4-20-1309 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2020, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-20-1309 (233020001232) Väärteoprotokolli number AB150996

§ 63

lg 1 alusel karistada I.O toimepandud väärtegude eest raskeimat karistust sisaldava seadusesätte alusel, s.o liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi arestiga 20 (kakskümmend) päeva. Karistusaja alguseks lugeda kinnipidamise aeg – 23.03.2020 kell 02:

1. VTMS § 199 lg 3 ja 205 lg 1 kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub ja pööratakse täitmisele selle tegemisest. Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 3 alusel võtta I.O-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus tähtajaga 9 (üheksa) kuuks kohtuotsuse jõustumisest. Liiklusseaduse § 127 alusel on I.O kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Lisakaristuse mõistmisel koos arestiga laieneb lisakaristus põhikaristuse kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale. Edasikaebamise kord Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule Narva kohtumaja kaudu 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast, s.o
2. märtsist
3. Kui ettenähtud tähtajaks ei teatata soovist kasutada apellatsiooniõigust, vormistatakse kohtuotsus ainult selle lõpposana. Apellatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus maakohtu kantseleis kättesaadav alates
4. aprillist
5. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil otsus on kohtumenetluse pooltele maakohtus kantseleis tutvumiseks kättesaadav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna patrullitalituse patrullpolitseinik O T koostas 23.03.2020 väärteoprotokolli selle kohta, et I.O juhtis 23.03.2020 kella 02.36 ajal asula piires, s.o Narva linnas Tallinna mnt 20 maja juures Puškini tänava poole liikudes mootorsõidukit Mercedes-Benz reg nr-ga xxx kiirusega 132 +/-5 km/h. Selliselt ületas ta lubatud sõidukiirust, s .o 50 km/h mitte vähem kui 77 km/h. Taolise käitumisega rikkus I.O LS § 15 lg 1 p 2 ja pani toime LS § 227 lg-s 4 sätestatud väärteo. Samuti juhtis I.O mootorsõidukit, millel puudus liikluskindlustus. Liikluskindlustuse puudumisega rikkus I.O LKindlS § 3 lg-t 2 ja pani toime LKindlS §-s 81 nimetatud väärteo. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7. Kohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja seisukoha ning uurinud kirjalikke tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele.
8. Hinnates väärteo tõendatust LS § 227 lg 4 järgi kvalifiseeritava väärteo toimepanemises, siis märgib kohus, et arutataval juhul on menetluse käigus uuritud tõenditega tõendatud, et I.O pani toime talle inkrimineeritava väärteo, mis on on kvalifiseeritav LS § 227 lg 4 järgi. Kohtuistungil tunnistas I.O täielikult oma süüd talle inkrimineeritavate väärtegude toimepanemises ja ta selgitas, et politsei pidas teda 23.03.2020 kella 2.36 või 2.46 paiku kinni Puškini tänaval. Ta sõitis mootorsõidukiga Mercedes-Benz reg nr-ga xxx Tallinna maanteelt kodu poole. Tunde järgi võis ta liikuda 110-120 km/h tunnis, ent radari järgi oli tema sõidukiirus 132 km/h. Ta tunnistas ka, et tal puudus liikluskindlustus. I.O ütlused on täielikus kooskõlas ka teiste, kohtus uuritud tõenditega. 23.03.2020 koostatud kinnipidamise protokolli kohtalselt peeti I.O kinni 2 22.03.2020 kella 20.40 paiku seoses LS § 224 lg-s 4 sätestatud väärteo toimepanemisega. 23.03.2020 koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt teostati 23.03.2020 kell 02.36 riikliku järelevalve korras I.O juhitud mootorsõiduki Mercedes-Benz reg nr-ga xxx suhtes liikumiskiiruse mõõtmist Narva linnas, Tallinna mnt 20 juures, kui sõiduk liikus Puškini tänava suunas. Suurimaks lubatud sõidukiiruseks on antud teelõigul 50 km/h. Liiklusjärelevalvet teostati kiirusmõõturiga Stalker DSR 2X nr-ga DP009663 (tabloo 200-0654-00, antennid KC031279, KR009147). Kiirusemõõteseadme näidu kohaselt oli kaebaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 132 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h, mistõttu arvestati lõplikuks sõidukiiruse määraks 127 km/h. Kontrollides kiirusmõõturi kasutamise protokolli kantud laiendmääramatuse õigsust vastavalt Vabariigi Valitsuse määruse nr-le 78 (Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrus nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“, ja kõnealuse määruse lisa 1), asub kohus seisukohale, et protokolli kantud kiirusmõõturi laiendmääramatus on õige.
9. Edasiselt märgib kohus, et mõõtetulemus loetakse jälgitavaks, kui mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist. Taolisel juhul piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest (MõõteS § 5 lg 1 ls 2). Kohus uuris kohtumenetluses tõendina ka taatlustunnistust nr TTRS -19/
10. Kõnealuse tunnistuse kohaselt on kiirusmõõtur Stalker DSR 2X nr-ga DP009663 (tabloo 200-0654-00, antennid KC031279, KR009147) ka taadeldud.
11. Samuti on kohus seisukohal, et täidetud on ka kiirusemõõtmisele kohalduvad lisanõuded. Järgitud on nii mõõtemetoodikat kui tootja kasutusjuhendi nõudeid, s.o nõudeid, mis tulevad Vabariigi Valitsuse määrusest nr 78 (Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele). Kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt testiti mõõteseadet vahetult enne selle kasutamist – testid viidi läbi 22.03.2020 kell 18.15; seade oli töökorras ja selle töötemperatuur vastas mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Mõõtmine viidi läbi ka mõõtmiseks sobilikes ilmastikuoludes – mõõtmine toimus asulasisesel teel, hea nähtavusega piirkonnas, pimedal ajal, tehisvalguses, sademeteta ilmastikutingimustes ja kuivades teeoludes kattega teel. Samuti on mõõtmisel tekkinud Doppleri helisignaal olnud ühtlane. Mõõtmist teostati statiivilt ja mõõterežiimiks oli valitud samas suunas liikuva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast sõidukist. Mõõtja kiirus mõõtmise hetkel oli 78 km/h, mõõdetav sõiduk liikus 2 sõidurajal pärisuunaliselt, ta eemaldus patrullautost ning kiirendas intensiivselt. Samuti nähtub kiirusemõõturi protokollist, et mõõtmise hetkel segavaid faktoreid ei esinenud. Sõiduki kinnipidamise järgselt tutvustati juhile seadme tabloole fikseeritud lugemit, mida on menetlusalune isik protokollis omakäeliselt ka kinnitanud.
12. Analüüsides eelnevat, on kohus seisukohal, et kiirusemõõtmise protokolli ja isikuliste tõendiallikate ütlustega on tõendatud, et I.O juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas, s.o 23.03.2020 kella 02.36 paiku mootorsõidukit Mercedes-Benz reg nr-ga xxx Ida-Virumaal, Narva linnas Tallinna mnt 20 juures Puškini tänava poole liikudes. Samuti on tõendamist leidnud, et kõnealusel teelõigul oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h. I.O juhitud mootorsõiduki kiiruseks oli aga 132 km/h +/- 5 km/h. Selliselt ületas I.O lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 77 km/h. LS § 15 lg 1 p 2 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 km/h. Kuna I.O juhtis mootorsõidukit kiiremini, kui 50 km/h, siis rikkus ta LS § 15 lg 1 p
13. Kuna ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 77 km/h, siis on tema tegevus õigesti kvalifitseeritud 3 LS § 227 lg 4 järgi.
14. Mis puudutab subjektiivse koosseisu täidetust, siis jagab kohus täielikult kohtuvälise menetleja kohtuistungil väljendatud seisukohta, mille kohaselt pani I.O talle inkrimineeritava väärteo toime tahtlikult. Kohtuistungil avaldas I.O, et omab juhtimisõigust 5 aastat ja Euroopas töötamise tõttu on ta ka suur sõidukogemus (tunnistaaž). I.O kinnitas, et juhtimisõiguse saamiseks läbis ta mh teooriatunnid, ta on teadlik, et asulasisesel teel võib sõita maksimaalse kiirusega 50 km/h. Ta kinnitas, et liiklusseadus ei näe ette, et tühjal ja sirgel teelõigul sõitmisel liiklusseadus erisusi ei sätesta. Märgitust järeldub, et I.O teab ning tunneb liiklusalaste õigusaktide nõuded, sh kohustust liikuda asulasisesel teel maksimaalselt kiirusega 50 km/h. Eelnevast järeldab kohus, et juhtides mootorsõidukit asulasisesel teel oluliselt kiiremini kui seda on 50 km/h tunnis ja tehes seda teadlikult – I.O kinnitas, et tema hinnangul oli sõidukiirus 110 -120 km/h tunnis ning see polnud ohtlik, sest tee oli sirge ja tühi – siis osutavad tema selgitused koostoimes objektiivselt avaldunud käitumisega, et I.O pani LS § 227 lg-s 4 nimetatud väärteo toime tahtluse intensiivseimas vormis ehk kavatsetult.
15. I.O-le heidetakse ette ka LKindlS § 81 r ikkumist. Osutatud norm sätestab vastutuse liikluskindlustuseta sõiduki juhtimise eest või välisriigis põhiasukohta omava sõiduki juhi poolt riiklikku järelevalvet teostavale politseiametnikule või abipolitseinikule liikluskindlustuse olemasolu tõendava dokumendi esitamata jätmise eest. Kohtuistungil tunnistas I.O sellegi väärteo toimepanemist, avaldades, et tõepoolest puudus tema juhitud sõidukil kinnipidamise hetkel liikluskindlustus. Ühtlasi selgitas ta, et pidi koheselt minema S ASi, et pangaautomaati raha sisestada ja seejärel liikluskindlustus vormistada. LKindS § 3 sätestab kindlustuskohustuse, nähes lg-s 1 ette, et kindlustuskohustus on kohustus sõlmida kohustusliku liikluskindlustuse leping kolmandale isikule sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks liikluskindlustuse seaaduses sätestatud korras ja ulatuses. LKindlS § 3 lg 2 keelab liikluses kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust. Kuna I.O juhitud sõidukil Mercedes-Benz reg nr-ga xxx puudus kohustuslik liikluskindlustus, siis rikkus I.O LKindS § 3 lg-t 2 ja ta pani toime LKindlS §-s 81 sätestatud väärteo.
16. Hinnates subjektiivse koosseisu täidetust, siis on kohus seisukohal, et LKindlS § 81 rikkumise realiseeris I.O samuti tahtlikult. Tema kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta oli teadlik liikluskindlustuse puudumisest. Oluline on seegi, et I.O oli ka 20 minutit varem politsei poolt kinni peetud ja selle kinnipidamise käigus selgitati talle, et tema juhitava sõidukil puudus liikluskindlustus. Seega, vaatamata teadlikkusele kindlustuse puudumisest jätkas I.O mootorsõiduki juhtimist. Arvestades kajastatud asjaolusid nende kogumis, järeldab kohus, et I.O seadis endale eesmärgiks kindlustuseta mootorsõiduki juhtimise, ta tahtis seda ja realiseeris selle eesmärgi. Selliselt realiseeris ta aga LKindS § 81 subjektiivse koosseisu tahtluse intensiivseimas vormis ehk kavatsetult.
17. LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. LKindlS § 81 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. Antud juhul pani menetlusalune isik temale inkrimineeritud väärteod toime ühe teoga.

§ 63

lg 1 kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd toimepanduist raskeimat karistust näeb ette LS § 227 lg 4 väärtegu, siis tuleb karistus mõista LS § 227 lg 4 sanktsiooni alusel. 4 11.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

1. Kuna LS § 227 lg 4 sätestab alternatiivsed karistusliigid, kujundab kohus esmajoones seisukoha küsimuses, kas I.O-le on võimalik kohaldada karistusena rahatrahvi. Tutvudes I.O andmeid kajastava karistusregistri väljatrükiga, nendib kohus, et I.O on varem korduvalt liiklusalaseid väärtegusid toime pannud isikuks, kelle rikkumistele on riigivõim reageerinud rahatrahvi määramistega. I.O on aga määratud rahatrahvid jätnud tasumata. Ent enamgi veel – I.O pole jätnud mitte üksnes varasemaid rahatrahve tasumata, vaid ta on jätkanud ohtlike liiklusalaste rikkumiste toimepanemist. Asjakohane on seegi, et I.O puudub töökoht. Seega ei saa ta sissetulekut, mistõttu puudub tal ka objektiivne võimalus uue võimaliku rahatrahvi tasumiseks. Seega I.O eelnev korduv väärteokaristatus koostoimes tasumata rahatrahvidega koostoimes uue liiklussüüteo toimepanemise ning töö ja legaalse sissetuleku puudumisega välistavad tema karistamise rahatrahviga. Ehk teisisõnu – rahatrahv karistusliigina on I.O suhtes end ammendunud ning on ebatõhus tema õiguskuulekuse tagamise kontekstis.
2. Samuti on kohus veendumusel, et I.O õiguskuulekust pole võimalik saavutada ka põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kaudu. Kohus osutab, et I.O on seoses liikluskiiruse ületamisega kolm kehtivat väärteokaristust ja 02.01.2019 otsusega kohaldati tema suhtes kõrvuti rahatrahviga ka juhtimisõiguse äravõtmist üheks kuuks. Võttes arvesse, et I.O pani toime uue raske liiklusrikkumise, juhtides mootorsõidukit Narva linnas ehk asulasisesel alal mitte vähem kui 127 km/h, siis järeldub, et ka varasem juhtimisõiguse äravõtmine tema õiguskuulekust ei taga. Seejuures ei kohuta teda ka teadmine, et igakordselt reageerib riigivõim tema rikkumistele raskemalt. Taoliste asjaolude esinemisel saab kohtu veendumusel I.O järjepidevatele liiklusalastele õigusrikkumistele reageerida üksnes tema vabaduse piiramise ehk arestiga.
3. Nagu öeldud, on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmise üldpõhimõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistust ettenägeva sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. 15. Kuna LS § 227 lg-s 4 sätestatud väärteo toimepanemise eest võib kohus

§ -st 48 juhindudes kohaldada kuni 30-päevast aresti, siis on sanktsioonimäära keskmiseks määraks on 15 päeva pikkune arest.

1. Hinnates I.O süü suurust, on kohus seisukohal, et I.O süü on suur. Süü suuruse hindamisel on esmatähtis kiiruseületamise määr – I.O ületas sõidukiirust mitte vähem kui 77 km/h. Asjakohane on seegi, et kõnealune kiiruseületamine toimus asulasisesel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h. Kohus märgib, seadusandaja on kehtestanud kiirusepiirangud selleks, et tagada kõigi liiklejate turvalisust, tagada nende elu, tervise ja omadi kaitse. Liikudes aga asulasisesel teel, täpsemalt linnas, sedavõrd suure kiirusega, nagu seda tegi I.O, siis on võimalik teha s elle kohta vaid ainuvõimalik järeldus – I.O ei hoolinud vähimalgi määral üldisest liiklusohutusest ja ta pani abstraktsesse ohuolukorda nii enda kui tema sõidukis olnud kaasreisijad. Kohus võtab süü suuruse hindamisel arvesse ka süüteo tahtluse vormi ehk seda, et I.O realiseeris LS § 227 lg 4 järgi kvalifiseeritava väärteo tahtluse 5 intensiivseimas vormis ehk kavatsetusega. Obligatoorne on seegi, et vaatamata asjaolule, et kohus määrab I.O-le karistuse vaid ühe ehk LS § 227 lg 4 alusel, pani I.O toime kaks väärtegu. Kahe väärteo toimepanemine on hinnatav süüd suurendava asjaoluna. Seega on kohus veendumusel, et I.O süü on sedavõrd suur, et tuua kaasa karistusmäär, mis jääb sanktsoonimäära maksimumäära lähedasse määra.
2. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust raskendavad asjaolud kohtu veendumusel puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist. Mis puudutab võimalikku kahetsust, siis kohtuistungil I.O kahetust ei avaldanud ja seda pole võimalik tuvastada ka tema objektiivse käitumise kaudu. Kohtuistungil antud selgituste kohaselt oli I.O teadlik kiiruse ületamisest, ent tema hinnangul polnud tegemist raske rikkumisega, sest teisi liiklejaid polnud ja oma käitumisega ta kellelegi ohtu ei kujutanud. Taoliste selgituste puhul on välistatud kahetsuse arvestamine karistust kergendava asjaoluna.
3. Nagu eelevalt osutatud, tuleb lisaks isiku süüle

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Lisaks tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus osutas juba varem, et I.O on korduvalt väärteokorras karistatud liiklusalaste õigusrikkumiste eest. Nagu toodud, on eelnevad karistused rahatrahvide näol tulemusetud, sest I.O jätkab liiklusalaseid rikkumisi, tehes seda üha ohtlikumal viisil. Võttes arvesse juba varasemat korduvat karistatust, samuti antud menetluse esemeks olevaid väärtegusid, samuti seda, et iga uue rikkumisega saavad karistused isiku jaoks üha raskemaks minna, samuti karistuse mõistmise üldpreventiivseid kaalutlusi, karistab kohus I.O kahekümne päeva pikkuse arestiga. 19. I.O kinnipidamise protokollist nähtub, et I.O peeti kinni 23.03.2020 kell 02.40.

§ 68lg 2 kohaselt arvatakse kinnipidamine väärtemenetluses karistusaja hulka.

Kuna käesoleva otsusega karistab kohus I.O kahekümne päeva pikkuse arestiga, siis tuleb tema karistusaja alguseks lugeda tema kinnipidamise aeg ehk 23.03.2020 kella 02.40st. Kohus märgib ka, et VTMS 199 lg 3 kohaselt jõustub kohtuotsus aresti mõistmise kohta selle tegemisest.

1. LS § 227 lg 5 p 3 sätestab, et kohus võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Kohtupraktikas tunnustatud arusaama kohaselt aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Nagu korduvalt viidatud on I.O varem karistatud eriliigiliste liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, sh on juba varem piiratud ajutiselt tema juhtimisõigust. Uue raske liiklusalase väärteo toimepanemine koostoimes liikluskindlustuse seaduse rikkumisega näitab, et I.O õigusvastane liiklusalane käitumine taandumise märke ei näita ning tema käitumine muutub üha ohtlikumaks. Kohus arvestab ka seda, et liiklusnõuetest arusaamise osas on I.O liiklusseadusega sobimatu arusaam. Ta selgitas, et tema tegu polnud ohtlik, sest sellega ei kaasnenud ohtu kellelegi. Kohtu jaoks tähendavad eelostatud asjaolud nende kogumis, et I.O puudub seadusenõuetele vastav arusaam ja teadmised, tal puuduvad soov ja tahtmine liiklusnõuete kohaseks täitmine, tema käitumine liikluses on ääretult ohtlik ja temast lähtuvat ohtu ning tema teadlikkust liiklusnõuetest kinnipidamisega tuleb maandada pikemaajalise juhtimisõiguse äravõtmisega. Lühiajaline juhtimisõiguse äravõtmine, s.o 1 kuuks talle vähimatki mõju ei avaldanud. 6
2. Seadusandaja lubab juhtimisõigust peatada 6-12 kuuks. Keskmine määr on juhtimisõiguse äravõtmine üheksaks kuuks. Arvestades I.O regulaarset puudulikku liikluskäitumist mootorsõiduki juhtimisel, temast lähtuvat ohtu, samuti seda, et varem kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine pole talle mõju avaldanud, siis peab kohus kohaseks kohaldada I.O-le juhtimisõiguse äravõtmiseks sanktsoonimäära keskmises määras ehk üheksaks kuuks. Tegemist on lisakaristuse määraga, mis annab I.O-le piisava tagasiside tema raskele liiklusalalasele rikkumisele, suunab teda teadvustama liiklusnõueid ja nendest kinnipidamisest vajadust, ent toob eelduslikult kaasa ka arusaama edaspidiseks, et liiklusnõuded on kohustuslikuks täitmiseks.
3. Eeltoodust tulevalt mõistab kohus I.O süüdi LS § 227 lg 4 ja LKindlS § 81 järgi ja karistab teda

§ 63lg-st 1 tulenevalt LS § 227 lg 4 alusel 20 päeva pikkuse arestiga.

Karistusaja alguseks tuleb lugeda I.O kinnipidamise aeg, s.o 23.03.2020 kell 02.40. Samuti võtab kohus LS § 227 lg 5 p 3 alusel ära I.O-lt mootorsõiduki juhtimisõiguse 9-ks kuuks. /allkirjastatud digitaalselt/ 7