KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20.juun il 2018.a, Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-18-2881 Kohtukoosseis Kohtunik Karin Olentšenko,

§ 227lg 3 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.

18.04.2018 koostatud väärteoprotokolli nr 20180418371103 kohaselt seisnes rikkumine selles, et 18.04.2018 kell 17.31 Harjumaal Jüri- Aru küla tee 7-l kilomeetril J.I juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 143+9km/h, ületades suurimat lubatud sõidukiirust 90km/h mitte vähem kui 44km/h võrra. Kaebuse sisu 30.05.2018 esitas J.I kaitsja kaudu Harju Maakohtule eelnimetatud otsuse peale kaebuse, milles taotleb kohaldada põhikaristusena rahatrahvi või alternatiivselt juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena üheks kuuks . J.I tunnistab oma süüd lubatud sõidukiiruse ületamises, kahetseb oma tegu ja leiab, et rahatrahv on piisav tema käitumise muutmiseks. J.I töö on osaliselt seotud auto juhtimisega, juhtimisõigust omamata kannatab suure hulga inimeste töö, kuna menetlusalune isik on ettevõtte tegevjuht. J.I ülalpidamisel on 2 -aastane laps, abikaasa on käesoleval ajal kodune, mistõttu on pere J.I ülalpidamisel. J.I kiiruseületamine oli ainus rikkumine, lõpetas rikkumise iseseisvalt politsei sekkumiseta. Kohtumenetlus ja kohtuotsuse põhjendused

1. 06.2018 toimunud kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Kaebuse esitaja kaitsja avaldas, et kiiruse ületamist nad ei vaidlusta, kuid palus mitte kohaldada juhtimisõiguse ära võtmist. J.I on enda rikkumisest õppinud, tema töö on seotud mitmete riikidega ja ka Eestis kohtadega, k us ühistransport ei liigu. J.I soovib tegeleda ka oma väikese lapsega, kuid tema elukoht on väljaspool Tallinna. Taotletakse kohaldada põhikaristusena rahatrahvi, kuid kui kohus leiab, et juhiluba tuleb siiski ära võtta, siis palutakse see ära võtta mitte rohkem kui üheks kuuks. Kohtu välise menetleja esindaja asus seisukohale, et menetlusalune isik on väärteo toime pannud tahtlikult. K uivõrd isikut on kiiruse ületamise eest karistatud ka selle aasta märtsis, on ta seega lühikese aja jooksul toime pannud 2 enamohtlikku rikkumist , mistõttu tuleb kohtuvälise menetleja otsus jätta muutmata . Kohtuväline menetleja on juba isiku kahetsusega arvestanud ning karistus on alla sanktsiooni keskmist määra. Kohtuliku arutamise järeldused VTMS § 87 kohaselt on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. Vastavalt VTMS §- le 123 lg 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Muuhulgas tähendab väärteoasja igakülgne uurimine seda, et sõltumata esitatud kaebuse piiridest tuleb maakohtul selgitada välja kõik menetlusalust isikut süüstavad ja õigustavad asjaolud. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Samuti kohus peab lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. Kohtuistungil kuulas kohus ära kaebuse esitaja ja tema kaitsja ning kohtuvälise menetleja esindaja ning uuris järgmisi väärteotoimikus asuvaid kirjalikke tõendeid: Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, kus J.I seletas, et ei jälginud kiirust, väga kahetseb. Videosalvestus CD-plaadil (millisega kohus tutvus vahetult istungil), mis vastab VTMS § 31 lõike 11 punktides 1 –3 sätestatud nõuetele: see on seotud väärteoasjaga nr 2302,18,003494, salvestistest nähtub millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud. Samuti nähtuvad salvestisest väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. 2 J.I taotlus PPA Põhja prefektuurile, milles avaldas, et tunnistab rikkumist, kahetseb siiralt ning palus juhtimisõigust mitte ära võtta, kuna kasutab sõiduautot töökohustuste täitmiseks. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et J.I on üks kehtiv väärteokaristus LS § 227 lg 2 järgi – rahatrahv (süüteo toimepanemise kuupäev: 05.03.2018), mis karistusregistri kohaselt on täidetud 05.03.
2. Kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (Riigikohtu otsus nr 3 -1-1-125-12, p 6). Käesoleval juhul kohus leiab, et vajadus täiendavate tõendite kogumiseks puudub, sest eelpool loetletud tõendid langevad omavahel kokku ning J.I süü rikkumises on täielikult tõendatud: videosalvestus vastab seaduses nimetatud nõuetele ja on lubatav tõend. Videosalvestusest nähtub ammendavalt millal, kus ja kuidas toimus J.I poolt juhitud mootorsõiduki kiiruse mõõtmine, mõõtemetoodikat rikutud ei ole. Vastavalt mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 sätetele mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud riikliku järelevalve käi gus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, on täidetud mõõteseaduse § 5 lg 1 nõuded ja saadud mõõtetulemus on kasutatav tõendina. Kaebuse esitaja enda ütlustega on tõendatud kaebaja liikumine kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja kohas, on tõendatud kiiruse ületamine mitte vähem kui 44 km/h. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses (Riigikohtu otsus nr 3-1-1- 73-08, p 8.1). Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-45-11, p 9). Väärteoprotokollis on täpselt kirjeldatud J.I-le süüks arvatud süütegu – ta juhtis mootorsõidukit kiirusega 143+-9 km/h, lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 90 km/h, ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 44 km/h. Kohus leiab, et väärteoprotokolli koostamisel ei ole rikutud VTMS § 19 lg 1 p -s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Kohus ei tuvastanud menetlusaluse isiku kaitseõiguse rikkumist. Kaevatav otsus sisaldab sa rnast teokirjeldust, mis on väärteoprotokollis. Kohtuvälise menetleja otsuses on menetleja seisukohad jälgitavad. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus J.

§ 15lg 1 p 1 nõudeid.

Nimetatud sätte kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Sõites Jüri -Aruküla tee 7. kilomeetril, s.o asulavälisel teel kiirusega 143km/h +/-9km/h, rikkus J.

§ 15lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kar

S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, VTMS § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, selle on toime pannud menetlusalune isik, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. LS § 227 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41– 60 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki 3 juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati J.

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus KarS §- st 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning arvestada tuleb ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58- 13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-52-13, p 19). J.I ületas kiirust mitte vähem kui 44 km/h võrra. LS § 227 lg 3 sätestab vastutuse kiiruse ületamise eest 41 -60 km/h. Seega J .I süü ei ole suur, sest pannes toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo on võimalik kiirust ületada ka palju suuremas määras – kuni 60 km/h. J.I aga ületas kiirust alla antud normi keskmise määra. Kaaludes karistusliigi valikut kohus leiab, et J.I isikuandmed, ehk tema eelnev karistatus samaliigilise väärteo toimepanemise eest , ei välista tema suhtes rahatrahvi kohaldamist. Kohtu hinnangul omab ka rahatrahv karistusliigina vajalikku mõju J.I õiguskuulekusele, mistõttu tema suhtes isiku põhiõigusi intensiivsemalt riivava karistuslii gi ehk juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine ei ole käesoleval juhul piisavalt põhjendatud. Karistusregistrist nähtub, et rahatrahv, mis mõisteti isikule kohtuvälise menetleja poolt eelmise rikkumise eest, on tasutud 05.03.2018.a. Kuigi tegemist on kustumata karistusega, näitab trahvi tasumine isiku tahet enda rikkumine heastada, samuti motiveeritust talle määratud kohustusi täita. Nimetatu omakorda loob aluse uskuda, et isik on enda käitumises siiras ning edasisele normikohasele tegevusele suunatud. Siinjuures arvestab kohus ka J .I kahetsust toimepandud rikkumise suhtes. J.I on enda süüd tunnistanud esimesest menetlustoimingust alates, ta ei ole püüdnud kohtuvälist menetlejat ega kohut eksitada ei teo toimepanemise tehioludes ega rikkumise asjaoludes. Samuti ei ole J.I otsinud ettekäändeid enda süü vähendamiseks või välistamiseks. Seega võib J.I kahetsust pidada siiraks ning kohtul puudub alus kahelda isiku tahtes jätkata enda osalust liikluses õiguskuuleka isikuna. Samuti arvestab kohus, et kaebaja on nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtus pööranud tähelepanu enda juhtimisõiguse vajalikkusele seoses töökohustuste täitmisega. Nimetatu annab kohtule aluse kaaluda, millisel määral võib juhtimisõigusest ilmajäämine mõjutada isiku igapäevaste tööülesannete täitmist ning seega eluliselt vajaliku sissetuleku tagamist. Kuigi kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et juhtimisõiguse äravõtmine välistaks isiku tööülesannete täitmise täielikult, on kohtul alust uskuda, arvestades kohtule esitatud informatsiooni töö iseloomu kohta (töö eeldab juhtimisõiguse olemasolu ning töö tegevusala on seotud erinevate piirkondadega, kuhu ühistranspordiga liikumine võib olla raskendatud kui mitte võimatu), et juhtimisõigusest ilmajäämine võib seada ohtu tema igapäevaste tööülesannete täitmise, mis omakorda võib viia majandusliku seisukorra halvenemiseni. Viimati nimetatu võib aga avaldada negatiivset mõju ka J. I alaealisele lapsele, kuivõrd lapsevanemana on J.I kohustatud hea seisma lapse igakülgse heaolu eest. Kohus veendus vahetult istungil, et kohtulik arutamine on J.I käitumist ja mõtteviisi mõjutanud. Teda mõjutas karistusena juhtimisõiguse äravõtmine, mille kohtuväline menetleja oma otsuses määras, see oli tõsine hoiatus. Kohus leiab, et J.I käitumist saab mõjutada rahatrahvi määramisega, sest olles saanud tõsise hoiatusena karistusena juhtimisõiguse äravõtmise, pani see asjaolu J.I tõsiselt mõtlema, mida kohus tajus vahetult kohtuistungil. Pärast kohtulikku arutamist 4 on kaebuse esitaja väga hästi teadlik, et oht juhtimisõiguse taas kaotada on reaalne, kohtu arvates mõjutab nimetatud asjaolu käituma edaspidi seaduskuulekalt. Kohus leiab, et olukorras, kus menetlusalusel isikul puuduvad täitmata nõuded tasumata rahatrahvide näol, temal on olemas kindel sissetulek ning varasem määratud rahatrahv on sundinud teda hoiduma veelgi raskemate (nt joobeseisundis juhtimine) süütegude toimepanemisest, saab nendest asjaoludest järeldada, et menetlusalusel isikul on olemas piisavad rahalised vahendid rahatrahvide tasumiseks ja rahatrahvide tasumise soov ning varasem rahatrahv ei viita üheselt sellele, et rahatrahv kui karistusliik on end ammendanud ja rahatrahv karistusliigina ei ole menetlusalusele isikule oodatud mõju avaldanud. Põhjendatud ei ole kohtuvälise menetleja seisukoht, et J.I mõjutamiseks edasistest süütegudest hoiduma, on vaja teda kindlasti karistada juhtimisõiguse äravõtmisega. Käesoleval juhul karistuse eripreventiivseid eesmärke on võimalik jätkuvalt saavutada menetlusaluse isiku puhul ka rahatrahviga sanktsiooni keskmäära ulatuses. J.I näol ei ole tegemist süstemaatilise liiklussüütegude toimepanijaga, kelle puhul rahatrahvi kohaldamine tulemust ei anna. Tegemist on isikuga, keda on varem küll samaliigilise õigusrikkumise eest karistatud, kuid seda vaid ühel korral. Seega ei ole alust käsitada J.I isikuna, kes sageli rikuks erinevaid liiklusnõudeid. Kõike eelnevat arvesse võttes ei ole põhjendatud loobumine kergema karistusliigi kohaldamisest. Rahatrahv karistusliigina ei ole menetlusaluse isiku suhtes end ammendanud. Arvestades rikkumise suurust ja menetlusalus e isiku isikuandmeid, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud 4-kuuline mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ei ole proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna ja tuleb näidata, millistele asjaoludele tuginevalt on selline oht tuvastatud. J.I osaleb jätkuvalt aktiivselt mootorsõiduki juhina liikluses ning puuduvad andmed, et ta oleks pannud toime uusi süütegusid. Puudub alus järeldada, et tegemist oli harjumussüüteoga. Üldpreventiivsete eesmärkide saavutamiseks piisab mõistetud põhikaristusest. Autoga liikumine on seotud tööga, mis on J.I sissetuleku allikas. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-26-10 kohaselt kohaldamise puhul töökoha kaotus ei ole juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Samas Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-122-13 kohaselt juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist tuleb alati eraldi kaaluda ja põhistada (otsuse p 10-11). Antud juhul ei ole tegemist joobeseisundis sõiduki juhtimisega, ei ole tegemist süstemaatilise rikkujaga ja väljakujunenud käitumisega ning kohus arvestab karistuse mõistmisel kaebuse esitaja isikut ja karistuse määramise tagajärgi. Kohus leiab, et J .I kaebus tule b rahuldada, kaevatav otsus tühistada osaliselt, s.o määratud karistuse osas, teha uus otsus ja karistada menetlusalust isikut LS § 227 lg 3 järgi rahatrahviga sanktsiooni keskmise määra ulatuses, arvestades ühelt poolt kergendavat asjaolu (kahetsust) ning teiselt poolt asjaolu, et ligikaudu 5 kuud tagasi karistati J.I juba korra kiiruse ületamise eest. Kohtunik / / 5