KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. mail 2020. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-20-938 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidear

) § 15 lg 1 p 1 rikkudes mootorsõidukit Audi Q7 registreerimismärgiga XXX kiirusega 120 +/-8 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. 1

1. Reageerides I.J 04.11.
2. a esitatud vastulausele (tl 37), koostas kohtuvälise menetleja ametnik Kristiina Soe 18.12.
3. a tõendusteabe täiendamise kohaldamise määruse (tl 35), et viia läbi täiendavaid menetlustoiminguid menetlusalust isikut süüstavate või õigustavate asjaolude väljaselgitamiseks.
4. 22.01.
5. a koostas kohtuvälise menetleja ametnik Kristiina Soe väärteoasjas täiendava väärteoprotokolli (tl 30), milles I.J-ile esitatud süüdistuse sisu kattub esialgses väärteoprotokollis tooduga.
6. PPA Lõuna Prefektuuri 21.02.
7. a otsusega väärteoasjas nr 2780,19,014023 (tl-d 27-28) karistati I.J väärteoprotokollis kirjeldatud teo eest

§ 227lg 2 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut ehk 120 eurot.

1. I.J esitas selle otsuse peale kaebuse Tartu Maakohtule (tl-d 1, 11-15). Menetlusalune isik väidab, et pole temale etteheidetavat tegu toime pannud. Kohtuvälisel menetlejal puuduvad tõendid, mis kinnitaks vastupidist. Oma ütlustes I.J kinnitas, et ta sõitis autokolonnis viimase autona. Ka liikluspolitsei kinnitab seda. Jääb arusaamatuks, kuidas just viimasena sõitnud auto, mis hoidis ka pikivahet, sai sõita 120 km/h.
2. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebusega. Kohtule esitatud kirjalikus seisukohas (tl-d 1923) leitakse, et otsuse tühistamiseks puudub alus. See, et menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust, on väärteomenetluses tõendamist leidnud. Ses kontekstis omab peamist väärtust kiirusmõõturi kasutamise protokoll, kus on fikseeritud kiiruse ületamine 22 km/h. Seal toodud mõõtetulem omab õiguslikku tähendust, kuna kiiruse on mõõtnud pädev mõõtja, kasutades selleks töökorras ja taadeldud kiirusmõõturit. Tõsi, ehkki kiirusmõõturi kasutamise protokollis on kajastatud ka videosalvestise olemasolu, ei välista selle tehnilistel põhjustel puudumine aga vastutust õigusrikkumise toimepanemise eest. Täiendava tõendiallikana üle kuulatud tunnistaja B.V.kirjeldas punktuaalselt, kuidas kiirusmõõtur oli kiireima sõiduki jälgimise režiimis, mis oma olemuselt tähendab lihtsustatult, et kiirusmõõtur kuvab vaateväljas oleva kiireima sõiduki kiirust. Tunnistaja selgitas täiendavalt, et vaateväljas olnud kolmes sõidukist koosnevast autokolonnis liikus silmnähtavalt kiiremini just viimane sõiduk. Tunnistaja väitel vähenes kolmanda sõiduki pikivahe eesliikujatega, mis on kohtuvälise menetleja arvates selge indikaator sõidukiiruste erinevuse hindamiseks. Kinnitust just kolmanda sõiduki suuremale sõidukiirusele annab lisaks ka kirjeldus, kus tunnistaja B.V.on selgitanud, et ka pärast kahe esimese sõiduki kadumist kiirusmõõturi vaateväljast oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirus endiselt veel üle lubatud suuruse. Sellest tulenevalt on kohtuväline menetleja veendumusel, et sõidukiiruse ületamine on nõuetekohaselt fikseeritud ja lukustatud kiirusmõõturi näit on omistatud õigele sõidukijuhile.
3. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 13, 21). Kohtu seisukoht
4. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad 2 kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
5. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
6. Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat. 11.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on asulavälisel teel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h.

§ 15

lg 2 p 1 ja lg 5 järgi võib Maanteeamet või teeomanik olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast asulavälisel teel

§ 15

lg 1 p-s 1 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust vähendada või

§ 15

lg 4 alusel suurendada kuni 120 km/h.

§ 50

lg-st 1 tulenevalt peab juht järgima

§-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. 12.

§ 227sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest.

Nii tuleneb sealt, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut (

§ 227

lg 1), sõidukiiruse ületamise eest 21–40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni (

§ 227

lg 2), sõidukiiruse ületamise eest 41–60 km/h rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni (

§ 227

lg 3) ning sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni (

§ 227lg 4).

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 19.11.
2. a kella 10:28 ajal juhtis I.J Tartu maakonnas Tartu-Jõgeva-Aravete mnt
3. km-l, s.o asulavälisel teel mootorsõidukit Audi Q7 registreerimismärgiga XXX. See on üheselt tõendatud menetlusaluse isiku enda ja tunnistaja B.V.ütlustega (vt vastavalt tl-d 32 ja 31) ja kiirusemõõturi kasutamise protokolliga (vt tl 34).
4. Nagu märgitud eespool, on asulavälisel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks reeglina 90 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll (tl 34) kinnitab, et teelõik, kus I.J sõidukit juhtis, ei kuulunud erandkiirusega teelõikude hulka, vaid sealgi oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks

§ 15lg 1 p 1 järgne 90 km/h.

1. Juba viidatud kiirusemõõturi kasutamise protokollist selgub seegi, et liiklusjärelevalve käigus politseinik Kristo Tuvi poolt teostatud mõõtmisel näitas kiirusemõõtur I.J sõiduki puhul maksimaalseks lugemiks 120 km/h (vt tl 34 pöördel). Kuna protokollist nähtub seegi asjaolu, et kiiruse mõõtmiseks kasutati mõõturit Stalker DSR 2X XXX, millega kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks on +/-8 km/h, siis kujunes lõplikuks mõõtmistulemuseks ning seega ka I.J poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks 112 km/h.
2. Menetlusalune isik väidab, et kiirusemõõturi kasutamise protokollis fikseeritud näit ei kajasta tema sõiduki kiirus, vaid see on talle valesti omistatud. Oma ütlustes mainis ta, et ta liikus kolmest sõidukist koosnevas kolonnis viimasena ning et kolonni liikumiskiirus võis olla 90 km/h (vt tl 32). Ka kaebuses märgib ta, et jääb arusaamatuks, kuidas just viimasena sõitnud auto, mis hoidis ka pikivahet, sai sõita 112 km/h. 3
3. Kohus leiab sarnaselt kohtuvälise menetlejaga, et kiirusemõõturi kasutamise protokollis toodud näit oli mõõdetud siiski I.J juhitud sõidukilt ning kajastab selle kiirust adekvaatselt. 17.1 Esiteks kinnitab taatlustunnistus, et liikluspolitseinik Kristo Tuvi kasutas mõõtmisel taadeldud kiirusemõõturit (vt tl 39). Seejuures oli Kristo Tuvi 08.10.
4. a läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe (vt tl 40) ja oli mõõtjana seega igati pädev. Kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kiiruse mõõtmiseks kasutatud seadet oli sama päeva hommikul ka testitud ning see oli töökorras (vt tl 34). Seega vastas kiirusemõõtmine Vabariigi Valitsuse 16.06.
5. a määrusele nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“. 17.2 Teiseks nähtub kiirusemõõtmise juures viibinud tunnistaja B.V.ütlustest, et järelevalve teostamise ja mõõtmise ajal liikus neile vastu kolm autot. Mõõdeti nende sõidukite kiirust ning kiirema objekti jälgimise kasti ilmus viimase auto, tumedat värvi Audi Q7, mida juhtis I.J , kiiruselugem 120 km/h. Sellele lisaks tuleb tunnistaja ütlustest välja, et politseisõidukile vastu sõitvatest autodest kaks olid üksteise järel, kolmas, st I.J-i juhitud sõiduk oli neist natuke eemal, kuid hakkas esimestele lähenema ning mõõtetulemi lukustamise ajaks oli see kahele ees olevale sõidukile järele jõudnud. (Vt tl 31.) Eelnev kinnitab, et kiirusemõõturi fikseeritud näit, mis nähtub ka kiirusemõõturi kasutamise protokollist, kuulus I.J autole kui kõige kiiremini liikuvale mootorsõidukile. 17.3 Kolmandaks selgub tunnistaja B.V.ütlustest seegi, et kui kaks eesmist autot olid kiirusmõõturi mõõteväljast ära – ja seega ei saanud kiirusemõõturi lugemit teoreetiliseltki enam mõjutada ( ) – oli kolmanda, st I.J juhitud sõiduki kiirus endiselt lubatust kiirem – see oli 115 km/h (vt tl 31). 17.4 Neljandaks ei ole väärteomaterjalides ühtki viidet sellele, et sel ajal ja teel oleks liikunud teisi sõidukeid, mis oleks võinud sattuda kiirusemõõturi mõõteulatusse ja mille puhul oleks võinud tekkida küsimus, kas kiiruslugemi näit mitte seda sõidukit ei iseloomusta. 17.5 Seega ei ole saadud mõõtetulemuse usaldusväärsus ja selle Hedi Veski sõidukile omistamine kahtluse all.
6. Menetlusalune isik ei suuda eelnevat järeldust ümber lükata. Ühelt poolt ei ole ju ka I.J eitanud, et mõõtmise ajal aset leidnud liiklussituatsiooni kohaselt liikus ühes suunas kolmest autost koosnev kolonn ning et menetlusalune isik oli oma autoga selles viimane, vastupidi, tema ütlused isegi kinnitavad seda. Kui lähtuda aga I.J versioonist, et kolonnis liiguti ühesugusel kiirusel ning et tema hoidis esimestega pikivahet, siis pidi mitte ainult esimeste, vaid siiski ka tema poolt juhitud sõiduki kiirus näidu fikseerimise hetkel olema 120 km/h +/-8 km/h. Tema ütlused mitte enam kui 90 km suuruse tunnikiiruse kohta jäävad igas mõttes paljasõnaliseks.
7. See, et liiklusjärelevalve käigus 19.11.
8. a kella 10:28 ajal I.J sõiduki kiiruse mõõtmisel saadud tulemust ei ole taasesitamist võimaldaval viisil foto- või videosalvestatud, ei tähenda, et mõõtetulemus pole piisaval määral tõendatud. Nagu tuli välja juba ülalt, on väärteomaterjali hulgas kiirusmõõturi kasutamise protokoll, kuhu on kantud ka Vabariigi Valitsuse 16.06.
9. a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“§ 10 lg-s 1 loetletud andmed. Arvestades sama paragrahvi teist lõiget, mis sätestab, et mõõtetulemust ei pea protokollima, kui 4 mõõtetulemuse saamise aeg, koht, saamise viis, tehiolud või muud haldusmenetluse seaduses või käesoleva paragrahvi lõikes üks nimetatud andmed on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud ning salvestiselt nähtuvad, siis tulebki just protokolli kiirusemõõtmise juures lugeda primaarseks tõendiks.
10. Järelikult on siiski tõendatud, et I.J ületas

§ 15

lg 1 p 1 rikkudes lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h ning järelikult olid tema käitumises

§ 227lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse külje tunnused. 21. Karistusseadustiku (Kar

S) § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. 21.1 Tunnistaja B.V.ütlustega leidis tuvastamist, et I.J juhitud sõiduk jõudis kahele ees liikuvale sõidukile järele. Selline liiklussituatsioon viitab juhi aktualiseeritud teadmisele oma sõiduki kiirusest, sest on olemas signaal teatud ebakõlast – eelduslikult sõidavad autod piirkiirusega ning sellisel juhul nende omavaheline kaugus ei muutuks, – ning spidomeetrilt on vaja kontrollida, kas eessõitvad autod sõidavad lubatud kiirusest aeglasemini või järele jõudev sõiduk kiiremini. Ilmselgelt tegi seda ka I.J ning järelikult oli ta teadlik oma sõiduki kiirusest, mis tõenditest nähtuvalt ületas kehtestatud piirkiirust oluliselt. Kui I.J sellele teadmisele vaatamata sõidukiirust ei vähendanud, siis võib väita, et ta ka tahtis sellise kiirusega sõita. Järelikult subjektiivsest küljest tegutses ta

§ 227lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega.

1. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et I.J kuulub oma teo eest karistamisele.
2. Nagu märgitud,

§ 227

lg-le 2 vastavalt karistatakse sõidukiiruse ületamise eest 21–40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. KarS § 47 lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Seega on käesoleva süüteo puhul ettenähtava rahatrahvi keskmiseks määraks 51,5 trahviühikut ehk 206 eurot. Kohtuväline menetleja on I.J-ile karistuseks kohaldanud rahatrahvi 30 trahviühikut ehk 120 eurot, mis jääb oluliselt alla sanktsioonis ette nähtud keskmist määra.

1. Selle karistuse osas leiab kohus järgnevat.
2. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
3. I.J tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. Lisaks eelnevale iseloomustab I.J süü suurust tema enda suhtumise intensiivsus, st see, et ta pani oma teo toime mitte ettevaatamatusest, vaid tahtlikult, ning sedagi mitte kaudse, vaid otsese tahtluse vormis, samuti see, et tema kiiruseületus jäi

§ 227lg-s 2 sätestatud alampiiri lähedale.

Teiseks toimus kiiruse ületamise ajal, mil samal teelõigul liikus mitmeid teisigi sõidukeid. See 5 tähendab, et I.J rikkus liiklusreegleid, kui teel oli suur liikluskoormus ja järelikult kujutas tema tegevus mitte ainult temale endale, vaid ka neile teistele liiklejatele suurt ohtu. Tõsi, mõnevõrra vähendas ohtu ja seega ka I.J süü suurust asjaolu, et tee, millel ta kiirust ületas, kujutas endast kuiva sirget asfaltkattega teed ning et tegu oli valge ajaga ning nähtavus oli hea (vt kiirusemõõturi kasutamise protokolli).

1. Õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb I.J poolt toime pandud üleastumisse suhtuda rangelt. Mootorsõiduki juhtimine lubatud sõidukiirust ületades on väga levinud, kuid samas ohtlik rikkumine, sest isegi väheolulisele piirkiiruse ületamisele võib järgneda raskete tagajärgedega liiklusõnnetus, kus rikkujale lisaks võivad saada kannatada ka need liiklejad, kes liiklevad kehtestatud reegleid järgides. Igal aastal Seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et sellist käitumist ei sallita.
2. Mis puudutab aga karistuse eripreventiivseid eesmärke, siis tuleb arvestada sellega, et I.J puuduvad kehtivad karistused (vt tl 38). Selle põhjal tuleb väita, et tegu oli pigem juhusliku rikkumisega kui väljakujunenud käitumismalliga, ja järelikult ei saa I.J eripreventiivset prognoosi hinnata halvaks.
3. Otsuse p-des 26-28 käsitletud asjaolud annavad alust seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus on sobiv – see vastab I.J süü suurusele, arvestab sellega, et isikut ei ole varem karistatud, kuid samas täidab ka karistuse üldpreventiivseid eesmärke.
4. Eelnevast tulenevalt jätab kohus I.J kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Peet Teidearu Kohtunik / / 6