KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. oktoobril 2013, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-13-8487 (13240101277) Kohtunik Mari-Liis Avikson Kohtuistung

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; - kinnipidamisel K.U juurest leitud asitõendid telefon Samsung koos simkaardiga, telefon LG koos sim-kaardiga, võtmekimp, tuletikud, komm, rahakott, 8 kaarti, korterimakse kviitung, märkmetega paber, mis on hoiule antud politsei asitõendite hoidlasse, tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel K.U-le; - R G väljastatud ettemaksu kviitung, mis asub kriminaalasja juures,

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; 2 - E S väljastatud ettemaksu kviitung, mis asub kriminaalasja juures,

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; I L antud 200-eurone valeraha, mis asub kriminaalasja juures,

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; V D antud kaks 200-eurost kupüüri, mis asuvad kriminaalasja juures,

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; O F antud kaks 200-eurost kupüüri, mis asuvad kriminaalasja juures,

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; K P antud 200-eurone kupüür, mis asub kriminaalasja juures,

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; R A antud 200-eurone kupüür, mis asub kriminaalasja juures,

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde.

Mõista K.U-lt riigituludesse välja menetluskulud: sundraha 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot, kaitsja Igor Belugini poolt eeluurimisel osutatud õigusabi eest 335 (kolmsada kolmkümmend viis) eurot ja 76 senti ja kaitsja Igor Belugini poolt 07.10.2013 kohtuistungil osutatud õigusabi eest 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot. Arvestades K.U osalist õigeksmõistmist jätta osa menetluskuludest, s.o 200 (kakssada) eurot riigi kanda. Määrata, et K.U on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 1 (ühe) aasta jooksul. Menetluskulud tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pangas, arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank pangas, või arveldusarvele nr 333416110002 Danske Bank pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049900 ning selgitus: „K.U 1-13-8487, menetluskulud“. Menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtu Narva kohtumajja kirjalikult seitsme päeva jooksul alates

1. oktoobrist
2. Apellatsioon tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, vahistatud süüdistatav või tema kaitsja süüdistatavale kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 10 (kümne) päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis alates
3. novembrist
4. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu 3 K.U-le on süüdistus esitatud selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse (Viru Makohtu otsus nr 1-09-15589) 2012 aasta suvel täpselt tuvastamata ajal xxx pakkus V A tuusikut Narva-Jõesuu sanatooriumisse hinnaga 110 eurot. K.U võttis raha, kuid tuusikut ei andnud ning raha ei tagastanud. Samuti tema 25.03.2013 kella 11.45 ajal xxx pakkus V I müügiks 70% allahindlusega plastaknaid. Tellimuse täitmise ettemaksuna nõudis K.U 200 eurot, mille kättesaamise kohta väljastas kviitungi enda kontaktandmetega. Ülejäänud summa akende maksumusest pidi maksma sotsiaalamet. Aknaid K.U ei tarninud ning raha ei tagastanud. Samuti tema 14.03.2013 kella 11.30 ajal xxx pakkus R G Dormeo madratsikomplekti 70% allahindlusega 150 euro eest. Tellimuse täitmise ettemaksuna nõudis K.U 150 eurot, mille kättesaamise kohta väljastas kviitungi. K.U tellimust ta ei täitnud ning raha ei tagastanud. Samuti tema märtsis 2013 täpselt tuvastamata ajavahemikul pakkus V V köögi remontimise teenust, mille puhul tuleb tasuda üksnes töö tegemiseks vajalike materjalide eest. K.U selgitas, et töö maksavad kinni riikliku rahvusvahelise koostöö raames rootslased. Tellimuse täitmise ettemaksuna nõudis K.U 280 eurot, mille kättesaamise kohta väljastas kviitungi. Remondi teenust K.U ei osutanud ning raha ei tagastanud. Samuti tema veebruaris 2013 täpselt tuvastamata ajal pakkus G R müügiks Dormeo patju ja madratsit kokku 75 euro eest. Patju G R koju ära viies veenis ta xxx R R , et nende korteris on vaja teha remonti. Maksta tuleks üksnes materjalide eest ning töö maksab kinni Rootsi firma. K.U arvestas, et köögi remondiks kulub materjale 358 euro väärtuses. R R nõustus pakkumisega ning tema abikaasa G R võttis pangaautomaadist sularaha ning tasus ettemaksuna 358 eurot. K.U remondi teenust ei osutanud ning saadud raha ei tagastanud. Samuti selgus hiljem, et K.U poolt pakutud Dormeo padjad ja madrats ei olnud Dormeo toodang. Samuti tema 2013 märtsi algul täpselt tuvastamata ajal xxx võttis vastu E S tellimuse korteri välisukse tarnimiseks ja paigaldamiseks. K.U võttis kohapeal ukse mõõdud ning tellimuse täitmise ettemaksuna nõudis 150 eurot, mille kättesaamise kohta väljastas kviitungi. Ukse maksumus koos paigaldusega pidi maksma üle 400 euro ning K.U selgitas, et maksumuse vahe maksab kinni tema firma. K.U ust ei tarninud ning raha ei tagastanud. Samuti tema 10.01.2013 xxx kella 13.30 ajal teatas K K , et seose kommunaalmaksete suuremas summas tasumisega tagastatakse talle 50 eurot. K.U palus lahti vahetada 200-eurose kupüüri, kuid K K keeldus raha lahti vahetamisest, ning K.U lahkus korterist. 4 Samuti tema 14.12.2012 kella 11.00 paiku xxx esitles I L end postitöötaja K ning teatas, et on saadetud raha summas 100 eurot. K.U selgitas, et tal on üksnes 200eurosed kupüürid ning palus anda talle tagasi 100 eurot. K.U, andis üle 200eurose rahatähe kujundusega suveniirraha, mis ei ole kasutatav maksevahendina, ning sai enda valdusesse vahetusrahana 100 eurot. I L varaline kahju 100 eurot. Samuti tema 09.01.2013 kella 09.00 paiku xxx esitles end postiljonina ja teatas V D , et on tehtud pensioni väljamaksete ümberarvestus ja tagastatakse 250 eurot. K.U selgitas, et tal on üksnes 200-eurosed kupüürid, ning V D peaks selle lahti vahetama. K.U andis üle 200 -eurose rahatähe kujundusega suveniirraha, mis ei ole kasutatav maksevahendina, ning sai enda valdusesse vahetusrahana 150 eurot. V D varaline kahju 150 eurot. Samuti tema 10.01.2013 kella 13.20 ajal xxx esitledes end Jõhvi sotsiaalabi töötajana teatas O F , et pensionit on tõstetud 100 euro võrra ning tõi raha koju kätte. K.U selgitas, et tal on üksnes 200 -eurosed kupüürid. K.U andis üle 200-eurose rahatähe kujundusega suveniirraha, mis ei ole kasutatav maksevahendina, ning sai vahetusrahana enda valdusesse 80 eurot kuna O F polnud rohkem sularaha. Puuduvale 20 eurole lubas ta tulla järele hiljem. O F varaline kahju 80 eurot. Samuti tema 10.01.2013 kella 13.00 paiku xxx esitles V P end postitöötajana teatas, et on saadetud raha summas 100 eurot. K.U selgitas, et tal on üksnes 200-eurosed kupüürid ja palus tagastada vahetusrahana 100 eurot. K.U andis üle 200 eurose rahatähe kujundusega suveniirraha, mis ei ole kasutatav maksevahendina, ning sai vahetusrahana enda valdusesse 100 eurot. V P on tekitatud varaline kahju 100 eurot. Samuti tema 10.01.2013 kella 14.00 paiku xxx esitles R A end postitöötajana ning teatas, et talle on saadetud posti teel raha summas 100 eurot. K.U selgitas, et tal on üksnes 200-eurosed kupüürid ja palus tagastada vahetusrahana 100 eurot. K.U andis üle 200-eurose rahatähe kujundusega suveniirraha, mis ei ole kasutatav maksevahendina, ning sai vahetusrahana enda valdusesse 100 eurot. R A on tekitatud varaline kahju 100 eurot. Sellise tegevusega K.U pani toime varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse, mis on kvalifitseeritav kuriteona KarS § 209 lg 2 p 1 alusel K.U isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse 2012 aasta suvel täpselt tuvastamata ajal pakkus V A tuusikut Narva-Jõesuu sanatooriumisse. Hiljem laenas tema V A 270 eurot, mida ei ole käesolevaks ajaks tagastanud. Oma tegevusega K.U varem varguse toime pannud isikuna pani toime valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramise, mis on kvalifitseeritav omastamisena KarS § 201 lg 2 p 1 alusel. 5 II Kohtuistung Süüdistatav K.U tunnistas ennast osaliselt süüdi ja taotles enda ülekuulamist kohtuistungil. Tema sõnade kohaselt on avaldused tema tegude kohta esitatud peale tema kinnipidamist ja kolmandate isikute poolt. Süüdistatav selgitas, et remonditööde jaoks olid jäetud kõik andmed, tšekid ja summad. G R oli süüdistataval tema sõnul suuline kokkulepe madratsite ja patjade osas, nimetatud esemed maksid 75 eurot ning süüdistatav tellis enda sõnul esemed Venemaalt Barovitši tehasest. Samuti lisas ta, et ajavahemikul, millal pidid remonditööd tehtud olema oli tal alati klientidega tihe side. Süüdistatav tunnistas ennast süüdi episoodides, mis puudutasid K K , I L , V D , O F , V P , R A , osaliselt tunnistab süüdistatav oma süüd episoodis, mis puudutab V A . Ülejäänud episoodides süüdistatav oma süüd ei tunnista. Tsiviilhagid, välja arvatud R. R hagi, mida süüdistatav tunnistab summas 358 eurot ning I. L hagi, mida süüdistatav tunnistab summas 50 eurot, süüdistatav võttis õigeks. Prokuröri abi leidis, et süüdistus on põhjendatud ja kvalifitseeritud õigesti. I L puudutava episoodi kohta leidis prokuröri abi, et süü on tõendatud ning tsiviilhagi kuulub rahuldamisele. V A puudutava episoodi kohta lisas prokuröri abi, et kannatanud väidavad, et ei ole tuusikuid saanud, samuti ei tulene kuskilt see, et süüdistatav oleks seletanud tuusiku tähtajalisust. Arvestades Meresuu hindu peab prokuröri abi vähetõenäoliseks, et süüdistatava poolt pakutud kahenädalane pakett maksis ainult 110 eurot. Kannatanu on oma ütlustes mitu korda kinnitanud, et nõudis tuusikut, kuid sai ainult lubadusi. K.U oma ütlustes kinnitas, et laenas A raha ning seda tagasi ei maksnud. Võltsraha üleandmine vanale inimesele kinnitab süüdistatava pahatahtlikkust. Seeläbi püüdis süüdistatav vabaneda kohustusest võlg tagasi maksta. V I episoodi kohta leidis prokuröri abi, et on vähe tõenäoline, et suvilas olev aken sobib suure toa aknaks, samuti kaasnevad akna paigaldamisega paljud kulud, vana aken tuleb eest ära võtta, utiliseerida, uus aken tuleb paigaldada, seetõttu on küsitav, miks süüdistatav soovis seda teha tasuta, raha selle eest võtmata. Samuti ei ole oluline, kas K.U võttis kannatanutelt raha ettemaksuks või mitte. R G puudutava episoodi puhul pani süüdistatav toime kelmuse, lubades Dormeo madratsit teades, et madratseid tarnitakse Venemaalt ja tegelikult ei ole need Dormeo madratsid. Samuti leiab prokuröri abi, et on vähe tõenäoline, et tarnitud kauba oleks saanud selle mittevastavuse tõttu süüdistatavale tagastada. V V käest võttis süüdistatav 280 eurot materjalide jaoks ning lubas remontida terve köögi. Süüdistatava sõnul ostis ta tapeeti, albatrossi ja värvi. Prokuröri hinnangul on nende materjalide ostmiseks nimetatud summa liiga suur. Prokurör leidis, et arvestades asjaolu, et süüdistatav pani Narvas ja Sillamäel toime kelmusi ja pettis vanu inimesi, on selgitamata, miks süüdistatav pidi tegema tööd tasuta ja rääkima kannatanutele, et töö eest maksab välismaa korporatsioon. Prokuröri abi hinnangul on ebausutav, et mõlemad kannatanud said valesti aru. G R episoodi puhul leidis prokuröri abi, et kannatanu võttis komplektid vastu, kuid süüdistatav suutis teda veenda, et tegemist on Dormeo toodanguga. Samuti lubas süüdistatav teha kannatanu korteris remonti ning tasu töö eest ei tahtnud, kannatanud on öelnud, et tööde eest pidi tasuma Rootsi firma. E S ukse tarnimise kohta selgitas süüdistatav, et 400 eurose ukse saab 150 euroga ning nõudis nimetatud summa kohest tasumist. Prokuröri abi märkis, et ka antud episoodi puhul pidi ukse valmistama isik, keda ei ole võimalik tuvastada. 6 Süüdistatava enda sõnul on ta tegutsenud firmas DSMAKS. Prokurör leiab, et süüdistatava näol on tegemist osava müügimehega, kes suudab kannatanute tähelepanu kõrvale viia. Süüdistatav viis oma tuttavad eksitusse. Samuti leiab prokuröri abi, et süüdistus KarS § 201 lg 2 p 1 alusel on samuti õigesti kvalifitseeritud ja tõendatud. Prokuröri abi selgitas, et süüdistatava näol on tegemist isikuga, kes on varem toime pannud kelmuseid ja keda on karistatud nii rahalise karistusega kui ka vangistusega. Kuna kelmused pani süüdistatav toime raha puudusest ning süüdistatava rahaline olukord ei ole paranenud, siis prokuröri abi hinnangul ei saa karistuseks mõista rahalist karistust.
5. aastal karistati süüdistatavat vangistusega. Kuna süüdistatavale on esitatud süüdistus
6. kelmuses ja ühes omastamises leiab prokuröri abi, et süüdistatavale tuleb mõista karistus üle keskmise määra. Prokuröri abi palub karistada K.U KarS § 209 lg 2 p 1 alusel 4aastase vangistusega ning KarS § 201 lg 2 p 1 alusel 2-kuulise vangistusega. Kergem karistus lugeda KarS § 64 alusel kaetuks raskemaga ning lühimenetluse sätete alusel vähendada karistust 1/3 võrra, määrates karistuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Karistusest maha arvata eelvangistuses viibitud 1 päev. Lõplikuks karistuseks mõista 2 aastat 7 kuud ja 29 päeva. Karistuse alguseks lugeda süüdistatava kinnipidamine
7. aprillil. Samuti palub prokuröri abi välja mõista tsiviilhagid. G ja R R tsiviilhagi puhul leidis prokuröri abi, et nende tsiviilhagi võib vähendada 75 euro võrra, arvestades seda komplekti, mis nad said. Asitõendid, suveniirrahad, palus prokuröri abi hävitada ning kviitungid jätta kriminaalasja materjalide juurde. Samuti palub prokuröri abi välja mõista menetluskulud. Prokuröri abi leidis, et raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 lg 3 alusel kuriteo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes. K.U kaitsja Igor Belugini seisukoha kohaselt süüdistatav tunnistas talle etteheidetud
8. episoodist kuues oma süüd, kuues kelmuse ja ühes omastamises süüdistatav oma süüd ei tunnistanud. V A episoodi puhul rõhutab kaitsja, et tuusiku andis süüdistatav oma sõnul kannatanule üle, kuid kannatanu terviseseisund ei võimaldanud tal tuusikut ära kasutada. Seega leiab kaitsja, et süüdistus selles osas ei leidnud tõendamist. Kuna süüdlane selgitas, et tuusikud olid talle kingitud, siis ei ole kaitsja arvates imelik asjaolu, et süüdistatav need odavalt ära andis. V I episoodi puhul märgib kaitsja, et tõendamist ei leidnud asjaolu nagu ei oleks süüdistatav akent tellinud. Raha ei saanud K.U kannatanule tagastada seetõttu, et sattus
9. aprillil vahi alla. R G episoodis selgitas süüdistatav, et võttis tellimuse tootja hinnaga, kedagi ta petta ei tahtnud, kuid toodangut kohale tuua ei saanud, kuna võeti enne vahi alla. Seega ei petnud ta kedagi ja tegutses õigesti. Ka V V juures ei saanud süüdistatav tööd teha, kuna kokkulepitud ajal viibis ta vahi all. Süüdistatav täitis G R tellimuse, mis on analoogne Dormeo toodangule, see kinnitab, et süüdistatav tegutses ausalt ja kavatses kõiki tellimusi täita. Lubatud remonti ei saanud ta teostada vahistamise tõttu. Samuti ei saanud süüdistatav vahistamise tõttu E S ust paigaldada, ukse tellis süüdistatav ära ning oli valmis selle ka paigaldama. Omastamise puhul selgitas kaitsja, et süüdistatav tunnistab raha laenamist, kuid raha tagastamine ei olnud läbi räägitud, raha ei saanud süüdistatav tagastada, kuna ta võeti vahi alla. Kaitsja leidis, et antud episoodides süü ei leidnud tõendamist. Episoodides, kus K.U ennast süüd tunnistas, leidis kaitsja, et tegemist on analoogsete asjadega ja seotud sellega, et süüdistatav esitas kannatanutele 200 euroseid suveniirkupüüre. Episoodides, milles süüdistatav oma süüd tunnistab, leiab kaitsja, et on põhjendatud tema süüditunnistamine KarS § 209 lg 2 p 1 alusel, kuid ülejäänud episoodides tuleb süüdistatav õigeks mõista. Vaatamata sellele, et süüdistatav tunnistab kõiki tsiviilhagisid tuleb rahuldada tsiviilhagid episoodide osas, milles ta süüdi tunnistatakse, ülejäänud tsiviilhagid tuleb jätta tsiviilkorras läbivaatamiseks. Kaitsja leiab, et raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kaitsja hinnangul kuues kelmuse episoodis peaks karistuseks olema 1, 5 aastat, mida 7 vähendada 1/3 võrra ning karistuseks tuleks mõista 1 aasta vangistust. Vangistuse hulka tuleb arvestada 1 päev eelvangistust ning vahistamine alates
10. aprillist. Ülejäänud karistuse osas palus kaitsja kohaldada KarS §-i 74 katseajaga 3 aastat ja määrata kontrollnõuded. Samuti palus kaitsja ajatada menetluskulude maksmine. Kaitsja leiab, et kannatanute vanust ei saa karistust raskendavaks asjaoluks pidada, sest süüdistuses ei ole see välja toodud. III Kohtu järeldused süüdistuse tõendatuse osas K.U süüdistatuna KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises Uurinud kriminaalasja materjalides kogutud tõendeid ning hinnanud neid kogumis, jõudis kohus järeldusele, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kelmuste toimepanemises on tõendamist leidnud ning süüdistusaktis õigesti kvalifitseeritud. Kelmuse objektiivne koosseis moodustub petmisest, mille tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ning süüdlane saab varalist kasu. Petmine on tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, mille tagajärjel inimene satub eksimusse. Eksimuse tõttu petetu teeb varakäsutuse, millega tagajärjel süüdlane saab varalist kasu. Kelmuse toimepanemine kannatanu V A suhtes Süüdistatava K.U poolt kelmuse objektiivse koosseisu täitmist tõendavad kannatanu V A ütlused (kd I, tl 1-5), mille tegelikkusele vastavuses ei ole kohtul alust kahelda ning kus kannatanu selgitab, et
11. aasta suvel, täpset kuupäeva ta ei mäleta, tuli tema juurde koju noormees, kes tegi ettepaneku osta tema käest patju ja magnetitega peapaela. Noormees nimetas ennast Konstantiniks. Padja ja peapaela kannatanu ostis. Mõne aja pärast tuli noormees jälle ja ütles, et tal on mingi firma tuusikud Narva-Jõesuu sanatooriumisse. Noormees veenis kannatanut maksma tuusiku eest 110 eurot. Sanatooriumisse kannatanu ei sattunudki, kuna sanatooriumis ei olnud justkui kohti, aga pärast ta ei vastanud kannatanu helistamistele enam üldse. Koos rahaga sanatooriumituusiku eest võttis noormees talt veel 270 eurot võlgu ning ei ole ka seda seniajani tagastanud. Mingil ajal tõi noormees kannatanule 300 USA dollarit, kuid need rahad ei osutunud tõeliseks. Sel päeval, kui Konstantin talle tuusiku müüs, oli tal külas naabrinaine V korterist nr xx. Mees veenis ka teda maksma 110 eurot. Ka naaber samuti ei käinud sanatooriumis, kuid talle Konstantin justkui tagastas raha. Kannatanu V A ütlustega haakuvad tunnistaja V B ütlused (kd I, tl 7-10). Nimelt on ta oma ütlustes selgitanud, et märtsi alguses, kui ta käis külas oma tädil V A , sai ta teada, et juba
12. aastal sai keegi Konstantini nimeline noormees pettuse teel oma valdusse tädile kuuluvat raha 380 euro suuruses summas. Raha sai noormees ettekäändega tuua tuusik NarvaJõesuu sanatooriumisse, kuid ei ole seniajani mingit tuusikut toonud ning väldib kontakte tädiga. Tunnistaja sai tädilt noormehe numbri, millele ta ka helistas. Konstantin vastas ning tunnistaja nõudis, et süüdistatav tagastaks tädile raha. Konstantin raha võtmist ei eitanud, kuid hakkas välja mõtlema igasuguseid ettekäändeid. Konstantin väitis, et raha sanatooriumi eest olevat justkui ära makstud ning selle tagasisaamiseks peaks tädi V ise sellesse sanatooriumisse helistama ja kokku leppima, kuidas ta raha kätte saab. Oli aru saada, et Konstantin lihtsalt mõtleb käigu pealt ettekäändeid välja. Vestluse käigus Konstantin kinnitas, et on tädi V võlgu kokku 380 eurot. 8 Asitõendi vaatlusprotokollist ja fototabelitest (kd I, tl 11-13) selgub, et V A antud kolm USA saja dollarilist ei ole ehtsad, kuna nimetatud rahatähtedel puuduvad spetsiaalsed metall-, reljeefsed ja vesimärgid, mis kinnitaksid rahatähtede ehtsust. Lisaks sellele on nimetatud rahatähtedel ära lõigatud alumine serv. Süüdistatav K.U selgitab oma kohtueelses menetluses antud ütlustes (I kd, tl 18-21), et nimetatud teo pani ta toime, kuna tal puudub sissetulekuallikas ning tema naine ei töötanud, raha ei olnud, aga last oli vaja toita ei näinud süüdistatav teist väljapääsu. Süüdistatav kinnitab, et oli varem kannatanu korteris viibinud ning müünud talle ortopeedilised padjad. Süüdistatava sõnul toimusid nimetatud sündmused 2011.a detsembris, kui ta läks raha saamise eesmärgil kannatanu juurde. Perenaisega rääkides sai ta teada, et perenaine viibib periooditi haiglas. Tal tuli pähe mõte, kuidas nimelt kannatanult raha saada. Süüdistataval tekkis mõte pakkuda kannatanule tuusikut
13. a märtsikuuks Narva-Jõesuu sanatooriumisse maksumusega 110 eurot. Korteris viibis ka kannatanu naabrinaine V korterist xx, kellele süüdistatav tegi samuti ettepaneku osta tuusik sanatooriumisse. Jutuajamise käigus sai süüdistatav mõlemalt naiselt 110 eurot ning kirjutas mõlemale välja tšeki, mille plangi oli ta varem kauplusest ostnud. Tšekkidele märkis süüdistatav saadud rahasumma, oma ankeetandmed ja telefoninumbri. Samuti lubas ta veidi hiljem helistada, et selgitada, kuidas täpselt sanatooriumisse sõita. Tegelikult süüdistatav kedagi kuskile saata ei kavatsenud ning seetõttu ta ei vastanud hiljem kannatanu helistamistele. Mõne aja pärast muutus V rahutuks, kelle käest ta oli samuti saanud raha sanatooriumituusiku eest. Algul rääkis süüdistatav talle mitmesuguseid ettekäändeid, aga hiljem ütles, et tuusik on kehtetu. V maksis süüdistatav terve summa tagasi. Kuna V. A saadud rahast süüdistatavale ei piisanud palus ta talt veel raha võlgu. V A ei suutnud talle leida rohkem kui 270 eurot. Ta lubas raha tagastada, nimetamata tähtaega, millal nimelt ta seda teeb. Mõne aja pärast viis süüdistatav kannatanule võla tagastamiseks kolm 100 dollarist suveniirkupüüri. Süüdistatav ütles, et kannatanu neid kellelegi ei näitaks ja peidaks need ära, kuna ta sai aru, et kannatanu ise ei taipa, et tegemist ei ole tõeliste rahatähtedega, kuid kui ta neid kellelegi näitab, võidakse talle öelda, et tegemist ei ole rahaga. Kohtuistungil andis süüdistatav K.U nimetatud kuriteoepisoodi kohta diametraalselt teistsuguseid ütluseid. Nimelt tuleneb tema ütlustest, et tema poolt oli antud võimalus sanatooriumisse sõita, oli esitatud ka tuusik, kuid kannatanu ei kasutanud seda ära. Süüdistatava sõnul oli kannatanu tuusiku tähtajal haiglas ja seetõttu ei saanud ta sanatooriumisse sõita. Tuusikut ei olnud võimalik teistkordselt kasutada. Kuna süüdistataval hakkas kannatanust kahju tahtis ta talle raha tagastada. Kannatanuga on süüdistataval head suhted, nad teavad teineteist juba 6 aastat, raha ei saanud ta kannatanule tagastada seetõttu, et ta peeti
14. aprillist kinni. Tuusiku sai süüdistatav remonti tehes remonditud ruumi perenaise käest. Kuna süüdistataval olid finantsraskused müüs ta tuusikud A . Tuusik oli A ja tema naabri käes, kuid ära ta seda ei kasutanud. A ei kasutanud tuusikut terviseseisundi tõttu ja ka naabrinaine ei läinud. Naabrinaisele maksis süüdistatav raha tagasi, aga Vera tahtis sõita. A seletada, et tuusik enam ei kehti oli väga raske. Tuusiku näol oli tegemist kinkekomplektiga kahele, kirjas oli kõik paberkandjal, tuusiku väärtus oli 110 eurot, kuid tegelik väärtus oli veelgi suurem. Samas summas tuusiku andis süüdistatav ka A naabrinaisele. Tuusikud sai süüdistatav tasuta ning need kehtisid uue aastani, seetõttu ei hakanud ta neid kallimalt A ja tema naabrinaisele müüma. Süüdistatav selgitas, et laenas A raha ning ühel päeval A helistas ja teatas, et tal on kiiresti laenatud raha tagasi vaja. Süüdistatav ütles, et tal hetkel raha ei ole ning esimesel võimalusel ta raha ka tagastab. Seejärel hakkas süüdistatavale helistama A naaber V , öeldes, et ta on A poeg. Kuna surve oli suur andis süüdistatav A 300 dollarit, mis 9 oli valeraha, et konflikte vältida. Valeraha sai süüdistatav lastepoest, kannatanule ta ei öelnud, et tegemist on valerahaga, jättes mulje nagu oleks tegemist päris rahaga. Vastavalt KrMS § 237 lg-le 1 süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel võib kohus kriminaalasja lahendada tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Seega on kohtul lühimenetluses võimalik kriminaalasja lahendades tugineda kogu kriminaaltoimiku materjalile. Mingit erandit kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe juhuks, kui süüdistatav taotleb vastavalt KrMS § 237 lg-le 5 enda ülekuulamist. Seega on kohtul asja lahendades võimalik kasutada tõendina nii süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus antud ütluseid. Kohus leiab, et K.U poolt seda kuriteoepisoodi puudutavad kõik ütlused tuleb jätta tõendikogumist välja kui ebausaldusväärsed, kuna ta ei ole selgitanud seda, miks ta on andnud niivõrd erinevaid ütluseid. Lisaks ei haaku tema kohtus antud ütlused ei kannatanu ega ka tunnistaja V B ütlustega. Hinnates kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõendeid kogumis, leiab kohus, et kelmuse objektiivse koosseisu täitmine K.U poolt on tõendatud. Kohus leiab, et K.U pettis kannatanult välja 110 eurot ja tegelikku tuusikut sanatooriumisse ei eksisteerinud. Seega lõi K.U teadvalt tegelikest asjaoludest kannatanule ebaõige ettekujutuse, mille tagajärjel kannatanu sattus eksimusse. Eksimuse tõttu tegi V A varakäsutuse, maksis K.U-le 110 eurot, millega tekitas endale varalist kahju ja süüdlane K.U sai samas summas varalist kasu. Seega täitis süüdistatav oma tegevusega kelmuse objektiivse koosseisu. Kelmus eeldab tahtlust kõigi koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Isik peab looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Kohus leiab, et arvestades süüdlase kohtueelses menetluses antud ütlusi ning muid tõendeid kogumis tegutses K.U kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Isik seadis endale eesmärgiks saada pettuse teel varalist kasu ning olles teadlik kannatanu eksimusest lasi kannatanul teha varakäsutuse. Seega on süüdistatav oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et K.U pani talle inkrimineeritava kuriteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS §-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Kelmuse toimepanemine kannatanu V I suhtes Kelmuse objektiivse koosseisu täitmist K.U poolt tõendavad kannatanu V I ütlused (I kd, tl 33-37), milles kannatanu selgitab, et 25.03.2013 kella 11.45 ajal sisenes tema koju umbes 40- aastane meesterahvas. Kannatanu viibis kodus koos oma mehe V I ning nende juures olid veel kaks naabrinaist Z H korterist nr xxx ja V korterist nr xxx. Korterisse tulnud mees tegi neile kui pensionäridele ettepaneku plastikakende paigaldamiseks 70% hinnaalandusega. Kannatanu nõustus ning mees võttis kohe akna mõõdud ja täitis kviitungi. Mees palus teha akna eest kohe esimese sissemakse 200 euro suuruses summas. Teise poole pidi nende eest maksma sotsiaalamet. Kannatanu nõustus ja andis raha, kuna tema naabrinaine V ütles, et oli ostnud selle mehe käest mingi ravivöö ja kannatanu jäi uskuma, et mees ei peta. Kannatanu andis mehele neli 50 eurost rahatähte. Kviitungitel, mis mees kannatanule andis, olid kirjas ka telefoninumbrid. Seejärel nad vestlesid veidi ja mees lahkus. Umbes kell 10 12.00 sõitis tema juurde tema lapselaps G I , kellele kannatanu rääkis toimunust. G vaatas kviitungeid ja ütles kohe, et teda peteti. Ühtlasi proovis G helistada kviitungil olnud telefoninumbrile ja küsida firma rekvisiite. Selle peale andis toru võtnud meesterahvas talle justkui raamatupidaja telefoninumbri, mis oli välja lülitatud, ning lülitas ka oma telefoni välja. Kannatanu ütlustega süüdistatava tegevuse osas haakuvad tunnistaja Z H ütlused (I kd, tl 3945), mille kohaselt 25.03.2013 viibis ta külas oma sõbrannal V I . Keegi koputas uksele ja tunnistaja avas ukse. Lävel seisis meesterahvas. Ta hakkas kohe rääkima, et mingi organisatsiooni poolt on eraldatud raha pensionäride abistamiseks remonditöödel. Ta nimetas organisatsiooni nime, kui tunnistajal see meelde ei jäänud. Allahindlus töödele pidi olema 70%. Mees palus luba korterisse sisenemiseks. Mees mõõtis akna üle, kuid tegi seda kuidagi imelikult. Akent mees ei avanud, mõõtis ainult kõrguse ja laiuse. Istus ja kirjutas midagi. Peale seda andis V kaks kviitungit ja lahkus. Alles peale tema lahkumist pööras tunnistaja tähelepanu sellele, et nendel kviitungitel ei ole pitsatit ning kviitungid ise nägid kahtlased välja. Need ei sarnanenud tunnistaja poolt varemnähtud kviitungitele. Umbes 15 minutit peale selle mehe lahkumist tuli V I lapselaps. Ta vaatas neid kviitungeid ja hakkas V peale karjuma, et viimane andis raha petisele. Lapselaps on ise kaubandusega tegelenud ning teab, kuidas peavad kviitungid välja nägema. Seda, et kannatanu korteris käinud meesterahvaks oli K.U tõendab ka äratundmiseks esitamise protokoll (I kd, tl 46-49), kust selgub, et tunnistaja Z. H tundis ära K.U , kui mehe, kes käis V korteris ja kellele V andis raha. Lisaks tõendavad K.U poolt kelmuse objektiivse koosseisu täitmist tunnistaja V N ütlused (I kd, tl 55-61), mille kohaselt helistati talle 25.03.2013 umbes ajavahemikus 11.0012.00 läbi fonoluku ning tema küsimusele, kes seal on vastas meeshääl, et see, kes tõi tunnistajale vöö. Tunnistajale meenus, et ta oli ostnud eelmisel detsembril meesterahva käest vöö, mille mees talle koju tõi. Seejärel avas tunnistaja trepikoja ukse ja mees tuli üles tema juurde. Algul ta rääkis midagi, küsis laste kohta. Küsis, kas lapsed toetavad teda. Tunnistaja vastas, et ei toeta. Siis ta rääkis, et pensionäridele osutatakse mitmesuguseid remonditeenuseid 70% hinnaalandusega. Tunnistaja küsis, mis see talle maksma läheb. Mees mõõtis üle tunnistaja ukse ning ütles, et ukse vahetus läheb maksma 150 eurot. Tunnistaja ütles, et tal ei ole raha ning mees lahkus. Mõne aja pärast läks tunnistaja alla Z juurde korterisse nr xxx. Teda ei olnud kodus, kuid tema hääl kostus korterist nr xxx. Ta läks sinna V I juurde. Meest, kes oli talle müünud vöö ja ust mõõtnud, I korteris enam ei olnud. V ütles, et mees tegi talle ettepaneku 70% hinnaalandusega ning tema andis mehele 200 eurot. V jutu põhjal sai tunnistaja aru, et juttu on samast mehest, kelle ta sisse lasi, samuti ütles tunnistaja V , et ta ostis mõne aja eest mehelt vöö. Ajal kui tunnistaja V korteris oli tuli sinna ka V lapselaps ja V näitas talle kviitungit, lapselaps hakkas temaga pahandama ja ütles, et kviitung ei ole tõeline, lihtsalt paberilipakas. Lapselaps hakkas vist politseisse helistama. Sellel ajal lahkus tunnistaja V korterist. Tunnistaja selgitab, et V rääkis talle, et mees mõõtis akent, aga kuidas ta seda täpselt tegi, V ei öelnud. Tunnistaja ja kannatanu on andnud erinevaid ütluseid selle kohta, kas K.U poolt kannatanu eksimusse viimise ajal oli korteris ka V N . Kohus leiab, et see vastuolu nende ütlustes ei muuda nende ütluseid ebausaldusväärseks ning on selgitatav nende kõrge eaga, nimelt on nende ülekuulamise protokolli kohaselt kannatanu sündinud 1940.a ja tunnistaja 1933.a. Üldteada asjaoluna vanade inimeste mälu halveneb. Kannatanu ütlustega haakuvad tunnistaja G I ütlused (I kd, tl 62-65), mille kohaselt ta käib kõikidel tööpäevadel vanaema juures. 25.03.2013 umbes lõuna paiku, st kella 12.00 ajal, sõitis ta nagu harilikult vanaema juurde. Vanaema rääkis, et ta tellis aknad ning täpsemalt 11 selgitas, et mees mingist firmast, mis osutab abi pensionäridele ja pakub 70% hinnaalandust akendele ja ustele. Vanaema ütles, et ta nõustus akende paigaldamisega ja andis ära 200 eurot. Vanaema ütles, et talle kirjutati välja kviitung, mida ta tunnistajale ka näitas. Kuna tunnistaja tegeleb otsemüügiga ja teab, kuidas peab välja nägema selline tšekk ja kuidas see peab olema täidetud, sai ta kohe aru, et tegemist on võltstšekiga. Tunnistaja pahandas vanaemaga, et ta andis kelmile raha ja selgitas, et teda peteti. Tšekkidel olid ainult telefoninumbrid. Ei olnud teenust osutava firma nimetust (mingeid selle rekvisiite), ei olnud teenuse või kauba nimetust, kauba tarnimise või teenuse osutamise tähtaega, ei olnud summat – ei üldsummat ega sellest saadud osa suurust, ei olnud ühtegi nime. Tunnistaja läks kohe välja tänavale lootes see mees, kes vanaemale tšeki andis, kätte saada, kuna vanaema kirjeldas tema juures olnud meest. Kuna kedagi kirjeldusele vastavat tunnistaja ei näinud helistas ta politseisse ja teatas juhtunust. Seejärel sõitsid nad koos vanaemaga politseisse, kus vanaema tegi avalduse tema suhtes toime pandud kelmuse kohta. Süüdistatav K.U on andnud nimetatud kuriteo toimepanemise kohta kohtueelsel uurimisel ja kohtus erinevaid ütluseid. K.U selgitas kohtuistungil, et
15. märtsil sai ta kanatanult 200 eurot akna paigaldamiseks, akent ei saanud süüdistatav seetõttu paigaldada, et ta peeti
16. aprillil kinni. V olid süüdistatava sõnul tihe suhe ning kolmandaid isikuid ei lasknud ta nende suhtlemisse, et vältida segadusi. Raha võttis süüdistatav enda sõnul ainult materjalide eest, see ei olnud ettemaks. Süüdistatav selgitas, et aken, mida ta paigaldama pidi oli tal juba olemas ja ta pidi selle akna eest maksma. Akna sai ta eraisikult, kes vahetas oma suvilas plastakna puitakna vastu. Akna eest maksis süüdistatav müüjale, kelle nimi on V raha, aken ise asus suvilas Svetofor. Täpsemalt, kust süüdistatav akna sai ja kellelt ta keeldus selgitamast. Akna pidi süüdistatava sõnul paigaldama ta ise. Seda, kuidas sotsiaalamet asjasse puutub süüdistatav selgitada ei osanud ning lisas, et inimesed kuulevad nii nagu tahavad kuulda. Süüdistatava sõnul lubas ta vahetada välja ainult ühe akna, mitte kõiki. Süüdistatava K.U kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt (I kd, tl 5052) tunnistas ta ennast nimetatud kuriteo toimepanemises süüdi. Süüdistatav selgitas, et tal naine ei tööta ning tal puudus sissetuleku allikas, peres oli laps, keda oli vaja toita. Nimetatud korterisse sattus ta juhuslikult, seda, kes seal elab ta ei teadnud. Kui perenaine ukse avas ütles süüdistatav, et ta osutab teenust akende paigaldamisel. Kui süüdistatav korterisse sisenes, siis viibisid seal veel kaks pensionäri. Ühele korteris viibivale naisele oli süüdistatav varem müünud ravivöö, see naine ütles seda ka korteri perenaisele. Süüdistatav ütles perenaisele, et pensionäridele tehakse allahindlust 70%, samuti, et koheselt tuleb maksta 50% tervest summast, ehk 200 eurot, ülejäänud maksab kannatanu asemel sotsiaalamet. Korteri perenaine nõustus ja andis neli 50 eurost kupüüri. Süüdistatav mõõtis akna üle ja andis naisele kaks täidetud kviitungit. Kviitungid ostis ta Büroo M aailmast. Kviitungitele kirjutas süüdistatav oma nime ja telefoninumbri. Kviitungid andis ta perenaisele selleks, et mitte kahtlusi tekitada, enda andmed pani ta kirja seetõttu, et ei osanud midagi muud välja mõelda. Samuti selgitas süüdistatav, et temal puudub võimalus aknaid paigaldada ja aknaid ta paigaldada ei kavatsenud. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta kui ebausaldusväärsed, kuna ta pole selgitanud, miks ta on andnud niivõrd erinevaid ütluseid. Kohus leiab, et süüdistatava poolt kohtuistungil ütluste muutmise eesmärgiks oli vähendada enda süüd ning saada seeläbi kergem karistus. Kohus peab vajalikuks viidata ka Riigikohtu lahendile nr 3-11-112-99, kus on välja toodud, et üldjuhul lasub süüdistatava süü tõendamise kohustus riigil. Kuid juhul, mil kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama tõendid oma 12 väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversioonisuhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Käesoleval juhul väitis K.U , et akna eest maksis ta müüjale, kelle nimi on V raha, aken ise asus suvilas Svetofor. Täpsemalt, kust süüdistatav akna sai ja kellelt ta keeldus selgitamast. Kohus leiab, et süüdistatav keeldudes täpsemalt andmast juhiseid akna tellimise kohta, ei täitnud nimetatud nõuet ning ennast aktiivselt kaitstes ei võimaldanud ta kontrollida tema väidete tegelikkusele vastavust. Ka eeltoodud põhjusel ei pea kohus süüdistatava kohtus antud ütluseid usaldusväärseks ja loeb need paljasõnaliseks ning leiab, et need tuleb tõendikogumist kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. Kohus leiab, et süüdistatava poolt kelmuse objektiivse koosseisu realiseerimine on tõendatud kohtu poolt usaldusväärseks peetud tõenditega kogumis. Kohus, leiab, et K.U teadlikult lõi kannatanule ettekujutuse, et viimasel on võimalik vahetada aknad 70 %-lise allahindlusega. Tagamaks seda, et kannatanu jääks uskuma tema poolt väidetut, andis ta kannatanule ka tšeki. Kannatanu olles eksimuses tegi varakäsutuse andes K.U-le 200 eurot, millega tekitas endale varalist kahju ning süüdistatav sai samas summas varalist kasu. Kelmus eeldab tahtlust kõigi koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Isik peab looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Kohus leiab, et K.U tegutses kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Isik seadis endale eesmärgiks saada varalist kasu ning olles teadlik kannatanu eksimusest lasi kannatanul teha varakäsutuse. Seega on süüdistatav oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et K.U pani talle inkrimineeritava kuriteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS §-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Kelmuse toimepanemine kannatanu R G suhtes Süüdistatava K.U poolt kelmuse objektiivse koosseisu täitmine R. G suhtes on tõendatud kannatanu ütlustega (I kd, tl 68-71), mille tegelikkusele vastavuses ei ole kohtul alust kahelda ja mille kohaselt 14.03.2013 päeva esimesel poolel oli ta külas pojal A G xxx linnas aadressil xxx. Umbes kell 11.30 helistati uksekella, A avas ukse ja kannatanu nägi lävel talle võõrast inimest. See noormees hakkas reklaamima Cosmodiski, mis tal oli kilekotis ja pakkus seda müügiks. Vestluse käigus ütles A , et tunneb seda noormeest ning ta nimetas teda K.U-ks. Peale Cosmodiski ostmist hakkas Konstantin pakkuma Dormeo komplekti (tekk, padi, madrats) ja voodit. Pensionärid pidid selle eest maksma 30% ja 70% pidi maksma fond, millest kannatanu ei teadnud midagi. Kannatanule pakkus see pakkumine huvi ja Konstantin palus 150 euro suurust sissemakset. Kannatanu andis Konstantinile raha ja noormees vormistas kaks kviitungit. Ühtlasi kirjutas Konstantin oma märkmikku kannatanu kontaktandmed ja isikuandmed. Konstantin leppis kokku kauba tarnimise kahe nädala jooksul. Kui aeg täis sai helistas kannatanu Konstantinile numbritel, mis oli kviitungil ära toodud, kuid telefonid olid välja lülitatud. Kannatanu täpsustab, et ta helistas 02.04.2013.a kell 10.
17. Peale seda sai ta aru, et on langenud pettuse ohvriks. Peale seda ta otsustas pöörduda avaldusega politseisse. 13 Kannatanu ütlustega haakub asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabeliga (I kd, tl 73-76), mille kohaselt oli 03.04.2013.a R. G ülekuulamise protokolliga ära võetud kaks paberist ruutu. Esimesel paberist ruudul on kirjas saadud 150, makstud
18. Teisel ruudul on käsitsi kirjutatud G R , Dormeo komplekt + voodi, Konstantin Epifanov,14.03.2013.a tel xxxxx J (direktor), tel xxxxxx Kostja (kuraator). Süüdistatava K.U poolt kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt (I kd, tl 78-82) tunnistas ta ennast nimetatud kuriteos süüdi, kuna tal puudus s issetuleku allikas, naine ei töötanud, raha ei olnud. Peres on laps, keda oli vaja toita. Ta ei näinud teist väljapääsu. Süüdistatav selgitas, et on varem nimetatud korteris käinud ja müünud perenaisele ortopeedilised padjad. Ta selgitab, et kahtlustuses äratoodud sündmused leidsid aset. Ta läks sellesse xxx asuvasse korterisse päevasel ajal. Ta tegi G ettepaneku osta kahtlustuses äratoodud komplekt. Ta selgitab, et ta ütles kannatanule, et tegemist on Dormeo komplektiga, et mitte selgitada kõiki äri peensusi. Tegelikult ta ostab Venemaalt samasuguste omadustega komplekte ja müüb neid siin. Ta selgitab, et ta ei ole selle toodangu ametlik edasimüüja. Mingit fondi, millest ta G rääkis, tegelikkuses ei eksis teeri, kuid tal on nii lihtsam selgitada hinda, sest Dormeo toodangu hindu saab kaupluses kontrollida. Käesoleval juhul ei viinud ta G lubatud komplekti. Ta võib selgitada ainult sellega, et ei jõudnud. Ta ei oska selgitada, miks G räägib, et ta ei vastanud helistamistele. Ta võtab alati toru, kui on enda telefoninumbri andnud. Ta selgitab, et kirjutas G raha saamise kohta tšeki, kus näitas ära oma telefoninumbrid. Nimetatud tšekid ta lõikas välja ajalehest. Kohtuistungil andis süüdistatav erinevaid ütluseid ning ennast süüdi ei tunnistanud. Nimelt tuleneb tema ütlustest, et Novgorodi tehasest toodi tekid, madratsid, padjad ja tal oli võimalus neid odavama raha eest võtta. Süüdistatav sai tooted kätte tootja hinnaga, tema sõnul oli selline võimalus Narvas paljudel. Toodangut ei saanud süüdistatav füüsiliselt üle anda, ta selgitas, et toodang tuli mõnikord 1 kord kuus ja mõnikord 1 kord 2 nädala jooksul. Lubatud toote kohta selgitas süüdistatav, et tegemist oli Dormeo toodetega, toodetel olid logod. Toodang ei olnud Dormeo tehases valmistatud, kuid tegemist oli analoogsete toodetega, originaali süüdistatav ei pakkunud. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused tuleb jätta tõendikogumist välja kui ebausaldusväärsed, kuna ta on andnud menetluse käigus erinevaid ütluseid ning ei ole selgitanud nende muutmise põhjuseid. Samuti ei haaku süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütlused kannatanu ütluste ja asitõendi vaatlusprotokolliga ning seetõttu ei saa kohus pidada neid usaldusväärseks. Hinnates kohtu poolt usaldusväärseks peetud tõendeid kogumis leiab kohus, et K.U täitis enda tegevusega kelmuse objektiivse koosseisu. K.U pettis kannatanut öeldes, et müüb viimasele Dormeo komplekti ning 70% nimetatud komplekti maksumusest tasub tundmatu fond. Kannatanu olles eksimuses, tegi varakäsutuse, makstes süüdistatavale 150 eurot, millega tekitas endale varalist kahju ning K.U sai seeläbi varalist kasu 150 eurot. Kelmus eeldab tahtlust kõigi koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Isik peab looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Kohus leiab, et arvestades süüdlase kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlusi ning muid tõendeid kogumis tegutses K.U kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Isik seadis endale eesmärgiks saada varalist kasu ning olles teadlik kannatanu eksimusest lasi kannatanul teha varakäsutuse. 14 Seega on süüdistatav oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et K.U pani talle inkrimineeritava kuriteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS §-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Kelmuse toimepanemine kannatanu V V suhtes Süüdistatava K.U poolt kelmuse objektiivse koosseisu täitmine V. V suhtes on tõendatud kannatanu ütlustega (I kd, tl 89-94), kus ta selgitas, et
19. a märtsis tuli tema koju noormees, kes esitles ennast Konstantinina - Jõhvis asuva vaeste ja pensionäride abistamise keskuse töötajana. Noormees pakkus kannatanule mitmesuguseid kaupu, sanatooriumituusikuid ning ka mitmesuguseid remonditöid. Kaasas olid tal mingid kataloogid ja paberid. Kannatanut hakkas huvitama remont, kuna noormees ütles, et maksma peab ainult materjalide eest, aga töö eest maksab nende firma mingi rootslastega ühise riikliku programmi raames eraldatud toetusvahenditest. Kannatanul oli vaja teha remonti köögis. Ta maksis ettemaksu 280 eurot. Kostja andis talle selle kohta tšeki, mille koopia ta lisab oma ütlustele. Nad leppisid kokku, et kohtuvad 28.03.2013.a, kuid sel päeval ei õnnestunud kannatanul tšekil ära toodud telefoninumbril ühendust võtta. 01.04.2013 helistas kannatanule naisterahvas, kes esitles ennast selle firma direktorina, kus Konstantin töötab. Naine nimetas ennast J ja teatas, et Konstantin sattus Kohtla-Järve haiglasse, kuna teda ründasid tundmatud isikud. Naine ütles, et Konstantiniga saab ühendust järgmisel päeval samal numbril, millelt tema kannatanule helistas. 02.04.2013.a helistas kannatanu sellele numbrile. Telefoni võttis tõepoolest vastu Kostja, kes kinnitas, et ta oli langenud rünnaku ohvriks ja lamab nüüd haiglas. Kannatanu tegi ettepaneku, et külastab teda, kuid Kostja keeldus sellest kategooriliselt. 03.04.2013.a oli see telefoninumber juba välja lülitatud. Ühtlasi olid välja lülitatud ka tšekil olevad telefoninumbrid. Peale seda sai kannatanu aru, et teda peteti ning otsustas pöörduda politsei poole. Süüdistatava K.U kohtueelsel uurimisel antud ütlustest (I kd, tl 97-100 ja pöördel) tuleneb, et kuriteo toimepanemises ta ennast süüdi ei tunnista. Süüdistatava ütluste kohaselt leidis V V ta ise ühe tuttava kaudu ning helistas talle ise umbes märtsi keskel. Kannatanu ütles talle telefonis, et tal on vaja teha remonti. Süüdistatav läks samal päeval tema juurde. Süüdistatav selgitas, et tal olid kaasas mitmesugused kataloogid erinevate kaupade kohta, mida ta sai kannatanule pakkuda – biolisandid, meditsiinilised abivahendid. V ütles talle, et oleks vaja teha remonti köögis. Süüdistatav mõõtis köögi üle ning arvestas, milline on materjali kulu. Tuli välja, et materjalidele kulub umbes 280 eurot. Lisaks sellele rahale ei olnud kannatanul vaja midagi maksta. Süüdistatav selgitab, et ehitusmaterjale võttis ta teisest kohast, oluliselt odavamalt kui kauplustes (kõik tuli Venemaalt). V V raha saamise kinnitamiseks andis ta kannatanule tšeki, kus olid kirjas tema perekonnanimi ja aadress ning ka telefon. Lisaks sellele märkis ta seal ära summa 280 eurot, aga ka oma kahe telefoni numbrid: xxxxxxx, xxxxxxx. Kannatanu leidis tema mingite oma tuttavate kaudu. Ta ei esitlenud ennast Jõhvis asuva vaeste ja pensionäride abistamise keskuse töötajana. Kui kannatanu küsis, millise organisatsiooni esindaja ta on, nimetas ta kannatanule koondlühendi Kannatanu küsis, mida see tähendab. Ta vastas, et see on tervise keskklubi. Kannatanu küsis, kus selline klubi asub ja ta vastas, et Jõhvis. Ta ei ole mingi Jõhvis asuva terviseklubi esindaja. Ta ei olnud mingi Jõhvis asuva terviseklubi esindaja hetkel, kui sai V V 280 eurot. Ta ütles kannatanule, et remondi eest maksab Rootsi projekt. Mingit projekti tal Rootsis ei ole. Tšeki, mille ta kannatanule andis, ostis ta kauplusest Büroo Maailm. Miks süüdistatav kirjutas tšekile kuraator ja direktor ja millise firma kuraator ja direktor tšekile kirjutati ta 15 selgitada ei osanud. Samuti kinnitas süüdistatav, et ütles kannatanule, et ta viibib haiglas, tehes seda teiselt telefonilt, kuid tegelikult ta haiglas ei olnud. Köögis pidi süüdistatav remontima lae, seinad ja põranda. Süüdistatav selgitas, et plaanis teha köögis remonti ning raha kannatanult võttis ainult materjalide eest. Ta pidi võtma laest maha vanad ruudud, millega lagi oli kleebitud ja senexiga üle kleepima, värvima. Seinad pidi ta kleepima üle baaskattega ja pestava tapeediga. Põranda puhul tuli vana materjali peale panna linoleum. Värvivalik oli tellijaga, st V V kokku lepitud. Ta selgitab, et kavatses teha remonti V V köögis ja võttis raha ainult materjalide joaks. Kohtuistungil antud ütlustes selgitas süüdistatav, et ta ei tahtnud V petta, remont oli lubatud aprilli keskpaigaks. Nimetatud remondi tahtis süüdistatav teostada, aga ta peeti enne selle teostamist kinni. Raha, mis ta kannatanult võttis, oli mõeldud materjalide ostmiseks. Materjali ostis süüdistatav tavaliselt 2 -3 päeva enne remonti poodidest Ehituse ABC, 1000pisiasja ja ESPAK. Tavaliselt ostis süüdistatav tapeeti, värve. Asju mis ei olnud väga suured hoidis ta kodus. Konkreetselt V remondi tarbeks soetas süüdistatav tapeeti, värvi, albatrossi. Süüdistatav selgitas, et kuna kannatanu nõuab raha ja ta on nõus selle hüvitama, siis asju tagastada ei ole mõtet. Remondiks oli planeeritud 4-5 päeva ning kasu süüdistatav enda sõnul ei otsinud, ta oli nõus ka tasuta tööd tegema. Seda, miks kannatanu mõistis, et tööd hakkab teostama Rootsi firma, süüdistatav seletada ei osanud. Kohus ei pea süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel ja ka kohtus antud ütluseid usaldusväärseks, kuna need ei ole kooskõlas kannatanu ütlustega, mille usaldusväärsuses ei ole kohtul alust kahelda. Samuti annab aluse pidada süüdistatava ütluseid ebausaldusväärseks see, et K.U ei ole andnud kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses ühesuguseid ütluseid. Nimelt kohtueelses menetluses selgitas ta, et ehitusmaterjale ta võttis teisest kohast, oluliselt odavamalt kui kauplustes, kõik tuli Venemaalt. Kohtuistungil ütles ta, et materjali ostis ta tavaliselt 2-3 päeva enne remonti p oodidest Ehituse ABC, 1000pisiasja ja ESPAK. Samuti ei ole tema ütlused eluliselt usutavad, kuna tavapäraseks ei saa pidada seda, et keegi on valmis tegema 4-5 päeva tasuta remonditöid võõra inimese korteris. Seega jätab kohus süüdistatava ütlused kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja. Kohus leiab, et kannatanu usaldusväärsetest ütlustest tuleb see, et süüdistatav lõi tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, esitledes end Jõhvis asuva vaeste ja pensionäride abistamise keskuse töötajana ning pakkus remonti, kus kannatanu pidi maksma ainult materjalide eest ning töö eest pidi maksma süüdistatava firma mingi rootslastega ühise riikliku programmi raames eraldatud toetusvahenditest. Nimetatud süüdistatava tegevus viis selleni, et kannatanu tegi varakäsutuse, makstes süüdistatavale 280 eurot ning K.U sai varalist kasu samas summas. Kelmus eeldab tahtlust kõigi koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Isik peab looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Kohus leiab, et K.U tegutses kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Isik seadis endale eesmärgiks saada varalist kasu ning olles teadlik kannatanu eksimusest lasi kannatanul teha varakäsutuse. Seega on süüdistatav oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et K.U pani talle inkrimineeritava kuriteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS §-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. 16 Kelmuse toimepanemine kannatanute G R ja R R suhtes Kohus leiab, et süüdistatava poolt nimetatud kuriteo objektiivse koosseisu täitmine on tõendatud kannatanu R R ütlustega (I kd, tl 103-107), mille usaldusväärsuses ei ole kohtul alust kahelda ja mille kohaselt 2013.a veebruaris, kui tema oli haiglas tuli nende korterisse kannatanu mehe G R juurde meesterahvas, kes esitles ennast Konstantinina (tema mehe sõnul on see mees 40-aastane, tal on kolm last, noor naine, elab aadressil xxx). Mees tegi G ettepaneku osta 75 euro eest Dormeo madratsi, teki ja kaks patja. Mees otsustas teha kannatanule sünnipäevakingi ja maksis 75 eurot. Konstantin ütles, et tellimuse täitmist tuleb oodata kaks nädalat. Mõne aja pärast tõi ta neile padjad. Istudes köögis teetassi taga vaatas Konstantin ringi ja ütles, et neil oleks vaja teha remonti. Konstantin ütles, et maksta tuleks ainult materjalide eest, aga töö ees maksab mingi Rootsi firma. Ta tegi kohe vajalikud mõõtmised ja arvestas kokku, et materjalide maksumuseks tuleks 358 eurot. Pärast läks tema mees selle mehega koos pangaautomaadi juurde, kus võttis raha välja ja andis Konstantinile. Konstantin kirjutas neile selle kohta kviitungi, mille koopia lisab ta oma ütlustele. Pärast kadus Konstantin jälle mõneks ajaks. Nad võtsid temaga ise ühendust helistades mobiiltelefonile, mille ta oli neile andnud. Pärast, kui kannatanu rääkis juhtunust oma tütrele, helistas tütar ise Konstantinile ja ähvardas teha tema kohta avalduse politseisse seoses kelmusega. Varsti pealse seda, kui tütar oli helistanud, helistas neile naisterahvas, kes esitles end Konstantini L -nimelise ülemusena ja ütles, et Konstantin viibib hetkel haiglas ja palus, et nad ootaksid veidi ja ei muretseks. 29.03.2013.a tuli neile Konstantin ise ja tõi mingi teki ja kattemadratsi, kuid need ei olnud firma Dormeo omad. Konstantin nägi tõepoolest välja haiglane, kahvatu, pea oli kinni seotud. Konstantin selgitas, et ta kirjutati just haiglast välja. Ta ütles, et teda rünnati, peksti ja võeti ära kogu raha, mis tal kaasas oli. Ta lubas remondiga algust teha nädala pärast, kui terveks saab. Ta andis ka oma teise telefoninumbri. Konstantin pakkus neile ka tuusikut Toila-Oru sanatooriumisse 30 päevaks 100 euro eest, kuid nad keeldusid. Peale 29.03.2013.a ei õnnestunud temaga enam üheltki telefoninumbrilt kontakti saada. Ka Leena telefon ei vastanud. Pealse seda nad said aru, et neid on petetud ja otsustasid pöörduda politseisse. Kannatanu R R ütlused on kooskõlas kannatanu G R ütlustega (I kd, tl 111-113), kus nähtub, et 2013.a veebruaris, kui kannatanu naine oli haiglas tuli nende korterisse tundmatu meesterahvas, kes esitles end Konstantinina. See mees hakkas temaga rääkima ja ütles, et ta on umbes 40-aastane, tal on kolm last, noor naine, elab aadressil xxx ning pakkus kannatanule osta 75 euro eest Dormeo madratsi, teki ja kaks patja. Kuna kannatanu tahtis naisele kinki teha nõustus ta pakkumisega ja maksis 75 eurot. Mees andis talle vastu paberi, kus oli trükitud Dormeo reklaam ja kannatanu nimi ning Konstantini telefoninumber, samuti kirjutas, et tellimus on makstud. Konstantin ütles, et tellimuse täitmise aeg on 2 nädalat. Mõne aja pärast Konstantin tõi padjad, aga need ei olnud Dormeo omad. Kui Konstantin istus korteris pakkus ta, et võib remonttöid teha. Tasuda tuli ainult materjalide eest, ülejäänud summa pidi tasuma mingi Rootsi firma. Konstantin tegi mingid mõõtmised, midagi arvestas ning ütles materjalide maksumuseks 358 eurot. Koos Konstantiniga läks kannatanu pangaautomaadi juurde ning võttis raha välja ja andis Konstantinile. Konstantin andis vastu kviitungi, mille tema abikaasa R andis uurimisele. Pärast seda Konstantin kuhugi kadus ning nad ei saa teda kätte. Nad helistasid talle mobiiltelefonidele, mille ta oli neile andnud. Konstantinile helistas kannatanute tütar ja ütles, et nad pöörduvad politseisse. Varsti peale seda helistas naisterahvas, kes nimetas ennast Jelenaks ja et on Konstantini ülemuseks ja ütles, et Konstantin viibib haiglas ja palus veidi oodata. 29.03.2013 tuli nende juurde Konstantin, kes tõi mingi teki ja kattemadratsi, mis ei olnud Dormeo omad. Seekord jälle Konstantin lubas neile remonti teha, pakkus neile 17 tuusikut Toila-Oru sanatooriumisse 30 päevaks 100 euro eest, kuid tuusikust kannatanud keeldusid. Konstantin läks ära ja enam ei tulnud ning telefonitsi nad ei saanud ka temaga ühendust võtta, sest telefon ei vastanud. Kuna Konstantini ei õnnestunud telefonitsi kätte saada, pöördusid kannatanud politseisse, sest nad said aru, et neid on petetud. Süüdistatav K.U ennast kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt süüdi ei tunnistanud (I kd, tl 114-118) ning selgitas, et töötas kunagi ü hes reklaamifirmas müügiagendina. xxx asuva korteri peale sattus ta juhuslikult. Sattunud sellesse korterisse müüs ta korteri perenaisele mingeid pisiasju, vist vöösid. Seetõttu oli tal see aadress juba olemas. Mõne aja pärast helistas talle meesterahvas, kes esitles end G R , st võimalik, et ta oli selle naise mees, kellele ta vöö müüs. Mees palus, et ta tuleks tellimust arutama. Kui süüdistatav kohale läks, küsis mees tema käest, kas saaks osta Dormeo kinkekomplekti. Ta ütles mehele, et tal on selline komplekt, mis koosneb tekist, madratsist ja kahest padjast ning maksab 75 eurot. Mees andis talle selle raha. Ta ütles mehele, et minimaalne tähtaeg kauba toomiseks on kaks nädalat. Nii nagu ta lubas, veidi rohkem kui kahe nädala pärast, viis ta neile kaks patja ja teki. Ta ütles, et madrats ei ole veel saabunud. Nemad, G ja R , jäid sellega nõusse. Veel nädala pärast viis ta neile veel kaks patja, kuna madratsi saabumine viibis ja ta otsustas neile meelehead teha ja vabandada. Veel kaks nädalat hiljem viis ta neile madratsi. Nad kontrollisid toote kvaliteeti. Talle tundus, et nad jäid kõigega rahule. Ta selgitab, et ei viinud neile Dormeo toodangut. Tal puudub võimalus müüa Dormeo toodangut ja veel nii odavalt. Seetõttu viis ta neile seda, mida saab müüa – Venemaalt tellitud Dormeo toodanguga sarnased tooted. Süüdistatav selgitab, et kui ta sinna teist korda läks, siis, kui viis padjad, tegi ta neile ettepaneku teha köögis sanitaarremonti. Algatuseks ta rääkis, et tegeleb remonditöödega, aga nemad ise ütlesid juba, et neil on vaja teha remont köögis ja küsisid, kas see läheb kalliks maksma. Süüdistatav ütles, et remondi maksumus tuleb kokku arvutada ning arvutas nende juuresolekul palju remont maksma läheb. Maksumuseks tuli 358 eurot. See oli materjalide maksumus. Süüdistatav ütles neile, et tööde eest maksma ei pea ja usutavuse suurendamiseks mainis, et töö eest maksab Rootsis asuv firma. Tegelikult ei maksa tööde eest mingi Rootsi firma, kuid tal oli mugav niimoodi öelda. Nii ta tundus R silmis kasulikumana. Raha sai ta kannatanute käest 22.02.2013, töödega pidi alustama 29.03.
20. Ta oli hõivatud, ega saanud varem töödega alustada. Töödega ta ei alustanud, sest talle helistas 27.03.2013.a R ja ütles, et loobub tööst. Süüdistatav selgitas, et kulutas raha materjalide peale ja selle tagasi saamiseks peab ta need maha müüma, sellepeale ütles R , et siis on parem remont ära teha. Uueks tähtajaks määrati 06.04.2013, kuid enne seda võeti süüdistatav vahi alla. Remondiraha saades andis ta R tšeki 358 eurosele summale. Tšekil oli süüdistatava nimi ja kaks telefoninumbrit. Ühe juurde kirjutas süüdistatav direktor ja teise juurde kuraator, tegelikult kumbagi ei olnud, seda ta tegi seetõttu, et nii on tõepärasem. Ühtlasi on seal ära toodud R aadress ja see, et makstud on köögiremondi materjalide eest. Teisel tšekil on ära märgitud summa ning see, et see on tasutud ja kätte saadud. Selleks, et kinnitada Dormeo toodangu tellimuse eest tasumist väljastas ta mingi Dormeo reklaamprospekti ümbertrüki. Ta kirjutas neile selle lehe peale, et tellimus on vastu võetud, et neil oleks kindlustunne selles, et nad saavad tellitu kätte. Nende käest saadud summat ta ära ei märkinud. Paberi, mida ta nimetab tšekiks, ostis ta kauplusest Büroo Maailm. Ta pidi R köögis remontima lage, seinu, põrandat. Laes pidi võtma maha lakke kleebitud vanad ruudud, kleepima üle senexiga ja värvima. Seinad pidi kleepima üle baaskattega ja pestava tapeediga. Põrandal tuli vana kattematerjali peale panna linoleum. Värvide valik oli tellijaga, st R R kokku lepitud. Ta tahab selgitada, et ta kavatses teha R R köögiremondi ja ta võttis raha ainult kasutatavate materjalide jaoks. Ta ütles, et remonditööde eest tasub Rootsi firma. Ei ole olemas ühtegi Rootsi firmat, mis maksaks remondi eest ja lepingut ei ole. Ta ei oska seda kuidagi selgitada, et mobiiltelefonilt, mis oli tema poolt R R antud tšekil kirjas direktori telefoninumbrina, helistas R R J 18 nimeline naine ja ütles, et süüdistatav viibib haiglas. Ta ei ole telefoni kellelegi andnud ega sellega helistada palunud. Haiglas ta ei ole olnud. Ta käks R juurde kinniseotud peaga, kuna ta kukkus ja vigastas pead. Saadud traumaga seoses ta traumapunkti ei pöördunud. Ta käis seal traumaga, et selgitada, et ei saa hetkel trauma tõttu remonti alustada. Kohtuistungil andis süüdistatav ütlused, mille kohaselt kannatanu sai 2 padjakomplekti ning Dormeo komplekti summas 75 eurot, kus oli madrats, tekk ja 2 patja, lisaks uue aasta kingituse. Summa, mis on tsiviilhagina esitatud, on süüdistatava sõnul tema poolt remondiks arvutatud summa. Remont pidi toimuma aprilli lõpus. Kannatanuga oli süüdistataval enda sõnul tihe suhe telefonitsi, samuti said nad kokku linnas. R viidud komplekti kohta selgitas süüdistatav, et tootel oli nii Dormeo, kui ka Borevetši kaubamärk. Kannatanu pakkis ise kauba lahti ning kontrollis kvaliteeti, antud toodang meeldis kannatanule. Süüdistatava hinnangul selline Dormeo originaalkomplekt nagu ta kannatanule müüs maksab üle 400 euro. R korteris pidi süüdistatav enda sõnul tegema laetöid, põrandatöid, seinte kosmeetilist remonti ja värvimist. Kasutama pidi süüdistatav laminaat põrandakatet, põrandaliiste, hea kvaliteediga tapeeti, seinamaterjali albatross, keraamilisi plaate, pahtlit, liimi. Selline remont nagu oli plaanis teha võtaks süüdistatava hinnangul aega 5 -7 päeva ning remondi pidi ta teostama ise. Miks kannatanu sai aru, et tööd teeb Rootsi firma süüdistatav ei osanud öelda, ta selgitas, et ta rääkis kannatanule, et Soomes ja Rootsis on olemas sotsiaalprogrammid, kuid seda, et tema hakkab töid sotsiaalprogrammi raames teostama, ta ei öelnud. Süüdistatava sõnul tema oma töö eest raha ei küsinud, kui inimesed seda nägid, pakkusid nad ise talle raha. Raha ei saanud ta vastu võtta, kuna ta on eraisik, FIE-ks ei saanud ta ennast registreerida, kuna ei tundnud piisavalt arvutit. Kohus leiab, et süüdistatava poolt kohtueelses menetluses ja ka kohtus antud ütlused tuleb jätta tõendikogumist välja kui ebausaldusväärsed. Kohus leiab, et süüdistatav on andnud tegelikkusele mittevastavaid ütluseid, kuna tema ütlused ei ole kooskõlas kannatanute ütlustega, mille tegelikkusele vastavuses ei ole kohtul alust kahelda. Kohus ei pea süüdistatava ütluseid usaldusväärseks ka seetõttu, et kui kõrvutada tema poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluseid, siis need ei kattu omavahel. Nimelt on kohtueelsel uurimisel süüdistatav toonud välja selle, et ta ütles kannatanutele, et remonditööde eest tasub Rootsi firma. Kohtuistungil antud ütlustes ta selgitas, et rääkis kannatanule, et Soomes ja Rootsis on olemas sotsiaalprogrammid, kuid seda, et tema hakkab töid sotsiaalprogrammi raames teostama, ta ei öelnud. Samuti ei ole süüdistatava ütlused järjepidevad selles, milliseid materjale ta pidi kasutama R köögiremondis. Kohtueelsel uurimisel antud ütluste kohaselt tuli põrandal vana kattematerjali peale panna linoleum, samas kohtuistungil antud ütluste kohaselt pidi ta kasutama laminaat põrandakatet. Kohus leiab, et lisaks sellele, et süüdistatav on andnud vastuolulisi ütluseid ei ole tema ütlused ka eluliselt usutavad. Usutav ei ole see, et ta oli valmis tegema enda jaoks võõraste inimeste korteris remonti selle eest raha küsimata, olles ise samal ajal töötu. Tõendist isiku maksustatava tulu kohta (I kd, tl 133) nähtub, et Maksu- ja Tolliametil puuduvad andmed K.U tulude kohta 2012.a. Hinnates kohtu poolt usaldusväärseks peetud tõendeid kogumis leiab kohus, et kelmuse toimepanemine kannatanute R R ja G R i suhtes K.U poolt on tõendatud. Kannatanu ütlustest tuleneb see, et süüdistatav lubas müüa neile Dormeo toodangut ning nad maksid selle eest 75 eurot. Seda, et K.U lubas G. R üle anda Dormeo toodangu tõendab kohtu hinnangul ka süüdistatava poolt kannatanule antud väljatrükk (I kd, tl 105), mis sisaldab infot Dormeo originaaltoodangu kohta. Seega oma tegevusega lõi süüdistatav kannatanus valearusaama, mille tulemusel kannatanu olles eksimuses tegi varakäsutuse ning K.U sai varalist kasu. Samuti on kannatanu ütlustega tõendatud see, et süüdistatav 19 ütles, et köögiremondi tegemisel maksta tuleks ainult materjalide eest, aga töö ees maksab mingi Rootsi firma. Kannatanud G. R läks koos Konstantiniga pangaautomaadi juurde ning võttis raha välja ja andis 358 eurot süüdistatavale. Nimetatut tõendab kohtu hinnangul ka kviitung (I kd, tl 106), kust nähtub, et R. R on maksnud köögi materjalide eest 358 eurot kuraator Konstantinile. Seega kannatanud olles eksimuses tegid varakäsutuse ning süüdistatav sai seeläbi varalist kasu. Kelmus eeldab tahtlust kõigi koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Isik peab looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Kohus leiab, et K.U tegutses kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Isik seadis endale eesmärgiks saada varalist kasu ning olles teadlik kannatanute eksimusest lasi kannatanul G. R teha varakäsutuse. Seega on süüdistatav oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et K.U pani talle inkrimineeritava kuriteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS §-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Kelmuse toimepanemine kannatanu E S suhtes Kohus leiab, et süüdistatava poolt talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemist tõendavad kannatanu E S ütlused (I kd, tl 119-121), mille tegelikkusele vastavuses ei ole kohtul alust kahelda ja mille kohaselt elas ta varem xxx. Naabermajas elas kannatanu isa tuttav K.U . 2013.a märtsis otsustas ta tellida isa nõuandel K.U kaudu välisukse. Isa kavatses samuti ukse tellida, kuid veidi hiljem. Isa andis talle K.U telefoninumbri ja nad leppisid telefoni teel kokku ukse tellimises. K.U tuli kohale, teostas mõõtmised, võttis 150 eurot ettemaksu. Ülejäänud osa pidi tema sõnul maksma tema firma (summa oli kokku üle 400 euro). Kannatanu oli sellise tellimusega rahul. Enne 25.03.2013.a suhtlesid nad telefoni teel (K.U kirjutas tšeki 150 euro kohta, kuhu kirjutas oma telefoninumbri ja J nimelise juhataja telefoninumbri). Peale nimetatud kuupäeva ei saanud kannatanu ei tema ega ka J ühendust. Kannatanu püüdis selgeks saada, kus K.U viibib ning kuidas nõuda tema käest tagasi oma raha. Kõrvaliste isikute käest linnas sai ta teada, et K.U on linnas tuntud petis ja politseis on tema kohta mitu kriminaalasja. Peale seda sai ta aru, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, mille kohta ta teeb ametliku avalduse. Süüdistatava ütlustega haakub asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabeliga (I kd, tl 123-124), kus on märgitud kannatanu aadress xxx, uks ja 150 eurot ning Konstantin ja tema telefoninumber. Süüdistatav K.U selgitas kohtueelses menetluses antud ütlustes (I kd, tl 126128), et nimetatud kuritegu ta toime ei pannud.
21. märtsis helistas talle E S , kelle isa ta tunneb. E küsis, kas süüdistatav saab tema korterile välisukse paigaldada. Süüdistatav läks kannatanu korterisse aadressil xxx linnas, teostas mõõtmised. E ütles, et ta soovib puidust ust. Ta sai E 150 eurot ja lahkus rahaga. Ta ütles E , et võib-olla tuleb hiljem 20 eurot juurde maksta veoteenuse eest. Suuri summasid ta E ei nimetanud. Ukse pidi süüdistatav tellima tuttavalt tisleritöökojast, kuid konkreetset aadressi ega nimesid ta ei nimetanud, kuna ei tahtnud kedagi asjasse segada. Tšekk, mille ta E kirjutas, oli samasugune nagu teistele kannatanutele antud tšekid, see oli ostetud Büroo Maailmast. Firmat süüdistataval ei ole ning J nimelist juhatajat ka mitte. Selle peale, miks E vastas süüdistatava poolt antud numbrile J nimeline naine, arvas süüdistatav, et tegemist võis olla ühendamise veaga. 20 Kohtuistungil selgitas süüdistatav, et tsiviilhagi ta tunnistab, kuna talt oli tellitud puidust uks. Ust paigaldada ei saanud, kuna ta peeti kinni. Nimetatud uks valmistati eratöökojas ning ust süüdistatav vastu ei võtnud, kuna selle kvaliteet oli madal. Süüdistatava sõnul teavitas ta kannatanut, et uue ukse valmistamiseks läheb veel 2 nädalat. Konkreetselt kes pidi kannatanu ukse valmistama süüdistatav ei selgitanud, kuna oma partnereid ta keeldus välja andmast. Süüdistatava sõnul maksis ta ukse eest, kuid seda, kas ust on võimalik ka kätte saada süüdistatav öelda ei osanud. Kohus ei pea süüdistatava poolt kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluseid usaldusväärseks, kuna need ei haaku kannatanu ütlustega, kelle ütluste tegelikkusele vastavuses ei ole kohtul alust kahelda. Kohus leiab, et kui süüdistatav asub ennast aktiivselt kaitsma, siis peab ta võimaldama menetlejal kontrollida ka enda väidete tegelikkusele vastavust, s.o käesoleval juhul seda, kas ja kust ta tellis kannatanule puidust ukse. Kohus leiab, et kannatanu ütluste ja asitõendi vaatlusprotokolliga kogumis on kelmuse toimepanemine K.U poolt tõendatud. Süüdistatav selgitas kannatanule, et ukse maksumusest tuleb tasuda ainult 150 eurot, ülejäänud summa pidi tasuma süüdistatava firma. Samuti andis süüdistatav kannatanule tšeki, millele kirjutas peale enda ja juhataja numbrid, luues kannatanule mulje, nagu töötaks ta firmas, mis tegeleb uste paigaldamisega. Kohus leiab, et puudub alus kahelda kannatanu ütlustes ning arvestab asjaolu, et kannatanu tegi varakäsutuse seetõttu, et temas loodi pettuse teel arusaam, et ukse väärtusest suurema osa maksab keegi kolmas. Seega täitis K.U oma tegevusega kelmuse objektiivse koosseisu. Kannatanu tehes eksimuses olles varakäsutuse sai varalist kahju ning süüdistatav varalist kasu 150 eurot. Kelmus eeldab tahtlust kõigi koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Isik peab looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Kohus leiab, et K.U tegutses kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Isik seadis endale eesmärgiks saada varalist kasu ning olles teadlik kannatanu eksimusest lasi kannatanul teha varakäsutuse. Seega on süüdistatav oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et K.U pani talle inkrimineeritava kuriteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS §-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Kelmuse katse toimepanemine kannatanu K K suhtes Kohus leiab, et K.U poolt talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemist tõendavad kannatanu K K ütlused (II kd, tl 41-44), mille usaldusväärsuses ei ole kohtul alust kahelda ja mille kohaselt 10.01.2013 kella 13.30 paiku nende korteri uksele helistati. Kui ta avas ukse, astus korterisse noormees, kes oli välimuse järgi 30-35 aastat vana, pikka kasvu, kõhn. Seljas oli tal must jope puusadeni, peas oli tal jopekapuuts peal. Temas ei olnud midagi erilist, kuid kannatanu arvab, et saab noormeest ära tunda. See meesterahvas teatas, et kannatanult võeti kommunaalteenuste eest 50 eurot rohkem ja ta tuli selleks, et raha tagastada. Kui ta küsis, kust ettevõttest noormees on, vastas mees midagi eesti keeles. Mida täpselt noormees ütles, ta ei saanud aru. Mees läks tuppa ja palus tema passi, et andmed kirja panna. Ta andis noormehele passi, kes võttis oma väikesest kotist, mis rippus üle õla, märkmikku välja ja hakkas sinna 21 andmeid kirjutama. Olles andmed maha kirjutanud tahtis noormees raha anda. Seejuures teatas noormees, et tal on ainult 200-eurone kupüür, mida ta näitas, olles võtnud selle kotist välja. Seejärel palus meesterahvas talt raha tagasi. Ta vastas noormehele, et tal ei ole raha. Siis küsis mees, kas tal on pangaautomaadi kaart, et raha kontolt välja võtta. Ta vastas noormehele, et mitte midagi ei ole. Mees küsis, kas tal on üldse konto, kuhu saaks 50 eurot üle kanda. Ta vastas noormehele, et ta ei tea numbrit. Seejärel noormees lahkus. Kannatanu tundis äratundmiseks esitamisel (II kd, tl 45-49) ära K.U kui mehe, kes käis tema juures ja teatas, et ta on kommunaalkulude eest tasunud 50 eurot rohkem ning soovis 200 eurost 150 tagasi saada. Kannatanu tunneb mehe ära silmade, nina ja suu järgi. Süüdistatav K.U tunnistas ennast talle inkrimineeritud kuriteo katses süüdi (II kd, tl 62-70) ning selgitas, et omamata sissetulekut ning olles kogenud inimestega suhtlemisalal, 10.01.2013.a kella 12.00 paiku, ta sõitis bussiga Sillamäele, selleks, et olles inimeste usaldust võitnud, välja petta neilt igal võimalikul ettekäändel raha, mida ta kasutaks edaspidi pere ülalpidamiseks. Tal olid kaasas suveniirkupüürid väärtusega 200 eurot, mille ta ostis eelnevalt kaubanduskeskusest, mis asub kaupluste Prisma ja Espak vahel, mida tal oli plaanis vahetada Sillamäe elanikega ehtsa raha vastu. Korterid, kuhu minna, valis ta välja akende ja uste seisukorra järgi. Viru puiesteel asuvas korteris ei saanud naine talle raha tagasi anda. Ta esitles ennast pensionärile postitöötajana, pensionär lasi ta esikusse ja ta seletas, et kannatanule on tulnud summa 100 eurot, kuid tal on ainult 100 eurot ning seega peab raha lahti vahetama. Pensionäril raha ei olnud ning nad läksid lahku. Suveniirkupüüri saades kannatanu midagi kahtlast ei näinud ning nad läksid lahku. Samal päeval sõitis süüdistatav Narva ja raha kulutas isiklikele vajadustele. Kohus leiab, et selles episoodis antud süüdistatava ütluste tegelikkusele vastavuses ei ole alust kahelda, kuna need kattuvad kannatanu K K ütlustega. Erinevus seisneb vaid summa suuruses, mille süüdistatav pidi kannatanule üle andma. Kohus leiab, et nimetatud vastuolu on selgitatav sellega, et tema ütluste kohaselt nimetatud kuupäeval, s.o 10.01.2013.a sõitis ta bussiga Sillamäele selleks, et inimestelt välja petta igal võimalikul ettekäändel raha. Seega on eluliselt usutav see, et ta võib detailides eksida, arvestades kuriteoepisoodide rohkust. Kohtuistungil ei soovinud süüdistatav nimetatud episoodi osas ütluseid anda. Asitõendi vaatlusprotokollist (II kd, tl 71-81) selgub, et kannatanule K.U poolt antud 200 eurose kupüüri näol oli tegemist valerahaga. Süüteokatse koosseisu tuvastamisel tuleb alustada objektiivse kooseisu asemel subjektiivsest koosseisust. Süüteokatse koosseisu peamine subjektiivne tunnus on tahtlus. Süüteokatseks piisab, kui isik pidas vähemalt võimalikuks, et tema teo tagajärjel võib realiseeruda süüteokoosseis. K.U läks kannatanu juurde kavatsusega ta pettusesse viia ning seeläbi mõjutada kannatanut tegema varakäsutust, mille tulemusel rikastuda. Arvestades, et K.U oli eelnevalt ostnud suveniirrahad, mida pettuses kasutas, leiab kohus, et K.U tegutses kannatanut eksitusse viies kavatsusega, samuti tegutses ta kavatsetusega kannatanu varakäsutuse tagajärjel rikastuda. Seega täitis K.U kelmuse subjektiivse kooseisu. Objektiivsete tunnuste hulka kuulub süüteo vahetu alustamine täideviija poolt. K.U esitles ennast kannatanule isikuna, kes tuli kannatanule raha tagastama, näidates kannatanule valeraha ja küsides kannatanult isikutuvastamiseks passi, viis K.U teadlikult 22 kannatanu eksimusse, sellega alustas süüdistatav süüteokoosseisu vahetut täideviimist. Süüteokoosseis jäi lõpule viimata K.U-st sõltumatutel põhjustel, nimelt kannatanul puudus sularaha K.U 200 eurose kupüüri lahtivahetamiseks. Seega on süüdistatav toime pannud kelmuse, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et K.U pani talle inkrimineeritava kuriteo katse toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS § -le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Kelmuse toimepanemine kannatanu I L suhtes Kohus leiab, et süüdistatava poolt talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemist tõendavad kannatanu I L ütlused (II kd, tl 1-4), mille usaldusväärsuses ei ole kohtul alust kahelda ja mille kohaselt lasi keegi 14.12.2012 kella 11.00 paiku tema korteri fonolukul kella. Kui kannatanu küsis, kes on, siis vastati talle, et postiljon. Mitme minuti pärast anti uuesti kella ja ukse taga olev mees selgitas, et Narva linna Sotsiaalabiamet eraldas kannatanule preemia summas 100 eurot ning sõltuvalt kannatanu valikust on võimalik saada raha sularahas või teha postiülekanne. Kuid seejuures teatati, et on ainult 200 eurone kupüür ning kui kannatanu leiab tagasiandmiseks raha, siis ta väljastab kannatanule nimetatud summa. Kannatanu andis mehele 100 eurot ning mees andis vastu 200 eurose. Mees andis võimaluse ka allkirjaga kinnitada, et kannatanu on raha kätte saanud. Peale allkirja võtmist mees lahkus. Kannatanu sõnul on tal probleeme silmanägemisega, ta on vasakust silmas pime, kuid parema silmaga vaadates tundus postiljon Konovalovi antud raha talle kahtlane. Kannatanu otsustas minna postkontorisse, et kontrollida raha ehtsust. Kaubanduskeskuse postkontoris küsis kannatanu, kas nende juures töötab mees nimega K onovalov. Pärast eitava vastuse saamist näitas ta postitöötajale kupüüri ning talle vastati, et see on ilmselt võltsitud. Kannatanu mõistis, et tema juures käinud mees pettis teda. Asitõendi vaatlusprotokollist (II kd, tl 6 -8) selgub, et kannatanule antud 200 eurosel kupüüril puuduvad selle ehtsust kinnitavad metall- , reljeef- ja veemärgid. Süüdistatav K.U tunnistas ennast kohtueelsel uurimisel antud ütlustes süüdi talle inkrimineeritavas kuriteos (II kd, tl 9-13). Ta selgitas, et tal puudub sissetulek, abikaasa ei töötanud ja raha ei olnud. Peres kasvab laps, keda on vaja toita. Ta nägi juhuslikult Põhjakeskuse kaupluses erineva väärtusega suveniirkupüüre. Ta ostis mitu kupüüri väärtusega 50 eurot ja ühe kupüüri väärtusega 200 eurot. Osa 50 euroseid kupüüre kasutas ta ära, osa viskas minema. Mõte esitleda end postiljonina, kes toob Narva Sotsiaalameti preemiaid tekkis tal kohe kui ta kupüüre nägi. Kuna süüdistatav on enda sõnul varem tegelenud kaubandusega ja käinud mööda kortereid meenus talle, et korteris xxx elab pensionär. 14.12.2012 kella 11.00 paiku läks ta kannatanu juurde ja esitles ennast postiljonina, ta selgitas kannatanule, et talle on Narva Sotsiaalabiameti poolt määratud preemia 100 eurot, aga kuna tal on ainult 200 eurone kupüür saab ta raha anda ainult siis, kui kannatanul on raha tagasi anda. Usaldatavuse eesmärgil võttis ta ka kannatanult raha saamise kohta allkirja. Kannatanu andis talle 100 eurot ja tema andis kannatanule valeraha. Seejärel lahkus ta kannatanu korterist. Raha kulutas toiduainetele. Süüdistatav tunnistas ka kohtuistungil ennast nimetatud episoodis süüdi ning ei soovinud kohtuistungil selle episoodi kohta ütlusi anda. Kohus leiab, et süüdistatava poolt selle episoodi kohta antud ütlused on usaldusväärsed, kuna need haakuvad kannatanu ütlustega ja asitõendi vaatlusprotokolliga. Kohtuistungil vaidlustas küll süüdistatav kannatanu tsiviilhagi nõude, öeldes, et sai kannatanult vaid 50 eurot. Kohus leiab, et nimetatud vastuolu kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütlustes ei muuda tema ütluseid täielikult 23 ebausaldusväärseks, kuna ka kohtustungil tunnistas ta ennast süüdi talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises. Kohus leiab, et kannatanu ja süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlustega on tõendatud see, et K.U sai kannatanult seoses viimase petmisega 100 eurot. Kohus leiab, hinnates kõiki eeltoodud tõendeid kogumis, et kelmuse toimepanemine K.U poolt on tõendatud. K.U on ise tunnistanud, et plaan isikutelt valerahaga kasu saamise eesmärgil õiget valuutat välja petta tekkis tal kohe, kui ta suveniirkupüüre nägi. Seega tegutses K.U eesmärgiga viia inimesed teadlikult eksitusse, esitledes ennast postitöötajana ja paludes raha ära vahetada. Eksimusse sattunud kannatanu tegi varakäsutuse olles veendumusel, et materiaalset kahju see endaga kaasa ei too. Seega viies kannatanu pettuse teel eksitusse sai K.U kannatanupoolse varakäsutuse tõttu materiaalset kasu ning kannatanu kahju. Nimetatud tegevusega täitis K.U kelmuse objektiivse koosseisu. Kelmus eeldab tahtlust kõigi koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Isik peab looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Kohus leiab, et arvestades süüdlase kohtueelses menetluses antud ütlusi ning muid tõendeid kogumis tegutses K.U kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Isik seadis endale eesmärgiks saada varalist kasu ning olles teadlik kannatanu eksimusest lasi kannatanul teha varakäsutuse. Seega on süüdistatav oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et K.U pani talle inkrimineeritava kuriteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS §-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Kelmuse toimepanemine kannatanu V D suhtes Kohus leiab, et süüdistatava poolt talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemist tõendavad kannatanu V D ütlused (II kd, tl 19-23), mille usaldusväärsuses ei ole kohtul alust kahelda ja mille kohaselt 09.01.2013 tuli tema juurde koju talle tundmatu noormees ja esitas ennast postitöötajana. Mees seletas, et kolme aasta eest, kui ta sai pensioni kodus on tehtud ümberarvestus ning kannatanu peab saama 250 eurot. Mees tegi ettepaneku maksta kogu raha kohapeal, kuid kuna tal oli kaks 200 eurost kupüüri palus ta kannatanult 150 eurot tagasi. Kannatanu andis 150 eurot mehele ja ütles, et ei ole selliseid kupüüre varem näinud ja küsis, kas need on ehtsad. Mees vastas, et need on viimase väljalaske eurod. Kannatanu pani allkirja mehe märkmetesse ja meesterahvas läks ära. Mõne aja pärast läks kannatanu naabrite juurde, et neile saadud raha näidata ning naabrid ütlesid, et raha ei ole ehtne. Naabrinaine G korterist xx helistas politseisse. Lisaks kannatanu ütlustele tõendavad K.U poolt talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemist tema enda ütlused (II kd, tl 26-31), mille kohaselt tunnistas ta ennast nimetatud kuriteo toimepanemises süüdi. Ta selgitas, et kuna tal puudub sissetuleku allikas, naine ei töötanud ning last oli vaja toita puudus tal teine võimalus. Raha nägi ta juhuslikult olles kaupluses Põhjakeskus. Süüdistatav ostis sealt mitu 50 eurost ja mitu 200 eurost suveniirkupüüri. Kuna varem töötas süüdistatav reklaamiagentuuris ning käis korterites tuli talle meelde, et kannatanu aadressil elab pensionär. 09.01.2013 läks ta kannatanu juurde kahe 200 eurose kupüüriga. Kannatanu avas trepikoja ukse ning korterini jõudes küsis, miks ta tuli. 24 Süüdistatav ütles, et kannatanu on maksnud korteriüüri eest 250 eurot rohkem ja ta tõi temale raha. Kuna süüdistatava väitel oli tal ainult kaks 200 eurost kupüüri palus ta kannatanult 150 eurot tagasi. Kannatanu andis talle kolm 50 eurost. Raha saades lahkus ta korterist ning raha kulutas toiduainetele. Kohus leiab, et selles süüdistatavale inkrimineeritavas episoodis on K.U andnud tegelikkusele vastavaid ütluseid, kuna need haakuvad kannatanu ütlustega. Kannatanu ja süüdistatava ütlustega haakub ka asitõendi vaatlusprotokoll (II kd, tl 71-81), kust selgub, et kannatanule antud 200 eurose kupüüri näol oli tegemist valerahaga. Hinnates eeltoodud tõendeid kogumis on kohus seisukohal, et K.U oma tegevusega täitis kelmuse objektiivse koosseisu. K.U on ise tunnistanud, et läks teadlikult valerahaga kannatanu korterisse eesmärgiga saada kannatanult vahetamise teel õiget valuutat. Seega tegutses K.U eesmärgiga viia kannatanu teadlikult eksitusse, esitledes ennast korteriüüri tagastava isikuna ja paludes raha ära vahetada. Eksimusse sattunud kannatanu tegi varakäsutuse olles veendumusel, et materiaalset kahju see endaga kaasa ei too. Seega viies kannatanu pettuse teel eksitusse sai K.U kannatanupoolse varakäsutuse tõttu materiaalset kasu. Kelmus eeldab tahtlust kõigi koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Isik peab looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Kohus leiab, et arvestades süüdlase kohtueelses menetluses antud ütlusi ning muid tõendeid kogumis tegutses K.U kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Isik seadis endale eesmärgiks saada varalist kasu ning olles teadlik kannatanu eksimusest lasi kannatanul teha varakäsutuse. Seega on süüdistatav oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et K.U pani talle inkrimineeritava kuriteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS §-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Kelmuse toimepanemine kannatanu O F suhtes Kohus leiab, et süüdistatava poolt talle inkrimineeritava kuriteo objektiivse koosseisu täitmist tõendavad kannatanu O F ütlused (II kd, tl 34-38), mille kohaselt 10.01.2013 kella 13.20 ajal helistas tema korteri uksele tundmatu noormees, kes esitles ennast sotsiaalabitöötajana Jõhvist. Mees ütles, et kannatanul tõsteti pensioni 100 euro võrra ja ta tõi raha kannatanule koju. Mees tegi ettepaneku, et kannatanu annaks talle 200 eurosest kupüürist 100 tagasi. Noormees andis kannatanule 200 eurose ja kannatanu andis tagasi 80 eurot, kuna rohkem tal ei olnud anda. Mees võttis raha ja ütles, et tuleb 200 eurosele kupüürile hiljem järgi. Kannatanu mõistis, et teda peteti ja kutsus politsei. Lisaks kannatanu ütlustele tõendavad K.U poolt talle inkrimineeritava kuriteo objektiivse koosseisu täitmist ka tema enda ütlused (II kd, tl 62-70), mis haakuvad kannatanu ütlustega ja mille kohaselt tunnistas ta kuriteo toimepanemist ning selgitas, et ta töötas reklaamiagentuuris ning tegeles selle tööga Sillamäe ja Narva linnades. Olles kogenud inimestega suhtlemise alal sõitis ta bussiga Sillamäele, et inimeste usaldust võita ning neilt välja petta igal võimalikul ettekäändel raha. Kaasas olid tal suveniirkupüürid väärtusega 200 eurot, mis olid soetatud Kaubanduskeskusest, mis asub Prisma ja Espaki vahel. Tal oli plaanis valeraha vahetada Sillamäe elanike ehtsa raha vastu. Konkreetsetesse korteritesse süüdistatav 25 minna ei kavatsenud, korterid valis ta välja akende ja uste seisukorra järgi. Kannatanule esitles ta ennast kui postitöötajat ning selgitas kannatanule, et talle on saabunud 100 eurot. Pensionär küsis, et kust raha laekus ning süüdistatav vastas, et kas sotsiaalabiametilt või pensioniametilt. Pensionär nõustus sularaha võtma ning süüdistatav võttis välja suveniirkupüüri paludes sellest talle 100 eurot tagasi anda. Kannatanu tõi 80 eurot ja selgitas, et tal rohkem raha ei ole, süüdistatav nõustus 80 euro võtmisega ja andis vastu 200 eurose valeraha. Kannatanu midagi saadud kupüüri kohta ei öelnud ja nad läksid lahku. Suveniirkupüüri saades kannatanu midagi kahtlast ei näinud. Samal päeval sõitis süüdistatav Narva ja raha kulutas isiklikele vajadustele. Kohtuistungil tunnistas ka süüdistatav ennast nimetatud kuriteoepisoodis süüdi ning täiendavalt selle episoodi kohta ütlusi anda ei soovinud. Kannatanu ja süüdistatava ütlustega haakub asitõendi vaatlusprotokoll (II kd, tl 71-81), kust selgub, et kannatanule antud 200 eurose kupüüri näol oli tegemist valerahaga. Hinnates eelpool toodud tõendeid kogumis leiab kohus, et kelmuse objektiivse koosseisu täitmine K.U poolt on tõendatud. K.U on ise tunnistanud, et plaan isikutelt valerahaga kasu saamise eesmärgil õiget valuutat välja petta tekkis tal kohe, kui ta suveniirkupüüre nägi. Seega tegutses K.U eesmärgiga viia inimesed teadlikult eksitusse, esitledes ennast postitöötajana ja paludes raha ära vahetada. Eksimusse sattunud kannatanu tegi varakäsutuse olles veendumusel, et materiaalset kahju see endaga kaasa ei too. Seega viies kannatanu pettuse teel eksitusse sai K.U kannatanupoolse varakäsutuse tõttu materiaalset kasu 80 eurot. Kelmus eeldab tahtlust kõigi koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Isik peab looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Kohus leiab, et arvestades süüdlase kohtueelses menetluses antud ütlusi ning muid tõendeid kogumis tegutses K.U kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Isik seadis endale eesmärgiks saada varalist kasu ning olles teadlik kannatanu eksimusest lasi kannatanul teha varakäsutuse. Seega on süüdistatav oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et K.U pani talle inkrimineeritava kuriteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS §-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Kelmuse toimepanemine kannatanu V P suhtes Kohus leiab, et süüdistatava poolt talle inkrimineeritava kuriteo objektiivse koosseisu täitmist tõendavad kannatanu V P ütlused (II kd, tl 49-52), mille usaldusväärsuses ei ole kohtul alust kahelda ja kust nähtub, et 10.01.2013 kella 13.00 paiku helistati talle fonoluku kaudu. Küsimusele, kes ukse taga on vastati, et post. Ukse avanud nägi kannatanu noormeest, kes oli 25-30 aastane ja noormees ütles, et ta tõi kannatanule 100 eurot, mis saadeti postiga. Kannatanu hakkas uurima, kust nii suur raha tuli, kuid mees ei vastanud. Mees tõmbas kotist, mis oli tal üle õla, 200 eurose kupüüri ja kannatanu märkas, et kotis oli üks selline kupüü r veel. Mees ütles, et kuna tal ei ole täpset raha, siis tal oleks 100 eurot tagasi vaja saada. Kannatanu andis mehele 100 eurot üle ja võttis temalt 200 eurose vastu. Seejärel mees lahkus. Pärast mehe lahkumist hakkas kannatanu kahtlustama halba, sest allkirja talt ei võetud raha saamise kohta. Umbes 30 minuti möödudes läks ta poodi ja kui ta kassas tasuma hakkas 26 kahtlustas kassapidaja, et kupüür on võltsitud, sama kinnitasid ka politseitöötajad, et tegemist on valerahaga. Lisaks kannatanu ütlustele tõendavad K.U poolt talle inkrimineeritava kuriteo objektiivse kooseisu täitmist ka tema enda ütlused (II kd, 62 -70), mis on kooskõlas kannatanu ütlustega ja mille kohaselt tunnistas ta kuriteo toimepanemist ning selgitas, et ta töötas reklaamiagentuuris ning tegeles selle tööga Sillamäe ja Narva linnades. Olles kogenud inimestega suhtlemise alal sõitis ta bussiga Sillamäele, et inimeste usaldust võita ning neilt välja petta igal võimalikul ettekäändel raha. Kaasas olid tal suveniirkupüürid väärtusega 200 eurot, mis olid soetatud Kaubanduskeskusest, mis asub Prisma ja Espaki vahel. Tal oli plaanis valeraha vahetada Sillamäe elanike ehtsa raha vastu. Konkreetsetesse korteritesse süüdistatav minna ei kavatsenud, korterid valis ta välja akende ja uste seisukorra järgi. Kannatanule esitles süüdistatav ennast kui postitöötajat ning selgitas, et kannatanule laekus 100 eurot. Küsimusele kust raha laekus vastas süüdistatav, et kas sotsiaalabi- või pensioniametilt või on ta lihtsalt maksnud korteriüüri eest rohkem. Pensionär nõustus võtma sularaha. Süüdistatav võttis välja suveniirkupüüri ja palus 100 eurot tagasi anda, olles selgitanud, et väiksemat raha tal ei ole. Pensionär nõustus ja tõi 100 eurot. Suveniirkupüüri vaadates kannatanu midagi kahtlast ei näinud ja nad läksid lahku. Kohtuistungil tunnistas ka süüdistatav ennast nimetatud kuriteo episoodis süüdi ning täpsemaid ütluseid anda ei soovinud. Kohus hinnates tõendeid kogumis leiab, et kelmuse objektiivse koosseisu täitmine K.U poolt on tõendatud. K.U on ise tunnistanud, et plaan isikutelt valerahaga kasu saamise eesmärgil õiget valuutat välja petta tekkis tal kohe, kui ta suveniirkupüüre nägi. Seega tegutses K.U eesmärgiga viia inimesed teadlikult eksitusse, esitledes ennast postitöötajana ja paludes raha ära vahetada. Eksimusse sattunud kannatanu tegi varakäsutuse olles veendumusel, et materiaalset kahju see endaga kaasa ei too. Seega viies kannatanu pettuse teel eksitusse sai K.U kannatanupoolse varakäsutuse tõttu materiaalset kasu. Kelmus eeldab tahtlust kõigi koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Isik peab looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Kohus leiab, et arvestades süüdlase kohtueelses menetluses antud ütlusi ning muid tõendeid kogumis tegutses K.U kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Isik seadis endale eesmärgiks saada varalist kasu ning olles teadlik kannatanu eksimusest lasi kannatanul teha varakäsutuse. Seega on süüdistatav oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et K.U pani talle inkrimineeritava kuriteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS §-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Kelmuse toimepanemine kannatanu R A suhtes Kohus leiab, et süüdistatava poolt talle inkrimineeritava kuriteo objektiivse koosseisu täitmist tõendavad kannatanu R A ütlused (II kd,tl 55-59), mille usaldusväärsuses ei ole kohtul alust kahelda ja mille kohaselt oli ta 10.01.2013 kodus. Umbes kella 14.00 paiku helistas talle fonoluku kaudu mees, kes nimetas ennast postiljoniks ja palus ukse avada. Mõne aja pärast oli mees korteri ukse taga ja astus kannatanu nõusolekul esikusse. Noormees ütles, et kannatanule on raha 100 eurot. Kannatanu küsimuse peale, miks talle selline raha saadeti vastas noormees, et tema on lihtsalt postitöötaja ja tema saadeti siia, seejärel palus kannatanult 27 dokumenti. Kannatanu tõi oma ID kaardi, noormees täitis midagi oma dokumentides ja ütles kannatanule, et tal on kupüür väärtuses 200 eurot ning väiksemat raha tal ei ole. Noormees palus raha tagasi anda ja kannatanu tõi talle 100 eurot. Järgmisel päeval läks kannatanu poodi ning müüja ütles, et kupüür on võltsitud. Seejärel kannatanu läks koju ja kutsus politsei. Kannatanu palub hüvitada talle tekkinud kahju 100 eurot. Lisaks kannatanu ütlustele tõendavad K.U poolt talle inkrimineeritava kuriteo objektiivse koosseisu täitmist ka tema enda ütlused (II kd, 62 -70), mis on kooskõlas kannatanu ütlustega ja mille kohaselt tunnistas ta kuriteo toimepanemist ning selgitas, et ta töötas reklaamiagentuuris ning tegeles selle tööga Sillamäe ja Narva linnades. Olles kogenud inimestega suhtlemise alal sõitis ta bussiga Sillamäele, et inimeste usaldust võita ning neilt välja petta igal võimalikul ettekäändel raha. Kaasas olid tal suveniirkupüürid väärtusega 200 eurot, mis olid soetatud Kaubanduskeskusest, mis asub Prisma ja Espaki vahel. Tal oli plaanis valeraha vahetada Sillamäe elanikega ehtsa raha vastu. Konkreetsetesse korteritesse süüdistatav minna ei kavatsenud, korterid valis ta välja akende ja uste seisukorra järgi. Pensionärile, kes avas ukse, esitles süüdistatav ennast kui postitöötajat ning selgitas, et postilt on talle määratud raha 100 eurot. Süüdistatav küsis, kas kannatanu soovib saada raha sularahana või ülekandega. Pensionär küsis, kust talle raha laekus ja süüdistatav vastas, et kas sotsiaalabi- või pensioniametilt, kuid võib-olla on ta korteri üüri eest rohkem maksnud. Pensionär nõustus sularaha võtma ning süüdistatav võttis välja suveniirkupüüri selgitades, et väiksemat raha tal ei ole. Pensionär nõustus raha tagasi andma ja tõi 100 eurot. Suveniirkupüüri saades kannatanu midagi kahtlast ei näinud ning nad läksid lahku. Samal päeval sõitis süüdistatav Narva ja raha kulutas isiklikele vajadustele. Kohtuistungil tunnistas ka süüdistatav ennast nimetatud kuriteoepisoodis süüdi ning täpsemaid ütluseid anda ei soovinud. Kannatanu ja süüdistatava ütlustega haakub asitõendi vaatlusprotokoll (II kd, tl 71-81), millest nähtub, et kannatanule antud 200 eurose kupüüri näol oli tegemist valerahaga. Kohus hinnates tõendeid kogumis leiab, et kelmuse objektiivse koosseisu täitmine K.U poolt on tõendatud. K.U on ise tunnistanud, et plaan isikutelt valerahaga kasu saamise eesmärgil õiget valuutat välja petta tekkis tal kohe, kui ta suveniirkupüüre nägi. Seega tegutses K.U eesmärgiga viia inimesed teadlikult eksitusse, esitledes ennast postitöötajana ja paludes raha ära vahetada. Eksimusse sattunud kannatanu tegi varakäsutuse olles veendumusel, et materiaalset kahju see endaga kaasa ei too. Seega viies kannatanu pettuse teel eksitusse sai K.U kannatanupoolse varakäsutuse tõttu materiaalset kasu. Kelmus eeldab tahtlust kõigi koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Isik peab looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Kohus leiab, et arvestades süüdlase kohtueelses menetluses antud ütlusi ning muid tõendeid kogumis tegutses K.U kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Isik seadis endale eesmärgiks saada varalist kasu ning olles teadlik kannatanu eksimusest lasi kannatanul teha varakäsutuse. Seega on süüdistatav oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et K.U pani talle inkrimineeritava kuriteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS §-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. 28 Karistusõiguslik hinnang K.U poolt toime pandud kelmustele K.U poolt toime pandud süütegude kvalifitseerimisel on õige kvalifitseerida tema teod KarS § 209 lg 2 p 1 alusel, kuna K.U on eelnevalt 23.01.2007 ja 16.09.2010 Viru Maakohtu Narva kohtumaja poolt kelmuste toimepanemise eest karistatud, seega on K.U näol tegemist isikuga, kes on varem toime pannud kelmuse. Omastamise toimepanemine kannatanu V A laenu tagastamata jättes Omastamise objektiivne koosseis eeldab valduses oleva või usaldatud võõra vallasasja või vara ebaseaduslikku enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-84-12 punkti 10 kohaselt KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu üldkogu
22. novembri
23. a otsus asjas 3-1-1-24-05, p 14 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
24. aprilli
25. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 9;
26. veebruari
27. a otsus asjas nr 3-1-1-106-10, p 8;
28. oktoobri
29. a otsus asjas nr 3-1-1-68-11, p 10 ning
30. detsembri
31. a otsus asjas nr 3-1-1-97-11, p 15.3). Punkti 12 kohaselt süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, sest see oleks otseselt vastuolus KrMS § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sätestatuga. Viidatud sätete kohaselt tuleb just süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus. Menetlusõiguslikult ei ole aktsepteeritav olukord, kus toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. Süüdistuse kohaselt seisnes K.U poolt toime pandud omastamine selles, et ta laenas V A 270 eurot, mida ei ole käesolevaks ajaks tagastanud. Sularaha näol on tegemist vallasasjaga KarS § 201 tähenduses. Samas peaks omastamise objektiivse koosseisu täitmiseks toimuma valduses oleva või usaldatud võõra vallasasja või vara ebaseaduslik enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Süüdistuse tekstist ei nähtu, milles seisnes K.U poolt võõra vallasasja enda kasuks pööramise ebaseaduslikkus. Samuti välistab K.U süüdimõistmise see, et süüdistuse sisu kohaselt sõlmisid kannatanu V. A ning K.U võlaõigusseaduse (VÕS) § -s 396 reguleeritud laenulepingu, mille alusel laenuandja V. A andis laenusaajale K.U-le 270 eurot võlgu. Seega nimetatud raha läks üle K.U omandisse ning K.U võis seda kasutada oma äranägemise järgi. Karistusõiguslikus mõttes ei olnud nimetatud raha K. 29 K.U valduses olev võõras asi, seega ei saanud ta nimetatud raha ka omastada. K.U rikkus laenulepingust tulenevaid tagasimakse tingimusi, kuid sellega seoses ei muutunud algselt õiguspäraselt K.U omandisse tulnud 270 eurot talle võõraks. Kuna K.U valduses olev raha ei olnud talle võõras ja tal oli tsiviilõiguslik alus selle käsutamiseks, siis on täitmata ka omastamise objektiivne koosseis ja K.U ei ole talle etteheidetavat tegu toime pannud. Eeltoodule tuginedes ei ole K.U täitnud deliktistruktuuri esimest astet ning tuleb antud süüdistuses õigeks mõista, samuti ei ole võimalik arvestades süüdistuse sisu tema tegevust kvalifitseerida ümber ka mõne teise süüteo toimepanemiseks. IV Kohtu seisukoht K.U karistuse osas Tulenevalt KarS §-st 56 on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Raskendava asjaoluna arvestab kohus K.U-le karistust mõistes KarS § 58 p 3 alusel süüteo toimepanemist teadvalt kõrges eas isikute suhtes. Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-93-12 p 9.2 tuleneb, et kõrges eas isiku all tuleb mõista vanaduspensioniealisi inimesi. Kõigis K.U poolt toime pandud episoodides ( v.a E S episood) on kannatanuteks vanaduspensioniealised isikud. Seega kohtu hinnangul otsustas K.U kelmused toime panna teadvalt kõrges eas isikute suhtes. Üldteada asjaoluna on üldjuhul kõrges eas isikuid kergem viia eksimusse, kuna nad ei jõua enam hoida ennast aktiivselt kursis ühiskonnas toimuvaga. Kaitsja väide nagu saaks kannatanute kõrget vanust ainult siis raskendava asjaoluna välja tuua, kui süüdistusaktis on kannatanut vanus konkreetselt välja toodud, ei ole asjakohane. Süüdistusaktis on kuriteo asjaolude kirjeldusel välja toodud kahe kannatanu vanus. Üks neist on sündinud
32. aastal ja teine
33. aastal. Samuti palus prokuröri abi kohtuvaidlustes karistust mõistes kohaldada karistust raskendava asjaoluna süüteo toimepanemist kõrges eas isiku suhtes. Seega sai kaitsja juba süüdistusaktiga tutvudes teada, et kannatanute (v.a E S) näol on tegemist kõrges eas olevate isikutega ning seeläbi sai kaitsja valida kaitsetaktika ning ka kohtuistungil oli tal võimalik teostades kaitset esitada enda seisukoht karistust raskendava asjaolu esinemise osas. Süüdistatav K.U on kuriteod toime pannud kavatsetult ning karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks tuleb arvestada ka tema varasemat karistatust, mille kohaselt teda on varasemalt korduvalt karistatud kuritegude toimepanemise eest, sh samalaadsete kuritegude toimepanemise eest, kuid vaatamata sellele, ei ole ta talle mõistetud karistustest vajalikke järeldusi teinud. Kohtupraktikas on välja kujunenud arusaam, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-58-13, p 7). Kohus arvestas karistuse mõistmisel ka seda, et Eesti 30 karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Seega on mõistetud karistuse reaalne ärakandmine reegel ning karistusest tingimisi vabastamine erand, mille rakendamisele on ette nähtud konkreetsed tingimused. Kohus leiab, et arvestades käesolevas kriminaalasjas süüdistatavale inkrimineeritavate kuritegude episoodide arvu ja süüdistatava varasemat karistatust ning karistust raskendava asjaolu esinemist ei esine K.U puhul selliseid erandikke asjaolusid, mis võimaldaksid jätta talle mõistetava karistuse reaalselt täitmisele pööramata. KarS § 209 lg 2 p 1 näeb karistusena ette ühe- kuni viieaastase vangistuse. Kohus leiab, arvestades K.U süü suurust, mida suurendab episoodide rohkus ning karistust raskendava asjaolu esinemist, ei ole võimalik karistada teda alla karistuse keskmist määra jääva vangistusega. K.U on eelnevalt kahel korral kelmuste toimepanemise eest karistatud, kuid ta ei ole eelnevatest karistustest järeldusi teinud ning jätkas kelmuste toimepanemist valides kannatanuteks kõrges eas olevad isikud (v.a kannatanu E S ), keda on kergem viia eksitusse ning mõjutada varakäsutust tegema. Seetõttu leiab kohus, et K.U tuleb karistada reaalse vangistusega üle sanktsiooni keskmise määra ning talle tuleb mõista 4 aastat vangistust. Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluses, siis tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada talle mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistada K.U vangistusega 2 aastat ja 8 kuud. Karistuse alguseks lugeda K.U kinnipidamine
34. aprillil
35. a. V Tsiviilhagi Kohus leiab, et tsiviilhagid tuleb rahuldada osaliselt, arvestades süüdistatava õigeksvõttu. TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. TsMS § 440 lg-st 4 järeldub, et kostja õigeksvõtt ei ole kohtule siduv üksnes abielu- või põlvnemisasjas või asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta õigeks kõik kostjad. Eeltoodust tulenevalt on kohus seotud kostja õigeksvõtuga. K.U vaidlustas vaid kaks hagi, s.o kannatanu R. R hagis oleva nõude summas 433 eurot, tunnistades nõuet summas 358 eurot ning I. L hagis oleva nõude summas 100 eurot, tunnistades nõuet summas 50 eurot. Ülejäänud hagid võttis ta õigeks. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane muuhulgas ka juhul, kui tegemist on kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tsiviilhagid tuleb rahuldada arvestades süüdistatava õigeksvõttu ning mõista K.U-lt välja kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks: - kannatanu V A (xxx) kasuks 110 eurot kuriteoga tekitatud kahju; 31 - kannatanu V I (xxx) kasuks 200 eurot kuriteoga tekitatud kahju; - kannatanu R G (xxx) kasuks 150 eurot kuriteoga tekitatud kahju; - kannatanu V V (xxx) kasuks 280 eurot kuriteoga tekitatud kahju; - kannatanu E S (xxx) kasuks 150 eurot kuriteoga tekitatud kahju; - kannatanu V D (xxx) kasuks 150 eurot kuriteoga tekitatud kahju; - kannatanu O F (xxx) kasuks 80 eurot kuriteoga tekitatud kahju; - kannatanu V P (xxx) kasuks 100 eurot kuriteoga tekitatud kahju; - kannatanu R A (xxx) kasuks 100 eurot kuriteoga tekitatud kahju. Kohus peab põhjendatuks rahuldada kannatanu I L hagiavalduse ka täielikult ning mõistab süüdistatavalt tema kasuks välja 100 eurot kuriteoga tekitatud kahju. Kohus peab usaldusväärseks kannatanu ütluseid, mille kohaselt andis ta K.U-le tema suhtes toime pandud kelmuse tõttu üle 100 eurot, millise kahju kohustub süüdistatav hüvitama. Ka kohtueelsel uurimisel antud ütlustes on K.U tunnistanud 100 euro saamist I. L . K.U vaidlustas osaliselt R. R hagiavalduse, võttes õigeks 358 euro suuruse nõudesumma ning vaidlustas temalt veel lisaks 75 euro väljamõistmise, kuna ta andis kannatanutele üle tooteid. Seda, et K.U tõi kannatanutele tooteid, mida ta väitis olevat Dormeo toodangu, tõendavad ka kannatanute R. ja G. R ütlused. Kannatanud ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et neile K.U poolt üle antud toodete väärtus oleks väiksem. Kuna tulenevalt VÕS § 127 lõikest 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, ei ole võimalik rahuldada hagejate nõuet täies ulatuses. Põhjendatud on R. R kasuks mõista K.U-lt välja 358 eurot, mille kannatanu abikaasa olles eksimuses andis süüdistatavale üle remonttööde teostamiseks. KrMS § 310 lg 2 kohaselt, kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata. Kuna kohus mõistis K.U õigeks omastamises, mis puudutas kannatanu V A 270 euro laenamist, siis kohus jätab V. A tsiviilhagi summas 270 eurot läbivaatamata. Kohus selgitab tulenevalt KrMS § 310 lg -st 3, et kannatanul on õigus esitad a hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. VI Asitõendid Vastavalt KrMS 126 lg 3 menetleja määruses või kohtuotsuses nähakse asitõendi suhtes ette järgmised meetmed: p 1 kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ru umis või ekspertiisiasutuses; p 2 muu asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale; p 4 väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber. Lähtuvalt eeltoodust otsustas kohus asitõendid: - 3 tk 100 dollarilised võltsrahad , mis asuvad kriminaalasja juures,

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; - kinnipidamisel K.U juurest leitud asitõendid telefon Samsung koos simkaardiga, telefon LG koos sim-kaardiga, võtmekimp, tuletikud, komm, rahakott, 8 kaarti, korterimakse kviitung, märkmetega paber, mis on hoiule antud politsei asitõendite hoidlasse, tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel K.U-le; 32 - R G väljastatud ettemaksu kviitung, mis asub kriminaalasja juures,

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; E S väljastatud ettemaksu kviitung, mis asub kriminaalasja juures,

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; I L antud 200-eurone valeraha, mis asub kriminaalasja juures,

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; V D antud kaks 200-eurost kupüüri, mis asuvad kriminaalasja juures,

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; O F antud kaks 200-eurost kupüüri, mis asuvad kriminaalasja juures,

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; K P antud 200-eurone kupüür, mis asub kriminaalasja juures,

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; R A antud 200-eurone kupüür, mis asub kriminaalasja juures,

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde. VII Menetluskulud Kr

MS § 180 lg 1 alusel tuleb süüdimõistetutelt välja mõista menetluskulud. KrMS §-de 175 lg 1 p 9 ja 179 lg 1 p 2 alusel kuulub K.U-lt väljamõistmisele sundraha teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise tõttu summas 480 eurot, milline summa vastab 1,5 kuupalga alammäärale. Kohus peab tulenevalt KrMS §-st 175 lg 1 p 4 põhjendatuks välja mõista süüdistatavalt ka määratud kaitsjale väljamakstava tasu kaitsja Igor Belugini poolt eeluurimisel osutatud õigusabi eest 335 eurot ja 76 senti ja kaitsja Igor Belugini poolt 07.10.2013 kohtuistungil osutatud õigusabi eest 288 eurot. Riigikohus on asunud seisukohale, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1). Arvestades K.U süüditunnistamise suhet süüdistuse kogumahtu leiab kohus, et osa menetluskuludest, s.o 200 eurot tuleb jätta riigi kanda. Tulenevalt KrMS § 180 lg 3 kolmandast lausest võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kohus leiab, et arvestades resotsialiseerumisväljavaateid tuleb K.U-le anda õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Otsuse tegemisel kohus juhindub KrMS § 191, 233, 238, 311, 313-
3. (allkirjastatud digitaalselt) Mari-Liis Avikson Kohtunik 33