaga, mille kohaselt valu peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolviidatud lahendis märkinud ka seda, et KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanul tugevasti kätest haarates ja seljaga vastu seina tõugates pidi süüdistatav P.P möönma, et kannatanu X X võib tema tegevuse tagajärjel valu tunda. Järgnevalt peatub kohtukolleegium süüdistatavale mõistetud karistustel. Kohtukolleegium märgib esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. KarS § 121 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. P.P-le on mõistetud karistuseks vangistus kuueks kuuks, mida on

§ 238

lg 2 alusel vähendatud ühe kolmandiku võrra ning mõistetud karistuseks neli kuud vangistust. Seega on 4 mõistetud P.P-le karistus sanktsiooni keskmises määras. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et S. Stolboski süü on keskmisest suurem, kuna ta on rünnanud oma ema ja seda juba mitmendat korda. Karistust kergendavaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud. Karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes. P.P pani uue kuriteo toime katseajal, mistõttu maakohus on kohaldanud tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja suurendanud mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Eelmise kohtuotsusega kohustati P.P mitte tarvitama alkohoolseid jooke. Vaatamata sellele ei täitnud P.P talle pandud kohustust ja jätkas alkoholi tarvitamist. Ka käesoleva kuriteo pani P.P toime alkoholijoobe seisundis. P.P on varem kolm korda kohtu poolt karistatud, sealhulgas vangistusega. See ei ole aga P.P käitumisele mõju avaldanud ja ta jätkab kuritegude toimepanemist. Kohtukolleegium on seisukohal, et P.P-le mõistetud karistuse liik ja määr on kooskõlas kehtiva kriminaalseadusandluse ja Riigikohtu senise praktikaga, mistõttu kohtuotsuse tühistamiseks karistuse mõistmise osas puudub alus. 5. Kohtukolleegium rahuldas

§ 189

lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras P.P kaitsjale vandeadvokaat J. Grossmannile välja maksta 72 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni süüdistatava kaitsja.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse P.P suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 2.

septembri 2013. a kohtuotsuse P.P suhtes muutmata. Meelika Aava Ivi Kesküla Pavel Gontšarov 5