← Eesti

1-15-10622/17

Obsah (7)§ 263§ 121§ 16§ 28§ 56§ 57§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juunil 2016 Tartu kohtumajas Kalevi 1, Tartu Kriminaalasja number 1-15-10622 Kohtukoosseis kohtunik Ingeri Tamm Koh

§ 263

lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Prokurör ringkonnaprokurör Toomas Liiva Süüdistatav B.E elukoht: XXX; isikukood: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi kodanik; haridus: kesk-eriharidus; emakeel: eesti keel; töö- või õppimise koht: XXX varasem karistatus: kriminaalkorras karistamata tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 04.09.2015 Kaitsja vandeadvokaat Risto Käbi RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-dest 309 lg 3, 311, 312, 313, kohus otsustas: Süüdi tunnistada B.E

§ 263

lg 1 p 1 järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 40 (nelikümmend) päevamäära, s.o 400 (nelisada) eurot. Vastavalt KrMS § 417 lg 2 on rahalise karistuse tasumiseks aega üks kuu alates kohtuotsuse jõustumisest. Tõkend, elukohast lahkumise keeld, tühistada kohtuotsuse jõustumisel. 1 KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista B.E-lt riigituludesse menetluskuludena sundraha 645 (kuussada nelikümmend viis) eurot ja riigi õigusabi kulu 72 (seitsekümmend kaks) eurot. Määrata KrMS § 180 lg 3 alusel, et B.E on õigus menetluskulud summas 717 (seitsesada seitseteist) eurot tasuda 6 (kuue) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Makseinfo Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu-ja Tolliametile (makse saaja) ühele järgmistest kontonumbritest: · SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X) · SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X) · NORDEA PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) · DANSKE BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X). Menetluskulude tasumisel tuleb märkida viitenumber 99916700042230, rahalise karistuse tasumisel tuleb märkida viitenumber

  1. Riigituludesse välja mõistetud rahaliste kohustuste tasumisel tuleb märkida maksekorraldusele kohtulahendi number ning nõude liik, mida tasutakse. Kui makse teostatakse kolmanda isiku poolt, siis tuleb märkida maksekorraldusele veel isiku ees- ja perekonnanimi, kelle eest makse teostatakse. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. Apellatsiooni teate esitamise korral esitatakse apellatsioonkaebus Tartu Maakohtule kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtu nimele, 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. Apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis
  2. juunil 2016 alates kella 13.00-st. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I. Süüdistuse sisu B.E süüdistatakse selles, et tema 22.06.2015 kella 15.00 ajal Tartu linnas J. Kuperjanovi XXX maja juures parklas, s.o avalikus kohas, rikkudes korrakaitseseaduse §-s 55 2 sätestatud põhimõtet, et avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, sealhulgas teist isikut lüüa või käituda muul viisil vägivaldselt, võttis A.B. selja tagant kõrist vasaku käega ümbert kinni ning kägistas A.B. kuni viimane põlvili kukkus. Kägistamisega tekitas B.E A.B.le füüsilist valu ning tervisekahjustuse - kõri kontusiooni. Sellega pani B.E toime

§ 263

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo - avaliku korra raske rikkumise vägivallaga. II. Kohtu seisukoht süüdistuse osas Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et B.E ja A.B. vahel tekkis sõnavahetus 22.06.2015 Tartu linnas Kuperjanovi XXX asuva maja ees olevas parklas seoses A.B. poolt bussi Mercedes Benz parkimisega ning B.E poolt Chrysler 300M kõrvalistuja poolse tagumise uksega vastu Mercedes Benz bussi löömisega. Selle kohta on kannatanu, süüdistatav ja tunnistajad I.D. ning T.J. andnud ühesuguseid ütlusi. Kannatanu A.B. sõnul sõitis ta 22.06.2015 Kuperjanovi parklasse. T ei jõudnud veel autot korralikult parkida, mootor töötas, kui süüdistatav B.E tuli tema akna juurde. Ta lasi akna lahti ning süüdistatav hakkas karjuma, et A.B. ei oska parkida. A.B. üritas selgitada, et tal oli vähe ruumi ning ta ei ole manöövrit veel lõpetanud, mille järel B.E hakkas karjuma, et siis on arusaadav, kuna ta on venelane. Kannatanu palus, et B.E ei karjuks, kuna tal on laps autos. Laps hakkas karjumise peale nutma ning kannatanu pani akna kinni. Seejärel hakkas B.E oma auto uksi lahti tegema, kõigepealt esimese, siis tagumise. Tagumise uksega lõi B.E vastu Mercedes Benzi, tugev löök oli vastu autot. A.B. läks autost välja, laiutas käsi ja küsis, miks ta nii tegi, siis kummardus ja vaatas mõlki. Tunnistaja I.D. sõnul parkis tema mees A.B. 22.06.2015 Mercedes Benz bussi vaksali vastas. Tema istus juhi kõrval, laps istus taga keskel turvatoolis. Bussi parkida neil ei õnnestunud, kuna enne tuli meesterahvas (B.E), jäi juhi ukse kõrvale seisma, vehkis kätega ja rääkis midagi. Ta ei kuulnud juttu enne, kui abikaasa tegi akna lahti. Meesterahvas oli emotsionaalne, rääkis kõrgendatud toonil ja küsis B. käest, kes teda parkima õpetas, et sõitku ära. Tema mees vastas talle eesti keeles, et ta veel pargib. I.D. suhtles mehega omavahel vene keeles, mille peale väljas olnud meesterahvas ütles, et nad on venelased ja soovitas neil Moskvasse sõita. Samuti hakkas meesterahvas käituma veel agressiivsemalt. Seejärel palus I.D. oma mehel akna kinni panna, kuna laps hakkas nutma. Pärast seda avas meesterahvas oma auto tagumise ukse ja lõi sellega nende auto pihta. Tema mees väljus autost ja kummardus, et vaadata, mida süüdistatav tegi. I.D. nägi oma sõnul väljas toimuvat bussi külje akendest, kui ta juhi kõrvalistmelt last rahustas. Süüdistatava B.E ütluste kohaselt oli tema parklas enda auto juhiukse juures, kui kõrvale sõitis Mercedes Benz buss. Tema naine T.J. soovis teiselt poolt autosse saada, kuid ei saanud. Bussil mootor käis ja ta ootas, et hakatakse manööverdama, kuid seda ei tehtud. Ta jäi juhi akna juurde seisma ja juht lasi akna alla. B.E ütles talle, et tal on vaja autosse saada. A.B. vastas selle peale, et tal on suur auto ja ei ole mugav parkida. Mingi hetk pani ta kotid pagasiruumi ja seisis siis autode vahel edasi. Kui B. uuesti akna avas, küsis B.E temalt, et kuidas ta pargib. Selle peale küsis B., kas ta otsib probleeme. B.E ütles, et vaja on buss ümber parkida, vastuseks oli B. venekeelne sõim. B.E ütles selle peale, et B. pargib nagu Venemaal. Seejärel läks suhtlus vaiksest toonist kõrgemale ja bussist 3 tagant oli kuulda naisterahva häält. Juhi kõrval ta kedagi istumas ei näinud. Suhtlus läks ebameeldivaks, 4-5 korda palus ta akna juures, et auto ümber pargitakse. T.J. tuli akna juurde ja ütles samamoodi. B.E ütles T.J.le, et ta võib autos taga ka istuda. Ta oli seljaga auto esiosa poole kahe auto vahel ja tõmbas oma auto tagaukse lahti. Ukse vedrul oli pinge peal, ning autouks läks vastu Mercedes Benz bussi. Ta ehmus ning lükkas autoukse kinni. Mercedes Benz bussi juht tajus kolksatust. B.E liikus auto esiosa poole, kui B. lõi ukse hooga lahti ja hüppas välja vaatama, mis tema autoga juhtus. B. nägi punast värvi oma auto peal ja see ärritas teda. Seejärel tuli B. rind ees tema poole ja küsis üsna ärritunult, et miks ta lõhkus tema autot. Tunnistaja T.J. ütlustest nähtub, et ta tuli 22.06.2015 Tallinnast rongi pealt koos koeraga ja elukaaslane B.E tuli talle vastu. Kui ta hakkas juhi kõrval olevat esimest autoust avama, sõitis nende auto kõrvale suurel kiirusel hõbedane Mercedes Benz buss, mis jäi seisma parkimiskohale viltu, juhipoolne ratas oli üle joone. Kuna ta ei mahtunud esiuksest autosse, koputas Andres Mercedes Benz juhi ukse juures aknale, mille järel avas juht ukse. Andres ütles juhile, et ta ümber pargiks, kuna tal on vaja autosse pääseda, mille peale juht ütles, et tal on autoga ebamugav sõita ja ta ei ole veel parkimist lõpetanud. Andres palus mitu korda, et juht ümber pargiks, kuid juht õiendas vastu. Vahepeal kostus bussist naise kisa ja karjumist, naine istus koos lapsega tagaistmel paremal küljel. Seejärel otsustas T.J. istuda tagaistmele ning B.E läks talle ust avama nii, et oli seljaga tema poole ja Mercedes Benz juhi poole. J. seisis oma auto ees. Avamisel põrkas uks vastu Mercedes Benzi, B.E ehmatas, pani ukse kinni ja liikus tagasi auto esiosa poole. Mercedes Benzi juht pistis pea aknast välja ja hüüdis, et sa tuled mu autot lõhkuma. Siis tuli juht autost välja, läks kiirelt auto külge vaatama, kummardus ja seejärel pöördus ähvardavalt ja tigedalt Andrese poole, kes seisis autode esiosa juures. Vaidlust ei ole ka selles, et A.B. ja B.E vahel tekkis füüsiline kontakt ja kasutati vägivalda. Ühelt poolt kannatanu ja tunnistaja D. ning teiselt poolt süüdistatava ja tunnistaja J. ütlused on omavahel vastuolus selles, kuidas ja kelle algatusel see tekkis ning kuidas ja kellele tervisekahjustusi tekitati. A.B. kinnitas, et ta seisis näoga oma bussi poole ja vaatas mõlki, kui süüdistatav haaras tal selja tagant kõrist ja kägistas. Ta ei saanud hingata, tundis füüsilist valu ja üritas haardest lahti saada. Rüseluse käigus liikus ta autode vahel taganedes. Ühel hetkel oli ta põlvili surutud ja pilt hakkas eest kaduma. Seda, millal rüselus lõppes, ta öelda ei osanud. Politsei kutsus kohale tema naine. Pärast seda, kui politsei oli ära käinud, läks ta meditsiiniasutusse. Tal olid kaela peal vigastused, kael oli sinine. Ka arstile avaldas A.B. (haigusjuht tl 22) vigastuste tekkimise põhjuseks, et tundmatu mees võttis tal selja tagant ümber kaela kinni. Mitmel korral erinevatele isikutele samasuguse selgituse andmine näitab kannatanu ütluste usaldusväärsust. Samasuguseid ütlusi andis I.D.. Tema sõnul lähenes B.E B.le selja tagant ja haaras käega kõrist kinni. Ta kägistas A.B.d, hoides käsivarrega ümber kaela. Mõlemad mehed olid näoga tema poole. Tema mees üritas haardest vabaneda, nad rüselesid. Seda, kas mehed liikusid, ta ei näinud. Ta väljus autost, et neid lahutama minna, kuid teise mehe naine oli ees. Siis jooksis ta autosse, et telefoni võtta, kuid ei leidnud. Tal tekkis paanika, ta läks auto tagant ja kuulis, et mingi mees karjus, et lasku lahti, kuna ta kägistab ta ära. Süüdistatav lasi tema mehe lahti ning I.D. võttis mehe tagataskust telefoni ja kutsus politsei. Sel hetkel, kui ta telefoni mehe taskust võttis, oli tema mees püsti. 4 B.E ütluste kohaselt tuli aga A.B. tema suunas ähvardavalt, rind ees, ja küsis, miks ta lõhub tema autot. Ta taganes esiuste juurest esirataste kohale, aga B. tuli talle tempokalt järele, krabas tema käest ja särgist. B.E sõnul ei oodanud ta enam hetkegi, vaid krabas ta enda parema käega kaelast lukku vastu ennast, kuna käed olid B.l vabad ja vastasel juhul oleks sealt löök tulnud. B. hakkas lahti rabelema, kuid tema hoidis teda lukus. B. hoidis temast ka kinni ja tõmbas hoo sisse ja lõhkus mingi kehaosaga, ilmselt seljaga, tema auto peegli ära. Ta kuulis ta raksatust. B.E kaotas tasakaalu, tema parem säär oli bussi all ja sellega tõmbas ta lahti bensiinipaagi plastmasskatte. B. pääses lahti, jõudis B.E selja taha, hoidis keskkohast kinni. B.E keeras end ning sai B. haardesse, hoidis teda dekolteest kahe käega ja surus ta jõuga vastu maad, hoides nägu kaugele. B. tampis teda põlvede ja kätega sel hetkel, kui ta veel püsti oli. Ta hoidis teda seni pikali, kuni B. enam ei löönud. Siis lasi ta lahti, nad tõusid püsti ja liikusid autode vahele tagasi. Jutt läks autode vigastuste peale, nad rääkisid normaalselt ja ootasid, kuni politsei tuli. Ka T.J. sõnul pöördus A.B. pärast Mercedes Benzile tekitatud mõlgi vaatamist ähvardavalt B.E poole, karjus ja vehkis kätega tema nina ees ning ühel hetkel krabas tal kinni paremast käest või särgist. B.E haaras B.l selja tagant, püüdes teda enda külge tõmmata, et teda kinni hoida. Kõik toimus väga kiiresti, nad rabelesid. B.E käsi võis olla kaela juures, kuna B. on temast lühem. Ühel hetkel tõmbas B.E B. enda kõhu vastu, et ta ei saaks kätega vehkida. Nad olid nägudega vastakuti. Järgmisel hetkel olid mehed pikali maas. Mingi hetk tuli B. elukaaslane koos nutva lapsega bussist välja ja seisis autode taga näoga autode poole. B.E hoidis B.d maas kinni nii kaua kuni ta rahunes. Millise käega ta hoidis B.d, ta ei näinud, kuna auto varjas. B. naine karjus, et ta kutsub politsei, mille peale tegi ka T.J. kõvemat häält ja lubas ise kutsuda. B. naine ei leidnud telefoni ning sai selle B. käest. Kohtu hinnangul ei ole B.E ja T.J. ütlused vägivalla kasutamise kohta lisaks kannatanu ja tunnistaja I.D.i ütlustele kooskõlas ka kriminaalasjas kogutud muude tõenditega. 24.07.

  1. a asitõendi vaatlusprotokollist (tl 35-39), milles on kajastatud I.D.i poolt 22.06.2015 häirekeskuse lühinumbrile 112 tehtud kõne, nähtub, et I.D. soovis kutsuda politseid raudteejaama juure, kuna üks mees hakkas nende peale karjuma ja hakkas tema meest läbi peksma. Meesterahvas hakkas ärplema ja tema meest paika panema või kägistama. See kõne on tehtud vahetult sündmuskohal ja puudub igasugune alus arvata, et sellises pingelises ja ärevas olukorras, kus lisaks ka laps karjub, mõtleks tunnistaja välja selle, et tema meest rünnatakse. Kui ründajaks oleks olnud A.B., ei oleks I.D.il olnud põhjust politseid kutsuda. I.D.i poolt tehtud kõnest tuleb selgelt välja, et B.E ründas tema meest, kägistas teda. Kohus ei nõustu siinkohal kaitsja väitega, et I.D. ei saanud aru, mis toimub, kui kirjeldas alguses häirekeskusele, et tema meest pekstakse või pannakse paika. I.D. selgitas, et ta ei suutnud ennast väljendada ja kirjeldas olukorda nii nagu oskas. Kõne väljavõttest on näha, et ta ütles, et tema meest pannakse paika ja kägistatakse. Seda, et A.B. B.E poolt haardesse võeti, on kinnitanud kõik samal ajal sündmuskohal olnud inimesed. I.D. rääkis sündmuskohale jõudnud emale O.D.le seal eelnevalt toimunu kohta sama juttu. Seega on ta sündmuste kulgu edasi andnud korduvalt samamoodi, mistõttu ei ole tema ütlustes alust kahelda. 5 O.D. on tunnistajana üle kuulatud. Tema ütlused põhinevad sellel, millest ta sai teada teise isiku, s.o oma tütre I.D., vahendusel. Selliste ütluste kasutamist tõendina reguleerib KrMS § 66 lg 21 p 2, mille alusel tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. O.D. andis ütlusi selle kohta, et 22.06.2015 helistas talle tema tütar ja palus, et nemad koos mehega tuleksid raudteejaama vastas olevasse parklasse ja võtaksid poja XXX. Parklas juhtus midagi ja tuleb politsei, pärast seda lähevad nad EMO-sse. Kui nad kohale jõudsid, siis läks ta tütre juurde, kes rääkis politseiga. Mehed olid eraldi. Ta kuulis, kuidas tütar rääkis, et nad sõitsid parklasse, tahtsid välja minna, kuid sel hetkel tuli meesterahvas, nad lasid autoakna lahti, mille järel hakkas meesterahvas karjuma. Tütar palus oma mehel selle peale aken kinni panna, kuna meesterahvas hirmutab last. See meesterahvas lõi nende autot uksega ning A.B. läks välja ja kummardus vaatama. Meesterahvas läks talle selja tagant kallale ja hakkas kägistama. Kohus on seisukohal, et O.D. ütlusi on võimalik kasutada tõendina KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Asitõendi vaatlusprotokolli (tl 35-39) andmetel helistas I.D. 22.06.2015 kell 15.05.13 häirekeskuse lühinumbrile
  2. Patrullilehe andmete järgi jõudis politseipatrull kohale 15.
  3. Kohe pärast seda saabusid sündmuskohale ka I.D. vanemad, s.h O.D.. Seda, et vanemad saabusid kohe pärast politseid, on oma ütlustes kinnitanud nii I.D., T.J., A.B. kui ka B.E. Kõne tegemise ja politseiga suhtlemise vahe on umbes 10 minutit. I.D. selgitas, et oli pärast intsidenti närvis, käed värisesid. Samuti on häirekeskuse kõne väljavõttest näha, et I.D. ei suutnud alguses täpselt selgitada asukohta, kuhu politseid on vaja ning mis täpselt juhtus. Ta selgitas, et oli sellel ajal närvis ja ei osanud kuidagi teistmoodi sündmusi kirjeldada. Kohtu hinnangul on tegemist nii lühikese ajavahemikuga, mille jooksul oli I.D. veel vahetult tajutu mõju all. Seda kinnitab ka asjaolu, et politseinikega rääkides oli ta jätkuvalt närviline. Samuti ei ole alust arvata, et politseile sündmusest rääkides moonutas I.D. tõde, kuna tema poolt häirekeskusele tehtud kõne väljavõte ja kohtus antud ütlused on olulistes asjades kokkulangevad. Samuti ei saanud A.B. teda enne emaga rääkimist kuidagi mõjutada enda huvides toimunut kajastama. Pärast vägivalla kasutamist suhtlesid omavahel kannatanu ja süüdistatav ning T.J. ja I.D. olid eraldi. B.E sõnul said nad A.B.ga normaalselt suhelda pärast seda, kui ta oli maha rahunenud. Nende omavahelist suhtlemist vahetult pärast intsidenti kinnitab samuti sündmuskohal tehtud foto (tl 40, foto 11). Ka siis, kui politsei tuli, olid naised eraldi. Seda kinnitasid oma ütlustes nii O.D. kui ka T.J.. Lisaks ei ole B.E ütlused kooskõlas A.B.l tekkinud vigastustega. SA Tartu Ülikooli kliinikumi 22.06.
  4. a haigusjuhu nr 20150622-247696 (tl 22) andmed kinnitavad, et A.B.l oli pärast Kuperjanovi 70 maja ees olevas parklas toimunud intsidenti kaela eesmisel pinnal punetus. Diagnoositi kõrikontusioon. 22.06.
  5. a isiku läbivaatuse protokolli fototabelist (tl 23-24) on näha, et A.B. kaela eesmisel pinnal ja kaela alaosas vasakul pool rinnal on punetus. I.D.i ütluste kohaselt süvenes mehe kaelal olev kägistamisjälg hiljem nii, et terve kael ja rinnaku osa oli must. Isiku läbivaatuse protokolli lisaks oleva fototabeli ja SA Tartu Ülikooli kliinikumi 22.06.
  6. a haigusjuhu nr 20150622-247696 andmetel paiknevad A.B. vigastused tema kaela esiosal. Kui 6 haarata inimestest kinni nii, et käe surve on suunatud mitte kaela esiosale, vaid tagaosale, tekivad vigastused kaela tagaosale. Nii T.J. kui ka B.E selgitasid, et mehed olid näod vastakuti, mistõttu ei ole võimalik, et vastakuti olles oleks saanud B.E avaldada A.B. kaelale survet selliselt, et verevalumid oleks tekkinud kaela esiosale. Sellisel juhul peaksid vigastused A.B. kaela esiosal üldse puuduma ja olema tagaosal. Kannatanu kaela tagaküljel ei ole aga mingeid vigastusi tuvastatud. B.E selgitas, et vigastused võisid tekkida siis, kui ta hoidis B.d selili maas, võttis tal kõri alt dekolteest kinni ja surus tugevasti. A.B. ütluste kohaselt suruti ta aga põlvili, mitte selili. Sellises olukorras, nagu kirjeldab kannatanu, ei ole võimalik avaldada tugevat survet kaelale eestpoolt, vaid peaks rebima rinnust hoides allapoole või suruma selja tagant. Kriminaaltoimikus olevatelt fotodelt (tl 40, fotod 8-9) on näha, et B.E parema käe siseküljel on laiaulatuslik verevalum. T.J. selgitas, et need fotod on tehtud kaks päeva hiljem. Verevalum tekkis, kui B. temast kinni haaras. Kohus leiab, et ei ole tõendatud, et verevalumi B.E parema käe siseküljele tekitas A.B. enne süüdistatava poolt tema suhtes vägivalla kasutamist. Nimetatud verevalum asub parema käsivarre siseküljel kaenlaaluse lähedal, s.o kohas, kust lühem meest pikemat ei saaks eestpoolt tavapäraselt haarata. B.E on pikka kasvu, vähemalt 1.90 m pikk, kannatanu on temast oluliselt lühem. Samas on võimalik sellise verevalumi saada midagi tugevalt enda haardesse surudes nii nagu kirjeldasid A.B. ja I.D. kannatanu kägistamist. Teist isikut parema käega selja tagant käsivarrega ümber kaele haarates tekib surve käsivarre siseküljele. Kohtu hinnangul on tõenäoline, et B.E sai selle verevalumid ajal, kui ta A.B.d käsivarrega haardes hoidis. A.B. sõnul oli haare nii tugev, et ta hakkas teadvust kaotama ja rabeles selleks, et vabaneda. Seega kinnitab ka foto B.E verevalumist kannatanu ütlusi temale vigastuste tekkemehhanismi kohta. Kohus loeb kannatanu A.B. ja I.D.i, samuti O.D.i ütlustega tõendatuks, et B.E haaras A.B.l esimesena selja tagant parema käega ümber kaela haardesse. Seda, et B.E haaras A.B.l selja tagant kinni, püüdes teda enda vastu tõmmata, tunnistas ka T.J. oma ütlustes. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus A.B. vehkis kätega, võttis B.E ta parema käega ümber kaela haardesse nii, et näod jäid vastakuti. Esimene reageering sellisele käitumisele on enda kaitsmine, tõrjudes kätega teise isiku rünnet. Näod vastakuti enda haardesse võtmine ei välista teise isiku poolt käte kasutamist, sest need jäävad vabaks. Seega ei täidaks selline võte ründe tõrjumise eesmärki. Kaitsja hinnangul annavad kannatanu, I.D. ja O.D. väga ebaselgeid ütlusi. Nad ei taha mäletada, et pärast intsidenti kasutasid mõlemad pooled agressiivset kõnepruuki. I.D. ei suuda möönda, et tema või tema lähedased kasutasid vulgaarseid väljendeid või sõimlesid. Inimeste ütlusi, kes ei räägi kogu sündmuse kohta tõtt, ei saa käsitleda usaldusväärsetena. Kohus kaitsja sellekohase väitega ei nõustu. A.B. selgitas, et tema kuulis, kuidas süüdistatava naine karjus kogu aeg tema elukaaslase emale, et nad peavad ära Venemaale minema. Ta kuulis, et ema vastas midagi, kuid ei kuulnud mida, sest ise tegeles ta politseiga. I.D.i sõnul oli ühelt poolt tema ja tema vanemate ning teiselt poolt süüdistatava ja tema naise vahel konflikt. Loobiti sõnu, kuid ta ei mäleta, et oleks solvavaid sõnu kasutatud. Tema isa küsis, kas neil häbi ei ole ja vastuseks sai, et nad peaksid Venemaale, Moskvasse ära sõitma. Siis küsis ema, kas nad vihkavad 7 venelasi ja mis nad teinud, et mille poolest nemad paremad on. Ja siis tuli juba politsei. Ka O.D. kinnitas, et kõik karjusid ja tülitsesid, olukord oli närviline. Samasuguseid ütlusi andis tunnistajana V.R., sündmuskohale saabunud politseinik.

§ 263

lg 1 p 1 järgi karistatakse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga.

§ 263

lg 1 p-s 1 sätestatud objektiivse koosseisu moodustab §-s 262 nimetatud teo – avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise – toimepanemine, mis on seotud vägivallaga. Tegemist on blanketse süüteokoosseisuga, mille sisustamiseks tuleb eelkõige pöörduda korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) juurde. KorS § 54 järgi on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Vaidlust ei ole selles, et sündmus leidis aset 22.06.2015 Tartu raudteejaama vastas olevas parklas, aadressil Kuperjanovi 70. Seda on kinnitanud süüdistatav B.E, kannatanu A.B., samuti tunnistajad T.J., I.D. ja V.R.. Tartu politseijaoskonna patrullleht (tl 26-28) tõendab, et 22.06.2015 kell 15.09 sai politsei väljakutse Vaksali tn, Kuperjanovi 70 juurde, kuna seal toimus kaklus. Osapoolteks olid B.E ja A.B.. Kuperjanovi 70 maja ees olev parkla on avalik koht KorS § 54 mõttes – tegemist on avalikult kasutatava maa-alaga, kuhu on ligipääs kõikidel isikutel. KorS § 55 lg 1 p 1 järgi on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt. Kohus tuvastas, et B.E tekitas A.B.le füüsilist valu ja tervisekahjustuse kõri kontusiooni näol. B.E tegevus vastab

§ 121lg-le 1, s.o teise isiku tervise kahjustamine. Selline tegevus on Kor

S § 55 lg 1 p 1 mõttes käsitletav avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisena – B.E käitus avalikus kohas kannatanu suhtes vägivaldselt, ta põhjustas A.B.le füüsilist valu ja tekitas tervisekahjustuse. B.E pani eeltoodud teo toime kaudse tahtlusega

§ 16lg 4 mõttes.

Võttes A.B. kägistamishaardesse, pidi B.E vähemalt möönma, et selline tegevus tekitab A.B.le füüsilist valu ning kergemaid kehavigastusi. Kaitsja leidis avakõnes, et B.E tegevus jäi hädakaitse piiridesse. sõnul oli tegemist enesekaitsega. B.E

§ 28

lg 1 kohaselt on hädakaitse seisundiks vajalik kas vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase ründe olemasolu, mida on vajalik tõrjuda enda või teise isiku õigushüvede kaitseks. Kohtu hinnangul ei andnud kannatanu käitumine alust eeldada, et ta soovis B.E kuidagi rünnata. Ta tuli pärast seda, kui B.E auto uks oli põrganud vastu tema bussi, välja. Ta laiutas käsi ja küsis, miks sa nii tegid. Rünne toimus sellel hetkel, kui kannatanu hakkas vaatama bussile tekitatud vigastusi. Sellel ajal oli kannatanu ise kergelt rünnatav ega kujutanud teistele ohtu. Olukorras, kus A.B. ei käitunud ähvardavalt, vaid tema tähelepanu oli suunatud bussi vigastustele ning ta oli seljaga B.E poole, ei saa rääkida ka 8 vahetult eesseisvast ründest objektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi. Seega puudub rünne või vahetult eesseisev rünne B.E õigushüvele, mistõttu ei ole alust rääkida hädakaitse seisundist. Samuti puuduvad muud õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüd välistavad asjaolud. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et B.E pani toime

§ 263lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

III. Kohtu seisukoht karistuse osas

§ 56lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü.

Samuti arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 263

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest on võimalik karistada kas rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. B.E teos ei esine karistust kergendavaid asjaolusid

§ 57

mõttes ega

§-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid. Kohus on seisukohal, et B.E on võimalik karistada kõige kergema karistusliigiga, s.o rahalise karistusega. Tema puhul ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiksid vangistuse mõistmise. B.E on kriminaalkorras karistamata. Toimepandud teo tagajärg, tekitatud tervisekahjustus, ei ole raske. Rahalise karistusega on võimalik B.E puhul saavutada karistuse mõistmise eesmärgid ja mõjutada teda edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohus leiab, et B.E-le tuleb mõista rahaline karistus 40 päevamäära. Kuna B.E keskmine päevasissetulek on väiksem (tl 34) kui

§ 44

lg-s 2 sätestatud miinimumpäevamäär 10 eurot, tuleb võtta aluseks seaduses sätestatud miinimumpäevamäär. Seega mõistab kohus B.E-le

§ 263lg 1 p 1 järgi rahalise karistuse 40 päevamäära s.o 400 eurot.

IV. Kohtu seisukoht menetluskulude osas Menetluskuludeks on riigi õigusabi kulu 72 eurot (tl 29), samuti valitud kaitsjale makstud tasu (vastavalt arvele 1200 eurot, millele lisandub käibemaks) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, milleks on teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, s.o 645 eurot (palga alammäär on alates

  1. jaanuarist
  2. a 430 eurot). Vastavalt KrMS § 180 lõikele tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud hüvitada süüdimõistetul. Seega tuleb B.E-lt välja mõista riigi tuludesse sundraha ja riigi 9 õigusabi kulud, valitud kaitsjale makstud tasu jääb samuti tema kanda. B.E tuleb riigile hüvitada menetluskulu 717 eurot, mille korraga tasumine võib käia talle üle, arvestades ka valitud kaitsjale tehtud kulutusi. Seetõttu annab kohus B.E-le KrMS § 180 lg 3 alusel aega nende ositi tasumiseks kuus kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Ingeri Tamm kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.